Ei koole. Ööülikoolis on külas Tallinna Ülikooli maaliõppejõud. Arest koormach loengus otsitakse vastuseid ikoonikunstisaladustele. Kui me vaatame tänapäeva ühiskonda, mis on hästi-hästi, kihiline ja hästi Mitmetahuline keegi on seda võrrelnud kihilise koogiga siis ikoon avaneb igale sellisele kihile eraldi või omamoodi. Ja võib-olla see kõige esimene kokkupuude ikooniga on justesteetilisel sellisel välisvõi, ütleme siis pindmisel pinnal. Ja see on midagi sellist vist, mida tänapäeval eitavad küllaltki vähesed, see tähendab ikooni, vaieldamatut, kõrget esteetikat. Seda vaidlustavad vähesed son sellisele sekulaarsele inimesele väga arusaadav keel. Kuid ikoonil on hästi palju selliseid sügavamaid kihte ja ka inimkonna puhul väga erinevad. Väga erinevad inimesed leiavad sealt ka enda jaoks erinevaid väärtusi, näiteks tõeotsija võib ju leida sealt endale midagi silla taolist nähtamatu ja nähtava vahel. Inimene, kes võib-olla astub kirikusse, leiab sealt hoopis lihtsamini arusaadava keele millega saavutada ühisust selle vaimse maailmaga vaimuliku maailmaga. Uskliku jaoks tähendab see Võimalust või sellist sobivat keskkonda palvesse süvenemiseks. Ja, ja kahtlemata ikoon aitab üldse usklikul näiteks elavdada oma oma usku olles dialoogilisem või tehes seda hoopis dioloogilisemalt elulähedasemalt mitte ratsionaalselt ja, ja mõistuspäraselt. Ja kui ma räägin nüüd enda kogemusest, siis, siis ma ei saa öelda, et minu suhe ikooni oleks mingil määral sügavalt religioosne. Ei ole ma seda ju ise. Ma pean, ma ei tea, kas nüüd õnneks või kahjuks tõdema, et, et ka praegu ma siiski suurelt jaolt ikooniga suhtlen esteetiliselt pinnal sellel sellel välisel pinnal, sellepärast et ka oma hariduselt või olles maalija, ma ju näen missugused kunstilised väärtusi, missuguseid kunstilisi väärtusi ikoon omab. Ja ja võib-olla see ongi see teema nüüd, et kuidas areng läheb, et väliselt sisemisele ja pealispinnaliselt sisu suunas. Ja mida rohkem avastan pikooni, selliseid peidetud sisulisi kihistusi, seda avaramaks maailm muutuda, seda mõnes mõttes riskantsem on, on minu jaoks sinna minek. Sest see juba eeldab mingisuguseid täiesti teistsuguseid teistsugust suhtumist, ka ellusuhtumist tervikuna, et see mõjutab kindlasti ka seda, missugune on minu maailmavaade, kuidas mu oma ka eetilisi tõekspidamisi Pean või olen lihtsalt sunnitud ümber hindama, et siin tekib hoopis rohkem sellist midagi nähtamatut, mille nimel ma pean rohkem pingutama just vaimselt, et selles suhtes kindlasti on see seotud päris suurte muudatustega inimese elus, kui ta tahab tõesti süveneda sellesse nähtuses ja mitte piirduda vaid vaid selle väliskülje nautimisega ja varem või hiljem tekivad inimesel ju küsimused oma kohast siin maailmas ja, ja elust, see tähendab mingisugused küsimused, mis ei ole ajalikud, vaid pigem kuuluvad hoopis teise mõõtmesse. Ja ikoon on miskit, mis soodustab seda mõtlemise protsessi, mis ongi loodud selleks, et, et selle ees tekiks sobiv keskkond. Et seal ees tekiks vaikus, mis soodustaks mõtlemist ka iseendasse süvenemist. See on väga tõhusaks abivahendiks, et inimene on ise suhteliselt nõrk selleks, et iseendaga jääda. Alati tulevad tal ju kõikvõimalikud segavad mõtted ja üldse mõtteid koondada ja, ja mõtteid puhastada ja keskenduda millelegi olulisele, onju üks kõige raskemaid tegevusi üldse. Püüa sa reguleerida oma mõttetegevust. Aga ikoon aitab inimesel keskenduda ja ja muidugi selleks et ikoon ongi ise justkui vaikus, aga antud juhul vaikus ei ole mitte helide puudumine. Kui me toome näiteks paralleeli valgusega, siis valge valgus ei ole ju värvide puudumine, vaid kõikide värvide sümbioos. Ja samamoodi vaikus, antud juhul on, on elav vaikus, see on kõik, see on saanud nii-öelda täius, see on ju sama, mis on muusikas, on teatud sakraalses muusikas näiteks pausid on väga tähendusrikkad ja nad on väga olulised ja samamoodi selline vaikus, mis tekib ikooni, et aitab inimesel keskenduda ja aitab tal mõelda igavikuliste küsimustele ja võib olla, kui nüüd vaadata seda, kuidas ikoon on loodud, et siin me ei saa välja rebida kontekstist ühtegi episoodi, et kui me vaatame, kuidas ta on loodud, siis siis ta on loodud silmas pidades mitte seda just kaootilist mürarikkast, maailma, mis on nii-öelda meie olmelise, sellise elu elu tunnuseks. Aga ta on ju loodud kujutama midagi tõelist just nimelt midagi reaalset kõrgemas mõttes, mitte reaalselt, selles mõttes, mida me enda kõrval näeme, katsuda saame. Ja see kõrgem reaalsus või tõde on alati olnud millekski, mille poole ka kristlus püüdleb. Ja ma arvan, et kõik religioonid jäikooni kujundikeel ei ole kuidagi realistlik sellises maises tähenduses taan realistlik sellises kirgastunud maailma tähenduses ja seetõttu on ta nii realistlik kui ka tinglikku nii realistlik kui ka sümboolne samaaegselt. Ja, ja kuna ta väljendab midagi tõelist ehk siis tõelist ilu, tõde, mis on ju ka ilus oma algses tähenduses siis peavad ka kõik tema vormielemendid sellele vastama. See tähendab tema kompositsioon peab olema lihtne, selge, jooned peavad olema sujuvad, mitte katkendlikud ja, ja sellised närvilised värvipinnad peavad olema selged ja puhtad. See on nüüd tõeliselt ainult see, see väline külg ja samas peab olema ka miskit seal sees, mis viitaks sellele teispoolsusesse ja see on suures osas väljendatud läbi. Läbi võib olla vigu olulisemate detailide ikoonil, milleks on tegelaste näod ja käed. Ja see tinglik keel on midagi, mis on hästi lihtsat, hästi üldinimlikku. No kui me nüüd räägime sellest, et kuidas ikoon on, on tekkinud ja mis on selle ütleme teoreetiliseks aluseks, milleks on kaanon, siis kaanon ongi miskit, mis on, mis on ülimalt lihtne ja mis baseerub üldinimlikel põhiprintsiipidel. Ja ma arvan, et inimesed, kes natukene ikooniga nii-öelda kokku puutuvad ja saavad veidi aimu tema olemusest tunnevad kohe ära ka selle, selle tõelise Et mis on absoluutseal ikooni juures? No kui me räägime suhtelisusest ja absoluudist, siis suhtelisust saab kehtida ainult materiaalses maailmas, ainult füüsilises. Et ma ei kujuta ette, kuidas vaimses maailmas saab olla miski suhteline, et see ei ole võimalik. Isegi kui me räägime, et on olemas erinevad tõed, siis need on tõepoolest subjektiivsed tõed ja need kuuluvad samuti ütleme siis vaimsesse või materiaalsest maailma või siis ratsionaalsesse, see on see, kus asju võetakse mõistuslikult, kus tuleb mänguvaim ja kus tuleb mängu süda, siis seal ei ole suhtelisust, sellepärast et see lähtub inimesest. Inimene olemuslikult ei ole suhteline, inimene on konkreetne ja absoluutne oma olemuses ja see kunst, mis lähtub sellest olemusest ongi absoluutne. Et absoluuttähendab jumalat ja see tähendab kõike absoluutset tõde, absoluutset ilu. Ja kui me räägime inimesest, siis miskipärast räägime subjektiivsusest, subjektiivsest, tõest, subjektiivsest, ilust. Samas igas inimeses, kuna ta on inimene, on olemas see üldinimlik, mis ei ole suhteline, mis on absoluutne, järelikult igas inimeses on olemas ka tõde, jumal, absoluutne tõde, absoluutne ilu. Ja siin me ei saa enam rääkida suhtelisusest. Ja on ka inimesi, kes tunnevad selle absoluudi ära. Et selles suhtes ma ei oska nagu anda mingisugust retsepti või sellist soovitust, kuidas vaadata ikooni selleks, et leida sealt absoluut. Et see on väga, väga raske, aga inimesi on erinevaid ja paljud tajuvad seda tõesti tunnetuse tasandil ja ja paljude jaoks on see tõesti selline õpitav. Ja kui kristluses või algses kristluses väidetakse, nii see ongi, et jumal on kõiges elavas. Ja kahtlemata on ta ka igas inimeses see tähendab seda, et et kui jumal on inimeses, siis ta on ju ise kõikvõimas. Ja ikoon on ainult tõesti selleks abivahendiks, mis võimaldab inimeses leida neid peidetud ressursse olgu need siis enda psühhiliseks või füüsiliseks tervendamiseks. Tegelikult on kõik inimese kätes ja kõik on usus kinni. Kindlasti, sest et ka meditsiin, ka tänapäeva moodne meditsiin rajaneb suures osas ikkagi sellele, et inimene usub sellesse ravis, kui ta ei usuks, ei juhtuks mitte midagi. Ja, ja tihti on ka nii, et, et ravimil endal füüsilisel Malteeral ei pruugi olla mingit toimet. Aga see jõud tuleb inimesest seest sellepärast, et ta usub, et sellel ravimil on toime. Ehk siis see eneseabi küsimus on loomulikult ikooni puhul tähtsal kohal sest aitab inimeses Leida oma kosmost, oma tervikut, ta on nii-öelda tervikut taastav. Ja kui inimene on tervik, siis ta on ka tugev, siis ta on ka füüsiliselt ja vaimselt tugev, ta ei ole killustunud ja siis langevad ära ka kõik nii-öelda abivajadus, kui selline. See usu küsimus on muidugi tõesti väga huvitav ja mingis mõttes väga õrn see piir, kust läheb see koht inimeses kus ta nagu ikkagi, kas otsustab siis ise või, või hakkab uskuma ja kus on see koht, kus, kus ta ikkagi kuidagi ei suuda. Kahtlus on võimsam. Ja usu küsimus on peene delikaatne ja seda piiri tegelikult ei ole võimalik kuidagi tähistada. Sellepärast et see on koht, kus kus miski läheb nii-öelda nähtavalt üle nähtamatule ja me tegelikult ei tea, kus on, me ei saa ennast sundida uskuma mitte kuidagi. See on täiesti võimatu, sellepärast et me sunnime ennast ratsionaalsel meetodil mõistusega või füüsiliselt, ma ei tea. Aga uskumine ei ole ratsionaalne, ta ei kuulu mõistuse all ja seetõttu me ei tea tegelikult, kas me usume või mitte. Vot see on nagu see kõige-kõige keerulisem asi. Ja seetõttu nagu juhtida seda nähtamatut poolt, see on väga, väga raske ja teinekord. Me usume, ilma et me seda oskaks teadvustada või et me seda teaks. Ja siis see toimib. Ma ei tea, mul puuduvad kogemused, jagada õpetust, kuidas uskuda, et me tegelikult teame seda, mida me tahaksime näha ja arvame ennast uskuvat. Ja kui ilmneb, et meie südamesoov midagi, mis tegelikult Ta kardab valgust siis see on ju kohutav. Ja muidugi ei, koon ei ole soovide tuba, et selles suhtes võib-olla tema funktsioon on või isegi mitte funktsioon, aga tema käitumine on palju rahulikum, delikaatsem ja palju sellise ära ootavam. Et seal ei juhtu midagi, et see ongi see võimalus, et ka see salasoov, mis võib-olla ei ole puhas jõuaks ikooni ees puhastuda, et annab selle võimaluse soovide tuba, seda võimalust ei anna. Et selles suhtes ikoonil on, on nagu veel mingi lisa selline dimensioon. Et ma arvan, et, et jah, see südamena eesti keeles on, on hea sõnase südame hääl vene keeles ei ole, on ka, aga ta ei kõla nii vene keeles on tuhoovnest võib-olla mis natukene on sarnased seepärast, et kui me räägime vaimust või vaimsusest sisse, ei kõla päris õieti. Et võib-olla süda jäikoon sobivad isegi paremini kokku oma ka nii-öelda elulisuselt. Kui inimest vaadata sarnase skeemi järgi nagu on jumal, mis koosneb kolmest hüpostaadist, isa, poeg ja püha vaim ja nendest kolmest poeg, ehk siis sõna teiste sõnadega sai lihaks, see on see, mis võttis füüsilise kuju siis inimese puhul või inimene on siis jaotatud tinglikult kolme osasse või kolmest komponendist koosneb üks on sõna, mis on tema füüsiline pool, mis on ka tema teod tema maine kest, tema sõnad siis mõistus, mis on see ratsionaalne pool, mis juhib tema tegutsemist, annab käsklusi ka kätele, ühe või teise ülesande täitmiseks ka ajule. Ja kolmandaks on siis vaim, mis on see nähtamatu pool ja mis on eraldatud karatsionaalsusest. Ja vaim on, on pigem seotud südamega, sellepärast et just nimelt see mingi ütleme, vaim, miks ma sellest räägin, et vaime süda, kas nad on erinevad, ei ole lihtsalt võib-olla kõlaliselt ei ole vaim nii ilmekas ja teda seostada ikooni kui millegi väga sellise elava ja värvikaga selleks võib-olla sobib palju rohkem hoopis süda ja ta on ka soojem. Ikoon on ju loodud tingimustes ja sellises veendumuses mis on väga tähtis, et kõik on ühtne, kõik on üks ja, ja kogu maailm moodustab ühe terviku ja iga väike osa sellest tervikust on selle suure osa nagu mudeliks või piisavaks märgiks, et, et siit nagu tuvastada või rekonstrueerida see tervik. Et see on see, millele ju väga palju pööras tähelepanu kui Leonardo da Vinci, et ei saa eraldada või võtta välja maailma tervikust mingeid üksikuid osasid, hakata neid eelis uurima. Et kõik on koos, üks tervik, ei, kool on sellistes tingimustes sündinud ja sellises kindlas veendumuses ja kui mingi asi niiviisi sünnib, siis ta niiviisi ka toimib. Täpselt sellisena, et seal on see energia ja sees. Ja tõepoolest üks väike detail mõjub sama hästi kui tervik. Ikoonil kujutatud ei ole miski, mis kuuluks sellesse maailma, mis on veel nii-öelda surma valduses. Et see on maailm, mis on surma kammitsatest välja välja toodud. Ja selle kujutamine tingib või ütleme siis, selle maailma olemus tingib ka teistsuguse kujutamise ja seetõttu on ikoonil kõik reaalne, samas tinglik, sümboolne see, kuidas on kujutatud pühakuid. Sellele kõigele on väga suur tähendus, et siin võib-olla tuleb mänguga ikooni metafüüsika ka, kus iga kompositsiooniline element omab väga sügavat just nimelt vaimulikku tähendust, iga materjal omab väga tähtsat nii-öelda religioosset põhjendust. Põhjendusi pole vale, sõnaõigus on veel halvem. Võib-olla siis religioosset jah, algpõhjust, miks on ühte või teist asja kasutatud ja kui me räägime näiteks pööratud perspektiivist, siis siis jällegi, et näidata, et kui inimene reaalses maailmas näeb ümbritsevat, siis ta näeb seda ühest punktist. Ja see on väga piiratud. Ikoonil on perspektiiv selline, kus seda on võimalik näha ka ja see on ka tinglik, et ei ole näidatud kõiki punkte, aga näidatud seda, et see võimalus näha kõike korraga või olla selle üle nagu või selle ülene on näidatud ühe külje väljatoomisega, ehk siis see on nagu see, kus ikooni eesolija tajub enda võimet näha palju rohkem kui reaalsuses. Ja see niisugune pööratud perspektiivi kasutamine peab rõhutama just inimese palju suuremaid võimeid tajuma võib-olla mitte just nägemisega osaduse tasandil, et seal on iga element väga suure tähendusega ja värvid, et siin ei ole mitte midagi juhuslikku, seal ikooni puhul eriti. Huvitav, et mitte midagi ei ole juhuslikku. Noh, kui võtta figuuride tähendust, siis üldiselt figuurid on ka veidi moonutatud proportsioonidega ja see on ka taotluslik. Oleks täiesti vale, arvati ikoonimaalijad, tegid, et sellist kunsti oskamatusest nad olid läbinud suurepärase kunstiõpetuse kooli nad tundsid inimese anatoomiat perfektselt, nad oleks võinud täiesti realistlikult seda teha. Kuid ikoon tingib hoopis teise kujutluslaadi ja see, et figuurid on, on näiteks venitatud pikemaks, siis rõhutab sellist väärikust rõhutab sellist ka võib-olla vaimsus, vertikaal on hästi tähtis see, kuidas on kujutatud tema poos, seal ei ole kunagi emotsiooni, emotsioon on miskit, mis kuulub välise juurde, et et sellise füüsilise olmelise maailma juurde emotsioon, liikumine, see on miskit, mis ei ole ikooni puhul tähtis. Ja läbi selle teatud staatika või sellise pealtnäha võib-olla kammitsetuse kontrastina rõhutatakse just sisemist nii-öelda vaimset liikumist või vaimulik, mis, mis on sees ja seda väljendatakse läbi pühaku näo. Ja, ja seda ei kutsuta muide ta näoks, sest nägu kui termin kuulub ju ka nii-öelda meie maailma juurde. Et seda kutsutakse palex, mis, mis on kirgastanud nägu ütleme siis hästi lihtsalt ja läbi siis sellepale näidatakse pühaku vaimu liikumist, seda vaimset pingestatust. Et silmad, mis, mis otseselt, et ei suhtle vaatajaga, vaid on rohkem pööratud iseendasse sissepoole, siis on see niisugune sisekaemuse teema. Ja samamoodi seal on paljud elemendid kas või tihti kase näovärv või peened huuled, mis peaksid tähistamaskeesi peened sõrmed. Kõik selline, mis ei näitaks inimese lihali, kust sellist, ütleme toorest olekut. See kindlasti on hästi tähtis ja sellepärast võib-olla nad tunduvad natuke sellised võõrad või veidi kõrbenud, aga sellel on oma sügav tähendus. Ja mis puudutab psühholoogiat ja emotsiooni, siis muidugi koon muutub ka ajas ja võib-olla suures osas tänu lääne mõjutustele tuleb ikooni vaikselt järk-järgult vargsi, kuid aina suureneva hooga sisse ka neid lääne kunstielement, et mis just baseeruvadki sellisel individuaalsel kunstniku egol mitte halvas mõttes, loomulikult. Ja mis tähistavadki võimalikult reaalset maailma, nagu meie seda meie ümber näeme. Ja seal on juba väga palju sellist liikumist, välist liikumist, emotsiooni, erinevaid näoilmeid, hästi palju detaile, kõik see, mis meid ümbritseb, see on püütud hästi võimalikult täpselt edastada. Ja see tuleb ka ikooni, nii et selles suhtes ei koonuma algsest sellisest puhtast vaimsest sisust hakkab liikuma niimoodi järk-järgult sellise ulmelise suunas sekulariseerub ja kuskil 19.-ks sajandiks on ta täiesti lihtsalt juba religioosne maal või või siis illustratsioon religioossel teemal. Nii et muidugi ikoonil on ka oma tõusud ja langused oma õitseaeg. Aga praegu hetkel jah, kuni siiamaani me rääkisime sellisest kanoonilisest traditsioonilisest algsest ikoonist. Sa ütlesid alguses huvitavalt, et sinu enda suhe ikooni taga on eelkõige sellises Est eetilises plaanis ja sa lisasid sinna juurde, et, et sa ise ei ole tegelikult isegi mitteusklik. Et seda religioosset või, või sügavat vaimset plaani nagu lõpuni kogedagi või, või õieti isegi julgeda nagu sellesse sellesse astuda, et et mis on sinu enda juures olnud siis siiani noh, need, ma ei tea, argumendid või motiivid, et sa oled just niimoodi olnud ikoonide juures ja mitte näiteks usklikuna See ei ole lihtne, alguses võib-olla tundus või mõni aeg tagasi tundus, et see on ka midagi, mis on nii-öelda haarata või hallatav, aga tegelikult ei ole. Ja muidugi sellise mugava inimesena mitte väga võimelisena ennast pingutama. Jah, see ei ole kerge sellist otsust teha ja sellepärast no siin on see olukord just, et kas kõik või mitte midagi ja, ja paraku kõigeks oleme valmis. Ma mõtlen just, mis puudutab usklikuks hakkamise teemat ja seetõttu jääb ka suhe ikooniga ju valdavalt selliseks esteetiliselt, mis siis, et võib-olla ma tajun mingi ikooni puhul ka seda sellist tugevat liigutust nagu sisemist liigutust, tema mõju, mis teinekord tõesti liigutab ka pisarateni, mida rohkem ma võib-olla lähenen hästi küll aeglaselt ikoonile, seda kaugemale ta ta tegelikult minust läheb seepärast, et ma ise ei ole selleks valmis. Et see enda valmisolek on, on kõige-kõige tähtsam asi. Et ikoon avaneks, peab inimene ise avanema. Sa ütled, et, et see tähendaks ikkagi nagu mingit sellist absoluutset pööret või valikut, kui kui võtta selline läbinisti religioosne suhe ikooniga, aga milles on siis selle muutuse või, või hüppe nagu raskust sa ütlesid, et sa oled natukene võib-olla liiga laisk inimene, et, et seda lõpuni nagu enda peale võtta. Aga mis seal siis rasket on? Ma olen mõelnud näiteks selliste asjade peale, et kuidas mis tingimustes inimesed on aegade jooksul elanud ja meil oli alguses jutusin absruudiste suhtelisusest siis sellel hetkel, kui kooni kunst Venemaal õitses, ütleme 15. sajand siis inimene elas tingimustes, kus oli absoluut ja ta teadis, mis oli tema siht. Vaimses mõttes ta teadus, kus oli see tipp, mille poole pürgida ja orienteeruda oli väga lihtne. Orienteeruda nii lihtne, sellepärast et oli olemas kindel kriteerium, mille poole püüelda. Samas need nõudmised, mida selle kriteeriumi poole liikumine Üles seadis, olid nii karmid, et reaalselt elada oli väga raske. See tähendab seda, et lihtne orienteeruda, aga elada ja täita neid tingimusi, et vaimselt tõusta on väga raske. See on tõesti väga raske. Ja nüüd me elame olukorras, kus kõik on suhteline kus ühte absoluutset tõde või kriteeriumit ei ole. Ja, ja ükskõik, mida inimene teeb või ei tee, alati leiab ta endale sobiva teooria. Et seda põhjendada või õigustada. Ja orienteeruda on tegelikult erakordselt raske, sellepärast et sa ei tea, missugust tõde sa pead järgima. Sul on nii palju valikuvõimalusi. Aga elada on väga kerge. Elada on väga kerge, sellepärast et kõik on õigustatud. Nii et selles suhtes, kui valida nüüd see elu usus siis see kriteerium, see absoluut on olemas ja ta ei ole kuskil mingisugune abstraktne suurust seal see on miski, mis on sinu sees seesama jumal, mis sinu sees, aga ta on nii kõrged, temani jõudmine on, on väga raske. Ja, ja see elu muutub, ma loomulikult pean loobuma väga paljudest sellistest mõnusatest asjadest, mis ma teen, mitte selles suhtes, et ma nagu kardaks või midagi, aga ma olen liiga mugav. Aga see elu ei salli mugavust. See ei ole selline elu, kus, kus ma saan nagu vabrikutööline tulla koju, on ju, ja Lõsutada lihtsalt mõnusasti lõõgastuda kuskilt, et tegelikult seal seal hoopis teised nõuded. Ja Ma ei ole selleks valmis. Minu nagu öeldakse, ihu on liiga nõder selleks, et nagu seda seda ellu viia. Ja sellepärast see ongi niiviisi kahe vahel. Ja muidugi, mis puudutab ka ikoonist nii-öelda sügavuti arusaamist ja näiteks ka ikooni maalimist, siis need on sellised. Tõesti. Noh, kõrgused või, või selline latt kuhu ei saa siseneda inimene, kes ei, ei ole reaalset usklik mõisamaalid, ikooni mulle öeldakse küll, et sa oled ju maalija haridusega, et sul on võimed selleks, et maalide ikoone, kuidas ma seda teen, kui ma ei riskiks, on samamoodi, et ma lähen näiteks kirikusse ja hakkan seal jutlust pidama, olemata vaimulik? Noh, see on täpselt seesama, et kuidas ma seda teen, et selles suhtes ma siin muidugi on hästi palju selliseid heitlusi ja ja, ja küsimusi ja aina rohkem neid muidugi tekib. Mida, mida rohkem sa sellesse süvened sellesse teemasse ja mõnel hetkel tundub, et et võib-olla kõikoonist rääkimine on juba. Noh, ma ei ütle, et see oleks nagu patt. Aga ta on miskit, mida sa ju ei tunne lõpuni, kuidas sa saad sellest rääkida, millest sa ei tea? Aga küsimus ongi just selles, et säng tekib meie praegusest elust. See on ju nii lihtne. Ja kui mõelda kas või sellele sõnumile, eks, kui me jälle võtame selleks algtõukeks ikooni ja sellele sõnumile, mida ikoon endas kannab siis uskumatu küll. Äng on viimane asi, mis ikoonist võib lähtuda. Sellepärast et see algne kristlus, mida kannab ikoon ka tänapäevani, on ju rajatud ainult rõõmule. Kõik maine elu, ikoon väärtustab elu seal miskit, mis seab elu kõige kõrgemaks väärtuseks üldse. Aga tänapäeval tekib äng sellest, et elu enam ei väärtustata. Et elu on miskit, mis ei ole üldse väärt elamist. Et see tuleb kõik sellest, et inimene ongi kaotanud selle side kõiksusega, mis tähendab rõõm. Rõõm tähendab elu. See on nagu teatud mõttes sünonüümid, sest elu ongi see, mis pakub rõõmu ja rõõmu, mitte võib-olla sellises tänapäeva mõistes, kus sa saad, eks ju, lõbutseda õhtuti kuskil tantsimas käia, see ei ole see rõõm. Rõõm sellest, et sa oled rõõm sellest, et sa suudad seda maailma kogeda. Et sa leiad sellest midagi, mis on kordumatut. Sind ümbritseb loodus, mis on täiuslik. Ja see elu väärtustamine on kristluse algne idee. Ja nüüd, kui ikoonil on kujutatud ka mingisuguseid väga traagilisi sündmusi, seepärast et inimkonna ajaloos on ju neid, ma arvan, et rohkem kui rõõmsaidki siis mitte ükski nendest traagilistest sündmustest ei ole selline masendav ja ängistav lõpuni, sellepärast et iga kannatus, iga tragöödia on üks samm edasi lunastuse poole. Ma ei ütle, et sind toidetakse inimesi lubadustega, aga see on see missugustes tingimustes. Elu võib näida palju paremana, kui sul on lootus, see on jälle seesama, see kulunud lootuse lootuse küsimus. Aga kui sa usud, siis, siis see täitub, see on ju ammu teada. Kui sa tõeliselt midagi usude mingi soovi õhku paiskad, siis see täitub ja kui sa usud, et, et ka sinu kannatus on millegi hea teenimise nimel siis esiteks sõelad seda kergemat üle ja sa saad aru, et sa muutud tugevamaks vaimselt, et selles suhtes kui on Kristuse ristilöömine siis võrreldes näiteks lääne või idakirikukunsti Sis ikoonil on see rõõmus sündmus vaatamata sellele, et, et seal on kujutatud leinav Maarja ja Johannes. Samas kui lääne kunstis on, on see täiesti lootusetult traagiline. Nii et see rõõm läbib kogu ikooni teemat. See on mõnes mõttes väga lihtne inimesena ütleme siis selles maailmas või ütleme siis teisiti, et, et mõnes mõttes ma jah, jälle väga inimlikult kadestan näiteks usklikke. Ma kadestan, sellepärast et neil on väga kindel veendumus ühes või teises asjas ei tähenda mingit kivistunud arvamust ja kivistunud nägemust. Aga nad on kindlad, see tähendab seda, et on mingisuguseid eluviisid või vormid mis, mis on arvatavasti või vähemalt praegu ma tunnetan seda suure tõenäosusega paremad kui need, milles mina praegu viibin. Ja, ja see on muidugi üks põhjus, ma ei ütle ja ma ei taha absoluutselt täita seda, et ma masin praegu heitlen, kas nüüd hakata või mitte või muuta oma elu või mitte, ei, seda absoluutselt mitte. Aga olles ikooniga koos ja nüüd võib-olla rohkem kui lihtsalt nii-öelda selles keskkonnas, kus seintel nad ripuvad. Paratamatult tulevad need mõtted. Pikoonidest kõneles Tallinna Ülikooli maaliõppejõud oriest koormašov. Saate panid kokku Külli tüli ja Joonas Hellerma raadioteater 2011.