Kunstijaamad mina alles täna tuleb ette seda, et kas laste vaades soomlastest ei olnud pealkirjal ärk rada, mis on akadeemik ratas, Eesti kunstiakadeemia, Pärnu kolledži nii-öelda kevadine tibulahendus, mõned üritused on juba möödas, mõned on veel ees. Kuni 20 teiste maini on Tallinnas Draakoni galeriis haavatud Mari-Liis Neussami näitas Ameerika unelm samuti 22. Maine'i Tallinnas Deco galeriis. Et see laps kunstniku džentis lonkreni näitas punane koop kuni 20 Kaheksanda maine Türi kultuurimajas Arkadi plastavai nimeline neokommunistliku rühmitus fašistide, anda see üle alates 20.-st maist kolm nädalat. Kohtla-Järve linnagaleriis. Tanel Saare näitas kattunud foon kahekümnendaist maist 14. juunini miile Balti ja Meeland Sepa näitus Tallinnas hobusepea galeriis, mille avamisel esitletakse eestlasi liitrist luulekonservi unserige sante Aeroteis häimat ning lõpuks 29. mail toomas koosingu kolmetunnine näitus Põlvas. Millega täpsemalt on tegemist, seda on ilmselt kõige targem küsida akadeemia kratta direktorilt Mari Sobolev, pilt, mida ma praegu DMG, et Mart karata siis on, kuidas see kokku pannakse ja kes need inimesed on, kes seal osalevad ja mida nad teevad. See on selline omaette traditsioon, mis on juba üsna pikka aega kestnud, seal niikuinii olnud see kool olemas siis praegult on kunstiakadeemia kolledžite kraatoga tan omanud ka igasuguseid teisi vorme ja nii-öelda õiguse eeldusi ja ja alati sisse lõpetamise protseduur vormistatud selliseks festivaliks ja peamiselt on ta olnud Pärnus, aga, aga see aasta on ta katnud niimoodi kogu Eesti, et Pärnus ei olegi nagu eriti midagi, et on üritused siis kõigis nendes kohtades, mida sa siin eelpool ette lugesid. Et kõik ei ole meil lõpetajad näitusele, et osad on ka lihtsalt tudengite ja, ja ka õppejõudude draakonist marliis New samm ja, ja dekos skisoidne laps, kunstlik, et nemad on küll lõpetajad, samuti Tanel Saar, Kohtla-Järvel, aga, aga näiteks neokommunistlik kunstirühmitus fašist lendas üle, koosneb peamiselt esimese teise kolmanda kursuse poistest mees kunstirühmitus, mis tegeleb sellise räigemat sorti poliitilise värvinguga kunstiga. Ja ma ei oskagi täpselt öelda, millist poliitilist suundumust nad propageerivad, aga lühidalt võiks selle kokku võtta, et sarkasm igasuguste liikumiste suhtes peamiselt. Ja nende näitas praegu Türil. Ma ei ole siin ise veel jõudnud, praegu just mõtlen, et kui ma nüüd hakkan Tallinnast tagasi hääletama, et äkki läheks Türilt läbi ja vaataks üle, mis neil seal siis on, aga noh, teades, mida nad tavaliselt teevad, ma enam-vähem kujutan seda ette. Selle rühmituse üks liige on Ville Karel Viirelaid, kes teeb küllaltki koledaid maale, kus võivad tegelasteks olla näiteks tuntud poliitikud ja tuntud koomiksikangelased ja tavaliselt nad on siis mingis sellises aktsioonis seal vildi peal, mis üldiselt ei ole nagu selline väga viisakas tegevus. Siis kuulub sinna ka Toomas kuusing, kes laias laastus öelda, et teeb selliseid hüperrealistlikke maale, aga aga see reaalsus, mida ta nende aluseks kasutab enamasti juba mingi kunstisituatsioon siis reaalsus, mis on nagu mitmekordselt moonutatud ja ka Remo Randver esimeselt kursuselt on liitunud selle rühmitusega tema teostes peegeldub tavaliselt mingi religioosne tõde, lisaks muule ja lisaks siis maalidele nad kindlasti on, ma arvan, midagi sinna üles instralleerinud selles mõttes, et rühmitus annab aeg-ajalt välja mingeid Sammistad ajakirju ja ja igasuguseid muid selliseid Pumalistes meediumides asju, et nagu mingeid kollaaži tüüpi ja ma san plaasi tüüpi asju, ma usun, et ikka riide seal, ma ei tea, kuidas türist tehnikaga varustatus on, aga meil on ka teemasid, kas siis tavaliselt on peategelaseks Reet Linna ja Põlva tšistidersoni rikkalt peatatud, siis eks väga teiste näituste sisu veidikene rohkem avale. Marliisniusam on meil üks lõppema, kellele langes osaks õnn, mida ootavad ilmselt enamus Eesti naisi, aga vähesed, kes selleni jõuavad, nimelt ta abiellus hiljuti imekauni ameeriklasega ja nüüd ta siis tegelebki viimase vastasele teemaga, et ta nagu cool võimalikult kähku ära lõpetada ja emigreeruda sinna oma suurepärase härraniusami juurde. Ja ilmselt oma painastes loomingulises mõttes, et ta tegeleb siis sellise Ameerika unelma teemaga ja kuidas füüsiliselt välja näeb, et ütleme nii, et me kõik oleme näinud vestern ja toredaid kauboifilme. Kui me kujutame ette, et kõik need tegelased, kes seal filmis nagu osalevad ja hobustel ringi. Ma arvan, et nad on nagu ennast lihtsalt riidest lahti võtnud. Et siis te saate enam-vähem sellise visiooni kätte, mis seal näitusel on siis suurte fotode tujul miks nad seda on teinud, ma arvan, et see on siis võib-olla selle unelma selline sümboolne lahtiriietamine, üritamine, vaata, mis on selle taga tegelikult siis, kui marliis prioritiseerib niimodi, oma tuleviku, selliseid hirme ja lootusi siis Sindis Lundgren tegeleb pigem ma lapsepõlvetemaatikaga ja disselliste teatavate hirmudega, mis on pärit lapsepõlvest. Tema maalide põhitegelasteks on mängukarud ja mängujänesed kes on sattunud ka suhteliselt sellesse vägivaldsetes ebamugavates stseenides, et vaatepilt eriti õõva tekitav aeg, siis on need maalid punastes toonides jaga galerii on valgustatud punase algusega ja maale, täiendab siis videonendesamade mõmmikute jäneste verd tarretama vanematest seiklustest. Miks ta seda teen, ma arvan, eks ta tahab neist hirmudest vabaneda, aga võib-olla siis selle näituse kaudu, et vaatame, mis, mis tast edasi saab, seda me veel ei tea. Kas ta nüüd saab selle rituaali läbi oma hirmsatest karudest lahti või? Nende juurde me ei tea seda veel, vaatame. Tanel Saar on nii-öelda teatame, on kraata elav klassik, kes seal koolis käinud suhteliselt pikka aega vahepeal õppinud ka lumes ja võib-olla veel kuskil, ma ei mäleta täpselt, aga tema üks selline läbiv motiiv, mida siis ka Kohtla-Järve näitus puudutav on olnud kanad. Ma arvan, et seal Kohtla-Järve näitusel saab näha küllaltki palju kanaleid, olgu ja, ja võib-olla ka mõningaid selliseid muid trofeesid teema, kanad, neid on hästi palju siis asi töötab ja noh, nii mõnigi on üsna sageli mõelnud selle peale, et kõik need, kes mind ümbritsevad, et äkki äkki näiteks kanalit on need väga Tanelil on selline tunne aeg-ajalt. Ja tema diplomitööst üks jupp on ka Rotermanni Scos kõigi teiste Eesti kunstiakadeemia lõpetajate, kus on nelja terve rida tegelasi, kellel ei ole eraldi näitust. Seal Rotermanni osas saab siis saha Tanel Saare järjekordset reliisi dema. Külvaja Foomensistina ta sageli siin-seal teeb rattaürituste raames seisneb siis selles, et siin aparaat millega meie vanaisad ilmselt siis vilja muid asju külvasid ja ja tavaliselt siis külvab nagu juuresoleval pildil oleva publiku mingi asjaga üle raames, viimati ma nägin seda tegemast veel siis, kui meil oli Berliini kunstiülikoolis näituse saamine. Et siis, kui parajasti sellised kõrgesti austatud tähtsad inimesed avakõnet pidasid, siis lükati sisse selline suur ratastel vedel, mille peale tipus olid arel saada, kes külvas publiku hernestega üle, nägi päris hea välja. Miila Balti Meeland Sepp on meie akadeemia kraatas õppejõud, neljanda sepa õpetab skulptuur ja joonistamist peamiselt. Ja milla Balti õpetab talmaali. Ja selles võtmes on siis ka nende näitus, et milla Baltil on seal väljas maalid, samuti üldised, hüperrealistliku suundumusega ja meelanud sepal on keevitatud objektid, ma eeldan. Mis seal täpselt on, seal veel ei tea, näitusele avatud, aga igal juhul ootan huviga avamisel esitatav luulekonserve sinna omaette projekt mis on sündinud koostöös päris kirjanikega ja siis vaata rühma mõningate kunstnikega. Alguse sai see asi ühe pikemat sorti Poes ürituse käigus, kus rattarühm oli pikka aega kinnises komisjonid Bergocani muuhulgas siis kogemata luuletasid päris kõvasti. Et siis selle tulemid on konservikarpi suletud ja samuti ka mõningad hilisemad ja päris kirjanike esindavad Jürgen Rooste kontsa ja Kivisildnik konserv ise näeb päris hea välja. Ma arvan, et iga selline kvaliteetsete raamatute gurmaan kindlasti ihalex seda endale saama. 26. Miina balti Meelak, Sepa näitus avatakse siis samas ka esitletakse seda konservi ja ja ma arvan, et kes kohale tuleb, siis sellel on ka mingi võimalus endale hankida seal. Kui rääkida akadeemia kratest, natuke üldisemalt ka ühtpidi Andrei kunstiakadeemia kolledž ja teistpidi suhteliselt ikkagi põhimõtteliselt erinev vist ka sellest keskusest. Et kuidas see õppetöö täpsemalt seal akadeemia kraatias toimub ja kes seal õpetavad ja mida seal õpetatakse. Tegelikult toimub õppetöö täiesti tavalisel viisil nagu täiesti normaalses kunstiõppeasutuses praegu, kus me oleme Pärnu uue kunsti muuseumi samas majas viiendal kohal roselt näiteks hommikul kell pool üheksaajavalt joonistamise tunnid, mis toimuvad meil seal kunstimuuseumi suuremas saalis, kuna me oma ruumides nihukest ühte väga suurt ruumi ei ole, et noh, inimesed tulevad hommikul koolis, nad joonistavad, siis on mingi järgmine tund olles parajasti maalivad, teevad videot, et selles mõttes see on võib-olla natuke eksiarvamus, et meil toimub seal midagi täiesti teistsugust, et tegelikult nagu õppetöö toimub, nagu ikka normaalses koolis toimuvad tunnid ja mingi tehakse iseseisvat tööd. Et võib-olla põhiline erinevus, mis on, on see, et ütleme, võrreldes nüüd teiste kunstiõppeasutustega Eestis ja ka mujal, kus nii palju, kui ma olen vaadanud, on see, et selline reaalne loometegevusel integreeritud õppetööga ja see on nagu hästi oluline osa, et me ise korraldame läbi aasta mitmesuguseid üritusi, ütlesin eks see art kraato, millest siin juba juttu oli, siis on meil videofilmifestival. See oli nüüd just mai alguses ja jaanuaris on in graafika mis on keskendunud graafilistele väljunditele. Ja noh, on ka igasuguseid mitteregulaarne arstid üritusi, et sageli osaletakse perfomance festivalidel Eestis ja välismaal. Kõik need tegevused on selline otseselt õppetöö osad üliõpilased peavad paratamatult hakkama küllaltki reaalses ses kunstielus osalema ja saavad kogemuse, noh esiteks puhtalt loomingu mõtlesid, et mis vormi mingi asi valadete tööle hakkaks ja mida üleüldse näidata rahvale. Ja teiseks kanna selliseid korraldamise kogemus, et kui on mingi üritus on, siis seal on ka praktiliselt igaühel oma oma mingi roll täita, mida korralduskomitees vastavalt võimetele siis, kes keedab suppi ja kes kureerib ja võib-olla teine erinevus on see, et me oleme selline väikestruktuur, mille tõttu me oleme suhteliselt paindlikumad, ilmselt kui mingi suur struktuur, et ratas on 30 üliõpilast ja kuus tööd, et kelledest siis viise tööjõud ja ja siis mina, kes ma olen direktor ja natukene ka ühtteist vaest õpetan. Et tänu sellele on võimalik näiteks ka päris palju sellist individuaalset lähenemist üliõpilastele, et kui on näha, et keegi hakkab ära vajuma või tal on mingeid probleeme, siis ta nagu ei jää kuskile mammutstruktuuri üksi oma probleemidega, aga keegi õppejõududest keelest hakkab seda ja suhtleb siis temaga individuaalselt ja aitab ja konsulteerib ja nii edasi. Et need on siis võib-olla peamised erinevused, aga, aga laias laastus nagu ma juba ütlesin, et seal ei toimu nagu mingit sellist, totaalset täiesti teistsugust müstilist tegevust loenguid ja eks seeläbi tunde ja kes tahab, sellega oli, lõpetasid päris kõvasti tööd tegema. Et kuna see on niisugune väike struktuurses, ei ole seal eriti võimalik äraslikerduda, et see on nagu kohe näha ja kõigil Diaalselt nagu teed tööd või logeli niisama. Vaatasin netest akadeemia, krattan Kadri lehekülge hästi akadeemia lehekülje alt ja seal hakkas mulle see peaaegu esimese lausena. Akadeemik ratas on üks eriala ja see on kunst. Ja siis ma kuulasin paar päeva tagasi vikerraadio ööülikoolis, rääkis, et kunstiakadeemia, siis selle päris Tallinnas tegutseva kunstiakadeemia õppejõud Kaido Ole ja Marko Mäetamm kunsti õpetamisest ja läbiva joonena, nende nagu jäi kõlama see, et, et kuidas nad kogu aeg õpetavad kuidagi tehnikapõhiselt ja samal ajal peavad oma üliõpilastele kas delikaatselt või vähem delikaatselt märku andma, et, et see, mida nad õpetavad, ei ole tegelikult üldse justkui peamine või, või, aga ja mis jälle nad ei saa kuidagi õpetada. Et mul on jäänud vähemalt mulje küll väga kaugelt vaadates, et kas akadeemia Gratas püütakse nagu natuke rohkem seda peamist õpetada või kas see on võimalik või kuidas nende erialade tehnikatega seal on? Nojah, eriala on tõepoolest kunst ja ma arvan, et meil on see jah, selles mõttes päris hästi õnnestunud, et see nüüd kunstiakadeemias on selline olukord, nagu sa praegu kirjeldasid, möödame ole jutu järgi. Et selle põhjus on see, et siin ana pikkade traditsioonidega ka ikkagi tarbekunstikool, olgem ausad ja traditsioone seal igatpidi uuendatud on loodud just uusi struktuure, avatud uusi õppekavasid, aga ega see nii kiiresti nagu ei muutu, et kuna inimesed, baasid on ju ikkagi suuresti samad. Kindlasti on see nagu väga vajalik, et tehnikat korralikult õpetatakse, mõtlesin, et kui vaadata siin näiteks, siis siin Skandinaavia koolides toimub või nii, et noh, see on natuke jama, kui sa lõpetad kooli ära ja sa ei oska tegelikult muud teha kui pastellidega mingi pildike. Et ma arvan, et see tehnika õpin ühest küljest kunstiakadeemia tõuge, aga teisest küljest oleks nagu täiesti võimalik selle raames ka siis seda, nagu sa ütlesid, põhilist õpetada ja kindlasti seda seal ka tehakse. Aga võta, hädame, ole on sattunud praegu nagu mingile positsioonile struktuuris ja ja võib-olla natukene põevad liiga palju, et ma arvan, et Nad on mõlemad targad inimesed, keegi ei keela neil õpetada seda, seda põhilist, nad võiksid lihtsalt teha. Mingeid otseseid takistusi selleks ei tohiks minu minu nägemuse kohaselt olla. Aga ratas on jah, peamine on tõepoolest see, et inimesed tegeleks kunstiga ajamis, meediume, tehnikaid nad kasutavad siis sõltub juba iga individuaalselt, sest eelistustest, mis õppimise aja jooksul paratamatult tekivad ja põhimõtteliselt võimalused olemas nagu praktiliselt kõigi olulisemate selliste kaasaegses kunstis kasutatavate meediumid ka tegelemiseks. Et meil on näiteks õppejõudude ridades, on sellised inimesed nagu Allik ja Andrus Joonas, kes on vaieldamatult väga head maalijad samuti neelamalti, nii et selles mõttes on olemas samas täiesti kõrgetasemeline, lõpetas ska maalivaldkonnas ja paljud ka spetsialiseerunud sellele. Siis on meil võimalus teeleja, graafikaga rallikam jutust juba väljapaistev graafik ja suure osa graafikaõppest me viime läbi workshoppide vormis selle in graafikafestivali ajal. Ta on käinud vabagraafikute Liidust erinevad inimesed seal õpetamas. Me teeme koostööd Eesti litokeskusega mis asub Pärnus ja on ka üks selline huvitav ja minu arvates välja poistel väike asutus, kus siis kaks inimest, kes otseselt pärinevad ka sellest samast koolkonnast. Teilt kolm inimest asutanud oma isiklikku initsiatiivi Ivi najal väga ja tehnilise sisseseade ja kõrgtasemelisi litograafiatöökoja. Millest parim Eestis mõtlesin. Tallinna baasid on siin juba vanad ja väsinud. Samuti on nüüd on meil võimalus tegeleda ilusti uue meedia valdkondadega video tegemiseks on olemas kõik võimalused. Ja seda siis kasutatakse peamiselt ja eraldiseisev videokunstiteoste sooritamiseks ja suuresti, kuna meil on surnud perfoomentsile tegevuskunstil, viska dokumenteerimise eesmärgil, kuna need on sellised kadunud kunstiliigid, mida on üldjuhul mõistlik kuskile lindi peale jäädvustada. Fotograafiaga, ja me oleme valinud sellise lõude rea, tegeleme ainult digitaalses variandis, mitte digitaalse fotolaborit meil ei ole. On olnud inimesi üliõpilasi, kes on rohkem huvitatud, siis nad on näinud näiteks Tartus või kuskil olnud aasta külaliseks Väikse struktuuris nagu kõiki võimalusi perfektselt, ei ole majanduslikult mõistlik sisse seada performance'i kunst, mis on meil olulisel kohal, on seda sortimis, õnneks mingisuguseid baas ei vaja. Et seda saab teha ükskõik millal ja ükskõik kus ja peamine, mis peab olema, on siis tegija endal midagi kõrvade vahel. Küll aga on meil väikebuss, millega siis saab sõita festivalidele, näiteks ja muudele üritustele. Õige varsti peaks tekkima ka liikuv tegevuskunstilabor. Mis siis seisneb sellises nii-öelda järel kärus kus saab vedada vahenditeks vajalikke asju ja ühtlasi ka vajaduse korral näiteks kiires korras teha näitused näiteks seal selles vastavalt mina parajasti on, seda, seda saab teha ükskõik kus. Ja siis on, meil skulptuuri koha pealt on klassikaline skulptuuri õppe, meil on võimalik, aga nüüd näiteks viimasel aastal on eriti sellega tegelenud küll, aga meil on siis inimesed ja võimalused selleks olemas, et teha selliseid eksperimentaalsemaid, skulptuuri valdkond nagu keevitus ja puuskulptuur, näiteks mis on ka selline tegevus, mida võib ka põhimõtteliselt teha, ükskõik kus sageli toimub Kasena üks supivormis. Ütleme, kui nüüd panna Eesti kunstiakadeemia kaunite kunstide teaduskonna õppetöö kõrvale see, mis meil tehakse, siis põhimõtteliselt tehakse neil sama asjaga, et kui siis kunstiakadeemias on lõpuks võimalik spetsialiseerida graafikale maaliline skulptuuride, siis. Meil on olemas kõik võimalused selleks, et spetsialiseeruda tegevuskunstile ja modelle kaasaegse kunstivormidele, installatsioone perfo omas ja ei tea ja nii edasi. Selline küsimus ka, et on olemas, nagu ma aru saan, kolm erinevat asja, et kunstirühmitus Non create siis alternatiivne, kui hästi kaalakadeemianon kratta. Ja, ja siis jälle seesama EKA kolledž akadeemia kratta. Et et esiteks sa natuke selgita tekki seda tausta ja, ja seda ka, et kui akadeemia, Ta on nende mõlemal jalgrattabaasil justkui tekkinud, et kas seoses kadumisega ja ikkagi liitumisega on midagi ideoloogiliselt ka muutunud või et kas üldiselt akadeemiana rattal on ka vist suhteliselt kammiline mingis nii-öelda fookusest väljas olek. Alternatiivsus on tobe sõna, aga selliseid peavoolust eemalolek. Et kas see on akadeemia krattal rajal kuidagi püsima jäänud, mõtleksid, Ta on teisenenud ja ma arvan, et asjad lihtsalt muutuvad ajas ja eriti praegu meil siin, selles geograafilises poliitilises kontekstis, et meiegi siin kõik oleme juba mitu nii-öelda riigikorra muutust üle elanud ja asjad nagu paratamatult muutuvad. Ja mina nüüd näen seda hetkel niimoodi, et minu meelest ei ole siin hetkel mingisugust mõtet isegi vastanduda või hoida fookust välja, vaid pigem üleüldse seda Eesti kunsti tuleb nagu järele aidata. Et akadeemia kraatorite nagu ei, ei vastandu, vaid tülitab sellise olulise asjaga täiendada. Seda nii-öelda siis peavoolukunsti, millel on sõltuvus ja nagu sihukeseks softiks kätte ära minna. Aga ta on nii nõrk, et tal ei ole mõtet vastanduda. Pigem tuleb teda nagu aidata. Mina näen, et me tegeleme sellega. Aga kui nüüd rääkida ajaloolisest taustast, siis jah, tõepoolest, et non kratta on praegusel hetkel kunstnike rühmitus mille paljud liikmed on seotud akadeemia rattaga, aga paljud ka mitte. Ei akadeemia kraata on siis Eesti kunstiakadeemia, Pärnu kolledž ja Klon kratta, erakool eelnes sellele akadeemia Ottaled, naga üritati seda kooli pidada aastaid, reetigi erakoolina aga 2001. kas tal siis lon grada ja Eesti kunstiakadeemia nagu koostööprojektina tekkis akadeemia kraata? Mis oli selle põhjus, eks ta oli nagu suuresti ka pragmaatiline, teatavasti see väikekoolide roll Eesti haridusmaastikul suhteliselt ebakindel ja ja selleks, et ütleme bürokraatia praktilises mõttes ennast kindlamini tunda mõistlike diskunstiakadeemia seljad kokku panna ja no mina olen nagu suhteliselt uus tegelane seal selles mõttes, et ma olen rada tegemistega ennast kogu aeg kursis hoidnud vanem siis kriitikuna aga ise selle rühmituse liige, nii et ma ei saa nagu non kratta nimel midagi tegelikult rääkida. Aga mul on selline tunne mida kardeti, et selle ühinemisega jah, kuidagi midagi siis ideoloogiliselt või mentaalselt väga muutuks, siis mina küll mingeid negatiivseid muudatusi näed, pigem on see üks väga huvitav väljakutse, et selle asemel, et ennast meelega asetada väljapoole, on nagu võimalus tegelikult midagi päris oluliselt ära teha ja ja minul on see väga põnev koht töötamiseks, kui jälgin huviga ja annan parima selleks, et sellest kõigest midagi välja tuleks. Niisiis kunstiamet soovitab äärt Gratamaise joonis Tallinnast, tere Kohtla-Järvel. Palves. Stuudios olid Mari Sobolev, Jana Hallas. Aitäh kuulamast ja kohtumiseni. Kunstijaamad. Kunstijaamad. Kunstijaamad kunstijaamad. Kunstijaamad. Kunstijaamad minuteid. Kunstijaamad. Kunstijaamad. Ja. Kunstijaamad.