Nüüd me räägime saates Konstantin Pätsi mälestusmärgi kavandist mis tundub viimasel ajal väga paljude inimeste meeliköitvad ja meil on stuudios Marin Mürk, meie kaasautor, Kunstiministeeriumi eestvedaja, tere. Tervist. No väga palju erinevaid arvamusi on selle kuju kohta ja viimasel ajal tulnud erinevatest allikatest, nii kunstiteadlased kui ka tavainimesed ja kõiksugused, poliitikud ja teised on, on arvamust avaldanud. Ja on arvatud ka seda, et kui me räägime üleüldse monumentaalkunsti, sest linnaruumis, et seda ei ole tegelikult ülearu palju praegusel hetkel. Kuidas teie arvate? Mulle tundub, et monumentaalkunst sellisel kujul võib-olla ei olegi kõige kaasaegsem nähtus, et ta on olnud meie kaugemas ja lähemas ajaloos seotud erinevate režiimidega väga paljud on kasutanud totalitaarsed režiimid ja kes on pidanud ennast kehtestama linnaruumis sellist üsna ühemõtteliste propagandistlik teostega ja võib-olla see on ka selle monumentaalkunstižanri natuke ära rikkunud või pannud talle kaela teatavat, aga aga üldiselt mul on ka tunne, et selline kõnealune kavand ja võib-olla ka monumendid, mis on oma kunstiliseks vormiks valinud sellise äratuntava kujutise, inimese kuju ja nii edasi, et mulle tunduvad ka need natuke võib-olla moodsad lahendused kaasajal, et sellised püstid, ratsamonumendid ja nüüd siis ka pead. Ma ei näe neid, aga see, see kaasaegse vormikeele otsingutena, et nad on kuidagi dialoogis pigem nagu selja taha vaatavate suundumustega kunstis kui sellega, mis toimub meil kaasajal ja võib-olla milline võiks olla see hea avalik ruum nagu edaspidi? No tegelikult ma isegi ei mäleta Ta ühtegi suuremat ausammast, mis ei oleks ühiskonnas poleemikat põhjustanud, mõtleme kasvõi meie vabadussambale või teistele sellistele mälestusmärkidele ausammastele tegelikult see on ju loomulik, et diskussioon tekib ja mingis mõttes on ka see diskussioon ju vajalik. Ja absoluutselt ja väga põnev on seda diskussiooni jälgida, et ma arvan, et antud juhtumi puhul on see väga mitmes mõttes laetud juhtum, et ma arvan, Pätsi roll meie riigi ajaloos selle üle on palju debateeritud, ühelt poolt on väga oluline, teiselt poolt tema tegevus kolmekümnendatel on väga problemaatiline siiski ja nagu Linda Line voodiga. Ühes Postimehe kommentaaris välja, et huvitaval kujul ka autorid on valinud just selle 30.-te pätsu selleks näoks selle vana pätsu, keda kujutada, et võib-olla just see noor päts tegelikult oleks olnud isegi sümboliliselt tugevam ja võib-olla ka vähem nagu problemaatiline, selline visuaalne kujund, mida valida, aga lugesin ka kavandi autorite kommentaare, et just nimelt, et et inimestel siiski seostub just nimelt see vana päts oma talu poegliku näoga olid nende sõnad, siis on rahva mällu jäänud jah, et see arutelu on läinud nii mitmesse suunda, et üks ongi see, kas me üldse vajame sellisel kujul monumente, kas me vajame pätsu monumenti selle konkreetse juhtumi puhul ja ajalugu on väga pikk, et seda kohta on otsitud väga selgelt on ju sellised erinevad kogukonnad, huvigrupid, kellel on selge veendumused, pätsule tuleb väärikas monument püstitada. Ja samas on siis otsitud seda sobivat kohta selle jaoks. Aga samas on võib-olla selle konkreetse kavandi puhul ka see sõna, mis minul tuleb isiklikult pähe, on veider ja minu jaoks võib-olla kes ma isiklikult ei näe vajadust püstitada avalikku ruumi selliseid paatoslike monumente enam vaid leida ehk mingeid muid keeli, siis mulle tundub ta veider peaaegu juba selles mõttes, et see on nii halb, et see juba on hea. Ja kui ma vaatasin, et kui palju sellist loomingulist kommentaari on ta tegelikult internetis juba tekitanud, et milliseid assotsiatsioone see pea on loonud, et milliseid analooge on leitud alates Holmeikide peas, mis oli kolmemeetrised basaltkujud samuti näiteks lihavõttesaare peal, et vanamehe film, kõik need totalitaarsete režiimide kõrvale heidetud, maha võetud pead Lenini pead, mis kuskil vedeleb, lähevad veel ja nii edasi, nii edasi. Aga ma tooksin välja, et üks selline hõljuv pea, mis kaasaegses kunstis on juba tegelikult meie skeenel pikemat aega hõljunud, on tegelikult kaks pead, on kunstnikud, Johnson ja Johnson aastast 2007 ja need kaks pead on nähtavad Eesti kaasaegse kunstimuuseumi maja ees või seal on kaks garaaži, milles ühes asus hiljuti veel raamatupoed, lugemike nende katusel on siis kaks ka sellist hõljuvat monumentaalseid pead. Aga nende idee on täiesti teine, et neil on siis kujutatud sellist mustanahalise häälda tunnustega pead ja siis kaukaasia sellist inimtüüpi ja nahavärvid on siis ära vahetatud ja silmavärvid, nii et meil on siis selline väga tõmmunahaline nii-öelda kaugkaaslane ja siis vastupidi, et nemad esitasid selle tööga soundtrack juba 2007. aastal ka neid küsimusi, mis praegu on üle maailma väga aktuaalsed ja mõnes mõttes natuke seostuvad ka kogu selle rahvusliku monumenditeemaga ka jah, et need hõljuvad pead on tekitanud just selle, mis mulle tundub, nagu see hea külg sellest sõnast veider, et väga loomingulisi, nutikaid assotsiatsioone, aga loomulikult need kõika õõnestavad minu meelest seda ikkagi autorite tahet ja, ja neid teisi kogukondi, kes soovivad näha sellist väärikat monumenti, pätsuled, et nende jaoks on see veider, jälle, halvas mõttes ja tulevad kõik need märksõnad nagu maharaiutud pead ja, ja kandikul pea ja nii edasi ja nii edasi, et see sõna veider on jah, kummaline, et ta praegu ma arvan, et ta ei ole kunstiliselt ei kaasaegne ka väga hea lahendus, aga et vaadates, kuidas ta seda diskussiooni tekitab, siis selles on ta nagu väga edukas monumentidele laiemalt do tegelikult sümboli väärtus ja sellepärast püstitatakse sellepärast, et ka maha võetakse, nagu me näeme praegu igal pool maailmas. Tegelikult see, kas neil on ka kunstiline väärtus, on minu meelest hoopis teine küsimus, et siin võib olla ka selline vastuolu vahel absoluutselt, et enamasti monument on selles mõttes ju nii-öelda, peaasi et ta teab kommunikeerima mingit selget sõnumit ja tal on selline rohkem või vähem varjatud propagandistlik eesmärk, et ta ikkagi peab selliste ühiskonnas valitsevaid narratiive tsementeeruma ja kindlustama läbi, seletan silma halda on võimas. Ta mõjub oma selle sellise kohalolekuga ja siis, et tõesti selle nimel selle kunstilise vormi saab tihti ohverdada. Jah, et just see pätsu monumendi teema langeb nüüd sellisele ajaloolisele hetkele, kus mujal võetakse maha ja meie nüüd tahame püsti panna uue monumendi ja nagu öeldud, siis ka juba sellisele figuurile, kes tekitab ühiskonnas debatti ja nii edasi. Aga mulle meeldis Riina Raudne poliitikaguru saates paar nädalat tagasi tõi välja Meie tegelikult omale monumendi mahavõtmised tegime ja üheksakümnendatel, kui tuli uuesti Eesti vabariik, et meil see mõnes mõttes, mis seostasid meie ajalooga ja nii edasi, et suurem osa tegelikult nii-öelda avalikku ruumi puhastati siis ära, et aga nüüd meil ongi sellised peenemad juhtumid ja vastuolulisemad juhtumid, mille osas ma arvan, et me jõuagi päris ühele kokkuleppele. See on hea, aga ma ikkagi tegelikult ei loobuks sellest soovist, et monument võiks olla kunstiliselt mõjus, et võib-olla see ongi minu jaoks, mis on nii-öelda selline mineviku monumentide tunnus. Et sa ohverdasid selle kunstilise väärtuse selle puhul, sest sul oli vaja üks sõnum, mida oli vaja edastada kogu jõuga. Aga näiteks minu jaoks on monumendist ja võib-olla siis kasest monumentaalmonumendist. Hea näide on, on eelmisel aastal vist oli avatud kommunismiohvrite memoriaal, mis rohkem annab sulle inimesena või selle külastada rajana sellise tervikliku kehalise tunde, et ta loomulikult ta näitab ka nii-öelda näpuga nendele süütegudele, mille vastu ta seisab ajaloos. Aga ta kommunik tirib seda kuidagi pehmemalt ambivalentse malt ja samas minu meelest palju jõulisemalt kui sellised püstid suudaksid ja eriti. Ma arvan, see kavand, et kus see pea hõljub niimoodi või noh, ütleme, et on siis sellel ehma kaelata, eks, suhteliselt radikaalne kunstiline võte, et ma ei ole üldse veendunud, et see ennast õigustab, aga jah, et just eile külastasin Kadrioru raamatukogu ja siis vaatasin seal seda Tammsaare, kes on sellise püstina õlgadest sinna rohu peale asetatud ja põrnitseb seda kamarat siis sellise mõtliku pilguga, et jah, et see, et tal isegi nagu kaev, Ta ei ole, on ikka suht raju tegelikult ja mitte väga hea. Meil on üldse võidutöö kavand olemas ja me näeme seda nii-öelda tulevikku mingil määral juba, aga siiski seda, kuidas ta linnaruumis tööle hakkab, seda ei ole võimalik päriselt ette ennustada, kuidas üldse sellised asjad linnaruumis tööle hakkavad ja, ja mis sellele kaasa aitab. Ma arvan, et palju mõjutab materjalikäsitlus, et milline see reaalselt see materjal, mille juurde nad jäävad, on täiesti kõik need tunnetuslikud aspektid, sile, kare, väärikad materjalid, mis selle puhul on välja toodud eelisena ja nii edasi, et selline monumentaalkunstipraktikast lähtumine nagu õilsad materjalid, igavesed materjalid, eks ole. Et see kindlasti mõjutab sellist vahetut kogemust kui sellega lõpuks kohtuda. Ja no ma arvan, et ikkagi see suurused päris täpselt nüüd selle kavandi kõrval inimfiguur ei olnud kleebitud, mis tavaliselt selliste konkursitööde juures on, mul ei hakanud silma, et, et ma ei saanudki aru, kas ta mulle nüüd üle peavida mulle lõuani või ta mulle puusani või et kuhu ta täpselt on, et ma arvan, et lõpuks selline enda kehatunnetusega siis skulptuur või monument, et see on päris huvitav iseenesest, et kuidas ta tööle hakkab. Raske öelda, et sinna Estonia sellele küljele, seal on ju mitmeid uusi, lisandusid teisaldati ära siis sotsialistlik skulptuur, eks ole, mis rahvakeeles nimetatakse Hei, takso natuke kõrvale. Ja siis teiselt poolt vanaturu taastatud paviljon suhteliselt sellise vaatemängulise arhitektuuriga ja nii edasi ja nii edasi, et see on üsna tihe avalik ruum tegelikult, mis sinna tekib, ja tegelikult kõik need näiteks need kolm asja on erinevast ooperist, kui nii võib öelda. Ma ei tea, natuke, võib-olla kakofooniline on see kogu lahendus, et võib-olla sellepärast olekski hea, et seda avaliku ruumi ka mingi lõigu ulatuses vaadata tervikuna, mitte nii, et meie paneme siia ühe, siis meil on siin ajalooliselt on veel üks kuju ja siis teeme siia ühe paviljoni ka veel, et et natuke jah, selles mõttes jälle sõna raju tuleb kuidagi sisse, et suhteliselt tihe. Kas teie meelest peaks kehtestama mingeid reegleid, kuidas kunst jõuab avalikku ruumi või milline on kunst avalikus ruumis, et sellest on ka juttu olnud? Ma arvan, et need reeglid tegelikult tulevad läbi selle sellistele konkursitele kaasatakse ikkagi professionaalid, mis selle konkursi juures olid ju kenasti kõik kaasatud, et tingimused koostatakse koos arhitektide liiduga Vi koos kunstnike liiduga. Žüriis on esindatud kunstiteadlased, arhitektid, erinevad osapooled ja nii edasi, et iseasi, mis need arutelud, kuidas keegi suudab neid positsioone kaitsta, seal konkreetsel koosolekule. Et see muidugi alati sõltub, ainult see on juba piisav tegelikult, et me rohkem ei peaks selles mõttes nagu üksikjuhtumitele midagi ette kirjutama, aga võib-olla lihtsalt laiemalt see mõtteviis, et täpselt, et me vaataksime avalikku ruumi tervikuna ja mitte ainult oma sellest võib-olla oma huvigrupihuvidest lähtuvalt, et vot mul on vaja nüüd see siia saada, aga et natukene laiemalt ja kuidagi jah, et ka julgemalt seda silmaringi avardas, et milline see avaliku ruumi kunst tegelikult kaasajal üldse olla võib, et mul on tunne, et viimastel aastatel, et just see protsendikunst on ju põhiliselt olnud CD, kuidas jõuavad teosed avalikesse hoonetesse, aga tihti ka linnaruumi nende ümber ja nii edasi selle kogemuse põhjal olles ka mõnes žüriis seal olnud ise, et mul on tunne, et, et tegelikult nende konkursite tase ei ole väga kõrge, et seal on ühelt poolt minu meelest mingid protseduurilised põhjused, et näiteks see konkurss, eks ole, kaheosaline, et oleks põhjalikumalt aega kavandit lihvida ja nii edasi. Teine etapp võiks olla äkki tasustatud, inimestel oleks motivatsiooni liftide ja nii. Aga jah, et üldiselt võib-olla see jah, oma mätta otsast kaugemale nägemine ja rohkem jah, seda diskussiooni, aga just ka seda silmaringi avardavad diskussiooni, et mitte ainult see, kas büst on nüüd hea või halb. Kas Konstantin Pätsi pea sellel alusel on nüüd kui õnnestunud nüüd on täpselt, aga just, et mis see kõik veel võiks olla, et ma igatsen jah, sellist nagu avaramat silmaringi. Aitäh, Marje Mürk ja ilmselgelt see arutelu veel jätkub. Aitäh.