Tervitanud klassikaraadio stuudios Eesti Autorite ühingu kolme uut liiget Kirke Karja Vaiko Eplik ja Virgo Sillamaa tere. Kohe täpsustusega, et me oleme tegelikult juba pikaaegsete autorite ühingu liikmed. Juhatuse liikmed no ma alustaks sellest, et küsin, et kuidas on siis praeguses ajas olla autor teie enda kogemuste põhjal No see on väga-väga hea küsimus, sellest võiks rääkida, võib-olla ei saate kolmetünnis, aga aga ma arvan, et autor olla on privileeg. Selles mõttes, et ega autoripositsioon on igalühel küll erinev ja igaühe nii-öelda autorluse tagajärjed on erinevad, aga aga olla autor Eesti vabariigis aastal 2020, ma arvan, et see on hea ja uhke tunne selles mõttes, ega siin on küll ka palju probleeme, aga aga see on juba hoopis teine küsimus. Ma olen vaikoga nõus ja aina enam mulle tundub, kui ma võrdlen Eesti autorite elu nende autoritega, kes elavad teistes riikides. Et tõesti, meil on mingid võimalused nii head, mida nagu paljudes teistes kohtades ei olegi. Kui mitu liiget kuulub praegu Eesti Autorite ühingusse? Tuhandeid? Tuhandete ei oska peast öelda, tõtt-öelda kui kodulehele minna ja vaadata liikmete nimekirja, siis see on nii pikk, et sellest ei teki isegi mingit hoomamist. Kui ma ei eksi, siis vist on viie-kuue 1000 vahel ja liikmeid ja nende hulka ei kuulu mitte ainult muusika autorid, vaid ka koreograafid kujutavad audiovisuaalkunstnikud ja näiteks. Fotograaf kahtlemata on muusikute nimekiri kõige pikem, ma mingil hetkel üritasin vaadata, et kes enda tuttavatest ja sõpradest seal on ja kerisin seda nimekirja allapoole ja jõudsin 10 minutiga võib-olla alles täheni. Kui vahet too on olnud, see suhtlus siis Eesti Autorite ühingu liikmete ja juhatuse vahel, et te olete isegi liikmed olnud, nüüd olete siis juhatuses, et kuidas see varasemalt on olnud ja kas näiteks on seda, et et liikmed lähevad lille tänavale, tulevad teile sinna ja joon, hakkab mõttevahetus ja küsite, et mis toimub ja sate äkki vastuseid põnevatele küsimustele. No siin on seda küsimust tuleks käele jagada nagu mitmesse ossa, et esiteks noh, ametlikult nii-öelda juhatuse liikmete ja liikmete suhtlus toimub, eks ole, korra aastas üldkoosolekul, aga kindlasti ma võin oma elust mitmeid näiteid tuua, kus ma olen murega läinud lilledel lavale Autorite ühingu majja ja olen saanud abi. Et selles mõttes ei saa kindlasti öelda, et seda suhtlust nii-öelda ei toimu ise. Kui tähtis on see suhtlus nii-öelda pidevalt siis juhatuse liikmete ja lihtliikmete vahel, eks ole. Et pahatihti võib-olla juhatuse liige ei ei saagi nii otseselt aidata kui mõni spetsialiste ja kontorist, et. Ma võin nii palju kommenteerida, et ma olen nõus, mida ütles, et ma arvan, et siin on tähtsam lihtliikme büroovaheline suhe, see on see koht, kus alist liige tegelikult enamasti seda abi saab, eks ole. Ja, ja siin on väga erinevaid näiteid, on paika, on üks kõige aktiivsemaid autoreid, tõenäoliselt, kes on võtnud siis telefoni vahel või jalad alla ja käinud kohal ja teinud endale asja selgeks. Aga me kõik teame, et väga-väga-väga palju autoreid ei ole kordagi võib-olla isegi mõelnud küsida ega ole isegi mõelnud selle peale, et kas nad äkki oma teadmatuse tõttu jäävad ka millestki ilma näiteks isegi võib-olla autoritasudest või, või nii edasi, et siin on väga suur selline teadlikkuse ebaühtlus ja lünk. Ja, ja noh, ma arvan, et siin peavad mõlemad pooled rohkem tegema, et bürool on siin paljugi, mida saab ära teha ja siin on jälle juhatuse rolli, et meie saame seda bürooga koos välja mõelda, et kuidas seda võiks parandada. Jah, et võib-olla ideaal olekski see, kui enamik probleeme leiaks lahenduse ilma selle otsese külaskäigud. Ehk siis oleks võimalik see info ja teave ja, ja, ja probleemid ja võimalikud lahendused leida kiiresti ka näiteks kodulehelt või kusagilt mujalt. Eelmises juhatuses oli teie põlvkond siis alaesindatud mis on siis autoritehingute ees ootamas. Mida teete teisiti? Isegi mitte niivõrd põlvkondades ja, ja võib-olla tahaks ka parandada sel teemal, et väga tihti on meie eelmise nädala siis juhatuse valimisi nimetatud paleepöördeks või midagi sellist, et tegelikult noh, pigem võib-olla peaks küsima, miks on niivõrd suur sündmus see, kui juhatus vahetub, sest noh, pigem pigem probleeme ei olnud mingisuguseid põlvkondlikus esindatud vaid vaid selles, et juhatuses olid väga pikka aega ühed ja samad inimesed, mitte et nad oleksid sealsest midagi valesti teinud, aga aga mul on nagu veider, võib-olla on seatud sega hapukurgihooajaga, et et kui, siis ühes nagu põhisisuliselt mittetulundusühingus juhatus vahetub, et sellest tuleb suur uudis, et tegelikult see peaks olema täiesti kõige kõige loomulikum asi. Ja me loodame, et kindlasti nüüd meie eesmärk ei ole olla Eeaa juhatus oma eluaegade lõpuni jääda eluaegseteks nii-öelda siis loorbereid, eks sinna lesima vaid vaid me loodame, et võib-olla kolme aasta pärast, siis on see juba täiesti tavaline asi, et juhatus vahetub ja et liikmed on aktiivsed. Sest et meie enda jaoks mulle tundub kõige tähtsam eelmise nädala sündmuste juures oli see, et kunagi varem ei ole nii palju liikmeid olnud üldkoosolek, kus see kaasatud ja see on pigem see kõige suurem võit. Tekkinud aga küsimus, et aga puudub klassikalise muusikavaldkonna esindus, sama võib öelda ka teiste valdkondade kohta. Kuidas seda kommenteerida? No klassikalise muusikavaldkonna esindatus tegelikult meil on siiski olemas, meil on seal inimesi, kes on kokku puutunud selle valdkonnaga küllaltki sisuliselt põhjalikult. Aga minu meelest on olulisem probleem isegi see, et miks meil ei ole esindatud siiski kujutava kunsti audiovisuaalkunsti ja koreograafia vaid et see on ju veel Malaisia. Ja pigem noh, ei pruugi ka probleem olla see, kui, kui näiteks üks grupp on noh, esindamata võib-olla kui arvestada, näiteks eelmises juhatuse koosseisus olid heliloojad võib-olla isegi liigagi hästi esindatud, arvestades et nad Eesti Autorite ühingu liikmeskonnast moodustavad võib-olla napilt protsendi. Et noh, kui küsimus on selles, et kas nüüd meie juhatus on kaldu mingisuguses teises suunas, siis kui me vastaksite sellele jaatavalt, siis me annaksime hinnanguid. Eelnev juhatus oleks olnud siis klassika poole kaldu, et mida, mida ma ei usu ja mida, mida ma arvan, et ei saa otseselt öelda nii et või neid pingeid hajutada nii-öelda ma võib-olla ka ütleks ütleks seda. Et e-ja autoriühingu toimimine ja autoriõiguse rakendumine muusikas ei ole selline ala ja tegevus, kus žanriline jaotus on üldse kuidagi väga asjakohane teema, kuna nii-öelda autoriõiguse ees on kõik autorid võrdselt, vahet pole, mis laadi muusikat sa kirjutad, Tarifitseerimine ja nii edasi toimub seal mingite teiste näitajate alusel, keegi ei vaata, et kas sa oled kirjutanud pala, mida keegi arvab, et on popmuusika kõigega võtame metall, on see pärimus? On see, on see orkestriteos? See ei ole, ma arvan, niivõrd oluline ja see, mis seal üldkoosolekul toimus, seal keegi ei valinud žanri esindajaid, vaid valiti üldiselt inimesi, keda sooviti juhatuses näha. Ja ma arvan, et nii võikski edaspidi olla. Ja ei pea jah liigselt muretsema, sellepärast et praegune juhatus või ka tulevased juhatused saaks hakata kuidagi üldse nii-öelda žanrite tasandil mingisugust ebavõrdsust seal kultiveerima psüühiliselt ei töötagi niilse. Nii et ma arvan, et et meie astusime sinna, kandideerisin sinna, saime valitud sinna selle jaoks, et selle ühingu head toimimist arendada ja see töötab kõikide autorite huvides. No aga räägimegi sellest, et kuidas see töötab, millega tegeleb ja OÜ juhatus ja mille üle otsustatakse? Aga noh, sellest, see on jällegi teema, millest võiks, eks ole, väga rääkida. Aga sisuliselt Eeaa OÜ eks ole ju ühinguna korjab enda liikmete autoritasusid, eks ole, kõige lihtsamalt öeldes ja juhatus siis lihtsalt suunab seda tegevust, eks ole, siis ühes või teises suunas ja, ja sellel on juhatuseks on sellel selleks, et nii-öelda teatud vahendid ja selleks on ka teatud nii-öelda nagu piirangud. Et noh, selles mõttes täiesti loogiline ja lihtne asi ja võib olla ja võib-olla ongi nagu veider, et ja üle noh, nii palju räägitakse just žanri põhiselt. Ja, ja ma arvan, et see on vale, et noh, me peaksimegi nagu tooma fookuse tagasi sellele, et meil on autorid ja, ja lihtsalt teostab nii-öelda siis autorite varalisi õigusi Ja et võib-olla noh ja ühinen Triini, MTÜ seadus oma toimimisviis, selles mõttes on seal mingi tasandis tavaline, kui keegi on väga eriline organisatsioon oma tegevuse sisu poolest ja nii edasi, on ju ka monopoli omanik teatud mõttes Eestis kollektiivse esindamise koha pealt. Et teatud mõttes tavaline MTÜ juhatus, me oleme tegevjuhiga kontaktis ja nii-öelda oleme üle vaatav kogu, et kas tegevtasand teeb nüüd tegevusi seadusega kohaselt. Mida ühingu eesmärgid ette näevad ja kuidas ta seda teeb, oleme tegevjuhile toetuseks tegelikult partneriks, eks ole. Ja teine, teine pool, ma arvan, et juhatuse voli on olnud minevikus sageli ka erinevate siis nihukeste ma ütleks, mitte kõrvaltegevus, ta, aga mitte sellep peamise tegevus, milleks on tasude kogumine ja, ja laialijaotamine ja seda reglementeerib väga palju autoriõigus seadus ise, eks ole, siin juhatus ei otsusta, kellele, kui palju raha anda. Pigem juhatus saab näiteks määrata uusi suundi, et me tahame ühingu energiat võib-olla mingi määra vahendeid suunata sellesse, et parandada ma ei tea kasutajaliidest või hoopis investeerida huvikaitsesse, et olla rohkem kohal valitsuse tasandi otsustes või hoopis investeerida rahvusvahelisse tasandisse või hoopis investeerida autorite teadlikkuse tõstmisse senisest suurema, näiteks aktiivsemaks kommunikatsiooni kaudu. Et ma arvan, et selliseid suundi saab juhatus nii-öelda arutada, otsustada ja tegelikult noh, mida rohkem laiapõhjalisem diskussiooni me suudame käima tõmmata liikmete hulgas ka seda, seda parem. Ja ööga on lepingu sõlminud ka teiste riikide muusika autorid esindavad välisühingud. Kui palju te olete kursis nende tegemistega? Võtame näiteks keema symbol. Keemadest tuuaksegi esile, kui ühe paremini toimivama autorite ühingu ühingu ka et. Ma tean juhtumeid ka näiteks Eesti artistide ja autorite puhul, kes näiteks ongi kas keema või siis näiteks Soome erinevate organisatsioonide liikmetele populaarne on ka teatud ringkondades näiteks Taani sarnased organisatsioonid, aga siin tuleb aru saada ühest väga suurest erinevusest, et peamiselt need suured nii-öelda tasukogumisorganisatsioonid Euroopas ja mujal maailmas on peaaegu kõik kirjastajate kokku kutsutud ja kirjastajad siis nagu peavad neid majasid ja jagavad raha omavahel ja siis vastavalt oma lepingutega siis oma autoritega. Aga Eesti süsteem on täiesti Vastupidine, ta on nagu väga demokraatlik. Kuna Eesti Autorite Ühingu kutsusid kokku mitte kirjastajad, autorid ise ja ka autorid ise, siis otsustavad asju ja valivad ka näiteks juhatuse liikmed ainult enda ühingu liikmete hulgast siis meie süsteem on tegelikult noh, ei anna väga hästi Keemaga või või teiste sarnaste organisatsioonidega võrrelda. Selge on see, et probleeme on, on ka muid huvitavaid, mida teie hakkate teistmoodi tegema, sellepärast et intervjuu eel. Kui ma siin suhtlesin näiteks keema juhatuse liikme hor Schubertiga, kes kuulub järezegitsiooni, rääkisin Boris pärjeriga, kes kuulmeditsiooni 49 siis kahjuks ka nende poolt, et ei tulnud kõige soojemaid kommentaar. Ja kõige suuremaks probleemiks on see, et heliloojad ei tea, et neil puudub ülevaade, mis teos, kus riigis, kui palju mängitakse ja, ja mis need summad on, et see seeläbinähtavus puudub, et seal ei anna ka seal mitmeti, on see ju, see on ju halb meie Meie kultuuripoliitikale, see on meie heliloojatele, see on seal mitmeti halb. Ja siis keema tasandil või või hea kohta või. Ikkagi hea öö kohta jah, et lihtsalt, et kui võrrelda, te ütlesite küll, et ei saa Keemaga võrrelda, aga kuna hor, Schubert näiteks on ikkagi väga paljugi kursis eesti heliloojatega süsteeria Filitsioon esindajat Artur Kapi, Villem Kapi, Alo Põldmäe loomingut, siis, siis muidugi on olemas ülevaade ka ja öö tegemistest. Paratamatud. Konfliktiga seoses sellega, et mitmed eesti heliloojad ongi sõlminud kirjastus lepingu, mis tähendab seda, et nad ei saa oma õigusi teostada ja liikmena, vaid seda teeb nende eest nende kirjastaja ja täiesti loogiline, et on mingisugused noh, möödarääkivusi siis organisatsioonide vahel, mida peavad autorid ise, nagu meil Eestis, eks ole ja mida peavad siis kirjastajad, eks ole, märksa suuremal turul. Aga noh, siin need probleemid võivad võrdlemine nii erinevatelt pindadelt noh näiteks meil on muu hulgas oli juttu näiteks sellest, et väga raske on näiteks korjata kokku eesti autorite tasusid, kuna näiteks juba eri aruandlust ja see niivõrd palju praaki, et näiteks perekonnanimed tüür on võimalik kirjutada kaheksal eri viisil, eks ole, sellistel turgudel, kui süütähte ei ole, et noh, siis ma ei ütle, et need probleemid taanduvad kõik nagu sellele pinnale, aga arvestades, et me oleme olnud ametis alla nädala, siis võib-olla ja me ei oska ka praegu väga adekvaatselt nii-öelda ja hüüa välisorganisatsioonide suhteid kommenteerida. No kindlasti on hea neid probleeme teada, et siis teha teist asja teistmoodi. Ei, seda muidugi, aga teisiti me teeme nagunii, sest et millest tuleb aru saada, on see, et kogu meie süsteem on väga unikaalne, et ja on täiesti pretsedenditu nii-öelda nähtus, et siin see võrrelda, USA on ka väga suhteline. Ja veel väike täiendus küsimusele, et mis nüüd teistmoodi hakkab olema. Meil oli eile juhatuse kokkusaamine ja tegime ajurünnaku, et mis võiksid olla strateegilised sihid nüüd järgnevateks aastateks. Üks oluline asi, millega kõik meist, kui ma õigesti mäletan, nõustusid, et võiksime pöörata tähelepanu teadlikkuse tõstmisele. Jah, sest et omaenda liikmete harimine ja autorite enda teadlikkuse tõstmine mitte ainult enda õiguste osas vaid ka enda kohustuste osas on, on väga tähtis ja siis normaalseks toimimiseks ja võib-olla see on selline suund, kus ka võib-olla ei ole piisavalt palju seni tehtud või vähemalt me tahaksime sellele küll panna võimalikult suurt rõhku. Kas on plaanis ka näiteks Arvo Pärdi, kes on ju teadagi meie Eesti Nokia, mis on pannud ikkagi Eestimaailmakaardile ainult tema, näiteks ülemeelitamine geimastist ja öösse? Väga huvitav projekt oleks Pärdi õiguste ülemeelitamine tagasi Eestisse peab sellest rääkima siis võib-olla Maicel Pärdi keskusega ja kirjastajaga ma ei, ma ei kujuta ette, kas nendel on väga head põhjust tagasi oma õigus Eestisse tuua või kui, kui midagi muud, kui võib-olla mingi missioonitunne. Aga siin tuleb ka aru saada, et õigusi on mõtet kõige rohkem esindada selle organisatsiooni kaudu, kus muusika nii-öelda, eks ole, mängib takse, kus riigis muusikat mängitakse. Tõsi, Arvo Pärdi muusikat mängitakse üle maailma, aga noh, võib-olla siin jõuamegi sinna, et, et keema jõudlus toimetada kõikide maailmaturgudega on kindlasti täna suurem kui ja oma teatud mõttes ilmselt nii ka jääb, kuna lihtsalt siin on organisatsiooni jõudluse kapasiteedi gabariidid, on hoopis teised. Et selles mõttes on arusaadav, kui, kui Arvo Pärdi kirjastaja kui ma ei eksi, see vist on äkki ise ka Saksa ettevõte tallab nagu mõttekas olla seal. Et miks ta peaks nii-öelda tooma või tulema otseselt, olla Kemalt ära või muutma seda esindusahelat tagurpidi. Aga noh, ilus ta ju muidugi oleks, ega ma arvan, et võtaks saabubertriiklased avali vastu. Aga sa autoritasusid, tuleb kokkuvõttes ühingule rohkem ikkagi klassikalise või popmuusika pealt. See oleks huvitav, seda täpset statistikat teada, aga juba arvestades, kui väike osa protsentuaalselt on heliloojad akadeemilised heliloojad ja liikmeskonnast, siis see on kindlasti popi poole kaldu. Mina küsiks, mis asi on popmuusika natuke kontekstis. Et ma arvan, et nende piiride tõmbamine ei ole nii lihtne, kui see esmapilgul tundub. Võtame kas või ma ei tea, võtame Olav Ehala. Et võtame tänapäevased, need muusika loojad, kelle muusika võib jõuda orkestri esitus, kes ei ole akadeemilise haridusega ja see muusika jagub silmi, kes need siis on? Et, et neid liike, mis laadi muusikat teha. Ja tegelikult nende muusikakasutusliike ka, et üks asi on, keegi mängib kontserdil, vaika mängib oma lugusid kontserdil keegi mängib teise lugusid kontserdil, mingi muusika mängib raadios, mingi jõuab reklaami filmi, eks ole, või tsenseeritakse täna hoopis tehnoloogia lahendustesse, et et selles mõttes see pilt on väga kirju ja ma arvan, et see, see võrdlemine ei toogi meile liiga palju võlla, mida oleks lihtsam võrrelda algset, kui palju on Eesti heliloojate liidu liikmelt nii-öelda siis autori tulud versus, ma ei tea, kõik ülejäänud, eks ole. Samas, mis selle teadmisega peale hakata, seal see masin ja noh, veel täienduseks nagu Virgo jutule selles vallas, et kust algab popmuusika ja lõpeb klassika, eks ole, siis noh, väga hea küsimus angerjas filmimuusika, sest et ega, ja nii-öelda õppinud komponistid ju väga tihti kõige suurema tuluga nii-öelda osa oma tööst teevad ju näiteks erinevate filmide või viimasel ajal ka näiteks erinevate videomängude jaoks mida iganes. Et siin ongi väga-väga raske seda piiri nii-öelda tõmmata ja kas ongi nii väga vaja, et noh, mis osad Sven Grünbergi loomingust on popmuusika, mis on akadeemiline muusika ja mis on filmimuusika, et kuidas sa neid siis sorteerid, et tegija, kelle jaoks jah, et, et pigem see jah, nagu hea seisukohast. Ma arvan, et ei ole nii, primaarne. Mida saaks esitaja omalt poolt ära teha või kuidas saaksime, kuidas saaksite teiegi esitajaid aidata mida võiks panna esitajatele südamele, mis puudutab siis teatud loomingu esitamist repertuaarile esitamine peale kontsert, ja mida saab teha veebis? Jah, see on väga-väga tähtis, kui me enne rääkisime siin õigustest ja kohustustest, siis võib-olla ongi palju segadust avalikus ruumis seoses autoriõigusega just sellest vallast, et ei tehta väga selgelt vahet, et on olemas esitajad autorid ja siis fonogrammiomanikud ja neil on kõigil erinevad nii-öelda autoriõigusega kaasnevad õigused ja neil on kõigil üksteise suhtes erinevad kohustused ja õigused. Ja, ja võib-olla tõesti üks asi, mida kasutaksin võimalust rõhutakse, on see, et esitajatel lasub kohustus autorite ees täita repertuaari aruanded igal kontserdil, kus müüakse pileteid, teid. Et, et see on võib-olla asi, mida võiks ka avalikult rohkem selgitada näiteks mitte ainult autoritele, esitajatele ja fonogrammitootjatele, vaid ka näiteks kohvikupidajatele võimalikele krabi korraldajatele festivali inimestele, sest siin on palju palju nii-öelda selgitustööd või on tegemata, sest ega palju on neid inimesi, kes võtavad autoriõiguse seaduse ette ja töötavad selle läbi ja saavad kõigest aru ja käituvad edaspidi vastavalt sellele, et siin ongi vaja võib-olla see autoriõigus tuua nii-öelda rohujuure tasandile või või tuua siis nii-öelda inimkeeli. Viimase viie aasta suurimaks saavutuseks on kindlasti digiajastu ja see loom levik praegu ja see digiajastu süvenev pealetung. Ühelt poolt see on ju väga positiivne, aga samas kuidas sellist mahtu hoomata, kuidas sellega toime tulla, sest ka nüüd koroona ajal väga paljud kontserdid kolisid ju ümber hoopis sinna digikeskkonda, et mida, mida see tähendab autorite ühingule ja kuidas, kuidas siin toimida. Edasi, tähendab? Jätkuvaid suuri väljakutseid, sest et kogu digirevolutsioon või, või diginihe on tegelikult ju muutnud kogu muusikasüsteemi ja võib olla ongi üks suuri väljakutseid uue juhatuses Eeaa tasandil see, et kuidas kuidas seda mitte küll nii-öelda kompenseerida, aga, aga kuidas nii-öelda järgi aidata meie turgu selles osas, sest et praegu arvestades seda, et noh, olles ise nii autor, plaadi väljaandja kui esitaja ja tihtiga korraldage sisenema kontserte siis üks suuri väljakutseid ongi see, et kuidas tulla toime sellega, et füüsilise nii-öelda formaatide müük on absoluutselt kadunud, noh, see, see on lihtsalt hale vari sellest, mis ta oli, näiteks ma ei tea, kuus või seitse aastat tagasi. Ja lisaks on ka väga suured muutused selles digikeskkonnas enda, sest kui näiteks veel ütleme, 10 aastat tagasi oli, olid näiteks väga korralikud laekumised eesti autoritel AIDS-i, siis siis kui seal veel laaditi alla MP3-sid, eks ole, ja neid sai osta siis ühel hetkel juba sellele järgnenud nii-öelda streaming. Revolutsioon muutis jälle kõige ja kahjuks mitte nagu ilmtingimata autori või õigustama ja kasuks. Et siin on tegelikult väga suuri küsimusi ja mis need protsessid on ju tegelikult Euroopas pooleli, mida me, mida me alles praegu ootame, et laheneksid ja ja kahjuks ei saa ka näiteks öelda, et Eesti europarlamendi saadikud oleksid hääletanud autorite poolt erinevates küsimustes, kuidas ohjeldada näiteks Google'it ja temaga seotud ettevõtteid, kuidas hakata saama korralikke honorar Youtube'ist, et noh, see on, need on kõik suured küsimused, aga kahjuks siin peavad paljud asjad Euroopa tasandil lahenema enne, kui kui ja rüsad, siis. Aga need küsimused on kindlasti ka teil laual ja aga ma küsin lõpetuseks veel, et kuidas läheb Eesti muusikal ja milline on meie muusika kõlapind? Minu meelest läheb väga hästi, head muusikat tehakse, kokkuvõtteks on muusikute seas aina rohkem, mina tajun, võib olla sama seniselt pukilt tööbukilt aina rohkem teadlikkust sellest, et kuidas oma asja ajada, kuidas seda teha, võib-olla viisil, mis võiks tulevikus olla natuke jätkusuutlikum, räägime veel väga palju teadlikkusest ka, et sa oledki nagu Vaiko, ütleb autor, tootja, esitaja, kontserdikorraldaja, et sa oled nii-öelda omasele tegevuse äritegevuse juht ja omanik ja sa pead teadma kõiki oma õigusi ja sa pead mõistma, millised mudelid on kas kasulikud ja tegelikult üht ühte lahendust ei ole, meenutab mingi uuring, sellest on nüüd juba päris mitmeid aastaid möödas, usas Fjutšoosniusikaalition tegid sellise küsitluse ja uuringu, et millised on muusikute siis tuluallikad ja nad jõudsid minust ligi 50 tuluallikani ja selleni, et ühtegi nagu mudelit ei ole. See kirevus on meeles. Ja ma arvan, et muusikud, autorid, esitajad, muusik, siis nagu koondnimele peavad olema väga teadlikud, mis nende võimalused on, mis nende unistused ja soovid on ja kes neid selles aidata saab ja, ja, ja kindlasti üks nendest organisatsioonidest, kes siis on nende jaoks olema, see peab olema olemas. Aga kokkuvõtteks mulle tundub, et Eesti muusikamaailmas ju nii-öelda lööb laineid kaugelt üle oma niukse füüsilise jala jälle geograafilisel pinnal. Jah, selle tuleb kindlasti rõõmustada, sellega nõustuda, aga lisaksin veel ka selle, et noh, muusikas on toimunud viimase kümnendi jooksul nii suurt demokratiseerimine mingis mõttes just tänu sellele ka, et et enam ei ole vaja seda füüsilist produkti toota, laiali vedada ja kuidagi turustada on ongi täiesti tavaline see, et lisaks veel etappidele, mida Virgo mainis, sega pahatihti veel oled stuudios iseenda produtsent, salvestusassistent lisaks sellele elada, eks ole, nii-öelda aktiivse osa kontserdielust, eks ole, aastase elada oma autos pahatihti veel koos oma perega, eks ole, vuhises ühest Eesti otsast teise, et noh, see on küll põnev ja nii-öelda mitmekesine elu, aga samas me loodamegi olla kõigile nendele osapooltele heaks partneriks selle kõige nagu lihtsamaks läbiviimiseks, sest noh, võrreldes sellega, kui omal ajal mul oli noh, ma teadsin, et ma lähen teatud kuupäeval autoritasu ja siis mingil hetkel arveldatakse minu plaadimüügi eest siis praegu seda plaadimüügi asemel ongi need õigused laiali neljas kuni 10. eri kohas meil endal kõik grill silma peal hoida. See on veel omaette lisatöökoht sellele kõigele veel lisaks ja me loodame alla kõige selle kõrvalt siis kõigile osapooltele heaks partneriks. Ja lisaks üks unistus võib-olla on see, et on üsna selge, et vaatamata sellele, et meil ei ole enam sihukest lihtsasti eraldatavat globaalsete lokaalset turgu muusikas ega milleski muus juba meeldivaks, neljas meil ei ole nähtusi, mis jääksid ainult globaalseteks, nagu lokaalses nii-öelda olukorras ei kajastuks. Täpselt selles olukorras on rõõm tõdeda, et Eesti muusika on kindlasti maailmatasemel. Me loodame, et ka Eesti muusikute nii-öelda tugisüsteem jõuab maailma tasemele. Sooviksin veel lisada Virgo ja Vaiko poolt mainitule ta jätkuvalt, olles olnud aastaid aastakümneid muusika valdkonnas sees, mis valmistab väga suurt rõõmu, on, et jätkuvalt on võimalik leida mingeid nišitegijaid kellest ei ole varem kuulnud, aga kes teevad nii omanäolist, tugeva sõnumiga kunsti ja salati, rõõmustab, et kui näed, et jälle tuleb uusi toredaid lahedaid muusikuid peale. Suur aitäh, äss, kirge karja, Vaiko Eplik ja Virgo Sillamaa. Soovin teile jõudu siis õues ja ö juhatuses. Aga suur tänu.