Nüüd on stuudios perekond Kelam Eesti Kongressi ja Riigikogu liige Mariann Kelam ning suurte kogemustega poliitik, Europarlamendi saadik Tunne Kelam. Eesti vabaduse nimel ühiselt tegutsemisest alguse saanud kokkukuulumine on Kelamitele toonud 30 aastat käsikäes läbi elu minemist. Uurime, mida tähendab vabadus ja kuidas me igapäevaselt peaksime vabadust hoidma. Mis tooks Eestile kasu, ohverdamata maad, traditsioone, rahvuslust, räägime kirjandusest, religioonist, Marian Kelami elust Ameerikas ja nende ühisest suurest kirest muusika kunsti vastu. Suvetuur. Mul on suur rõõm tervitada meie klassikaraadio stuudios. Tere Mari-Ann Kelam. Tere, Tunne Kelam. Tere, tere, tere väga suur rõõm siin olla ja nautida ilusat vaadet ja keni inimesi, kes siin töötavad. Kuidas teil läheb ja milliseks need viimased kuud, kus siis kogu maailm oli isolatsioonis, teie jaoks kujunesid. No mina siis alustanud, sest ma käin tihti teemaga rääkinud, aga kuna me oleme pensionärid ja meili otseselt selliseid TÖÖ muresi ja niisuguseid asju, ei ole need mõned koosolekud ära teha ja niimoodi osaleda. Et suurem kaotus on lihtsalt olnud, et vahepeal ei julenud oma perega kokku saada ja siis see väga palju ilusaid kontserte ja niukseid sündmusi jäi ära. Aga meid, puidu igapäevane elu oli väga tavaline. Me elame ilusas looduslikus kohas, käisime jalutamas ja. Minu jaoks on imelik, esimene suvi, kus ei pea tööl käima, ei pea lendama või õietega kevad. Ja see oli niisugune vajalik kohanemine, aga nagu Marian ütles, et me elame viimsi tipus, meri on kohe sealsamas 200 meetrit ja mets samuti viie minuti kaugusel, nii et see oli hoopis midagi muud kui inimesed, kes peavad elama korterimajades ja ja ei saa tõesti liikuda hästi, nii et meil oli kõik normaalne ja minu meelest mitmed inimesed on öelnud, et, et tegelikult ju kõike seda tuleb võtta positiivselt sesse hullumeelne tormamine, keegi ei oska öelda, kuhu tegelikult, ja see, et, et meil pole aega millekski. Me tormame tööle ja viime lapsi lasteaeda ja kooli ja siis jälle tagasi ja igasugused hub'i asjad ja kohustused. See oli nüüd tõesti hingamisruum ja võimalus süveneda ja ka elu üle järgi mõtelda, sest see oli, oli võimalus nüüd sellest mingisugused kiiresti tormavast Rõunal kausterist maha astuda ja, ja vaadata, kuhu ta tormab kuus ja maailm läheb. Ja see on minu jaoks palju tõsisem küsimus kui kuisel korrus mis on ju lõpuks üks gripivorm. Ja tema probleem on, et ta tekitab tüsistusi, aktiviseerib vanu haigusi ja, ja eriti vanemad inimesed kipuvad nendega surema. Ma just tahtsingi küsida, et olen kuulnud ka teid varasemalt rääkimas sellest, et te hea meelega mõtisklete sellistel elulistel ja, ja väga hingelistel teemadel ja arutleti, et mis on elu mõte, mida tähendab vabadus, kuhu ma lähen, kes ma olen. Kas see aeg nüüd oligi jah, sügavamaks vaatlemiseks just sobilik. Ei, ma ei ütleks, et isegi palju sügavamaks, aga muidugi aega on rohkem ja aeg võimalus on lugeda väga häid raamatuid, milles mul töö käies Ma tellisin, näid, meil on sadade viisi neid väga häid raamatuid, sisukaid, mis just mõtestavad elu ja annavad perspektiivi, aga pole aega lugeda, võtab paar lehekülge ja siit tsiteerid sealt ja see on ka väga rikastav, aga tegelikult seda aega rohkem. Ainult alati on küsimus ka selles, kuidas aega organiseerida. Võid istuda ja reageerida juhuslike sündmustele, teadetele raadiosaadetele. Ja avastad, et õhtu on käes. Selles mõttes distsipliin peaks olema ka siis, kui otseseid töökohustusi ei ole. Te siin rääkisite kenasti, et reageerimisest maailmasündmustele no väga oluline ju meil siin Eestis on ikkagi meie kultuuripoliitika. Küsiksin teie käest, et mis võiks teie meelest olla see, mis tooks Eestile kasu ohverdamata siis oma maa traditsioone ja rahvuslust. No meie suur suur pluss on meie haruldane kultuur igatipidi ma olen varasemates kohtades ja kõnedes vaest kasutanud väljendit, et eestlased on kuldmedalirahvas ja ma ei mõtelnud selle all, et spordis ainult et neid meil on ka. Aga meil on kuldmedalid nii paljudes kultuuri- ja teadusaladel, kes siis kunst või muusika. Ja see on asi, mida me peaks igati toetama, ise nautima ja soodustama, et see läheb laiemasse maailma. Praeguse nende elektrooniliste võimalustega on see palju kergem isegi teha, kuigi see elus olemine on ikka ja kohalolemine on muidugi võrratu. Ja kõige lihtsam näide on meie laulupidu, kus iga välismaalane, kes siia tuleb ja elab, seda ka sõda on elu lõpuni liigutatud ja vaimustatud. Meil on palju sõpru tekkinud üle maailma just muusikatasemel ja mäletad, ükskord kui me olime Inglismaal, oli konverentsil ja siis oli vaheaeg, käisime seal kuskil niimoodi aasade peal kõndimas ja tuleb, eks karjane ja küsib, et kus kohast meie oleme, mõtlesime eestist, A ta ütles Neeme Järvi. Karjane Inglismaalt. Kuskil ja see oli umbes 20 aastat tagasi. Aga jah, kindlasti ma olen Neeme Järvi selles mõttes väga nõus ja Vardo Rumessen iga, kes tegi just Tubina saateid. Et meie, see klassikaline kultuur, süvakultuur, eriti muusikakultuur, meil on niisugused väärtusi ja see on meie rahvuslik huvi, meie rahvuslik poliitika, seda peaks palju tugevamini toetama looma või aitama luua muusikutele, keda meil on nii palju väärtne võimalusi esineda. Meil on nii palju häid soliste. Me toome soliste sisse Estonia teatrisse ja ma arvan, et see, keda me kasvatame ja kes meil on olemas, neid väärtustada koha peal. Pille Lill on ju siin teinud paarkümmend aastat suurepärast tööd, eks ole, omal algatusel anda muusikutele võimalust ennast täiendada ja esineda, mis on kõige vajalikum. Ja selleni ma jõuan ka hiljem, aga teil on nii palju võimalusi ja te kasutate neid võimalusi, aitamaks noori muusikuid. Ma olen väga paljudel noortel muusikutel kuulnud, mil moel te olete aidanud neid ja, ja sellest on. Tohutult suur rõõm, nii et aitäh teile ja kindlasti ma ütlen seda ka oma kolleegide poolt. Aitäh. Ma loen väga üllatunud, et see on hea, kui inimesed oskavad tänulikud olla. Ka meie midagi nii väga suurt ei ole teinud. Aga nad on noore muusiku preemia peale lillena festivalidele aga Oksannašenkova loodab ka nüüd saada head flööti. Metsa kokkulepe on olemas ja raha makstud. Inglismaalt. Proua Kelam, teie olete öelnud Eesti Kongressi liige ja kaks vahetust ka Riigikogus. Kui te nüüd vaatate tagasi sellele ajale, siis kus tunnete te, teie panus oli kõige suurem. Oma töös, vaat see on nüüd hea küsimus, tegelikult võib-olla minu panus on alati sidemete ja suhete loomine, et tooma inimesi kokku, tutvustama inimesi, kes võiksid midagi teha, panna neid kukkuda igatsema ja mina ise nagu ämblik võrgus siis suunandeid. Aga võib-olla kõige suurem panus oli Ameerikas, tegin omal ajal võideldes vabaduse taastamise eest. Samas jätkus edasi siis eesti kongressi ajal, muidugi, riigikogu oli väga huvitav elamus, ma ei peaks ütlema, et see oli minu nagu kõige Teo rikkam periood, aga seal ma sain aidata iga kord, kui olid väliskülalised või olid mingid välisdelegatsioonid ja oli vaest väga naljakas, kui näiteks Eesti võeti vastu NATO-s, oli võimalik sõita mind sinna delegatsiooni panna alguses väga humoorikas moment, aga siis meil oli paar inimest, kes said aru, et nagu seks natuke rumal. Ja selle toreda visiidi ajal ma sain siis George Bushiga isiklikult rääkida, võtsin julguse kätte ja läksin ta juurde ja andsin talle Fredium Four Estonian linnamärki ja ütlesin, et ma olen seda võidelnud kõik need aastad ja nüüd te olete aidanud seda teoks teha. Nii et kasutada momenti ja Kasmustan kasu olnud, ma arvan, Maest on olnud küll, aga, aga ta on niisugused väiksed asjad, kus ma olen lihtsalt aidanud midagi tagant tõugata, võib-olla nagu vitamiin. Ma. Pesen Marianne tundma kõigepealt raadio vahendusel kui Ameerika hääl kõnedes niisugusest vahvast naisest Washingtonis, kes korraldab miitinguid, kes ajab vangistatud vabadusvõitlejat asja, et neid meeles peetaks, näidi unustataks, need tunnustatakse, aidataks taas vabaneda. Ja minu meelest kaks asja just sa mainisid, et sa oledki, kes inimesi kokku viib? See on väga tähtis, sest paljud ei tule selle peale, et tekib üks kontakt ja kuidas seda saab kasutada, teatud sõnumit levitada. Aga kaks asja, mis on mul meeles, on. Hiljuti oli see Hiina üliõpilaste revolutsiooni mahasurumise aastapäev kuu aega tagasi Tiananmen. Ja tookord Marian oli see, kes esimesena hüppas üles selle teate peale, organiseeris baarset brannad, läksid Hiina saatkonna ette Washingtonis ja hakkasid protestima selle vastu ja nendega liitus inimesi, liitus inimesi, kuni olid mitmed sajad, kes nädal aega demonstreerisid, panid autosid tuulutama protestiks ja nii edasi. Ja teine asi oli see, et, et kui me räägime Hirvepargi meeleavaldusest 1987, mis pani aluse meie poliitilisele liikumisele vabaduse eest siis on küsimus, kas oleks teoks saanud, kui poleks Ameerikas olnud selliseid inimesi nagu Marian kes, saades teada sellest kavatsusest hakkas organiseerima Ameerika senaatorite allkirjukirjaks Gorbatšovile, et ta lubaks sel meeleavaldusel toimuda. Sõnum oli see, et see on kriteerium, kas teie glasnost teie avalikustamise poliitik on üldse usaldusväärne või mitte. Ja me teame lihtsalt seda enne Hirveparki olnud Moskvast saabunud eriüksused seda maha suruma. Ja ma arvan, et kui paar päeva varem tuli teade, et veerandsada ameeriklasena vaatorit pöördub Gorbatšovi poole, et ta lubaks sel rahumeelsel meeleavaldusel toimuda siis oli see võib olla otsustav tegur. Kas mõnikord niimoodi noore naisterahvana teiste mõttega läbi, et aga see, mis ma teen, kas sellel on kaalukas minu häält on kuulda. Aitäh ei, me ei käinud üldse läbi, lihtsalt oli vaja teha ja keegi pidi tegema ja tegid ja mul oli kõige suurem ja tublim. Tol ajal oli üks, üks teine naine minu ema. Tema oli mul nagu telefonipreili ja paberite korrastaja julgust ja alati ka kohal, kui oli vaja seda, kui ma olin laps, tali mul eeskujuks pagulasena värskelt saabunud Ameerikasse oma kooli ingliskeelega, käis kirikutes ja klubides, Ameerikas rääkimas, kui tõsine ja kole on kommunism ja mis juhtus tema väikse kodumaaga, mis ta nii väga armastas. Nii et naisena ma ei ole kunagi tundnud mingit probleemi ja ma ausalt ei saa sellest päris aru, kui seda kasutatakse vabanduseks, et ma ei saa saavutada midagi, et ma naine. Meie kõige head liitlased ja sõbrad Iraani vabadusliikumises kõige tublimad ongi naised ja kõige aktiivsemad ja kõige julgemad, nii et need näited on igal pool. Mis ei tähenda, et ei pea igasorti õiguste eest seisma, aga, aga see, et kui on nagu tõelised inimõiguste ja vabaduse rikkumisi, siis me peame neid ikka kaaluma kõige tõsisemaks ja muretsema hiljem mõne väiksema nüanssi pärast. Aga minu meelest on see küsimus just, et kas mul on kaalu küllalt midagi muuta? Pigem peaks küsima niimoodi, et kas sellel probleemil on küllalt kaalu, et ma saaks sellele kaasa aidata. Hando Runnel on üks kord öelnud ilusti nõukogude aegses luuletuses. Muudad ennast, muutub maailm täpselt sinu jagu ja kui on palju muutujaid, siis tuleb ka üldine suurem muutus. Nii et iga inimene on alati kutsutud kaasa aitama. Meil on kvantiteedi ajastu, kus me loeme kõik ainult hulkades, aga tegelikult asja otsustab alati kvaliteet. Ka praegusel ajal inimeste kvaliteet, nende pühendumus, kui tõsiselt nad võtavad probleeme, kui tõsiselt nad püüavad neid lahendada. Ja see, et, et kas sellest tuleb midagi välja või mitte, see on teisejärguline, peaasi, et mina teeks midagi. Ja nõukogude ajal ju küsimus oli selles näiteks minul algusest peale nagu niitsin elli, et küsimus polnud mitte, et seda Nõukogude liitu purustada või teha olematuks, vaid küsimus on, kuidas oma hinge päästa selles olukorras, kuidas jääda inimeseks, kuidas säilitada eneseväärikus või see taas leida. Ja see on, mis tekitab juba uue kvaliteedi teed ja mis on ohuks muidugi igale diktatuurile alati nagu praegu Hongkongis. Ja see meil oli sama stiimul Ameerikas ja mujal paguluses, et kuidas meie saame vaikida, kui Eestis inimesed võtavad sõna ja julgelt astuvad välja, isegi lähevad Siberisse oma veendumuste pärast, et me peame andma nendele häält. Et see oli nii loomulik, mina kunagi saanud inimestest aru, kes kartsid või ei tahtnud kaasa lüüa või olid niisugused apaatsed? Nojah, et liiga hilja ja niimoodi ma ei ole selline, ma olen ikka, kui on probleem, siis tuleb tegutseda ja on uskumatu, kui palju üks inimene saab saavutada tegelikult, kui sa oled veendunud ja saad õige asja eest väljas, tuntakse ära, kas sa oled siiras ja kas sinu probleem, millega sa tegeled, on tõesti vääriv teiste inimeste tähelepanu vääriline sõda nagu kaasa lööma? Kõige hullem on tihti raha saada, millegiks, midagi läbi viia, see on jätkuv probleem ja kunagi jätku aga töökäsi ajusi, kes mõtlevad ja käed, kes palvetavad ja aitavad kaasa, neid ikka jätkub lihtsalt tuleb tegutseda, olla hea eeskuju, loota paremat ja jumala abile. Aga meil siin Eestis ühiskondlikus plaanis, mis on teie mõlema jaoks need hingelähedased teemad, kus te võib-olla just näetegi, et, et ei ole abi või vaikitakse või kus me saaksime kõikjal oma panuse anda? No ma arvan, et Eesti probleem ei ole midagi iseäralikku, me oleme kõik osa sellest läänelikus tsivilisatsioonist ja mille kohta on küsimus, et kuhu ta läheb. Sest omal ajal midagi 15 aastat tagasi tulevane paavst Benedictus avaldas artikli, mida ma leidsin saksa aja kirjastaja, tõlkisin. See oli väga hea diagnoos Euroopale ja selle pealkiri oli, Euroopa on haige. Ja see on täiesti üllatus, eks ole, me kõik arvame, et oleme normaalsed. Aga kui me oleme kaotanud oma vaimse pärandi või sideme sellega oma juured, need need väärtused, mis Euroopat hoidsid üleval ja Skimuleerisid kõrgkultuuri, mis on, siiamaani püsib. Kui need väärtused hajuvad, siis on lihtsalt väga-väga karm diagnoos. Me ei ole normaalne, päris. Meil on tõsised probleemid. Kui organism, näiteks meil on ju ehitatud nii täiuslikult, et kui temperatuur tõuseb üks kraad siis on juba ebanormaalne, me tunneme ennast haigena või midagi läheb organismis viltu kas või neer või kohe kogu organism tunneb, et asi on muutunud. Ja nüüd on väga-väga ohtlik see, et meie igapäevasel segus on muutunud nii palju asju meie ühiskonnas ja me arvame, et ikka kõik on normaalne ja, ja küsimus, kuhu me läheme, siis, aga me praegu näeme, kui väärtused hajuvad, kui perekond hajub. Kui meil on niisugune vabadus, et igaüks teeb, mida tahab ja mõtleb, mida tahab, siis ju üks ühiskond ei püsi sellel, sest äärmuslik vabadus tekitab tulemusena äärmuslikku uue diktatuuri. Kui me nüüd läheme korra üle ookeani Ameerikasse, räägime teie elust Ameerikas, proua Kelam. Te tulite esimest korda Eestis 1990. aastal. Kust te tunnete ennast koduselt, kus on teie kodu? See on üks raske küsimus, mida ma iseendale esitan ka sellepärast. Tänu sellele, et mu vanemad õpetasid minule eesti keelt ei õpetanudki, oli maid kodune keel, eks ole siis minu lapsed ja lapselapsed, kõik on ka eestikeelsed koerad, kassid, kõik, eks ole. Et keel on väga oluline, et sa saad seda rääkida, aga mul on tegelikult nagu kaks identsus Ameerikas ja inglise keelt kõnelevate inimestega, sealhulgas ma olen meri. Aga siis lähedaste inimestele ja alguses eestlaste hulgas, nüüd on nagu ma olen, Mariann ka. Ma olin Anne, see oli väga huvitav. Nii et Anne oli üks inimene ja meri jään, oli keegi teile. Aga ikka sama inimene. Ja see kodune olemine on siin ja seal. Ma arvan, need kohad, kus on head positiivsed inimesed, Ta ei tuttavad ja loodus on kaunis. Ma saan alati olla kodus. Aga Mul on kaks kodumaad, ei ole midagi ütelda ja seal on igatsus teatava asjade järgi, mis on Ameerikas ja igatsus jälle eesti asjade järgi, kui ma olen seal ka asi sõltub kõige rohkem ikka nagu ümbruskonnast, loodusest ja inimestest ja muidugi keeli kultuur väga-väga raske küsimus mulle endale vastata, nii et ma ikka mõtlen selle üle. Meid seob ka omavahel selline väga huvitav asjaolu, et Me oleme ainukesed kaks eestlast, kes on siis õppinud ooperlini ooper, linn, siis Ohio osariigis asuv kolledž, konservatoorium, teie lõpetasite seal silmapaistvate tulemustega ja siis kunsti eriala, mina õppisin seal viiulit. Kui mina mõtlen selle aja ja tagasi, siis mul on seal ainult parimad mälestused. Kuidas on teiega ja võib-olla räägite natuke raadiokuulajatele, Oberlinist ja võib-olla ka selle ajaloost ja olulisusest ta just Ameerika ajaloos? Ja see oli väga hea valik minu jaoks ülikooliks. Mul olid mitmed pakkumised ja ka need stipendiumit pakuti, aga õmblen. Ma olin natuke niuke kodune laps ja ei olnud nii kaugel mu päriskodust, mõtlesin, saab ikka nädalalõppudel koju minna ja niimoodi ta on väike ülikool haju osariigis, millel on pikk ajalugu, mis on seotud ka sellega, et orjastuse lõppfaasides nad aitasid kaasa orjadele, kes põgenesid. Nii et see oli nagu niisugune peatuspaik nendele, kes kuidagi said sinna ja siis edasi. Nende esiisad olid usklikud, et seal on ikeks fini chapo, mis vanasti oli kohustuslik, pidid minema sinna, see on nüüd ammu juba kadunud, niisugust asja ei tohi ju midagi kohustuslik. Aga oobeleni oleneks teine aspekt, mida võib-olla ei tulnud nii palju ette, kui oli inimene konservatooriumis, nagu teie olite üliliberaalsus. Nii et ühtepidi ma sain väga hea kogemuse seal kuuekümnendatel. Et mis nüüd natukene hiljem tuli siis teistes ülikoolides, meie olime nagu inglise keeles, öeldakse Kaczynjäätši nagu esirindel, meil oli esimeses kohas ülikoolis ühiselamud, kus olid poisid ja tüdrukud koos. No see kahjuks ei läinud, ma ikka traditsioonilises. Ja meil olid esimesed niuksed protestid, kus tegelikult politsei tuli kohale pisargaasiga ja kus oli siis sõjaväevärbamise vastu, nagu kui keegi tuli värbama sõjaväkke, siis olid meeleavaldused küllaltki suured, et oli rahutus, värbamise vabatahtlikud, leian, et ealetud sunniviisi reie ei no see oli, pakuti võimalused, saad karjääri teha ja õppida ja minna edasi, aga samal ajal sõjaväes. Aga siis seal liberaalsus, minul oli lõpuks väga väheseks. Isiklikes. Ma tulin väiksest linnast, mõtlesin, et kõik nagu mõtlevad, nagu mina. Sain, kiire kogemus, et kõik on hirmus targad, aga paljud mõtlevad hoopis teistmoodi. Siis sain õppetunni, kui ma panin mingisuguse poliitilise karikatuuri kommunismi vastu, panin oma toaukse peale mu toakaaslane. Ma kuulsin pealt, kuidas kellelegi teisele rääkis, et jääd merre jään, on täitsa tore tüdruk, aga need poliitilised asjad, mis tal on, see mulle üldse ei istu. Ja siis oli, sel ajal oli see kas per väändunud jään, võib rööv käed löönud. Et kas siis parem olla kommunist ja elus või siis olla surnud, aga mitte kommunist. Niisugune rumal ütelus, sest see ei olegi õige, valikaga oli seal väga palju neid, kes tahtsid olla parem punased ja ei saanud üldse kommunismi hirmus diktatuuridest ja vabaduse mahasurumisest teada. Meil oli siis kooliekskursioon. Meil tegelikult õppimine välismaal, mina sain suvel minna Viini õppima, kuna minu eriala oli saksa keel. Ja selle suve õppimise ajal olime kunstis tooriš. Muuseumis tegime oma kursused läbi, väga vahva ja väga huvitav linn. Aga siis meil oli võimalus nädala lõpul ekskursioone teha ja meid korraldati ühe, kus me läksime üle piiri Budapesti. See ei olnud väga kaua pärast Ungari ülestõusu, mis oli minu elus nagu niisugune võtmemoment, et inimesed tõusid ja mässasid ja tahtsid diktatuuri maha kiskuda ja kommunismi vastu sel ajal 56. Me kõik pagulased olime Ameerikas, olime raadiote küljes. Mis nüüd järgmiseks juhtub? Nii et see taust oli mul selline. Ja esimene piir, kus me Euroopas kohtasime sellist piirivalvet, tuleb suur relvastatud mees bussi peale, vahib meid igat ühte näkku, nõuab igaühte passi. Me nägime bussiaknast, kuidas nad uurisid autosid, mis ootasid üle piiri minna ja isegi torkasid mingisugusest teravad Orad autode sinna pagasnikusse. Kaasõpilased olid enne seda piirimomenti olnud väga ahhaa misse, kommunism ikka on ja meie midagi ei karda pärast piiri ületamist, kõik jäid väga vaikseks. Nendel on üks nagu arusaamine elust, aga siis reaalsus on, et kui nad näevad seda õelust, mõned isegi saavad oma silmad avatud. Muidu see kool oli väga hea, ma sain väga hea hariduse, toredad professorid, minul on ikka üks professor, kellega ma olen kirjavahetuses sünniga saadud, kes õpetas mulle saksa keelt. Ja tema on ka natukene rohkem minu konservatiivset vaadetega, nii me klapime väga hästi, ta on väga õnnetu nende viimaste sündmuste üle, mis seal ubeneni son aset leidnud. Mul on isegi vahest natuke piinlik ütelda, et ma Nuubeldeni lõpetanud seal niisuguseid totrused rumalusi tehakse. Üks intsident, mis seal oli, väga tore kohvik, mida sa ise ka kindlasti kirss on see paik kus siis kõik õpilased käisid üks väike pereette võtta Toredat iga sorti küpsetised, mis sai siis kiiresti osta ja muud kraami ka minevikku ja pika minevikuga, kas siis sealt sai ka teisi asju ka natukene mahla, siia vist olid veiniosakond ja nii siis paar aastat tagasi oli siis üks noormees varastanud seal ühe pudeli veini ja poeomanik pani tähelepoe omaniku, poeg läks talle järele, see siis hakkas vastu, peksis ta läbi, oli hirmus skandaal. Ja pärast seda terve see ülikooli aktiiva paistis, et oli nüüd võtnud vihaobjektiks mitte selle poisi, kes varastas, vaid selle pagaripoe, sellepärast et nemad on rassistid sesse pärast seda juhtus olema mustanahaline nad piketi eelis, et nad peaaegu hävitasid selle kena asutuse ära peaaegu pankroti ääre peal ja siis asi läks kohtusse ja siin oli üks väga tore, kus ma tõesti rõõmustasin, kohus tegi väga õige otsuse, suur trahv obrile neile, sest mitte ainult need õpilased ei osalenud nendes pikettides demostratsioonides ja vägivallas isegi vaid kooli juhtkond. Nii et see oli ikka miljonites, mis rublani pidi maksma. Ja see näitab, et väga hea koolsad ja hariduse on mõned väga head inimesed, aga, aga seal on see õhkkond ja toonus on ikka väga väga, nagu me praegu näeme Ameerikas. Ma tahtsin öelda, et see oli ka Ameerikas üle jälle jääkhari ja ta isegi kiirgub siia juba ja meil Euroopas ja samamoodi öeldakse. Võimendab teist, aga noh, viimased kolm, neli aastat olnud see arusaam, et valiti president Trump ja Ameerikas läks kõik halvaks ja olles jälginud Ameerikat ja olles suhelnud paljude ameeriklastega, me Euroopa Parlamendi, minu fraktsiooni delegatsioon igas juulikuus tegime ühiskonverentsil Washingtonis Ameerika vastavate institutsioonidega ja kongressiga. Ja kui oli just eelmine valimiste aasta, siis me kohtusime nii palju inimesi, kes avastasid, et veel neli aastat Obamat Hillary Clintoni näol, see on talumatu asi, läheb nii vasakule ja lihtsalt, et trump on ainuke valik ja minu järeldus on see, et trump ei ole mitte põhjus. Trump on tulemus, tulemus sellest, et neid traditsioonilisi väärtusi on nii hägustatud ja asjad on läinud nii ühepoolseks ja Saldimatuks. Sellepärast et kui me näeme neid proteste praegu, nad on äärmiselt kallutatud, sõjakad ja ignoreerivad täiesti erinevaid arvamusi, mis on ju demokraatliku normaalse kodanikuühiskonna arvus. Meil on eriarvamused. Me esitame neid, vaatame, kellel on rohkem õigust võime. Nõustume, et meil igalühel jääb oma haigus. Aga praegune kampaania on ju see, et, et me hävitame kogu minevikku. Me hävitame ajaloolised kujud ja see meenut kõige hullemaid tulevikku, utoopiat nagu Orwelli ja Hakslit, eks ole, kus nende ühiskondade eeldus, et nad olid normaalsed sõjad, olid välditud, oli just see, et minevik on täielikult hävitatud, välistatud seda ei õpetata, seda pole vaja. Aga nii on, et olles ise elanud viis-kuus aastat Ameerikas seda tulemust on väga raske vaadata. Kui mina tulin Eestisse elama, siis asjad olid rahulikud, Ameerikas seal on, muidugi olid üksikud probleemid siin ja seal ja kusagil ei ole asjad perfektsed, aga seal ei ole mingisugust massilist kellelegi mahasurumist. See on ikka see maa, kus sa võid minna ja saavutada midagi ja lihtsalt oma kõva töö, jään on natuke õnne ja natuke õnnistust. Aga pärast Obamat oli see ikka hoopis muutunud. Kogemus on ka see, et ma pole kunagi Ameerika, kas me oleme iga aasta suvel mõned nädalad veetnud seal? Mul pole kunagi olnud kogemust üldse, mingit rassismi oleks, Eestis veel vaadatakse kui mustanahaline või teisest rahvusest, seal seda ei ole. Ja üks vaatleja praegu loetakse ainuke mustanahaliste seisukohti, aga üks professor ütles, et võtame et mille eest te võitlete, rassismi probleemid Ameerikas on ammu lahendatud, nad olid omal ajal olemas, praegu neid ei ole. Ja kui võtta näiteks Ameerika mustanahaliste kogukond tervikuna ja kujutlegem, et nad moodustavad omaette riigi, siis see riik kuuluks maailma 10 kõige rikkama riigi hulka. Küsimus on 25. protsendis umbes veerandis musta rahalistest, kelle olukord on viimase 25 aasta jooksul halvenenud põhiliselt tänu sellele, et lagunevad perekonnad. Et lapsed kasvavad üles ema hoole all, neil puudub isa eeskuju ja siit aima kiirtee kuritegevusele vanglasse. Ja teine huvitav moment, mida ma mäletan, on see, et me nägime, kuidas toimus midagi vastupidist Obama ajal. Üks mustanahaline politseinik tulistas valget isa ja tema poega autos ja tappis nad. See uudis kadus momentaanselt, seda pole olemas. Apple'i armastuse tsoonis Politseivabas tsoonis, mis eksisteeris möödunud kuul, tapeti lõpuks üks 16 aastane mustanahaline poiss omavahelises võitluses. Politsei oli eemaldatud, ei mingi skandaali, tähendab, ei ole nii, et kõik mustanahalised elud loevad, aga praegu asi kaldub pigem sellele, et keegi ütles, et black lives mätte, see lõpeb sellega black lives pätte. Meie sellega ei ei likvideeri ebavõrdsust, vaid me pigem kunstlikult poisutame seda. Aga tuleme nüüd veidi helgemate teemade juurde ja räägime kristlusest. Ma tahtsin küsida, et kas te olete üles kasvanud kristlikus vaimus või te olete tee usu juurde leidnud, ütleme, hilisemal etapil elus. No kirik ja, ja usk oli alati osa meie perekonnast, aga minu vanemad olid nagu tavalised eestlased, käisime pühapäeviti kirikus ja nagu midagi rohkem eriti olnud, sellest oli selge arusaam, et jumal on olemas ja, ja niimoodi aga, aga sellega piirdus. Minul oli suur ärkamine, kui ma kohtusin tunnegi elamiga temaga, meil olid pikad vaidlused väga-väga kosutavad. Et mina olin nagu kuidagi jäänud takerduma oma nihukese teismelise ideede juurde. Vaatasin korra piiblist nagu need vanad osad ja mõtlesin, mis see nüüd on ja hakkad piiblit lugema, esimesest leheküljest nad nii ei saa sa usklikuks, ega sa ei õpi midagi, eks ole. Ja temaga siis ma väga harisin ennast, aga kõige kõige vahvam oli ta siis pani mulle pihku ükskord, kui ma lennuki peale läksin, Siies lõuessi, raamat do, mis ta nüüd eesti keeles on? Lihtsalt kristlus ja Mirg, Christiane tee. Lugesin seda siis lennuki peal teel tagasi Ameerikasse ja Vau tegi seal nii selgeks ja see on üks mu lemmikautoritest senini. Ja tuleb välja, et siis tunne on vahepeal jõudnud ära tõlkidega sees küüdhiplazews, mis on pahareti, kirjapaun sellega mul on palju lugusi, aga igatahes nii et ma sain oma nagu, ütleme, usulise nagu sügavuse ja niisugust asja juurde tunne kaudu, aga mina olin see, kes tõi söögipalved tagasi meie perekonda, mis millegipärast unarusse jäänud tema peale. Aga kas teil on mingi mõte, millest igapäevaselt jõudu ammutate ja milles elate? Minul on niisugune väike komme, et ma ütlen pidevalt väikseid palveid, mina veedan palju vähem aega nagu piiblit lugemas ja neid asju tegema, sest ma pean tunnistama, ma ei ole nii tubli selles, aga. Mul on pidevalt, ma saadan väiksed palved, näed kedagi lonkamas teed mööda kõndimas, et jumal ole selle inimesega aitadel täna, et kas ta saab terveks, visake abi jõge, paarilauselise asjad ja jälle, kui kellelgi läheb midagi hästi, et jumal ole temaga ja anna talle võimet olla tänulik, et tal läks hästi ja noh, niisugused asjad võrdlemiseni, niukene primitiivne tase, aga, aga aktiivne väga tulemuslik. Me kõik teame endale elus eesmärke, kas teie tunnete, et te olete oma eesmärgid nii individuaalselt, aga ka koos saavutanud? No mina ei sea eesmärke nagu ma ütlesin, et nõukogude ajal probleem oli oma hinge päästmine, Sa säilitaks oma isiksuse, isiksuse väärikuse ja et sa ei läheks selle peavooluga kaasa, mis tugines valele ja vägivallale. Ja minu meelest see isiklik vabanemine ja see pole mitte eneseteostamine, vaid see on lihtsalt oma eksistentsi õigustamine. Nagu mul mind valiti Euroopa parlamenti 15 aastat tagasi, siis ma esimesed aastad tulin oma korterist hommikul tööle ja ma olin üksi kõige suuremas fraktsioonis, mille suurus oli 250 inimest kaks ja pool riigikogu. Ja ma mõtlesin, mida ma täna pean tegema, et oma olemasolu siin õigustada. Sest noh, ma ei taha olla asjatult olla valitud, aga mul ei olnud meeskonda. Ma pidin kõik omast peast välja mõtlema, isikliku statiivi näitama. Ja ma arvan, elusa seesama küsimus, et millega me õigustame oma olemasolu siin ja siin on see suur vahe, nüüd on, eks ole, meil on arvamuste vabadus, igaüks usub või ei usu, mida tahab tegelikult mitteusklikke inimesi ei ole olemas. Me kõik usume midagi, me kõik loodame midagi, aga küsimus on, kas see on õigeusk või ebausk või kas on vale või õige lootus. Ja selles mõttes mul on tunne, et meie, see niisugune suhtumine, mida ma usun või mida ma ei usu, son ohtlikult pinnapealne, sest. Et me elame edasi, pean oma füüsilise keha surma ja religioon vastab ainsana sellele küsimusele, kust me tuleme, kes me oleme ja kuhu me läheme. Ja siin on seal suur vahe, et jah, sinul võib õigus olla, minul võib õigus olla, aga see usk või see minu isiklik veendumus võib osutada kohutavalt, eks teatud hetkel. Ja see on see probleem. Titanicu pardal räägitakse, oli viimase hetkeni üks grupp ärimehi, kes mängisid salongis kaarte sest neil oli kindel usk, et see tehnika ülim saavutus, uppumatu Nende usk ei õigustanud ennast. Nad uppusid. Samal ajal tekil mängis orkester meloodiat, jumad sul lähemal kelle usk oli realistlikum. Ja ma arvan, et see ongi see meie elud, tegelik põhiprobleem, mitte niivõrd eneseteostamine kui enesekasvatamine. Ja see annab meile põhilised väärtused, sest me tänapäeval kuritarvitamine, samuti teadust. Sest kui me põhjendame religiooni või mitteuskumist, siis me, teaduse ettekujutus on tegelikult 19. sajandi keskpaiga tasemel mateeria. Aga tänapäeva teadus on midagi muud. Ja see oli huvitav, kui kandinski 19. sajandi lõpul sai kuulda Beckerrell i avastusest radioaktiivsus. Aatomid lagunevad. See on kõige väiksemad osakesed, mida ma ei näinud, aga antiiki Ast uskusime, et need kõige väiksemates osakestel maailm rajaneb. Kui need lagunevad, siis Kaplinski ütles, et tema jaoks lagunes kogu maailm. Midagi oli olemas, aga et mitte midagi püsivat ja tänapäeval me teame, et üks aineosake, võib-olla samal ajal kahes kohas või 200 eriolekus tähendab, taandub energiale. Ja siis on küsimus, et noh, kus siis tuleb see, et mateeria hakkas kuidagi iseendast arenema ja produtseeris inimese, kes hakkas lõpuks tema vastu mässama, tähendab, arengus oli mingi viga, inimene hakkas fantaseerima, ta ei olegi mateeriast, et ta on kuskilt mujalt. See on nagu väga primitiivne ja raske seletada. Sest kui ma võtan oma telefoni, on selge, et see on disainitud väga tarkade inimeste poolt. Kui ma võtan oma organismi, siis on tohutult kõrgemal tasemel disainitud ja nüüd uskuda seda, et mateeria millegipärast hakkas arenema ja produtseeris selle kõige kõrgema taseme, mida ma siiamaani pole veel avastanud, lõplikult mis läheb keerukamaks ja keerukamaks, siis loogiline vastus on, see pidi olema ikke disainer, suurdisaineri töökoda, see tähendab vaimne laeng, loominguline põime, mitte et me pöörame selle pahupidi ja kõik hakkas väga primitiivselt peale. Väga kõrge tasemega teadlased on, paljud on usklikud, sest nad on aru saanud, et nad ei saa teaduse alusel kõik selgeks teha midagi rohkem seal olemas. Ja minul nagu ei ole ka kunagi just eesmärk olnud. Mul läheb elus õnneks kogu aeg või vähemalt niimoodi ma tagantjärele vaatanud, oo, see tundus halba. Nüüd tuli midagi head. Põhimõte on olnud mul väga südamelähedane ütelus, miks ühe organisatsiooni vist nagu lipukiri oli parem süüdata üks küünal kui kiruda pimedust. Ja seda ma olen hoidnud endal nagu väike niisugune teejuhis või niisugune mõte, et noh ikka sealt midagi teha. Pakendite ümbertöötamise asjaga väga-väga tegus, sest ma olen väga rohelise mõtlemisega, aga ma just vaatan sellel tasemel, et mis me ise saame teha. Aga et see parem süüdata üks küünal, kui kiruda pimedust, annab mingi eeskuju. Ja kui sa paned ühe küünla sellest, sa võid panna palju teisi küünlaid ka põlema ja kui sa kujutad ette pimedas toas igaüks tuleb ja võtab selle valguse ja kõik hoiavad oma küünlad, terve tuba on valge. Maga Marianne, kõige parem sümbol ongi see üksiku küünlasüütaja ja siis selle valguse jagaja. Viimased kuud on toonud inimesi rohkem raamatute juurde ja ma arvan, et raadiokuulajad kindlasti hindaksid väga teiepoolseid soovitusi, mis on teil praegu endal pooleli või mida te soovitaksite lugeda? No minu soovitus, et kahjuks on enam-vähem kõik ingliskeelsed, et eesti keel on mul juba väga-väga hästi, kõik käpas, aga ikka grammatilisi vigu teen ja lugemine natu natukene aeglasem. Et maal meeldib väga kiiresti lugeda, nii et minul on praegu käsil on üks väga huvitav raamat, mis oli alguses raske isegi saada lennujaama raamatute poodides on üks tark mees, advokaat, ajaloolane, Mark lävend, kes on kirjutatud, on fiilem fress. Et meedia mitte vabadus ja toob sisse ta esiisade nagu ajalugu, kuidas Ameerika siis sai iseseisvaks, kuidas ajakirjandus ja need asjad kõik olid siis ja kuidas nüüd praegu manipuleeritakse sellega ja jälle tagasi sellega, mis tunne mainis, et teised arvamused pole lubatud? See on väga huvitav raamat, aga siis ma olin ka uuesti võtnud kätte seesama pahareti kirjapaun, sellepärast et kui seda lugeda, seal on nii palju tarkust humoorikalt esitatud ja siis seal lõpus on veel see teine väike lühike jupp, mis pandi natuke hiljem juurde, mille nimi on skrüpthip põõsas Haust, eks ole, et sellesamase. See on kuradite kolledži lõpuaktus ja üks juhtiv vana koriisis peab kõne ja iseloomustab seda, kuidas inimestega käituda, mis on nende nõrkused, kuidas ära kasutada ja soost, mis ta just tänapäeva demokraatiat. Just väga-väga tänapäevane, see on 40.-te lõpu poole kirjutatud, aga see kirjeldab tänast päeva, kuidas ajada inimese mõtted segi, kuidas neid juba harida ja kuidas seda koolidest juba läbi teha, see on uskumatu, sa mõtled, et ta oleks võinud kirjutada praegu Margaretaat voodiga, tema nägi ka? Ma ei tea. Aga no. On üks ütleme, et see pole mitte moodne mõtlemine, vaid moodne mõttelagedus, mis vastandab meid religiooniga ja elu sügavama tunnetusega, sellepärast et jah, nagu ma ütlesin, et meil on kõik vabadused olemas, igaüks usub, või mõtle, mida tahab. Aga küsimus on, et kui meil pole neid Luze või ankrotmis medki põhjas kinni hoiavad, siis paratamatult me läheme vooluga kaasa, nagu nõukogude ajal praegu on teine pool. Ja jah, me võime uskuda või õieti see religiooni ja materialismi, vana materialismi dispuut on tegelikult mitte põhinev teadvusele väga subjektiivsetel asjaoludele, sest religioon on midagi niisugust, mis näitab, et meie vastutame. Kui me usume materialismi surmaga, kõik lõppeb siis moraal on, ma võin teha elus mis iganes. Ma suren ja naudin seda, mis mul praegu on. Religioon on järjepidevus ja lugupidamine inimese vaimust tema originaalsuse eest. Ja praegu on just see vajadused. Otsid oma juuri, saada need ankrud jälle põhja, et igasugune vool ja, ja uusmoode viiks meid kaasa. Me võime sellega minna pinnapealselt, aga me ei tohiks kaotada seda oma süvaolemas ja arusaamist ikkagi, kes me oleme ja kuhu me läheme. Ja jonnib Hirüsson, tema raamatuid on tõlgitud eesti keelde ka need tema, see 12 reeglid, mis kõlab ohkaks teist reeglit. See on väga sügav ja huvitav raamat ja ma olen leidnud inimesi Eestis, kes on juba lugenud ja ma mõtlesin, oi sina ka. Et ta on väga-väga sügava ja huvitava mõtlemisega ja väga terve mõistus on. Kristin. Meil on huvitav komme paarkümmend aastat et mina loen õhtuti voodis alati ette põhiliselt inglisekeelseid, me loeme ka tõsiseid asju, aga me, me lõpetame mingi ägeda Kristi taolise asjaga, mida ma loen inglise keeles eestikeelset tõlget, et on väga-väga kehvad ja ette lugeda. Avastanud selle kohe ja ma sellega praktiseerida oma inglise keelt, sellepärast kohe korrigeerimist, kui ma ütlen midagi valesti ja see on väga-väga hea viis magama jäämiseks ta on vaimukas, ta intellektuaalselt paneb mõtlema, mitte niuke, jõhker kuritegevus, aga see, et kuidas keegi midagi teeb. Buarov ja Marko, aga veel soovitus oleks kõiksugused lasteraamatut, meil on praegu Eestis on väga häid lasteraamatuid olles vanaema, siis maika tuhninud seal raamatupoodides just lasteraamatute hulgas on praegu nimepidi ei oskagi midagi ette tuua, aga aga neid ilmub kogu aeg ja tuleb lihtsalt vaadata seal, sest koos oma lapsega või lapselapsega lugedes saad seda naudingut ise. Aga sa võid ise ka lugeda, mõned on tõesti väga, väga head. Aga ma lõpetuseks küsin, et mis muusika mängib perekond Kelamite kodus või on selleks muusikat, lastelaste naer. Kõike praegu on remondimeeste saagimine, aga meil on väga mitmekesine muusika, nii et me palju kuulame klassikaraadiot, kui seal on ilusat muusikat. Ja siis on meil väga suur kollektsioon plaate. Me oleme Phadow suhtes väga suured fännid, kui me Portugalis oleme saanud käia, siis küll kuulasime mõned elusate esinejate, mul oli seal täitsa uus ja väga huvi. Siis meil on tunne emad ja tema venna muusika Marje Sink ja Kuldar Sink. Need on suurepärased muusikat ja minule ikka meeldib see minu noorusajast, paljud need kuuekümnendad ja niisuguse aja piisoos ja e-koos ja iga sorti niisuguseid. Saxaš laagrid on väga toredad, mulle, need on jälle kuidagi omased, sest minu vanematele nende ajastul oli siis need 40.-te 50.-te aastate niukses laagrid olid ja ma tunnen neid. Meil olid need vanad plaadid olemas ja siis on näiteks väga tore on, Dave Benton on teinud ühe plaadi, kus ta laulab, nagu näed, kinghob. Nii tore, ta teeb väga hästi ja need on väga tuntud ja toredad laulud, nii et on iga sorti lendav Ranstajad, Beethoven, Bach. Minu meelest muusikas vaid tõsises muusikas on üks väga-väga selge põhimõte, kui me räägime muusikaklassikutest, et on draamad, On vastandumised, aga kõiki laheneb harmoonias. Ja see on tegelikult meie tervisliku elu kajastus, sest nagu ma ütlesin, kui meil organismis on midagi, läheb viltu, kogu organism on tasakaalust väljas. Meie püüda on ikkagi selle harmoonia poole harmoonia iseendaga, oma ümbrusega ja maailmaga ja selle elu mõtestamine. Vastutus selle eest ja klassikaline muusika annab seda asendamatult, ei ole midagi teist, mis jõuaks ikkagi peal konflikte läbi selle lahenduseni. Mozart alati toob selle ilusale puu ja see on üks minu lemmikutest ja öeldi, et Mozart, kui sa kuulad teda, ütles, et tõstab sinu intellekti kuidagi. Aga tegelikult ta vist tõesti töötab tervendavalt, meil oli vana koer, kes oli haige ja kui tunne harjutus klaverit mängis Mozarti siis koer oli alati klaveri all. Nagu mina olin oma ema klaveri all, kui tema oma soliste koolitas meie korteris Aitäh Mari-Ann Kelam, suur aitäh teile, Tunne Kelam niivõrd huvitava vestluse eest ja ma soovin teile