Alates juuli algusest on Haapsalus Evald Okase muuseumi pööningukorrusel üleval Peeter lauritsanäitus ja mul on au tervitada Peeter Laurits klassikaraadio stuudios otse-eetris. Tere. Tere. Teie näitus Väljasõit. Teine katse vihkab vaatajaid nii kaugesse minevikku kui ka üpriski utoopilise tuleviku. Kuidas mõista selle näituse pealkirja, mis laadi väljasõit Te siin silmas peate ja millal oli esimene katse? Ja no väljasõit ongi selline mitmetähenduslik kui sõna ja sellepärast ma teda kasutan, sellepärast et välja võib sõita, ütleme linnast, maale näiteks linna taha, välja võiks sõita ka kurvist. Ja esimene esimene katse oli draakoni galeriis, ma arvan, kaks aastat tagasi. See oli nagu esimene pool sellest näitusest, need on ta vahepeal nagu teisenenud ja muutunud pisut. Tegelikult päris palju. No kui alustada sellest minevikku vaatavast näituseosast, mis on siis fotolavastuste sari, matise Martüürium, see on siis aastast 2011 ja tõukub ühest ajaloolisest sündmusest 16. sajandil, kui siis mõisnik üks küll piinas surnuks oma talupoeg matis häda ise mõisteti ka selle eest surma. Miks see juhtum teie tähelepanu üldse on paelunud? Minu tähelepanu, see juhtum paelus tänu Jaak ilmile ja Kiur Aarma-le, kes 2011. aastal hakkasid tegema filmi Tallinna kilud mis räägib siis nii, nii nii sellest juhtumist kui ka selle juhtumi noh, kuidas nüüd öelda dokumenteerimisest või pseudodokumenteerimisesse on tegemist, ongi pseudodokumentaalfilmiga ja tegid mulle ettepaneku seda sündmust pseudodokumenteerida väga suure rõõmuga võtsin selle vastu, sellepärast et see on märkimisväärne huvitav sündmussekt. Minu jaoks ta on noh, nüüd ütleme sellest Tallinna minevikust üks paremaid näiteid nagu sotsiaalse muutuse sügava muutuse kohta, sellepärast et see üks küll eksju, kas noh ta loomulikult sattus erinevate poliitiliste mängude vahele. Aga aga igal juhul. Ta mõisteti surma talupoja tapmisest. Noh, sama nagu, nagu, nagu nagu praegu võiks kedagi kohtusse kaevata selle eest, et Teo surnuks Aston või või, või kärbsele pähe laiatan või? Ta on isegi see oli tollal nagu vähem kui praegu oleks see, kui ma oma kumama koera piina. Ja, aga, aga tänu sellele, et, et need poliitilised mängud olid sellised nagu nad olid ta ta, ta, ta mõisteti surma pealekauba veel mitte mitte aadlikohtu poolt, vaid vaid linnakodanikke pürialite poolt, mis oli nagu niivõrd ennekuulmatu sel ajal, et Ta tõenäoliselt see üks küll ei uskunud kuni kuni kuni viimase hetkeni, mis temaga toimub, see ilmselt pidi talle tunduma sellise väga kummalise unenäona. Aga samal ajal see käivitas sellise sellise laviini väikese muudatusi ühiskonnas, mis lõpuks viisidki feodaalkorra lagunemisele ja, ja hoopis teistsuguste ühiskonnakordade tekkeni. Te ise nimetasite ka seda pseudodokumenteerimiseks. Millise vindi siis teie sinna peale olete keeranud? Tegemist on tegemist keskaegse foto koomiksi aga noh, see on iseenesest juba selline absurdne definitsioon, sellepärast et keskajal Fotograafiat ei olnud, ma lahendasin selle asja fotograafiliselt. Mitte küll nii väga sellise puhta fotonavaid, vaid Ta on pigem selline Montaažilik ja, ja, ja loomulikult silmatorkavalt lavastatud. Aga koomiks ongi, ongi selline väga teatraalne žanr. Nii et ma arvan, et sellega on kõik korras. Maran, Lütjukes mulle sellel näitusel väikest ringkäiku tegi, ütles, et see fotolavastuste seeria on väga palju küsimusi tekitanud lastest, kes seda näitust külastavad ja kes siis küsivad selle valguses oma vanematelt, et mida siin on valesti tehtud, et see inimene tere siin hukatakse ja üldiselt, kas te peate seda juhtumite heaks selliseks näiteks mille kaudu headuse ja kurjuse paradigma vaadata? Ma ei tea, kas just seda headuse ja kurjuse paradigmat tingimata, eks seal seal saab nagu vaadata erinevaid paradigmasid aga lapsed loomulikult, et neile neile meeldib jagada maailma headeks halbadeks ja ja, ja see aspekt seetõttu huvitav, et kõige rohkem lapsed on üldse selliste selliste lugude või jutustuste väga andunud austajad. Üks teine näitus, mis mul 2004 valmis sai, mullatoidu, restoran see osutus samuti laste lemmikuks totaalselt mitte ainult Eestis, vaid ka, vaid ka igal pool mujal, kus mõnede eksponeerinud Alan. Ja noh, siin ongi nagu kaks asja, üks üks asi on see, et lapse on alati noh, lastele meeldivad lood, jutustused ja teine asi on see, et lastele pakub surm väga suurt huvi. Sest nad peavad nagu selle nad peavad selle paradoksi läbi hammustama ja ja, ja erinevatel lastele erineval ajal muidugi, eks, aga aga ikkagi kuskil vahemikus vahemikus ütleme seal kuskil kolm, neli kuni kuni 10 eluaastat on see teema kohutavalt aktuaalne, põnev ja nüüd siin selles matise Martüüria, mis on samamoodi ju tegemist kahe surmaga. Ja, ja, ja siis veel selline eetiline konflikt samuti, eks, mis on sellisel loona esitatud. Muidugi sa pakub neile huvi, aga mind isiklikult kogu selle loo juures ikkagi pakub huvi muutumine muutus, kui, kui selline abstraktne kategooria ühiskondlik muutus. Ja võib-olla sellega haakub hästi ka see, mis toimub selle matise, Mart tüürimi vastasseinas. See taimedele ja loodusele keskendunud. Väljapanek selleks, et ma arvan, rääkida sellest teemast ei pea minema, ajas natukene tagasi, selline ökoloogia teema on teid huvitanud kaua ja kaks aastat tagasi sirbis ilmunud artiklis kelle sünapside ja emaplaadi mükoriisa olid tõesti väga põnev lugemine, kust ilmselt paljud inimesed kuulsid üldse sellisest teooriast, et kas taimedel on teadvus, et nad on õppimisvõimelised lugu sellest moosi alla kukutamisest, kes pärast mingisuguseid mingite arvu katseid enam oma lehti kokku ei tõmba. Kõik see tundub võrdlemisi uskumatu. Teaduslikult ei suudeta praegu isegi tõestada seda, miks ja kuidas tekib inimesel teadvus. Kust pärineb teie usk sellesse, et taimedel on teadvus? No see ei ole mingisugune osk, ütleme teooria oli ta veel 20. sajandil 20. sajandi lõpul, aga, aga ütleme, viimased paarkümmend aastat on nagu täiesti täiesti vankumatult selge, et jah, taimedel nii nagu kõikidel modelgi elusorganismidel loomulikult on teadvus. Ja mind huvitab, mind huvitab nagu väga just nimelt see just nimelt taimestiku vaade maailmale, sellepärast et esiteks on raskem ette kujutada kui loomade vaadet, sellepärast et loomad on meile sarnasemad. Seetõttu on see taimne aspekt põnevam. Teine asi on see, et kunagi 500 miljonit aastat tagasi, kui, kui omavahel nagu lahknesid loomsed rakud ja taimsed rakud siis loomsed rakud hakkasid seda valgustundliku organelli arendama silma suunas, mis andis neile võime nüüdseks paremaks täpsemaks orienteerumiseks maailmas. Ja võimaldasid neil ringi liikuda. Taimed valisid teise tee ja nende valgustundlik organell muutus kloroplastiks, mis tegeleb fotosünteesiga. Kas tähendab, see on nagu nende rakusisene elektrijaam, jõu ja ja. Ja siin nagu tekkis selline hästi põhimõtteline lahknemine et loomad liiguvad ringi. See ühest küljest annab neile nagu mingi tohutu eelise teisest küljest ka meeletu energiakulu ja et nad peavad nagu kogu aeg, nad peavad kogu aeg nagu tegelema enda energeetilise püstihoidmisega. Taastootmisega taimedel on nagu sellega lihtne nende energiatarvidus ühest küljest on nagu palju väiksem ja teisest küljest, nende energeetika on nagu pidevalt saadaval valgusfootonid. Seetõttu on taimed paistab, et tegelenud nagu hoopis hoopis muude asjadega, kui kui ringi traavimine näeme, on jäänud, need on jah, selleks rohkem energiat, aega, Magdy võimalust. Ja ja mulle tundub, et nad, et nad seetõttu mõtlevad ja mõõdavad mõnevõrra rohkem kui loomad ja seetõttu nende teadvus pakub mulle palju rohkem huvi. No praegune maailmakorraldus põhineb ikkagi suuresti arusaamisel, et loodust võib tampida ka seetõttu tema sellest nagu sel määral nagu inimene haiget ei saa või kuidagi on ta nagu jah, ta on tundlik, aga ta on ka nagu tundetu või kui me nüüd hakkame arvestama sellega, et igal taimel on teadvus, millist maailmakorraldust see eeldaks meie kui inimeste käest. No siin nüüd ongi see, et nagu me viimastel aastatel olema nagu hakanud lõpuks järjest paremini ja paremini aru saama, ongi see, et senise maailmakirjeldusega me enam edasi purjeta. Senine maailma kirjeldus võis kehtida võib-olla siis, kui kui maa peal oli 100 miljonit inimest siis veel ka, kui maa peal oli üks miljard inimest, see oli umbes 18. sajandil millalgi. Aga et mis ma räägin 19. sajandil, 19. sajandi lõpupoole. Aga praegu, kui, kui meid on kaheksa miljardit, me oleme nagu ületanud enda limiidi enda ökoloogilise niši nagunii mitmekordselt. Meie surve biosfäärile on kasvanud niivõrd niivõrd pööraseks, samal ajal me oleme ise niivõrd hoolimatud, et noh, me näeme praegu igal sammul tagajärgi. Kliima muutub järjest kummalisemaks. Me puutume nagu järjest rohkem ja rohkem kokku mingisuguste mingisuguste veidrate viirustega, millest meil ennem ei olnud aimugi. Ja noh, ega ega ega biosfäär loomulikult reageerib. Biosfäär reageerib ja, ja ta reageerib, nii et ta sunnib ka meid reageerima, sunnib nagu meid sooritama oma muutust mingit väga tõsist muutust oma oma maailmapildis. Ja, ja ma arvan, et see on üks väga tore asi. Milliseks te hindate kunsti, võimet sellesse dialoogi meie tuleviku üle sekkuda? Ma arvan, et ma arvan, et dialoog tuleviku üle see, see loomulikult ei leia aset kunstisalongides vaid, vaid pigem pigem majanduslikes ja, ja poliitilistes ringkondades, samas ütleme mõtteviisi formeerimise koha pealt on kunstil loomulikult nagu, nagu alati on olnud väga suur jõud. Ja noh, ütleme ütleme, kunstid, kunstid, kirjandus, muusika, see on, see on kogu aeg olnud selline ühiskondlik kesknärvisüsteem või siis ütleme ütleme isegi nagu selle selle, selle kesknärvisüsteemi niukene, katselabori, osa aeg seal, kus kus tegelikult nagu mängitakse läbi selliseid selliseid stsenaariume, mida veel ei ole ja, ja mida me globaalsel tasandil nagu niimoodi päriselt katsetada ei saa, sellepärast et see on, see on, see on, see on riskantne ja, ja, ja keeruline, raskesti teostatav. Me saame seda. Ma saan seda läbi mängida sellises kunstilises mängulises võtmes ja, ja testida asju, mis mis on riskantsed, aga mis tuleb järgi proovida. Milliseid stsenaariume tee seal oma näitusel läbi? Proovite asi, mis mind on alati kohutavalt huvitanud, on kõigepealt see võimalus, et. Et inimteadvus taimestik ja, ja tehisintellekt leiavad mingisuguse puutepunkti ja hakkavad omavahel suhtlema, kusjuures see siin ei ole nagu mitte midagi utoopilised minu meelest, sest et kui me mõtleme nagu praegusele praegustele loodusteadustele, eks Lats kõige kõige sellisest globaalsemast nagu, nagu näiteks ilmastiku ja kliimaseire, eks ju, kuni kõige mikroskoopilise mani nagu nagu geneetika siis tegelikult, et see, see kõik baseerub arvutil. Kogu see kogu see andmestik, andmestiku kogumine juba on mehhaniseeritud niimoodi, et inimene näeb nagu ainult selle Niukest pealmist otse seda, seda väljundit. Ja selle protsessi sees ei ole nagu üldse. Väga raske ette kujutada, et, et nii, nii nii taimestiku, biosfääri kui kui tehisintellekti pilgud kohtuvad ja, ja nad hakkavad hakkavad otsima võim moodustama sellist interfeisse, mille pinnalt üksteisega suhelda. Ja ja see kindlasti kindlasti käivitab terve terve rea väga huvitavaid muutuseid mida on lausa raske ette kujutada. Praegu. See paneb lihtsalt mõtlema selle üle, et kui me inimestena ei saa hakkama isegi nagu üksteisega inimkonnana siis kui me lisame siia võrrandisse veel biosfääri ja tehisintellekti siis kas see olukord nagu on siin mingi Eriti kui me jätkame sama mentaliteediga nagu siiani siis ei ole meil mitte kõige vähematki perspektiivi. Siis meid lihtsalt jäetakse mängust välja. Ei pruugita üldse meile saata nagu meilegi selle kohta ka, et. Et biosfäär ja tehisintellekt on leivad ühte kappi manud aga meil on alati võimalus muutuda, sest see ongi üks asi, mis, mida me oleme võib-olla võib-olla väga ära unustanud viimastel sajanditel viimastel lausa võib-olla aastatuhandetel. Hea küll, ühest küljest me oleme tehnoloogiliselt väga palju muutunud, väga palju muutnud, aga samas mentaliteedilt. Me oleme jäänud väga väga kinni eelmistes elulistes mõttemudelites, millest tänapäeval ei ole enam mitte mitte kõige vähematki kasu mis ei tööta enam, mis on nagu iganenud iganenud muinasjutud, mis ei toeta enam tegelikkust ega, ega meie hakkamasaamist seal nagu näiteks nonoh, nagu näiteks müüt inimese ülemvõimust, et, et noh, et inimene on looduse kroon. Või et noh, et jumal on loonud inimese oma näo järgi ja siis kõik kõik ülejäänud kapsad, kaalikad ja, ja kaelkirjakud. Selleks, et inimesel oleks nagu noh Toredam ja lõbusam elada ja ta läks kedagi jahtida. Noh, et noh, need ei ole ju tegelikult tänapäeval ei kõla enam ju kellegi jaoks tõsiseltvõetavate väidet täna, eks nad on, nad on niuksed, totakad ja, ja vähe sellest, et nad on totakad, nad ka ei natuke lasemeile nagu normaalselt elada ja areneda. Aga, aga muutus on, on äärmiselt vajalik muutus on hädavajalik, kui me tahame edasi elada, kui me tahame nagu liigina kesta. Me peame muutma oma mentaliteeti. Ja muutus on muutus, on tegelikult selline asi, mis mis on elus esmatähtis. Valge, kui, kui mingis keskkonnas muutused lakkavad, siis toimub, kohe hakkab kohe võtab maad, hallitus, lagunemine. Muutus on elu. Niikaua me oleme elus, kuni me, kuni me suudame muutuda, kuni me suudame ennast muuta, kuni me suudame kaasa minna muutuva keskkonnaga keskkonnaga. Muuseas, üks teadvuse definitsioon ongi võime reageerida muutuvatele tingimustele keskkonnas. Sellele vastavad absoluutselt kõik, kõik elusorganismid, absoluutselt kõik elusorganismid. Praegu tundub, et nagu suures pildis, ainukene, kes kipub selle muutustega kaasa minemisega jänni jääma oleme meie inimesed. Kui me ei taha, et meie teadvuslikust küsimärgistatakse, siis vaadake muutuste suunas. Näituse avamise päeval te tõite väga huvitava paralleeli ajalooliikumisest kui konna liikumisest võib-olla natukene avate seda võrdlust. Noh, ajalugu on selline asi, et ta ei liigu sellise ühtlase sammuga nagu nagu Kopli tramm või või, või, või jalakäija ta on tammekukk on kes, kes seisab pikalt pikalt pikalt kükitab ühe koha peal, eksju. Kogub seda impulssi ja, ja siis, kui on õige hetk, siis hüppab hopsti ühest kohast teise. Ja mulle tundub, et, et nagu praegu oleme sellises sellises ajaloohetkes, kus kus rüppe on kohe-kohe toimumas Kas on oht jääda ka igavesse hüppesse, kui te mõistate, mida ma silmas pean? See on ju kui hüppe, kui areng, aga vahel mulle vastupidist tundub, et kas vaadates mõnda inimest või, või samuti maailma ajaloo kulgu, et see on üks igavene hüppes olek mis ei ole nagu kuskilt lahti tõugatud ja ei ole kuskile maandunud. Ma arvan, et ma arvan, et see on vist siiski illusoorne sest. Noh, dünaamika toetne töötab nagu teiste teiste reeglite järgi, et et noh, et siin on nii maailmas on tõuke kui tõmbejõud ja, ja mõlemad on, mõlemad on vajalikud ilma ilma ilma ilma selleta ei, ei toimu nagu mingisugust hüpet on sissehingamine ja väljahingamine on süstolion Diazdal. Ja noh, me ei saa nagu ainult sisse hingata tegelikult sest me läheme lõhki ja, ja ainult et ainult välja hingata me ka ei saa, sellepärast et ühel hetkel meil ei ole enam midagi välja hingata. Et, et noh, need asjad siiski käivad nagu sellises sellises flutatsioonis ja ja, ja mõlemad pooled on vähemalt pooled on paratamatud. Et ma ei kujuta päris hästi ette igavest igavesse hüppesse jää, mis on umbes sama nagu igavesse sisse hingamisjäämine või see juba hakkab natukene natukene sarnanema niukse noh, juba niukse ülimast ikka või, või, või surma lagunemisega. Ühesõnaga see on just nimelt nagu see, mis on, mis on nagu muud toitumise ja liikumise vastand. Nagu lõputu ühe liikumise faasis, lõputu pikenemine. Ma ei arva, et see on, ma ei ole vähemalt sellist asja looduses kunagi kuskil näinud. See on muidugi väga lohutav tõdemus. Tänan teid, Peeter Laurits, et jagasite oma mõtteid meie kuulajatega tutvustasid seda hüppefenomeni lähemalt ja soovin teile siis edu kõiges, mis te ette võtate ja jääme huviga ootama, siis, mis sellest maailmast saab.