Head, klassikaraadio kuulajad, mina olen Roberts taak. Mul on hea meel tervitada klassikaraadio suvetuuri stuudios Haide Männa mäed ja Toomas trossi. Tere Piip ja Tuut. Tere. Tere. Tervist. Ma olen tähele pannud, et laval läheb teil endal mõnikord segamini, kas mu pöördusin õigesti teie poole hoide Ta rebib Toomastele tuut. Meil endal ei lähe segamini, aga see on jah, selline igavene küsimus, mis ilmselt jääb meid saatma, et kumb on kumb ja, ja see piip eksitavalt ju boksutava piibu moodi ja mis tavalistele meestele hambus, jah. Nii et sellepärast on juba see sisse kirjutatud kood sinna juba mis eksitab. Jah, aga ma pean ütlema, et mina ise ei ole kunagi mõelnud seda kui piipu minu jaoks on ta ikkagi nagu nimi või heli või jah ja no nii, nimed sündisidki ja helistaja just. Kes siinkohal on hea küsida, kuidas käänata Piibu ja Tuudu piipu ja tuutu ja me ise oleme läinud selle vibu ja tudu peale ja ma tean, et kui nüüd hakata jälle näpuga järge ajama, siis ikka piip ja ja piibitamajat ja nuuti. Nimesid ju ei saa nagu asjadeks käänata. Aga me kõik lõpuks ikka ütleme, et kääna meid nii nagu tahad. No te olete mu isiklikku ja professionaalset elu käinud aastaid juba koos, aga mis oli enne, kui te kokku saite? Enne kui me kokku saime, oli Kohtla-Järve, kuhu siis mina lapsena elama sattusin oma emme tõttu, kes lõpetas Tartu Ülikooli ortopeedina ja tollel ajal oli veel suunamine ja ma tean, et emal oli valida kolme linna vahel Tartu-Tallinn ja Kohtla-Järve ka noore, jah, vapra inimesena otsustas ta minna Kohtla-Järvele ja võttis kogu oma pere kaasa, nii et me olime siis sündinud selleks ajaks juba mõlemad minema. Mu vend ja ja läksime ja nii-öelda täiesti nullist alustas ema seal Kohtla-Järvel elu. Isa ei ole ka üldse mitte sealtkandi mees, vaid oli hoopis Lõuna-Eesti mees ja niimoodi me sinna sattusime ja käisin lasteaias seal kirju-mirju, seal siis käisin Kohtla-Järve esimeses keskkoolis kuni kaheksanda klassi lõpuni ja siis läksin edasi veel jõhvi gümnaasiumisse, mis nüüd on jõhvi gümnaasium, siis ta oli Kesleri nimeline keskkool ja, ja seal ma siis lõpetasin kooli ja tulin Tallinnasse õppima Pedagoogilise Instituudi tookord veel sellel ajal, kui mina seal olin, see nimetati ümber Pedagoogikaülikooliks ja nii ma lõpetasin pedagoogikaülikooli kõigepealt siis näitejuhina ja see aasta oli juba ammu. See oli eelmisel. Sajandil no ja pedagoogikaülikool oligi see koht, kus meie siis Toomasega kokkusena Toomas ennemaididaat, et reformist ja mina olen Tallinna poiss kogu aeg olnd ja teate juurde sattunud kuidagi loomulikku teed pidi. Kuigi olin enda meelest ka kõva spordimees, mängisin korvpalli, aga teised kasvasid pikaks, mina ei kasvanud, teised said kiireks, aga mina ei saanud enam kiireks, siis olid ikka kiiremini. Ainult tehnikaga ja kavalusega ei olnud midagi teha, oli vaja veel miskit. Ühesõnaga kõik ülejäänud läksid tsiki, aga mina siis läksid mujale. Korvpall on selles mõttes täiesti ebaaus sport, kas pole? Vaata, see ebaausus selle juures mulle natukene meeldis, mulle meeldis see mäng, see vigurdamine, see, see haneks tõmbamine, see kavaldamine, trikitamine, see mulle hästi meeldis ja ma olen hiljem mõelnud, et see võib-olla on viinud ka teatri juurde, sest see, see mingisugune mängu vedru peab sinus sees olema, et sapp suvatseb sinna lavale minna ja et sul on midagi pakkuda, sa tahad nagu natukene siis palju öelda, need, sa tahad, seal on sõnum publikule, aga lihtsam on öelda, et mul on üks vigur teile näidata tuhandeid niukene üllatada, natukene solgutada ja natuke tee meeleoluga mängida. Et see on küll see, mis ma olen nagu sellest kossumängimisest kaasa võtnud teatrisse, see on niisugune mängulust ja mängu niuke pullitamine ja mul jäi ütlemata, et ma olin ka pallimängu tegelenud. Seitse aastat mängisin väravpalli natuke väiksema palju kui sina ja natukene suurem oli see, kuhu visata. Palju neid seob, meid seob ja, ja, ja siis enne seda sai veel ujumas käidud ja no ühesõnaga, eks see vist ei ole igal pool. Kui laps juba on sportlik, siis ta pannakse kõiki neid asju tegema ja kooli poolt vaja on. Need on alati ühe korra tegelikult sattusin kooli korvpalli meeskonda õrna aimu nendest reeglitest ega midagi, aga väga palju seal natuke teistmoodi, sa võid käed keha külge panna. Korvpallis ei ole päris niimoodi lubatud, nii et ma kogu aeg tõin vigu, sest ma lihtsalt ei saa aru, mis ma tegema pean, tähendab, kordeli vaja visata ja mitu korda põrgatada vist seda ma teadsin, aga isegi kooli võistkonnaga väikivas korvpalli Piip Tuut kõrdlemat trikke ja turnivad ja tuleb kasuks ja absoluutselt, ja kui nüüd jälle tagasi kerida aega ja siis, eks seal ka jälle siin mingisugused väiksed juured, on see, see haneks tõmbamise ja, ja üllatamise konksud on seal. Minagi kujutan täitsa ette, kuidas sa seal nende pikkade naiste vahel niimoodi siblisid ja jõudsid parasjagu korvi alla õigeks hetkeks ja said võib-olla sõiduki. Kasvõi nagu siis oli see või kas seal keegi ütles seda, et sa ei tohi enam mängida ja treener küsis, kui pikk su isa on kolla-must lühem, siis oma pere pikem mees noogutas. Nagu palju ei tule. Aga kas näitleja elukutse kõrval oli midagi muud ka valikus või oli kindel otsus, mina käisin pärast keskkooli lõpetamist Manni kooli, lõpetasin keskkooli alles augustis, mind jäeti istuma keskkoolis mitte ainult sellepärast, et ma ei ei teadnud, vaid sellepärast, et ma ei viitsinud võtta teadmiseks mõningaid õppeaineid. Huvid olid liia ära kaldunud mujale. Kõik see muu tegevus, tegutsesin koolis, aga tegin kõike muud koolis, kui viibisin tunnis ja, ja siis eks selle eest karistuseks mind jäeti suvetööle, et ma lõpetasin augustis. Aga siis ma käisin ajakirjandust ka, käisin ikkagi Tartus Juhan Peegli konsultatsiooni loengus, see pakkus mulle huvi, aga ikkagi millegipärast pöördusin jah teatri poole. Mul ei olnud küll mingisugust plaani selle teatriga kooli ajal ütleme, et võib-olla selline nagu seltskonna hing nagu natukene olin, et mulle väga meeldis niimoodi rääkida ja vedaja ja mu emme on öelnud ka seda, et ma seltskonnas olid need siis oli nagu teada, et see õhtu sujub ja ei lase ära vajuda sellel keegi. Aga koolis, noh, eks ikka oli niisuguse näite mängukesi, mis tehti seal ja siis kedagi kuskile pandi, ma tean, et ma lasteaiaski sain mängida ühte tüdrukut seal koos kellelegi rebase käekõrval, kui ma neid pilte vaatan. Aga ei, mul mõttes olnud seda, et ma tahaksin näitlejaks saada, seda mitte. Ta pigem, võib-olla ma mõtlesin, et võib-olla lauljaks. Aga mul ei olnud sihti, kuhu minna ja mul oli klassivend minuga koos siis seal jõhvi koolis. Indrek Maasik ja maja ütles mulle siis, et kuule, aga seal vedas, on see näitejuhtimine, lähme vaatame seda koos. Nii me siis koos läksime vaatama seda, viisime oma paberid sisse ja vaatasime koos ja saime koos sisse ja lõpetasime koos, nii et niimoodi ta läks, nii et ma ajan kõik Masa kaela praegu, et ma siin olen. Ja siia Tallinna linna tulin ja mul oli ikkagi õpetajad, need, kellega ma läbisin keskkoolis ja kes mind ikka sokutasid luuletusi erinevatel konkurssidel eaktustele lugema ja sõnakunstimeistrite konkursile leiad siis need ikkagi ütlesid. Proovi võrdse peaks ikka proovima sinna lavaks. Ega mulle eriti seda nagu aimdust ei olnud. Aga ju ma võtsin seal tõsiselt ette, neid õpetajaid ma kuulasin millegipärast ja eks tõmbas ikka ka sinnapoole ja ja vene kroonu tuli vahele ja see oligi paras aeg vastava teemaga ennast kurssi viia ja kõik Eesti teatriajaloost teada saada ja, ja muud asjad ja, ja ema oli mul väga agar, saatis mulle vikerkaart ja Teeemmgaad kogu aeg vene kroonusse, nimodi, paktiviisi, sirpi ja vasarat ja ja särmassistodeerisid. Pärast Pedagoogilist instituuti tolleaegset tänast Tallinna Ülikooli, läksite mõlemad Taani õppisite Taanis, seal oli väike vaheetapp meil ka veel. Et meie kohe pärast kooli lõppu ma sinna ei läinud, kõigepealt mina hakkasin näitlejaks Viljandi Ugala teatris, et ma kaks aastat töötasin seal näitlejana tegelikult juba koolil kooli viima ja päris lõppu seal ja tuli nii-öelda kutse siin. No ütleme, et mingil põhjusel otsiti veel ühte tüdrukut, kuigi sinna oli läinud terve kursatäis noori näitlejaid just Komissarovi omasid. Aga ma ei tea, kas neil oli siis nii tihe hõive seal, et mingil põhjusel oli just ühte lavastusse veel ühte tüdrukut vaja juurde. Ja nõndaviisi siis Jaak Allik käis otsimas vedast kah, et meil oli üsna, hakkasime lõpetama siis Rudolf vallabert mingil põhjusel mu välja pakkus mind üle vaadati ja sobisin tollesse rolli tookord siis või vähemalt välisel vaatlusel, sest ega ma midagi eriti kandma ei pidanud. Et usaldati siis õpetajad. Ja nii ma sattusin sinna mängima etendusse hiirtest ja inimestest koos väga paljude toredate meesnäitlejatega, nii et ma istusin kõik need etendused, see on lihtsalt kardina vahel, niimoodi vahetasin ruttu riided ära, tulin jälle, kükitasin ja vaatasin, kuidas nad mängivad ikka. Kuidas Allan Noormets mängib ja kuidas Tõnu Tepandi mängib ja iga etendus oli mu jaoks niukene. Jumal, seal õppisin ka, lihtsalt vaatasid, kuidas nad mängivad ja siis läksid õigel hetkel lavale, said ainult nendega koos Laan praegu, et see oli niisugune väga äge. Ja sealt edasi siis ma vist tegingi lõpuks kaasa umbes viies kuues lavastuses kuniks tuli siis nüüd juba sedaani hetk kätte ja mind ei kutsunud keegi kuhugi teatrisse pärast kooli lõpetaja, aga sellist tegid sa ise teatrini, sest ma tegin ise. Margus Tuuling naeris mind küll välja. Küsis iga kord vist, kus te siis lähete, mis te teete? No teater ja, ja tegimegi garaaži teatri viie oma kokku oli meid viis oma kursusekaaslasega ja bussisimegi. Jah, paar-kolm aastat ja isegi sattusime esimestesse eratelekanalile väikseid lastesaate subsi tegema e veteedee oli tol ajal veel olemas ja ja siis jah, tuli see taani peale, tegelikult on nii, et keegi garaaz niimoodi nagu tõmbas või kuivas kokku, sellepärast et ega neid inimesi on väga palju olnud ja ühel hetkel said aru, et tegelikult oleks võinud natuke raha ka saada. Tore on teatrit teha küll, aga elada ka vaja veel kaks, kolm aastat, siis sai õhust ja armastusest elatud. Ja edasi läks siis asi nagu karmimaks, argipäev koputas uksele. Ja, ja see tali tuli iseenesest sülle, ma sattusin Jöteboris suveakadeemia kursusele, kus tutvustati Rootsi dramaturgiat ja muuhulgas näidati ka ühte suvelavastust, mängiti. See jahmatas mind tol ajal, see oli siis aastal 94 ja mõtlesime nii palju, et ma nägin ühes etenduses nii palju erinevaid teatristiile koos seal olid tsirkust, Natriaalset tegid erinevaid õhutrikke akrobaatikatrikke. Siis ma nägin seal väga palju koomilisi stseene ja kogu see etendus oli väga vähese sõnaga, kui õigesti mäletan, vist üldse sõnadeta, eks see oli veel selline füüsiline koomika veel. Ja siis veel see lugu ka veel jooksis seal ja ma lihtsalt läksin pärast seda etendust nende juurde, kus te olete niisugust asja õppinud. Noor ja roheline, teadmata, mis üldse teatrimaailmas toimub, ainult teades, mis seal Stanislavski, keegi seal midagi läbi elanud üldse. Aga oli nii huvitav vaadata ja Sinatra Kopenhaagenis teatrikoolis käisime ja ma lihtsalt kirjutasin seal kooli nime ülesse ja ja hiljem all läksid meie siia Taani kultuuri instituuti, seal oli telefoniraamat, otsisin sealt selle kooli järgi ülesse, sain aadressi, helistasin, kirjutasin ja, ja niimoodi siis reaalselt oledki kirjavahetus ikkagi nagu kirja panin posti ja, aga kirjamaa siiski mäletame Eeveedeevees istusime seal arvutigraafikul oli arvuti olemas, siis seal me saime Wordis ikkagi trükkida selle kirja mingisugune Ida-Euroopas imemesinik, viimasele arvutiga prinditud lehe ka kirjaga saata. Aga noh, see oli selles mõttes ikkagi väga põnev, see juba see kirjavahetus siis ootasid seda vastust sealt ja see tuli üsna üsna kiiresti ja minu meelest see esimene vastasele lihtsalt see sellele sellel kuupäeval sellel kellaajal ootame teid vestlusele. Mis mõttes käed vahelised rüppe, mismoodi me sinna vestlusele läheme, Taani, ostame lennupiletid või? See tundub minu meelest lendu tol ajal ei olnud eino, ükskõik kui ta moodi siis oleks pidanud sinna kohale saama või jõudma või, ja, ja siis me nii ausalt nagu me olime kirjutasimegi talle vastu, et paraku on nüüd küll nii, et meie valduses selliseid varasid ei ole selleks, et me saaksime kohale lennata, teiega rääkida natukene. Aga ju ta neid tudengeid oli aja jooksul ikka igasuguseid näinud ka juba ja nii ta nõustus, lihtsalt selle pidime kirjutamissees, arvame teatrist ja iseendast, teatrisse, oma taustast natukene ja ja me läksime ikkagi ausalt öeldes pisikese eelarvamusega sinna, noh, et kolm-neli aastat teatrit õppinud juba ülikoolis ja teatrit teinud juba ja ja et küll me juba teame ka, me juba teame, vaatame, mis seal pakkuda on, et me võime paari kuu pärast ära tulla, et neid midagi kinni ja rahanumbrid on ka tõesti kolossaalselt erinevad tol ajal seal 90.-te keskel Taanis ja meil praegusel ajal ma arvan, et sa ei oleks läinud. Ei no isa hoidis peadki nimistati puudele töö kõhku, kuidas vaatlesimend neli tuhas Taani krooni oli see aasta maks, see oli erakool, raha oli vähem, aga entusiasm oli rohkem ja, ja see on nagu mingisugune asi, mis seal nagu seina ees või aga siis me saime aru, kui me seal koolis olime. Sedasama teatrit, mille me olime neli aastat õppinud, on võimalik ka hoopis teise nurga alt vaadata. Ja neid stiile, kuidas teatrit teha, on ütlemata palju. Ja me nägime, kuidas need uksed avanesid, avanesid sellesse uude teatritegemise maailma ja see nii kütkestas ja haaras kaasa, et rännata sellest, et see ongi meie leib täna tegelikult jah, et kõige suurem erinevus vist oligi nüüd nende kahe kooli vahel, et see oli nagu praktiline näitlejaõpe, see tähendabki seda, et me tulime hommikul panime endale treeningriided selga ja päev otsa me muudkui tegime ja läbi selle tegemise kogemuse, siis saavutasime tulemuse, ehk siis meil oli kogu aeg võimalik proovida, hiigelsuur saal käes, millest siis esimese aasta me käisime niimoodi, et hommikupoole oli siis esimene kursus ja teine pool päevast oli teine kursus seal niimoodi. Samas ajal oli jagada siis nagu kahe erineva seltskonna vahel ja nii et me saime endale palju huvitavaid uusi tutvusi. Aga noh, kõige suurem väärtus on ikkagi selle kooliõpetaja hoole breke, kes lihtsalt inimesena on nii pedagoogina, pedagoogina, nii suur inimene, et ma lugesin ka, kuidas on võimalik läbi positiivsuse ehk positiivne õpe. Positiivne drill on ka olemas, ei pea olema piitsa-prääniku, võib-olla ainult prääniku drill ja see on võimalik, see toimib. On see rõõm, mitte haavastamise hirm? Et ma mäletan küll, et kui ma Ma olin siin pidevalt, oli tunne, et ma ei tea täpselt, mida ma pean tegema ja siis nagu selline nagu läbi hirmu, et ma ise olen küll seda meelt, et hirmuga küll ei ava kedagi, eriti et see, kui sa oled rõõmus ja positiivne, siis on ikka märgatavalt lihtsam mingeid asju teha, et aga seal samamoodi me pidime tegema tööde ja, ja õpetaja kohustused, minge proovige, praegu on see hetk, kus te saate proovida, no pärast olete laval, siis olete ise välja ujuma, aga praegu on sul võimalus proovida ikka juhendus, tõid nüüd ei lasknud, lihtsalt ei ole ikka ikka ikka ja kes ta on. Kuule tegelikult ameeriklane, Norra ja Ameerika segu ja, aga ta on üles kasvanud Ameerikasse seal Elarte teatrikooli lõpetanud, mis siis oli ka selline visuaalne ja füüsilise koomika teatrikool üks väheseid sarnaseid Ameerikas mille, nagu sõsarkool või siis ema kool on Pariisis asuv Shaklikuki teatrikool. Ja hiljem tuli ta siis Lekoki kooli Pariisi ja sealt edasi, siis oli pikka aega iseartist ja siis, kui põlvetele üles ütlesid, kuna ta oli akrobaatiline kloun, siis tema karjäär sellega lõppeski, et tal hakkas õpetama. Ja selleks hetk, kui meie läksime kooli, oli ta juba olnud 20 aastat natuke üle 20 aasta ja et me läksime siis tema oli 53 aastane mitu aastat õppisite seal 22 aastat, treening meil diplomi peal ka näitleja treening ja minu meelest see on nagu nii hea, et mitte, ta ei pannud kätt ette mingisugustele, siis ütleme nagu lugemisel, pigem oli see, et meile anti paber, kus oli kirjas mingid raamatud, et aga noh, seda lugesid omal vabal ajal, et see ei olnud nii, et sa tulid kooli ja pidid siis olema midagi seal ette valmistanud. See oli sulle lihtsalt nii-öelda lisamaterjal selleks, et ennast täiendada, aga, aga kool oli ikkagi puhtalt praktiline ja ta oli üles ehitatud niimoodi, et ütleme, et siis kaks kuud õppisid kloune niimoodi siis järgmine kaks kuud võtsid sedasama nii-öelda seda füüsilist koomikat läbi. Järgmisena ma tea, melodraama või maskid, maskide maskid ja meeledel arte või jah, et kõik sellised nagu natuke teistmoodi asjad, mida meie võib-olla lugesime ainult sisust, nagu lugesime selle kohta, saime teatri aja. Jah, aga ütleme, et niimoodi puuduta ei saanud. Et aga seal oli ikka reaalselt, me tegime iseendale maskid valmis, kui oli maskiteater, igaüks tegi kaks erinevat maski, pidime tegema, mille jaoks veel tehti meie enda näo nii-öelda tõmmis natukene hirmus ka, sellepärast et seal pandi kipsi ja näo peale ja pärast valati sinna see teine kipsisse siis sinu see nii-öelda mask jääb järgi, mille peale sa saad teha siis täpselt perfektselt istuva maski pärast ja siis olid meil jahtiku medidel arte maskid, mis õpetajal kõik olid olemas seal puhta nahast ja Itaalias tehtud sellised väga vinged, nii et seal oli jah, palju niisugust, mida me ei olnud veel näinud, aga katsuda saanud ja meie jaoks on, sellepärast olid väga-väga põnev. Noh, ja muidugi see füüsiline pool, mis seal tuli nagu Toomas ütles, et enne mees on kukervalligi teha ja siis nüüd kõrges eas hakkas veel akrobaatikat tegema, aastaselt sain akrobaatika selgeks selgeks, aga alget kätte hüppasime Espaki saltosid ja mina julgen enda pealt küll öelda, et kunagi ei ole hilja haljast liigutama hakata. Aga suund komöödiateatrile tulid puhtalt sellest taanikujulist, enne seda ei olnud sellist sihti. Sihti küll mitte. Ja kindlasti see suunasse Taani kool suunas, kuigi komöödia ei olnud eesmärk iseenesest, aga need stiilid kõik, mida meile õpetati seal, need sobitasid kõik komöödia mängimiseks. Nad olid tegelikult nagu komöödia mängimise erinevad mängustiilid. Jah, jah, pigem selleks niimoodi mitte, et mul oleks vastukarva, mulle hirmsasti meeldis. Muusikal on teie elus ja teie lavastustes väga oluline roll, räägime sellest hiljem, aga kombeks on, et külalised toovad kaasa muusikat, kuulame vahepeal muusikat, mida te kaasa tõite, mida me kuulame? Jutu jätkuks, võtame siit selline Taani artist nagu Hanned, loe hell eesti keeles. Anne poel ja mul on plaati, mille nimi miski pära täis. Siit plaadi pealt me võtame ühe loo küll. Suvetuur jätkub ja meil on täna stuudios külas Haide Rannamäe ja Toomas Tross Piip ja Tuut. Rääkisime enne muusikapala nende õpingutest Taanis, mis pärast sai Läks lausa imeliselt. Olles tagasilennul Taanist, siis nii nagu ikka, saab sealt ajalehti võtta ja tolles Estonian Airi lennukis selge sirp olemas. See oli siis aastal 98 ja midagi ei ole teadensiibi lahti ja seal on kuulutus, annalinnastuudio otsib noort mees komöödianäitlejat. Elu on imeline. Sellele numbrile ja mina olen helistanud mina. Ja vastu võetigi ja nii ma tiksusin seal vanalinnastuudios, kuni siis pood kinni pandi. Jah, et see oligi 1003. ja, aga muidugi peab veel ütlema, et veel üks imeline asi oli, oli olemas telekanal TV eks üks ja Jüri Pihel seal programmijuhina, kes meile juba Taani helistas ja ütles, et nendel on plaanis teha, eks. Uus originaalne lastesaade stsenarist on olemas, ta juba kirjutab. Kas tulebki, teete kaasa? Ehk tegelikult töö ootas, see on täiesti super, see oli tõesti raekoja tagantjärele mõeldes, oo lahe muidugi teeme, aga nüüd ma mõtlen tagantjärele seal ikka imeline et sind ootas juba töö, et sa ei pidanud tulema nii-öelda siia ja siis hakkama ring vaatama, kuidas läheb just nimelt laga, noh, samas oli seda noh, töö ja kõik oli nagu tasakaalus olev, mäletan, mina mõtlesin kohe esimese asjana tuleme me, nii palju teil tegemist ei ole, ma olen teinud need autojuhiload ära. Autoga sõitma, kindlasti on väga oluline, sa tegid ja tegingi ära. Nii et olen kogenud juht juba, põhiliselt mina sõidangi, kui me sõidame. Sest toomas teeb tööd arvuti põlvede peal, tema ei näe aastaaegade vaheldumist. Kui meie sõidame aeg-ajalt maika, tõstan ta pilgu sealt ka, ütlen talle. Vaatne sügis. Näe, kevad jah, nii et me sattusime sinna, teeme ühte ja tegime sellist saadet, mille nimel kilpkonn kipsi lastekas toomas oli kilpkonn ja mina olin kala ja taas eratelevisioonist täiesti harukordne saade. Jüri Pihel oli sellega nõus, et me selle saate sissereklaami ei müüda, kuna me olime niuksed paadunud hoiakuga, et laste peale ei pea turumajandust katsetama ja proovima aega kasutama. Siiamaani arvame nii. Ja selleks õnneks tookord seal läbi. Siis varsti sündisid Piip ja Tuut ja sündisid jah, suhteliselt varsti pärast Taanist tulekut ja täiesti juhuslikult juba aasta pärast Taanist ja umbes niimoodi siis Tallinn. Ja kuigi meil ei olnud üldse plaanis kloonidega mitte midagi ette võtta, sest et mõlemal oli juba töö olemas, rääkimata teletööst. Ja oli ka olemas teatritöö, Haide oli VAT teatris päris mitmelavastusega hõivatud selle ajal ja ja, aga üks meie sõpradest ütles, et kuulge noh, teades, et me teeme seda lastesaadet seal, tulge mul lapse sünnipäeval, tehke kilp, kipsite alamsuu ei, Saarsel täis kostüümi käe, siis selle kalanukuga enam ei saa kuidagi. Me läheme televiisori taha selle kalaga sealt niimoodi, et ei ole nii osavad nukunäitlejad, et me saame sellega niukses. Ega selles mõttes, et ta oli alati ette kirjutatud tekst, mida me ju tegime seal, nii et meil ei olnud nagu mingit numbrit, et nendel kahel, eks ju, et nad tuleksid ja hakkaksid midagi tegema, aga siis me arutasime, et lähme ikka, et meil on ju kooliaastat, klouni, nina, talle kostüümid ka olid kaasas, et võtame, paneme need, et ega meil palju ei ole, aga mul mõned numbrid, noh, väike žongleerimine, väike akrobaatikanumber, mõned mängud lastele, mõned mängud lastega ja ikka noh, sõber kutsub. Täitsa närv oli sees, ma mäletan selline kuidagi vastutusrikas tundus olevat sünnipäevale minek, et aga see läks hästi, toimis kõik, ise olime ka rahul, isegi veel arutasime pärast oo, et see number päris hästi läks peale ja ja siin võib-olla seda poleks pidanud tegema ja ja, aga siis keegi vist nägi seda keegi tema tuttavatest jälle. Kuule, mul lapsel sünnipäev tulgega. No eks ta niimoodi jah alustuseks lahti läkski, siis me alustasime täiesti sünnipäeva kloonida, jah, ilma igasuguse reklaamita, ega me siiani nüüd see reklaamimajandus on meiega kaasa tulnud rohkem siis, kui see teatrimaja sai loodud ja me saime aru, et et keegi teaks, ütles, et me seal etendusi teeme, siis me peame neid kuskil välja hõikama. Muidu kutsutakse esinema, siis sa ei pea reklaamima seda, sest see oli suur muutus kui oma majas, et see oli väga suur ja kõige huvitavam oli selle oma maja juures minu meelest see me arvasime, et me saame natukene lihtsamini elada edasi, et me ei pea enam nii palju nagu rapsima ringi. Selleks hetkeks olime juba 10 aastat pidujad udune, esinenud Meidika juba kutsutud ikka väga palju veel nii palju, et sellest elasimegi, ehk siis tegelikult siis kui vanalinnastuudio pandi kinni, siis sellist auku ei tekkinudki, vähemalt. Meie jaoks meil oli juba nii palju udu, esinemiskutseid oleme, pigem oli niimoodi minu meelest seal vanalinnastuudio lõpupoole, et nagu see elu seal varaline stuudios hakkas nagu jalgu jääma juba sele piibud udu elulasest. Esiteks, sa said tasustatud paremini, kui sul seal kuupalk oli ja toredam oli ka, sa saad ise neid omi plaane teha, järsku said aru, et jube hea on ise teha omi plaan ise olla enda peremees. Et väga suur muutus ei olnudki, kui sa teater nagu kinni pandi, ütleme Eesti mõistes oli ta suur muutus, aga mitte meie jaoks. Emotsionaalselt olide surmu oli väga suur muutus, lihtsalt kui me nüüd takkajärele nii-öelda praktiliselt vaatame, kuidas meie majanduslikud hakkama saime, siis me saime tegelikult hakkama. Leib oli laual, tsirkust ja leiba ja tsirkust tõi leiva lauale ja aga statsionaarne mängu kohtub kaasaga repertuaari muutused, tulevad pikad etendused ja vot see oligi sedamoodi, et need esimesed 10 aastat piibujad uduna, kuni siis aastani 2010. Meil oligi ainult üks etendus, mida me mängisime. Jah, see oli selline improvisatsioonirohkeetendus, mida me alati muutsime vastavalt sellele, kus me esineme, kas metsas kännu otsas või, või suurel kontserdilaval ja kas seal publikuks ainult lapsed või on pered või on ainult täiskasvanud, vastavalt sellele mineraalsete kohandasime, seeline mobiilsusi kohanemise oskus. Võib-olla oligi meie, ma olen nüüd takere järele mõelnud, et selline üks meie õnnestumise eeldusi, et me alati suutsime jätta mulje, et see kõik sünnib justkui nagu praegu ja kohapeal, kuigi see oli meil väga hästi viimistletud ja kombineeritud, sest nad alati hoolitsesime selle eest, et me kohandame ennast selle publikkuse mängukoha järgi. Kui palju teie laval olekus on ettemääratust ja kui palju on improvisatsiooni, sest publikule jääb mulje, et ongi improvisatsioon. See on väga hästi kombineeritud, väga hästi timmitud programm, et niisugune mulje saaks jääda, jah, et see on nagu parim asi, mis võib-olla et seal jääbki mulje, aga tegelikult on niiviisi ette, et meil on nagu verstapostid ja teame, et kuhu me tahame lõpuks välja jõudma ja siis ja tavaliselt me veel isegi täitsa nii, et enne etendust saame omavahel kokku leppida. Kuule, oota, täna on niimoodi, täna me võtame selle asja siit vahelt välja, täna me läheme siit edasi. Seda laulu täna ei tee. Et aga seda saab ainult teha, siis kui sa oled nii kaua koos teinud, eks ju. Aga jah, et parim on see, kui sa suudad publikule jätta mulje, et see kõik juhtubki praegu, aga palju juhtuka, aga palju ka juhtu, sest et me ikkagi sõna otseses mõttes toitume publikust nende reaktsioonist samal ajal maatika provotseerima, neid natukene, et nemad saaksid reageerida. Ja tihtipeale, kui tuleb väga hea hoog sisse ehk mängulust on väga kõrges, siis sünnib ka uusi asju ja enamus meie lavanumbritest on ka sedasi tegelikult sündinud koos publikuga. Ja lõpuks me lihtsalt jätame selle alles fikseerime ära ja meil on olemas üks Seenuus. Jah, aga nüüd jõuame tagasi selleni oma teatrimaja juurde, et millest see vajadus tegelikult tekkiski, see, et me tahtsime mõnda lavastust teha ja siis tuli see meie esimene lavastus pärast piibetud kontserdil lavastust, mis on siis Piip ja Tuut köögis ja mida lavastas meiega Meie kursusekaaslane Taanist, Lynne haponen. Ega meil ei olnud nagu mängu kohta need Me alustuseks leidsime väga peene mängu koha Estonia teatri talveaed, ennem seda me tegime proove, sest seal proovi jaoks oli ta veel liiga kallis meile renti, tasime proove tegime Nõmme kultuurikeskuses seal ühes väikses klassiruumis ja siis mängime, läksime sinna Estoniasse ja seal me isegi mängisime päris mitmel nädalavahetusel nõndaviisi, kuniks tuli Estonia teatrile uus juht ja läks kahekordseks rendihind ja siis me saime aru, et me ei saa seda endale lubada, sest et me maksame peale selle eest, et seal teatrit teeme, nii et me kolisime sealt välja ja olime otsingulised ja jälle oli ajaleht abiks, tegin jälle ajalehe lahti, vaatan, näed, sa, Tallinna Kesklinna valitsus rendib toomkooliga, kuskohas? See otsisime üles, kus see on, ja oligi niisugune majakene seal nurga taga kus oli kunagi restoran olnud, mis oli siis juba ei toimunud midagi alma reali tühjana seisnud. Osalesime seal konkursil, selgus, et me olime ainukesed osalejad. Aeg oli selline 2009, kus restorani avatult pigem läksid need kinni. Kohe tuli sellele 2009. aastal otsa see majanduslanguse aeg veel. Ma arvan, et ainult sellised emotsionaalsed klounid võtavad maja endale pidada, mulle see koht äärmiselt meeldib selle kammerlikkuse, selle intiimsus, just paljusid saali mahub, tüdruk, ma olen 80 inimest istub seal segamini siis peredega emad, isade lapsed, et siis mind ma jah 80 täiskasvanute etendus siis vastavalt 50 või 60 ja kui on ainult lapsed, siis ma pole asjani, sest kuna meil on istumiseks pingid, siis meil ei ole päris kindlad, aga sellest me saime hiljem alles aru, et et väikese vaataja jaoks on ütlemata tähtis selline kammerlikus lähedus, intiimsus selle esinejaga seal lava peal. Meile seab see karmimad tingimused, me ei saa nagu pool sekundit ka valetada. Sest et sa oled nii lähedal ja see, kes sind niikuinii sööb silmadega ta saab sellest kohe aru. Ja sa näed juba tema kehahoiakust, kuidas ta ära vajub, kui sealt tuleb vale ja, ja ta ütleb seda vahele kohe. Aga kui sa hoiad seda lugu üleval ja kannad seda lugu ja et see katke kordagi, siis ta vaatab sind lõpuni välja, suu lahti, nii et see on kõige ausam vaataja. Sama ausalt me saime aru, et see on väga tähtis väikesele vaatajale selline lähedus ja imestasime mitmeid-mitmeid aastaid, et seda Kuu hinnata, püüdsime ennast kohaga õigustada, et kuulge, see on väga tähtis. Me oleme väikses saalis, et, et see on väga šeff, et suurel laval tehakse gaasia suuri muusikale ja mis on ka vajalikud, aga peab olema ka see teine äärmus olemas nende jaoks, kes vajavad sellist lähedust. Et on tohutu vahe, kas mängida lastele või täiskasvanutele. Tohutu vahe ei ole, seal võib olla täiskasvanu, on see mingisugune hästi kasvatatud, viisakas on juba juures, on ju, et noh, taustaks selle piletid, nad on nõus sinna Taali istuma maha ja ta on üldiselt vait ja kuulab ilusasti, eks ole. Aga laps on lihtsalt nii, ausalt, ta annab kohe märku, kui talle midagi ei meelt, kui ta naerab, ei mõtle, milline ta välja näeb. Ja, ja minu meelest ei huvita, kas teised naeran üksinda hoidieedi naernudki, see ei ole ema. Et sellepärast on, nagu meile väga meeldib, kui meil on see segamini publik seal, et on täiskasvanud ja lapsed, ütlevad see laste naer, võtab täiskasvanud kannatanu piirid maha. Nad saavad ka naerda nagu rahuliku südamega, sest on juba keegi, kes seal ees naerab, nii et vahest on mõni laps hoopis vastupidi, niimoodi sikuta pissid kuule kokku ja tal on nii palju. Naera on küll olnud, et jah, et sealt vaata mis sa nii valli kõvasti koerani. Aga noh, meil on ainult rõõm, kui nad ennast niimoodi saavad, lõdvaks lasta, julgemad kui täpselt sellele küsimusele vastates, siis natukene on jälle niisugune mängu võtmeküsimus. Lõpptulemus on ikkagi, sa pead ikkagi olema aus ka täiskasvanud publiku ees. Aga noh, lihtsalt on mõned teemad, mis täiskasvanud publiku jaoks mõjuvad tittekana. Aga küsimus on selles mängu võtmes, kuidas seda jälle serveerida, nii et, et nemad saavad ka lõdvaks lasta ja nad saavad oma stereotüübid ja, ja hoiakud ja lahti lasta ja olla jälle normaalne, avatud inimene. Ütleme, et kui me lavastust tegema hakkasime, ikkagi kunagi ei mõtle selle peale, et me hakkame tegema lavastust lastele vaid ma lihtsalt tahaks teha ühe hea lavastuse, mis sobib kõigile vaatamiseks, sest et noh, fakt on see, et lapsed käivad ikkagi täiskasvanu toel, tulevad nad teatrisse ja küll on tore, kui täiskasvanud ka ikkagi tuleb saali temaga koos, et pärast on ikkagi mingid ühised teemad lastel, millest rääkida, mitte ei ole lihtsalt, et kuidas läks hästi. Küll, aga tuleb mõelda kui täiskasvanutele ainult hea, aga siis me ju ikka tahame teha head lavastust. Et selles mõttes, et ja kuna me oleme seal nii mõnegi lavastuse juures jäänud kindlaks ikkagi piibulbuudule või ütleme, et näiteks kui me võtame kas või meie Hamleti ja leidsime endale ühe vapustava läti lavastaja kes siis arvasid meiega, võiks just täiskasvanutele teha ühe tüki, mis on kaks ja pool tundi pikk ja kaks klouni mängivad Hamletit. Ja noh, täiesti pöörane lugu sattus olema ja on ikka ju lapsed sinna ka sattunud vaatama ja minu meelest see nii tore lugu, kui see ükskord see üks issi tuli oma viieaastase tütrega sinna ja meil on pandud ikkagi alates keskkoolist sobilik vanus. Isa sai aru, kohe vajus näost ära, sest ma olin ise ukse, mina leidsin. Kui ma nägin seda pisikest tibukestel käega, palun ärge saatke meid ära, Boone, sellest tuleb hirmus jama. Noh, ma ei tea, kas see viieaastane tüdruk vaatas vapralt lõpuni, ühe koha peal tõusis püsti siis kui oli kättemaksuhetk, kus ammed hakkas isa mõrva eest kätte maksma, siis tõusis püsti, ütles Sa ei tohi tappa. Saaled hea kloun. Ülejäänud olid kõik täis, kõik lihtsalt nagu vaatas tõde, mis, mis üle saali kõlas, selleks oli nii võimas selle lapse suust. See oli teatri imelisel millel tegelikult võiks rahulikult sisse kirjutada sinna, sellesse, selle tegelikult kogu selle asja mõte. Selleks oli vaja väikest last ja selle tõe välja suured noh meie siin vaatamised nagu mingisugust lugu või mingit, mis kunagi oli, ei tea, mis ajal toimasse nagu fiktsioon ka veel kõigele lisaks ma arvan, ega need täiskasvanud said ikka selle võrra väga erilise etenduse, sest et me ikkagi jätsime etenduse seisma sel hetkel. Ja me pidime ikka kuidagi reageerima, sest meie jaoks oli see publik seal olemas, mitte me ei mänginud neljanda seinaga. Siis me selgitasime, et see on ikkagi mäng ja päriselt nii ei ole ja ja et igasugune vägivald on täiesti lubamatu. Ta nõustus meie selgitusega, istus maha ja läks edasi, etendas õnne, kui me kuulame järgmist muusikapala. Muusikal on väga oluline roll teie näidendites, teie etendustes. Ja teie elus ka, rääkige sellest. Mulle hirmsasti muusika meeldib, aga mul on muusika tegemisega kuri karjas. Vist sellepärast, et mulle esimeses klassis oli ainukene neli tunnistuse peal ja siis isa ütles mulle, klassijuhataja oli talle öelnud, et jaa, küsitlemiseks kupusi. Jaak, ta laulab nagu karu. Need ei, on mul õnne selle laulmisega ja keskkoolis kutsuti kooli koori. Hiljem ma sain aru lihtsalt sellepärast, et ma nii palju asju koolis tegin. Et ma olin nagu natukene nagu tõmbenumber, et teisi ka meelitada. Kuigi siis õpetaja ei saa aru. Tegelikult ei olegi kõige andekam laulmisesse. Sest ma mäletan nii hästi, meil oli üks Pirituaal repertuaaris jaguma Dual pool Robsonilt kuulnud, nii kui see laul, algas mul see need sõnad ees, ma mõtlesin nii madalalt seda, ma proovisin nii selle pool Robsonilt järelda spirituaalne kõik ülejäänud korvakatuse õpetaja, see klaverisaade iga poole pealt. Sest ma ei olnud sugugi selles samas helistikus selles samas kõrguses, kus ülejäänud olid siis Pärelvegi eraldi tund õpetaja pärast kooriproovi. Kas ta nagu näitas mulle mehe niuksed, erinevad kõrgused olemas ja, ja helistiku tassimääraga hakkasin üldse arusaam keskkoolis, ma olin juba ma ikkagi nii sügavalt mängisin seda kossu ja tegin mingeid muid asju. Ma ei teadnud sellest maailmast midagi, siis ma sain esimest korda nagu sellest aru. See on nii tore tegelikult, et noh, Toomas on nagu kogu aeg ütleb, et kui ma oskaks, kus maa all mängiks. Laulaksin aga laulab ka ikka, minu meelest on see nii ägeda sama Hamleti etendus, kus veelkord, et see, meie, lätlane näiteks tema ei võtnud seda mingisuguse märgina seal, et keegi ütleb midagi Toomaseltki võib-olla ei laula, laulab, laulab, laulab ja enamus laulud ongi kõik siis Toomasele antud, et minul ei ole viisipidamisega probleeme, eks ole. Ja ma mõtlesingi, et ma toon ainult ühe laulu laulda. Et Toomas muutkui laulab, sihukesi laule laulab seal Siim Aimla kirjutatud, mis ei ole sugugi lihtsad laulud, ei ole nii, et ei oska laulda, oskab Kalareesibeeriasson mõnede lauludega hakkama. Aga muusikakuulajana ma olen olnud ikkagi täiesti pidurdamatu, noh nii nagu ikka noores põlves kahju. Kuna ma elasin Tallinnas, siis Soomest sai soosik ajakirja. Sellega sa said maailma popmuusika tegemistega nagu kursis olla ja sealt sai ka soome keele selgeks pidi aru saama, mis ajakiri oli kirjutatud ja kuna see oli 70.-te lõpp, ma olin selline varateismeline ja teismeline, siis rock n rolli taassünniaeg oli just siis see mulle oli kontimööda ja, ja siiamaani aeg-ajalt kuulamegi siiamaani aeg-ajalt meeldib mulle ka väga head tummist vana pluusi kuulata kus on rohkem hinge kui muusikat. Ja mina pean ütlema, et minu, see niisugune teadlik muusika kuulamine algas ikkagi koos Toomasega no ütleme, et jah, eks seda, mis raadiost tuli seda Me kuulasime ja oli mul vennal ka olemas lintmakk ja salvestasime raadiost siis kui tulite, Soovid, soovid, soovid, saade ja oi, ma olin pahane alati, kui keegi suvatses laulu sek hakata midagi rääkima. Läks, jälle ei saa seda laulu korralikult peale võetud. Aga jah, eks need laulud olid siiski põhiliselt need, mis raadiost tulid, muud eraldi mul ei olnud või, või mida siis plaadi näol sai nõukogude ajal endale poest soetada, et minul tutvuse ei olnud ja, ja sugulasi väljamaal ei olnud, kes mulle sealt tooks, aga siis ütleme, Toomasega algas teadlik muusika kuulamine, sest Toomas söötis mulle ette igasuguseid laule ja ja lauljaid. Ja üks minu suur lemmik on Van Morrison, kelle samuti Toomas on mulle ette söötnud ja, ja sellega on väga palju ilusaid aegu seotud, ütleme, et kuni sinnamaani, kui lapsed sündisid ja, ja võib-olla natukene peale sedagi sai kuulatud ikka väga palju erinevat Van Morrisoni muusikat alates Taanist, kus ma käisin Kopenhaagenis, on rand olemas. Käisin rannas ja mul oli selline CD-pleier, mis niimoodi nagu vöö peale sai panna, väga kõvasti ei tohtinud astuda küll, sest ta hakkas hüppama seal kohe. Aga mulle kõrvaklappides on vaadata, kuidas ma läksin randa ja kuulasin Van Morrisoni tuulongin eksail plaadi pealt laule. Aga Hayden, sa mainisid lapsi, Piip ja Tuut ei ole tühi, ainukesed lapsed ei ole jah, tuleb välja, et me oleme muidugi ikka Toomas ja Haide ja, ja lisaks sellele me oleme mees ja naine ja issi ja emme ka. Et kahepeale kokku meil neli last, kõige vanem on Maria Johanna, kes saab juba 29 lapseks nimetada ei saa, elab omaette Londonis koos oma boyfrendiga, kelle nimi on ka Toomas ja siis on meil veel emma, kes on 17 ja õpib vanalinna hariduskolleegiumi gümnaasiumi osas teatriharus sündinud teatripäeval ja, ja siis on meil pojakene siin, kes on 14 ja õpib tondi koolis ja Anni 12 aastane ja õpib kodu lähedal, rahumäe põhikoolis ja ka muusikaliselt on nad kõik üsna pädevad ja laulavad hästi, peavad viisi ja rütmitaju on superhead midagi mult külge jäänud, rütmis hoidnud minut ja viisipidamise sinult. Ei, see niimoodi on aga jah, et nende muusikad, miks ma ütlesin, et muusika kuulamisega natuke keerulisem, sest nüüd tuli, et need laulud, mida lapsed tahavad kuulata, et mingi ajani kuulab neid laule, mis sulle meeldivad ja kui sa siis näiteks ühises autos sõidad, siis kuulatakse ikka seda laulu, mida lapsed tahavad kuulata. Et õnneks meil on ka siiski mingi ühisosa olemas, on näiteks kogu pere nii erinevad, kui need vanused on lastele veel teismelised ka praegu siis kogu pere näiteks kuulab täiesti ühiselt Estonian Voices poissis plaatija või teine Harrist ahels väga erinevad tegelased, eks nende lauludega me saame ühiselt istuda autos koos, et siis ei pea keegi eraldi omale kõrvaklappe panema kuulata. Aga need on seotud ka vaata mälestustega, meil oli pikk reis, mille jooksul me kuulasime kogu aeg Estonian poistest lastega ja siis neile ja siis lõpuks need laulud meelde. Ja, ja alati, kui ma kuskile sõitma hakkame, siis keegi paremini Estonian või siis peale. Nii et minu meelest on see väga lahe, et, et selline muusika meeldib tõesti säravalt optimistlikud inimesed laval on ka üks komöödia kogu aeg, isegi kui on sellised tõsised teemad nagu kabaree, Sibeeria, siis seal on ka läbi väga palju sellist nalja. Kas kodus on ka üks triller troll ainult või ei ole midagi? Eks meie kodu oli ikka üsna tavaline kodu, kuid see on kõik oma soovide ja tahtmisega ja võimalustega või mittevõimalustega nendest kõikidest kinni pidada või argipäev on ikkagi karm. Perioodi laval on just nimelt lust ja lillepidu, aga nii kui sa sealt maha astud, siis püüad hakkama saada kogu selle argipäeva korraldas aga siiski minu meelest. Oota korraks, minu meelest on tore see, et Siim, kes seal 14 aastane, ütleb ikkagi aeg-ajalt, kuna me tegime oma televisiooni eitab aeg-ajalt, et, et tehke, tehke seda saate algust ja siis me oleme sunnitud talle sisse piipu ja tuutu tegev on ju, muidu nad väga palju ei räägi piibuste toodust, eks ju, et mingi vanus on see, kus nad olid uhked selle üle, et emme, issi on Piip ja Tuut ja nüüd on vist tahavad pigem vait olla. Aga tundub, et vist sõbrad on selle väga hästi omaks võtnud, et nad teavad, et sellised vanemad on ja, ja need, kes on meiega ise kokku saanud, ilmase Piip ja Tuut, oleksime, võib-olla saavad aru, täitsa tavalised inimesed on. Et ei olegi need ninadega kogu aeg. Kas teie tegemised televisioonis hakkavad nüüd pärisellu kolima tagasi ka? Viimased kuud olete ilmselt juba kogu oma energia suunanud saadete tegemisele, Elmu kuud läks ja. Me andsime endale sellise ampsu, et istu jalg üle põlve ja teeme midagi, mida saab teha ja see televisiooni ja telesaadete tegemine oli see, mida sai teha. Sest et kuna me oleme üks pere, siis me saime seal lava peal ka ikka endiselt koos olla. Ja kaamerameest siis maskiga oli taganurgas. Ja nii sellel kriisi ajal saidki sündida need telesaated ja aga me võitsime suure ampsu, et teeme 26 saadet, et selline teleaabits sündis. Ja nüüd me jah, kolm kuud vihtusime nentinud, et see sai valmis. Jah, aga ütleme nii, et suvel on meil mõned vabaõhuetendused, kus me käime mängimas, aga ütleme, et oma teatrimajas tegevuse uuesti ikkagi sügisest. Sest et me saime aru, et meie majas on väga keeruline jälgida kõiki neid ettekirjutusi, eriti lastega jah, et lastel just kuna see maja nii pisikene, siis see kolmas põhjus oli ikkagi see, et see kolm kuud telesaadete tegemist oli ikkagi rohkem kui intensiivne periood. Ta oli ikkagi ultra intensiivne. Tuli välja kaks saadet nädalas. Et seal oli ikkagi päris korralikke, et see suvine kava oodatud tegelikult juba eelmise aasta suvest peale oodatud selles suvepuhkus. Et seda me teame nüüd nui neljaks endale võtma, et jaksate sügisel ja nii edasi. Ma olen tublim võtja kui Toomas omaselt, et tal on nii raske ära ütelda, kui keegi helistab, näed, Haide, ma ütlesin praegu ära, mõtlesin väga tubli ja usu mind, inimesed saavad sellest aru, et ka sina pead puhkama. Kuigi noh, see, kellel on mingisugune sündmus tulemas, siis ta kindlasti tahab esinejat saada sellel päeval juba mulle helistab, siis ega ta juhuslikult mulle ei helista, kui ta meid tahab kutsuda, siis ta tahabki meid kutsuda. Ja kui sa nüüd ära ütled, siis kuna me ikkagi alustasime ja eraettevõtjatena me oleme justkui nagu eraettevõtjad ehk siis meie etendusest sõltus meie sissetulek ehk nii hästi, kui sa tegid ja nii palju, kui sa tegid, see sõltus sellest. Ja kui keegi kutsub sind ja sa ütled sellele ei siis mitte ainult asuley, vaid sa ütled ka ei, on juba niikuinii müüri ehitamine, seina ehitamine, siis sa ütled ka kuidagi muud moodi. Ei. Et ma olen alati püüdnud sellest hoiduda, aga mis need on, niimoodi? Need meie suved on läinudki? Kaks, aga enda säästmise nimel, Aide on väga tubli. Hoiab korda alati, kui suvi on möödas, ma panen juba järgmise suve peale kalendrisse sihukese p-ga rohelise triibu nii-ütelda. Haide ja Toomas on Hiiumaal puhkamas, et kõik saaksid aru, et sinna ei panda midagi. Meie graafikusse tuleb mujalt, et majas pannakse ja sünnipäevasid pannakse ja niimoodi, et, et mitmeant ise ei pane seda. Me oleme ikkagi tublid olnud ja me saame aru, et meil tuleb ikkagi vähemalt paar nädalat, on meil puhkust, see suvi. Aitäh, aitäh, piip. Pulk palun, Toomas Tuut, võta heaks. Hästi. Ja seda me teeme, sügisel näeme saalis, ma loodan. Jah. Toomas oli lõpetuseks muusika meile ka olla hea, see on üks niisugune ilus lugu, kus muusikat on vähe, aga läheb ikkagi hinge. See on vanalt bluusimeistrilt John lihukerist.