Tere, mina olen Kaisa Ling ja te kuulate saadet lapsepõlve lemmikraamatud. Täna on klassikaraadios külas kunstnik, kirjanik, helilooja, kuraator, literaat Kiva tere. Väga raske on alustada seda intervjuud niivõrd kontseptuaalse kunstnikuna ka ja ma arvan, et kõige õigem oleks pühendunud Nossinkoloogilt küsida esmalt kohe milliseid raamatuid, et lapsepõlves ei lugenud. Ma lugesin tegelikult kõiki raamatuid, mis ma kätte sain, sest põhiline lugemisaeg oli kaheksakümnendad aastad mis oli selles mõttes väga hea, et siis oli veel eelmise vabariigiaegseid raamatuid, siis oli Stalini-aegseid raamatuid, mis olid tegelikult ka väga toredad, kui ideoloogilised kohad kõrvale jätta, aga neid nagunii ei võtnud keegi tõsiselt. Ja kõigi aegseid raamatuid kuni siis juba 80.-te lõpuni, kui hakkasid päris mitte Nõukogude ellikud lapseraamat tud ilmuma ja kui ma hakkasin juba täiskasvanute raamatuid lugema, nii et tegelikult see oli väga hea aeglaste raamatud tarbimiseks ja mida ei lugenud, kindlasti oli mingisuguseid raamatuid, mis mulle nii väga ka ei meeldinud, aga, aga ma ei suuda neid meenutada, sellest isegi osad sellised pioneerientusiasmi raamatud mulle meeldisid, et mäletan, et Arkadi Kaidaarima lugesin hea meelega. Timur, mida, mida vist kõik teavad, aga oli selline raamat nagu väike trummilööja ja isegi veel mõned klassikalised sellised Nõukogude roilised raamatud, kus tegelikult võis ja isegi ma lapsena jätsin selle ideoloogia kõrvale ja võtsin selle üldinimliku sealt, mis, mis sõnum mingis mõttes on tegelikult aegumatu. Nii et sellist ei loetud, on keerulisem välja tuua, kui loetut. Ma lihtsalt selle peale ei mõelnud, et kuna eesmärk oli siin saates loetud meeldinud välja tuua siis ma hakkasin mälu järgi seda nimekirja koostama ja siis sinna tuli üle 50 nimetuse. Isegi kui ma jätsin kõrvale sealt, et veel kõige ilmselgema klassika nagu eesti kirjanikest Eno Raua ja Aino Pervik ja siis Astrid Lindgren ja Tove Janssoni, eeldades, et, et nendest siin saates ilmselt väga paljud räägivad. Ja mingis mõttes need on ka nii. Ma ei ütleks kanoonilise taga Eesti ikkagi keele ja kultuuriruumis nii olulised, et nad on kuidagi suurem, suurem kui elu. Ja neist hoolimata on mul see nimekiri, tuli päris pikk. Ja võib-olla see võiks alata sellest, et kui ma ütlesin, ma tooge Johnson'ist, ei räägi, et, et ma mainiksin siiski üht tema niinimetatud muumitrolliraamatut, et mis on hilja novembris, mis oli selles sarjas kõige viimane ja kus tegelikult muumitrolle tegelastena üldse ei olegi muumitrollid, eksisteerivad kujutlusena, keda kõik ootavad ja siis nende ümber kogunevad mine õieti siis nende ootuse ümber kogunevad kõik teised tegelased, kellest on aru saada, et need on siis justkui mingisugused psühholoogilised või tunnetuslikud arheotüübid. Ja selle hilja novembris pealkirjalise raamatu pealt on mul hea minna raamatute peale, millest ma kindlasti tahaksin rääkida üks teine soome kirjanik nimega Hannu mägele. Siis sellised raamatusarjad nagu härra huu ja hobune, kes kaotas prillid ära, mis, kui ma peaks lemmikraamatuid välja tooma, siis need ilmselt on. Ja samas need on mingis mõttes väga, väga mitte lastekirjandus. Nad on väga eksistentsiaalsed, väga morbiidsed. Selline boreaalne või skandi, naivistlik või, või põhjamaine või kaamuslik, kui elutunnetus on seal väga ilmselge. Ja ka hobune, kes kaotas prillid ära, on siis selline allegooria inimeste maailma kohta, kus seiklevad veidi veidi napakad. Ala reageerivad depressiivsed, kiiksuga loomad. Ja härra huu nimitegelane on tegelane, kes miskipärast peab olema või üritab olla nõid, võlur ja kummitus, aga see ei tule tal üldse hästi välja. Ja see nimi u ütleb midagi enda kohta, et tihti, kui semiootikud väidavad, et tähistaja ja tähistatava suhe on meelevaldne, siis sõna huu on nagu heaks näiteks, et see tuleb täiesti häälikuliselt, väljendab seda, mida ta aga otseselt on mingisugust hirmu või kummitustunnet. Aga kuna härra huu on mitte hästi funktsioneeriv kummitus, siis tal ei tule ka kommitamine välja. Ja seda raamatut ilmus kaheksakümnendatel üks kolmeosaline köide ja hiljem on veel kaks osa ilmunud kolmeosalises köites on siis raamatut härra huu, härra huu saab naabri ja härra huu kolib ära. Millest esimene tegeleb iseendast võõrandumisega, mis on teemakesksed, üksikud lood. Näiteks kõige armsam on see, kui härra huu avastab, et sügisel puu küljest kukkuvad lehed ära ja siis ta näeb mitu päeva vaeva ja kleebib plaastriga lehed puu külge tagasi ja valab köharohtu puu juurte peale. Siis sealt saab ka teada, et härra huu kui tegelane, et ta ei ole muinasjututegelane, et talle on antud selline realistlik mõõde, et tal on ema ära surnud ka täiesti väike on ja tema isa on lahkunud, kui ta hästi väike on, ja siis teda on üles kasvatanud vanaisa. Aga vanaisa oli väga vägev nõida ja härra huu elab tema tema varjus ja kogu aeg mõtleb, et kas vanaisa lubaks mul seda või teist teha. Ja siis teine osa, rahu saab naabri, mis tegelikult tegeleb üldse alkoholismi probleemiga. Ja päris kummaline, et nagu lasteraamatus on tegelane nimega admiral õllekõht kes igas teises lauses joob õlut ja igas kolmandas vannub. Ja et sellest probleemist vabaneda, siis nad rändavad maa alla, ühesõnaga härra huu saab, naabri ei ole mitte mitte lühilood, vaid on tervet raamatut läbiv seiklus ja siis kolmas osa härra huu kolib ära läheb juba väga selliseks imelikuks unenäoliseks, sest seal on tegu siis noh, raamat on kirjutatud 70.-te alguses, et probleem, mis ka meil on valglinnastumine ja suurte teede ehitamine. Ühesõnaga, härra huu hütikene, mis on olnud männimetsas kuradijärve taga. Lihtsalt ühel hetkel tõstetakse buldooseriga veoauto kasti ja härra huu kolitakse linna ja kui härra huu satub linna, siis ta tunneb ennast seal väga võõrkehana. Ühesõnaga, ma võtsin väga pikalt esimesed kolm osa. Mind väga huvitab see nimekiri. See on siis nüüd nii-öelda rafineeritud juba, et sealt on välja võetud need kõige ilmselgemad. Kuidas see võimalik on, et te nii hästi meeles, need on kõik. No sest võib-olla sealt saigi alguse see asi, et ma hakkasin huvi tundma sellise, mitte mitte igapäevase kunsti ja kirjanduse vastu ja just mis, mis oleks eksperimentaalne, mis oleks nishivärk, mis oleks pigem kultuslik. Sest ma mäletan hästi, et sellised raamatud nagu hobune, kes kaotas prillid ära ja meie varblased ja nad ikka osasid lapsi ajasid täiesti vihale ja täiskasvanud, pigem ei saanud neist üldse aru. Siia nimekirja võib-olla lisaks ka seitsmepäise haldja Et kui sa oled ikkagi sellises Anderseni grimmi, muinasjuttude paradigmas või, või noh, millest kukku Masing räägib, et sellised Euroopa muinasjutunarratiivid, mida, mida taas ja taas korratakse. No seesama Hollywoodi filmidega, mis me räägime, et, et kui siis sa kohtud millegi eksperimentaalse avangordistlikuga, siis siis juhtub see, mis peabki juhtuma, et su reaalsus hävib. Selles mõttes, et su peas tekib mingisugune plahvatus ja tegelikult see on ju väga seletatav muidu aju ongi mugavusseisundis, et lihtsalt tekivadki neuronite vahel uued ühendused ja sa saad uue kogemuse. Aga kuna sa ikkagi oled harjunud vanu tähendusi otsima, siis, siis see tunne lihtsalt on üllatav. Aga Ma arvan, et sealt saigi alguse siis minu otsingi armastus, eksperimentaalse, ma avangard istlikuma kultuuri vastu. Ja seetõttu mõned lasteraamatud on nagu meeles kui mingisugused arheotüübida. Ja, ja samas ma olen enamust ikkagi aeg-ajalt üle lugenud ja mul on ka salajane unistus, et ma kunagi isehakanud lasteraamatuid kirjutama, aga ma ei tea, kas see juhtub. Ilmselt kui ma olen 100 aastane, siis ma olen piisavalt tark ja see tunnetus on õige, et noh, sest nagu kehvemini ei ole mõtet teha, kui teised on, ma ei tea, mis teha, et nagu midagi paremat kirjutada, kui Karlsson katuselt näiteks. Juba mainisite, et me räägime praegu siin 80.-test. Mida te veel mäletate, selle aja lugemistest? Ma nimetasin siin seitsmepäist haldjat, mis on ungari lasteraamat ja mida minu meelest teatakse päris laialdaselt, kus on näiteks tore lugu sellest, kuidas lapsi lepitada, dada istliku luulega ja nii edasi ja meeldib, et seal on sellised tegelased, kelle puhul on öeldud nimi, aga kelle puhul pole absoluutselt kirjeldatud kas ta on loom, lind või inimene või midagi neljandat või viiendat ja pigem nad on midagi neljandat, viiendat, et et neid ei olegi võimalik kirjeldada. Aga pildid on teinud sinna raamatule selline kunstnik nagu Lazlo Reber. Ja tema on teinud ka pildid Eeva Jaanikovski lasteraamatutele millest kuskil 80.-te alguses ilmus üks triloogia ja ma vaatasin, et on ilmunud hiljem tema raamatuid ka üheksakümnendatel neid näinud ei ole, aga see triloogia, millest kaks raamatut on pealkirjadega, kui ma oleksin suur ja minuga juhtub alati midagi, mis on päris sellised kittekad või ütleme, eelkooliealistele lastele ja mis taaskord näitavad, et ka nii väikseid lapsi ei tasu alahinnata. Ja ütleme, et need siis modelleerivad sellise lapse ja täiskasvanu vahekorda. Minuga juhtub alati midagi, pealkiri räägib enda eest. Ja kui ma oleksin suur. Mul nimelt enda raamatutest, see õnnestus ainsana üles leida, kuna ülejäänutest on juba noorem põlvkond üle käinud. Ja sealt on näiteks sellised hiilgavad õppetunnid eluks, et kui sa oled suur, siis sa võid aknast nii kaugele välja kallutada, kui sa ise tahad, kui sa tuletõrjeauto signaali kuuleda. Ja samuti, et kui sa oled suur, siis sa võid endale naiseks võtta tüdruku, kes konna nähes küll kihutab. Ta aga ei ütle-fuss ja vastik. Ja muidugi säiluka mõistatused. Et kui täiskasvanud võivad teha kõike, siis miks nad ikkagi panevad bulla veri selga ja ei roni jalgupidi porilompi jäis igat enne igat lõunat suurt tahvlit šokolaadi ära? Ja muud sellised toredad humoorikad lookesed lastele. Aga selle Eeva Jaanikovskija, Lazlo Reberi, koosta raamatute puhul üks tore asi on selline interdistsiplinaarsus või mitme meelelisus, et see pole uudis, et lasteraamatutes sõna- ja pilt segunevad mitte ainult nagu koomiksistiilis, vaid seal on ikkagi üle leheküljed nagu kuidagi sellisem kompositsiooniliselt ja huvitav ja, ja loo jutustamise puhul üks asi, mis mulle lapsena alati, mida ma tähele panin. Et kui jah, et pildis tekib mingisugune oma reeglitega oma reaalsus. Kindlasti, et kujutamisviisil krattesksus kindlasti väikesed napakad, detailid, mida, mida täiskasvanud ja paljud tähele ei pane. Ja siis seal Eeva Jaanikovski raamatutes on veel see, et seal on näiteks ka erinevad täiskasvanud inimesed, kui neil jutt tuleb suust välja, tuleb erinevate fontidega, mis on nagu, mis on nagu eriti tore, mis on täpselt see, mis sulle lapsena nagu selline kujutlus, pilt, mis sulle inimestest jääb, et nende jutt ongi nagu erinevate fontidega erinevate keretüüpidega. Mulle tundub, et see lasteraamatute armastus on katnud põhjapanevate juba kaua ja eelmine kureeritud näitus Tartu kunstimajas Vello vinnist. Kas see ka otsapidi jõuab sellesse teemasse? Illustratsioonid ja. Sellega on nii, et ma olen siin ja seal käsit ütlenud nõukogude aegset muusikat, ma olen kirjutanud sellest, et milline meeletu mõju oli näiteks Sven Grünbergi muusikal ja animatsioonifilmidel ja Vello vinn oli, on väga tähelepanu väärne kunstnikele puhul võib rääkida sellisest kunstiajaloolisest osast, mis, mis Nõukogude Eestis täiesti puudus, peaaegu et puudus ehk siis psühhedeelne kunst ja psühhedeelne sellest ei pea tänapäeval seoses ainult roogidega rääkima, et see võibki olla. Otsetõlkes on ikkagi ilmutuslik sõna kõige otsesemas mõttes või veidi kohmakamalt öeldes vaimus või psühhes ilmub ja Vello vinn, keda on seotud realismiga. Tema see kujundikeel ja loogilised seosed on äärmiselt hullumeelsed ja maailma isegi mitte nihestavad, vaid ongi, nad on täiesti uue ja täiesti võimatu maailma loovad. Ja ma vist olin viieaastane, kui ilmus Aino Perviku bluu Vello Vinna illustratsioonidega ja tõtt üteldes lapsena mul ei olnudki kõige kõige lemmikum raamat. Ja nimetaksin siia kõrvale nagu teine lastele mõeldud raamat, mis võiks ka kuuluda eesti psühhedeelsed kunsti kuldvaras oli siis Timbu, Limbu ja õukond ja lumemöldrid. Neid oli küll erinevate illustraatorite ka mitu versiooni, aga ma mõtlen siis Villujarmuti versioonidega, kus oli kõik mingisugused klemm, rokisadama sohhismi New Wave'i ja ma ei tea, mis stiilis illustratsioonid et need tegid oma oma tööd teistmoodi, et need on alles hiljem hakanud kohale jõudma, et mis, mis see ikkagi oli, et seda võib-olla lapsena nagu ei, ei õnnestunudki nii täpselt aduda ja sa ikkagi peadki teadma, et mis on nagu klemm ja mis on sürrealism ja, ja selliseid asju. Aga ka mingis mõttes väga huvitav, et need asjad, mis juba väikese inimese jaoks on väga laetud ja siis veel suure inimese jaoks on, ei ole maha laadinud, vaid vastupidi, et seal tekib neid tähenduskihte veel juurdegi ja presentatsiooni võimalusi. Aga ma saan aru, et selles nimekirjas võiks olla ka mingi lemmik üks lemmik. No ma ei tea, edetabelite koostamine mulle ei meeldi. Aga mis oli see, mis kõige rohkem avas päikese Kiva, enne kui ta oli Kiva mõtteid ja maailmapilti Üks nähtus oli, kui ma nüüd rääkisin siin sellisest Mitme meelelisusest interdistsiplinaarsus Est ja pilt sõna. Ja veel mingid kihid, et üks nähtus oli ju need multifilmiraamatud. Ja huvitav on see, et neid multifilme kunagi telekast ei näidatud. Küll aga olid nendest raamatud ja samuti oli väga head Tallinnfilmi multifilmi toimetaja Silvia kiige kirjutab kasutatud raamat, kuidas multifilme tehakse ja minul oli seal raamat saksakeelsena leevend, emertšen, ma sain selle esimesse klassi mineku puhul kingituseks, kuna ma väga tahtsin seda. Ja mul ei olnud seda võimalik lugeda ja Wism möödus 10 aastat, enne kui ma sain teada, et see on tegelikult ikkagi eesti keeles ka ilmunud. Aga igal juhul kõik need multifilmid, millest seal juttu olid. Operaatorid, kõpsi, sarjad, jaa, jaa. Peetrikese unenäod, mis paljud on nüüd väga ilusti ära restaureerida. Õnneks neid jaht televiisorist ei näidatud ja oligi huvitav, et sul olid need multifilmiraamatut ja sa pidid sinna ise juurde mõtlema. See oli umbes nagu Disney fenomeniga teatavasti meil oli Nõukogude Eestis ainult üks Disney raamata. Ja see on siiamaani, minu põlvkonnal on peas, on kõik need tsitaadid. Et, et see on üks teema, mille juurde ma tahtsin jõuda, tegelikult et sellised parooli allikad või puhas tsiteerimist kraam, et raamatut, mille tsitaatidega sa võid see on justkui mingisugune oma keel sõprade ja põlvkonnakaaslaste vahel, et te võite pikad jutud maha ajada, kasutades ainult raamatut, tsitaate ja minul on täiesti elu erinevatel perioodidel erinevate inimestega, tuleb välja jälle, et keegi on lugenud, aga Huud või keegi on lugenud olimore, kallasse, koomikseid ja enamus on lugenud seda Disney piilupart, Miki ja teised raamatut. Ja, ja sealt on tõesti need tsitaate ja paroole on nii palju ja need elavad eesti kultuuris siiamaani edasi, et mulle just tuli meelde. Oliver Kallase koomiksist oli võrdkuju nii eelmise presidendi proua kübarale kui nüüd ühele monumendile, mida tahetakse püstitada, et kohe öeldi selle kohta, et Malacama kõige targem tarkpea munapea. Ühesõnaga, et, et pildid, multifilmid, koomiksid siis tuleb kindlasti mainida Priit Pärna raamatuid siis kilplased ja muidugi tagurpidi Antslasse mineku raamat, mis, mis olid eriti just tagurpidi veel veidi nagu koomiksi vormis, aga muidugi Priit Pärn kui väga vabameelne kunstnik, siis ta ka seal kasutas sellist metakeelt ja sellisest dismiliku või klassikalise koomiksiformaadist välja minekut. Aga tagurpidi jah, võiks olla küll üks lemmikraamatuid, et just selles mõttes, et kuidas õpetab Sulle keele vääna, noh, väänamine kallab halvasti, aga see, et sa igat keelelist olukorda sa võid kaaluda kohega, selles negatsioonis ja igat kujundit, sa võid proovida ümber pöörata. Ja Pärnale on alati olnud mingisugused kerged kunstiajaloolised tsitaadid ja seal tagurpidi raamatus on ju selge tsitaat René Magritte'i teosest, kus mees vaatab peeglisse ja näeb oma kukalt. Ja, ja sellised paradoksid, millega seletatakse, et majja ei ole sisse võimalik minna, kuna see tähendab siis sealt sama väljuda. Meenutab ka väga sellist eesti nullindata ja kaasaegseteks mentalismi, et kasvõi Erkki Luuk ja Mehis heinsaart, kes on isegi Priit Pärnast tellinud ühe enda raamatuillustratsioonid ilmselgelt selle tagurpidi Antsla raamatu armastuse tõttu. Et võib-olla jah, kui peaks ühe lemmikraamatu välja tooma, siis võiks Priit Pärna tagurpidi olla ja kindlasti ma tahaksin rääkida ka veel olimar Kallasest ja sellise seikluse teemaga seoses, et et ma olen seda mõelnud, et kui sa oled ikkagi üles kasvanud selliste Lindgreni ja Janssoni raamatutega ja olime Kallasega ja kenasti doktor tuulittli ja Aino Perviku Arabella, kus on seiklus, seiklusseikluse et siis ühel hetkel elu ongi selline ja ei imesta, et kui noh näiteks ma olin Mongoolias üks kord kohas, kus leitakse dinosauruste luid ja siis ma sain aru, et see ongi, olime kallasse raamatu seiklusse kvantiasse dinosauruste Plato või kui ma olin Tiibetis ja kuna naine oli väga Astrid Lindgreni moodi, siis mu reisikaaslane rai pärast tegigi sellest loo, et Me olime Nangijalas ja kohtasime Astrid Lindgreni. Et kuna Tiibetis käib praegu ongi selline võitlus hea ja kurja vahel nagu raamatus Vennad Lõvisüdamed. Ja just eile helistas mulle sõber, kes elab purjekaga Vahemere peal ja kellega me vestlemegi olime kallasse tsitaatides a la et kuidas läheb Robinsoni elu pelikani saarel ja noh, et ma ei räägi siin nagu aru saada pakettreisidest, et et see on jah, ikka nagu hämmastav, et, et noh, kes on, olin Marel Kallas koomikseid näinud, see teab, et see on selline graafiliselt viimistletud joonega ja veidi selline vana kooli härrasmehe natukene. Noh, ei tahaks öelda peenutsev, aga mingisugune teise aja ja teiste maneeride võlusalandmis ei tohiks üldse tänapäeval korda minna. Aga kuidas tema nagu neid meie seikluseid ette aimas, vot sellest mina aru ei saa. 2018. aastal Talle andsite Maia Tammjärvele müürilehte intervjuu, kus kinni tahate, et minevikku aktiveerimine ei ole teile tavapärane ja ei pea seda vajalikuks. Kuidas on lood nende lasteraamatutega? Mulle tundub, et need on väga hästi aktiveerunud. Kas nüüd minevik? Ei ole minevik, son ongi kestev olevik pigem et et jah, et need asjad, see oli maailm sellisena, nagu ma ta leidsin ja need asjad tulid, et, et jääda. Et mingi võimaluste ruum või potentsiaal, mis, mis nagunii olemas on. Et reaalsus ja selle maagilisus, et, et väga paljud raamatut ka, mis mul seal nimekirjas on, nende kohta võiks öelda, et on maagiline realism, et kasvõi Mary Poppins või üle linna Vinski või krabada või Banglexi akadeemia või viplala. Ja lisaks viplala ele sama autori raamat, mida miskipärast Eestis nagu vähem teatakse ja mäletatakse A nagu Aabel. Et need on, need on ju kõik tegelikult see taust on realistlik ja siis on seal see üks viplala, üks väike error, äkki sõidab sisse ja muudab asja asja maagiliseks. Et, et see on ka mingisugune tunnetuslaad või, või viis, kuidas asjad käivad, mitte mitte ainult lugu ja loo jutustamisvahend, et et teatavasti, kui kui süüa praetud kartuleid praetud maksaga, siis hakkadki väikseid mehikesi nägema. Selle saate pealkiri on lapsepõlve lemmikraamatud, nüüd me oleme efektiivselt minevikku ja aja kui sellise tühistanud. Me oleme kestvas olevikus, mida tähendab lapsepõlv kui selline üldse selles kontekstis. Kas on lapsepõlv? Ja võib-olla siis ongi õigus lugeda lapse raamatuid ja õigus mitte mitte lugeda neid igavaid täiskasvanute raamatut. Et see kestab kogu aeg. Mind ikka huvitab, et kas kuskil teie karjääri jooksul on tulnud mingi katkestuse või üleminekutunnetus. Et lõppes üks ja algab teine. No. Ma olen ka mõelnud, et kuidas peaks sellist suurt metafüüsilise struktuuri nagu paika ka panema, et sa ütlesid siin sõna katkestus mille peale ma olen ka mõelnud, et mingid sellised noh nagu viplala metafoor või selline psühhedeelne ilmus, pettused, need mingis mõttes on nagu katkestus, mis tulevad meie maailma ja meie igapäevasesse orientatsiooni, löövad lõhe, vabaneb teine dimensioon ja aga see kõlab võib-olla liiga isegi liiga piibeldikult või liiga sellise suure narratiivi, et võib-olla selline kihi metafoor oleks isegi parem või platoometafoor kiht on arusaadavam, aga kihiga on see, et kihid on Kiistiku ja kihid. Miks nad ei võiks ka 11 läbida. Et nad ei pea olema sellises kahemõõtmelises kihistuses ja samas kihid võivad ka läbipaistvad olla ja kui mingisugust kihti vahepeal näha ei ole, siis see tähendab, et teda ei oleks. Et selles selles mõttes kihistuse strata. Metafoor kõlbab vastuseks sellele küsimusele, et kui miski parasjagu aktiveeritud ei ole, see ei tähenda, et teda ei oleks. See saade on esialgu mõeldud kuulamiseks laupäevase hommikukohvi ja, ja pannkoogi kõrvale, nii et oleme jõudnud väga metafüüsilise tõdemusteni. Tõepoolest. Aga lõpetuseks küsin, milline võiks siis olla see lapsepõlve lemmikraamat, mille te kirjutate? Võttes arvesse kõike eelnevat? Võib-olla siin oleks nagu kaks võimalust, üks, et kas sellist hästi hästi muinasjutulist hästi maagilist, mis, millel oleks võimalikult vähe kokkupuutepunkti meie praeguse reaalsusega. Või siis just vastupidi, et üks viimane raamat, mis mul selles nimekirjas meelde tuli, oli Poola kirjaniku Jaanus košaki lasteraamatut kuningas Matjus mille üle ma olen palju mõelnud, mis on väga tõsised ja väga sünged raamatud siis väiksest kuningapojast, kes oli vist üheksaaastane, kui tema isa suri ja ta oli sunnitud troonile astuma. Ja need on nagu mingisugused poliitilised poliitiku biograafiad, kuidas, et on, ongi ettekujutatud olukorda, kus laps saab kuningaks. Ja võib-olla meie maailmas oleks ka mingit sellist reaalsuse modelleerimist reaalsusele lähenemist vaja, et, et me tegelikult oma maailmast aru saaksime. Mis muidugi ei välista ka muinasjutt tulisust ega maagilisusta. Aga, aga jah, maagia ju tegelikult osutab jällegi tagasi reaalsusele või sellele ajule või taju jale, kus maagia alguse saab. Täna jagas oma lapsepõlvetüvitekste meiega kunstnik, kirjanik Hello ja literaat Kiva aitäh. Olete teretulnud. Kohtume lasteraamatutes. Te kuulasite saadet lapsepõlve lemmikraamatud mina olen saatejuht Kaisa Ling, jälle kuulmiseni.