Sõnaline kunstijaamad. Kunstijaamad. Tere, mina olen Anu Allas ja räägin täna näitusest, mis avati nädal tagasi reedel, 11. juunil Tallinna kunstihoones ja Eesti kunstimuuseumi näitustesaalis Rotermanni soola. Ning mis kuulub ilmselt selle aasta olulisemate kohalike kunstisündmuste hulka. Nimelt Leedu kunstinäitus omas mahlas. Kuraatorid Anders Härm kunstihoonest Eha Komissarovi, Hanno Soans kunstimuuseumist. Leedu kunstimuuseumi kaasaegse kunsti infokeskusega Vilniuses. Kui küsida, miks on see näitus oluline siis esiteks ikka sellesama pooliku kodutöö tõttu, mis puudutab lähinaabrite ja Ida-Euroopa kunsti. Ja teiseks paratamatu ja seejuures üsna viljaka võrdlusmomendi pärast. Meis tekib seoses eesti uuema kunstiga ja mida kannab väikestajaga suuremate erinevuste ja särnasuste võrgustik. Ühelt poolt sarnane lähiajalugu, osalt sarnane kogemus ida ja läänepiirialaks olemisest teisalt kohati üsna erinev sügavam kultuuritaust Leedu katoliiklik traditsioon. Siin ja praegu, kõige intensiivsematel mõjutajatest ja kunsti kujundajates tundub vast kõige olulisema sarnasusele eriti üleüldise üleilmastumise olukorras just väikeses skulptuuris töötamise kogemus, võimalused selles ühtaegu sees olla ja välja saada sellega hakkama saada. Mees, vähemalt praeguse seisuga tundub, et on leedu kunstnikel kuidagi paremini õnnestunud enesekindlamalt enese teadlikumalt. Näituseni siis toimub kahes kohas ning on koostatud lähtudes kahest üsna erinevast printsiibist. Kunstihoones on väljas ainult kahe autori tööd eemaldas Jansas ning Herleraka oskajaid. Nad mõlemad kuuluvad Leedu rahvusvaheliselt kõige tuntumate kunstnike hulka. Tegelevad tee sarnaste teemadega, aga teevad seda siiski väga erineval moel. Niisiis on tegemist ühes nii-öelda kaalukategoorias asuvate ja samas väga iseseisvate autoritega võrdsete partneritega, kes moodustavad tugeva aktiivse koosluse. Ning vaatamata sellele, et nad mõlemad tegelevad ka üsna palju niinimetatud leedu teemadega lokaalsete küsimustega kohaliku kontekstiga on nende mõlema teosed sedavõrd mitmekihilised ja üldistusjõulised. Et see seotus ühe kultuuriga kitsamalt pole enam kuigivõrd määrav. See tähendab Janssestega Räkauskaeteid poleks vaja siin Eestis ega ilmselt ka mujal maailmas teha mõistetavaks mingis väga kitsas väga rõhutatud rahvuskultuurilises või ka geopoliitilises niinimetatud Ida-Euroopa liikus võtmes. Seda raamistikku võib kasutada, aga ei saa öelda, et see oleks hädavajalik või möödapääsmatu. Soolalaos seevastu on väljas koguni seitsmeteistkümne leedu kunstniku tööd ning autorite valik on märksa kirjum. Pole ainult esitletud neid kõige tuntumaid olulisemaid kunstnikke, vaid ka nooremaid nii-öelda tõusvaid tähti. Ning üksikute teoste autorite kõrval tekib selle näituse kohale ka mitmeid läbivaid jooni ja koondumispunkte, mida võib juba soovi korral vähemalt käsitleda Leedu uue kunsti, eripärade või rõhuasetusena. Niisiis on soolalaos ühelt poolt järgitud klassikaliste ühe maa kunstnike väljaspool koduvabariiki esitlevate näituste, nii-öelda rahvuspaviljoni või rahvusmeeskonna maati. Kuid ühe olulise ja põhimõttelise erinevuse loob asjaolu, et need teosed on valinud eesti kuraatorid. Ning võib arvata, kuigi vahetuks kontrollimiseks. Võrdluseks pole küll võimalust, et see valikese pilt, mis tekib, on siiski mõnevõrra teistsugune, kui see oleks olnud seestpoolt, vaadates Leedu kunsti ja kunstimaailma seestpoolt tundvat sellega sammastavate kuraatorite puhul. Tundub ja võib oletada, et praeguse näituse jaoks on leedu kunstist Välitud ühelt poolt see mis on kas üsna universaalne või siis just meile Eesti ja Leedu ühises kontekstis mõistetav. Ja teiselt poolt see, mis tundub huvitav just erinevuse tõttu mis on teistsugune, võõras, eksootiline. Näitusega on kaasas ka ajaleht mis mõjub võib-olla tavapäraste esindusnäitustega kaasneva 10-st kanalist kinni makstud kataloogi paroodiaga. Kuid tekstid ei prodeeri midagi, vaid aitavad vägagi tänuväärsel moel täita seda tühikut, mis on ilmselt mitte ainult keskmise Eesti vaataja aga ka suure osa mitte keskmiste ehk siis keskmisest informeeritumata vaatajate teadvuses pealkirja all leedu kunst. Ja muidugi tekitab ajaleht isenesest ilusa kujundi. Sellel pole küll märgitud järjekorra numbrit, aga formaati sisse kirjutatud perioodilisus viib mõttele, et sarnane ajaleht kaugemate sõnumitega nii otseses kui ülekantud tähenduses võiks saabuda. Õieti peaks saabuma kindla graafiku alusel. Kui mitest kord kvartalis, siis kord aastaski. Õigluse huvides olgu öeldud, et ka suur osa minu järgnevast jutust toetub nimelt neil ajalehe tekstidele. Autoriteks Anders Härmi, Hanno Soans, Eha Komissarov Leeduga tihedalt seotud Rootsi päritolu kuraatori kunsti uurija Andreas Krieger, Leedu filosoof Leonidestanskis ja mitmed teised, nii Eesti kui Leedu poole esindajad. Näituse pealkiri omas mahlas läänetud eemaldas Jantslase perfoomaselt mis toimus 99. aastal Vilniuses. Videodokumentatsiooni on võimalik näha kunsti avana kõige viimases saalis. Ning mille käigus kunstnik võttis ise endal veenist veered ja süstis selle siis omale tagumikku. Veider rituaal pidi ilmselt osutama enesesse sulgunud vooluringile mis mingil kummalisel moel ja nüüd juba nii Leedus kui Eestis vähemasti 15 aastat kestnud ülima avatuse olukorras on. D kui mitte nüüd terve ühiskonna, siis ühiskonna, mingite väga oluliste lõikude sealjuures ka kohalike kunstimaailmade kohta väga ilmekas metafoor. Küsimus pole muidugi ainult formaalsest suletusest või avatuses selles, kui palju toimub vähem või rohkem organiseeritud kultuuri suhtlust. Kui palju on võimalik näha käia, kogeda vaid sama palju kui mitte rohkem mõtlemises? Nii väikeste kultuuride ja eriti teadagi mis minevikuga kultuuride puhul on selline üsna tugev kaitsemehhanism enese taastootmine, päevakäelisest poliitilisest ühiskondlikust eemale olek, kalduvus pigem oma ruumidesse sulguda mingi piirini ilmselt loomulik või vähemasti mõistetav. Probleem tekib aga siis, kui see iseenesest ilmsüütu eemaldumine, mittesekkumine, kapseldumine hakkab muutuma mudeliks defineerima, seda, mis on kunst ja milleks on seda tarvis. Ja justkui välistama või ära lõikama suurt osa kunsti, teisi väga olulisi isegi eluliselt olulisi funktsioone. Lisaks sellele suletuse painele on eveldas Janssese performans siis oluline kuidas ta seda väljendab nimelt oma keha kaudu, luues teatava paralleelsus isikliku füüsilise olemise ja ühiskonna või selle ühiskonna osade toimimise vahel. Omas mahlas kuraatorid on nii prantsuse kui ka Egle Räkaus kohta öelnud. Nende loomingus avalduv pingevälikeha ja sotsiaalse vahel näib meile Leedu kaasaegse kunsti tuum probleemina. Siiski tekib see pingeväli nende mõlema puhul küllaltki erineval moel. Väga üldistatult jagades võib ehk öelda, et Jantson, sotsiaalsem, järecovskaita, kehalise Janssese teoste tähendused võivad küll tekkida keha kaudu, kuid need on enamasti suunatud millelegi väljaspoolsele. Kohati tundub, nagu kasutaks kunstnikke oma keha kui vahendit, millel polegi tema enesega palju pistmist. Videos lühike tähenduslikkus antoloogia on Jansest sidunud end üht jalga pidi seina külge ning hakkab siis hooga seinast eemale jooksma. Nõel tõmbub pingule, mees kukub, tõuseb uuesti, taganeb, võtab hoogu ja alustab jälle. Ning kordab oma juba Ta Lohtumisele määratud valusaid rituaali hullumeelse järjekindlusega kogemusest grammigi õppimata. Erle Räkaoskaite suhe oma kehasse pehmem kaitsvam naiselikum kui soovite. Tema kõige mõjuvam ja ilmselt ka kõige tuntum töö sellel näitusel on installatsioon mee sees mis koosneb pingule tõmmatud presendi ist, mille keskkohta on kallatud mitu ämbritäit, vedelat mett ning videost, kus on näha kunstniku ennast selle mee sees looteasendis Laamavati väikselt liigutavad. Tsiteerides Anders Härmi Johanna šanssi kui Räkowskaita kehanditualiseeritud kuulub püha või sümboolse valda. Anyançascarneva Läskselt lihali. Omas mahlas näituse kaks poolust kunstihoone paarik ja soolalao rahvusmeeskond hakkavad paratamatult 11 mõjutama ja kumbki teineteise vastuvõtu kujundama. Üks võimalus on lugeda Evalda seansse 100 Erle Räkaus käite teoseid justkui kontsentraadi, näe kus hargneb rida siirdeid soolalaonäitusele Janssese lühikesele tähenduslikkus, antoloogiale mõnevõrra sarnaste absurdsete küll vähem meeleheitlike, pigem krooniliste rituaalide. Videodokumentatsioon esitab tainesliskeevitšes näiteks heites oma 30. sünnipäeva puhul põrandavaibale ning tehes seal roomates 30 ringi. Iseenesest ei ole see kuidagi vääram moodus sünnipäeva tähistamiseks kui tordi küünalde puhumine. Küsimus on tavades harjumustes kokkulepetes õige ja viisipärase asjus. Teises videos määrib Pliskeevitšes ennast sulanud šokolaadiga kokku muutub neegriks võõramaalaseks ning pühib end siis jälle leedu lipuga puhtaks. Saab ühtaegu uuesti omaks, aga trikoloor-ile on see moondumise protsess muidugi omad jäljed jätnud. Rahvuslike märkide ja sümbolite riigipiiride psühholoogiliste eraldusjoontega tegelevad otsesemalt või kaudsemalt moel mitmed teisedki kunstnikud. Arunasku täitise joonistused mängivad Leedu geograafilise kontuuriga. Darja Seura on auto alla kinnitanud kaameraga filminud teekonna läbi Leedu ühest piirist teiseni. Näituse kõige läbivamalt kõlavamad teemana tundub aga sellest samast piiride küsimusest kasvav ja kujunev võõruse võõrsil ja väljaspoololeku kogemus ja uurimine ning seda väga konkreetsete lugude, kohalikku materjali ning dokumenteerima foto- ja videomeediumi kaudu. Tsitaat tähendab särmil teha nasaalselt. 90.-te lõpus hakkasid nad kõik dokumentalistid, eks. Kohalikust kontekstist maa eluste leedu asjast said kunstivõtmeteemad. Kunstnikud kaevusid musta materjali jahil filmi- ja fotoarhiividesse. Uuringupõhiseid kunsti strateegiaid kasutati postsotsialistliku elu ja surma kõige banaalsemas argipäevas. Kui kaasaegne Eesti ja Läti kunst, käsitledes vastavalt kas keha või meediaküsimusi mis on rahvusvahelisele publikule mõistetavad, vabastas end kõigest kohalikust, andis Leedu kunst lokaalsuse mõistele uue sisu. Nii pole omas mahlas pumpamisel ilmtingimata negatiivne tähendus. Tsitaadile. Arturas vali auga töö nimega astusin Stepase poolt läbi, rääkisime elust. On fotoseeria üksikust mehest, leedu kõrvalises maakohas elades nii-öelda levist väljas, Teppas, loonud viisi, kuidas oma eraldatust kompenseerida ning katnud oma kodu kõik seinad maast laeni värviliste ajalehe väljalõigetega. Ümbritseda seal niisiis meediakujunditega, mis loovad illusiooni kohalolekust sündmuste keskel viibimisest omalmoel osalemisest, remaldaseks räitise fotosari väsinud küla grimassid vaatleb elu samasuguses maakolkas, kus inimesed on ilma jäänud tööst sidemetest ja seega kohustustest piiridest ning seisavad sotsiaalsest masinavärgist väljaspool, olles silmitsi ootamatu. Võib-olla ka kõhedust tekitava vabadusega milles tavapärased normid kaotavad oma mõtte. Fotoseeriat Vilniuse kodututest näitab kunstihoones ka Egle Räkowskaid. Kuid siin pole enam tegemist päris dokumentatsiooniga. Stuudios pildistatud ja nii otseses kui kaudses mõttes mustvalgeks taandatuna oma tegelikust keskkonnast välja tõstetuna mõjuvad kodutud meeldivad kenade ja jutumärkides ohututena. Ning pildid võiksid ehk väljendada mingit üldinimlikkust, mõistvast, hoolivust. Kuid tegelikult tunduvad need olevat üks väheste protsessis, mis kipub muutma nii inimesed, nende tegelikult probleemid kui ka niinimetatud üldinimlikkuse. Mingiks meedia klišeeks. Heade-halbade, õnnelike ja õnnetute muinasjutumaailmaks. Rakas kaete video, minu Ameerika on autobiograafiline dokumentatsioon sellest kuidas kunstnik pidi Ühendriikides elades ühel hetkel vastu võtma illegaalse Ida-Euroopa immigrandi tüüpilised hooldama surevat vana naist. Nad, mõlemad nii halvatud vana naine kui tema hooldaja asusid ootamatult sarnasel positsioonil justkui väljaspool ühiskonda kaotatud võetud õigustega võimaluseta osaleda. Samasugust väljaspoololekut uurib ka hirma stanettide videoseeria. Olles külaliskunstnikuna Stockholmis stressise tüdinenud, hakkas kunstnik otsima tänavapildis kohalikke veidrikke ning tegi nendega intervjuud küsides, kas nad tunnevad ennast võõrana. Tulemuseks on omamoodi kollektiiv portree nii-öelda teisest Stockholmist ning samas ka vägagi värvikas tegelikkuse kildudest ja isiklikest maailmadest kujunev mosaiik. Omas mahlas näituse ilmselt kõige rohkem uudisteküüniseid ületanud teoson, Loretta bilanss käite pürgi kolme meetri kõrgune tikitud vaip nimega kummardamine. Ning tikitud on sellele ei midagi muud kui hiigelsuur David Beckhami kujutis. Londonis õppiv ning fanaatilise jaga üsna natsionalistlikud jalgpallikultuuriga kokku puutunud kunstnik tellis selle tikandi oma Leedu koduküla naistelt. Ning vaiba kõrval võib näha ka videot selle valmimisest terve kogukonna ühisest ja tohutult okaste ettevõtmisest mingil kummalisel ning neist endist väga kaugele jääval eesmärgil. Glamuur kohtub kolkakülaga. Jalgpallitähe kujutis tekitab paradoksaalse analoogia näidki firma logoga ning tööprotsess suurkorporatsioone teenivate anonüümsete töölistermeedega. Kuskil kolmanda maailma riigis. Lõpetuseks ühes emotsionaalselt kõige mõjuvamast teosest. Laura karps, Diane ja Arturas pomste enesevideo invasioon algab stseeniga vanast naisest ja tüdrukutest kes midagi ootavad ja jälgivad. Aegluubis, justkui mingis unenäolise maailmas saabuvad teise maailmasõja aegseid sõjaväeautod ja püssidega sõdurid. Õhus on õhtu, tundub, et midagi peaks juhtuma. Siis aga hakkaksime Haaemm lagunema, ilmuvad inimesed tänapäevastes riietes. Sõdurid joovad kokakoolat. Paistab, et tegu on hoopis filmivõtetega. Niimoodi kahe reaalsuse piiril voolav videopilt muudab ühelt poolt sõjaolukorra ahvatlevaks isegi romantiliseks. Samas jätab õhku mingi kahtlase filtreeritud mälestuse ega anna päris selgelt aru, kus lõpeb mängija, algab tegelikkus. Kui korraks veel näitust saatva ajalehe juures peatuda siis ühelt poolt see suhteliselt pretensioonid, formaat vabastab tekstid mingist põlistavast või esindajast funktsioonist ja on selles mõttes isegi avatum kanal kui raamatumõõtetrükis. Selline pooleldi saamistajat kataloog annab näitusele. Isegi väikese lisamõõtme tekitab tunde nii-öelda eluskulptuurist vahel üritusest kohal olemisest. Niisiis idealistlik pilt võiks abimaterjali ajaleheks vormistatuses näha üsna osavat mitmetes märgi süsteemides töötamist. Kuid tõele au andes ja kainemalt lähenedes osutab ajaleht ka sellele, mis Eesti kunstielus puudu. Igani mahuka näitusega peaks iseenesest ja ilmtingimata kaasnema kataloogi. Mida paratamatult praktilist finantssellistel põhjustel sageli ei juhtunud? Võib ju rääkida visuaalse kunsti eelistest näiteks teatri või teiste kaduvate kunstivormide ees. Kui üks lavastus sureb paratamatult lõplikult, siis visuaalse kunsti teosed jäävad sageli siiski alles. Neid on võimalik jälle vaadata. Aga üks näitus ei ole oma nii-öelda tänapäevases tähenduses, vähemalt paremal juhul kunagi ainult nende teoste summa, millest ta koosneb. Etenduslikus võib olla peidetud ja raskesti tajutavam. Aga lõpuks annab näitusele mõte ja sisu ikkagi üks konkreetne ruum ja see, millised teosed ja kuidas selles ruumis üksteisega kõrvuti asuvad. Ning see ühes ruumis olek lõpeb või sureb samamoodi nagu üks teatri lavastus pärast inimeste etendust. Katalooge ei asenda. Näitust nagu videolint ei asenda lavastust, aga seni välja mõeldud vist on see ilmselt siiski parim vahend Murdosal säilitamiseks. Niisiis loodame paremaid aegu. Seniks aga kasutage võimalust. Kunstiamet soovitab Leedu kaasaegse kunstinäituse omas mahlas Tallinna kunstihoones 11. juulini ning Eesti kunstimuuseumi näitustesaalis Rotermanni soolalaos kaheksanda augustini. Stuudios oli janu alles, aitäh kuulamast ja kohtumiseni. Tuur. Olevat. Kunsti raamad. Oma kohta kunstijaamade nurka ja ta Ütles selle ja Kunstijaamad.