Üht ja sama maastikupilti meremaastikku jäid seisatades silmitsema kaks maastikumaalijad. Ning see, mida nad nägid, jättis mõlemale kummalise mulje. Ehkki need muljed polnud täpipealt ühesugused. Ühele kunstnikest tõusvale tähele Londonist oli vaade uus ja ühtaegu kummaline. Teisele kohalikule kunstnikule, keda tunti küll ka kodukohast kaugemal oli pilt tuttavlikum. Ent veelgi kummalisem mõningate asjaolude tõttu, mis talle selle kohta teada olid. Vormi ja värvi. Nendele meestele kõige enam silma hakkavate omaduste poolest koosnes maastik liivaluidete ja loojaku, valguse, sünge, toonilisteste värvi, ribadest, tuhm rohelisest pronksiast ja pruunist ning kõledast pruunias hallist mis polnud mitte üksnes kahtjas Vaide loojaku hõõguses mingil moel koguni salapärasem kui kuldne toon. Ning nendesse ühtlastesse värvi ribadesse lõikus pik väljadelt rannaliivale eksinud hoone, mida ääristavad kõledad taimed ja kõrkjaid, jätsid mulje, nagu puutuksid nad kokku mererohuga. Aga hoone kõige märkimisväärsem joon oli see, et tema ülaosast moodustus varemetehambuline siluett. Arvutud haigutavad, aknavad ja vägevad rebendid liigendasid seda nõnda, et hääbuva valguse taustal mõjus kogu hoone nagu mustendav skelett. Maja alumises osas aga peaaegu polnudki aknaid. Enamik neist olid kas pimedad või tellistega kinni müüritud ning hämaruses vaevalt nähtavad. Ent üks akendest oli siiski veel aken ning kõige kummalisemad kombel paistis sellest valgus. Kes pagan sellistes varemetes ometi elada võiks? Hüüatas Londoni kunstnik. Suurt kasvu boheemlane välimusega noormees, kes oma punase sassis habeme tõttu oma east vanem välja nägi. Chelsis tunti teda Harrypeini nime all. Võiks arvata, et vaimud kostis beinis sõber Martin puud. Ja need inimesed, kes siin elavad, ongi vaimude sarnased. Paradoksaalsel viisil mõjus Londoni kunstnik oma tormakuse, lõbususe ja avalusega peaaegu lihtsameelse lamburina kuna kohalik kunstnik tundus olevat kavalam ja kogenum mees, kes vaatas nooremat, küpse ja heatahtliku lõbuga. Tõepoolest, Martin vud oli igati vaiksem ja tavalisem. Ta kandis tumedamaid rõivaid ja tema kandiline morn nägu oli puhtaks raseeritud. Muidugi on see vaid aja märk, jätkas vood, mis kõneleb vanade aegade möödumisest ja vanade perekondade hääbumisest ühes nendega. Selles majas elavad vägevad Arno võide perekonna viimased liikmed ning vaid vähesed praeguste vaeste seast on nii vaesed nagu nemad. Neile käib koguni üle jõu ülemist korrust elamiskõlblikuks muuta. Nad on sunnitud elama varemete alumisel korrusel nagu nahkhiired või öökullid. Ometi leidub neil perekonna portreesid, mis on pärit rooside sõja aegadest, esimesi portreesid Inglismaal üldse ja mõned neist on väga head. Ma tean seda, sest nad palusid minult kui asjatundjalt abi nende ümberpaigutamisel. Eriti üks varasemaid on nii hea, et ajab lausa hirmu nahka. Ma ütleksin, et kogu see koht ajab esimesel pilgul hirmu nahka, vastas Pein. Jah, sõnas Martin, muud tõtt-öelda ajab küll. Järgnenud vaikuse katkestas kerge sahin Vallikraavi juures kõrkjates ning on täiesti mõistetav, et mõlemad mehed närviliselt võpatasid kui silmasid kalda vallil üles ehmatatud linnu kombel kiiresti edasi rühkimas, kellelegi musta riietatud kogu. Kuid see, kes seal kärmel sammul astus, oli vaid keegi mees, must kott käes Pika kahk ja näoga ja teravavaatega mees kes silmitses temale tundmatut London last pisut süngelt ja kahtlustavalt. Ega ometi keegi pole haigeks jäänud? Niisuguses paigas nagu see siin on kõik kalailm haiged, ulatas arst ainult et mõnikord on nad liiga haiged, et seda ise mõista. Juba selle paiga õhkkon, närvutav ja mürgine Maigadestas sugugi toda noormeest Austraaliast. Ja kes on too noormees Austraaliast? Päris Pein ootamatult ja hajevil ilmega. Kas teie sõber pole siis teile temast rääkinud? Mul on tunne, et ta peaks täna vist saabuma. See on romantiline, vanaaegse melodraama laadis lugu. Pärija naaseb kolooniatest oma varemeis päruslossi, kus teda ootab ees kõik, mis ette nähtud, koguni vana perekonnaleping abiellumiseks daamiga, kes teda oma luuderohtu kasvanud tornis kogu aeg on oodanud. Veider vanaaegne asi, eks ole. Aga vahel tuleb seda siiski, ettepärijal on isegi veidi raha ja see on ainuke helgem punkt kogu selles loos. Ja mida arvab kõigest sellest preilid Arno või oma luuderohtu kasvanud tormis päris Martin puud Kuimalt. Seda, mida ta nüüd arvab kõigest muustki vastast, doktor Nemad, selles vanas hallitanud ebauskliku Surkas ei mõtle, nad ainult unelevad ja triivivad. Ma arvan, et noor daam suhtub abielulepingusse ja kolooniatest saabuvasse abi Gazasse, kui osakesed Aarna võisid hukutavast needusest. Kas pole nii? Ma usun tõega, et kui too pärija osutuks küürakaks neegriks ja maniakaalses mõrtsukaks siis mõtleks, preilid, anna või vaid, et see annab kogu loole lõpliku viimistluse ja sobib üldisesse hämarasse maastikupilti. Tema oli meie sõbrale Londonist küll, kuigi lõbusat pilti minu siinsetest sõpradest ütles naerdes. Kavatsen ta neile külla viia. Ühelgi kunstnikul ei tohiks tarnoweide portreed nägemata jääda, kui võimalust selleks kord juba olemas on. Ent vahest lükkame külaskäigu edasi, kui neil seisab ees selline austraallaste sissetung. Oh jumala eest, minge aga minge, sõnas doktor Barnett soojal toonil. Mistahes asi, mis nende kurba elu pisutki rõõmsamaks teeb, muudab minu ülesande kergemaks. Ma arvan, et läheb tarvis kenakene hulk kolooniast saabunud vennapoegi ette, meisse veidikenegi elu sisse puhuda. Mida rohkem, seda uhkem. Läki. Ma ise juhatan teid sinna. Kui mehed hoonele lähemale jõudsid, kerkis nende ette nagu saar ümbritsetud soolase veega vallikraavist, mille nad ületasid silda mööda. Teist kallast kattis lai kivipõrand või kaldapealne, mida lõhestasid tohutud praod, kus siin-seal oli tärganud umbrohu ja okaspõõsaste tutte. Hallikashämaruses tundus kiviplatvorm suure ja lagedana ning Pein Poleks võinud iial arvata, et kohtab siinses maanurgas seesugust ehedat kõnnumaastikku. Platvorm ulatus vaid ühele poole ja selle lõpus asus sissepääs väga madala võlvigatuudorite aegne uks avatud, ent mustendav otsekui koopasuu. Kui doktor tulijad ilma igasuguse tseremooniat ta sisse juhatas, tundis Pein taas masendust. Ta oli oodanud, et tal tuleb ronida üles varemeis torni mööda kitsaid keerdtreppe aga esimesed astmed viisid hoopis allapoole. Mehed laskusid mööda paari lühikest ja lagunenud trepijärku alla, jõudsid suurde hämarasse ruumi, mis võinuks tunduda tavapärase vangi kongina Vallikraavi all, kui seintel poleks rippunud tumedaid pilte ja tolmunud riiuleid. Kohati valgustas mõni vanaaegsesse küünlajalga pistetud küünal üht või teist endistest aegadest pärit tolmunud luksuseset. Aga külalisele avaldas muljet või õigemini tema mulje rikkus mitte see kunstlik valgus, vaid üksik kahvatu päikesevalgusekiir pikas ruumis edasi minnes silmas Pein ainsat akent seinas imeliku ovaalsed seitsmeteistkümnenda sajandi lõpulaadis akent. Aga kummaline oli see, et aknast ei avanenud vaade mitte taevasse vaid ainult taeva peegeldusse. Kahvatu päikesevalguse ribake üksnes peegeldus vastu vallikraavist varjust, mille heitis kalda kõrgendik. Veinile, meenus tennissoni poeemi Shalloti leedi, kes välismaailma tohtis näha vaid peeglist. Siinne Shalloti leedi ei näinud maailma isegi mitte peegelpildis vaid koguni pea peale pööratuna. Tundub, nagu oleks taarna võidekoda tabanud allakäik tõelises ja ka ülekantud mõttes sõnas vood tasasel häälel. Maja otsekui vajuks aeglaselt sohu või võisi liiva, kuni ükskord merida katab nagu roheline katus. Koguni kindlameelne doktor Barnett võpatas, kui korraga keegi vaikselt lähenes, et neid vastu võtta. Tõepoolest, ruumis oli olnud nii vaikne, et mehed lausa ehmusid taibata, et see pole sugugi tühi. Nende sisenemise hetkel viibis seal kolm inimest. Kolm ähmast liikumatut inimkogu hämaras ruumis, kes musta riietatuna nägid välja justkui varjud. Kui lähim inimkogu aknast immitsevale hallikale valgusele lähenes, ilmus nähtavale nägu, mis oli niisama hall kui seda ümbritsevad juuksedki. See inimene oli vain majavalitseja, kes oli juba kaua aega viimaseks tsentrilisel Orthanna või surmast saadik olnud vanema asemel. Vain olnuks nägus vana mees, kui tal vaid hambad suus oleksid olnud. Tegelikult oligi tal üks hammas veel alles ja aeg-ajalt välgatas see tal suus, muutes Vaini välimuse paha endaliseks. Vain võttis doktori ja ta sõbrad vastu meeldiva viisakusega ning juhatas nad sinna, kus istusid ülejäänud kaks musta riietatud inimkogu. Üks neist lisas iidse lossi õhustikule beini meelest vägagi sobivalt veelgi süngust üksnes seeläbi, et osutus roomakatoliku preestriks, kes vanadel hämaratel aegadel oleks võinud välja ilmuda otseteed preestri salaurkast. Veinil oli kerge kujutleda, kuidas preester palveid, pomised, palvehelmeid loeb, kella lööb ning kurvameelses lossis muidki talitusi toimetab. Praegusel hetkel jagas mees arvatavasti usuliste lohutust noorele daamile. Ent vaevalt küll võis lohutus kuigi lohutav olla. Igal juhul polnud see kuigi tujutõstev. Muus osas oli preestri isik küllaltki silmapaistmatu ilmetu ja mitte midagi ütlevate näojoontega. Aga lossi perenaisega oli lugu sootuks teine. Tema nägu kaugel sellest, et olla ilmetu ja mitte midagi ütlev torkas tumedariietuse juuste ja ümbruse taustal silma lausa hirmuäratava kahvatuse ning hämmastava iluga. Pein silmitses seda nägu nii kaua, kui vähegi söandas. Talle oli määratud seda silmitseda veel palju kauemgi kuni surmani. Wood vahetas oma sõpradega vaid paar lahket ja viisakat fraasi, et jõuda oma põhieesmärgi juurde minna veelkord portreesid vaatama. Ta vabandas, et on tulnud päeval, mil pidi toimuma perekondlik sündmus ent veendus peagi, et perekond suhtus külastusse kergendustundega lootuses, et see nende mõtteid pisut kõrvale juhib ja vapustuse ära hoiab. Seega juhatas vood igasuguse kõhkluseta beini läbi keskse külalistetoa selle taga asuvasse raamatukokku, kus rippus üks port reedest. Sest just seda üht portreed tahtis vood sõbrale eriti näidata ning mitte üksnes kui kunstiteost, vaid teataval määral ka, kuid mõistatust. Väikest kasvu preester trügis nendega kaasa. Jäi mulje, nagu teaks ta üht-teist nii hästi vanadest palvetest kui ka vanadest maalidest. Ja kui mitte tema, siis on tegemist kellegagi, kes elas Holbainiga ühel ajal ja oli niisama suur maalikunstnikul. Holbain. Portree oli tehtud tollele perioodile iseloomulikus raskepärases kuid siiras ja elu truusmaneeris ja kujutas kulla ning karusnahkadega ääristatud mustades rõivastes kandilise täidlase ja üsna kahvatu näo kuid valvsa silmavaatega meest. Kui kahju, et kunst pole jäänud igaveseks peatuma just sellesse ajajärku. Hüüatas Wood. Hea, kui ta polekski enam edasi arenenud. Näete ju. Ta on parasjagu realistlik, et olla elutruu. Eks ole ju too nägu seda väljendusrikkam, et ta asub teiste jäigemate ja vähemtähtsate asjade raamistuses ning näosta veelgi elu truumad on silmad. Ausõna. Need silmad on tolle näo kohta liigagi elutruud. Nood salakavalad, terase vaatega, silmad oleksid paigutatud otsekui suurde valkjasse maski. Ka figuuri iseloomustab veidike seesama jäikus, mis nägugi, vastas Pein. Keskaegse kunsti lõppjärgus polnud anatoomiast veel täit ettekujutust, eriti põhjamail. Vasak jalg tundub mulle üsna viletsalt joonistatud olevat. Mina selles nii kindel ei ole, ütles puud vaikselt. Need, kes maalisid just sellal, kui realism alles küpsema hakkas ja enne veel, kui see üleküpseks sai, olid tihtipeale realistlikumad, kui me arvata oskame. Nad portrateerisid tõelistena asju, mida praegu üksnes konventsionaalsete eks peetakse. Võib öelda, et tolle mehe kulmukaared või siis silmakoopad erinevad veidike teineteisest. Võin kihla vedada, et kui te teda tunneksite avastaksite kohe, et üks kulm on tõepoolest kõrgemal kui teine. Ja ma ei imestaks sugugi, kui too mees oleks longanud või midagi selletaolist. Ja too mustjalg tahab olla kõver. Ta näeb välja nagu elus saatan. Pahvatas järsku Pein. Ma loodan, et ei, ausus vabandab minu kõnepruuk. Pole midagi, ma usun, saatanas, sõnas preester läbitungimatu ilmel. Imelik küll, aga pärimuse järgi oli saatangi lombakas. Kuulge, protesteeris Pein. Ega te ometi ei taha öelda, et too mees oligi saatan ise? Aga kes kurat ta siiski oli? Ta oli Henry seitsmenda Henry kaheksanda aegne Lortaarnevai vastasvood. Imelikke pärimusi leidub temagi kohta. Ühest sellisest kõneleb kiri pildiraamil ja lähemalt ka mõningaid märkmeid, mis ma avastasin. Mõlemad on üsnagi iseäralikud. Pein kummardus sirutades kaela välja, et lugeda pikki pildiraami paigutatud ammust kirjutist. Vana kirjapilti ja kirjaviisi kõrvale jättes võib öelda, et kirjutis oli midagi värsilaadset ja kõlas umbes nii. Mu pärijaks saab iga seitsmes inimpõlv tund, seitsmes minu lahkumise tunniks on sel tunnil, siis ei hoia keegi minu kätt ning õnnetus saab osaks sell, kes minu armsam on. See kõlab väheke jubedalt sõnaspein, aga vahest on see osalt sellepärast nii et ma mitte millestki aru ei saa. See on jube ka siis, kui te hakkate aru saama, ütles muud vaikselt. Hilisemad ülestähendused tolles vanas raamatus, mille ma leidsin, kõnelevad sellest, kuidas too inimsooõis enesemeelega säärasel viisil tappis, et ta naine tema mõrvas süüdi jäi. Märkmetes kõneldakse veel ühest kurbmängust, mis leidis aset seitse inimpõlve hiljem George'i valitsemisajal, mil üks taanovellidest jälle enese tappis. Olles enne väga ettenägelikult puistanud mürki oma naise veinisse. Raamatus on öeldud, et mõlemad enesetapud leidsid aset kell seitse õhtul. Sellega tahetakse vististi öelda, et ta ilmub taas iga seitsmendad Aarna või kujul ning sellel, kes on küllalt rumal, et temaga abielluda läheb väga kehvasti. Seda silmas pidades ei saa järgmisel seitsmendal härrasmehel just kerge olema, vastas Pein. Pudi hääl oli veelgi vaiksem, kui ta ütles. Uus pärija ongi järjekorras seitsmes. Harri Pein ajas oma jõulise keha korraga sirgu, nagu püüaks eneselt rasket koormat maha heita. Milliseid lollusi me kõneleme, hüüdis ta. Me oleme ju haritud inimesed ja elame valgustatud ajal. Enne seda, kui ma siinsesse neetult raskesse paika sattusin, poleks ma iialgi uskunud, et võin sellistest asjadest üldse rääkida ilma nende üle naermata. Teil on õigus, sõnas muudkui elaksite selles maa-aluses palees, kauem tekiksid teil teistsugused tundmused. Minul on selle pildi suhtes tekkinud vägagi veider tunne sest mul on tema hooldamise ja paigutamisega tublisti tegemist olnud. Mõnikord näib mulle, et too nägu maalil on rohkem elus kui nende inimeste kustunud näod, kes siin elavad. Et see maal on justkui mingi võluese või magnet, et ta kavandab loodusjõude ning määrab inimeste ja asjade saatusi. Küllap peate teie seda kõike üksnes ette kujutuseks. Mis müra see on? Hüüatas äkki Pein. Kõik jäid kuulatama, kuid ei kuulnud midagi peale mere ühetoonilise müha. Seejärel aga hakkas tunduma, et meremühast kostab läbi mingi hääl otsekui süüakse inimene midagi läbi murdlainete kohina. Algul summutatult, siis aga üha lähenedes ja lähenedes. Nüüd oli see juba täiesti kindel. Väljas õhtuhämaruses hüüdis keegi. Vein astus madala akna juurde oma selja taga ja kummardus, et välja vaadata. Aknast polnud näha muud kui vallikraavis peegelduv kallas ja taevas. Aga see pea peale pööratud kujutis polnud praegu sugugi enam sama, mida ta varem oli näinud. Kaldavalli heidetud varjust ulatusid pikendustena välja veel kaks varju, mis olid kaldal seisva inimkogu jalgade peegelduseks. Pisikesest aknaavast ei näinud mehed muudkui neid kahte. Kahvatu sink ja loojangu peegelduse taustal mustendavat jalga. Ning asjaolu, et pea jäi nähtamatuks just nagu asunuks pilvedes andis kohe seejärel kostvale häälele kohutava varjundi. See oli mehe hääl ja keegi ei kuulnud ega saanud õieti aru, mida ta hüüdis. Pein, kes avatud aknast nüüd sootuks uuel ilmel välja vahtis, kõneles juba ka uuel hääletoonil. Kui imelikult ta seisab. Eiei sõnas vood rahustavalt sosinal. Peegelduses paistavad asjad tihti sedamoodi. See on bee värelus, mis teid niiviisi mõtlema paneb? Mismoodi mõtlema päris preester järsult mõtlema, et tolle mehe vasak jalg on kõvera. Beini mõtetes oli ovaalne aken võtnud võlupeegli kuju ja talle tundus, et näeb sellest teisigi mõistetamatuid ja hukatuslike asju. Inimkogu kõrval oli veel midagi, millest Pein aru ei saanud. Kolm peenikest jalga, mis valguse taustal paistsid tumedate kriipsudena nagu seisneks tundmatu kõrval mõni koletislik, kolmejalgne ämblik või lind. Siis tuli painile pähe pisut vähem hullumeelne seos paganlike loitsijate kolmejalgse ennustamis vaagnaga. Korraga oli too ese kadunud ja ka inimese jalad kadusid ta vaateväljast. Pein pööras ringi ja silmas Vanawaini kahvatut nägu. Mõisavalitseja seisis suu ammuli, suust paistmas ainuke hammas ja tahtis kangesti midagi öelda. Ta on kohal. Sõnase vain. Täna hommikul saabus laev Austraaliast. Kui mehed raamatukogus tagasi suurde salongi läksid, kuulsid nad uustulnukat ees trepist alla laskumas, kaasas paar kergemat konksu. Silmates neist ühte puhkes Pein kergendust, tundes ta naerma. Kolm jalg polnud ei midagi muud kui kaasaskantava kergesti kokku ja lahti pakitava fotoaparaadi alus. Ning mees, kes seda tassis, paistis ka igati soliidne ja normaalne olevat. Ta kandis tumedaid rõivaid, ent hooletult vabal kombel. Tema särk oli hallist flanell-ist ja tema saabaste tekitatud sammukaja kõlas nendes vaiksete ruumides küllaltki kindlameelselt. Kui ta lähemale astus, et oma vastseid sugulasi tervitada võis vaid tugevasti pingutades aimata, et ta lonkab kergelt. Ent Pein ja tema kaaslased silmitsesid hoopiski mehe nägu ega suutnud sellelt pilku pöörata. Võõras nähtavasti tajus vastuvõtul tekkinud võõristust ja kohmetust ent igaüks võinuks vanduda, et selle põhjustada küll ei teadnud. Daam teatud mõttes ju tema kihlatu oli igati kaunis ja paeluv, kuid võis näha, et ta võõras ka hirmu tekitas. Vana valitseja, kes saabujale peaaegu feodaal sel kombel austust avaldas, kohtles teda seejuures nii, nagu oleks ta perekonna kummitus. Preester vaatas võõrast, mitte midagi ütleva näoga, tekitades just seetõttu õige kõheda tunde. Peenile meenus nüüd hoopis teist laadi iroonia, kreekalik, saatuse iroonia. Ta oli mõelnud tundmatule kui kehastunud saatanale, ent veelgi halvem oli see, et tooli saatuse käsilane, ilma seda ise aimamata. Võõras näis kuriteole sammuvate otse Oidipuse koletisliku süütusega. Ta oli sugukonna mõisa jõudnud niivõrd sõgedalt üle meelikus meeleolus et võttis koguni fotoaparaadi ja seadis selle maja pildistamiseks üles. Seesama aparaat oli aga korraga omandanud sarnasuse traagilised püüti ja kolmjalaga. Kui Pein veidi aega hiljem lahkus, üllatas teda see, et austraallane üldist õhkkonda juba tajuma hakkas. Mees ütles vaikselt. Ärge minge. Või tulge vähemalt peagi jälle. Teil on inimese väljanägemine. See paik ajab mulle hirmu nahka.