Kui Pein Nendest maa-alustest saalidest välja sai, taas ööõhku hingas ja mere lõhna haistis oli tal tunne, nagu oleks ta naasnud unenäolisest allilmast, kus sündmused kuhjuvad üksteise otsa ühtaegu ängistust tekitaval ja ebareaalsel viisil. Uue sugulase saabumises oli olnud midagi võltsija, koguni vildakat. Seesama nägu enne portree L ja nüüd saabunul häiris beini nagu kahe peaga koletis. Ning ometi polnud see ju uni. Ja üldse mitte, see nägu ei püsinud beinil kõige selgemini silme ees. Päris ta arstilt, kui nad koos pikki Sabrulist tumedat liivaranda tumeneva mere kaldal edasi astusid. Et too noormees on preilid Aarna või ka kihlatud mingi perekonnalepingu või muu sellise alusel, just nagu mõnes romaanis. Seejuures ajaloolises romaanis kostis doktormaalnet kõik tarnoweid uinuseid paari sajandi eest siis kui tõepoolest tehti tegusid, millest me praegu vaid romantilisest kirjandusest loeme. Ja nii ongi vist olemas perekonna traditsioon, mille kohaselt teise või kolmanda sugulusliini näod alati omavahel abielluvad. Juhul kui see ealises mõttes võimalik on. Et perekonna valdusi taasühendada. Kuradi tobe traditsioon, ütleksin ma. Ja kui nad sel kombel sageli omavahel abiellusid, siis vahest seletabki see pärilikkuse seaduspärasusi silmas pidades. Miks nad nii rikutud on? Ei või just öelda, vastas Pein pisut jäigalt. Ette nad kõik rikutud oleksid. Noh, sõnast doktor, too noormees ehk ei näe tõesti rikutud välja, aga lombakas on ta igal juhul. Noormees hüüatas Pein, kes äkki ja täiesti mõistetamatult vihaseks sai. Noh, kui te arvate, et noor daam on kuidagimoodi rikutud, siis on teil endal rikutud maitse. Arsti nägu tõmbus pilve. Küllap tean mina sellest kõigest rohkem kui teie kähvasta. Mehed lõpetasid jalutuskäigu vaikides, tundes kumbki, et on oldud põhjusetult jäme ja teinegi on tedasama põhjusetu jämedusega kohelnud. Beinil tuli nüüd üksi kogu loo üle pead murda, sest puud oli jäänud mõisa, et seal oma piltidega tegeleda. Pein kasutas täiel määral kolooniatest naasnud sugulase küllakutset, kes igatses kellelegi järele kesta, tuju rõõmsamaks, muudaks. Paari järgnenud nädala jooksul sai Pein palju tarnavaide kodu hämarate seinte vahel viibida ehkki tuleb tunnistada, et ta ei pühendanud sugugi mitte kogu oma aega austraallasest sugulase lõbustamisele. Majaperenaise tusk oli ju kestnud kauem ja vajas seega ka rohkem hajutamist. Igatahes ilmutas Pein agarate valmisolekut seda teha. Ta polnud aga sugugi mingi südametunnistuseta isik ning olukorra sunnil tundis ta kõhklust ja ebamugavust. Möödusid nädalad ja miski uued Aarna või hoiakus ei lubanud aimata, kas ta luges end perekonna lepingu kohaselt kihlatuks või mitte. Ta hulkus mõtlikul ilmel pimedates koridorides ringi ja silmitses ühte lugu pahaendeliselt mustendavat portreed. Tolle vangimaja varjud hakkasid teda arvatavasti juba endasse haarama ning tema austraallase enesekindlusest oli vähe järele jäänud. Aga selle kohta, mis beini kõige rohkem huvitas, ei osanud ta midagi välja lugeda. Korraks proovis ta puistata südant oma sõbrale Martin voodile sellal kui tooma piltide ülesriputamise ametis oli. Kuid ka temalt ei saanud Pein midagi rahuldavat teada. Mulle tundub, et kuna nad on kihlatud, siis teie siin küll vahele segada ei tohi, sõnas luude lühidalt. Muidugi segama vahele, kui nad on tõesti kihlatud, pahvatas Pein. Aga kas ikka on? Ma pole talle sõnagi öelnud, aga ma olen temaga küllalt koos olnud ja üsnagi kindel, et noor daam ise küll seda kihkluseks ei pea. Isegi kui ta seejuures usub, et kokkulepe on olemas. Ka austraallane pole öelnud ega isegi mitte vihjanud, et midagi sellist peaks olemas olema. Mulle tundub, et säärane kahevahel olek on kõikide suhtes ebaõiglane. Eriti aga teie suhtes, mis sõnas vood veidike järsult. Aga kui te just tahate teada, mida mina mõtlen, siis ütlen ma teile, et austraallased on hirm. Hirm, et talle ära öeldakse, küsis Pein. Ei, hirm, et ta vastu võetakse, vastas teine. Ärge tulge mulle kallale, ma ei taha sugugi öelda, et ta kardab noort daami. Ta kardab portreed, kardab portreed korda, Spein kardab oma saatust. Tahan mõelda. Kas te siis ei mäleta toda värssi tarnavõide needusest, mis nende peale langeb? Jah, aga vaadake, hüüatas Pein. Isegi taarna võide needus ei saa toimida kahtpidi. Kõigepealt ütlete mulle, et ma peaksin lepingu tõttu oma taotlustest loobuma seejärel aga, et lepingust ei saa kinni pidada needuse tõttu. Ent kui too needus võib leppe tühistada, siis miks peaks preili taanovi sellest leppest üleüldse kinni pidama? Kui nad kardavad omavahel abielluda, siis on meil ju ometi vabadus abielluda kellegi teisega ja lool lõpp. Milleks peaksin mina kannatama, arvestades millegagi, millega nemad ise ei kavatse sugugi arvestada? Mulle näib, et teie seisukoht pole sugugi mõistlik. Muidugi on see kõik suur segapuder, sõnas puud vabandavalt ja jätkas raami valmistamist ühe lõuendi jaoks. Ning siis ühel hommikul katkestas tarnoweide pärija oma pikaleveninud ja mõistatusliku vaikimise. Ta tegi seda kummalisel viisil pisut kohmakalt, nagu tal kombeks oli, ent ilmse sooviga toimida nii, nagu on õige. Ta küsis avameelselt nõu. Mitte nagu Pein ühelt ja teiselt, vaid korraga kõikidelt justkui rahvakoosolekult. Kui ta rääkima hakkas, pöördus ta kogu seltskonna poole nagu riigimees oma rahva poole. Ise nimetas ta seda kaartide avamiseks. Õnneks ei viibinud tolle suuremeelse žesti juures prelidaarnevai neiu tunnetele. Mõtlemine ajas painile judinad peale, aga austraallane oli täiesti avameelne. Tema meelest oli ülimalt loomulik paluda abi ja informatsiooni kutsudes kokku nii-öelda perekonnanõukogu ja oma kaarte lauale pannes võiks öelda, lausa visates. Sest austraallane tegi oma žesti üsna meeleheitlikult inimesena, keda teda vaevama. Küsimuse kasvav surve on painanud öid ja päevi. Lühikese ajaga olid selle madalate akendega ja maasse vajunud sillutisega paiga varjud teda kummaliselt muutunud ja suurendanud sarnasust, mis visalt kõigil meeles püsis. Viis meest, kaasa arvatud arst, istusid ümber laua ning Pein mõtles hajameelselt, et tema oma kergest viid ülikonnas ja punaste juustega on vist küll ainuke värvilaik kogu ruumis. Preester ja ülemteener olid loomulikult rõivastatud musta ning voodiad. Harnawei kandsid puhtast harjumusest halle ülikondi, mis tundusid samuti peaaegu mustadena. Vahest sellesama erinevuse tõttu teistest oligi noor austraallane tema väljanägemist inimlikuks nimetanud. Ning sel samal hetkel pöördus austraallane toolil ringi ja hakkas kõnelema. Hetk hiljem taipas juubistunud kunstnik, et ta kõneleb kõige kohutavamast asjast. Maailmas. On selle kõige taga siis tõesti midagi? Küsis ta noway. Küsin seda eneselt ikka ja jälle, kuni olen hulluks minemas. Ma poleks iial uskunud, et võiksin mõelda sellistele asjadele. Ent nüüd mõtlen Mainat tollele portree-le ja värsile ning kõikidele nendele kokku langevustele või nimetage neid, kuidas soovite ja mul hakkab jube. On selles midagi untsist Aarna võide needus tõesti olemas või on tegemist veidra juhusega? On mul õigus abielluda või kaasneb sellega tingimata midagi ootamatult julma ja ähvardavate nagu välk selgest taevast, millest ma midagi ei teadnud, mis tabab mind ja veel kedagi. Tema ringi ekslev pilk oli riivanud kõiki laua ümber istujaid ning nüüd jäise peatuma preestri ilmetul näol. Ja ta anna või paistis kõnelevat üksnes talle. Beini siiani maha surutud praktiline meel tõstis korraga mässu selle vastu, et niisugune ebausu küsimus toodi tolle ülimalt ebauskliku kohtumõistja ette. Ta istus ta Aarna või kõrvale ning lõi sekka, enne kui preester vastata jõudis. Jah, kokkusattumused on kummalised, tunnistan seda sõnasta püüdes manada häälda reibast tooni. Aga kindlasti ei tavakatas järsku, nagu oleks teda tabanud välk. Sest Aarna või vaatas kõrvale sinnapoole, kust katkestust tuli ning selle liigutuse juures kerkis ta vasak kulm teisest palju kõrgemale ja hetke vältel jõllitas beinile otsa nägu portreelt tontlik oma liialdatud sarnasusest. Ka teised panid seda tähele ning kõigil oli tunne, nagu oleksid nad äkilisest välgusähvatuses tummaks löödud. Vana ülemteener hoiatas Kumedalt. Pole midagi parata, sõnasta kähinal, siin on tegemist millegi liiga kohutav, aga jah. Lausus preester tasasel häälel. Meil on tegemist millegi liiga kohutav, aga kõige kohutavama asjaga, mida ma tean ning selle nimi on mõttetus. Mida te ütlesite päristarna või vaadates nüüd jälle talle otsa? Ma ütlesin, mõttetus, kordas vaimulik. Siiani pole ma kogu selle loo kohta midagi erilist öelnud, sest see kõik ei puutunud minusse. Mul oli lihtsalt siin lähedal üks asi ajada ning preili tarna või avaldas soovi minuga kohtuda. Aga kuna te nüüd minult otse ja isiklikult nõu küsite, siis on minu vastus väga lihtne. Loomulikult pole olemas mingit tarnoweid, needust, mis takistaks teid abielluma, sest ükskõik kellega, kui selleks abieluks on olemas mõistlik põhjus. Mitte ühegi inimese kõigiti andestatavad pisi patudki pole saatusest ette määratud, rääkimata siis niisugustest kuritegudest nagu enesetapp või mõrv. Teide saab kuidagi sundida teie enese tahte vastaselt kurja tegema üksipäini sellepärast et teie nimi on tarna või nii, nagu mindki ei saa ahvatleda kuriteole ainuüksi sellepärast, et mu nimi on Braun. Braunide needus, kordas ta mõnukalt. Ehkki Braunide veider saatus kõlaks ehk pareminigi. Ja kõikide inimeste seast sõnas austraallane. Olete just teie see, kes soovitab mul asjasse nõndamoodi suhtuda. Ma soovitan teil mõelda millelegi muule, kostis preester reipalt. Kuidas elab uus kunstiliik fotograafia, kus on teie aparaat? Alumisel korrusel on muidugi liiga pime, aga ülemise korruse võlvialuseid saaks üsna kergesti fotostuudioks muuta. Paar töömeest katavad selle imekiiresti klaaskatusega. Tõepoolest, protesteeris Martin muud. Ma arvan, et teie peaksite küll olema viimane inimene, kes lubaks neid kauneid gooti põlve rikkuda. Need võlvid on vististi parim, mida teie oma usk on maailmale andnud. Mina olen ikka arvanud, et teid huvitab just sedasorti kunst ja ma ei saa kuidagi aru, mispärast fotograafia teid nii harukordselt paelub. Mind paelub harukordselt päevavalgus, vastas isa Braun. Ning eriti paelub ta mind just selles räpases loos. Fotograaf jalaga on see voorus, et ta sõltub päevavalgusest. Ning kui te ei tea, et mina olen valmis jahvatama pulbriks kõik maailma gooti võlvid et päästa kasvõi ühe ainukese inimhinge tervet mõistust siis ei teade minu usust kaugeltki nii palju, kui väidate end teadvat. Austraallane hüppas äkki noorenenud inimese ilmel püsti. Jumala eest, see olles on mehe jutt, hüüdis ta. Ehkki ma küll ei lootnud seda kuulda teiesuguse inimese suust ja ma ütlen teile aulik härra, et ma teen midagi, mis näitab, et ma pole sugugi julgust kaotanud. Vana ülemteener silmitses austraallaste endiselt hirmuseguse valvsusega nagu aimaks ta noormehe väljakutsuva hoiaku taga midagi üleloomulikku. Mida te siis kavatsete teha? Hüüatas ta. Ma kavatsen portreed pildistada vastast Aarna või. Ent juba nädalapäevad hiljem puhkes torm nagu äge taevane Valing ja pihustas terve mõistuse päikesepaiste, millest preester asjatult tuge oli otsinud. Uputades kogu mõisa taas tarnoweida needuse hämarusse. Fotostuudiot oli tõesti lihtne sisse seada ning seestpoolt vaadatuna sarnanes mis tahes teises stuudioga oli avar ja täis heledat jää valgust. Alumise korruse pimedaid tubadest tulijal tekkis ebatavaline tunne, nagu astuks ta siin oma kaasaega ületavasse hiilgavasse ja tühja tulevikku. Voodinõuandel, kes maja hästi tundis ja oma esialgsest Essteetlikult norivast hoiakust üle oli saanud muudeti üks pisike tuba, mis varemete ülaosas täiesti terveks oli jäänud. Pimikuks, kuhu tarna või päevavalguse käest siirdus, et seal punase lambi, kummal käsikaudu ringi kobada. Wood seletas naerdes, et just punane lamp oli teda toime pandud mandaalse teoga lepitanud sest punasest valgusest hõõguv hämarus meenutas nii väga algkeemiku urgast. Päeval, mil tarnaway kavatses mõistatuslikku portreed fotografeerida, oli ta tõusnud juba auvalges ning lasknud maali raamatukogust ainsa kaht korrust ühendava Jakorgitseri meenutava keerdtrepi kaudu üles viia. Seal oli austraallane paigutanud portree heleda päevavalguse kätte enda valmistatud alusele ja seadnud fotoaparaadi kolmjalale selle ette. Ta oli teatanud, et kavatseb saata foto kuulsale antikvaarile, kes oli kunagi majas leiduvate vanaaegsete esemete kohta kirjutise avaldanud. Ent ta kaaslased teadsid, et see kavatsus oli vaid ettekääne, mille taga oli varjul märksa tõsisem põhjus. Kui see ka polnud võitlustarnoweia ära neetud pildi vahel siis oli see igal juhul võitlust Aarna või ja tema enda kahtluste vahel. Ta tahtis päevavalgust nõudva fotokunsti ja maalikunsti sünge meistriteose vastakuti seade ja vaadata, kas uue kunsti päikesesära peletab ehk minema vana kunsti heidetud varjud. Ning võib-olla just sellepärast eelistas ta kõike üksi teha, hoolimata sellest, et mõned töövõtted nõudsid niiviisi rohkem aega ja tekitasid tavatult pika viivituse. Igal juhul peletas tarna või eemale kõikest tol katsepäeval stuudios käisid nood, leidsid ta, seal väga tõrjuv valija läbitungimatu ilmel askeldamas ning aparaati välja rihtimas. Ülemteener jättis eined alles stuudiosse, sest alla tulemast Anna või keeldus. Paari tunni pärast leidis ta selle enam-vähem ära. Sööduna einet viies, ei kuulnud ta tänutäheks midagi muud peale umbmäärase pomina. Pein käis samuti üleval, et vaadata, kuidas austraallase läheb kuid nähes, et fotograafil pole jututuju, tulid alla tagasi. Oma tagasihoidlikul viisil oli ka isa Brown korra sealpool ära käinud, et viie taarnoweile kiri eksperdilt, kellele fotopidi saadetama. Ent vaimulik jättis kirja kandikule ja tuli alla tagasi ilmutamata midagi sellest, mida ta arvas tollest päevavalgusest tulvil triiphoonest ja oma harrastusele pühendunud inimesest seal sees maailmast, mille ta teatud mõttes ise oli loonud. Peagi aga oli isa Braunil põhjust meenutada, et tema oli viimane, kes ainsat korruseid ühendavad treppi mööda alla tuli, jättes tarnaway üksi tühja ruumi. Kõik ülejäänud seisid raamatukogu eestoas tohutu musta eebenipuust kappkella juures, mis nägi välja just nagu hiiglasuur puusärk. Kuidas taarnovil asjad edenesid, kui te viimati üleval käisite? Päris Pein veidikese aja pärast. Preester libistas peoga üle otsaesise. Ärge öelge mulle, et ma hakkan peassegi minema ütles ta nukralt naeratades. Küllap vist pimestas mind seal ülalpäevavalgus ja ma ei osanud asju õigesti näha. Aga ausalt hetkeks tundsin ma, et selles, kuidas ta anna või seal portrees seisis, oli midagi õudset. Oh, see tuli vist tema lombakas jalast, ütles doktor Barnett, otsekohe teada puha. Kas tõesti torkas beini järsult, ent häält asendades? Ma ei usu, et meil selle kohta kõik teada on või et me üldse midagi teame. Mis selle jalaga ikkagi lahti on, mis oli lahti tema esivanema jalaga. Ah selle kohta on midagi kirjas raamatus, mida ma lugesin ja mis asub perekonnapaberite hulgas, seletas puud, ma toon selle kohe siia. Kunstnik siirdus kõrval asuvasse raamatukokku. Ma arvan, ütles isa Braun vaikselt, et härra Bei in esitas oma küsimuse teatud tagamõttega. Lõppude lõpuks võin ma selle siinsamas välja öelda, sõnas Pein. Veelgi vaiksemalt. Pealegi on see ju ka mõistuspärane seletus. Iga inimeste võib ju grimeerida selliseks, et ta sarnaneks portreega. Mida me tolled Aarna või kohta üldse teame? Ta käitub õige kummaliselt. Teised vahtisid beini jahmunult, ent vaimulik säilitas rahu. Ma ei usu, et toda vana portreed oleks kunagi varem pildistatud, ütles ta. Sellepärast tahabki ta seda teha. Ma küll ei arva, et selles on midagi imelikku. See on täiesti loomulik asjade käik, lausus puude naeratades. Ta oli parasjagu raamat käes tagasi jõudnud. Ning just sellal, kui ta seda ütles, käivitus miski suure musta kella sisemuses tema selja taga ning üksteise järel kumisesid toas seitse paha endalist kellalööki. Viimase löögiga kaasnes plahvatus ülemisel korrusel, mis raputas maja nii, nagu oleks pikne sisse löönud. Ning enne, kui heli hajus, oli isa Brown'i juba teisel trepiastmel. Mu jumal. Hüüatas Pein tahtmatult. Tanju seal üleval üksipäini. Jah-sõna seisab Raun tagasi vaatamata ning kadus trepist üles. Me leiame ta sealt üksi eest. Kui ülejäänud oma esmasest halvavast ehmatusest toibusid ja robinal mööda kiviastmeid üles jooksid ning stuudiosse sisenesid, osutuski õigeks, et teatud mõttes oli ta seal üksi. Nad leidsid ta kummuli lamamas purunenud fotoaparaadil, mille pikad Bilbastunud jalad osutasid grotesksed kombel kolme ilmakaarde tarnaway oli kukkunud aparaadi peale ning tema kõver mustjalg osutas põrandal neljandasse suunda. Hetkeks tundus mustendavat hunnikut vaadates, nagu oleks mees põimunud ühte mingi tohutu õudse ämblikuga. Piisas pilgust ja puudutusest, veendumaks, et ta on surnud. Üksnes portree seisis puutumatult oma pukil ning oli üsna kerge kujutleda, et selle naerukil silmad säravad veidralt.