Tund aega hiljem, kui isa Braun oli tegevuses vapustatud maja rahva rahustamisega avastas ta korraga ülemteenri, kes pomises midagi niisama mehaaniliselt, nagu oli tiksunud Kell kuulutades oma löökidega õudset tundi pominal lausutud sõnu. Kuulmatagi, teadis preester, millised need olid. Mu pärijaks saab iga seitsmes inimpõlv tund seitsmes minu lahkumise tunniks on preester, kavatses just midagi rahustavat öelda, kui mees justkui ärkvele võpatas ja vihaste jäigastus ning pominast sai raevukas hüüatus. Teie. Hüüdis ta. Teie ja teie päevavalgus, isegi teie ei ütle nüüd Ena mentaarnaweida needust pole olemas. Minu arvamus selles küsimuses on endine sõna, seisa Braun malbelt. Siis vaikinud hetke, lisas ta. Ma loodan, et te peate silmas vaese tarna või viimset soovi ja hoolitsete selle eest, et foto ära saadetaks. Photo hüüdis arst ägedalt. Mis kasu sellest enam on? Tegelikult on kogu see lugu üsna veider, sest mingit fotot polegi. Paistab, et ta ei teinudki seda ülesvõtet, ehkki jändas sellega terve päeva. Lisan, Braun pöördus järsult, siis tehke see üles, võtteise, ütles ta. Vaesel tarna, meil oli õigus. On väga tähtis, et see foto tehtud saaks. Kõik külalised, arst, preester ja kaks kunstnikku vaikisid esialgu otsekui tummaks lööduna, kui nad hanereas pikka musta protsessioonina üle pruunias kollastel luidete minema läksid. Ning tõepoolest, äkitselt nagu pikne selgest taevast oli too ammune väär uskumus tõeks läinud hetkel, mil kõik olid selle sootuks unustanud. Kui arst ja preester olid kõikide mõtted mõistuse teedele suunanud ja fotograaf oli oma ruumid päevavalgusega täitnud. Nüüd võisid nad olla nii mõistuslikud kui iganes soovisid, kuid suisa päise päeva ajal oli seitsmes pärija tagasi tulnud ning päise päeva ajal oli ta seitsmendal tunnil ka lahkunud. Kardan, et nüüd jäävad kõik alatiseks taarna võide meedusse uskuma, märkis Martin, muud. Mina igatahes tean ühte, kes seda ei tee, sõnas arst Teraval toonil. Miks peaksin mina hakkama ebausklikuks üksnes sellepärast, et mõni mees enesetapuga maha saab. Teie siis arvate, et vaene taarna või sooritas enesetapu, küsis preester. Olen kindel, et see oli enesetapp, vastas arst. Võimalik, nõustus teine. Ta viibis seal üleval täiesti üksi ja pimikus leidus terve rohupoe jagu mürke. Lõppude lõpuks oli see just sedasorti asi, nagu tarnoweidel kombeks on olnud. Ega te ometi ei arva, et enesetapule oli midagi ühist perekonna needusega? Arvan, vastas doktor Barnett. Mina usun ühtainust liiki perekonna needusesse ja see on pärilik soodumus. Ma ju rääkisin teile, et see on pärilik ja et nad kõik on poolhullud. Kui te passite ja palju neete ja norutate säherduses mülkas, nagu see siin siis käike alla, kas see teile meeldib või mitte? Pärilikkuse seaduspärasuste eest ei ole pääsu. Teaduse tõdesid pole võimalik eitada. Tarna veidi vaim mureneb niisamuti nagu murenevad nende vanad kõdunenud talad ja kivimüürid, mida söövad meri ja soolane õhk. Enesetapp muidugi sooritas ta enesetapu ning ma söandan väita, et kõik ülejäänud teevad sedasama. Vahest ongi see parim, mida nad teha võivad. Sellal kui teadusemees kõneles, kerkis beini mällu korraga ehmatava selgusega ta anna Veide tütre nägu. Kahvatu traagiline mask mõõtmatu pimeduse taustal ise aga pimestavalt ja ebamaiselt kaunis. Tavas juba suu, et midagi öelda. Selgel ütles isa Braun arstile. Teie olete siis ikkagi ebausklik? Mida te tahate öelda, miks ebausklik? Mina usun enesetapu, kui teaduslikult tõlgendatavad paratamatust. Hästi, kostis preester. Ma ei näe aga pisimadki vahet teie teadusliku ebausu ja tolle teise maagilise ebausu vahel. Mõlemad halvavad inimese sel moel, et need ei mõista enam liigutada omaenda käsi ega jalgu, päästmaks oma elu või hinge. Too värss ütleb, et tarnoweid saatuseks on saada tapetud ja teaduslik käsiraamat ütleb, et tarnoweides saatuseks on endise Tapa. Mõlemat moodi tunduvad nad olevat orjad. Minu arust ütlesite, et usute neis asjus mõistusesse, sõnas doktor Barnett, kas te siis ei usu pärilikusse? Ütlesin, et usun päevavalgusesse, vastas preester valjul ja selgel häälel. Ning ma ei poolda kumbagi neist ebausumaa-alustest käikudest, mis mõlemad lõppevad pimeduses. Seda tõestab järgmine asjaolu. Teie keegi ei tea midagi sellest, mis juhtus tarnavõidemajas. Te peate silmas enesetapu? Päris Pein. Ma pean silmas mõrva. Ütle siis Braun. Ning tema hääl, mis vaid veidike valjenenud oli, tundus kogu rannale vastu kajavat. See oli mõrv. Ent mõrv on tahtest tulenev tegu tahtest, mille jumal lõi vabana. Mida kostsid seepeale teised, ei saanud Pein iialgi teada. Temale avaldas too välja öeldud sõna kummalist mõju. See erutas teda kui pasuna huik ning samal ajal naelutas ta ühtäkki paigale. Ta seisis liikumatult keset liivast tühermaad, jättes teised edasi minema. Pein tundis, kuidas veri ta soontes tuikas ja tal oli täpipealt selline tunne, mida kirjeldades öeldakse, et juuksed seisavad peas püsti. Ja ometi haaras teda ka mingisugune uus ja tavatu õnne aimdus. Toimuv psüühiline protsess oli liiga kiire ja liiga keeruline, et ta seda ise jälgida oleks suutnud. Ning isenesest tekkinud järeldus. Ehkki lahti mõtestamata tekitas kergendustunde seisnud hetke paigal, pöördus Pein ringi ning läks aeglaselt üle liivalagendiku tarnaveide maja suunas. Tõstesilda värisema pannes ületas Pein Vallikraavi, laskus trepist alla ja läbis kõmiseval sammul pikad saalid, kuni jõudis sinna, kus Ärelaid anna või hääbuva valguse püha paistes istus ovaalakna all otsekui mõni ära unustatud pühak, kes surma pärusmaale veel alles on jäänud. Neiu tõstis pea ning imestus muutis ta näo veelgi imetlusväärsemaks. Mis juhtus? Küsis ta. Miks te tagasi tulite? Ma tulin uinuga kaunitari järele, sõnas Pein naerusel häälel. Juba kuu aega tagasi vajus, see maja on nagu ütles doktor. Teiega teete rumalasti, kui käitute nii, nagu oleksite vana tulge välja päevavalgele ja kuulge tõde. Ma tulin teile üht sõnumit tooma ja see sõnum on kohutav, aga ta päästab teid teie vangipõlvest. Sellest, mida Pein rääkis, ei mõistnud preilid Aarna või sõnakestki ent ometi sundis miski teda tõusma ja laskma end juhtida läbi suure saali trepist üles välja õhtuse taeva alla. Hävinenud aia säilmed küünitasid enda mere poole ning purskkaevu keskel oma asendisse tardunud ja vase roostest roheliselt Riittoni kuivanud sarvest ei voolanud tilkagi vett. Pein oli möödaminnes tihti seda kurba kontuuri õhtutaeva taustal tähele pannud ning see oli talle nii mõneski mõttes tundunud kadunud paranduste sümbolina. Nood kuivaks jäänud allikad pidid peagi jälle täituma, kuid nüüd juba kahvaturohelise soolaka mereveega lilled aga uppuma ja merekasvudesse lämbuma. Pein oli enesele mõttes öelnud, et kindlasti pannakse mehelega tarnavaid peretütar kuid ta kaasaks saavad surm ja hukatus niisama kurdid ja halastamatult kui merigi. Aga nüüd asetas ta pronksist Riittonile käe, mis oli otsekui hiiglase käsi ja raputas triittonit, nagu tahaks ta selle põrmu heita kui mõne puusliku või aeda valitseva kurjuse jumala. Mida te tahate öelda? Päris Adelaid kindlameelselt. Milline on siis see sõnum, mis mind vabaks teeb? See sõna on mõrv, ütles Pein. Ja vabadus, milles enesega kaasa toob, on värske nagu kevadised lilled. Ei, ma ei taha sugugi öelda, et olen kellegi tapnud aga asjaolu, et kedagi on võimalik mõrvata, on pärast kõiki neid kurje unenägusid, mille keskel te elanud olete juba iseenesest hea uudis. Teie ei saa aru sellest teie unenäos tuli kõik, mis teiega juhtus, teist enesest. Narnaweida needus oli varjul tarne võides enestes, ta puhkes õitsele pikkamööda, nagu mingi kohutav lill. Sellest polnud pääsu, isegi mitte mõne õnneliku juhuse läbi. Kõik oli paratamatu. Oli siis otsustajaks vain oma vananaiste juttudega või Barnett oma uuemaaegse pärilikkuse teooriaga. Aga too surnud mees polnud mingi maagilise needuse või päriliku hullumeelsuse ohver. Ta mõrvati ja meie jaoks on see mõrv vaid õnnetusjuhtum, ühtlasi aga ka õnnelik juhus. See on päevavalguse kiireke ja ta tuleb väljastpoolt. Neiu naeratas äkitselt. Jah, mul on tunne, et ma mõistan. Te räägite küll nagu mõni hull, aga ma mõistan kesta, siis tappis. Ma ei tea, vastas Pein rahumeeli. Aga isa teab. Ja nagu ütleb isa Braun on mõrv tegu mille saab sooritada tahte abil, mis on niisama vaba nagu meretuul. Isa Brown on imepärane inimene, sõnas Adelaide veidikese aja pärast. Ta oli ainus, kes suutis minu elu mingilgi määral helgemaks muuta kuni kuni päris Pein tehes peaaegu tahtmatu liigutuse neiu suunas ja tõugates eemale pronksist koletise, nii et see oma alusel kõikuma lõi. Kuni seda tegite teie, ütles Adelaid naeratades. Nõnda siis ärkas uinunud loss elule ning meie loos ei ole kohta kirjeldamaks selle ärkamise erinevaid staadiume. Ehkki suur osa sellest ärkamisest sai teoks veel enne, kui rannale laskus õhtu. Kui Harrypein üle mustendava liivaranna taas kodu poole läks, mida ta varem nii mitmesuguste meeleolude kütkes teinud oli, valdas teda ülim õnnetunne, mida üks surelik võib tunda. Kogu tema olemus oli otsekui vägevas tõusulainest kantud. Ilma mingi raskuseta oli ta võimeline kujutlema kogu seda paika taas õie täis pronks triittonit küütlemas kui kuldset jumalust ning purskkaevu, purskama vett või koguni veini. Ent kogu selle sära ja õitekülluse oli tema jaoks loonud üksainus sõna mõrv ning ikka veel ei saanud ta selles suhtes millestki aru. Pein oli öeldut uskunud ega toiminud seejuures sugugi rumalasti, sest ta kuulus nende inimeste kilda, kes suudavad tõde meeltega tajuda. Enam kui kuu aega hiljem ilmus Pein taas oma koju Londonisse, et kohtuda kokkulepitud ajal isa Browniga ning võttis kaasa vajaliku foto. Beini romantiline armulugu arenes nii hoogsalt kui see säärase tragöödia varjus sünnis oli. Seetõttu varjutas kurbmäng kunstniku elu vähem kui teiste oma. Ent oli siiski raske võtta seda millegi enama kui tolle perekonna traagilise saatusena. Veinil oli olnud palju tegemist ning alles siis, kui ta annab hoida majapidamine oli tagasi pöördunud oma rangevõitu igapäevasesse elurütmi ja portree juba mõnda aega rippunud vanal kohal. Raamatukogus õnnestus noormehel seda magneesiumi valgusel pildistada. Enne, kui ta foto antikvaarile saatis. Nagu algul kokku lepitud, tõi ta selle vaimuliku kätte, kes oli seda tungivalt nõudnud. Ma ei mõista teie suhtumist sellesse kõigesse seisab Raun, ütles Pein. Te käitute nii, nagu oleksite mõistatuse juba lahendanud. Preester raputas kurvalt pead. Mitte sinnapoolegi, vastas ta. Ilmselt olen ma väga rumal, sest ma olen omadega ummikus. Ja ummikus selle loo kõige praktilisema külje pealt. See on nii imelik ülilihtne ühe teatud punktini ning siis. Lubage ma vaatan korraks seda teie fotot. Isa Braun silmitses ülesvõtet, hoides seda oma lühinägelik ele silmadele väga lähedal ja küsis, siis leidub teil suurendusklaasi? Pein otsis nõutud eseme välja ning preester uuris fotot läbi selle tükk aega. Siis ta ütles, vaadake selle raamatu pealkirja seal riiuliserval just raami kõrval. See on ju Paavst Johanna elu. Nii. Ja mis veel? Jah, pagana pihta, selle kohal asub midagi, mis käib Islandi kohta. Taevake. Millisel veidral viisil ma selle nüüd lõpuks avastan? Milline ees ja puupea ma olin, et ma seda siis ei märganud, kui ma seal viibisin. Aga mida te siis avastasite, päris kannatamatult. Viimase lüli SÕNA seisab laul ja ma polegi enam ummikus. Ja usun, et on nüüd küll, kuidas too õnnetu lugu algusest lõpuni oli. Kuidas siis käis teine peale. Kuidas, aga vaat nii, sõnas preester naeratades. Et Aarna võida raamatukogus leidub raamatuid Paavst Johanna ja Islandi kohta, rääkimata siis veel köitest, mille pealkiri algab religioonist Friedrich ja mille lõppu pole kuigi raske ära arvata. Kaaslase nördimust märgates lakkas isa Braun naeratamas. Tegelikult pole see viimane asjaolu siiski peamine, ehkki ta on loo viimaseks lüliks. Selles juhtumis on palju imelikumaidki tahke. Üks neist on lausa eriskummaline. Lubage, et ma kohe alguses ütlen teile midagi, mis teid vägagi üllatab. Arno või ei, surnud sugugi tol õhtul kell seitse. Ta oli kogu selle päeva surnud olnud. Üllatab, see on pisut pehmelt öeldud, sõnas bensüngelt. Mõlemad nägime ju teda seal ringi liikumas. Üldsegi mitte. Vastas isa Braun. Minu arust nägime teda või arvasime nägevat askeldamas fotoaparaadiga. Kas polnud ta pea mitte musta katte all, kui te käisite tema toas kui mina seal käisin, siis igatahes oli. Ja sellepärast tundsingi, et tolles toas ja tolle inimkuju juures oli midagi valesti ja asi polnud sugugi tema lombakas jalas, vaid pigem selles, et too jalg ei olnudki kõver. Too inimene kandis samasuguseid tumedaid rõivaid nagu tarna või. Aga kui te näete mõnda meest seismas teise mehe poosis, siis tajute kindlasti, et see poos on imelik ja ebaloomulik. Kas te tõesti tahate öelda, hüüdis beini judinaga, et see oli keegi tundmatu. See oli mõrvar, kostis isa Braun. Ta tappis ta, anna või koidikul ja peitis laiba pimikusse varjudes sinna. Kaise pimik on suurepärane peidupaik, sest seal ei käi keegi ja kui mõni sinna minema juhtubki, ei näe ta seal kuigi palju. Muidugi laskis mõrvar laiba kell seitse põrandale kukkuda, et saaks kogu asja seletada perekonna needusega. Ma ei mõista, tunnistas Pein, mispärast ei tapnud ta Sysdarnovaid kell seitse, selle asemel, et koormata end laibaga 14-ks tunniks. Lubage küsin teilt veel midagi, ütles preester. Miks jäi foto tegemata? Aga sellepärast, et mõrtsukas tappis ta kindluse mõttes kohe pärast tõusmist, enne kui ta seda teha oleks jõudnud. Mõrvarile oli oluline, et ülesvõte ei jõuaks tarnoweide varade eksperdi kätte. Tekkis hetkeline vaikus. Siis jätkas preester tasasemaldoonil. Kas mõistate, kui lihtne see on? Te ju taipasid ise ära ühe võimaluse. Aga kogu lugu on veelgi lihtsam, kui arvasite. Te ütlesite, et on võimalik grimeerida inimest nii, et ta sarnaneks vana portreega. Kuid veelgi lihtsam on teha nõnda, et võltsitud portree sarnaneks inimesega. Lühidalt öeldes, teatud mõttes on täiesti tõsi, et mingit tarna võida, needust pole iial olnud. Polnud mingite vana port reedega vanaaegsete värssi polnud ka pärimust, mehest, kes oma naisele surma tõi, oli vaid väga õel ja nupukas mees, kes soovis teisele surma, et röövida temalt too, kes talle naiseks oli lubatud. Järsku naeratas preester beinile nukralt, ent julgustavalt. Korraks mõtlesite vist, et ma pean silmas teid, ütles ta. Aga teie polnud kaugeltki mitte ainuke, kes toda maja senti mentaalsetel põhjustel külastas. Te tunnete ju toda inimest, õigemini küll arvate, et tunnete. Aga tolles mehes, keda teatakse kui Martin voodi, kunstniku ja asjatundjad vanavara alal oli varjul sügavik, mida ükski Tatutavaist kunstnikest poleks osanud ära aimata. Teile on ju teada, et teda kutsuti portreesid hindama ja kataloogima. Niisuguse aristokraatlikus prahikasti puhul tähendas see lihtsalt ülesannet anda taanoweidele teada, millised parandused nende valduses on. Neid poleks kunagi üllatanud, kui seal leidunuks asju, mida nad kunagi polnud tähele pannud. Portree tuli maalida hästi ja hästi sega tehtud, sai voodil, oli ilmselt õiguski, kui ta väitis, et kui see portree pole Holbaini oma siis on selle teinud vähemalt niisama geniaalne kunstnik. Ma olen peast täitsa segi sõnast Pein. Ning on veel 1000 asja, millest ma sugugi aru ei saa. Kust ta teadis, mismoodi taarna võib välja nägi, mil viisil ta tema tegelikult tappis. Arstid ei mõista selle kohta praeguseni midagi kindlat öelda. Ma nägin meie noore daami käes fotot, mille ta Aarna või oli Austraaliast saatnud sõnas preester. Ning on olemas mitmeid võimalusi teateid hankida, kui uus pärija juba kord omaks on võetud. Neid üksikasju ei pruugigi teada saada, ent raskusi pole siin mingisuguseid. Kas mäletate, et puud käis pimikus tarnoweid abistamas? Eks ole see ju ideaalne paik, et torgata teist näiteks mürgitatud nõelaga olid ju mürgid seal kõik käepärast? Ei uskuge mind, raskusi pole siin mingisuguseid. Küsimus, mis viis minu ummikusse, oli see, kuidas sai voode viibida kahes kohas korraga. Kuidas saida alla tulemata võtta pimikus ta laiba ja seada selle aparaadi najale nii, et see paari sekundi pärast ümber kukuks ja viibida samal ajal raamatukogus, otsides teatud raamatut. Ja ma olin nii rumal, et ei heitnud ainsatki pilku raamatutele raamatukogus ning alles sellelt fotolt siin taipasin ma õnnekombel lihtsat tõde raamatu kohta, mis kõneleb paavst Johannast. Jätsite oma suurima mõistatuse, kõigele lõpu, lausus Pein mornilt. Mida paganat olid paavst Johannal selle kõigega pistmist? Ärge unustage ka raamatut mingitest asjadest Islandil õpetas preester või siis kellelegi religioonist, keda kutsutakse Friedrichi iks. Jääb vaid üle küsida, mis masti mees oli kadunud Lortarnaway või nii, märkis bensüngelt. Ma mõtlen, et ta oli haritud ja huumorimeelega ekstsentrik, jätkas isa Braun. Olles haritud, teadis ta, et sellist isikut nagu Paavst Johanna pole olemas. Olles humoorikas, turgatas talle kindlasti pähe niisugune pealkiri nagu islandi mürkmaod või midagi muud, mida polnud olemas. Julgeksin pakkuda kolmandaks pealkirjaks religioonist Friedrich Suure elus. Asi, mida samuti polnud olemas. Kas teile ei tule nüüd pähe mõte, et just niisugused võiksid olla Pealkirjad olematute raamatute selgadel ehk teiste sõnadega raamaturiiulis, mis polnudki raamaturiiul. Aa, nüüd ma saan aru, mida te tahate öelda. Seal oli siis salatrepp, salatrepp üles, papa, mille muud isiklikult pimikuks välja valis, sõnas preester noogutades. Kurb küll, kuid pole midagi parata, see on nii hirmus, tavaline ja rumal. Niisama rumal olin ka mina selles üsnagi labases loos. Meil oli aga ka tegemist ehtsa vana läpatanud romantilise looga, kust ei puudunud ei allakäinud aadlisugu ega lagunev perekonna mõis. Oli asjatu loota, et niisugusel puhul saab läbi ilma salakäiguta. See oli tõeline preestri salaurgas ning ma olen kõigiti ära teeninud, et mind sinna kinni pandaks.