Professor open ootamas alati plahvatuslik raevupurse, kui keegi teda spiritistiks või siis spiritismi poolehoidjaks nimetas. Ent sellega polnud plahvatusohtlik aine temas kaugeltki veel ammendunud, sest raevu sattus ta aga siis, kui keegi teda spiritismi vastaseks pidas. Professor õppensho tundis uhkust, et oli kogu oma elu pühendanud psüühiliste nähtuste uurimisele. Ent uhke oli ta veel sellegi üle, et polnud iial lasknud aimata, kas ta peab neid tõepoolest psüühilisteks või üksnes nähtumuslikeks. Mitte miski ei pakkunud professorile nii suurt naudingut kui viibida veendunud spiritistide ringis ja hävitavalt kirjeldada, mil viisil ta on paljastanud ühe meediumi teise järel. Avastanud ühe petise teise järel. Sest ta oli tõepoolest mees, kes ilmutas avastaja talenti ja taipu, kui ta pilt kord juba mingile objektile kinnitus meediumidel kui ülimalt kahtlastel objektidel. Aga peatus ta pilk alatihti. Sageli pajatas open Shoo, kuidas ta tundis ära ühe ja sama pettur spiritisti kolmes erinevas maskeeringus korda naiseriietes korda valge habemega vanamehena ja kord tumeda šokolaadikarva nahaga Brahmanina. Niisugused üksikasjalised jutustused tekitasid tõsi, usklikest ärevust ning see oligi open. Shoeesmärk. Kurta polnud siin midagi, sest ükski spiritist ju ei eitagi, et on olemas ka meediume petiseid. Professori ladusalt lood võisid aga viidata ka sellele, et kõike meediumid on petturid. Ent häda lihtsameelsele ja puhtsüdamlikult materjalistile ning eks ole ju kogu materjalistide tõugi üsna puhtsüdamlikke lihtsameelne, kes neid jutustusi kuritarvitades söandas väita, et vaimud ei ole kooskõlas looduse seadustega või et säärased asjad on vaid vanatühipaljas ebausk või et see kõik on mõttetus ja tühi jutt. Seadnud sedamaid oma teadusliku laskepatarei vastassuunda pühkis professor sellise materialismi võitlusväljalt niisugused täiesti kaheldamatult juhtumite ja seletamatut nähtuste Canonaadiga, millest õnneturatsionalist polnud elus midagi kuulnud. Ta puistati üle daatumite ja detailidega ning toodi ette kõik seletused, mida oli üritatud ja millest loobutud. Toodi ette kõikvõimalikud asjad, välja arvatud vaid see, kas tema, John Oliver, open, Shoo uskus või ei uskunud vaimudesse. Ei ükski spiritist ega materjalist võinud kunagi hoobelda, et on selles selgusele jõudnud. Professor, open Shoo õlgkollase lõvilakka ja helesinise ning sisendama silmavaatega kõhetu mees ajas oma sõbra isa Browniga jututrepil hotelli ees. Mõlemad olid hotellis just äsja hommikueinet söönud ja enne seda ka ööbinud. Professor oli kohale jõudnud hilja õhtul ning läbinisti kurnatuna pärast üht suurejoonelist eksperimenti. Ta oli ikka veel erutatud järjekordsest lahingust, mida ta nagu alati oli pidanud üksi ja seejuures mõlema poole vastu. Oh, ma ei pea loomulikult silmas teid, sõnas Open sho naerdes. Teie ei usu seda ka siis, kui see tõsi peaks olema. Aga kõik need inimesed pärivad minult ta lakkamatult, mida ma püüan tõestada. Näib, et nad ei mõista, et ma olen teadlane. Teadlane ei püüa midagi tõestada, ta üksnes püüab leida seda, mis tõestab ennast ise. Ainult et ta pole seda veel leidnud. Lausu, seisab Raul. Noh, mul on paar pisikest mõtet, mis polegi nii eitavad, kui enamik inimesi arvab vastas professor, vaikinud hetke, kortsus kulmul. Igal juhul olen jõudnud arvamusele, et kui selles kõiges midagi on, siis otsitakse seda valest kohast. Kogu see asi on ülearu teatraalne, liialt toretsev meediumi suust väljuv sätendav ektoplasma trompetit, hääled ja muu meenutab kangesti melodraamat ja kopitanud kodukäijatest kubisevad ajaloolisi romaane. Olen hakanud mõtlema, et kui ajalooliste romaanide asemel tuntakse huvi hoopis ajaloo enda vastu siis leidub seal tõesti midagi. Ainult et muidugi mitte ilmutisi. Ilmutised ju üksnes ilmuvad sõna siis Braun. Teie ütleksite vist, et kodukäijad on vaide nähtumuslikud ilmingud. Professori pilk tavaliselt nii hajevil, muutus järsku teravaks ja keskendus justkui märganukstamand kahtlustäratavat meediumi. Õutensho meenutas kangesti inimest, kes püüab sobitada silmakoopasse tugevat suurendusklaasi. Muidugi mõista ei pidanud professor preestrit kahtlaseks meediumiks. Tema tähelepanu äratas hoopis see, et sõbra mõte, et ema omale nii kärmesti järele jõudis. Tohoh imelik, et ta seda just praegu ütlete. Mida rohkem ma seda asja uurin, seda rohkem hakkan arvama, et üksnes ilmumisi otsides kaotatakse väga palju kui uuritaks vahel ka kadumisi. Jah, ütles isa Braun. Lõppude lõpuks ei pajataga tõelised haldjalood kuigi palju kuulsate haldjate ilmumisest nagu näiteks titaan ja esilemanamine või Oberoni kujutis kuuvalgel. Kuid on loendamatuid, lugusid sellest, kuidas inimesed kaduma läksid, sest et haldjad röövisid nad ära. Ma pean silmas tavalisi kaasaegseid inimesi, kellest te võite ajalehest lugeda, sõnas open. Sho, tehke aga pealegi, suured silmad. Just selline ongi praegu mu jahiala ja ma olen sellega tegelenud juba tükk aega. Ma usun, et paljusid psüühilisi ilminguid saab ära seletada. Ent kadumisi ei suuda ma kuidagi seletada, kui nad pole psüühilised inimesed, kellest kirjutavad ajalehed, kes kaovad ja keda iial enam ei leita. Jah, kui tunneksite detaile, mida mina tunnen. Ja enne just täna hommikul sain ma oma mõttele uue kinnituse väga kummalise kirja ühelt missionärilt, kes on üsna usaldusväärne sell. Ta tuleb täna hommikupoolikul minu juurde. Kui tulete pärast koos minuga einele, siis räägin teile jutuajamise tulemustest. Mõistagi jääks ainult meie vahele. Täna on, seda võib, muidugi, kui haldjad mind vahepeal ära ei röövi, vastasi saab Raun tagasihoidlikult. Niisiis läksid nad lahku ning upensho pööras ümber nurga, suundudes kontorisse, mille ta sealsamas lähikonnas oli üürinud peamiselt selleks, et anda välja väiksemahulist ajakirja mis sisaldas kõige kuivemat, diagnostilisemat laadi märkusi igasuguste psüühiliste ja psühholoogiliste tähelepanekute kohta. Õppenshool oli üksainus ametnik, kes istus kontori ooteruumis laua taga ning liitis kokku arve ja fakte trükitud aruannete tarvis. Professor peatused pärida, kas härrabringel juba käis. Ametnik vastas eitavalt ja jätkas automaatselt arvude liitmist. Professor aga läks kabineti suunas. Muide, perridž lisas ta veel üle õla. Kui härrabringlilt tuleb, saatke ta kohe minu juurde. Ta ei pruugi oma tööd katkestada, kui võimalik. Tahaksin neid märkmeid veel täna valmiskujul näha. Ja kui ma homme hiljem tulen, siis jätke need minu lauale. Upenshuvastus kabinetti juureldes ikka veel küsimuse kallal, mille oli tekitanud või pigemini tema mõtteis paika pannud nimi pringl. Ka kõige tasakaalukam magnostik on siiski inimene ning on võimalik, et misjonäri kiri tõotas anda suuremat kaalu professori salajasele praegu veel kaheldavale hüpoteesile. Õupensho võttis istet oma suures mugavas toolis Montannie kujutava krabüüri vastas ja luges veel kord läbi kirja kõrge ouliselt liug pringlilt mis määras nende kohtumise sellesamale hommikule. Paremini kui professor õpen. Sho ei tundnud hullumeelse kirjale iseloomulikke tunnuseid, mitte keegi. Kuhjunud detailid nyyd peen käekiri, tarbetu pikkuse kordused. Siin need tunnused puudusid. Kirjas oli vaid lühike ja asjalik, trükitud teade et selle autoril on tulnud kokku puutuda mõningates seletamatut kadumistega, mis tunduvad olevat seotud professori kui psüühiliste probleemide uurija valdkonnaga. Professorile jättis kiri soodsa mulje. Ebasoodsalt ei mõjunud miski, isegi mitte see, kui ta pead tõstes kerge üllatusega märkas, et kõrgeauline liugkringel seisis juba kabinetis. Teie ametnik palus mul otsekohe sisse astuda, seletas külaline vabandavalt Enta laia ja üsna meeldiva naeratusega. Naeratust varjasid osaliselt hiigelsuur punane hallisegune habe ja põskhabe ehtne habemedžungel, mille mõnikord kasvatavad enesele valged mehed, kes džunglis elavad. Ent mehe silmades kahel pool nisu, nina, Polnud midagi metsikutega võõrastavat. Just neile suunas professor, Õupen sho otsemaid justkui prožektori või läätse oma skeptiline ja uuriva pilgu, mille ta oli suunanud nii mõnelegi, et vaadata, kas too pole mitte hullumeelne või silma moondaja. Praegusel juhul aga oli mulje ebatavaliselt usaldust äratav. Päratu habe võinuks muidugi kuuluda ka hullule, ent silmad olid habemed täiesti vasturääkivad. Mehe pilgust paistis siirust ja sõbraliku lõbusust, mida kunagi ei leidu tõeliste petiste või tõeliste hullumeelsete vaates. Niisuguste silmadega mees võinuks olla väike, kodanlane, rõõmsameelne skeptik. Inimene, kes igasuguste vaimude ja viirastuste suhtes väljendab valjuhäälselt ja põhjendamatut kuid seejuures siirast põlastust. Ükski elukutseline pettur ei võinuks enesele lubada säärast kergemeelset välimust. Seljas oli mehel kurguni kinni nööbitud, närune vana keep ja tema vaimuliku kutsele viitas üksnes laia äärega loidus kübar. Ent metsikust ümbrusest tulnud misjonärid ei vaevugi tihtipeale kirikumehe riietust kandma. Võib-olla te arvate, et see kõik on järjekordne altvedamine, professor lausus härrabringel Arusaamatu lõbususega ja ma loodan, et andestate mulle, kui ma teie vägagi põhjendatud taunima hoiaku üle pisut naeran. Ometi on mul tarvis oma lugu jutustada mõnele teadjale inimesele, sest see on tõsi. Olen misjonär Miia Niias misjonijaamas Lääne-Aafrika metsade keskel, kus vaated ainsaks valgeks inimeseks. Peale minu enda oli selle piirkonna kõrgeim ohvitser kapten Vals kellega me saime kaunis lähedaseks. Ma ei taha sugugi öelda, et talle meeldis misjonitöö. Ta oli, lubatakse öelda, mitmes mõttes üsna kalestunud tüüp. Üks neid puupäiseid, laiaõlgsed Theo inimesi, kel vaevalt kunagi elus on tarvis millegi üle pikemalt järele mõelda rääkimata siis veel millessegi uskumisest. Ning see muudab loo veelgi kummalisemaks. Ühel päeval pärast lühiajalist äraolekut jõudsin taas tema telgi juurde ning ta teatas mulle kohe, et on läbi elanud midagi väga veidrat ega tea, mida nüüd peale hakata. Käes hoidis ta vana võidunud nahkköites raamatut ning asetas selle lauale revolvri ja vana eks araabia mõõga kõrvale, mida ta arvatavasti säilitas kui haruldus. Ta ütles, et raamat kuulub kellelegi mehele, keda ta olla kohanud. Laevareisil, millelt äsja naasnud, oli too mees olnud veendunud, et seda raamatut ei tohi keegi avada ega sinna sisse vaadata. Muidu viib kurata minema või ta lihtsalt haihtub või midagi muud sellesarnast. Vals ütelnud, et see kõik on loomulikult tühi jutt ja nad läinud tülli. Kõige lõpptulemus oli ilmselt see, et pilthaaval toonil argpüksiks ja ebausklikuks nimetatud mees avaski raamatu pillas selle otsemaid käest. Sammus laeva reelingu äärde ja üks hetk sõnas professor, open, sho, teinud mõned ülestähendused. Enne kui te edasi jutustate. Öelge palun, kas too mees ütles Avalsile, kust raamatu sai või kellele see varem kuulus? Jah, vastas springel, nüüd juba surmtõsiselt. Ta vist ütles, et viib selle tagasi doktor hänkile praegu Inglismaal viibivale idamaa rändurile, kellele see algul kuuluski ja kes oli teda hoiatanud raamatu imeliste omaduste eest. Nojah, hänki on üsna võimekas mees, aga samuti ka väga mõistatuslik ja üleolev ning see muudab loo üha imelikumaks. Valsi jutu tuum on aga palju lihtsam. Asi seisneb selles, et too mees, kes raamatusse vaatas, kõndis otseteed üle laeva parda ning teda pole enam kunagi nähtud. Kas te ise usute seda? Küsis open Shoo pärast lühiajalist vaikust. Vastas springl ja seda kahel põhjusel. Esiteks, võilsil polnud kujutlusvõime raasugi, ent tema jutus oli üks aspekt, mille sinna oleks võinud paigutada vaid kujutlusvõimega inimene. Ta ütles, et mees laevalt kadus üle parda täiesti tuuletule vaiksel päeval. Ent ta ei kuulnud mingisugust sulpsatust. Mõnda aega silmitses professor vaikides oma märkmeid. Siis küsis ta. Ja teie teine põhjus, minu teine põhjus, vastas kõrgeauline liug, pringel on see, mida ma nägin oma silmaga. Taas tekkis vaikus, siis jätkas Prinl endisel asjalikul toonil. Ja mida ta ka rääkis, ei ilmutanud ta kordagi seda agarust, millega sõge või usklik inimene teisi veenda püüab. Ma juba ütlesin, et Uueils asetas raamatu lauale mõõga kõrvale. Telgil oli üksainus avaus ja selles avause seisin mina selgkaaslase poole ning silmitsesid metsaserva. Võils seisis laua kõrval ise üha porised asjad Torisedes seletades, et 20. sajandil on selge tobedus peljata, avada üht tühipaljast raamatut ja et miks kurat ei võiks ta seda siinsamas avada. Samal hetkel valdas mind ähmane eelaimus ja ma ütlesin, et parem kui ta seda ei teeks, et õigem oleks tagastada raamat doktor hankile. Mida halba võiks sellest sündida vastase Vils ärritatult. Mida halba on sellest juba sündinud? Küsisin kangekaelselt vastu, mis juhtus teie sõbraga laeval. Võls ei vastanud ning mida ta olekski võinud vastata. Ent oma üleolekut tunnetades käisin ma edevalt peale. Ja kui juba selleni läks, ütlesin ma siis, milline on teie versioon sellest, mis laeval tegelikult juhtus? Ta ei vastanud ikka veel, ma vaatasin tagasi ja teda ei olnud enam telgis. Telk oli tühi. Raamatlevas laual avatud, kuid kummuli, otsekui oleks seda niiviisi asetanud. Ent mõõk vedeles maas, telgi teises otsas ja telgiriides olid pikk rebend, just nagu oleks keegi sellest mõõgaga tee läbi raiunud. Nägin irvitavat avaldust telgiseinas ja selle taga vaid metsa mustavat müüri. Ja kui ma telgi tagumisse otsa läksin ja rebenenud kohast välja vaatasin, ei olnud ma sugugi kindel, kas puude ja alusmetsarägastikus oli mõni oks kõrvale paindunud ja murdunud või mitte. Kui jah, siis igal juhul mitte sügavamalt kui mõne jala ulatuses. Kapten valssi olemas, sellest päevast näinud ega temast midagi kuulnud. Mähkisin raamatupaberisse, hoidudes hoolikalt seda vaatamast ja tõin ta Inglismaale. Alguses kavatsesin selle kohe doktor hänkile tagasi viia. Siis aga nägin teie ajakirjas mõningaid ülestähendusi, mis viitasid mingile hüpoteesile selliste nähtuste kohta. Ning otsustasin oma teelt kõrvale põigata ja sellest teile rääkida, sest teil on tasakaaluka ja avara mõttelaadiga inimese kuulsus. Professor õppen Shoo pani sulepea käest ja silmitses tükk aega meest teisel pool lauda, koondades sellesse vaatesse kõik oma senised kogemused, mitmete täiesti eri sorti petiste ja koguni mõnede ekstsentrilise erakordsete ausate inimestega. Tavaliselt alustas open shokk ainest hüpoteesist, et kogu lugu on üksainus hunnik valesid. Üldiselt eeldas, keda, et ka see lugu on üksainus hunnik valesid. Ning ometi ei osanud õppen Shoo seda meest tema jutuga kokku sobitada. Kasvõi juba sellepärast, et ta ei saanud aru, kuidas võis, sedasorti pettis just niisuguse vale välja mõelda. Vastupidi, petturitele ja šarlatanidele ei paistnud mees üldse püüdvadki aus välja näha. Asi tundus sootuks teisiti olevat. Mees justkui oligi aus, hoolimata millestki häirivast, mis oli väline ja pinnapealne. Open soole tuli mõttesse võimalus, et tegemist on ausa mehega, kes vaevleb pettekujutluse kütkes. Aga sümptomid ei klappinud jälle. Mehest õhkus koguni mingit ükskõiksust, otsekui ei hooliks kiida suuremat oma pettekujutluses, kui see üldse pettekujutlus oligi. Küsis open, sho kohtumõistja Teraval toonil, mis paneb tunnistajad õpetama. Kus on teie raamat praegu? Habemes näole, mis jutustuse kestel oli olnud tõsine, ilmus taas naeratus. Jätsin selle välja sõnaspringel, tahtsin öelda ooteruumi, see oli vahest riskantne, kuid vähem riskantne kui teine võimalus. Mida te sellega öelda tahate? Nõudis professor. Miks te seda kohe siia ei toonud? Sest ma teadsin vastase misjonär, et avate raamatu, niipea kui te seda näete veel enne, kui olete minu loo ära kuulanud. Arvasin, et kui olete mu lugu kuulnud, mõtlete järele enne, kui seda teete. Vaikinud hetke, lisas ta. Ootetoas polnud kedagi peale teie ametniku ja tema jättis kindlameelse visa ning ärilistest armutustest hõivatud inimese mulje. Õupensho naer oli teesklematu. Oh Päbitš. Hüüatas ta. Tema juures on teie maagilised köited täiesti kindlates kätes, võite uskuda. Tema nimi on peridž, aga mina kutsun teda sageli Päbitšiks, sest ta meenutab nii väga tolle mehe leiutatud arvutusmasinat. Ühegi inimolendi puhul, kui Perry džite üldse inimolendiks võib nimetada, poleks vähem tõenäoline, et ta hakkab avama mõnda võõrale kuuluvat pakki. Noh nüüd võime minna ja selle siia tuua ning ma kinnitan teile, et kaalun põhjalikult läbi, mida sellega peale hakata. Ausõna, ma ütlen teile otse välja. Õppemmsho vaatas mehele taas tähelepanelikult otsa. Et ma ei ole sugugi kindel, kas peaksime selle siinsamas avama või doktorankile saatma. Mõlemad väljusid kabinetist, astusid ootetuppa ning samal hetkel härrabringele hüüatas, jooksis ametniku laua juurde. Laud oli kohal, ent ametnik mitte. Laual oli pakendist välja rebitud koltunud nahkköites raamat, mis lebas nüüd suletult, kuid niimoodi, nagu oleks just äsja avatud olnud. Laud seisis akna all, kust avanes vaade tänavale ning aknaklaasis ilutses päratu sakilise äärtega auk otsekui oleks sealtkaudu inimkeha tühjusesse hõljunud. Härra perridžist polnud kuskil jälgegi.