Mina olen Anu Allas ja tänases saates tuleb juttu rahvusvahelisest video- ja tegevuskunstisündmusest. Viinistu 2004 mis toimub laupäeval, seitsmeteistkümnendal juulil Viinistu algusega kell 18 null null ning juba enne nii-öelda ametlikku algust võib Viinistu Viinistu kunstimuuseumis kunstimuuseumi ümbruskonnas vaadata viimase nädala jooksul loodud kohaspetsiifilisi teoseid. Pliinistu 2004 jätkab Kunstnike Jaan Toomiku ja pooldavaidžersi poolt korraldatud suviste kunstiprojektide sarja mis algas 2000. ja 2001. aastal Rakveres toimunud üritusega kananahk. 2002. aastal laienes kananahka haapsallu ning eelmisel aastal toimus juba sealsamas Viinistu siiamaani saarel sündmus nimega saar kakstuhatkolm. Sel aastal siis Viinistu 2004. Selles viimase koduleheküljelt www Viinistu punkt com võib lugeda, et Viinistu on vana kaluriküla umbes 70 kilomeetrit Tallinnast, kus nõukogude ajal arenes välja kalakonservitööstus koos vabriku, hoonete, elektrijaamade ja muu juurdekuuluvaga. Üks neist tööstushoonest. Ta on praegu Jaan Manitski initsiatiivil ümber ehitatud Kunstimuuseum, miks? Osades hoonetes on avatud seenekasvatus, mis peale kalatööstuse krahh annab tööd paljudele kohalikele elanikele. Ülejäänud hoonetes käib hetkel ruumide kohandamine kunstipuhkaja konverentsikeskuseks. Koos hotelliga. Nelja kilomeetri kaugusel rannast asub moonisaar, kus leidis aset osa eelmise aasta tegevuskunstisündmusest. Täna on stuudios üks Niinistu, 2004 korraldajatest Jaan Toomik, enne veel, kui rääkida selleaastasest Viinistu sündmusest. Ma tahtsin küsida natuke selle ajaloo kohta, et miks, kuidas kananahk algas ja miks just Rakveres ja kuidas see liikumine on toimunud, et nüüd Sisweenistusse jõutud. No esimene sellelaadne sündmus, kananahk toimus teatud juhuste kokkulangemisel, poleks ma justin vahetult Haagos resideerunud kuu aega ja tulin siia Eestisse ja, ja oli palju selliseid huvitavaid ideid ja, ja mitmeid häid tuttavaid ja sõpru tekkinud kellega, nagu tahtsid kokku saada ja midagi teha sellelaadset. Ja siis. Ja tuttava Teet Veispakule seda rääkides ja pool Rotšessile, siis me mõtlesime, et kasutame selle võimaluse ära, et Rakveres on mingeid ruume ja teeme väikese ürituse, kus on nagu Eesti ja ja Ameerika kunstnike seen. Ühisühisüritus. Nime leidmisel aitas Dolores Wilberg, üks perfomance kunstnik Chicagost, kelle ühe näidendi nimi oli Kuusles, mis tõlkes võiks nagu olla kananahk. Ja mõtlesime, et see on selline hea nimetust. Selliste natuke nihestatud kohaspetsiifiliste teoste jaoks mitte ainult, vaid üldse kogu tänavakunst tegeleb teatava sellise nihestatud vaatenurga leidmisega mis annaks nagu kassa mingile banaalsele, nähtuse või objektile hoopis mingi värskema, sellise tunnetuse või. Ja kaks esimest korda olid siis Rakveres ja, ja siis juba Haapsalus ka, et kas see oli natuke sedamoodi üritus nagu, millest on ka hästi palju, räägitakse, et, et tuleb väikelinnadesse ja üle Eesti üle mitte ainult üle Eesti, aga üldse üle maa väiksematesse kohtadesse professionaalset kunsti viia ja, ja kuidagi mingit kontakti püüda saada selle muu maailmaga ka kui mitte ainult selle väikse meistriringkonnaga. Noh, mingis mõttes oli see teadlik ja sellistest praktilistest asjaoludest eelkõige tegijatest, ajaga koha võimalustest, mis tol ajal oli Rakvere muuseumikeskkond ja, ja et mingi infrastruktuur seal ümber ja hooned ja Teet Veispaku olemasolu seal. Mina ise olen ikkagi põhiliselt tegevkunstnik ja sellise mäleskmendi ja organiseerimisega ma noh, nii palju ei tegele. Aga meie olime siis nagu pool rodgers ratturid, kes kutsusid siis oma tuttavaid ja sõpru nagu üritustele. Teet Veispakule heinavusena organisatoorne osa. Aga miks just väikelinnas? Ma ei tea, noh, kas nüüd missioon, aga esiteks, suvekuudel on väga riskantne Tallinnas mingit sellist asja korraga, eks. Energia on hajutatud sel laadsete asjade jaoks ja ja inimesed liiguvad ringi ja, ja, ja selline üritus nagu täiesti ära hajuda sellises linnakeskkonnas. Selles suhtes on igal juhul kontsentreerituma, tuleb välja kuskil väikses kohas. Ja ma arvan, et Viinistu selles osas on nagu ideaalne seal ümber nagu eriti midagi peale sellise loodus no nii ei ole, on, eks struktuurne üksus selle kunstimuuseumi näol mis on hästi kontsentreeritud ühte kohta, inimene tuleb sinna ütleme sümboolselt nagu palverännakule ja ta on nagu selleks ettevalmistatud, mingeid muid mõjureid tema peale nii palju kui siin kuskil linnakeskkonnas. Ja teiseks juulikuu selline rahvusvahelises kunstielus küllalt vaikne aeg, et me nagu eeldasime, et siis me saame nagu ka seest väljaspoolt publikut sinna inimesed teevad oma plaane. Kuraatorid, kriitikud sõidavad ühelt näituselt teisele, aga juuli on selline vaikne aeg. Aga see nime muutus, ma usun, et torkasime üsna silma või kõrva õieti et kui ta alguses oli selline üsna nagu pretensioonikas ja tõesti nii-öelda nihestatud kananahk ja siis äkki muutus üsna neutraalseks kõigepealt saareks ja siis nüüd viinistuks. Kas seal on mingi sisuline eesmärk selle nimega? Selga muutus põhiliselt sellepärast, et koos Teet Veispaku lõppes. Ja siis me otsustasime, et ei saa nagu päris kasutada sellist ühist nimetust enam ja muidugi ka see sündmus olemuslikult nagu laienes, ta ei olnud enam noh, nii nii ekstreemsete asjade peale nagu mõeldud, vaid ta võttis nagu kunsti kaasaegse kunsti üldisemalt. Otsime nagu erinevaid nähtusi, sellesse sulandasime. Aga mooni Saarele sel aastal enam ei sõideta, ma usun, et eelmine aasta vist oli osale publikule vähemalt sõit isenesest erutav väikeste kalapaatidega, et nüüd on saar maha jääd. Eks see sõit sinna oligi nagu planeeritud häppeninge kui selline, aga hetkel kuidagi logistiliselt on väga raske seda selliste rahasummadega, mis meil on nagu korraldada nii, et ta toimiks professionaalselt. Ja teiseks on see ka looduskaitsealakogemused näitavad, et publikut meil jagu väga palju, isegi et selles suhtes me nagu ei saa nii suurt massi viia le mere. Siis ma tahtsin küsida nende kunstnike kohta nii varasemate aastate kui nüüd selle aasta kohta ka, et kuidas nad sinna satuvad, kas on keegi, kes nad vali, kes nad kutsub või saavad nad ise avaldada soovi. Ja on mingisugused kriteeriumid, et kes nüüd sobib viimistusse tulema ja kes ei sobi, kelle tööd on õiged, kelle omad ei ole. Nonii. Kui üldse kunstimaailmas toimib ikkagi suhete baasil Kutsumine ja asjade toimimine siis ka see sündmus nagu eraldat. Mainisin mina ja pool saama nagu kuraatorid olnud, kes sellist kunstnike poolt nagu kokku panevad. Ja eks siin ole meie oma sidemed nagu kasutame neid. Aga võib-olla täpsustuseks öelda, et juba päris algusest peale välja arvatud võib-olla esimene kananahk on olnud selline nagu tuumik, kes on nagu seda projekti nagu vedanud sinna siis kuuluvad peale meie veel Jaan poole ja Jüri oja ver, kes on nagu enam-vähem iga taasta nagu esinenud alates teisest kananahast, lülitasin nagu ühe ühe blokina sellesse projekti oma intervjuu õppetooli tudengid, kes saaksid nagu siis esmase tuleproovi rahvusvahelisel areenil nagu ja, ja siis ongi nii, et see koosneb nagu minu tudengitest meist alati. Me püüame mõne eesti kunstniku ka kutsuda, kes siis ise soovi avaldab või ise valime. Mitmed esinejad, Anno, saans, Andrus joon, vanas Ene-Liis Semper, Kurvits ja nii edasi. Ja siis on rahvusvaheline seltskond, kes reeglina on alati nagu erinev olnud. Ma paar inimest on nagu kaks korda esinenud ja ka see aasta on, eks põneva kunstnikega paar Lõuna-Aafrika Vabariigist uuesti tulemas on nad juba siin. Nimelt, Steven Cohen ja elu Kaiser, kes on väga põnevad, äärmuslikku perfomance, kunsti esindajad, sünteesivad sellist moderntantsu, sõja radikaalset, juudi geikultuur ja ega seda ei oskagi nagu ümber seletada, seal peab vaatama hästi visuaalselt. Aga ikka, ma küsiks veel, kes on need kõige nii-öelda olulisemad, kõige kuulsamad või mida nad teevad, kui keegi nüüd läheb, kel kuus viinistesse laupäeval, et milleks ta peab valmis olema või kuidas peaks vastu võtma seda, mida ta näeb või mida seal tehakse? Algul oli meil väike strateegiat nagu tuua selliseid suuri nimesi siia kananahale Eestisse üldse, kuna sellelaadne kunst ei ole nagu noh, kunagi ei saagi massidele kuuluvaks. Aga samas nagu märgistada Eestit kui sellelaadse kunsti territooriumit. Me kutsusime selliseid nimesid nagu Stiina hulka, kes on nagu videokunsti, pioneere ja vaieldamatu, väga huvitav kunstnik, hiljem ma organiseerisin koos kaasaegse kunstikeskusega talle ka personaalnäituse siia. Hansapanga galeriis oli hästi terviklik video, videoinstallatsioon, näitus temalt. Siis on käinud siin mari soole, fantaan Belgiast olekuulik ja mitmeid teisi tipptasemel kunstnikke sellest valdkonnast, aga nüüd ei ole see enam nii oluline, pigem vaatame nagu sees kooslust ja väga tihtipeale need asjad ei toimi ka ainult nime nimetasandil on lihtsalt hea küll, kui oleme nagu need siia saanud, aga põhiline on ikkagi see. Kutsume nad, kunstnikud, sea varem juba kohale mingi nädal aega ja paljut töötavad sellise koha spetsiifikaga, et see lõpp, töö nagu valmib siin on ju mingite materjalide sünteesist. Aga ka seekord on väga, kõik on tegelikult rahvusvaheliselt toimivad kunstnikud Austriast Prantsusmaalt, Lõuna-Aafrikast, Saksamaalt. Ma ei tahagi minagi nüüd mingisse hierarhiasse panna, üldsegi mitte. Aga kõik, ma arvan, väärivad tähelepanu siin. Johannes DM ning Berliinist täpne ja põnev perfomance kunstnik Frans kratt pool Šveitsist ja, ja nii edasi. Eelpool mainitud Cohen ja elu kogu sellele sündmusele oleme kogu aeg püüdnud sellist rahvusvahelist maapinda anda, ka kriitika ja. Ja meedia osaliselt oleme olulisi kuraatoreid, kriitikuid väljaspoolt ja seekord näiteks tuleb kunstfoorumist Jürgen Raap kohale. Kajastab seda sündmust Sis kunst voorumis, mis on nagu saksakeelse kultuuriruumi kõige olulisem ja suurem kunstiajakiri. Aga nüüd sellest rahvusvahelisest poolest, sest rääkides, kas te teate, kas te olete näiteks olnud teid on kindlasti ma usun, sadu selliseid analoogseid sündmusi, mis nagu toimuvad just mingis väga võimsas keskkonnas ja kuskile Saaremaal. Et kas te teate mõnda mujal toimuvat taolist sündmust ja et kuidas need toimivad või kuidas on näiteks seal suhe publikuga või kellele nad on suunatud, kas nad on pigem sellised? Annavad võimaluse. Ühe asjaga tegelevatel inimestel kuskil maailmas ühes kohas kokku saada ja suhelda või on nagu väga aktiivselt ikkagi väljaspoole suunatud või taotlevad mingit laiemat tähele. On ikkagi pea seda selliseks helitaarseks kunstiks, et ta ei olegi nagunii väga mõeldud, et peab nüüd kõikvõimalikule publikule nagu mõjuma. Ma aga noh, selles mõttes on, ütleme, mujal suurtes kultuurriikides on see nagu soodsam, sellepärast et sellelaadse kunsti kandepind on lihtsalt laiem ja publik on haritum ja ma ei taha siin midagi alavääristada, aga igal asjal on oma publik. Ja viimase asjana tahtsin küsida seda, et kui see viinistes on, mis nende varasemat kana näeb ka kui nad on nii-öelda esimeseks võimaluseks, siis nendele interdistsiplinaarset kunstide magistrantidele, kunstide osakonna magistrantidele kui rahvusvahelise publiku ette astumiseks. Ja siis on mind alati huvitanud, et kuidas seda interdistsiplinaarset kunsti õpetatakse, et kuidas see protsess toimub või on seal midagi. Ilmselt on midagi erinevat, võrreldes nagu maali, skulptuuri, õpetamisega. Noh, see on nagu juba märksa pikem teema, võib-olla, et mis ma siin ühe lausega ei tutvusta, eks interdistsiplinaarsus, kunstis pale kunstis nende stiilide ning meediate vahel nii suurt erinevust, jäika, sellist hierarhiat, et, et kui sa tahad nagu toimida kaasaegse kunstnikuna, siis sa pead vähemalt informatiivset valdama seda kõike, mis või teadma, mis mujal maailmas toimub ja suutma nagu intelligentselt reageerida neile sündmustele. Ja eks selle kahe aasta jooksul põhiline osa kulubki selle asja tutvustamiseks aga saaks nagu pikem teema. Kas nendel kunstnikel sinoviimistusse kohale sõidavad, kas neil on mingitki piirangud ka selles osas, mida nad teevad? Ja kas neil on nii-öelda kohustus olla mingis kontaktis selle Viinistu ümbruse keskkonnaga või nad võivad ka väga hermeetiliselt teha mingit oma tööd ja, ja mitte nagu olla väga avatud? Nii ja naa, tähendab see võimalus on nagu neile nagu ette antud, et võivad päris seda nad ei saa teha, paljud tulevad esimest korda sinna viimistusse. Üheks piiranguks on ka muidugi materiaaltehniline baas, eks meie raha hulk ei ole nagu lõpmatu, et me ei saa kõiki ideid teostada taas tahtmata. Ja kolmandaks on see, et me enam-vähem teame, kellega meil tegemist, Need kunstimaailmas toimib selline usalduse printsiip, et sa tead seda kunstnikuna, sa usaldad oma professor reaalsust enam-vähem selle baasil. See asi toimib. Aga kas seda ohtu ei ole, et kuna see keskkond iseenesest on tõesti nii võimas ja kuidagi nii domineeriv, et seal nagu piisab kohutavalt vähesest või peaaegu et polegi nagu midagi eriti teha, et see mõjub juba nii-öelda millegina mingi mingi teosena, et kas seda ohtu ei ole, et hajuvadki need teosed sinna ära või et nad jäävad sellisteks väikesteks žestideks, millel ei ole enam seda oma jõudu. Ma ei karda seda, kes spetsiaalselt sellise minimalistliku žestiga nagu tegeleb sellele, see tuleb kasuks, aga on kõik võimalused ka lausa galerii kunsti tegemiseks ja objekti ja see on väga palju erinevaid võimalusi. On välja ehitatud kunstisaale, on selliseid jäätmaastikke ja tehase sellist keskkonda, nii et ma arvan, et seal, kus kõik annab tegelikult juurde publikule Aga sealsamas viinistus on ka Jaan Manitski kunstimuuseum kus ripuvad siis ka selle Viinistu sündmuse ajal. Sellised klassikalisemad plaadi maalid ja graafika. Kuidas need kunstnikud ise tunnevad, kas nendel teostel, mis ripuvad seal muuseumis ja sellel, mida teevad nemad ümber muuseumi, on see nii-öelda sama asi või on seal nagu mingi kontakt nende, nende nii-öelda klassikalise kunstiteostega ka või? See kontakt tekib tahes-tahtmata nii nagu andada istlik kompositsioone, erinevad elemendid täiesti vastandlikud, mingis korrelatsioonis mõjuvad hoopis mingi kolmanda, sellise nähtusena energiana. Et lihtsalt siin väga palju loeb ka vaatajatundlikkusest, et kuidas ta nagu asju võtab, on ju mõni võib väiksest asjast saada arusaama või kokku ja need, see loominguline. Selline protsess peab käima ka nagu vaatajas. Aga meie lihtsalt loome need tingimused ja see sõltub siis juba vaatajast. Ja siis räägiks natuke veel puhtpraktilistest asjadest, et kuidas sinna viinistusse siis kohale võivad inimesed jõuda ja, ja kuidas nad sealt tagasi saavad. Ja mis neid seal ees. Tähendab ma kardan, et meil on küll tellitud viiega kohaline buss, aga see vist on juba täis. Aga kes tulevad nende oma autodel omal käel, siis ma ütleksin, et kogu see sündmustik algab seal kell kuus õhtul ja kestab hilisööni välja. Esiteks siis on nagu selline näituseplokk, mis toimib nagu kogu selle aja jooksul. Lisaks sellele siis kümmekond perfoometsid seal siis oma ajagraafikusse. Graafik on juba tegelikult paigas, aga jätame nagu sellised üllatusmomendid, et kui inimene sinna saabub, siis tal on ta saaks nagu plaanid ja ajagraafiku juba enda käsutusse on selle järgi siis ta nagu orienteerub. Ja asi lõpeb siis Raineri ansis poolt kureeritud muusikakava kontserdiga siis hilisel ja buss läheb tagasi kuskil ühe paiku öösel Tallinnasse. Et asi kestab kuus, seitse tundi. Vahepeal võivad inimesed köha kinnitada. Söömise joomise võimalused jalutada ilusas looduses, loodetavasti ilm tuleb ja päikesepaiste, nii et ikka aitab kaasa. Tavaliselt see on niimoodi olnud. Niisiis kunstijaamad soovitab rahvusvaheline video- ja tegevuskunstisündmus Viinistu 2004, seitsmeteistkümnendal juulil veenistus. Stuudios olid Jaan Toomik, Jaano Allas. Aitäh kuulamast ja kohtumiseni.