Jürgen jõudis taas koju alles vastu hommikut. Ilmselt lootis ta järjekordsele leppimisele koduuksel kolmeff uurijat nähes mehe julgusega haihtus. Kust võis vaene vennike teada, et Kertu oli Sirje ja teelega juba varem sellise stsenaariumi suhtes kokku leppinud? Nii kui Kertu nägi, et elukaaslane on jälle jooma peale jäänud kutsus ta sõbrannad endale toeks. Nüüd nad siis võtsidki Jürgeni kambaga vastu ja kupatasite tagasi. Saa enne kaineks, käratas Teele, kes teda kainena ei sallinud. Alles siis võid oma asjadele järele tulla. Sina siin ei käsuta, karjus mees vastu ja Kertu mind tänavale ei aja. Ajan küll, teatas elukaaslane Jürgeni jaoks enneolematu enesekindlusega. Sind on korduvalt hoiatatud. Järelikult teadsid, et see oli sinu viimane võimalus, milles on nüüd ise maha mängisid. Anna võtmed siia ja helista ette, kui oma kodinatele järele tuleks. Aga hästi varakult, et Me mitmekesi kodus oleksime ikka veel tugevasti purjus. Mees läks kuraasi täis, võttis taskust võtmed, virutas need koridori põrandale ja voorus minema. Oodake vaid külma, teiega arved, õiendan. Röögatas lifti ukse vahelt ning sõitis alla. Algul naised naersid Jürgeni ehmatuse peale südamest. Ent siis tundis Kertu üha süvenevat hirmu. Seda enam, et Syriegi muutus tõsiseks ning lausus. Mul on tunne, et see mees võib sind ahistama hakata. Koguni metsikuks minna. Vähemalt esialgu peab tema suhtes väga ettevaatlik olema. Arvan sama, lisas teele. Aga ohtlikuks muutub ta alles siis, kui on oma asjad sinu juurest ära viinud. Kuid sina võta vabalt, rahustas Sirje Kerdud. Kui sul siin väga ärevaks läheb, elad mõnda aega minu juures. Teil on hea mind lohutada, aga meil igaühel on oma elu, millega peab ise toime tulema, ohkas Kertu. Seepärast hakake astuma, niigi olete siin ilmatuma aja ära raisanud. Nende sõnade peale sai Sirje pahaseks. See pole raisatud aeg, kui me saime paljudest asjadest rahulikult rääkida, sealjuures ka sind aidata. Selleks me sõbrannad ju olemegi. Jutt jumala õige. Kuid jalga laseme praegu küll, lisas teele. Aga nii kui jamaks läheb, helista meile. Kui olukord hoopis jamaks läheb, teatame, kuhu vaja. Jätkas kõiges alati põhjalik, Sirje vaatas suurte silmadega sõbrannale otsa. Muide, mida Rain sinu probleemidest arvab? Kertu raputas eitavalt pead. Raineid ja Jürgeni tempudest midagi. Olen teda säästnud. Issver ja meie kaks olime sinu venna sootuks unustanud. Hüüatas meeleheitlikult midagi otsiv, teele tantsul selline kompu, et varem või hiljem ma võtan ta ära. Jäta loba, pahandas Sirje. Aga sina, Kertu, oled ikka saamatu küll, selline vend, kes sind nii hoiab? Heige mitte mõhkugi. Anna andeks, kuid minu mõistus seda ei võta. Maid ta lähedasi oma muredega koormata. Ausalt öeldes isegi piinlik on. Ise juba keskeas, aga ei saa oma eluga hakkama. Ju mul on siis niisugune nadi iseloom. Iseloom on alati see kõikse hullem loom, käratas teele, kes ikka veel mööda tuba ringi tuulas. Seepeale plahvatasid naised naerma ning suuremast pingest vabanenud Kertu küsis. Peele, mis sul jälle kadunud on? Ei mäleta, kuumema käekoti torganud olen. Arvad, et Jürgen krabas selle kaasa läks, Kertu näost kahvatuks. Kuid siis Sirje hüüatas. Näe selle riidelasu all, mille sa kušetil oled kokku loopinud. Teate täna meile nendest tõsistest asjadest tõepoolest aitab, on aeg laiali minna. See tähendab viimaste soovituste saatel ka tegid. Kui see peaks tagasi ilmuma, anna ainult teada, ütles Teele. Sirje lisas. Ja vennaga võta ühendust. Lubad. Kertu noogutas, saatis külalised liftini, kiirustas tagasi, pani välisukse kohe lukku ning vajus köögi Staburjetile. Et midagi teha, hakkas koristama. Korter polnud juba ammu nii tolmune segamini olnud kuid füüsiline tegevus mõjus praegu imerohuna, rahustas närve ning taastus ka eneseusu. Õhtu eel helistas Kertu Rainile. Õnneks oli vennal aega ning jutuajamine kujunes tõsiseks. Kuid Rain sellega ei leppinud. Teen ülehomseks vabaks, sõnas vend lõpetuseks. Tulen hommikul sinna ja siis arutame sinu probleemi põhjalikumalt. Nädalavahetusel Kertut rohkem ei tülitatud ja ta hakkas üksiolekut isegi nautima. Ainult täieliku hingerahu polnud enne loota, kui ebaõnnestunud kooselule on rasvane joon peale tõmmatud. Kõhedust tekitasid veel unenäod. Oma senise elu jooksul oli Kertu kummalisi ja vahel ka painavaid unenägusid varemgi näinud. Seepärast ta imestanudki pärast bussipeatuse juhtumit need teda uuesti kummitama tulid. Kuid ööl vastu esmaspäeva õnnestus tal ka ühte meeldivat und näha. Tegevus toimus kabja lohu külas nõlvaku taluhoovis ning ta istus täiskasvanuna taas piksekivil. Ja kuulis minevikku hääli. Seejärel keegi nägu kutsus Kertut esivanemate tallu tagasi sest tema koht olevat seal. Viimane nägemus oli erakordselt selge. Ent talle jäi nagu mingi painaja peale. Magama ei suutnud ta igatahes enam jääda. Kertu ei mõistnud, mis nähtusega tegemist on ja kuidas toimib. Ent vähemalt tema jaoks oli kusagil miski olemas. See oli nagu õnnistus, ent samas ka kohustus. Miks muidu teda kabja lohu külla kutsuti? Mõni ime siis, et viimane unenägu oli esimene asi, mida Kertu samal hommikul mustamäele saabunud vennale rääkis. Raindakseeristada pikka, uuriva pilguga. Oma arvates tormasin ma sulle appi teise palju olulisema probleemi pärast lausus vennas talle omase analüütilise mõttearendusega. Ja loomulikult, nõustus Kertu. Ent kuule enne üks mõne päeva vanune lugu ära. Ja ta jutustas tema jaoks õnnelikult lõppenud liiklusõnnetusest. Sellest on meedias siiamaani juttu. Sina siis olidki too salapärane plehkupanija. Kertu noogutas sõnatult. Tundub, et Jürgenist lahkuminek on tõepoolest väiksema tähtsusega sest see on mööduv etapp sinu elus. Sinu imevõime või kuidas seda nimetadagi on palju olulisem. Ehk pakud mulle veel kohvi ja tuletame siis koos meelde, mis sul neiu ja seal piksekivil tegelikult juhtus. Kui Kertu lõpetas, oli Rain esiotsa mõtlikult vaik. Seejärel lausus. Kui ma ei teaks, et see kõik on tõesti sinuga juhtunud, arvaksin pigem, et tegemist on ulmejutuga. Sa ennist mainisid, et panid toonased sündmused kohe päevikusse kirja. On see sul alles? Loomulikult kusagil kirjutuslaua sahtlis peaks neiupõlve kaustik lebama. Vastas Kertu väheke kõhklevalt. Saab olema märkmeid hiljem üle lugenud. Polnud vajadust, oluline on ju niigi meeles. Ole hea, otsi too päevik üles. Hästi tahaks, kõhkles Kerttu. Miks? Mulle tundub, et mida rohkem ma sellesse süvenen, seda sügavamalt ma tolles ministeeriumis sees olen. Muide, ka ema on mitmel korral soovitanud mul seal segadus unustada. Ma ei teagi, et kas siis oma hingerahu huvides või tänu viimaste aastate kiirele elutempole olinginud mineviku viirastused peaaegu unustanud. Peaaegu nojah, sest vahetevahel olen näinud kummalisi unenägusid, mis minu arvates võisid mõnikord tähenduslikud olla. Aga sa neid siis üles ei kirjutanud, usutles Rain edasi, sest õeraas oli kaunikesti segadusse sattunud. Lei ütlesin juba, et olen seda teemat vältinud. Kas pean tõesti vana päeviku üles otsima? Ja, ja otsekohe. Kas sa siis ei mõista, et need jõud on taastasinud, üles otsinud ja midagi halba sul seeläbi juhtunud pole? Pigem vastupidi. Sind on hoopistükkis kaitstud. Seepärast neid kummalisi ilminguid enam eirata ei saa ega tohigi. Sul on oskus, sosistas Kertu tõustes ning tegi ka enda jaoks midagi ootamatut. Istus raini sülle ja hakkas peaaegu hääletult ning lahinal nutma. Küll on hea, et sa siin oled, suutis ta öelda ning valas pisaraid edasi. Nutta rahulikult õeke, lausus Rain, kellele tundus, et nad mõlemad on ajas 30 aastat tagasi läinud. Ning silitas endast kaks aastat noorema Kertu pead. Arusaadav oled endast natuke väljas. Aga kohe Meli inimene su kenasti kokku. Tahan ilma abivahenditeta üheks tükiks saada, naeratas 36 aastane võõras läbi pisarate ja tõusis. Vaat need, ma tunnen su jälle ära, rõõmustas Rain, kui Kertu talle põsemusi kinkis ning otsustavalt kirjutas. Laua juurde astus. Vanemad peaksid alumises olema, pomises Kertu endamisi ning tõmbas sahtli lahti, tõstis sealt kümmekond kaustikut lauale ja asus neid lappama. Seesama ütles ta lähemale tulnud vennale ja näitas roheliste kaantega paksu kladet. Huvitav. Paari kuu pärast saab sellest täpselt 20 aastat täis. Ega ometi see oluline pole? Seebel oskas Rainvaid õlgu kehitada. Otsime parem sinu märkmed üles. Ongi juunikuu Saaremaal, elavnes Kertu ning lehitses kiirustades edasi. Mida see siis tähendab? Hüüatas ta ehmunult. Rann künnitas üle õe õla vaatama ja temal jäi suu üllatusest lahti. Toda sündmust kajastanud ülestähendused olid loetamatuks muutunud. Paber tundus otsekui pruuniks kõrbenud ning isegi kirjaridade eristamine oli võimatu. Kertu keeras veel mitut lehte, lükkas seejärel päeviku eemale ja vaatas vennale hirmunult otsa. Ülejäänud sissekanded on ainult veidi tuhmunud raskusteta loetavad. Rann noogutas vaikides. Taipas siis, et õeke vajab taas tuge ning lausus. Sõnum peaks arusaadav olema. Mäletada tohib ja peabki, aga toimunut jäädvustada ei tohi. Ja näeb niimoodi välja, et veel hetk ja paber oleks süttinud. Aga õnneks taipasin ma koguluuga arvutisse tippida. Leiad sa sealt selle üles? Ilmselt raske juhtum, kahtles Rain. Pole hullu, naeris naine. Mul on arvutis kord majas. Mõne minuti pärast on see meil käes. Ent ees ootas uus pettumus vajaliku faili arvutis, enam ei olnud kadunud, ohvetas Kertu katkeva häälega. Võib-olla ei leidnud seda lihtsalt üles. Välistatud, sest kasutan lollikindlat süsteemi. Mäletan täpselt, et see oli sisestatud 1999. aasta Saaremaa kausta piksekivi nimelise failina. Kui nii, siis on ka see tolle fluidumi poolt likvideeritud, õhkas mees. Sääraste jõudude ees oleme nähtavasti jõuetud aga mälupilte sul kustutatud ei ole, lisas ta lootusrikkalt. Kuna sind soovitakse informeerida ning sind koguni kaitstakse, siis sina küll lohus eliidi. Aga minu infokanalid on igatahes likvideeritud. Seda nüüd küll, soostus Rain. Räägime nüüd praktilisematest asjadest, mida sa ette kavatsed võtta? Ei, kas sul on mingi plaan olemas? Ei, ohkas Kertu. Jürgen oma sigadusega minult kogu hingejõu röövinud ning ma pole jõudnud viimaste päevade sündmusi lahti mõtestada. Loodan sinu peale kuusika mingi lahenduse leiame. Kena kuulda, tõekene mindi, usaldab, küllap leiame. Mida te Jürgen siis kokku keeras? Juba kolme minuti pärast tuli Rainil pilt selge. Aitab, mulle piisab, katkestas ta Kertu jutu. Oletan, et tahad temast vabaneda. Minu kategooriline nõudmine on ta viiksama viimased asjad siit kohe ära jätma, tema varjuga siin enam ei näeks. Õige, mulle see meeldib. Kas sinu arvates võib temaga veel sekeldusi ette tulla? Kardan küll, ning Sirje teele on sama meelt. Selge kutsuda kohe siia. Nüüd kohe, ehmus Kertu. Millal siis veel? Muigas Rain pahaendeliselt. Olen nii kaua siin ning meil on vaja üks mehe jutt maha pidada. See tegelane võib tõesti vägivaldseks muutuda. Ja ta lükkas mobiili mööda lauda õeta. Mida ma talle ütlen? Et teil on vaja rääkida ja otsekohe Jürgen astus tuppa, enesekindlal sammul ilmselt arvestajat, Kertu otsis juba lepitust. Ent kui ta sealsamas elukaaslase venda nägi, venis mehene Cupikaks. Rain kasutas ootamatuse momendi ära ja alustas sedamaid rünnakut. Mess ei oodanud või? Kuna oleme varem paar korda kohtunud, siis asuda kohe asja juurde. Tulid autoga. Kimbatusse sattunud Jürgen põrnitses talle mõistmatult otsa ning noogutas sõnatult. Kena siis korja kähku oma siinne vara natuke kokku viia autosse ja kebi Kertu juurest, kus kurat. Niiet su jäljed haightuksid siit nagu märja kassi käpajäljed kuumalt plekk-katuselt. Kertu turtsatas tahtmatult vendaga, jätkas ning vaata ette, et sa siia midagi maha joosta. Kui unustad, oled sellest ilma, sest siit uksest enam sisse tulla ei tohi. Selge. Seda te veel kahetsete, pigistas Jürgen läbi hammaste, tormas magamistuppa. Kertu läks talle järele, korjas riidekapist mehe pesu kokku ning ladus voodile. Rain seisis veidi eemal ja seires tähelepanelikult teiste tegevust. Ei kulunud kümmet minutitki, kui elumehe kasin kraam oli kokku korjatud. Ega tal siin teleriiete jalanõude, arvuti ning vähese pudi-padi, midagi muud polnudki. Kõik see toimus täielikus vaikuses. Kas vajad abi, tegi Rain esimesena suu lahti. Mitte mingil juhul läks Jürgen samuti kaugust täis. Käin kaks korda. Nagu ise arvad. Kertu kiikas ülevalt, kuidas Jürgen auto käivitas ja majaesiselt parkimisplatsilt ära sõitis? Läks sosistas ta ning silmanurka ilmus miskipärast suur pisar. Seejärel teine ära nüüd tellima, küllap ka. Suur vend sattus hetkeks segadusse, sest naiste pisarad polnud talle kunagi hästi mõjunud. Seejärel astus ta lähemale ning embas oma blukest õde. Jumal tänatud, viimaks ometi Aitast lahti. Tean isegi nõksatus, naine. Ent ikkagi kolm ja pool aastat koos elatud. Isegi temast on kahju veel rohkem iseendast. Raisatud aeg. Katsu üle saada. Ka minu esimeseks elukaaslaseks oli vale naine. Jürgen oli mul juba teine prohmakas. Kolm on kohtu seadus, muigas vend. Ja minu arvates peaksid need kõigepealt kabja lahus ära käima. Harvad märgid ju näitavad, et need saladuslikuid jõud kutsuvad sind sinna. Kuule, kus su kivikild on? On sul see veel alles? Muidugi alles, elavnes Kertu. Tõstsin selle igaks juhuks silma alt ära. Sattusin peale, kui Jürgen piksekildu näperdas. Piksekildu naeris Rain. Ilus nimi. Ja võib-olla ka tähendusrikas. Näitusele. Kertu vaatas vennale pikalt otsa ning läks magamistuppa. Tuliselt karbikesega tagasi. Vaata see ise välja, lausus ta lühidalt, kehakas Jürgeni poolt segi paisatud, kirjutuslauda koristama. Rain pööritas imestunult tõe poole. Haavas siis karbi ning haaras parajasti peopessa mahtuv kivi pihku. Uuristada veidi ning poetas siis karpi tagasi. Las ma kontrollin. Mida ja hästi soe, lausa sõde mõtlikult. Tundub isegi veel kuumem olevat. Kas pikse kildan siis, soe hämmeldus, lend? Minu käes küll. Katsu igaks juhuks veel. Rain võttis kummalise kivi kõheldas uuesti kätte ning nentis täiesti endine kortsude seepeale mõtlikult kulmu. Mulle tundub, et see Tikse kild kiirustab sind takka. Pead otsekohe nõlvakule minema. Õhtul teatas Kertu lühidalt Sirjeleja Teelele et sõidab mõneks ajaks Saaremaale tädi Ülle juurde. Järgmisel hommikul istustama Ford fookusesse ja võttis suuna Virtsu poole.