Tooma talu peremees meeldis naistele. See oli ka loomulik, sest paari kuu pärast 38 aastaseks saav Tõnu Suviste kaalus oma 180 sentimeetrise kasvu juures ainult 75 kilo. Seega mees parimates aastates, pealegi heas füüsilises vormis. Lisaks laiaõlgne ja hea välimusega. Ilus, kuid mehelik. Tõmmu näo ja kergelt lokkis tumedate juustega Täike arm vasakul põsel lisas ainult salapära. Mis sest, et see oli mälestus ühest kunagisest külapeost. Praegu istus ta kabja lohu külas Tooma taluhoovis pingil ning mõtles selle maailma asjade üle. Tegelikult püüdis arutleda, aga ühtegi pasliku vaimuvälgatus pähe ei tulnud. Mis siin imestada, ohkas mees ja upita selt püstina. Endaietas kohe ja maandus taas pingile. Kui Inga oma plikaga järgmine kord külla tuleb. Kupatanud lävepakul tagasi. Mingu sinna, kus rohi ei kasva. Ingaga tuleb lõpp teha. Ise lapsega naine, aga ainult lõbu ja raha peal väljas. Viimati alustas juba avalikku ajupesu, et müüguma tuumakoht kogu kupatusega maha. Siis pääseme sellest mõttetust külast minema. Pealekauba saame siis hulk aega muretult elada? Ei kurat, enne tõusevad küla koerad kirjatuvide lendu, kui ma säärase toitumisega hakkama saan. Mõttelõng katkes, sest õuevärava vahel peatus kirsipunane auto ja sealt astus välja noor naine. Ei, mis naine, pigem ilmutus kohe. Või siis vähemalt imeline olend, kes kerge algselt otsekui hõljudes talle lähenes. Tere, sõnas Holland heliseb aint maise häälega. Tooma talu peremees, kui ma ei eksi. Tõnu tõusis vaevaliselt ja noogutas. Sest viimne kui sõna oli kuhugi kurku kinni jäänud. On alles lugu, käis tal peast läbi, ei suuda enam vastatagi. Alles siis jõudis talle kohale, et too sire, säärne ja pikkade kastanpruunide juustega ingel oli midagi küsinud. Õnneks kordas ta seda uuesti. Küsisin, et käsid sõiduautoga otse nõlvaku tallu pääseb ja vaatas talle ebamaiselt suurte hirvesilmadega sellise pilguga otsa et mehe põlved nõtkusid. Vabandage, ma ei teadnud, et teil on halb olla, lausus hingele tõttas meest toetama. Aitäh, kohe läheb üle. Pomises Tõnu poolkuuldavalt. Kuule, sa oled vist üks tooma Juhani poegadest? Küsis hingel, seejärel sina peale üle minnes? Jah, noorem neist. Imre elab Orissaares. Minu teada olite vanasti mõlemad suured jutu, Bovnikud, uuris kaunitar muudkui edasi. Mis sinuga siis juhtus, kas annetasid oma oskused vennale Tügas võõras kuidagi liiga familiaarsed? Vastuse saamiseks tuleb mul vist Orissaare sõita. Poleks uskunud, et selline ebamaine olend hakkab nii lolli möla suust välja ajama, mõtles Tõnu ja põrutas eneselegi ootamatult. Oi, anna andeks. Olen tõestilist lootusetu tola, kukkusin arutult lobisema. Trehvasin üle paljude aastate taas kodukülla ja see tegi mind liiga ülemeelikuks. Nostalgia. Mis parata? Kuule, ega sa ometi nõlvaku Kertu pole? Pääsesid Tõnu keelepaelad viimaks valla. Kes siis veel? Purskas kunagine naabriplika vallatult naerma, võttis sul aga aega? Mees naeris kaasa. Aga muutus siis taas tõsiseks? Sa oled liiga ilus. Imeline olend ligipääsmatusse pooluselt. Seepärast pean ma enne selle teadmisega kohanema, et sina oled ikka tõesti sinu. Seejärel said mõlemal sõnad otsa. Kuni nõlvaku Kertu ütles sootuks teise häälega. Aitäh. Midagi nii ilusat pole mulle enam ammu öeldud. Veel ootamatum on seda vaikses väikses kodukülas kuulda. Võib-olla olen ma sinu arvates liiga pealetükkiv ja ebaviisakas, kuid oleks tore sinuga kindlasti veel kohtuda ja vestelda. Ma kukun tarku mõtteid. Sina valdad tarku sõnu ning sul on luuletaja hing. Seejärel jäi kunagine naabriplika vait. Kuid pärast pausi jätkas. Nagu näed, kohmetu siin iseenda jutu peale. On vist parem, kui ma praegu edasi lähen jätta. Nüüd oli Tõnu vahepeal julgust kogunud ja katkestas naise jutu poolelt sõnalt. Ütle parem, kui kauaks kabja lohu külla tulid. Täpselt veel ei tea, aga paariks nädalaks kindlasti. Võimalik, et kogu suveks. Ja eks siis näeb, mis edasi saab. Kena kuulda, siis jõuame veel kohtuda ja vestelda, elavnes Tõnu. Ei osanud lootagi, et siin mind keegi niivõrd üllatab. Naeratas Kertu. Jään igatahes meie järgmist kohtumist ootama. Lehvitas käega ja hakkas auto poole astuma. Äkitselt Tõnule meenus midagi. Kertu, mida ta ennist mu käest küsisidki, hõikas ta naisele järele. Kertu peatus ning hakkas südamest itsitama. Tahtsin teada, kas oma fordiga siit otse nõlvaku lõika, pääsen. Muidugi pääsed. Seda teed on vahepeal tublisti täidetud. Ainult allika lohu juures ole igaks juhuks ettevaatlik. Seejärel läks Tõnu väravast välja ning vaatas punasele autole järele. Ta pani kohe tähele, kui kindla käega Kertu seda kurvilist peed läbis. Kerdul, tee puha meeles, mõtles mees heldinult ja teadvustas valju häälega. Oh sa püha müristus, on see alles naine? Kiik kas siis ehmunult ringi justkui oleks keegi veel peale üleaedse koera ja kalakarjas hindama hüüatused kuulmas. Nõlvaku talu juurde viiva teeotsa juures Kertu peatus ning väljus autost. Sellelt põndakult oli sünnikoduni nii-öelda kiviga visata. Aga ta tahtis enne siinseid vaateid nautida ning kunagisi mälupilte praeguse maastikuga võrrelda. Loodus oli ikka veel ilus ent mitte nii maaliline, nagu tema lapsepõlves. Tollel oli künkliku lagedat, rohkem puudetukad, kaunimad ja kadakad lammaste poolt pügatuna kenasti madalad. Kusjuures läbipääsmatud kadakatehnikut mäletas Kertu vaid nõlvaku karjakoplis olevat. Nüüd oli suur osa maastikust umbe kasvanud. Jah, vaade polnud enam endine. Ent kõigele vaatamata oli see lapike maad, millele kogu maailmas polnud midagi võrdset vastu panna. Kertu tõmbas mõnuga mitu mehist sõõmu puhast maaõhku kopsudesse. Istus uuesti rooli ta ning sõitis aeglaselt Nõlvaku talu hoovi. Parkis auto ülle audi kõrvale. Ka murule astumisega ta ei kiirustanud. Ent juba ruttas Ülle trepile ja hõikas kärsitult. Kertu, mida sa, Jokutad, näita ennast, ometi. Enam pääsu polnud ning Kertu, kobi spordist välja. Enne kallistamist silmitses tädi teda suurte siniste silmadega ning ahetas. Issand, kui sarnaseks sa oled läinud. Kellega? Oma vanaemaga, ohkas Ülle. Ka tema oli piltilus, naine. Tule siia, lapsuke, las ma kaisutan sind. Aitab küll. Naeris Kertu. Ma olen otsekui karuembusesse, pigistab mu keskelt pooleks. Tädi ehmus mängult ära, jah, taliast oled sa liiga sipelgas küll. Nõndaviisi edasi, sa küla koerad näevad sinus konti ning lasevad hambad käiku. Sul ikka need vanad jutud, naersime äkitselt plikale tundev Kertu. Tõsinessiivse küsis. Ütle palun ausalt. Kas ma tõesti olen sinu arvates piltilus? Ülle, seires teda altkulmupilguga. Tahad sellele otsekohe kinnitust saada? Kertu noogutas innukalt. Sa oled teine inimene, kes mind täna väga ilusaks on nimetanud. Kes esimene oli, muutus tädi rahutuks, keegi reisijatest praamil? Ei, ega ometi keegi meie külast usutles Ülle valvsalt edasi. Kui oligi missis. Sa vestlesid list tooma noor peremehega. Oletame. Küsisin, kas allikalohk on sõiduauto jaoks läbitav. Tõnu nimetas mingi imeliseks ilmutuseks, aga mis seal siis halba on? Naisterahva kõrv tahaks sääraseid komplimente sagedamini kuulda, on ju nii? Muidugi tahaks määratluse ülle väheke nukralt pärast räägime, sest paratamatult seisab meil ees pikem ning teatud mõttes tõsine jutuajamine. Nähtavasti jah, muide, ema ei unusta kunagi mainimata, et sa keetvat maailma parimat kohvi. Tädi kukkus talle omaselt naeru lagistama. Mis nüüd mina siia puutun, Meide kaevuvesi on lihtsalt sihuke. No ütleme siis sedasi, et vesi võib küll maailma parim olla. Ehk soovite, kust eelda? Loomulikult hea, et sa meelde tuletasid. Istu kohe pakun seda maailma parimat kohvi ja pirukaid. Kõigepealt söö ja tõmba hinge, ehk siis hiljem jõuame kõigest pajatada. Kertu istus elutoas kušetil ning nautis üürikest puhkehetke. Siin oli ta lapsepõlves palju viibinud, kõik oli nii tuttav ja ei olnud ka. Siis tuli tädi köögist liha pirukatega, Need suisa sulasid suus. Ja kohv oli tõepoolest oivaline. Ülle istus ka ise oma hõrgutisi näksima ning asus kohe õetütart usutlema. Küsimuste põhirõhk langes muidugi põhjusele, mis teda ikka üle pika-pika aja nii ootamatult kabja lohu külla tõi. Lükkasin selgitamise hilisema aja peale, sest lugu on taustaga ja küllaltki keeruline. Põiklas Kertu jutuajamisest kõrvale. Kuidas ma enne puhkan tsipa ja elan siinsesse miljöösse sisse. Nii need vestlusedki läbisegi enamasti tühjast-tähjast. Ent sekad rehvas ka olulisemaid teemasid. Ja kui nad tõuside õues ringi vaadata, olid mõlemad jutuajamise tulemusega üpris rahul. Ma ei saanud ennist aru, kui kauaks plaanid jääda. Maikuu on ju imeilus aeg ja ilmadki praegu kenad. Kui sinu töö ainult lubaks. Sellega on nüüdsel ajal lihtne. Raamatupidajana saan peaaegu kõik oma tööasjad mobiiltelefoni arvutiga nõlvakul tehtud. Peaasi, et internet olemas on. Mõtlesin, et vähemalt kaks nädalat kuluks igatahes küll ära. Vaat see juba läheb rõõmusta sülle. Siis ma saaksin mõneks päevaks naabri külla minna. Nirgi Elmari juurde, muigas Kertu. Kahjuks oli ta unustanud, et selle teema juures tädi muigamist ei talunud. Ja vastulöök oli kärme tulema. Mida sa muigad, nimi ajab naerma, leidis Kertu väljapääsu. Mees nagu karu, aga nimeks nirk. Säärane vastus oli õllele igati meelepärane. Seda on teisedki varem öelnud, naeratas ta armulikult. Seebele usaldas Kertu koguni sellise küsimusega lagedale tulla, mida teised esitada ei julgenud. Miks te sedasi eraldi elate? Kolige ometi ükskord kokku, ükskõik kumba külla elama asute. Te pole enam nii noored nagu Koit ja Hämarik elada. Sihukese soovituse peale Ülle ägestus. Teil noortel on lihtne öelda, et kolige kokku. Aga kas teil selle peale olete mõelnud, et üks majapidamine jääb siis tühjaks? Kas nõlvaku talu kabja lohu külas või mäeotsa talu, kurna külas? Kas sina oleksid nõus alaliselt siia elama asuma? Või sinu vend Rain või ehk koguni teie vanemad? Siis läheksin ma rõõmuga oma nirgi kujukese juurde ja siin hakkaksime vaid külas käima. Nõlvakul on meie esivanemad aastakümneid elanud ja nüüd jätte kõik ripakile. Miks sa väikeid? Anna andeks? Niimoodi pole me vist keegi mõelnudki. Sinu isa ja ema igatahes on, aga nendest pole tulijaid. Kummatigi on siia nooremat verd vaja. Mõtlemisainet, seega jätkub. Ära nüüd seepärast nukrutsema jää 10 väljapääsu leiame. Aga kui see tõesti vähemalt paar nädalat siin viibid, kasutan sellegi võimaluse rõõmuga ära. Muidugi kasuta, utsitas Kertu teda takkapeale, kanade, mõne lamba ja Kippa loomise ajal enam ei pea. Minu poolest võid enamuse ajast oma karukoopas veeta. Tulesin nõlvakul üksi kenasti toime. Ülle viis sööginõud valamusse ja pühkis laua puhtaks, muutus seejärel murelikuks ning istus Kertu kõrvale. Räägiksime ehk tõsisematest asjadest ka, küsis ta ettevaatlikult. Mis probleemid sul tegelikult on, et sa siia piksekivi juurde tagasi tulla diskasid? Isegi mitu asja. Kõigepealt ajasin elukaaslase Jürgeni Mustamäe korterist välja. Ilmselt põhjusega. Loomulikult on hakanud jooma ja mokad teiste naistega selge, pigista sülle läbi hammaste. Kui vajad ooda minu kätte, pargin naha ära ja teen sellest sinu pasteldele tallad. Kertu muigas. Arvan, et enam pole vaja. Sõbrannade Rain tulid appi. Rain jäi praegugi mõneks ajaks minu juurde elama. Siis on hästi, lausus tädi mõtlikult. Mis veel mureks? Tööga on kõik korras? Loomulikult. Aga viimasel ajal olen painavate unenägudega hädas. Ülle noogutas mõistvalt. Ent ootased? Kerttu jätkaks. Võib-olla juhtusid kuulma hiljuti Tallinnas toimunud liiklusõnnetusest kus maastur sõpruse puiesteel reisijate ootepaviljoni sisse põrutas. Ja telekast nägin ja lugesin arvutist, miks sa küsid? Muutus tädi rahutuks. See olin mina, kes viimasel hetkel põgenes. Mind hoiatati. Ning seejärel nägin kohe Tikse kivi unes. Otsisin kodus piksekillu üles. Ja see läheb minu peos päev-päevalt järjest kuumemaks. Nii nüüd sai see välja öeldud. Seepeale saabus säärane vaikus et elutoa seinakella tiksumine kunstis isegi kööki. Oled sa Tikse kivi sageli unes näinud? Vahetevahel kui nägingi unustasin kohe ära, nii nagu tavaliste unenägudega juhtub. Ega need äkki värvilised polnud. Selle peale pole mõelnudki. Üllatus Kertu, uut Lasva meenutel. See viimane Mustamäe oma oli kindlasti värviline ja täitsa loomulike värvidega. Samuti lapsepõlve oma. Too kõige tähtsam. Mõtled sa seda, kui Maiesin sellelt kivilt vägisi tuppa tiris. Just, justkui siis läks kogu pilt ühtedki uduseks ning alles seejärel põrutas välk hirmsa raksatusega meie suure tamme latva. Edasi ei mäleta ma mitte tuhkagi. Sa ei saagi mäletada, sest samal ajal lähenes teile kaevu poolt keravälk. See tennisepalli suurune helendav kera kerkis korraks õunapuu kohale, hõljus kivi suunas ning läks siis kohutava pauguga lõhki. Ja mina lebasin koos vanaemaga sealsamas murul maas. Jah, läbi akna kõike seda pealt näinud taimi karjatas ning me jooksime kahekesi õue. Kohe tuli sinu isaga järele. Vihma hakkas nagu kosest valama, aga teie liigutanu toimugi. Siis on mul veel meeles, et hoidsite ikka veel teineteisel käest kinni. Kui te hiljem toimusid, pidime teid jõuga lahutama. Aga seejärel hakkasime juba vanaisa otsima. Niisiis nägi minu ema kõike täpselt pealt, imestas Kertu. Miks ta seda mulle pole rääkinud? Esiteks oli see tema jaoks liiga õudne elamus. Ja varsti pärast seda hakkasid ronima ning nägemusi nägema. Siis otsustasimegi koos, et kõige õigem on kogu see juhtum sinu ees maha vaikida. Arstid aga soovitasid sind maakodust koguni eemale hoida ja tasapisi see unustasidki tolle sündmuse ära. Seepärast ma kabja lohu külas edaspidi nii vähe olla saingi. Hiljem siiski sagedamini. Seda Kunimine ootamatu nägemuseni. Jah, aga tookord olid sa juba 17 täis. Arvasime, et oht on möödas. Aga nagu kiuste oli äikeserohke suvi. Seega omistasite juba toona äikesele suurt tähtsust. Pigem aimasime, et kui ka kõue ilm just otseselt toda nähtust ei põhjusta, siis vähemalt selle vahendamisel pixel oma osa kindlasti. Kui pikk see kivi rollide siis ei taibanud, küsis Kertule igaks juhuks üle. Sisuliselt mitte. Veel teadsime muidugi, et samal hetkel, kui keravälkkivi neljaks lõhestas suri sinu vanaisa südamerabandusse. Seepärast pidasime loomulikuks, et vanaema pärast seda imelikuks muutus. Esines pikki perioode, mil ta käitus endise Maiene, aga samas tundus ta vahetevahel peast natuke segi olevat. Ja vanaisa surma põhjuseks oli teadagi süda. Nii arst ütles ent lisas seepeale kohe, et tema arvates võis süda üles öelda äkilise ehmatuse tagajärjel sest just sel ajal oli ju kole pikseilm. Olen muide lugenud, et keravälguga võivad kaasneda eriskummalised nähtused. Seda enam neid meie suguvõsa ja äikesevahel mingi side valitsevat, lausus Kertu. Kui ma paari päeva eest kõike minuga toimunut linnas tagantjärele vaagisin, mõistsin et praegu seisan igas mõttes teelahkmel. Ja see võib elu viimane suur riste olla. Samas tundsin ma sõnatud kutset esivanemate tallu ja piksekivi juurde. Seda enam, et vanaema mind viimase unenäo kaudu siia appi kutsus. Mida, sellest pole see mulle Kõsanudki, hüüatas Ülle nördinult. Pole veel jõudnud. Nagu ma juba mainisin, oli see värviline ja hästi selge unenägu. Olin äsja kabja lohu külla saabunud ning seisin nõlvaku talu väravate vahel. Keset koduõue ulatus rohust välja endine terve ja sile piksekivi. Sellel istus vanaaegseid riideid kandev naine kelles tundsin peagi ära oma vanaema. Aga ta oli tükk maad noorem kui mina teda mäletasin. Vanaema nagu kutsus kodukülla tagasi. Mind olevat siin hädasti vaja.