Nõlvaku Kertu saabus kodukülla neljapäeval. Suurem osa reedest päevast kulus tooma Tõnul oma taluõue korrastamisele. Seda on niikuinii teha vaja motiveeris mees oma aktiivsuse puhangut. Miks siis mitte juba kohe? Tõnu mõistis, et hoogtöö kujunes talle sisuliselt asendustegevuseks aga praeguse koguni sobis talle. Miks tal selle ripakile jäänud tööga äkitselt nii kiireks läks, oli ilmselge. Mees lootis Kertut Toomale külla kutsuda. Endal ka hea tunne, kui kogu elamine korrakski nii korras on, et pole piinlik linnaprouale näidata, muheles mees. Ent nägi siis lausa aialatile roninud reediku mutti, kes üleaedse tegemistel juba liiga teraselt silma peal hoidis. Mida sa seal kõõlud, hõikas ta naabriaidele. Kassa kukkumist ei karda. Murrad veel oma nooruslikud kondid ära. Mine lippa parem küla peale teatama, et Tooma Tõnu on peast segi läinud, teeb hoovis tööd. Soovitus ilmselt mõjus, sest Tiiu pudenes kui mooniõisaialt maha ja vudis otseteed kuuri nurga taha. Tõnu vaatas lata pärale muiates järele. Muidu oleks ta muhe eideke, aga see neetud juttu, valu. Jõudu, külamees. Hõikas keegi äkitselt kõlava häälega. Seda läheb alati tarvis, vastas Tõnu automaatselt, alles siis taibatakse. Tervitajaks oli Nõlvaku Kertu juba siin. Ma vist ehmatasin, see näib sul hästi õnnestuvat, pääses poolkogemata üle mehe huulde mis peale naersid, mõlemad. Pakuksin abi, muutus tulija tõsiseks. Käed lausa sügelevad maatöö järele. Seda kätemääret peaks sul nõlvakul küllaga olema. Eks tule siis, kui teisiti ei saa. Äi Soa kohe mete itsitas piksepiiga näidata, sedda kunagist murdekeelt ikka veel mäletab. Peremees ulatas linlasele reha, näitas rehitlemist vajava maa-ala kätte ning kadus ise viieks minutiks kuuri. Ega Tõnul sinna asja polnudki. Aga julguse kogumiseks vajas ta väheke aega, sest Kertu mõjus talle veel rabavamalt. Kui eile. Tõnu istus hetkeks raiepakule ning ta mõtted kandusid möödanikku. Lausa uskumatu, et kunagisest naabriplikast on kasvanud vapustavalt ilus olend. Nõlvaku talu asub toomast ainult poole kilomeetri kaugusel ning lapsena ja eriti noorpõlves sai alatasa üksteisel külas käidud. Kas mina koos Imrega nõlvakule või vastupidi, Rain meile temaga oli sageli ka Kertu kaasas. Vanusevahe polnud suur. Kuid hiljem Kertu meie tegemistes nii agaralt enam ei osalenud. Aga mõned poiste tembud tegi ta vapralt kaasa. Isegi ühe suudluse anda, mulle kinkinud. Mõtiskles Tõnu heldinult. Tõsi, see oli vimkaga, sest tolle imelise hetkega poetas ta mulle pika rohukõrre suhu. Seejärel naeris üle meelikult mälusega, nüüd üksi edasi. Tundub, et ka praegu on ta igasugusteks ootamatusteks võimeline. Kratsis Tõnu nõutult kukalt. Tavaliselt oskan ma ju naistega käituda ja võin isegi vaimukustega hiilata. Aga imeilusaks naiseks sirgunud Kertu võtab mul põlved nõrgaks. Ma ei julge talle silmagi vaadata, mis siis veel jutuajamisest rääkida. Heicina seal hüüdis too Tõnus hirmu ja ärevust, külvab iludus olles märkamatult kuuriukse vahele ilmunud. Ega see mind suiseks palganud, et pean üksi sinu hoovis toimetama. Kui reediku Tiiu seda näeb, leiab see küla peal jalamaid kajastamist. Kas sa kardad siis külajutte? Õnnestus mehel sobiva teemaga vestlust arendada? Mis minu karta, sõidan ju peagi ära, muigas naine. Aga sina võid hätta jääda. Miks sa nii arvad? Tundub, et oled siin natuke belglikuks muutunud. Praegu näiteks jooksid minu eest peitu. Aru sai? Kust sa seda võtad? Siis selgita, miks sa puupakul kannatad. Keerutamine oleks veel hullem, käis mehel peast läbi ja ta põrutas otse. Mõtlesin sinust sinu ilust ja oma saamatusest sinuga suhtlemisel sest kardan isegi sulle otsa vaadata. Tõnu märkas mõningase kergendustundega, et Kertu kergelt päevitunud nägu ei suutnud kunagise naabriplika punastamist varjata. Ka tema on endiselt lihast ja luust inimene. Oled äärmiselt otsekohene, alustas naine ettevaatlikult. Võib-olla häirib sind minu näiline pealetükkivus. Tegelikult ei tahtnud ma sind häirida. Aga kui vähegi soovid, võin otsekohe lahkuda. Ei, palun ära mine. Mitte mingil juhul. See on ju imetore, et sa meie kodukülla saabumisega minu vaiksele Olesklemisele lõpu tegid. Ja mind ühtäkki tabanud vapustus on parim, mis minuga juhtuda sai. Seda enam, et pärast oma tunnetest rääkimist suudan sulle uuesti silma vaadata. Mul pole ju enam midagi varjata. Aitäh avameelsuse eest lausus Kertu pärast lühikest vaikust. Teatud mõttes on nüüd küll keerulisem suhelda, samas isegi kergem. Ma ei lähe praegu sinu juurest ära. Ja üleüldse piibin kabjalohus planeeritust nähtavasti kauem. Sest ka sina meeldid mulle. Oleme küll lapsepõlvesõbrad, aga pole juba aastaid kohtunud. Mina näiteks pole sinust mitte midagi kuulnud. Mina samuti mitte, torkas Tõnu vahele. Näed sa nüüd? Seepärast tuleb meil teineteist uuesti tundma õppida. Meenutame minevikku, mis on hästi läinud, mis halvasti? Kõigepealt tuleb aga veenduda, et tegemist pole pelgalt armumisega, mis võib jalust rabada. Aga siis haihtub, kõikus hommikune udu. Ent seda ütlen ma sulle kohe, et lüüaaegseid suhteid ma ei harrasta. Armastusest saame rääkida alles siis, kui tunded on sügavad ja püsivad. Oled sa minuga nõus? Aga kõik see võtab ilmatuma aja, oli Tõnu nõutu. Kui sul oma ajast kahju on, siis jätame oma ootamatult avanenud võimaluse kasutamata. Mugavuse pärast loobutakse ju väga paljudest asjadest. Kehitas Kertu kergelt pettunud õlgu. Mitte selles pole asi, vaidles mees vastu. Arvan, et peame võimalikult palju koos viibima. Aga kardan, kas mul sinu reeglite järgimiseks kannatust jätkub? Peab jätkuma igasugustes olukordades. Ja mis kõige olulisem tuleb jääda sama ausaks ja usaldavaks nagu hetkel oleme. Igati nõus. Aga sa loed neid reegleid ette nagu prokurör või mõni range pedagoog. Kuule, ega sa äkki õpetaja ei ole? Sul on terane silm, muigas Kertu tunnustavalt. Jah. Andsin keskkoolis mitu aastat matemaatika tunde. Matemaatika hakkan aru saama. Aga millega sa praegu tegeled? Olen raamatupidaja, Brow, mitmes firmas korraga raamatupidaja. Nüüd ma mõistan, oigas Tõnu seepeale ja unustas end piksepiigat ammuli sui silmitsema. Vaikimine venis sedavõrd pikale, Kertule oli põhjust jälle muiata. Alles hiljaaegu keegi siin tunnistas, et kardab mulle otsa vaadata aga praegu takseerib mind lausa tapva pilguga. Kas see on siis nii kole amet? Ei, pigem tõestab, et pean sulle õige koha peal. Samas ennustab mulle ka pikka ja vaevarikast katseaega. Pealegi on siin minu arvates mingi suur vastuolu. Vastuolu just nimelt sinu ameti ja välimuse vahel. Nüüd ma küll ei mõista. Noh, raamatupidaja peaks olema mingi kuivik, sina oled tark ja vaimukas naine, näed välja nagu tippmannekeen, ah mis ma räägin, palju etem. Mis suhtes siis etem, itsitas kunagine naaber plikalikult. Igas suhtes. Noh, need on nagu lahjad supikogud, mis koosnevad vaid klõbisevatest kontidest. Sinul olla kõike parajalt ja ometi oled sale. Ma pole kunagi naistele komplimente jaganud, sest ütlen alati otse ja tõtt. Ja sulle ütlen ma siiralt. Minu jaoks oled sa ülim, aitäh. See oli sul tõesti südamest öeldud, aga ära rohkem mind ülista. Räägime parem igapäevastest asjadest. Kas ma võin sult midagi küsida? Otse loomulikult. Esmalt ehk selgitad. Miks sa Toomal selle suurpuhastuse just nüüd käsile võtsid? Ega ometi minu pärast. Kelle pärast siis veel? Poetas Tõnu napilt. Kena kuulda, esimesed plusspunktid sulle. Kertu, kiikas sauna ees vedeleb laste jalgrattapoole käia, et kas üks asi tuleb meil kõigepealt selgeks teha? Kui vabad me teineteise jaoks tegelikult oleme? Pesuehtne raamatupidaja, mõtles Tõnu, võtab kõik süstemaatiliselt ette. Laseb mind nüüd nagu hakklihamasinast läbi. Ja vaikis äraootavalt. Miks ma seda kõike uurin, jätkas Kertu. Olen liiga palju petta saanud, praegu näiteks toibun viimasest löögist. Mõni ime, et olen endale mõningad reeglid kehtestanud. Kui minu elukaaslane peaks jooma hakkama või endale armukese leidma. Pen kooselule jalamaid lõppu. Oleme mõlemad selles eas, et eksida enam ei tohi. Loodan, et jagavad minu arvamust. Mees noogutas. Kertu märkasid naabrimutt oma hoovist neid uudistas. Ning ta jätkas vaiksema häälega. Ja ühtlasi mõistad, miks ma säärase tempoga ennast nagu peale pressinud. Ka mina püüan õnne tabada. Ent olen ettevaatlik, nagu ilmselt sinagi. Nüüd järgmine küsimus. Kellele see sauna ette unustatud laste jalgratas kuulub? Mul käis üks lapsega naine külas. Kas pean sellele ilmtingimata täna vastama? Miks ka mitte? Mina ja naised? See on keeruline teema. Kuna see on üks põhiteemasid, siis kindlasti täna. Ma lootsin ettevalmistamiseks aega saada. Et mingi muinasjutt kokku luuletada, muutus Kertu ootamatult teravaks. Jäta meelde. Nii kui udujuttu puhuma hakkad, tee meie värskele kokkuleppele südamaid lõppu. Muide olen kursis, et sinu naiste teema on pikem lugu. Seepärast ehk kutsud mind majja? Miks nii ilusa ilmaga tuppa minna? Imestas Tõnu. Taadionist näha, kui korras mul toad on, üritas ta korrakski jutu mujale juhtida. Hea, et meelde tuletasid. Seda muidugi ka, naeris Kertu. Kas sa siis ei märganud, et reediku Tiiu kuulab meie vestlust pealt? Ei pannud tähele, sest näen ainult sind. Aga selle kuradi eide löön ma küll mättasse, läks Tõnu marru. Ära sa seda küll tee, miks siis jääb see meie asi kindla peale katki. Miks? Küsis Tõnu automaatselt uuesti. Seepärast, et sind pannakse vangi, naeris Kertu. Võttis kohmetult peremehel käe alt kinni ning tiris ta vägisi majja. No nüüd Tiiu enne ei jäta, kui sellest isegi kirikus räägitakse, irvitas Tõnu veidi murelikult. Kardad küla kõlakaid? Kas need seda, aga natuke ebameeldiv tunne on küll, kui näiteks poodi lähed ja seal pistavad kõik pead kokku ning kukuvad sosistama. Kertu vaatas mehele üllatunult otsa. Seda poleks ma sinust küll oodanud. Vanasti see New Yorgi igatahes ei olnud. Ei ole praegugi ägestus, Tõnu, aga elaga aastaid säärases kolkas, siis taipad? Ei taipa ega tahagi taibata. Nüüd hakkasid kartma, aga siiani külajuttude peale ainult vilistasid. Kust sa seda võtad? Eks ikka küla pealt, kust siis mujalt. Nüüd ei saa mina mitte tuhkagi aru. Kohe selgitan, lausus Kertu juba rahuliku tooniga. Kui ma ennist tolle laste ratta kohta pärisin, siis tegelikult juba teadsin, kellele see kuulub. Nagu sedagi, et sinu teise naise plika on tunduvalt vanem, pirtsakas teismeline. Nii et võtaksin Toomal lastega naisi vastu. Minul pole nähtavasti lootustki, sest last mul sabas jõlkuma pole. Kuule, tead, ägestus mees. Ent jäi siis lootusetult vait. Uurisid enne kõik järele ja siis tulid süütu näoga mind küsitlema. Lisas ta kibestunult. Nii see paraku ei olnud. Mul oli tädiga eile mitmeid keerulisi jutuajamisi. Ja kui Ülle õhtul nagu muuseas küsis, mida ma täna ette võtan, siis vastasin, et lähen tuumale. Aga kui ta taipas, et sinust tõsiselt huvitun, rääkis ta mulle ühte koma teist, mitte kõike. Ütles, et las Tõnu ise pajatab. Ja et sa teaksid. Ülle peab sinust väga lugu. Ent kirub neid naisi, kes sulle rahu ei anna. Ainukesed vead, mida ta sinus leiab, on liiga hea süda ja pehme loomus. Mida ta veel ütles? Kabjaluurahvas naervat, et Suviste Tõnu on kui meepott, itsitas Kertu. Tööd ei tee, Aino istub seal Toomal ja maiad, naised muudkui sumisevad. Tema ümberjutuveskid olevat välja uurinud, et nendest kahest jäävad sul väheks. Kuressaares pidevalt sul veel keegi olema. Nagu näha, saad oma raamatupidaja tööd siin hobi korras kabja lohu küla hüvanguks edukalt edasi teha, nentis mees mürgiselt ning tõusis. Kas sa ei leia, et meie tänane jututeema on ammendunud? Sa viskad mind Toomalt välja. Sina, minu noorpõlvesõber läksid külalise silmad üllatusest pärani. Nii lühikeseks siis meie jällenägemine kujuneski. Kurb, et minus eile lahvatanud lootusekiir nii armetult kohe kustus. Naine tõusis ja marssis otsustavalt ukse poole. Oota, Kertu, oota. Hüüdis Tõnu. Kui pikk see piiga ei teinud, kuulmagi? Mees jõudis talle järele alles auto juures. Ega ma nii ei mõelnud püüdiste veel selgitada, ent lahkuja lausus vaid kolm sõna. Mine eest hüvasti. Ja sõitis ära. Õnneks siiski nõlvakule, mõtles mees. Ent mis tähtsust sel enam. Ja siis nägi ta irvis näoga üleaegset. Tiiu oli nende lahkumisstseeni kindlasti pealt näinud. Ainult see veel puudus. Kas teil lõhverdistel küla peal muud enam teha pole, kui minu järele luurata. Röögatas Tõnu äkkvihas. Ning käbe eideke kadus, kui põld hiireke, vilksti oma urgu. Ma teile, Reod veel näitan, näitas mees küla poole rusikat. Ent keegi ei teinud tema raevupuhangust väljagi. Pääsukesed vigistasid endiselt traadil. Varblane silpsus väsimatult pesa kõrval. Ja reediku kass. Kraapis oma perenaise lillepeenart. See oli ka ainuke asi, mis Tõnule momendil meele järele oli.