Järgmisel hommikul Tõnul söögiisu ei olnud, kui tema pudru põrtsuga sai ta hakkama. Seejärel haukas paar singivõileiba peale ja loputad need kohviga alla. Istus siis minutit viis õues pingil ja pidas plaani, mida teha. Ent ega siin polnud pikalt arutleda midagi, sest tekkinud ummikust oli vaid üks väljapääs. Tuleb nõlvakule minna ja iga hinna eest lepitust otsida. Astu aga sisse, uks on lahti. Hõikas köögis askeldav nõlvaku ülle valju häälega. Ja jäta uks pärani, muidu ei saa suitsu seest välja. Tõnu taipas, et oli veidi valel ajal tulnud perenaine praadis parajasti värsket räime. Mis tuuled siis sind siia tegid? Uuris kalladel parajasti teist külge, keerab ülle üle õlamehe poolega üritades. Ja vastas pooleldi küsivalt, kohe ise. Ilmselt pealinnatuuled ära arvasid. Aga Gusto pealinna tabame siis ise ka on ära sõitnud, Kertu igatahes pole, vähemalt auto on siin. Kohmas Tõnu ebalevalt. Huvitav, kust ta siis olla võiks? Ühtäkki tegi Ülle kiire poolpöörde. Mina tahaksin teada, mis käkide tuumale eile kahekesi kokku keerasite. Sellist küsimust end üha ebamugavamalt tundev Tõnu igatahes ei oodanud ning kehitas nõutult õlgu. Läksime asja ees teist taga riidu. Jällenägemisrõõm oli siis nii suur, et ei saanud kohe pidama või? Tõnu vaikis. Ma olen teis pettunud, kaks minu teada arukat ja teineteisele nii väga meeldivat inimest ei oska suhelda. Kumb siis sinu arvates suurem süüdlane on? Küllap vist. Mina ei suutnud oma suhteid naistega nii kiiresti lahti seletada, kui tema soovis. Nii et Kertu oli ikka ka süüdi. Võib-olla nii palju, et ta oli liiga kärsitu ning süttis siis nagu kuiv kadakas. Kuidas sina selle peale reageerisid? Nagu viimane tola? Viskasin ta Toomalt välja. Selle lause peale nõlvaku Ülle võpatas. Viskasid. Ei noh, käsitsi muidugi mitte, sattus Tõnu järjest rohkem segadusse, kui Kertu mind süüdistama kukkus, siis ütlesin, et tänased jutud on räägitud. Seega ainult sõnadega, usutles Ülle? Jah? Hea seegi, ohkas naine. Olgu, ma aitan sul Kertuga kohtuda. Aga seda ma ütlen, et rohkem ma vahendajat ei mängi ning see jama tuleb teil omavahel ära klaarida. Puukuuri kaudu põgenev Kertu kuulis veel, kuidas tädi hüüdis, et astu aga sisse, uks on lahti ja ta kiirendas sammu. Kaotas siis ettevaatlikult kuuri välisust ning veendused. Tõnu oli trepilt kadunud. Nüüd kähku tagumisest väravast välja. Peagi astus Kertu mööda talle nii tuttavat puude vahelist jalgrada, mis viis aiamaamulgu juurde. Sarapuud on kõvasti kasvanud, panin ta masinlikult tähele. Pikk, see piiga vaatas veel tagasi ning hingas kergendatult. Siita mind igatahes ei leia. Nagu arvata võis, oli tädi laiamaal kõik tiptop peenrad üle vaadanud, peatus Kertu, pilk metsa veerel, kasvaval, eriti kõrgete sarapuude sõduril. Kertu ahetas, see on ju vana hea nuttu põõsas, kus ma lapsepõlves küll ja küll vargsi silmi vesistasin. Ja mitte ainult mina, sest ka ema ja tädi Ülle olevat samas põõsas palju kordi nutmas käinud. Kindlasti käis isegi nõlvaku Maie julma maailma ülekohtu eest just siit tuge otsimas. Kertule meenusid vanaema kunagised õpetussõnad. Ära unusta, et meie talus on kaks pühapaika, kus perekaitsevaimud häda korral abi annavad või hingerahu jagavad. Hoovis asuv piksekivi ja see põõsas siin. Mõningase otsimise järel leidis Kertuga nüüd aastaid hiljem kitsa avause üles ja puges sealtkaudu särapud ringi keskele. Praegu uuris ta seda puudesõõri täiskasvanu kriitilise pilguga ent kõigele vaatamata läks ta süda härdaks mõttelend kandistada kaugesse lapsepõlve. Meenusid üksikud eredamad, mälestuskillukesed tuttavad näod ja isegi tema truu kaaslane koer Muki oleks justkui tema kõrval oma karvast saba Ventsutanud. Kerttu oli nähtavasti ajataju kaotanud, sest kui Ülle kusagil sealsamas valju häälega hõikas siis mälestuste kütkeis viibija võpatas. Seda ma arvasin, siin sammul oledki. Nentis tädi rahulolevalt, kui olime koheva soenguga pea läbipääsust sisse torganud. Siia võid sa alati tagasi tulla, aga praegu lähme kohe sööma. Ka minu kere on hele. Kas õhk on siis puhas? Uuris õetütar. Muidugi, puhas, kes seda maal ikka rikub ja minu teada pole siin keegi peeru lasknud, teatas Ülle lustakalt. Ning Kertu upitas end uimasena jalule. Läänes. Pealegi täna olen vaid tassi teed joonud, aga sinu praetud kala peab olema vähemalt 100 aastat suhu saanud? No nii vanad me siiski veel pole, muheles Ülle. Aga räime mekkine sellegipoolest kohe näinud, et tooma Tõnu auto oli kadunud, rahunes Kertu lõplikult. Perenaine oli kaladele teise kausi kummuli peale asetanud ning räimed olid soojad ja tõesti imehead. Mul pole ammu enam säärast metsikut söögiisu olnud, kiitis Kertu, kui oli vist juba kuus-seitse kalla pintslisse pistnud. Ta tõmbas hinge empsis vahelduseks sõrmi ja itsitas lõbusalt. Samal hetkel koputas keegi uksele ja pärast perenaise luba astus külaline kööki. Tere, Kerdu. Lausus tooma Tõnu üpris argliku häälega. Pere perega, kes sind siia lubas? Vastus Kertu pärast toibumiseks kulunud pausi mürgiselt. Naabrimees seisis nõutu näoga seni ukse juures, kuni Ülle ta kombekalt lauda kutsus. Seejärel käratas tädi Kertule ootamatu ägedusega. Kui teada tahad, siis mina kutsusin. Ma poleks praegu koju tulnud, ent sa ütlesid, et õhk on puhas. Pomises segadusse sattunud sugulane vastu. Õhk ongi puhas, põrutas tädi võidukalt. Seda pole keegi rikkunud. Ent kui sa oleksid küsinud, et kas Tõnu läks ära, oleksin sulle tõtt rääkinud. Sellise keerutamise peale ei osanud Kertu esiti midagi öelda. Nii pole aus, sosistas ta viimaks. Tõnu pigistas korraks naerda. Aga nõlvaku talu perenaise kannatus oli vist lõplikult katkenud, sest ta käratas. Sina, Tõnu, ole madalam kui muru. Ja sina, Kertu, hoia oma suu samuti kuumal. Olete nagu kaks äsja esimesse klassi läinud last, kes pidevalt juhendamist vajavad. Tõnule ma juba ütlesin, et rohkem ma teid cancel dama ei hakka. Peate ise toime tulema. Aga kõigepealt tuleb teil täna sotid klaariks rääkida, kuid ainult ausalt. Nüüd nägime esmalt kala. Siis jätan teid omapead. Tõnu, sina ära, söömaga tagasihoidlikule. Meie kõhud on juba peaaegu täis. Ühise laua taga istumise ajal juhtis Ülle jutu osavalt kõrvalistele, kuid kõiki huvitavatele teemadele ning see kergendas noorematel leppimise alustamist. Kust me siis oma selgitustega peale hakkaksime? Küsis Tõnu, mitte just kõige rahulikuma tooniga. Lähme parem õue. Ilm on ilus ning reediku Tiiu asemel on meil siin vaid metsalinnukoor, vastas Kertu irooniliselt. Ent silus selle väikese torke kohe ära. Kuule, sa pidid imehästi loodust tundma, tädi hinnangul kohe kõva tegija olema. Valisin õige lähenemisviisi, taipas Kertu kohesest, mees leebus märgatavalt. Kas nüüd just kõvaga loodus meeldib mulle küll, eriti linnud. Miks ma siis muidu maal elan? Kui mu mälu mind ei peta, siis vanasti kondasid sa ka ise looduses ringi. Aga nüüd on sinust ehtne linnaproua saanud. Miks sa nii arvad? Ainuüksi sinu välimus lööb iga mehe pahviks. Sinusuguseid loodus ei huvita, noh, parimal juhul käib mingi peene seltskonnaga korra kusagil näiteks ilusa ilmaga mere ääres ja ongi kõik. Aga kuidas seesama meri vihma või sügistormi ajal välja näeb? See linnasaks või huvitav, kas lõpetasid? Mees noogutas, ära pane kõiki ühte patta ja minu välimus ei tohiks sind eksitada. Kui sa arvad, et ilu on mulle õnne toonud, siis eksid rängalt. Saatus viis mind linna, aga mu hing ihkab sealt ära maale. Sest loodus mulle tõesti meeldib. Igal pool ning igasuguse ilmaga. Kui sa seda ei mõista, siis pole meil millestki rääkida. Muide, külarahvas peab mind vist siiamaani nõiaks kummatigi selliseks, kes on tihedalt loodusega seotud. Pikse piigaks. Anna andeks, uhkas, Tõnu. Ma ei oska sinuga normaalselt suhelda. Olen kindel, et oskad. Esmalt peame oma vahepealsest elust põhjalikumalt rääkima. Samuti oma praeguseid plaane ja püüdlusi teineteisele tutvustama. Eile komistasime ju sinu naiste otsa ja põrutasime kohe rappa. Ega raba nüüd see kõige hullem koht KaPole, muigas Tõnu kibedalt. Siis vii mind sinna päris rappa, pagan võtaks. Mitte inimsuhete rappa. Mõlemad vaikisid heitunult, sest emotsioonid olid taas liiga kõrgele tõusmas. Tead, alles eile arutasime Üllega seda tänapäeva elu, jätkas Kertu mõtlikult. Inimesi on maailmas palju rohkem kui kunagi varem ja nad suhtlevad üksteisega meeletult palju. Aga kogu see tohutu info, mida kas või mobiiltelefonide kaudu vahetatakse, kujutab endast kasutut, loba sisuliselt sõnade ja mõistete reostust. Sealt mingit olulist mõtet välja sõeluda on peaaegu võimatu. Tarkusest rääkimata. Vaat see on tänapäevane raba. Saad aru miks ma siis ei saa lohises Tõnu solvunult? Ega ma puruloll ka ei ole. Nüüd anna sina mulle andeks, kukkusin targutama ja tahtmatult solvasin sind. See minu viimane küsimus oli tegelikult tarbetu käibefraas. Kertule oli põhjust enese peale pahane olla ja mees muigas. Pole hullu, kuid praegu arutleme vist liiga pikalt aiaaugu ümber. Püüame ehk aiast rääkida. Mida sa iial silmas pead. Hetkel meie isikliku elu ja probleeme, mida arutama pidime. Sul on õigus? Hüva, kumb täiesti alustab? Ma arvan, et sina sest just selle koha peal meil jutt pooleli jäi. Nii see paraku oli jah, ohkas mees. Aga ega vahet pole aru, anda tuleb niikuinii. Kellega ma siis algust teen? Sinu valik, muigas Kertu tähtsuse järjekorras. Ent liiga kaugele noorusaega ära tagasi mine. Seda ära loodagi. Toonase varsa aruga sai igasuguseid seiklusi läbi elatud, kuid peale sinu suudluse pole mulle neist midagi meelde jäänud. Nonoh, ära sa jälle mind esile tõstma hakka, räägi ainult endast. Seda ma tegingi. Aga mis tänapäeva puutub, siis minu kolm niinimetatud pruuti on sulle juba teada. Mina pole neid taga ajanud. Aga naised ise peale pressinud juua siis tossike, oleneb nende ahvatlustele, olen järele andnud. Nendest kõige sagedasem külaline on naaber külase Lawinga 38 aastane lahutatud naine. Ta saabub alati ootamatult ning on ülepea üks suur tüütus. Ingaga suhtlemise teeb eriti keeruliseks aga tema 11 aastane tütar Sirli. Ma pole elu sees teist säärtust printsessi näinud. Täielik nuhtlus. Ainult jonnib ja ajab kiusu. Olen püüdnud temaga paremat klappi saada. Tulutult. Mind ta igatahes vihkab. Säärases situatsioonis on see küllaltki tavaline reageering. Sageli on olukord lihtsalt võimatu, eriti siis, kui Inga liiga purjus on. Kertu pruunid silmad läksid üllatusest suureks. Miks sa seda jama talud? Kupatanud Toomelt minema? Inga ilmselt meeldib sulle liiga palju. Tõnu kehitas närviliselt õlgu. Vahel olen tast sisse võetud. Vaelundavastik. Kaua sa sedasi jätkata kavatsed? Nüüd teen küll järsu lõpu. Sa olevat seda varemgi üritanud, muigas Kertu. Kuidas seekord hakkama saad? Seekord ma enam järeleandlik ei ole. Ajas mees selja sirgu. Tahaks loota. Aga ülejäänud pruudid, mis pruudid, krimpsus tänu nägu, pruudi aastunud, ammu väljas. Orissaares elav Margit meeldib välimuse ja iseloomu poolest mulle rohkem. Hiljuti sai ta 30 täis, elab koos viieaastase pojaga all üürnikuna ühes eramajas. Timo on vahva poiss ja me saame hästi läbi. Aga seksuaalselt jätab see naine mind viimasel ajal külmaks. Margit sooviks tuumale elama tulla, aga saab ise ka aru, et meie kooselu ei kestaks kaua. Kas või sellepärast, et siit oleks palju keerulisem tööl käia. Ja poisil tulevikus koolis kui see, kellena ta töötab, huvitus Kertu õpetajana Orissaare koolis. Aga minu juures käib ta rohkem Timo pärast. Poisile maal meeldib niisiis minu ametiõde. Nii et ühiseid tulevikuplaane teil enam pole? Ei enam. Ja Kuressaare Maivega pole mul selliseid plaane olnudki. Maale elama tulla ta ei taha, sest linnas on töö, mis teda huvitab. Inimesele istub Maive mulle kõige paremini ja aeg-ajalt olev öö tema juures veetnud. Kuid minu jaoks jääb midagi olulist puudu. Puudub armastus, tahtsid vist öelda? Seda tunnet pole mul paraku kellegagi olnud, ohkas mees. Siiamaani. Kuni sina siia ilmusid. Kertu turtsatas jättele minu mängust välja, sest Tartannianniks ma sinu kolme naissoost musketäri kõrvale trügida ei soovi. Need olid minu vastu küll ülekohtune. Ka mina olen pere loomisest unistanud, aga ütle, millise puu otsas need naised maal kasvavad. Vabu naisi peale monomuttide lihtsalt pole. Kõik on tuhatnelja mõnda linna või koguni välismaale kapanud. Siia on jäänud vaid joodikud ja eluheidikud. Säärased nagu Inga ja isegi temal on oma plaan. Mis plaan siis temasugusel kuula, võib, räägib mulle auku pähe, et nii kui ma tooma koht maha, et siis saaks koos linna elama minna. Ja sina räägid siin veel armastusest. Anna andeks, tegin sulle liiga. Peaksin nende probleemidega kursis olema, aga näe, ei ole. Linn ja maa on ikka niivõrd erinevad, et kohe ei saa asjale pihta. Ja aitäh sulle ausa jutu eest. Nüüd oleks nagu minu kordama meestest rääkida. Ja kui me siis ikka veel teineteisest huvitume, siis võtaksime teisejärgulised teemad käsile. Nõus. Nõus, vastas Tõnu ilmse kergendustundega. Sinu kord ja ootan huviga, kui palju ma talle räägin, kõhkles Kertu. Kuid otsustas siis kõik põhilised probleemid lagedale tuua. Siis on mul täielik õigus sedasama temalt nõuda. Ning Kertu jutustas oma elust seesuguse halastamatu otsekohesuse ja põhjalikkusega. Et mida edasi, seda nõutumaks ja lausa hirmunumaks kuulaja näoilme muutus. Esialgu kõik. Lõpetas Kertu. Kas küsimusi on? Isegi mitu. Kuid ma ei mõista, kuidas võivad mehed sellised sead olla. Teistmoodi ma neid siin nimetada ei oska. Sinusugust naist nii kaunist ja tarka peaks kätel kandma. Kas sina kannaksid? Järgnes välkkiire küsimus. Ja sind kindlasti. Nii palju kui minul jaksu. Kertu vaatas Tõnule uurivalt otsa ning märkas teise silmis sellist otsustavust et miski tema hinges tahtmatult väravdas. Mine sa tea, võib-olla me tõesti sobiksime imehästi. Vaata ette, et sa oma sõnu sööma ei pea, ütles ta mehele sügavalt silma vaadates. Sinu pärast külmita. Ning lähenes kunagisele naabriplikale ilmse sooviga teda suudelda. Ka Kertule oli enesevalitsemisega raskusi, kuid ta sai sellega hakkama. Tõmbus kähku tagasi ja lausus. Varavel. Ent mees mõistis isegi liiga tormakalt käitunud ning tartus vaikis viivu ja küsis. Saad sa mulle öelda, mis põhjusel seepärast nii pikka vahet kodukülla tulid kas isikliku elu või piksekivi pärast. Kui ma seda isegi teaksin, ohkas naine mõtlikult. Vähemalt teatud ajaks pidin ma oma korterist nagunii lahkuma. Aga et just siia ilmselt ikka minu nägemuste pärast. Mindi, kutsuti nõlvakule. Oskad sa ise oma võimeid ja iseärasusi seletada? Muidugi mitte. Kummaline. Mis siin kummalist on? Oleme harjunud arvama, et see maailm on loodud meie jaoks, et meid ümbritsev kõiksus on just selline, nagu meie seda mõistame, tajume. Ent tegelikult hoomame tohutust maailmast, vaid mingit kitsast riba. Kui nii-öelda. Aga miks sina seda seletamatut teistest rohkem tajud? Miks see, miks ärritus Kertu? Miks märkmed kaugele, aga kuulmisega on tal kehvad lood? Ja miks piirko poolpime. Aga kuuled, kuidas hiired pimedal sügisel langenud puulehtedes krabistavad? Küllap see nii ongi. Kohmas Tõnu seepeale. Nägi siis aiamaa poolt lähenevat õllet ning lisas. Näe, sinu tädi tuleb juba tagasi. Nii ruttu. Imestas Kertu. Viipas siis käega tagumise aiamulgu poole ja hüüdis. Kas juhtus midagi? Juhtus jah, kõht läks tühjaks, lagistas Ülle naerda. Arvan, et teil kindlasti samuti. Nõlvaku perenaisel visadust jätkus. Selle tulemusena istuti taas kolmekesi laua taha. Pärast sööki vesteldi veel veidi ning seejärel mindi laiali. Tõnu läks Toomale ülle peenramaale ja Kertu jäi koju. Ta istus esimest korda üle aastate üksi piksekivile ja vajus mõttesse. Neljaks lõhestunud raudkivi seekord piksepiigat ei tervitanud. Oli ükskõikselt külm.