Koole. Raadio ööülikoolil on külas muusik Kalev rajangu loengu teemal kodustatud muusika ehk kus on muusika siis kui teda parasjagu ei mängita. Teema täna muusika kodustamine ja selle küsimuse ma olen püstitanud. Päris alguseks kus on muusika siis, kui teda parasjagu ei mängita. Noh, niisugune tavamõistuslik küsimus ei peaks kedagi üllatama. Me enamasti küsime niimoodi, kus võiks muusika siis olla, kui teda parasjagu ei mängita, kui me nüüd seda küsimust pisut Blourgitsena puhas ideoloogia otsast lõpuni ideoloogiline küsimus, niisugust küsimust saab esitada ainult kodustatud inimene kodustatud muusika kohta. Ja võib-olla olekski põhjust päris algatuseks seda küsimust natuke nokitseda. Vaatame, mis küsimuses juhtub. Küsimused on olemas AEG KOHT ja mina ja mitte mina vastandus, seega siis aegruum ja metafüüsiline dualism või kahendvastandused. Muusika selles küsimuses on personifitseeritud on tehtud inimesed taoliseks, seega siis võib-olla see niisugune ideoloogiline peajoon, mis on ka muuseas meie lääne kultuuri niisugune võib-olla valdav joon on antropomorfis inimese taolisust tamine, püüame loodust, loomi, universumit, kosmost, miskitpidi, inimese taoliseks teha, et ta aru saadaks enese jaoks noh nagu teda akadeemiline ortodoksne teadus täiesti välistab antropomorfismi kui teadusliku meetodi, kuna see subjektiveerib teeb vaadeldavad nähtused tarbetult lähedaseks annab neile teatava niisugust isiklikku või, või personaalse varjundi. Nii muusika on selles küsimuses meie kõigi jaoks. Nendest on elav inimene. Kui me nüüd edasi uurime, seda tegelikult ta väga elav inimene ei olegi, ta pigem on äkki ta naissoost, sest väga kummalised seksuaalsed konsultatsioonid tulevad selle küsimusega mängu kus on muusika siis, kui teda parasjagu ei mängi, noh, lääne kultuuri niisugune normatiivne subjekt, aktiivne tegija mängija on valge heteroseksuaalne mees ja lääne kultuuri passiivne objekt on reeglina naine, kelle seksuaalne sättumus ja kelle nahavärv ei ole oluliselt, küll aga vanus. Seega, kui me nüüd seda küsimust niimoodi vaatleme, selles küsimuses on olemas juba vastus, aga vastus on see, et muusika on abitu, naiselik, passiivne, invaliidne, võib-olla isegi ratastoolis ta ootab, et teda mängitakse, võetakse, pannakse nagu näete, noh, kui niimoodi rafineeritult väljendada, sest me võiksime öelda, et muusika ontoloogilise staatuse määratleb siis mehelik aktiivne tahe. Kui mees ei soovi, siis muusikat ei ole olemas. Kõnessaaipsitaal. Nii sega Andropomorfis, androtsentrism, seksist, klassism, niisugused väga rafineeritud sotsiaalse ahistamise vormid on selles küsimuses juba olemas. Sellepärast ma ütlesin, et kodustatud inimese küsimus kodustatud muusika kohta. Võib-olla muusikaga midagi valesti või on meiega valesti midagi. Muusika eesti keeles. See on kreeka laensõna või laenatud kreeka keelest, musike on muusate kunst. Noh, me teame, kes olid muusad peajumal, Zeusi ja mälujumalanna nemasiine, üheksa tütart, enamasti kaunid kunstid, nende hulgas ka kakleio ja uraani ja siis ajalugu ja astronoomia vastavalt. Nüüd tuletame meelde, millega veetsid aega, veedavad aega Kreeka jumalad Olümposele peale võimaliku sebimisessehkendamise intriigitsemise, seksuaalsed spordid, aga peaslikud vägistamine. Vägistamis suhtes sündinud lastele on iseloomulik kõrgenenud kalduvust teatud niisugusele traumaatilisena sündroomile on alateadlik häbi, süühirm, ebakindlus, Alavers kompleks ja neil on kõrgenenud risk sattuda omakorda vägistamisohvriks. Ja kui me muusate saatust vaatame nüüd Euroopa lääne kultuuris viimase võib-olla 3000 aasta jooksul, sest me näeme, et tõepoolest muusadel on kaks võimalust, kas nad sunnitakse vaikima või nad sunnitakse prostitueerimine uusaegne kodustamis projekti üks superstaare, söör Francis peikan. Kui me tohime teda parafraseerida, siis me võime öelda niimoodi, et ajalugu üks muusadest siis kaheksast muusa Kleio ajalugu on nägu, libu, keda tuleb pigistada, et ta ütleks seda, mida ta peab, ütleme noh, ja see on niisugune veel leebe näide, kui me mõtleme, missugune, missugune roll olnud muusikal lääne kultuuris, kui me vaatame Eesti vabariigieelarvet, tuletame meelde, et reaalsus on riigieelarve tagajärg. Kui palju me lihtsalt muusat või muusikat või muuseas võiksime leida. Seega see küsimus, mis esmapilgul absoluutselt süütu küsimus, kus on muusika siis, kui teda parasjagu ei mängita, kubiseb seisukoha Nendest kubiseb seksismist, klassismist, androtsentrismist, noh, tüüpiliselt niisugust lääneprobleemid ja vastus küsimusele, kus on muusik, siis redutab kuskil on abitu häbist poolsurnud, nähtavasti on ta ka invaliid, ratastoolis ootab, et teda mängitakse, võetakse, pannakse nüüd küsida, saab ka teisiti. Noh, ütleme asiaat võiks küsida hoopis niimoodi, et mida teeb muusika siis, kui ta parasjagu ei mängi meiega. Noh, esmapilgul tundub, et niisugune postmoderne inversioonet, subjekte, mis enne oli subjekt objekt ja vastupidi, eks ole, noh, kuulus niisugune Bodrjaari parafraseerides mitte me ei vaata televiisorit, vaid televiisor vaatab meid, mitte meie ei kõnele keelt, vaid kiirkõneleb meid, mitte meie ei mängi muusikat, vaid muusika mängib meid hindude jaoks, nende dramaatilises kosmoloogiasse ei ole see probleem, tõepoolest kes see muusika siis on või mis see muusika mängib, hindude jaoks on see jumal, kes mängib kõiki roll, eks ole. Kui ta väga hästi mängib, seda isegi unustab ära, et ta on seda rolli mänginud. Reaalsus on koreografeeritud. Liila on sanskritikeelne sõna, noh see niisugune jumalik mäng, jumalatest, sport, absoluutselt täiuslik, vaba, spontaanne tegevus. Me võime tõlkides, aga kui kõikehõlmav armastus Liilal eesti keeles väga hea paste leelo kõlab sarnaselt. Tegelikult võiks isegi tähendama astjal kreeka kultuuriruumist, võib-olla Eros sobib niisugusse, arhitiivse printsiibina, androgeene, niisugune loov jõud, nüüd personifitseeritud liia hindude jaoks siis tantristlikus indowismis, jumalatar või jumalanna lalita. Aga kas see niisugune arusaam võnkumist või mängust või kosmilisest mängus ei ole ka lääne kultuurile täielikult võõras, kui me tuletame meelde, ma toon ainult ühe näite, näiteid on sadu ja sadu ja sadu. Johannese tegude raamat, mis on uue testamendi apok, riivamite Amelikus kaanonist, kaanoni väline, aga siiski tunnustatud tekst. Johannes Sebedeus poeg kirjeldab seal oma visioone, nägemusi kirja pandud, umbes 200 aastat peale Kristust. Ta ütleb nimelt niimodi universumi juurde kuulub tants ja oma NSV, kes ei tantsi, ei tea, mis juhtub. Aamen. No kes siis on see, kes teab, mis juhtub ja tantsib? Jällegi pöördume korraks asiaatide poole, niisugune tore sanskritikeelne sõna nagu Haagata üks buda epiteete. See on see, kes tantsib nisugune. Seda sõna me võiksime tõlkida kui nõnda tulnu või nõnda läinu. Noh, niisugune üks jumala võimalikest epiteetidest ja see on ka kuulus then budismi võib-olla kõige kuulsama Khani. Kas koeral on budaloomus niisugune küsimus? Nõksuga küsimus, see tat Haagata ongi seal budaloomus jumalik loomus, jumalik alge, mis kõiges. Ja noh, kes siis on tat Haagata, see on see kehtetatata jällegi kõlab väga vahvalt järjekordades sanskritikeelne sõnata ta. Mis tähendab siis ongi üks jumala nimest noh, nii nagu islamis on 99 jumala nime ja 100. on vaikus tatata. Me võime kaldal, Allawi, Tralla la või te olete meelde, rattad tegid rat-tat-taa piilupart jäi magama. Et see on seesama tatata, eks ole, see on, kes saksa keelt oskab, teab, et meeste rekord kasutab oma tekstides niisugust mõistet nagu istikaid nõnda asus või nõnda olu, noh, see on siis niisugune Immanuel kanti jaoks Tingan vihm, mis Immanuel kanti väitel siis olevat täitsa tunnetamatu, noh, Alan Watts Ameerika möödunud sajandiks olulisemaid mõtlejaid Alan ots sarkastiliselt nendib, et Tingan tyh pole mitte ainult tunnetamatu patjade pole üldse olemaski, sellepärast et miski pole asi iseeneses, kõik on seotud kõigega, kõik on omavahel seotud. Järelikult see tatata. Ongi siis niisugune kontseptsioon sellest, kuidas kõik on absoluutselt kõigega seotud, et on mingi niisugune universaalne võib-olla mingi kvantfüüsik ütleks teile, et tegemist on niisuguse kvantmüraga või kvant vunkumisega tatata. Ja kui nüüd mahajaana budismis tõepoolest noh, niisugune üks, üks jumala võimalikke nimesid on blabla bla-la-tralla Dadada. Noh, kui meile öeldakse, et jumal on bla blabla siis mida sellega öelda tahetakse? Nimelt seda, et loogika kord tähendus ja nendele omane nisugune, dualism kahendvastandused on keele ja keelelise mõtlemise omadused, mitte reaalse maailmaomadused sellesse blabla bla absurdne, mõttetu termin. Kui te vaatate lapsi, siis iga viiekuune juba teeb tada, tada, tada, tada ta, see ongi see. Kui me suudame teha tada, tada ta siis me oleme võib-olla selles Sunkumisest sees, siis me siis me oleme ka nõnda nõnda tulnud, nõnda läinud. Niimoodi, ja kui nüüd sellele adiaatlikule küsimusele kõlab muidugi poliitiliselt ebakorrektselt asiaatlik küsimus-vastus mida teeb muusika siis, kui ta parasjagu ei mängi, meiega mängib kellegi teisega näiteks naiste laste loomadega lollpeadega, neegrit, tega pagannatega, mis meiega juhtub, kui muusika meiega ei mängi, siis me oleme, kas kodustatud võime, oleme laibastunud võime, oleme zombid või me oleme lihtsalt postmodernsed. Ja see ongi nüüd see probleem, mille juurde me kohe pöördume. Kuigi kui me nüüd ilma igasuguse ideoloogiata vaatame, kust muusika tuleb, kuhu ta läheb eelkõige mind võiks huvitada, kust muusika tuleb, enam-vähem teame, kuhu ta läheb. Professionaalsetel muusikutel on see selge, et muusikanootides muusika on, on lineaarselt partituuridest, nagu näete, mulgi on praegu part, Teitur ESM niisugune, noh, ma hakkan varsti ka niimoodi tegema, eks ole, oma partituuri järgi, aga kas on see nootide needus? Tuletame meelde, Herman ešelon, üks vahva jutuke sellest, kuidas, kuidas terve kari heliloojaid rühib mingi mäe poole ja siis Richard hoonel ja Johannes Brahmsi on tohutult suured kartulikotid seljas ja nad on lausa nõrkinud. Ja siis jutustaja annab teada, et, et mis seal kottides siis on mispärastest Vornelia Bransil, aga siis siis öeldakse niimoodi, et et nendes kottides on need noodid, mis jumaliku õigluse järgi on leitud, nende heliteostes olevat üleliigsed. Ja see on niisugune tappev kooremini Pramsile kui vaagnerile, eks ole. Noh, kujutame ette, Arvo Pärt ja võib-olla mõnda teist minimalismi minemas mäest üles, käed taskus, file uid. Niimoodi. Aga see küsimus, kust muusika tuleb, kuhu ta läheb? Pearbuläs räägib akadeemilisest muusika õppimisest ja ütleb, et see on peaasjalikult noh, niisugune inimeste dresseerimine ära tundma muusikat, teatud reegleid, algoritme seadusi, teatud mustreid, kõik, mis ei sobi seid kvalifitseeru kodustamis, protsess, kodustamis, projekt virtsa Heli Aade nimetab seda kosmostamiseks, noh, see on fundamentaalselt korra loomise protsess, eks ole, korra nägemise protsess. Me täna ei vaata absoluutselt äärmuseni, mind üldse ei huvita töös otsas absoluutselt kodustatud, teises otsas absoluutselt metsik, vaid meid huvitab see reaalne asi, mis on vahepeal, eks ole, pidevused ja üleminekud, eks ole, esmapilgul eesti keeles täiesti süütu jällegi kodustamine, ambivalentne nisugune, koduseks tegemine, teiselt poolt Katresseerimine taltsutamine, puuri pistmine, Indocteranatsioon, aju pes, nii fundamentaalselt Sis korrastamisprotsess korra nägemise protsess, kuid Berdalt ütleb nii kenasti seal, kus miski pole omal kohal valitsejat, korratus seal, kus soovitud kohal pole midagi, valitseb korrad. Siis mida ta sellega ütleb? Kordan vaataja silmis, kui tuba on sassis, siis meil on põhimõtteliselt kolm võimalust tuba korda teha. Muuta oma teadvuse seisundit niimoodi, et korratus tundub meile korrana. Kolmas võimalus defineerida kord ümber niimoodi, et see sisaldaks ka korra mõistet. Nagu näete, lääne kultuur on reeglina valinud esimese võimaluse, mis on interaktiivne reaktiivne võimalus. Teine, kolmas võimalus nõuavad mingitki reflektsiooni või ütleme, on niisugused proaktiivsed võimalused tuva korda teha aktiivne tegevus, korra nägemine, korra loomine, korra, Niuke kompulsiivne korrastamine, fundamentaalselt liikumine kaoselt korrale paneme tähele liikumine, mitte töö sans kaose, siis me oleme kohe korras, vaid see niisugune aeglane niuke rebimine. Lugesin muuseas alles hiljuti säravaid naabiks Šveitsi antropoloogi raamat mis räägib intelligentsusest loodusest. Ta toob ärasele huvitavad katsed, kuidas limane hallitus läbib labürint, tähendab limane hallitus, mis on tegelikult ainult hallitusplekk, on niivõrd intelligentne, et ta on võimeline Laburynte läbima, noh nagu me teame, isegi laborindid on, on inimestele väga sageli üle jõu käivad, ei olegi võimelised, aga kui seda hallitust suudad teha, siis võiks midagi öelda. Liigume aeglaselt, nägu, limane, hallitus labürindis kaoselt korrale, konkreetselt abstraktsele müüdist ajalukku ja aktuaalsest reaalsusest virtuaalsele reaalsusele. Looja, see liikumine siis on, me võime seda nimetada kosmostamis protsessiks on fundamentaalselt siis ju ajalooline protsess. Noh, nagu näeme siis, kodustamis protsess on fundamentaalselt korra loomine on lihtsustumis protsess, kõik tehakse lihtsamaks, kõik muutub lihtsamaks. Ta on ühtaegu kamasku Linnisatsiooni protsess, mehestamise protsess, minevikku, näotu, impersonaalne, nimetu anonüümne tulevik ja olevik on mehelik. Personaalne individualiseerunud sans Carl Gustav Jungi järgi, eks ole, jällegi tulevad niisugused väga kummalised seksuaalsed konsultatsioonid. Kui me mõtleme, kasutan jällegi niisugust mõistet. Beniilnobsessioon kõlab nagu luule, eks ole, see on tõeliselt kaks väga toredat sõnappeniilnobsessioon korra loomisel, kord benetreerib või läbistab kaose, kassis peenise, mõõga mõistuse aurumasinaga või internetiga. Et see on tegelikult see kodustamis protsessi tuum, Suzenikud, tarvinistlik doktriin, sellest, kuidas kord tekib kaosest läbi sõja. Hasso Krull küsib, kas ajalugu juhtub kogema. Siis möödunud sajandi Itaalia riigitegelane Benito Mussolini vastab talle ei, ainult veri paneb Aelor rattad käima. Ja kodustamis protsess kodustamis, imperatiiv on fundamentaalselt vägivalla imperatiiv kolonialism ekspansonis, militarismi, sõjad, vihkamised, religioossed ja sekulaarse, fundamentalismi tagakiusamised. Võitlus, sõda teha, kõik nemad, me ei, eks kui õnnestub, siis ära tappa, et kodustamis protsess, nagu näete ajalooliselt. Ta ei ole sugugi nii süütu kui ta võib-olla esmapilgul võiks tunduda. Kodustamis protsess, noh, me näeme seal looduse korda tegemine, kohe tuleb Eestimaale suvi, kohe käivitatakse kümned tuhanded võimsad muruniidukid, sepp, plärin kestab vähemalt septembri lõpuni. Kui te kuulete seda plärinat, siis te teate, et kodustamis protsess ikka veel käib. Ta ei ole veel lõppenud. Võitlus loodusega, võitlus umbrohuga, võitlus kahjuritega, võitlus orkaanidega, suunamitega, keha korda tegemine, võitlus rasvadega, transrasvadega, haigusetekitajatega, pori, pilling, poditsiooning, poli, sämpling, son, ilukirurgia, võitlus, mõistuse korda tegemine, koolitustööstus, nõustamistööstusarendustööstus, mõttetreenerid, elutreenerid. Tulemuseks on meil noh, niisugune absoluutselt surnud staatiline nekrofiilne kultuur. Kusjuures sundus niisugune, noh ma räägin lääne kultuurist. See niisugune intellektuaalne mentaalne, spirituaalne, nisugune, hop sessioon on leida kõige aluseks olev lihtne võrrand või valem või algoritm, seadus, reegel. See on veendumus raudkindel, veendumus sellest, et olemisel on mingi kõva tuum mida on võimalik välja säilitada ja mida saab väga lihtsalt esitada. See, et maailmal peaks olema mingisuguse algstruktuur või ideaalne hormoon, linkolmkõla või mingi asi, mida saab esitada väga lihtsalt. Ja muidugi Selle kodustatud universumi kodustatud kosmosesse kodustatud, maailma võib-olla kõige täiuslikum nisugune manifest, statsioon on, on internet, kübermaailm, mis seal apsalusam, teatu, lõhnatu, maitsetu, näotu teotu, absoluutselt surnud, absoluutselt puhas, absoluutselt korrastatud, absoluutselt virtuaalne. No virtuaalne on tore sõna ladina keelest wir on mees. Mehelik, puhas, korrastatud Kuniverson, kübermaailm, kus ei ole kohta niisugustele räpaste asjade nagu lõhn või maitse või puudutus. Nii ja kodustamis protsess, kui need ajaliselt teda piiritleme. Noh, seda on huvitav teha. Nihutame aastas umbes 10000 aastat tagasi, saame kin kontseptuaalse revolutsiooni, nõndanimetatud poliitiline revolutsioon juba Kodon Child 1927 postuleerib, et poliitiline revolutsioon oli see, mis tõi siis niisuguse kontseptuaalse muutuse inimese elus see, mida me praegu siis võiksime tagantjärele käsitleda kui kodustamis protsessi projekti algust. Tuletame veel meelde fundamentaalselt misse kodustamis, protsess kümnendat aastat tagasi toob kaasa kõigepealt niisugused väga suured, võimsad tühjad isand tähistajad, noh, see on niisugused siis ultimatiivset pühad postulaadid, ego aegruum, keel, kiri, number jumala surm, võim, vägivald, töö, eraomand, seksriik, õiguskunst, religioon, suguklass, rass, noh, kõik niisugused väga kõrge abstraktsiooniastmega kontseptsioonid, mis tegelikult ei tähenda mitte midagi, kui me hakkame seda uurima, eks. Ja muuseas, Sigmund Freud, kolm aastat peale potentsiaali oma raamatust tas unda Haaga nende kultuur räägib sellest, et universaalne tsivilisatsioon on universaalne neuroos ja leiab, et tsivilisatsiooni ülesanne on kaitsta inimest looduse eest. Kui me praegu vaatame siis viimase, võib-olla nelja-viiesaja aasta jooksul on probleem pigem selles, et kultuur ja loodus on oma kohad vahetanud. Praegu võiks olla tsivilisatsiooni ülesanne kaitsta inimest tsivilisatsiooni eest või kultuurist, kultuur on see praegu, mis on metsik, barbaarne, halastamatu, purustav, jõhker, kõikevõitev, niisugune hävitav jõud. Jaa, Sigmund Freud postuleerita Sis tsivilisatsiooni aluseks oleva niisugus repressiooni paratamatuse, Karl Markson enne teda postuleerinud Tööparatamatus ja muidugi kodustamist projekti käigus tekib tohutu hulk rämpsu põgi teised rahvad, kultuurid, territooriumid, jumalad, neegrid, lollpead, paganad, naised, loomad, lapsed, taimed, terved keeled, religioonid, kultuurid, mis on kodustamis protsessi, selle toa koristamise tagajärgi tuleb kuhugi ära panna. Represseerida, teavet, represseeritud pöördub tagasi zombina või kummitusena Tondina, noh, nad jäävad, lollpead jäävad alalõpmata meid kummitama, mis on lahti ja meid inimestena defineerib kaugelt enam see, mida me eitame, kui see, mida me jaotame, eitus või repressioon. Selle üle võiks Lääne kultuur pisut võib-olla mõelda ehk rohkem. Nii, ja kui me nüüd vaatame kodustamis projekti, niisugusi, hiilgavaid tulemusi, kodustatud taimed, kodustatud loomad, kodustatud jumal, kodustatud inimene, kodustatud muusika. Hästi lühidalt vaatleme neid semiootiline kompetents, siis ma kasutan niisugust mõistet semiootiline võimekus, defineerime seda niimoodi, et see on organismi võientiteedi võimekus, võime häälestuda oma keskkonnadomineerivale võnkesagedusele. Noh, tänase jutu kontekstis tähendab see seda, et et seesama muusikasse tatata kui organismi entiteet, olgu ta siis kivi või inimene või, või neeger tajub ära selle Tatataalsele võnkumise terve niisuguse kosmilise võnkumise, siis seda me nimetame sümbiootiliseks võimekuseks. Seal kooperatsioon, partnerluskoostöövõimekus on empaatia, sümpaatiad, telepaatia võimekus ja semiootiline kompetents. Absoluutne vastand võiks olla semiootiline ignorantsus, kus sümbi huntidest on saanud täiuslikud parasiidid. Ja kui me nüüd vaatame kodustatud taimi, siis on siis väga kiiresti, selgub, et kodustatud taimede puhul saame üldiselt öelda nii taimede kui loomade kohta, et nad ei ravi ega toida. Kuidas taimed on? Nende jaoks on nende keskkond nii taimedele kui loomadele, nende keskkond on muutunud konkurendiks vaenlaseks. Noh, kui me täiusliku niisugust keeemmo maisipõldu vaatame, siis me näeme, et, et kõik muu, mis jääb sellest taimest väljapoole, ei ole mitte koosta või partner, vaid võistleja rivaal, aga enamasti kahjur, vaenlane, kes ründab, kellest tuleb ennast kaitsta. Kodustatud loomadega on tegelikult seesama probleem. Kodustatud jumal, see on nüüd oluline mõiste. Me võime ka kodustatud jumala kohta küsida niimoodi, et kus on jumal siis, kui temasse parasjagu ei usuta. Kuidas ei uisuta parasjagu siis ta on lokaliseeritud, on aheldatud, võib-olla mingi hoone külge, on see tempel, sünagoog, vid, kirik, aga kodustatud jumal, mis on seotud mingi hoonega, noh, teate, mis juhtub koertega, kui nad on ketis, siis nad muutuvad väga kiiresti tigedaks, kurjaks ja kodustatud. Jumala probleem on selles, et ta väga kiiresti absoluutsetest poodiks türanni, kas temast saab siis kosmiline ego või kosmiline kinnisvaramaakler või kosmiline moraal või kosmiline kontrollifriik, dastab absoluutne jõud, Newtonil, absoluutne riik, hopsil, absoluutne eetika, kantil, absoluutne seksuaalsus, Froidil, absoluutne mõistluste kaardil, absoluutne bioloogia, Darwin, lapsunter, relatiiv instenil ja kodustatud jumal ei toida ega ravi. Tan sümbi andist muutunud absoluutseks parasiidiks. Kõik teised on talle kas vaenlased või võitlejad, vaenlased, konkurendid või kahjurid. Ja kodustatud jumala probleem on ehk selles, et ta ei toida ega ravi, nii nagu juhtus taimedega ja loomadega, onu paneme tähele, sajad miljonid söövad ja joovad iga pühapäev jumalatega nende eludes, tegelikult ei muutu mitte midagi. Ja see on traagika, mitte ainult kodustatud jumala traagika, nagu me leidsime ainult kodustatud taimede, loomade, inimese ja muusika traagika loomaga. Lühidalt, kodustatud inimene on ju selge, et kui me sööme kodustada taimi põgime kodustatud loomi, usume kodustatud jumalat siis me olemegi kodustatud inimesed, meil on hing ja keha. Hindude niisugusest vähemalt viiekihilisest metafüsioloogiast ei ole tegelikult mitte midagi enam järgi jäänud. Kui me räägime vaimuvalgusest, siis me eeldame liha, pimedust, vaim on mehelik, mis on dresseeritud kodustatud kordades liha on see, mida tuleb kontrollida, dresseerida, kodustada, aheldada, taltsutada, seega siis kodustatud inimene on niisugune fundamentaalselt lõhenenud subjekt ja selle tõttu muidugi uskumatut abitu identiteet. Võib-olla see kodustatud inimese, niisugune neli ainsuse identiteet, mis ego türannia, individuaalsus, jagamatus, mis on tegelikult invaliidsus, abitus, interaktiivsus, mille kohta saab ainult seda öelda, et parem olla homme aktiivne, kui kui täna interaktiivne sõltumatus, absoluutne vabadus, abstraktse vabaduse ideaalvabadus. Ja meeldivalt on meil nüüd võimalus küsida, et mida siis niisugune kodustatud inimene kuuleb või kuulab. Kas ta üldse midagi kuuled, sest tuletame meelde, kodustamis projekti niisugust superkangelast Odüsseus, sireenum, skoopuli, saared, sireenide laul, mida te voodisse topib oma meestel kõrvad vaha täis, et need ei kuuleks iseenda laseb siduda masti külge, ta kuuleks, aga ei, annaks kiusatusele järele, noh, tüüpiline niisugune väike kodanik, keskklassi käitumine, et tahaks ikka nagu kuulda, aga tegelikult siiski ei ole hea, on parem, kui naine mind kinni hoiab, tagasi hoiab, et ei läheks. See on niisugune noh, võib olla väga hea võrdumuses. Teisel juhul müüt pajatab seda lugu edasi, sireenide laul, Orpheus kahmab, lüürajak kukub seda lüürad siis noh, mängima, eks ole, üritab lüüra mänguga summutada sireenide laul. Ja see võib-olla on kodustatud inimese absoluutne niisugune noh, aga hea metafoor. Sest kas me üldse midagi kuulen, kodustatud inimene? Seda enam, et meie tajud on ju ka kodustatud, et kui me vaatame, oli juttu lõhnast, maitsest, puudutusest, noh, niisugused absoluutselt räpased, naiselikud tajud, tegelikult elimineeritud, nad on korrastatud, jääb järele neutraalne, nisugune, kuulmistaju ja mitte nii neutraalne, absoluutne nisugune, jõllitamis imperatiiv, kodustatud subjekt tegelikult ainult näeb. Kui ta midagi kuuleb siis me kohe näeme, mida ta hakkab kuulma, aga fundamentaalselt tajub olemise niisugust noh, võib-olla seda digitaalset põmmimist, nullid-ühed-nullid-ühed-nullid, ühed kahend, vastanduste maailm on tegelikult see, mis ajab ka kodustatud inimese hullumeelsuses tuuporisse, tekitab passiivsust ükskõik, sest noh, me võime öelda niisugune, et, et lakkamatute kahend vastanduste, olgu need siis kas intellektuaalse spirituaalsus või mentaalses või füüsilises või bioloogilises plaanis. Kahend, vastanduste monotoonne rütm on see, mis viib meid psühhootilise võis hüpnootilisse transsi. Me oleme niisuguses hüpermanipuleeritavad seisundis, et väga lihtne on meie ütleme, lihtviisiliselt ajusid pesta, seega see transis persoon, noh, mida me siis kuulevena kodustatud inimene kuuleb muusikat, meloodiat, harmooniat, rütmi, meetrumi, pausi, takti, helinooti, konsonant, dissonantsi, artikulatsiooni, polüfoonia, teofooniad, sümfooniat, nagu näete, kõik laenatud sõnad eesti keel on selles suhtes vahva, muuseas ka väga paljud teised euroopa keeled laenatud sõnad, laenatud meelsest laenatud keel, laenatud meel, ehkki ma olen kaugel sellest, et absolutiseerida keele meelevahelist suhet. See suhe ei ole kunagi lineaarne, aga tõepoolest laenatud keelsus laenatud meelest. No mis seal siis sellel kodustatud subjektil kuulmata, mida ta lihtsalt ei kuule. Kas sellepärast, et ta kõrvad on maha täis sellepärast et on masti külge seotud isegi kui ta kuuleb, siis ta reageerib. Laul, loodus, lugu, lumm, loits, lumi, lollus, leelo noh, kõik niisugused ilusad eestikeelsed sõnad. Laululisus jääb meil kuulmata seal kodustatud subjektil. Lauri Sommer oma Uku Masingu monograafias soovitan kõigil lugeda, tema magistritöö umbes viie aasta tagant kasutab niisugust mõistet nagu laululise seda ütleb. Laululises on üks maailma suhtumise liik. Ja see laululisus, see on ka semiootiline kompetents, võime koos kõlada, häälestuda see on see kuulus nisugune Timothy Lljouri kiun in häälestub. Katsu tabada seda rütmi, katse tabada universaalset võnkumist, vikont võnkumist, kuidas iganes. See laululisus on, see, mida tegelikult nüüd kodustatud subjekt ei ole võimeline kuulma ei tajuma. Ja see, see hoiak on tegelikult kaduma läinud. Kodustatud muusika, kui me teda uurime, pisut lähemalt kratsime või nokitsemine sellega, mida me näeme seal kvantifitseeritud, matematiseeritud, digitaliseeritud, absoluutselt korrastatud, surnud muusika, noh, see niisugune püha neliainsus, efektiivsus, mõõdetavus, et ennustatavus, kontrollitavus. Jaa, kui te nüüd lubate, siis noh, lääne kultuuri jaoks on, on võib-olla see niisugune ülim lääne inimese jaoks niisugune muusikaline tippsaavutus on siis kõrgbarokk, eks ole, see 17 18 sajand, Johann Sebastian Bach, sedasorti muusika, mis on siis noh, niisugune, mida üldiselt loetakse üleüldse noh, niisuguseks kõige täiuslikumaks, mida lääne inimene on kirjutanud, asiaadi jaoks võiks see tunduda lihtsalt niisuguse Kumpoumpana, eks ole, aga seda me praegu ei puuduta. Aga kui me nüüd uurime seda, mis muusika taga on muusika, poliitökonoomia, seda muusikalist ideoloogiat, siis kui me vaatame nüüd selle kodustatud muusika nelja õndsuse taustal näiteks kõrgbarokkmuusikat, siis mis muusika peab olema efektiivne? Noh, kui me vaatame ühte niisugust barokkaariat, siis efektiivsus on, mis asi? Ei, muusika on pingelahendus, pingelahendus, pingelahendus, lakkamatu võitlus, son, dialektika, dialektika, puhas militarismi, eks ole. Dominant, subdominant, toonika, toonika, psühhoanalüütilist lähenemist, võime öelda, et toonikani ego ja subdominant iidja dominant on kogunisti superego. Niisugune võitlus, see on see efektiivsus, muusika peab olema tootma kasumit, tulemuste peab olema efektiivne ja kuulajaks. Täpselt samuti, kui me kujutame ette, et 1648 lõpeb kolmekümneaastane sõda Vestfaali rahuga. Euroopas hakkab tekkima väikekodanlus, keskklass, keskklass vajab muusikalist poliitilist religioosset harmooniat, seda pakuvad talle heliloojad eesotsas Johann Sebastian Bach, iga puhast matemaatilist korda, heaolu, harmooniat, see efektiivsus, ta peab rahuldama sele tekkiva keskklassi, kõik sotsiaalsed ja poliitilised, spirituaalset vajadused, ogo, barokkmuusika peab olema mõõdetav, see mahub sinna aja ja ruumi sisse, ta kuulub mingisse aega ruumi, siis kõik seal mõõdetav. Ütleme niimoodi, et kuule, ei raiskaks aega ette ennustatav, kui te olete kuulnud ühte barokkaariat, siis järgnevad 10000 on äravahetamiseni sarnast samasugune loogika, samasugune algoritm, lihtne mudel, mille järgi seda muusikat treitakse, on treitud, eks ole. Ja kontrollitavus, see muusika on tõepoolest kodustatud, muusika on absoluutselt ohjeldatud taltsutatud. Immanuel Kant, kes pidanud muusikat ju tegelikult kunstidest kõige madalamaks valgustusaegse Euroopa kaitsepühak räägib kirglikult, ärme raist ja see on niisugune hullustus ja mida ikkagi ei tohi nagu olla ja see inimesi nagu viib tagasi ja viib ikkagi loomaseisundile viib nagu sellest kodustatud, et süsteemist välja siis ongi see kontrollitavus, et, et muusika Peab viima meid kindlasti ainult ühte seisundisse, see on niisugune leebe hüpnootilisse transsi, aga mitte mingitesse muudesse seisunditest. Nii, ja see tegelikult annab meile vastuse, mis kvalifitseerub üleüldse muusikaks meie jaoks lääne inimese jaoks mis on kõik muu, kõik muu on müra või vaikus. Vaikus on Lääne kultuuri represseeritud, kolmas on see Aristotelese loogika, kolmas liigetertsi non taator, kolmas ei kehti, vaikus ei kehti. Vaikus on lubatav ainult siis, kui ta neli, 33 Jon Gatesi poolt kirjutatud ja kontsertsaalis ette kantud, ainult siis siis peavad kõik vakka olema, muidu mitte, eks ole, müra ja muusikavaheline suhe on omakorda niisugune väga kummaline dialektika, kui te panete tähele, müra püütakse teha muusikaks, muusikat püütakse teha müraks, nii et müra selles skulptuuris, tal on oma kindel koht, noh näiteks linnulaulust saab muusika siis, kui keegi geniaalne prantslane näiteks oli Dennis, jään kirjutab oma kuulsa lindude kataloogi ja seda siis mingi surematu Ameerika pianist klimberdab kuskil kontsertsaalis, siis on lindude laulust saanud, muusika kvalifitseerub, aga muidu on ta müra. Noh, loodushääl, et kui me vaatame kõikvõimalikku noh, niisugust ütleme kosmilisi rütme, planetaarsed rütmid, aastaaegade vahetumine, vaheldumine, geoloogilised ajastud kliimaajastut, kliimatsüklid, suured tsüklit, noh niisugused kosmilised rütmid, mis tegelikult, et on noh, niisugune see, mida Pythagoras nimetasid sfääride muusikaks. Mida kaugemad planeedid, seda kõrgem on nende helisagedus jääb kuulmata sotsiaalsed rütmid meie elus. 24, seitse see, mis me teeme, meie harjumused, see kõik mängits, laul, see on muusika ning kuula seda orgaanilised rütmid, meie südame rütme. Meie aju domineerivad võnkesagedused, meie keha koosneb veest 80 protsenti, vesi lainetab kogu aeg enda rütmis. See muusika jääb meil kuulma. Kodustatud muusika puudutab meie meele pealispinda, kriibib seda natuke, ei muud midagi, see on nagu unenäod, mis tegelevad teadlased pealist kihtidega, segune, leebe psühhootiline seisund. Meie reaktsioon tuttavale muusikale kodustatud muusikale on tingrefleksid, automatismid, sotsiaalsed harjumused, kinnismõtted, niisugune tingitud käitumine, ettearvatav käitumine. Sarnase muusika kuulamine teeb inimesed sarnaseks. Nosson Se, kodustatud muusika, kuulajat muutuvad üksteisega sarnaseks, on igasuguse sotsiaalse konformismi ja niisuguse igasuguse sotsiaalse võib-olla noh, see niisugune massikultuur, massimeelelahutusmassi, muusika, massipropaganda, aga ka massirepressioonide massi hävitamiseks on omavahel seotud. Ohtlik materialistlik illusioon sellest, et meid võiks muuta või meid viia mõnusasse seisundisse ainult see, mis tuleb väljaspoolt, et me vajame selleks mingit viiuldajat või või kandlemängijat, et ta oma teadvusseisundit muuta, et meie otsi Enda seest võib-olla seda muusikat või rütmi. Ja võib-olla kõige olulisem see, et kodustatud muusika ja kodustatud muusika kuulaja moodustavad niisuguse ühtse küberneetilises struktuuri või niisuguse nõiaringi kodustatud muusika kodustab oma kuulajat, kodustatud kuulaja tahab veel kodustatumat muusikat, mis omakorda kodustab seda muusikat muusikat kuulata veelgi niimoodi lõpmatusse. Noh, see on see niisugune kuulus nõndanimetatud negatiivne tagasiside. See küberneetiline struktuur on suletud süsteem, seal valitseb entroopia loomulikult võitlus entroopia vastu, nagu me tähele panime. Võitlus sõda, lahing ja võib-olla see nisugune küberneetiline struktuur, mis tekib kuulaja ja kuulatava ühtsusest. Et see on võib-olla kõige hävitavam meie isiksusele meie kultuurile tervikuna, sest fundamentaalselt see teeb võimatu üks. Meil kogeda mingeid muid seisundeid, see niisugune Habituaalne transs või Habituaalne harjumuslik hüpnoos teatud üks seisund nimetame seda alfaseisundiks, niisugune leebe alfaseisund teeb meile võimatuks sellest seisundist välja minna. See süsteemse küberneetiline struktuur sellepärast ongi küberneetiline. Ethan ise organiseerib, ta kaitseb ennast, see on nõndanimetatud homostaaži protsess, ta säilitab ennast kõikvõimalike väliste mõjude vastu, ta kaitseb ennast ennast säilitada, aga kõik muud kas siis eksootilised või vähem või rohkem, eks staatilised seisundid või ka vähem või rohkem Transi taoliselt seisundit jäävad meile selles struktuuris tegelikult kättesaamatuks ja see on võib-olla noh, niisugune kõige kõige sügavam probleem, kuidas muusika. Aga suur tänu tähelepanu eest küsimusi, kommentaare. Mul tuleb meelde üks zen, õpetaja siin ütles, et noh, peale valgustamist EDI ei muutu midagi. Kõike bändiseks maandab endiseks, ikka tunned kurbust, ikka tunned rõõmu. Aga ometi see koht, kus seda kõike näed, on täiesti erinev. Kas on midagi sellist? Jah, ma mõtlen küll, et kui me sellest tothandatvalt taast rääkisime, siis see on ju tegelikult noh, niisugune zen-budismis väga oluline mõistena suunioto praadisin ja noh, niisugust tühjus, tarkus, kõik niisugused mõisted, mis nagu üleüldse ei sobiks esmapilgul selle data taaga. Jah, jah, no see, mis sa ütlesid, see tundub tundub, et see võiks niimoodi olla. Aga et kuidas sinna jõuda, et noh, see on nähtavasti meie jaoks küsimus, et sinna jõuda, selleks me ei saa, meil ei ole mingit algoritmi, seda me ei saa jällegi organiseerida niisugust liikumist noh, niisuguse sansaara nirvaanasse, eks ole, noh aga kui me enne juba teame, et Saara tegelikult ongi nirvaana, et no et kas me siis üldse läheme teele, et see loob niisuguse väga paradoksaalse reaalsus, et kui me kui nagu midagi polegi muutunud, eks ole, kas siis peab nagu muutuma enne valgustest pärast valgustust? Kardetavalt on see niisugune asi, mida ainult need, kellel on siis algustas kogemas, noh, aga nad ei pruugi seda kõrgemast artikuleerida, kuna see jääb keele taha. See kogemus, kuna keel ise on, on, panime tähele, et siin oli ka küsimus keele kohta, keel on ise kodustamis projektisaadus või toode. Keel luuakse selleks, et paremini kodustada, et olla rohkem kodustatud. Keel on tegelikult funktsionaalne instrument. Seega kui me väljume keelest, siis me väljume kodustamis projektist tervikuna astume välja. Aga kui me keelest välja astuma, siis on pööraselt keeruline või peaaegu võimatu keeleliselt seda keelest väljaastumist väljendada. Noh, ma pean ennast näiteks selle kohta, et ma nagu tõesti laste muusikakoolis nagu mingi asi tegi krõksu, ma väga hakkasin nagu kartma seda noodi järgi õpetamist, noh, nüüd on ju kõik vastavad meetodid selleni jõudnud, et see, et see nagu võibki midagi katki teha ja kinni lüüa vähemalt osade ande tüüpide puhul. Ma käisin nagu nelja, viie aastaselt viiulitundides ja kuidagi ma ei saanud sellega otsa peale, samas mulle muusika nagu tohutult meeldis. Ja siis, kui tuli see valikuhetk, ma mäletan, et ma kuue aastasena täiesti andsin endale aru, et ma ei ole nagu piisavalt andekas, et muusikaharidust üle elada, et mul oli valik, kas minna muusikakeskkooli või siis mingisse teise kooli, mulle muusikani tohutult meeldib, et ma ei või minna nagu muusikakooli jätma teoreetiliselt valda nooti või noh, nagu ma tean seda nagu seda süsteemi, aga ma olen alati tohutult kartnud. Et kui ma õpin noodi ära, siis mul kaovad pildid ära. Ja nüüd. Ma arvan, et kui ma oleks praegu nagu murde-eas või kuidagi, et, et siis ma ilmselt söögiks ka nagu India suunas nagu väga paljud praegu väga paljud lähevad sinna nagu kuidagi eksootika pärast, aga noh, mul on ka mitmeid sõpru, kes on täiesti tõsiselt noh, nii nagu omal ajal mingid sõbrad läksid Burjaatia kloostrites, osa tuli sealt tagasi ja sattus hullumajja, see võttis nagu isu sinnapoole ka vaadata või noh sellest kodustamisest pääsemise mõttes. Aga et nüüd nüüd, sattudes rääkima jah nagu sõpradega, kes tõsiselt on püüdnud Indias nagu õppida seda sealset traditsiooni, mis tõenäoliselt on nagu käesoleva tsivilisatsiooni mälu raames kõige pikem järjepidev vaimne ütleme muusikalises mõttes tegelikult kõige pikem klassikalise muusika traditsioon ja seal on nagu see on nagu eeldus isegi vaid tegelikult nagu muusika kuuldavaks tegemine. Et ikkagi kõige olulisem muusika on see, mida ei tehta kuuldavaks. Noh, see on nagu eeldus. Ja et see kuuldavaks tegemine on nagu selline häda. Ühesõnaga, asi nagu hakkab ära vajuma, et ikka peab midagi kuuldavaks tegema. Ja just, et see, see on seal nagu rafineeritud klassikalise traditsiooniline olemas, mida me võime leida siis mingite muude hõimude juures noh, nii-öelda siis nii-öelda primitiivsem tasemel või seda taltsutamatust või seda, mida me, mida me otsime või mis meile tundub kaotsi minevat. Et see on seal kõige kõrgemal tasemel klassikalises traditsioonis veel sees. Jah, see on fantastiline, kui indie-muusikat vaadata, siis kui olemuslikult lähtub see mingitest muudest alustest, siin oli juttu sellest reeglitest ja seadustest ja et ikka peab olema mingi kord, et üleüldse midagi nagu toimuks hindaja muusikasse, on väga hästi näha, et tegelikult noh, nagu korda ei ole, aga ikkagi nagu toimub midagi, et see muusika nii palju kui teda, siis on see elav traditsioon, seal elab, et noh, see on noh, kui me hakkame seda üles kirjutama, siis me näeme, kui uskumatut, komplitseeritud seal. Kui te panete tähele, kuidas lääne kultuur on sisse võetud, olnud kõikvõimalikest valades piduaagorosesse kuulus-teoreem, eks ole, see e võrdub entse ruudus, eks ole, 20. sajandi nisugune superstaar. Tundub, et kõige aluseks peab olema lihtne matemaatiline, selge kodustatud võrrand, eks ole. Et see lihtsuse otsimine me otsime mingit lihtsat valemit, võrrandit, algoritmi, millele kõik peaks olema, see on niisugune lihtne, täiuslik struktuur, aga kui kuulata linnulaulu, see on uskumatult komplitseeritud, keeruline märkas seda katsuda, üles kirjutada, oli TMS jään, oli just see, kes oma lindude kataloogi püüdis seda meeleheitlikult üles kirjutada. Noh, kui me nüüd võrdleme tema kataloogi elavate lindudega, siis me näeme, et kataloog on surnud niisugune mingi noh, et keegi on busserdan midagi püüdnud vusserdades kui võrrelda seda linnulaulu, eks ole, ja ise ta püüdis meeleheitlik, eks ole, ja indie-muusika puhul on ka näha seda, kuivõrd vähe muusikal võib olla pistmist korraga, eks ole seal isegi algust ega lõppu, eks ole, see muusika vesioinas, see käib ja käib ja käib, see võib käia veebruarist märtsini käiga seitse aastat või kuni 70 aastat ja ei ole alguses, noh, kui me tuletasime sinna seda kõrgbaroki meelde, Johann Sebastian vahtal on isegi üks kuus hoopis, mis siis ongi niimoodi, koosneb kolmest osast introitust, tsentrum, eksitus, eks ole, see on siis algus, keskpaik ja lõpp, eks ole, noh, nii nagu lääne inimene mõtleb, algus, keskpaik lõpeks seal, kõik peab sinna ära mahtuma. Aga kuuled India muusikat, linnulaule seal ei ole, ei algustega, kes paikega lõppu, kõik käib ringi, see ajab lääne subjekti täiesti segadusse, et mis see siis lõpuks on, kas ta on müra või on ta mingi pettus šarlotaanses, eks ole, noh, kõik niisugused asjad ja sa muidugi väga kenasti ütlesid, et noodid viivad pildid ära, eks ole, noh, muusikas on see seinast ees ja kogemus, eks ole, kuulad muusikat, aga tegelikult hakkad nägema värvid, Needsamad pildid, nad ju kõik teevad häält, eks, kui me tuletame meelde, et kuuldavasti helist nähtava valguse seni on umbes 40 Oktoomit, eks ole, aga kõik see ängil, eks ole, kui meil on siin panna 20 klaverit, siis me saame valgust ka mängida, eks ole. Noh, see on niisugune lihtne, banaalne näide, eks ole, mida selle kohta võiks. Ma toon symbol sisse nagu kultuurimõist võib olla meelevaldne, et kodustamine, kultuur või see kultiveerimine, et samas Me püüdleme kogu aeg sellest kultuurist vabanemise poole justkui ja siis mingit, ma hakkasin enda käest küsima, et me võime sellest mõelda, aga et eluilmas või kas need on eristatavad üksteisest, kas me saame inimeste eristada kultuurist toimida. Me oleme paratamatult mingisuguse justkui millegi sees. Ja me sünnime sele millegi sisse. Et kas me saame sündida sellest väljapoole. On terved kultuurid, kes ei ole üleüldse kodustatud, noh siinsamas on, kui ta vaatab Korilaste küttide kultuuriga praeguseid niisugusi hõimukultuure kastnud vihmametsades või siis või siis pärismaalaste kultuuri noh, nihukest rahva kildusid. Et inimesed saavad kuidagi teistmoodi miskit teistmoodi, nende kultuur, seda on isegi raske kultuuriks nimetades, on pigem noh, niisugune noh, võib-olla semiootiline kompetents, millest me rääkisime, et see semiootiline kompetents, On lakkamatult olemas kuskil siin ja praegu, et oskused, Snow hovi nõu way teha midagi, kuidas teha midagi, miks, et seal kuskil olemas, aga see tuleb üles leida ja võib-olla sellest nagu püüda õppida. Jumal tänatud, et ta pöördumatult kadunud, et seal asjad on nagu olemas. Kõneles muusik Kalev rajangu kõlanud muusika tiiv taustid laadilt. Ööülikool tänab koostöö eest. Türi kevadfestivali saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2011.