Ööülikool. Tegeleda, ega keegi ei tule raha pärast kuhugi, sellel on millal ei olnud raha pärast näidanud raha pärast, see on hoopis midagi muud, mis on palju kihvtim ja mina saan raha eest ei osta. Isegi kui sa oled Bill Gates, sa ei suuda luua endale sellist maailma nagu see, mis siin on. Kui sa avastad seda, siis sa ei tule raha pärast või ütleme nii, et kui sa tahad elada maailmas, kus on kolm külmkapi ühes Coca-Cola, teises viletsas Ameerika õlu, siis siis jumal teiega. Koole. Tänase raadio ööülikooli teema on vabatahtlikkus ja pealisülesanded. Vestlusringis on Eesti vabariigi president Toomas Hendrik Ilves, Eesti Energia personalidirektor ja aasta vabatahtlik 2010 Riina Varts. Palupõhja looduskoolijuht, Robert hoitšell ja arhitektuuriüliõpilane Marten Kaevats. Saade on salvestatud aasta vabatahtliku tunnustamispäeval Tartus Ateena keskuses. See teema, vaba tahe ja. Ja vabatahtlikus mulle tundub, et ta on hästi orgaaniliselt seotud sellise inimeseks olemisega nagu palju laiemalt. Seesama lihtne küsimus, et miks ma hommikul üles tõusen? Meil on kõigil oma elukutse, aga siis on veel olemas elukutse nagu kahes sõnas lahti kirjutatuna. Vot see ongi siis see, mis võiks kõikide nende tegevuste kohal nagu hõljuda novot. Aga nüüd kuna on neli erinevat häält pluss veel üks et siis ma ikkagi palun teil kõikidel öelda oma nimi ja see, millega te hetkel tegelete. Mina olen Toomas või Toomas Hendrik ja proovin tegeleda kõigiga. Tere, mina olen Robert ott, jään 21 aastat, Ta oli, otsin. Aga olen eestistunud seda ja ütlen nii, nagu on kirjutatud, võeti, on ja hetkel tegelen Tartu keskkonnahariduse keskuse juhtimisega ühe looduskaitse ühingu juhtimisega ja ühe väikese metsakooli edendamisega. Ka mina olen Riina ja mina tegelen inimeste juhtimise ja inimeste nõustamisega. Mina olen Marten Kaevats, olen arhitektuuri ja linnaplaneerimise tudeng ja siis tegelen veel erinevate mittetulundusühingutega, nagu uue maailma selts. Ja lisaks olen viimasel sattunud ehitama internetis kogukondadele kõlbuliku suhtlustarkvara. Nüüd elukutsest, siis kahe sõnaga lahti kirjutatuna. Kui ütleme, inimene lõpetab keskkooli see aeg, kui ta on 18 19 kõige tundlikum iga noh, mingid olulised asjad pannakse siis paika ka sellega, et mida hakatakse õppima pärast keskkooli. Toomas Hendrik on õppinud psühholoogiat. Mul on raske öelda, et kas lõpetades keskkooli, oli see kindel otsus, pigem oli sellise trajektoori jätkamisega või kokku langevusega, et ühelt poolt olin ma väga palju teinud bioloogia, vaid loodus teades oli väga huvitav, mulle jääb aga iga eksamitulemusi ja nii edasi ja muidu oli siis filosoofia teine suund ja siis. Ja siis ma avastasin ülikoolis, et need kaks asja oli võimalik ühendada tajumispsühholoogias eksperimentaalpsühholoogia ruti, ütlevad, mõne toovad ei tunnet inimesi, kuna te olete ju tegelikult ei tunne ja ka seal oli viis, kuidas empiiriliselt veekatsete kaudu võib-olla lahendada mõningaid filosoofilisi probleeme, et kuidas me teame, mis maailmas juhtub ja ja 35 aastat hiljem, aga ma rohkem ei tea sellest, aga on need probleemid ikka kummitavad ja kimbutavad. Millised olid need probleemid või küsimused, vot need on need elu küsimused nagu kõige suuremad. Või siis sel ajal näiteks hetkel olid. Mul on raske öelda, mis need kõige suuremad küsi, olid, nad on, teismelisel on ikka enamasti üsnagi ürgsed küsimused. Nii et jah, ma mõtlen rohkem sellest vaimlises sfäärist, kui sellest, millega tegelevad või mille üle enamus seitsme ja kaheksateistaastased poeglapsed millele nad mõtlevad. Äkki siis tüdrukud ja rock. Aga te saite selle ühendada, siis tajub psühholoogiaga ei oma vabal ajal lugesin ka igasuguseid asju ja siis mul lihtsalt need küsimus oligi, kuidas me teame, mida me teame, teine küsimus, kuidas me suudame midagi tõestada maailmas ja siis nad tulid, kui aga see ei olnud eriti niisugune suur ja raske avastus lihtsalt oli, et hoosiin on need küsimused, millest olid filosoofid kirjutanud alates plaatoniste Aristotelisest tage eriti siis 18. sajandil ja siis teine pool oli, kuna noh, ma ei pelga numbreid, valemeid ja muid asju, siis tundus, et neid saab kokku viia võib-olla midagi, midagi siis avastad, aga noh, mulle tundub nüüd tagantjärele üsnagi upsakas lootus, aga see on selline asi, mida psühholoogias algusest peale upsakas. Arvamus, et nüüd me suudame loodusteaduslikult uurida seda, mis on nagu väga raske uurida. Ma kindlasti ei nõustu sellega, et seitsmeteistaastane noormees, tema maailm on küllaltki piiratud, eks ole, sellel hetkel, kui ta kui ta nagu astub maailma ja natuke nagu üldse huvitav ja veider mõelda, et see on see aeg, millal peaks tegema nagu elulisi otsusi. Minu mõte tegelikult kui ma Ma valisin oma teed, ütleme ülikooli, siis paratamatult see oli küllaltki palju seotud minu isikliku hetkeolukorraga. Ma tegelikult ei teadnud, mida õppida, arvasin, et ma lähen, õpin mingisugust ettevõtlust või midagi taolist, kuna ma olin küllaltki ette võtta noor mees, olin, rabasin mitmel kohal erinevaid töid ja heegeldasin oma väike business juba keskkooli ajal. Tundus, et võib-olla loogiline, aga tegelikult kui ma tagantjärgi mõtlen, et mul oli just sellel hetkel selline isiklik raske periood, kus vanemad otsustasid lahku minna, minu õde oli just läinud Columbia ülikooli ja mina siis pidin kodus elama emaga isa oli lahkunud ja siis minu mõte oli võimalikult kaugele saada ära sellest küllaltki keerulisest olukorrast, et parim sõber keskkooli ajal oli ka ära läinud ülikooli ja tema otsustesse Indiana ülikooli kasuks, et ta oli suur ujuja ja läks sinna ühe treeneri pärast sinna. Aga tegelikult ma läksin puhta lehena ja avastasin, et et need kursused, mis olid koos nende noorte inimestega, kes tahtsid ärimeheks hakata, et nendega mul ei olnud suurt midagi ühist. Ma vaatasin vasakule ja paremale ja ja leidsin, et vaata, et see ei ole, see minu teema oli hoopis kirjandus ja nendesse kohtudes ma leidsin, et oh, et siin on võimalus kuidagi olla valik sai tehtud tõesti nõnda, et et nendes teemades, kus ma tundsin ennast hästi, mis oli ajalugu ja mis oli inglisekeelne kirjandus, et noh, seal ma siis olin ja noh, neli aastat möödus kiiresti, et siis on see järgmine hetk, kus oli see valik, eks ole, mis nüüd. Et kui mõnel meist siin on psühholoogiline haridus, siis mind on selle salati süüdistatud või kahtlustatud, et äkki ma olen psühholoog. Aga tegelikult mina läksin kõrgkooli nõukogude ajal ja, ja siis ei tehtud praktilistel kaalutlustel otsuseid ja mina läksin õppima seda, mida ma väga armastasin inglise keelt. Mulle lihtsalt meeldis see keel vägaja alles hilisemas elus. Ma olen mõelnud, et see oli väga, väga kihvt valik, just sellepärast, et see avas taasiseseisvunud Eestis minu jaoks nende töökohtade uksed, kus keel oli vajalik. Ja sealt sai kõik alguse, et kui nüüd mõelda selle peale, et pärast esimest sekretäri ametit, et asusin ma juba tööle toonase välisministri abina siis edasi juba meie Euroopa noorima peaministri Mart Laari tagatoas sekretäriaadi juhatajana, siis need olid ju juurde viivad harjutused minu tänasesse öösse. Sest mis on siis tippjuhi abiks olemine, muudkui personalijuhi roll äriettevõttes, juhi kõrval. Et selles mõttes ma arvan, maalisime kasti sellel väga otsustaval hetkel oma elus väga õige ala. MINA OLEN suhteliselt varasest peale ei teadnud, et ma tahaks arhitektiks saada. Kuskil teises või kolmandas klassis oli joonistamistund ja käisin mustamäel koolis. Ülesandeks oli joonistada maja, mis paistis aknast mingisugune tavaline paneelmaja. Ja siis ma tunnistasin seda, tegin seda tohutu hoolega ja selle peale siis klassijuhataja tuli, ütles, et, et sinust saab vist küll arhitekt. Tahtsin öelda, et õpetaja pani selle seen, ei tea, kas panin ta, panime vähemalt ma esimest korda teadvustasin seda, et võib-olla tõesti võiks hakata. Mis on elus olnud sellised pöördelised hetked. Sa ei pea isegi olema nagu välise sündmusena midagi sellist. Pöörast, aga mingi enda jaoks oluline taipamine või hetk, minul tuleb meelde üks olukord, kui ma sain sõbraks ühe inimesega Erkoga, ma olin 12 aastane, sõitsin mingisse spordilaagrisse, mina olin, suusatasin siis Erko tollel hetkel oli kergejõustiklane. Aga kuna ta on niisugune suhteliselt nagu värvikas tegelane või ta alati kuidagi satub igasugustesse olukordadesse, siis sinna laagrisse sõitsid kaks bussi. Esimesest oli ta juba välja visatud ja teises bussis oli üks vaba koht ja see oli minu kõrval. Ja peale seda hetke, kui me selle bussisõidu Haanjasse olime ära teinud, on minu elu küll nagu teistmoodi olnud. Aga siis ma olin 12, Need ongi olulised momendid, mitte see, kuidas teha mingi vähemalt minu arvates see, et ma loogiliselt ratsionaalselt viisin kokku või tagantjärele vaadates viisin kokku teatud loodusteaduslik kalduvus kui mingi muu intellektuaalse kalduvusega, et seal tagantjärele ratsionaliseerimine või noh, mingi põhjuse leidmine pigem minu meelest lähtudes esimesest küsimusest elukutse või elukutse olen ma arvanud algusest peale peaaegu et kui need kaks ei ole üks ja sama, siis on suhteliselt mõttetu ja otsesel hüljata üht või teist asja või tegutseda või tegeleda millegagi. On alati tulnud sellest, et need kaks lähevad kokku kuidagi ja noh, minu elus on väga palju neid mitu pöördepunkt olnud. Et need on tulnud, kui ma olen avastanud, et mul on meeldinud mingi asi väga palju, et ma olen valmis sellega tegelema kogu aeg. Sedakaudu ma jõudsin seitsmendas klassis bioloogia juurde, hakkasin lugema kõikvõimalikke asju, mis ei olnud üldse ette nähtud ja palju rohkem arenenud kui see, mida et ta oli meile andnud. Ja hiljem tegelikult selle juures ma jõudsin, hakkasin tegelema nii-öelda eesti asjaga, mõtlesin kunagi, et ma võib-olla võiks tõlkida eesti luulet inglise keelde, see lihtsalt oli nii kihvt asi, jälle, mul nii meeldis seda teha. Aga siis pärast seda seoses sellega pidin seletama, mida see kõik tähendas, sest kui inglisekeelses luulemaailmas ega need küsimused eriti olulised ei olnud, trafaretselt võiks öelda, et suur osa Ameerika kaasaegsest luulest noh, vähemalt ta 70.-te lõpus 80. aastate alguses oli pigem selline. Ma olen keskealine inglise keele professor ja minuse ja ma olen armunud oma oma selle õpilasumbes sel tasemel ja siis loed äkki Runnel, Kaplinski, teie saad aru, Rummot ja saad aru, et raamatud on keelatud, vee ära korjatud ja siis noh, kuidas seda kõike seletada. Selle kaudu ma hakkasin siis kirjutama kirjutama sellest, mis toimub Eestis ja siis läks edasi kõik see, et aga, aga see lihtsalt oli huvitav ja see ei olnud kuidagi seotud elukutse ka selles mõttes, et ma oleksin sellega teeninud raha või mida seal ikka banaalne värk, millega, noh, selle pärast muretseda. Leida mingi muu viis kuidas, kuidas osta toitu, aga see, mis on huvitav ja mis annab hingele seda noh, seda, mida vajad, et ellu jääda, see tuli hoopis sealt ja siis noh, kuidas see kõik kulges, pärast sõda on, on omaette lugu, aga see ikka kõik sai alguse sellest, et see lihtsalt oli nii huvitav. Nii meeldiv ja ma tegelesin sellega kogu aeg läbi kirjanduse eesti juurde. No tähendab sealt siis, kuna ma oskan, kirjutan natuke inglise keeles, ma hakkasin kirjutama selle kohta, mis Eestis on, et saad aru, miks on lihtsalt öeldes Mikson luuletus Verzingetoriks ütles, tähendab, mis äng selle taga on? Seda lahti seletada, võib rääkida rahvuspoliitikas keelepoliitikast ja siis noh, sealt siis Minu armuafäär Eestiga tekkis nagu enam-vähem peale saabumist, et ma tundsin ennast kohe Eestis hästi, õppisin esimesi eestikeelseid sõnu. Alates sellest 92.-st aastast, kui ma esimest korda astusin bussist välja Eestimaa peal. Ma olin koolis Elva gümnaasiumis või keskkoolis. Tundus, et midagi on, ma leidsin, et tegelikult see õpetaja amet päevast päeva sellises süsteemis, nagu ma ennast leidsin, et see ei olnud, no see, mille pärast ma siia jään. Mul on väga selge mälestus sellest, kui aastavahetusel käisin ühe tuttavaga, kes oli ka rahukorpusega tulnud Eestisse. Me käisime tema ühe sugulase juures hall purgis, et oli selline tunne. Puhkame, tähendab see oli siis 90 394 ja minu aeg Eestis pidi lõppema 94. aasta suvel. Ja noh, et ma mõtlesin, kuidas ma siin ära lähen, aga see kogemus, mis ma sain sealt ainult purgis Saksamaal oli, oli väga määrav minu jaoks. Ja see, mis seal juhtus, oli see, et sugulane, onupoeg oli sõjaväelane, Ameerika baasis Hailburgist, mis on Ameerika paa keset Saksamaad ümbritsetud kõrgete seintega väravatega ilusast sellisest euroopalikust hall purgist, sõidad sinna sisse, siis avaneb teine maailm, täiesti teine maailm, ma olin poolteist aastat olnud Eestis, ei olnud mõelnud eriti palju oma kodule, Ameerikas aga avanes mikro või selline Ameerika mikromaailm, kus kõik oli nagu 100 korda võimendatud eeslinna Ameerika nagu Chicago eeslinnas, et kõik need kinod koolimajad, kirikud, kaubanduskeskused, kiirtoidurestoranid ja see elamine, mis seal oli, oli küll korter 250 ruutmeetrit võib olla. Ja need Ameerika pere lapsed olid just nagu Ma ei tea, mis mõttes, kasvõi halvas mõttes Ameerika tüüpilised lapsed, tüdruk, eks ole, jooksis seda, nuttis, et tal ei ole midagi oma Barbile selga panna, eks ole, tal oli 75 barbinukku, seal oli kolm suurt külmkappi, eks ole, üks oli täidetud Ameerika õllega ja teine oli koka-koolaga täidetud ja siis see kolmas oli kõikide nende toitudega. Ja siis olid need telemängud ja noh, ühesõnaga ma sain sellise šoki, ma sain sellise ameerika šoki sealt ja siis me läksime veel noh, ütleme väljapoodidesse vaatasin, et see oli tõesti selline nagu Ameerika, millest mina tegelikult põgenesin, eks ole, mida ma ei taga igatsenud ja sain sellise hea ameerika šoki, et ja väga selge sõnum, et minul ei ole midagi võita, kui ma nüüd sinna tagasi lähen, et nüüd ma olen poolteist aastast Eestis olnud ja nüüd hakkab tulema, et hakkab nagu tulema. Ma suhtlus ja, ja kui ma nüüd tagasi lähen, siis on on midagi hullu väga lühikest aeg pärast sõda siis Rein Kuresoo, kes oli sellel ajal Eestimaa looduse fondi algatajal esimene juht, siis elas ka Elvas ja siis kutsus Robert ataki tõesti, tuleb veel appi, meil on igasugused põnevad, rahvusvaheliselt looduskaitselised projektid, ta oli mind tegelikult nagu viinud Eesti loodusesse ja ma avastasin ennast väga suurepärases seltskonnas ja maailmas siin tundus, et see kutse hakkab nagu tekkima, et see kutse nagu sellest võib-olla hetkest, kui ma nägin seda, mis mind oleks oodanud, tõenäoliselt tõeline nagu õudne pilt, millest ma ei tahtnud nagu veel osa saada. Ma segan vahele, see on teine teema, aga lihtsalt mida siis kirjeldasid, on? On nii hea vastus kogusele ning loomisele, miks nad tagasi tulevad, noh, see, mida me oleme näinud seoses talendid koju projekti. Et eriti mulle meeldis rahvusringhääling oma inglisekeelses osas, tegi sellise olid karikatuur, kus on siis nagu madalad palgad ja noh, ma ei tea, kas nüüd Eestit sisuliselt solvav nihuke karikatuur, miks keegi üldse tuleks ja kogu see diskussioon, mis on toimunud, on see, et ta nüüd, aga siin on palgad madalad, siin on see, siin on see ja see, et tegeleda, ega keegi ei tule raha pärast minagi tunud raha pärast siin näidanud raha pärast, see on hoopis midagi muud, mis on palju kihvtim ja mina saan raha eest ei osta. Isegi kui sa oled Bill Gates, sa ei suuda luua endale sellist maailma nagu see, mis siin on. Et kui sa avastad seda, siis sa ei tule raha pärast või ütleme nii, et kui sa tahad elada maailmas, kus on kolm külmkapi ühes Coca-Cola teises vilets Ameerika õlu, siis siis jumal, Teele paljud on sellega väga rahul, eks ole, peablettimale need iialgi ei saa aru, et, et miks me seda ei taha ja nad miks tõesti ei taha uskuda kõik, mul üks ülikooliaegne sõber ütles, et noh kui just oli kogu see tornide lugu, eks ole, ja ja maailm väga segaduses, eks ole, ta oli täiesti veendunud, et kõik meie või noh, ütleme kõik teie või kõik eestlased ja poolakad ja aafriklased ikkagi tegelikult tahavad sedasama, mis nemad naudivad, et noh, et teen endale selgeks, ei ole võimalik. Täiesti selline väga, väga kinnine arusaamine maailmast. Ma kiusan veel, sest vot me praegu oleme teatris, see on teatrisaal ja siis kunagi lavastaja Lembit Petersoni ka millest sai alguse tegelikult ka üks sari, mille pealkiri oli pealisülesanded. Et me arutasime seda, et kas sama pealisülesande mõistet sõltumata erialast saaksime nagu laiendada ka oma elule võeta. Et kui need tegevused on nagu hästi erinevaid, et mis võiks siis olla iga inimese ülipealisülesanne siin elus sest väga hästi te tõite välja selle tühisuse, ütleme, et Robert loobus nendest tühjadest asjadest ja leidis midagi oluliselt suuremat. Toomas Hendrik ütles, et teda huvitas Eesti kirjandus, sest see oli põnev tõlkida Kaplinskit. Aga et mida Kaplinski siis ütles, miks see põnev oli? Ei, no ma ei tea, kas see, mida ta ütles, oli väga põnev, vaid see, millest ta rääkis, oli arusaamatu. Need, see, su keel võiks kaduda, et su kultuur võiks kaduda, see äng on täiesti tundmatu sellises suures ülemaailmastunud kultuuris, mis on siis ütleme, anglosfäär kunagi ei hakka, vähemalt ausalt, ma eeldan, järgmise 1000 aasta jooksul ei muretse keegi, et inglise keel võiks kaduda, et lapsed lähevad üle teisele, keel, võib-olla kunagi tuleb see mure, aga praegu seda muret ei ole. Kuidas seda seletada, see on päris raske seletada ja sest inimesed ei saagi sellest aru ja noh, läbi aastal ma olen ka kuulnud, et mis teil viga on, et ajata oma seda keeleasjadel mingid natsionalistid või noh, tähendab inimesed ei saa sellest aru, seda lahti seletada, siis hakkad kirjutama ja mis, ja siis ta see viibki selleni, et siis tegelikult kirjutab muudest asjadest, ega see ei ole nii palju tõlkimine kui selle tolleaegse kirjanduse lahtiseletamine kui väljakutse, mis see viis selleni, et ma hakkasin seletama, kirjutama sellest, mis Eestis juht? Keel on ju ainult vahend, noh ütleme näiteks, kui me kujutaksime sellist olukorda, kus kaoks ära näiteks noh, riik enam ei oleks, maailmas on selline utoopiline kujutlus ega siis meie inimestena ju ikkagi elaksime ja edasi, et ütleme, et kui ma nüüd taandaksime ära selle näiteks mure eesti kultuuri ja keele säilimise pärast, need, mis võiks olla nagu universaalselt inimese siht Ma tean, et see on, see on kohutavalt vastik, ebamugav ja kõik, aga et kui öelda, et keel on vaid vahend, siis võime öelda, et ja toit on vaid valgu sisendamise vahend, nii et kas on hamburger šašlõkk kui või, või mais, see kõik on vahend. Aga ometi meil on oma sügavad eelistused, millest noh, lõppkokkuvõttes võiksime nii kaugele minna. Et ainult siia mingeid tablette, milles on valgud ja süsivesikud sees ja siis miks kõike seda hamburgerit või, või seapraadi või kukeseene kastet, milleks kõike seda? Uku Masing on ka rääkinud sellest, et on, iga keelkonnaga on kaasas oma meelkond, et see ongi see, mis annab sellele ütleme, seal on alati see filosoofiline pool on ka asjade juures. Aga see, et ma mõtlen näiteks, et kas kas riik on, saab olla näiteks väärtus omaette või on või võib seda ka käsitleda nagu ainult kui vahendit? Mina küll nii filosoofiliselt ei, ei oska võib-olla haakuda sellega, aga minul lihtne selline arusaam on see, et oh, see riik, mis iganes ta on, kus iganes ta koosneb inimestest. Ja kui rääkida sellisest pealisülesandest noh siis tegelikult see sõltub just nimelt iga indiviidist, eks ole, kes seal suures koosluses on ja, ja sellest tema võimest või kas on võime või võimalus just nimelt temale ainuomast ülesannet nagu leida või tema kutset, et mulle tundub, et see, selline ideaalne pilt on, on siis, kui need kõik ühiskonna liikmed on selles tsoonis, kus nad tunnevad, et nad teevad oma asja, eks ole, õiget asja. Teised võib-olla on aidanud sellele juhtida sellele teele, eks ole, läbi heade kommentaaride ravimeid ja tähelepanekutega, kui Martin ütles, mis oli väga otsustav mingil hetkel noores eas, siis tõepoolest mõtlen tihtipeale sellele ja kuid töötan noorte inimestega ja vaatan, kuidas noorte inimestega töötatakse. Et siis me iialgi ei tea, mis on see hetk, kus midagi võib olla väga otsustav ja kui me ladume igasuguseid negatiivseid, noh, miks sa seda teed ja miks sa seda võtsid ja ja Miksuse seljas on ju Miksu juuksed pole kinni, eks ole, mis on paljude jaoks selline igapäevane nähtus, kui nad kooli astuvad, eks kus iganes, et, et, et see teine pool on see, et näed, et sul tuli ilusti välja ja sinust võib saada arhitekt, võib-olla see ei lähe korda, aga kui midagi hakkab kõlama, eks ole, et siis oh, et siis on mingisugused konkreetsed sammud ja kui igaüks saab selle kirega kirele vastavalt tegutseda ja me ei peaks seda kartma. Kirg on paljude jaoks selline hirmusõna ees või kuidagi. Et muutub kohe selliseks ebamugavaks kirglik jutt või räägime velgedest, eks ole, ja 17 aastastest poistest ja nii edasi. Et aga tegelikult see on selline, noh, mina olen küll selle terminiga väga nagu mulle meeldib. Mõnus, ta on natukene nagu noh, ütleme piiri peale kõndimine ka teatud määral, aga, ja eesti keeles on ju suurepärane sõna on vaimustuma just nimelt. Et kuidas aidata vaimustada või just leida seda vaimustust, mis tegelikult väga palju edasi viib saksa keeles spekahistelt. Kõnelevad Toomas Hendrik Ilves, Robert vatt, Jan Marten Kaevats ja Riina Varts. Ma tahan nüüd natuke pessimistlikumad noodi sisse tuua, et paraku ei ole igapäevaelus just kõik inimesed väga vaimustunud sellest, mida nad teevad ja kuidas nad on, et mina oma nüüd juba 20 aastase töö käigus siis inimestega näen päevast päeva inimesi, kes tiksuvad hommikul kodust tööle kella viiest tiksuvad töölt koju tagasi ega tea, miks nad midagi teevad, ega, ega esitage endale seda küsimust. Seoses sellega, et ma töö tõttu väga sageli satun näiteks intervjueerima inimesi, kes tahavad tulla kuskile tööle või mida iganes. Siis kohtun ma selliste tüüpidega, kes tulevad ja keset intervjuud. Kui ma esitan küsimuse tegelikult teha tahaks, ma ei tea. Äkki teil on mulle mingit tööd pakkuda, aga mis, mis sorti töödet sa kirjeldad natuke seda, mis sulle meeldib. Aga ma ei tea. Teate, see teeb kohutavalt kurvaks. Sellepärast armastangi mina oma tööd väga, et ma tegelikult läbi selliste situatsioonide saan panna inimesi mõtlema selle peale, kes ma olen, mida ma teen ja mida ma oma elult tahan. Ja mõned hakkavad mõtlema. Kas sul enda elus ongi olnud hetki, kui sa tunned, et sa oled täitsa läbi? Aus vastus on kindlasti üks on ja sellest ma võin natuke rääkida, aga tegelikult ei ole. Ja ma arvan, et ei ole, sellepärast et ma ei ole pannud kõiki panuseid ühele kaardile. Et elus on hästi palju erinevaid tegevusi, mis, mis annavad jõudu ja toidavad, ehk siis on põhitöö, siis on mõned vabatahtlikud töö otsakesed, siis on kodupere, siis on sport, et kuskilt sa saad selle laengu ja jaksu nagu ikka kätte. Aga see üks hetk, kus ma olin väga-väga väsinud, oli küll minu elus noh, nii-öelda lootust kaotamas või ristel, see oli aeg, kui ma olin töötanud hansapangas üheksa aastat. Ja see, meie majanduse lipulaev on oma kultuuri niisuguse väga ettevõtliku ja väga tulemusele orienteeritud, kultuuriga hästi teada. Ja ma olin väga-väga väsinud seal finantsmaailmas kiirlemast ja püüdmas inimestele selgeks teha, et finantssihtidele selgeks teha, et inimene on nagu tähtis ka mitte ainult mitte ainult kasum ja tulemus. Ja siis ma tõusin püsti ja tulingi ära sealt ja mul ei olnud ühtegi visiooni tuleviku osas, see oli kihtimaid samme minu elus, mille üle ma olen väga uhke, rõõmus. Väsinud olen ma palju ja sageli, aga ma ei tea, mida tähendab puhata, sest see on nii igav. Ma ei saa aru, kuidas lamada kuskil kuskil liiva peal ja või ma ei tea, mul on nii palju asju, mida tuleb teha ja võib-olla üks asi hetkel tüütuks, et aga ma ei viitsi seda teha, aga nüüd mul on see raamat, mida tuleb lugeda, see võsame tuleb lõigata ja on see ja see ja see ja. Ma lähen hulluks, kui olen mõnikord elus olnud sunnitud istuma kuskil minul kõige halvem unenägu on sattuda kuhugi ootama midagi või kedagi ilma raamatu, et see on seda õudne. Aga selles mõttes puhkamine, ma ei saa aru, mida, mis on puhkama puhkamine võib-olla ainult millegi suhtes, et ma ei tegele selle asjaga praegu, nüüd mul on võimalus tegeleda selle asjaga, seal aga seesama puhata. Aga kas seda sama nagu meeletute paljude asjade tegemist, mis me iga inimese elus on see lugemine, filmid ja, ja asjad, et kas ta mingis mõttes ei ole ka nagu iseenda eest põgenemine või nagu selline teadvuse täitmine mingisuguse vooga, sest mul on see tunne hästi tuttav see, et ma ei saa ka olla hetkekski ilma lugemata. Minu meelest see on nagu vale või et ma tegelikult ei pea kogu aeg oma teadvust millegiga täitma, et võib-olla oleks just olulisem tunda ära nagu mingisugune sisemine vaikus või rahu või et see ei tähenda üldse seda, et et peaks kuskil rannas vedelema või et kas teil ei ole kunagi tekkinud seda tunnet, et ta nagu põgenete ise enda eest läbi siis nende erinevate tegevuste koguaeg on päev on nagu meeletult täistunde väheks aga seda, et mille nimel ikkagi kõik et selle jaoks nagu ei ole aega mõeldes on üks asi ja tegelikult kui on nagu väga ei tahagi mõelda, eriti kole on mõelda veel surmast, näiteks. Minu jaoks on see küsimus natuke kummaliselt püstitatud selles mõttes, et elu on ju tegelikult nagu teel olemine ja kui sa ütled, et, et midagi tehes nagu põgened iseenda eest, et sul on nagu mingid süütunded, siis küsimus on kohalolekus ja selle protsessi nautimisest. Et noh, ma ei tea, ma olen vahel imestanud või jah, imestanud selle üle, et nii väikses riigis nagu Eesti on näiteks konverentsiäril läinud aastaid juba nii hästi, et meil on siin kogunisti mitu konverentsifirmat, kes korraldavad järjest rohkem ja kogu aeg tehakse mingeid konverentse. Ma käin seal vahel ja mõnikord on seal päris igav, aga kuulates ka igavat ettekannet. Sa tegeled oma maailmamõtestamisega ja saad jälle kuidagi rikkamaks. Ehk siis see on ikka küsimus, on kohalolekust. Lärm me ei tohiks, kes on lihtsalt et inimene loeb raamatuid, lammedel teada seal üks tegevus, aga ma mängin oma. Oma pojaga, et need ei ole erru, minu meelest annab sulle veel, aga mis mõte on, et ma räägin oma lapsega, no tähendab, see on nagu väga oluline tegevus ja, ja samamoodi kui ma käin võsa lõikamas, no sellel on, ma proovin taastada mingit maastiku, mis on vahepeal okupatsiooniaastatel käest ära läinud, noh jälle, kas sellel on mõtet, ma ei mõtle selle peale lihtsalt asi, mida tuleb teha ja seda küsimus saab küsida ainult siis, kui ainult tegeles sellega, et igal ajal loed, aga tegelikult see on noh, kui ma saan lugeda, siis on väga tore, aga üldiselt palju olulisem on see, et ma saan oma lastega rääkida vä. Välja, mis võib-olla õnnestub, õnnestub, siis on tore, kui õnnestus isal midagi õppinud, aga aga siis nii-öelda idamaiselt istuda ja mõelda, mida see kõik tähendab, ma ei tea, no see ei ole kunagi mingit tulemust andnud, kui ma olen seda teinud ja pigem tulemus on tulnud selles, et ma olen millegagi tegelenud. Et kuidas olla kohal, tähendab seal sellega, kus sa hetkel oled, millega sa tegeled, võib olla väga-väga lihtne tõde, aga praktikas on ikkagi teinekord väga raske, eks ole, et kas sa oled seal, kus sa hetkel oled, eks ole või piinad ennast muude mõtetega, mis tegelikult viivad sind, noh, ütleme eemale kuidas nagu, mis on need eeldused, mis olemas peaksid olema, selleks et inimene saaks olla seal, kus ta on parasjagu, mitte ei mõtle lapsega mängides oma võsa peale, mida te tegelikult peaks praegu raiuma. Või oma nii-öelda soovi peale rääkida oma sõpradega, eks ole, tähtsamatest teemadest, kui see ABC raamat või mis iganes teema on, eks ole, et, et see on pigem see küsimus, et minu jaoks, et ja millega ma igapäeval, eks ole, juurdlan ja võitlen, eks, aga kuidas selleni jõuda? Minu jaoks on väga palju just nimelt, et kui liiga palju oled peas, siis tegelikult unustatud väga suur osa oma nii-öelda eksistentsist või elust ja ajust. Ja teinekord ongi väga hea, kui on võimalik siis hoopis kasutada teisi meeli ja teha midagi hoopis teistsugust, eks ole, et viia sind ära sellest kohast omas peas. Just hiljuti ladusime puid palupõhjas, seal kulub palju saunas ja ahjudes kaasame sõpru alati noh, neid töid tehes seda. Ja no lihtsalt on teatud hetked elus, kui sa teed midagi kõige lihtsamat, minu jaoks on nad tihtipeale ikka füüsiliselt ülesanded ladudes puud ja siis mõtled, et elu on täiuslik, oled kellelegiga, teed seda ja lihtsalt mingisugune mõte tekib, et ma olen täiesti totaalselt õnnelik ja need on hetked, mis toimuvad siis, kus tegelikult nagu väga ei oota ja siis on mingisugune kinnitus sellele, et noh, olgu siis ladu puid või mis sa parasjagu teed, paned siiber kinni ahjus või mingisugune, ma ei tea, ei taha öelda, valgustus ei ole valgustada, lihtsalt mingisugune täiuslik olemine, et no tunded, et noh, elu on täpselt nii nagu olema peab ja kui on olnud perioodid, kus tegelikult nagu ikkagi vahepeal tõesti vastumeelselt lähebki tööle või et siis kaovad ära need sellised hetked ja siis sa saad aru, et noh, igasugused märgid usud või ei usu, aga mingisugused märgid ala, eks ole, lihtsalt mingisugune hea emotsioon, mis, mis lööb, et kui ta on liiga vähe, siis on vaja nagu tõesti kõrgemal lennata ja vaadata, et kas noh, mida sa teed ja missa ei tee, mida peaksid tegema. Ma kujutan ette vist 90 protsenti nendest inimestest, kes tegelevad vabatahtliku tööga. Et nad ise väga tihti ei teagi, seda ei olegi selle peale mõelnud kunagi. Ja see juhtub tavaliselt suhteliselt juhuslikult elus. No oletame, et see viide tood oma last lasteaeda ja siis kasvataja kutsub su koosolekule ja siis on seal lapsevanemad ümber laua ja ja siis kasvataja kurdab, et tal oleks nagu vaja mingi hoolekogu luua, natuke abi oleks vaja lapsevanematelt ja siis ta küsib, et kas on keegi, kes tahaks tulla sellest rühmast hoolekogusse ja siis on vaikus ja siis on see siis vaba tahe või sisemine sund, mis sunnib sind ütlema, et mina tulen. Sest kõik on vait ja keegi peab ju selle töö ära tegema. Ometigi sa lähtud omakasust, sest sa tahad Su laps saaks hea lasteaiahariduse ja lähed ja panustad. Ja sa ei saagi aru, et sa teed vabatahtlikku tööd. Minu meelest see on väga raske seda üldse eristada. Mõtleme, mis sündis selles linnas. 200 aastat tagasi tulid mingid tüübid kokku, kes ava, rääkisid saksa keelt ja sinna juurde tulid mõned eestlased, kes kiusatud ka rääkisid saksa keelt ja otsustati, et no oleks kihvt hakata korjama neid lugusid siin ja tegelikult oleks vaja mingi eepos ja tähendab, see oli vabatahtlik, vabatahtlik tegevus ja siis kuvarde edasi, samas linnas tulid mingid jälle eestlased, kes olid pahased, et neid ei võeta saksa üliõpilasorganisatsioonidesse lõid omaenda, mille värvid siis hiljem osutusid eesti riigivärvideks. No see kõik oli vabatahtlik tegevus, mis siis kasvas noh siis 100 aastat tagasi peaaegu et riikliseks ja siis 93 aastat tagasi sündis riik. Et see, see vahe, kus me räägime nii-öelda riigisektorist, erasektoris, vabakonnas, loodetavasti minu meelest me ei saa eristada neid, need asjad, mis on täiesti tähendab vabatahtlik tegevus võib kasvada üle millekski muuks üks ja samamoodi on ka vabatahtlikud tegevused, mis on kasvandile äriks. Vaevalt et suur osa nendest inimestest, kes seal praegu ütleme näiteks arvutimaailmas, kes on surnud miljardärid, et nemad alustasid sellepärast seda, mõtlesin toodeme ärivaid Piso seal väga kihvt programmeerida ja siis mingi asi sündis, piirid on väga hägused ja ma usun, et et kui me mõtleme sellele, et meie riik sai alguse sellest, et mõned fanaatikud siin tulid kokku arutamaks midagi suhteliselt esoteerilised ehk seda siis seda maarahvakultuuri ja mis seal huvitavat muutus ja moondus riikluseks on päris huvitav, minu meelest. Mina ei ole ka kunagi aru saanud, et ma justkui nagu vabatahtliku tegevusega tegelen. Aga minu jaoks on see mingit pidi võib olla seotud vastutusega, aga pigem siis nagu iseenda ees või sest ma ei suuda tegeleda asjaga, millel ei ole nagu mingisugust suuremat mõtet näiteks mingi ärivärgiga, nagu mul on raske seda teha. Et mul peaks olema mingisugune muu väljund ka, aga et vastutus nagu eelkõige nagu iseenda ees ja siis võib-olla siis selle ühiskonna või mingisuguse suurema inimeste kogumees. Et kui ma teen midagi, siis sellel peab olema mingisugune suurem tähendus. Riina vabatahtlikuna, kui sa õpetad näiteks mittetulundusühingute juures koosluse juhtimist, et mis sa saad sealt, miks sa seda teed? Need kaks asja ei ole ilmtingimata seotud, et ma ei tee seda sellepärast, mida ma sealt saan. Et ma arvan ka, et ma teen seda, sellepärast mulle see lihtsalt nii pööraselt meeldib. Aga see, mis ma sealt saan, on päris kindlasti tänulik tagasiside ja, ja tunne, et ma olen saanud panustada ja aidata peamiselt. Ma üldse võiksime nagu mõelda vähem sellistele tehingutele, kui me räägime, miks inimene teeb midagi, kui tal pole isegi võib-olla mina reageerin selle sellepärast, et et minu enda valikute puhul teised otsivad mingeid, mis on see tehingulin moment selles, et mida ta selle eest sai, täiesti arusaamatu. Moloogiline USA passis, ma arvan, see õige asi siis, kes ütles, hull oled või? Mis on selle taga, on tegelikult? Elu ei ole tehing ja minu puhul kindlasti on neid tehingud, kas emba-kumba pole olemas või siis, kui ma olen näiteks, ma olen üks nendest inimesed, kes näiteks kuma investeerinud millessegi meil on umbes kaks korda elus teinud, siis on kindel, et läheb kaduma. Nii et üldiselt ma väldin kõik, seda jään oma siis kerkis, sellepärast vaatasin jälle seda diskussiooni teemal. Talendid koju, siis tähendab ma julgen väita, et mitte ükski inimene, kes tuleb väljastpoolt tagasi Eestisse, ta ei tee seda sellepärast et see on talle majanduslikult kasumlik. Väga paljud inimesed on tulnud siia tagasi, aga mitte sellepärast, et seal mingit tehing või nüüd ma saan nagu rohkem raha selle eest on nagu. Ja see niisugune raha alusel mõtlemine minu meelest on just see, kus vabatahtlikkus on võõras mõiste nendele inimestele. Nad ei saagi aru, miks sa teed midagi, sa ei saa selle eest, papp, see läheneb, minu meelest on, nagu me üldiselt siin vähemalt arvame, et vabatahtlik tegevus on, on hea ja siis on terve grupp inimesi, kes ei saa sellest aru, vaid Arnold mõtlevad elu koosnebki sellest, et sa teenid midagi kuskil sama asi, mida Riina siis ütles, et ma olen nii palju kordi olnud elused. Kinni siis ja see tunne on, nagu me tunneme seda ära ja, ja siis on teisenenud, kes ei tegele sellega ja see on nende vaba valik. See on natuke ka see tunne, et ma olen nüüd juba üle küüru, noh, oma eluga, eks ju, et tuleb juba see nii-öelda allakäik. Et sa oled nagu, nagu korjanud ja arenenud ja õppinud ja kogemusi saanud ja siis ma väga sageli mõtlen, et et miks see on nii, et et siis, kui ma tegelikult saan targaks, siis ma pean ära surema, et ma nagu ei saa oma tarkust rakendada. Vaat siis ma mõtlesingi selle välja, et ma saan seda ju tee peal jagada. Nüüd juba. Ma arvan, et tegelikult on mingisugune lihtne printsiip selle taga, et kui inimene nagu annab ja panustab mitte millegi saamise pärast, vaid just nimelt, et see on loomulik, see on vajalik, kes on just selle enesevastutustunde pärast, et järelikult see inimene on ikkagi saanud oma nagu tass täidetud, et ta on ikkagi olnud sellises keskkonnas sellises tingimustes, kus tema on saanud kuidagi seda, mis on tingimata vajalik, eks ole, mitte ainult baasvajadused ja kui tal on see, siis ma arvan, et on väga loomulik, et tema õpetab nii, nagu teda on õpetatud või või tema suhtub teistesse, nii nagu temasse suhtutud ja, ja kui see on olnud positiivne, siis ongi vajadus tegelikult ju see edasi anda mina nendest aru, kes leiavad, et minu laps ei tohiks saada paremat haridust kui mina vaid ikkagi see, et, et kui me kogu aeg arenema ja panustama ja kollektiivselt saame anda midagi, mis loob uue väärtuse või suurema väärtuse, noh, see on see, mis loob nagu parema elu. See arusaam, et kui sa ise ei tee seda võib-olla siis mingi hea asi ei sünni. Võib-olla esimene organiseeritud heategevus minu elus surnud teiste poolt organiseeritud maine, umbes 15 ja siis oli võimalus teha mingi kohvikul noorte kohv, kus siis see oli selline võimalus, siin on ruumid. Et kas on huvi, kõike seda väga kihvt idee, aga siis kui kas lõpuks keegi pidi siis seda organiseerima ja siis see juhtus, see oli mina. Igal laupäeva õhtul me pidime kõik mööbli välja tassima ja panema siis selle valmis piljardilauad laiali, pidime välja tassima ja siis me teeme kohviku, siis jälle pidime ära koristama ja see oleks juhtunud, kui oleks vabatahtlikult seda ette võetud. Lihtsalt. Miks on autoritaarsetes režiimides igav? Sest kõik tuleb ainult riigi ja kui riik ei usalda kedagi midagi ise algatada? Nõukogude Liit sulges ja hävitas kõik need vabatahtlikud organisatsioonid, punane ristskaudid, mis siin on? See arusaam, et kui sa ise ei tee, siis võib-olla ei sünnigi see asi ja, või ootame siin, kuni riik ostab seda, mul riik teeb seda, mina ei ole sellega harjunud, ma tahan midagi ise teha ja, ja sama asi nagu, kui öeldakse, et oh, oleks vaja midagi laste jaoks teha, kas ma ootan, mõni riik otsustab, et teeb seda teemise. Vabatahtlikkusest ja pealisülesandest kõnelesid Riina Varts, Toomas Hendrik Ilves, Robert Vaitienn ja Marten Kaevats. Ülikool tänab koostöö eest vabatahtliku tegevuse arenduskeskust. Muusika puhanssonilt. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2011.