Ööülikool. Võtame läks kettsae, ku Bernhaine 1830 kettsae välja mõtles. Ta võiks hüpoteetiliselt mõelda. Vot ma mõtlesin välja kettsae. Selleks et saaks puud kiiremini maha võtta, ei jääks rohkem üleaega, et metsa istutada. Haaray kettsaag võeti kohe kasutusele selleks, et rohkem puid maha võtta ja keskkonna kurnata. Ei koole. Tere, kallid kuulajad. Ja mina olen Kristjan Piirimäe ja minult oodatakse, töötaksin välja lahendusi keskkonnaprobleemidele sest ma olen juba 18 aastat keskkonnaprobleemidega tegelenud, neid õppinud, uurinud, minna kaasatud tohutult rahvusvahelistesse projektidesse. Mulle on antud doktorikraad ja nüüd oodatakse mult, et ma ütleksin vastuseid, kuidas neid probleeme lahendada. Aga ma pean teile kurbusega teatama, mina ei tea neid vastuseid. Ja ma ei saagi teada. Sellepärast et keskkonnaprobleeme põhjustab inimene. Ja kui inimene neid põhjustab, siis järelikult vastuseid saavad teada pigem psühholoogid, käitumisuurijad, neuroloogid, antropoloogid, need, kes uurivad inimest. Ja keskkonnainimestel tarvitseb lihtsalt arvesse võtta, et mida nende valdkondade teadlased on tegelikult avastanud. Ma uskusin, et probleem on teadmatuses aga mind tabas suur pettumus. See eeldus, et keskkonnaprobleemide taga on teadmatus. See eeldus on pigem ekslik eeldus. Ei ole teadmatus, tegelikult teatakse küll neid probleeme ja näiteks kõik riigijuhid nendivad, et kliima muutub, see on probleem. Inimene peaks selle vastu astuma samme. Ja need vastumeetmed, mida on astutud, need on täiesti naeruväärselt hambutud ja seetõttu on meil ikkagi tarvis lähemalt küsida, et miks inimene siis keskkonda piisavalt ei kaitse. Miks ei likvideerita tuumaarsenali? Miks kurnatakse põll? Miks ei aidata, eks genotsiidi ohvriks langenud Tiivetit üks kuritegevus ära ei kao. Tegelikult on tarvis rohkem uurida inimeste psühholoogiat. Võiksime tõstatada näiteks küsimuse vabast tahtest. Tekstis küsimus selles, kas inimene saab vabalt otsustada, mida ta teeb selle defineerimisega. Me võime tegeleda tundide kaupa proovimisest kuidagi lihtsalt aru saada või endale selgeks teha, mida sellega mõeldakse. Tunnetuslikult näiteks suguiha, niisugune asi, mis tundub, et see ei tulene nagu vabast tahtest seal nagu tahtmatu. Aga näiteks kui inimene läheb parlamenti valima ja teeb kodus otsuse, kelle poolt ta valib, jahutab valimisjaoskonda, kirjutab sedelile numbri. Et see võib-olla tuleks nagu vabast tahtest. Nii et see oleks nagu mingi näide sellest, et mida selle vaba tahtlemisel puudumise all võidakse mõelda. Ja kui veel 30 aastat tagasi tegeles selle küsimusega filosoofia siis nüüdisajal tegelevad selle küsimusega just mitmed teadusvaldkonnad, nagu neuroteadused, eksperimentaalpsühholoogia, Füüsika evolutsioonipsühholoogiat. Ja selle teema juures me peame rääkima niisugusest kognitiivsest fenomenist inimese juures nagu teadvus. Et vaba tahe peaks tulenema siis teadvusest. Ja teadvus on siis see, et inimene teab end olemasolu, teadvus on see mehhanism inimese meeles, mis tegeleb verbaalse protsessimisega ehk siis peamiselt sõnadega sõnalise info töötlemisega ja vaba tahe siis peaks tuleneva teadvusest. Ehk siis sellest, et inimene verbaalselt nagu sõnades mõtleb mingi otsuse läbi endamisi ja siis ta teeb selle järgi selle otsuse siis õhtul vaba tahe. Aga kui ta ennem ei mõtle verbaalselt seda läbi ja siis midagi teeb, see tuleb siis nagu alateadvusest, nagu rahvas räägib, asutab sõna alateadvus. Muidugi, alateadvus ei ole teadusliku sugugi korrektne termin, sellepärast et ta viitab sellele, nagu oleks ta nagu mingi madalama järgu mentaalne aparaat nagu viletsam nagu teadvusest võisist paikadeks, nagu ajus kuskil selle teadvuseni all. Et kumbki idee ei ole õige ja seetõttu teaduslikult korrektne termin on mitte alateadvus, vaid mitte teadvuslik meel. Ja kuna see on niisugune üsna kohmakas sõna. Siiski ma kasutan Liisutatult edaspidi sõna intuitsioon, kuigi see võib-olla teeb asja natuke segasemaks, aga kui me räägime otsese tegemise mehhanismi ennast, siis väga lihtsustatult Momostandaksin siis teadvusele intuitsiooni. Ja milline siis on selle intuitsiooni roll inimese otsuste tegemisel ja inimese käitumisel, kasvõi näiteks suhestumisele keskkonnaga? Võib-olla niisugune nagu kõige tugevama valgustuse selles osas sain ma juhuslikult oma bändi endise basskitarristi Urmo kaudu. Urmo mängis ja mängis ka praegu väga hästi basskitarri, aga tal on paremal käel nimetatud võõra käesündroom. See on niisugune haigus, mida või nähtus, mida esineb mitte väga sageli väga harva esineb. On selline suhteliselt tuntud nähtus, võõra käesündroom erinev avaldumine, aga üldiselt ei olnud tal, see käsi oli nagu toimetas. No allus väga hästi tema tahtele, aga mõnikord ei allunud tahtele. Ja see käsi läks nagu hulluks ja tegi, mis tahtis ja seejuures tegi väga osavaid liigutusi, näiteks käsi pani nööpe kinni. Urmas, ilma turmachise oleks tahtnud nööpe kinni panna. Et nii nagu meie siin ajasime juttu ja äkitselt hakkas käsinööpe kinni panema, see ei tekitanud talle väga suurt probleemi üldiselt, sest et seda tuli harva ette ja ja see käsi nagu ei, ei käitunud kuidagi nagu liiga agressiivselt. Osade karmimatel juhtudel tuleb ette, et käsi hakkab, näeks, ise elas kägistama või midagi, aga temal ei olnud. Aga siiski see käsi, noh lihtsalt mõnikord äratas teda öösel unest üles, seetõttu ta kandis alati pandlaga vööd kaasas, millega ta sidus ööseks alati käe enda keha külge. Et see oli siis selle Urmo käsi ja ta ise kommenteerisid keegi kuu pealt juhib minu kätt ja mina seletasin talle, et see ei ole ei Kuugalt sinu kätt juhib mitte teaduslik meel ehk intuitsioon. Ja kuna ta tekkis selle vastu väga suur huvi, siis ma võtsin ta kaasa sotsiaalpsühholoogia teadus sümpooseumile New Delhis, Indias. Et noh, sotsiaalpsühholoogia tegeleb väga palju sihukeste külgnevad teemadega just nimelt küsimustega, kuidas inimene enda käitumist ikkagi juhib või ei juhi. Ja muidugi sellistele sümbooseumitel kõige lahedamad kohvipausid ja meil vedas nii hästi, et kohvipausi ajal tuli Urmo juurde Daniel veegnev, kes on väga kõva Harvardi Ülikooli professor, kes on kirjutanud raamatu teadliku tahte, illusioon tuli Urmo juurde, sellepärast ta kohe tundis ära, et Urmo on see võõra käesündroom. Et kuigi tal ei olnud selle haigushoogu, aga ta kohe tunnis ära selle käe ja tuli Jūrmala juurde, SRT teile ometi ilmselt võõra käesündroom seletas ära, et nende labor või tema mingisugune koostööpartner labor tegeleb just tegelikult sellesama võõra käesündroomid Euroopa väljatöötamisega, et neil on välja töötatud nagu esialgne teraapia ja see põhineb piitsa ja prääniku meetodil. Ehk siis, kui sa käsi millegi jama ja sõna ei kuula, siis tuleb teda nagu karistada, talle haiget teha või niimoodi. Ja käsi hakkab sõna kuulama ja ma ei tea, kas siis on võimalik, ühesõnaga teda kuidagi premeerida. Ja see oli Urmo muidugi parem käsi ja Urmo oli väga rõõmus, et noh, need asjad nagu selles mõttes liiguvad ja paremuse suunas ja ja ta oli teraapiast huvitatud. Ta oli rõõmus selle üle, et tema osakesi siiski kuulab sõna, et vasakese allub tahtele, aga ta hakkas mõtlema. Õudne oleks see, kui vanakesi kuulaks sõna ja kui jalad ka ei kuulaks sõna. Ja kui sõna ei kuulaks ka silmad ja suu kui sinu kehas mitte ükski lihas ei alluks sinu tahtele. Kui õudne see oleks? Sa ei saa isegi kellelegi teada anda sellest probleemist. Sa ei saa mingit appikutset saata. Kohutav lugu, kehade, mis tahab teha, mingi hull, sa oled sunnitud sellega kaasa minema. Armeenia rad muheles selle peale. Veebruar ütles, et noh, kujutame seda olukorras ikkagi hätta, niimoodi on meil selline võõra keha sündroom. Keha ei allu tahtele, tee mis tahab. Aga oletame, et see keha siiski ei käitu, ta ei hakka nagu märatsema näiteks, vaid käitub siiski suht mõistlikult. Kui kõht läheb tühjaks, siis võtab käsi ja hakkab toitu suhu panema. Ja lõualihased hakkavad taluma ja nii see keha võib-olla toimib, võib-olla enam-vähem, rahuldavad adekvaatselt. Miks mitte? Sellepärast, et võib-olla esineb siin seesama tagasisideefekt, et kui see kehade midagi valesti, siis talle tehakse haiget selle eest ja nii edasi. Ta jääb nälga ja tunneb, et seda on vaja nälga rahuldada. Ja siis ta sööbki. Ja võib-olla see keha elab siiski täiesti normaalset elu, aga mida sina sealses kehas teed, sa oled sunnitud sellega kaasas käima ja alguses jälgida murelikult, mida sa keha teeb. Aga lõpuks hakkad sa üsna õieti ilmselt ennustama, mida ta teeb. Keha muutub täiesti ennustatavaks. Sa hakkad talle ju kaasa elama sellele võõrale kehale? No täiesti kindlasti hakata kaasa elama. Kui sa vaatad filmi, siis saad samastada ennast minategelasega või selle peategelasega. Väga võimalik, et see samastavad ennast ka selle võõrakehaga, aga ootootoot küsisin mina treenerilt. Kui inimene samastab ennast selle võõrakehaga, siis kuidas me üldse selle hüpoteetilise võõra keha patsiendi ära tunneksime? Ja Urmo kesis otototoot, aga äkki ja need kõik kohad täis võõraviha patsiente, veelgi eramp, suhet siin on? Äkki kõik? Inimesed ongi võõra keha patsiendid ja veegler naeris selle peale heasüdamlikult loomulikult see ongi niimoodi. 100 protsenti inimestest on võõrkeha, patsiendid. Sellepärast et mett. Kellegil ei ole tegelikult võimalik teadvuse abil oma liigutusi kontrollida, lihtsalt teadvusel puudub juurdepääs inimese liigutamist otsustamatele mehhanismidele. Meie seda ei uskunud seda mingi nali olema. Kuidas saab olla võimalik? Me ju tunneme, et see ei ole nii, et me saame ennast kontrollida. Ja kui me ei saa osalenu traagiline, et see on nii kohutav, kui me ei saa ennast kontrollida. Aga veegner ütles, et ärge muretsege, et tegelikult on see just hea. Sest vaadake, teadvus on väga väikese arvutusvõimsusega jubin meie ajus, teadvus tegeleb verbaalse info protsessimisega. Kui me 10 minutit juttu ajame ja sellest jutust teha stenogramm, siis arvutifailina olnud umbes 10 kilobaiti. Aga kui võtta filmikaamera ja teha kümneminutiline film, siis see arvutifailina on mingi 100 megabaiti vahe on 10000 kordne. Ehk siis see verbaalne info on 10000 korda hõredam visuaalne info ja visuaalse info protsessimisega tegeleda, mitte teaduslik meel. Me võime seda teemat arendada. Näiteks kui me võtame kümneminutilise filmiklipi ja proovime verbaalselt ära kirjeldada kõike, mida me seal näeme igat puulehte, selle puulehe kuju ja kõiki neid väikseid struktuure, mis me seal lehe peal näeme Clifton värvi varjundis lehel aase lehtri liigub selle 10 minuti jooksul kõik liikumised ära kirjeldada, kõik, kõik kõik ära kirjeldada, mida me selle filmiklipi peal näeme. Kirjutame, kirjutame lehekülgede kaupa teksti, analüüsime lääri iga ruutmillimeetrisele, filmi lepilt ja iga sekundi murdosa sellest isegi pilt. See on tohutu töö, võib-olla, kui seda metoodiliselt teha, see võib-olla õnnestub. Me suudame selle filmiklipi kirja panna ja see võtab võib-olla aega. Võib-olla üks aasta, mis tähendab jälle sedasama. Kümneminutilisest filmiklipist Me saime terve aasta. Ja noh, neid tõendeid on teisigi, et verbaalne info kohutavalt hõre. No kas või näiteks see, et inimese silma võrkkestas on 100 miljonit kepikest seda retseptorit ja silmast läheb ajju silmanärv, kus miljon piiblit. Ja see visuaalse info töötlemise kiirus arvatakse olevat seal mingisugune 500, bitti sekundis, see on päris suur infovoog, mis liigub visuaalselt ja seda ei suuda kuidagi teadvus verbaalset protsessida, seda kibedalt korda viletsam. Järelikult oleks kohutav bioloogiline viga, kui inimene teeks otsuseid teadvuse abil, teades, et mitte teaduslik meel on 10000 korda võimsam ja teadvus on vilets analüüsivõimega jublakas meie ajus. Kuidas sa seda teadvustes selle verbaalse analüüsiga seotud, et see on ju samamoodi info läbitöötamine, kui minusse laekub mingi pildivoog. Idee on siis see, et, et sa verbaalselt tõlgendad seda, mida sa näed. Sa pead endaga sisedialoogi kogu aeg sa kommenteerid, mida sa nagu teed endamisi, kui sa seda sõnassei nagu ei pane, siis võiks arvata, et, et see on nüüd see, mitte teadvuslik. Ma lähen siit õue, tulevad mingisugused lõhnade valgused sisse, siis ma seda ei. Kui sa seda enda jaoks ei sõnastan siis selle minu definitsiooni järgi see ei ole nüüd teadvuse teadlik protsessimine, see on nagu puhas kaemus siis sõjapuhas kaemus. Nii kui sa hakkad seda verbaliseerima enda jaoks, nagu kommenteerib inimene, kui ta liigub ringi, kommenteerib midagi endamisi. Mingid mõtted liiguvad, ega sa ei suuda seda mõtet seisma panna, see on nagu keeruline meenitutsioone, peatada mõtlemine, teadvuse protsessimine ehk siis nagu kommenteerimismasin seisma panna, Sa tood, tahtis teema nagu küsimus sellest, kas sa suudad korrakski peatada seda tüütut kommenteerimismasinat. Ehk siis oma teadvust suudad seda korraks välja lülitada ja mitte nagu magamisajaks, vaid just olles seejuures ikkagi ärkvel edasi, et saada silmade meelte kaudu infot ja kogemusi ja ometigi mitte kommenteerida. Mõnel õnnestub, see mõni kasutab erinevaid meditatsioonitehnikaid alguses võib-olla õnnestub, see võib olla mõneks sekundiks ja kõvematel. Profidel õnnestub sa isegi tundideks, et tunde oled ärkvel, aga teadvus on välja lülitatud. Et ilmselt see, mida sa nimetad teadvuseks, et Ta vist ei ole selline ajusagar või selline tükk seal või isegi mitte mitte funktsioonetada vist ikkagi on nagu võimatu lahutada sealt kuidagi välja, eks ole, ei ehita üles leida, kus ta funksib ja isegi nagu mõnes mõttes tundub, et ta ei ole üldse aju. Ta ei asuajus selles mõttes, et me aju on küll nagu mingis mõttes vastuvõtuorgan või noh, ei ilma peata inimesel ei ole teadvust ilmselt surnud, aga aga samahästi teadvus on võib-olla hoopis kultuuris ja, ja noh ühesõnaga. Ja see kujutlus, et teadvus on ajus, seal on mingi tõetera, seal võib olla. Korrelaat, eks ole, et me ei saa näidata, milline neuron on seotud teadvusega, niine, mitte aga et on teatud korralaadid ja noh, selles mõttes noh, näiteks see korrelaat on, et et ajukahjustused põhjustavad siis ka neid psüühilisi vaimseid kahjustusi, no lihtsalt lihtsalt sellised korrelaadiks. Sedasama segaduses. Sellest mõtlemisest vaid, mida sa puudutasid oma mõttelennust, sest et mida rohkem teadus on jällegi edasi arenenud, seda vähem tegelikult ta teab, kuidas nad mõtlema, et mingi hetk oli see, et mõtleme sõnades, aga et ka sellest jutust jäi justkui mulje, et inimene mõtleb väga palju verbaalselt, aga tegelikult on seda mitteverbaalset mõtlemist ärg, palju, selleni jõutakse aina rohkem, et, et kasvõi oletame, et me loeme seitsmendast silbist haikut, et kas me siis mõtleme nendes sõnades. Tegelikult lähme sinna pildi sisse, et väga palju tegelikult mõtleme pildiliselt, et mitte enam niivõrd lingvistiliselt Kui teadvust meil ei olnud, kui inimene oli alles inimahv siis ta ju pidi ka tegema otsuseid ja seejuures, kui me olime inimahvid ja ei rääkinud veel ja võib-olla ei olnud nagu eneseteadlikud, eksid, teadvus nagu polnud mõnevõrra keeruline on noh, niisugusi väiteid üldse nagu öelda ja kontrollida siis tehti otsuseid ju ikkagi intuitiivselt, nii nagu seda loomade ilmselt teevad. Ja suudeti lahendada keerukaid probleeme. Inimeste kari või hõim oli siiski selline, mis mis suutis väga targalt toimetada. Ja kui sisseteadvus juurde tekkis kõne verbaalne protsessimine teadlik enese olemasolust siis väga veider ja imelik oleks arvata, et otsese tegemise mehhanismid hüppasid hopsti sinna teadvusesse. Et niisugune revolutsiooniline ümberhüpe, et näiteks kõrvad hüppavad jalgade külge või midagi, seda naljalt ei juhtu. Et kui keegi niimoodi väidab, et otsuse tegemine nagu hüppas teadvusesse, siis ta peaks ikka seda väga hästi põhjendama, et kuidas siis ainuvõimalik olla, miks see pidi vajalik olema edasi puht evolutsiooniliselt filo, geneetiliselt on see väga ebatõenäoline, et midagi niisugust oleks saanud juhtuda. Nii et me otsustame endiselt intuitiivselt teadvus on pigem kompass. Ja muuseas, kui sa ei tea mitte midagi kompasistega laeva navigatsioonitehnikatest, siis sa võid ju arvata, et kompass juhib laeva sest nii nagu kompass pööraminiga pööratakse seda laeva. Aga tegelikult ju see nii ei ole, et siis otsuse tegemise ja käitumise aspektist vaadelduna. Meie teadvus on nagu kompass. Ja veegner soovitas meil siis lugeda ühte väga head raamatut, ta ise kirjutas hea raamatu teadliku taht, illusioon, aga ta soovitas lugeda oma kolleegi, kes on ka Harvardi Ülikooli professor, Stephen pinkeri raamatut, kuidas meel töötab. Ja tõesti kodus ma lugesin selle raamatu läbi ja see pinki raamat on selles mõttes aga valgustav, et ta esitab selles mõttes ka nagu vabale tahtele või teadlikule lahtele väljakutse. Et meie tahe võib-olla selles mõttes mitte vaba, et ta võib olla geneetiliselt determineeritud, siin võib olla geneetiliselt determineeritud komponent meie otsuse tegemise juures ehk siis võib-olla me tahame ja otsustame, nii nagu geenid seda on juba ette kirjutanud. Ja sellisel juhul see ei ole ju nagu meie vaba tahe näiteks söögiisu või kõrguste kartus, kindlasti geneetiliselt determineeritud soovid, soovid ja tungid ja tahted. Ja muidugi, lisaks geenidele mõjutab meid ka keskkond ja kultuur näiteks sageli me teeme nii, nagu ülemus käseb, ka see ei ole just meie vaba tahe, keegi käskis meil teha, keegi andis meile mingisuguse hariduse, mille tulemusena me hakkasime niimoodi mõtlema ja nii edasi. Ja lõpuks ikkagi tundub, et sellele vaba tahte Enda jaoks jääb väga vähe ruumi, et kui palju meil siis ikkagi on võimalik siis tõesti nagu ise midagi tahta või mõjutada. Ja nagu üks selge järeldus on see, et, et väga vähe. Meie otsustamisvabadus on tegelikult palju väiksem, kui ta tundub. Ja teine tähtis järeldus on see, et kui tahta inimest mõjutada, siis võib-olla see verbaalne mõjutamine ei ole nii efektiivne ses verbaalne mõjutamine kommunikeerimisel, teadvusega, millel ei ole ligipääs otsustamisele, vaid võib-olla peaks siis mõjutama mingeid teisi mehhanisme inimese meeles mingit intuitiivset mehhanism, millel on nagu otsene ligipääs otsuse tegemisele. Pinki raamat räägib ja ka sellest vanast filosoofilisest teemast, et kui palju siis inimese käitumisest on päritud, ega veel omandatud haritud versus omandatud debatt. Aga ta märgib ära siin nagu teatud eksimuse selles, et inimese tarkust sageli mõõdetakse ekslikult niimoodi, et oleks 50 protsenti on seal sul pärit, oli 50 protsenti, on sul õpitud? See ei ole nullsumma mäng, toome näiteks Edisoni, kelle tuntud väide on siis see, et tema tarkus on siis üks protsent annet 99 protsenti tööd, inglise keeles oli komprust sant, inspiretion antina perspireisse. Ja kujutame hüpoteetiliselt, et Edisonil oleks seal ühe protsendi anda asemel olnud 0,5 protsenti annet. Ega tema anne ei seisnenud selles, et geenides oleks kirjutatud elektrilambiskeemid, eieiei, see anne, isegi, kui seal üks protsent, see oli anne, teha tööd ja õppida kontsentreeruda Nendel leiutistele, see oli tema anne. Kui tal annet oleks olnud ainult pool protsenti siht oleks vähem tööd teinud ja õppinud, uurinud järelikult see töö osas higi osa oleks olnud ka vähem kui 199 protsenti, see ei ole lihtsalt nullsumma mäng. Mida rohkem on inimesel seda annet, seda rohkem on tal siis ka keskkonnast ja kultuurist nagu saadud tulemit. Ja jõuame sinnani, et kõigel meie teadmistel ja oskustel on geneetiline deterimineeritus nagu selles mõttes, et geenid mitte ei ütle ära, mis sinust saab. Nad ei ole nagu fataalselt. Et geenid on retseptid, see, mida inimene nagu tegelikult endale külge võtab, mida inimese meel omandab seal väga palju geneetiliselt ikkagi determineeritud siis ka kultuuri ei ole õige vastandada geneetilise deternismile, sest kultuur ehitatakse üles suures osas niimoodi, nagu geenid seda ette kirjutavad. Minu trummar niisukese anekdootlike näite, et kui kassidel oleks võimalik luua oma kõrgkultuur, siis kindlasti puuduks vannikultuur. Ja meil siin, eestlastel ei ole eriti talviste vabaõhuteatrite kultuuri. See, milline kultuur on, on ka väga pool ikkagi geneetiliselt ökoloogiliselt mõjutatud. Ja üldse ka küsimus on ka selles, kui palju keskkond mõjutab et keskkond mõjutab meie iseloomu ja meie teadmisi ja tahtmisi. Aga jällegi ka seesama keskkond nüüdisajal on tüüpilisel juhul mitte mingisugune mets, ei ole maid, urban, teiskeskkond, mis on inimese enda poolt üles ehitatud, nii et keskkonnategelikult mõjutatud festivali kultuurist, kultuur omakorda bioloogiast geenidest need asjad omavahel läbi põimitud. Ja see küsimus on selles mõttes keeruline, et me ei saa jagada inimese või ühiskonna tegutsemist niisugustes sektorites, et mis on mõjutatud geenidest, mis kultuurist, mis keskkonnast. Me tahtsime ju lahendada neid keskkonnaprobleeme globaalseid probleeme ja meil on vaja välja selgitada, kuhu inimese geenid suunavad inimese käitumist ja otsuseid. Ja paistab, et elanikud, geenid oleksid mind nagu väga head geenid annavad meile täiusliku keha. Annavad meile ka üsna hea mõistuse. Annavad meile võime armastada, annan veel võimaluse elust mõnu tunda, enamikud kihid oleksid nagu väga head. Aga lisaks on nagu mingit kurjam kiinik meie sees, mis tekitavad agressiivsust, vägivaldsust, võõraviha, alkoholismi, liigsöömist, mahusa ihalust on kurjam, geenid. Eks mingi eriti kohutav mutantgeen paneb mehi internetist pornot vaatama. Ja mingisugune eriti eriti jõhker geen paneb osasid noori emasid oma lapsi tappa. Laps sünnib ja emakas tabab otse lapse ära, jätavad maha. Ja samas meil ei ole ikkagi niisuguse häid geene, mis aitaksid meil teha globaalset koostööd. Veel paarkümmend aastat tagasi arvati, et võib-olla geenid on siiski head, aga postindustriaalühiskond on inimese ära rikkunud. Se urbaniseerunud globaalne ühiskond mõjub inimesele halvasti ja selle ideega käid siis kaasas ka see hüpotees, et ürginimesed ei olnud niisugused vägivaldsed nagu tänapäeva inimesed ei teinud niisugusi eksimusi ja loodusrahvad, kes on industraliseerimisest mõjutamata loodusrahvas, käituvad paremini, on üksteise vastu head. Ja on ka keskkonnasõbralikud sellise loodussäästliku filosoofiaga. Et see idee pärineb 18.-st sajandist, siin on kaks väga suurt mõtlejat, üks oli russo, kes niimoodi arvas ja teine oli seimis kukk, kes tegi ümber maailmareise kohtus nende loodusrahvastega ja raporteeris, et ongi nii, et loodusrahvad on väga head. Aga tegelikult väga kiiresti see osutus müüdiks. Aga see on niivõrd magus müüt, et see on kandunud tänasesse päeva. Nii et täna veel leidub endiselt massiliselt inimesi, kes arvavad, et mingisugused primitiivsed hõimud on väga heade moraalsed, rahuarmastavad ja keskkonnasõbralikud. Aga selle kohta on eesti keeles väga hea raamat, son matriili raamat, vooruse lätted. Ja selgub, et Need, Amazonase metslased, Aafrika savanni elanikud, kes müüdi järgi peaksid paastuma, kui kütitavate loomade arvukus langeb ei vasta vähe, sellest. Nad tegelikult väga palju kütivad haruldasi loomi, jättes nad lihtsalt korjused vedelema. Et on uuritud palju erinevaid loodusrahvaid inimesel, hõime kõikjal maailmas. Antropoloogilisi andmeid, stiku on väga palju praegusel ajal tekkinud ja mitte kusagilt ei kooru välja niisugust keskkonnasõbraliku filosoofiat seal praktiliselt nagu niuke, nagu keskkonnasõbralik või ressursisäästlik käitumine tuleneb lihtsalt sellest, et neil puuduvad tehnilised vahendid ja turud. Kui nende toodangut piiramatult ära osta ja anda neile kätte kettsaed ja moodsad tulirelvad siis on keskkonnasõbralik käitumine kohenil kadunud. Ja muuseas esineb nendel samadel hõimudel kõikjal ka sedasama nähtust, et kui noor ema on jäetud sotsiaalset toeta, siis ta väga sageli jätab lapse maha või isegi tabata. Meie sees ikkagi on need pahad geenid ja me ei ole oma loomult vooruslikud. Vähemasti ei ole 100 protsenti vooruslikud oma loomult, need paagid on meie sees. Ja seetõttu me peame küsima, kuidas niisugused kurjam geenid meie sisse said. Üheks tähtsaks verstapostiks on võib-olla aastal 92, kui John toobi ja Leeda kosmiides sünteesisid niisuguse teadusharu nagu evolutsioonipsühholoogia. Nad võtsid arvesse terve hulga olemasolevaid uurimisvaldkondi, nagu kognitiivpsühholoogia, evolutsioonibioloogia, sotsiobioloogia, tehisintellekti uuringud, geneetika, käitumisteadused ehk etnoloogia, antropoloogia, arheoloogiabioloogia, zooloogia infoteadused ja sellest sai siis kokku evolutsioonipsühholoogia mille keskmes on siis seesama Darwini idee. Et meie psühholoogilised tunnused on välja kujunenud loodusliku valiku käigus. Àra praegune postindustriaalühiskond on kestnud niivõrd vähe aega kõigest mõnisada aastat. Et selle käigus ei ole saanud meie psühholoogiat, mõjutavad geenid sugugi evolutsoneeruda. Järelikult meie geenid on välja kujunenud industrialiseerimine eelsel ajal. Siin on küsimus evolutsioonilisest atraktiivsest, keskkonnast, eks keskkonnas, kus geenid tegelikult välja kujunesid. Ja kesksel kohal nende evolutsiooni psühholoogias. On savanni hüpotees, mille järgi meie geenid kujunesid välja ajal, mil meie esivanemad elasid vannis. Et seda ajajärku nimetatakse pleist otseeniks 2,5 miljonit kuni umbes 12000 aastat tagasi. Ja me kujunesime siis niimoodi, et me saaksime pleistotseni, ajastuse vannis mingite ürginimestena või ohvi inimestena ellu jääda ja saada järglasi. Need iirlased omakorda saaksid järglasi ja niisuguse savanni hüpoteesiga saab väga efektselt ära seletada mereks terve hulga foobiaid, mis meil on. Näiteks see, et kardame ämblikke usse, kardame kõrgusi. Klaustrofoobia, üksindusekartus, pimeduse kartus, need suured on praegusel ajal üsna tarbetud. Vannis olid kõik foobiad väga vajalikud ja asjakohased, et ellu jääda. Aga õnneks agressiivsus ja võõraviha oli väga vajalik, sellepärast et inimeste elasid umbes 60 liikmelistes karjades ja need karjad omavahel tegelikult pidasid lahinguid ja inimene on loomult ka liigikaaslasi tappev liik agressiivsusele asjakohane, et ise ellu jääda. Meie mõrvarid on siis saanud geenid, mis olid omal ajal väga asjakohased, aga praegust on muutunud täiesti asja kohatuteks. Nii et kogu selle savanni hüpoteesi suur järeldus on see, et meie Kurjam, geenid on lihtsalt kurjem, geenid Meie globaliseerunud maailma võtmes. Aga kunagi Leistotseenise vannis olid väga õiged geenid. Mis puudutab seda lapsetappu, mis muuseas seda ei esine šimpansidelt lega, teistel primaatide anti inimesel ka see oli väga asjakohane, sellepärast et kui noor ema ei saanud piisavalt sotsiaalset toetust, siis ei olnud tal mingit võimalust seda last tegelikult elus hoida. Ja evolutsioonipsühholoogia seletab ära küllaltki palju ministeeriume, näiteks tuntud küsimus selles, et miks siis ikkagi inimesed kipuvad uskuma jumalat, kuigi teadlased on näidanud, et jumalat ei ole olemas. Eestlasest, kes nagu ei usu jumalat, siiski usuvad mingisuguseid veelgi juhimaid, Asjon usuvad näiteks tähti ja planeete või numbreid mis on nagu veelgi totram, et uskumusi vähemalt jumalalt, et et oleks vähemasti nagu viisakam-soliidsem. Usutakse jumalat, kuigi teadlased on näidanud, et jumalat pole olemas ja evolutsioonipsühholoogia ütleme lihtsalt, et ega inimese psüühika ei ole kujunenud selliseks, et teada tõde vaid selliseks, et see oleks kohane. See aitaks ellujal sigida. Ja kui sa usud jumalat, et keegi sind näeb, kontrollib, siis see paneb sind käituma moraalsemalt. Niimoodi, et sai debatti. Aga kui sa pätti teed, siis viimaks vahele. Aga jah, et, et kokkuvõte on see, et usk jumalasse on küll eksimus, aga väga adaptiivne, vajalik eksimus. Aga mis keskkonnaprobleeme puudutab, siis ega seal sa vannis inimene nagu niisugusi teravaid keskkonnaprobleeme ju ei tekitanud, nagu tänapäeva inimene need ei olnud nii väga asjakohased, seal vannis toimus iga päev, on ellujäämisvõitlus ja keskkonnaprobleemil teisejärgulised ja seetõttu ei saanud meie psüühika geenid keskkonnaprobleemide lahendamiseks väga hästi välja kujuneda, ei ole keskkonnaprobleemide lahendamiseks kohastunud. Ja üleüldse me ei ole koostanud pikaajaliste probleemide lahendamiseks, sellepärast et pikaajaline ajahorisont Leistotseni ajal oli täis tohutut määramatust inimese elu rippus ju iga päev võib-olla juuksekarva otsas, kes teadis hooliva lahendada lühiajalisi probleeme. Me oleme kohastunud lühiajaliste probleemide lahendamiseks ja mis veelgi hullem, naised valivad mehi selle järgi, kes suudab rohkem ressursse endale krabada. Sest selline mees potentsiaalselt on palju efektiivsem laste toitja üleskasvataja. Et selle tulemusena on ka siis mehed evolutservjueerunud selliseks, et tõepoolest võimalikult palju loodusressursse korrata. Nii et me peaksime täpsemalt uurima, kuidas siis inimese meel ikkagi töötab ja kuidas seda inimest siis saab mõjutada. Tegelikult räägime inimesega manipuleerimisest, uurime, kuidas meel töötab ja manipuleerimine temaga. Üheks manipuleerimise viisiks on muidugi seadused, et antud seadused, mida inimene peab tegema, mida ei tohi teha, mida võib teha ja nii edasi. Need samad toobija kosmiiles, kellest me oleme rääkinud, nemad oletavad, et see Peab tohib, ei tohi. Süsteem on väga asjakohane, arvestades inimese meelt, et inimene mõtlebki niisugustes kategooriates seda nimetatakse teontiliseks loogikaks. Inimene ei kasuta mitte formaalloogikat, vaid teontilist ehk sotsiaalset loogikat ja ta on võimeline väga hästi aru saama, sellest tohib ei tohi, võib süsteemidest ja ta on võimeline nagu looma väga keerukaid konstruktsioone, järelduste ahelaid selle abil. Nii et seetõttu seadused inimese käitumise Monipuleerijate on asjakohased. Veel asjakohasemad aga oleksid niisugused nagu kohalikud kohaliku tasandi kirjutamata seadused, ehk seesama moraal, mida me oleme siin ennem puudutanud et inimene on hästi kohastunud moraali suhtes nõudma teistelt moraalset käitumist ja ise moraalselt käituma, kui teda kontrollitakse. Ja et, et nende kirjutamata seadustega kirjutamata seaduste kaudu inimese mõjutamine võib olla väga efektiivne. Ja samas on siis leitud, et inimese meel ei ole niisugune nagu terviklik arvutiprogramm võrrel arvutiprogrammiga vaid seal niisugusi nagu palju erinevaid määne või nagu programme või tarkvarasid. Mis siis on mõeldud igaüks erineva probleemi probleemi tüübi lahendamiseks ja kõige võimsamaks tomaaniks inimese meeles pakutakse sotsiaalset, Omaani, seesama, mis haagib ennast seaduste ja moraaliga. Suhtleme teiste inimestega. See on see, et oma hääl, mis nõuab kõige suuremat analüüsi ressurssi ja arvatakse, et ainult sotsiaalse domeeni kaudu inimesel lootust mõelda loogiliselt et sotsiaalse domeeni kaudu inimene järeldab kõige adekvaatsemalt. Ja kui järelikult teema ei puuduta sotsiaalset Omaani, siis inimese probleemi lahendamise võime palju viletsam on lihtsate katsetega näidatud, et sama raskusastme probleem kui lahendatud sotsiaalsete teemadega. Inimene lahendab selle mängleva kergusega, aga kui ta abstraktse on esitatud, siis jääb jänni. Inimene on väga hea emiteerija, ela imiteerib automaatselt paljusid asju, mida ta näeb ja kuuleb sügavalt järele mõtlema, et kas on mõtet imiteerida. Ja järelikult, kui tahta inimest mõjutada, tuleb talle lihtsalt näidata seda head ja õiget asja tuleb näidata. Ja vastupidi keelamise asemel võib-olla tuleks ära peita näiteks see, kui keegi teeb midagi inetut, kuskil midagi valesti teha, seda mitte näidata, lihtsalt võib-olla selle imitatsiooniprintsiibi kaudu saab täiendavalt inimesi suunata parematele otsustele. Või siis mis on leitud üheks otsuse mehhanismiks. Tähtsaks faktoriks on siis ettevaatus. Et kui inimest hirmutada mingisugust riskile ohtudega, siis väga tõenäoliselt ta muudab selle probleemi enda jaoks väga tähtsaks ja püüab seda kiiresti lahendada. Võib-olla lõpetuseks märgin ära, et kokkuvõttes et praktilises poliitikas ja elukorralduses on väga palju varjatud eeldusi, mis võivad olla ekslikud varjatud eeldusi inimese kohta, noh, näiteks turumajanduse eeldus. Üheks oluliseks eelduseks on see, et inimene mõtleb ratsionaalselt. Kui inimene mõtleb ratsionaalselt, siis turumajandus saab toimida. Aga tegelikult inimene ei mõtle ratsionaalselt ja ta ei saagi mõelda, sest ratsionaalne mõtlemine nõuab lihtsalt liiga suurt operatiivmälu. Ratsionaalne mõtlemine selles mõttes, et mõtlemine formaalloogikareeglite kohaselt ja formaalloogika on kohutavalt ressursinõudlik operatiivmälu suhtes. Hiinlased operatiivmälu lihtsalt ei ole ja ei saagi olla. Sellepärast sellise täiendava protsessi, mis süsteemi ülesehitamine tekitada formaalloogika võimalused nõuaks meeletult suurt glükoosi täiendavat glükoos inimese ajju. Ja kui meie esivanemad oleksid hakanud seda välja töötama formaalloogilist mõtteprotsessi siis nad oleksid ilmselt lihtsalt nälga surnud. Seda glükoosi polnud kuskilt võtta. Nii et formaalloogikareeglite järgi me ei mõtle ja ei ole võimelised mõtlema, võib-olla ei hakkagi kunagi mõtlema. Ja selleks, et lahendada neid 21. sajandi väljakutseid oleks ilmselt tarvis meil tõesti arvestada sellega, kuidas inimene tegelikult mõtleb. Evolutsioonilisest psühholoogiast kõneles keskkonnateadlane Kristjan Piirimäe muusika Helena Tulvelt. Jutuajamine on salvestatud Esna mõisas. Ööülikool tänab koostöö eest. Eesti Kultuurkapitali saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2011.