Algab saade sarjast järjehoidja stuudios on muusikateadlane Tiia Järg. Järjehoidja. Täna räägime taas kord keelpillikvartett ist. 18. sajandil toimunud suurest stiili murrangu, viimane ja kõige peenem saavutus. Kui kalendrit vaadata, siis see žanr on 265 aastat vana. Tänu kogu muusikakultuuri aristokraat selle iseloomule kaldus 18. sajandi orkestri stiil rohkem kammerliku kui orkestraalsem poole. Sõna hilisemas mõistes. Jason Hayden kirjutas oma esimese keelpillikvarteti 1755. Sümfoonia alles 1759. Vormilt on mõlemad sarnased klassikaline neljaosaline tsükkel. Ja mõlemad nii sümfooniakvartett on oma stiililt ja teostuselt tihedasti seotud. Aga eks nad läksid oma arengus erinevaid teid pidi. Et Hayden on mõlemas teerajaja. Keelpillikvartett oli teatavasti mõeldud eeskätt koduseks musitseerimiseks. Külalistevõimaluste tõttu ühe liigilised keelpillid sobista väljenduma pigem vaimset kui füüsilist. Pillide kõlaline ühtsus ja mitmekülgsus olid selleks nagu loodud. Neli instrumenti sarnanevad perekonnale, mille iga liige väljendab omapärale vastavalt ja siiski iseseisvalt oma suguvõsa omadusi. Keelpillikvarteti põhimõte on kõigil nelja hääle range võrdõiguslikkus. Algusest peale erineb Se klaveriga kammermuusikast kus võimukas klahvpill sunnib esituse kaasosalisi. Kui nad ei taha piirduda saatega ühinema gruppidesse. Seda liiki kammermuusikahingeks saab kontserteerimine. Aeg-ajalt juhtub ühe pilli domineerimist ka keelpillikvartetis aga mitte stilistiliselt põhimõttena, vaid temaatilise materjali loomuliku arengu tulemusena. Ikkagi säilib igal häälel oma meloodiline liin. Iga hääl mitte ainult ei toeta soleerivat hääl vaid ta kommenteerib öeldut nagu väljendades ülejäänud esitajate reaktsiooni peamisele mõttele. Nii tekib kunst, mis on vaba kõigest füüsilisest ja on pöördunud vaid ideaalse psühholoogilise poole, paljastades peenimaid vaimseid seoseid mis pole kättesaadavad teistele instrumentaalsetele koos seisudele. Siin öeldu on enamikele meie kuulajatest teada. Aga aeg-ajalt tuleb mõningaid aspekte ikkagi jälle meelde tuletada et kuulatava teose suhtes võtta õige positsioon. Ja see ei saa jääda tasemele, mida me igapäevaelus liigagi sageli kohtame. Meeldib, ei meeldi. See peaks jõudma tasemele, saan aru või veel ei saa aru. Kuidas tunneb keelpillikvartett ennast ühes või teises muusikakultuuris Euroopas? Sellel teemal on kirjutatud palju uurimusi ja küllap kirjutatakse ka veel. Aga oleme väga nõus Olav Rootsi väitega ühes tema kirjatükis 38.-st aastast. Et kammermuusika olukord on rahvusmuusika olukorra tõeline näitaja. Ütleksime siis tänapäevasemalt. See on kvaliteedimärk. Nii uskumatu, kui see ka ei ole. Kammerkoosseisud jälle kirjutavad heliloojad peaaegu kõik, aga läbi lüüa selles žanris nagu keelpillikvartett õnnestub loomulikult hoopis väiksemal arvul. Millist rahvusskulptuuri me ka ei vaataks? Ja siin hakkavad mängima rahvuskultuuri arengu kõik varasemad staadiumid, tasemed, võimalused kuni majandusliku aluspõhjani välja. Kui me pöörame pilgud ida poole ja meil on aga paljude aegade jooksul olnud vajadus ja põhjus ida poole oma pilku pöörata. Ma pean silmas seda aega, kui Eesti ja Liivimaa kuulusid suure vene impeeriumi koosseisu. Ja kuulajatel on seegi hästi teada, et meie esimese põlvkonna professionaalid saavad oma muusikalise kõrghariduse Peterburist. Nii et kui pilk ida poole pööratud on kammermuusika osas, siis peame tõdema, et kammermuusika tunneb ennast Venemaa muusika ajaloos üldiselt üsna kehvasti. Mitte et sellega ei tegeldaks. Aga kui me uurime järgi, kes sellega tegelevad, siis me peame tunnistama. Väga tükk aega jääbki kammermuusika sinna, kuhu ta oma loomise ajal on mõeldud. Või nagu ütleb üks kuulus saksa muusikaleksikon. Kammermuusika on väike muusika väikesele koosseisule väikeses saalis jättes targu täpsustamata, milline Oll saali ruutmeetrit, aitäh, arv põrandal ja mis asi on väike saal. Aga igal juhul tegelevad Vene impeeriumis kammermuusikaga ülikud muusikalise eelharidusega ja sügava muusikahuviga ülikud ja väga paljudes peterburi majades mängitakse kammeransambleid. See on üks seltskondliku läbimise viise. Aga kui me uurime nende ülikute perekonnanimesid, siis me peame tõdema, et need nimed viitavad igal juhul mitte vene päritolule vaid need on n põlvkonda tagasi Venemaale sattunud kesk või lääneeurooplased. Nii et nad tulevad selle traditsiooniga üleskasvanuna. Ja see on nende jaoks üks hingeline vajadus. Miks on Vene kammermuusika areng hilises stardiga ja mitte eriti jõuliselt arenenud? Selle algpõhjus on vene õigeuskliku kiriku muusikaline korraldus. Ja seegi on kuulajale hästi teada. Vene õigeusklik kirik ei talu ühtegi instrumenti. Nii et kõige varasem vene professionaalse muusika areng on seotud läbi kiriku vokaaliga. Ja ilmaliku instrumentaalmuusika areng toetub pigem Euroopast sisse toodud traditsiooni arendamisele, kultiveerimisel, juurutamisele ja nii edasi. Mõnikord oleme me kasutanud fraasikunst, on alati poliitika. Ja küllap on neid, kes arvavad, et selles ütlemises on mingi liialdus. Aga ma loen teile Ühe variandi Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee otsusevariandi jutt käib 1948. aasta otsusest mis teatavasti võttis rajalt maha aga palju andekaid inimesi. Ja nende andekate inimeste esimene nelik igasuguste kombinatsioonide ahenedes jäi siiski muutumatuks. Need rajalt maha võetud, absoluutselt rajalt maha võetud olid. Moskovski Hatšhaturjan ja terve hulk pisut vähemaid kolleege hulganisti järgnemas. Ja see keskkomitee otsuse üks variant, mis tagantjärgi võime me öelda õnneks ei läinud läbi, kõlas nii. Likvideerida ühekülgne värdjalik tolle tekstitu instrumentaalse loomingu poole Nõukogude muusikas mis tähendab, kui seda oleks rakendatud. See tähendab kindla peale vähemalt kahte, aga võib olla ka rohkem žanre. Seal tähendab sümfooniat, see tähendab keelpillikvartetti, klaverisonaadi ka nüüd riigikorda kukutama minna tundub siinkõnelejal natukene, liiga suur ambitsioon, aga Kelbellid kvartett, et kui riiklikult ohtlik žanr, niisugune variant molkus keskkomitee tegutsevate inimeste peades. Kunnase otsuse variant läbi ei läinud siis riiklikul tasemel ei sümfooniat ega keelpillikvarteti ära küll ei keelatud. Ja see annab ka seletuse, miks väga kipsikute laekutel nende žanrite poole pöörduvad. Mõned inimesed. Me räägime täna natuke rohkem, Dmitri Šostakovitši. Ja me peame minema tagasi aega mida mäletab järjest vähem hulk inimesi meie kuulajate hulgas. Ja mille kitsikus ja süngus ja vaimne surutis on sedavõrd hull, et selle meelde tuletama. Ennegi. Tundub ebamugav. Aga siiski me peame seda tegema, vastasel juhul jääme me sellest informatsioonist ilma mida kunstnik oma teosesse on pannud. Aga ta paneb ju alati teosesse sõnumi. Mida rohkem keeratakse kraane kinni nii-öelda seda rohkem areneb leidlik vaim. Sõnum tuleb ju ikkagi kuulajale edastada. Nõukogude inimene õpib aina enam lugema kunstniku sõnumit ridade vahelt. Nagu pudeli kerja. Sümfoonia ja kvartett Šostakovitši loomingus said järjest suurema moraalse kaalukuse. Nõukogude riigis, nii kirjutas Ossip, mandas tamm juba kahekümnendatel aastatel. Ajalooline pohh ei huvitu inimese isiklikust elust psühholoogilises proosast lüürilisest poeesiast. Aga see isiklik elu ja psühholoogiline proosa ja lüüriline poeesia ei ole ju inimeste elust kuhugi kadunud. Ja seda ei saa kõrvaldada ka ühegi partei keskkomitee otsusega. Kuigi selleks on teatud aegadel omamoodi katseid tehtud. Need, kus Šostakovitši on meie jaoks juba väga tükk aega möödanik oma elu ja tegevusega peame me tema sõnumi taipamiseks ennast ikkagi tema aega sisse mõtlema, nii palju, kui see on võimalik. Tema kohta on ka öeldud, et ta on vene intelligent kelle elu oli ühiskondlik teenistus. Ja siin ei ole mõeldud mitte materiaalset teenistust. Sest eesti keeles ütleme me ka palga kohta teenistus vaid siin on mõeldud pigem selle sõna varianti, mida kasutatakse sageli sakraalses plaanis. Jälgides selle kunstniku loomingut, saame me aina rohkem aimu kui palju pingutusi tuli teha inimesel, et säilitada oma isiklikku puutumatust. Kui palju pingutusi tuli teha, et pidada seda ühiskondlikku teenistust ja jääda kunstnikuks kodanikuks selle sõna kõige õilsamast tähenduses? Šostakovitši suutis jätta tunnistuse riigi vastu. Selle riigi kodanike nimel. Ja tundub, et muusikal ongi kunstidest ainsana võimalus niisugust eesmärki teenida. Ja partei keskkomitee otsuse variant ära keelata. Värdjalik kalle teksti tuv instrumentaalse loomingu poole. Oli tegelikult märk sellest, et otsustajate hulgas oli ka inimesi, kes taipasid, kui ohtlik on see ilma otsese tekstilise vihjeta. Sõnatu žanr või täpsemalt žanrid. Kui tegija on piisavalt osav oma pudelikirja sinna jätma. Keelpillikvartett ja Šostakovitši on seegi kuulajatele. Kellele rohkem, kellele vähem teada. Kvartett Šostakovitši sulest on meieni jõudnud 15. Ma ütlen, meieni jõudnud kirjade ja mälestuste järgi otsustades rändas mõnigi paberikorvi. On teada juhus, kus hea sõber meetrisse kanov, Beethovenit kvarteti esimene viiul helistab Šostakovitši lle. Meeldetuletuseks. Kontsert on tulemas. Beethoveni nimelise kvarteti kontsert on tulemas ja sellele kontserdile on Šostakovitši lubanud kirjutada uue teose. Jätsin know, küsib meedia, kus on kvartett? Ja teine vastab paberikorvis. Kätel on selle kohta üks tabav märkus mille mõte on umbes selline, et kunstnikul on õigus eksida, aga kunstnik ei pea oma eksitusi maailmale demonstreerima. Mitte kõik, mida inimene loob ei pruugi olla täiuslik. Ei saagi olla täiuslik. Aga suur kunstnik jätab selle avalikustamisest kõrvale. Seetõttu siis meieni on jõudnud 15 keelpillikvarteti. Tähelepanu väärne on. Kui me vaatame nende kvartettide loomisaegu siis esimene pärineb aastast 1938. Selleks ajaks on heliloojal olemas juba viis sümfooniat. Ja viies nagu võib-olla Šostakovitši teadlik kuulaja mäletab. Viies tekitas oma ilmumise ajal 37. aastal tõelise furoori. See oli niisugune pudelikiri, mille vastu hakkasid juba võimuaparaadi juhtivad inimesed peaaegu protsessima. 38. aastal kirjutatud esimene kvartett kui tõene see on raske öelda. Suure inimese nimel võib tagantjärgi igasuguseid asju publitseerida ja avaldada ja öelda, et nii ta ütles. Aga üks mingi intervjuu moodi asi on trükitud. Ja autor kvarteti autor annab seal teada, et ta hakkas seda kirjutama lihtsalt nagu juste harjutada Dust. Ta ei olnud ju varem teinud niisugust asja sellele koosseisule vähemasti ei olnud ta muusikat kirjutanud, aga töö käigus läks asi nii huvitavaks, et ta lõpetas selle teose ja see oli korralikus vormis. Teos ongi korralik keelpillikvartett. Aga mõtlema paneb muidugi väga suur kogemus sümfonistina ja ma ei pea silmas mitte ainult sümfooniaid, mis esimese kvarteti eelsel perioodil on kirjutatud vaid ka enamik Šostakovitši lavamuusikast. Ja see osa, mis puudutab ooperilavaga. See oli teinud ta juba rahvusvaheliselt väga tuntud heliloojaks. Nüüd edasised kvartetid. Nad tulevad mingisuguse sagedusega. Mõneaastaste vahedega. Hilisemate kvartettide hulgast Beethoveni nimelise keelpillikvarteti liikmed saavad kõik endale pühendusteose. Mõni saab selle oma mälestuseks nagu Vassili Philinski, kes oli kvarteti teine viiul. Enamjagu teised kvarteti liikmed jõuavad pühendusteoses saada veel kätte oma eluajal. Tähelepanuväärne on viimane kvartett 74.-st aastast kus on kuus tempolist osa takka. Ja kõik see on vormistatud myybe Mulmi nooris mis keelpillimängijate jaoks on raskemast raskem ja süngemast süngem helistik. 15 kvarteti hulgas Kontsert praktikas on kõige tuntum tõenäoliselt kaheksas skeptik kvartett mis on ka vist kuulajatele üsna teada. Selle teose populaarsus kontserdilavadel nõukogude ajal oli seletatav pühendusega mida tõlgitseti teataval lihtsameelsusega. Kvartett on pärit aastast 1960. Ja pühendus on fašismi ja sõjaohvrite mälestuseks. Venekeelses kultuuriruumis tähendas ma julgen öelda teatavat kultuuritust, sest sõna fašism all mõeldi eelkõige teise maailmasõjaaegset kokkupuudet eelkõige sakslastega. Ja sõjaohvrid oli venelastel palju, see on ka väljaspool kahtlust. Nietzsche pühendus raius nagu jäämurdja sellele kvartetile teed kontsertlavadele tema esitamist soositi ja sellest on tehtud vähemalt kaks seadet keelpilliorkestritele. Aga need ei ole Šostakovitši tehtud. Tegelikult kaheksas kvartett on pühendatud iseendale ja koosneb autori nimetähtede teemast ja muu materjal pärineb autori varem kirjutatud teostest. Žanris meil Nõukogude Venemaal eelpool räägitud ja nimetatud põhjustel eriti ei arendatud ja riiklikult ei soositud. Me pöördume täna Šostakovitši seitsmenda keelpillikvarteti poole mis muusikaliselt on väga kõrgetasemeline. Pidades silmas kvartetis sisalduvat vaimsust. Kvartetile on pühendus. Abikaasale ninnale. Niina Vassiljevna varsaar hilisema nimega Šostakovitši Esimene abikaasa suri 45 aastasena Jerevanis. 1954. Seitsmes keelpillikvartett on kirjutatud 1960 ja lõpetatud märtsikuus. Nii võib siis järjehoidja selle keelpillikvarteti valmimise aega märkida pisut ümmarguse tähtpäevaga. Missugune on Šostakovitši elu ja aeg sinnamaani? Seda võib ju kiirkorras pisut meelde tuletada, et taibata, mis laadi emotsionaalsusi eelmisel aastal sisaldavad. Nagu me ühes eelmises saates nimetasime kunstnikud oma teoste kaudu kirjutavad ennast teatud vaevavatest emotsioonidest vabaks. Ilma niisuguse välise emotsionaalse tõuketta kunstiteos vaevalt et sünnib vähem arstikunstiteos, mis puudutab kaasaegseid. Tuletame siis meelde. Kuuendal novembril 1954 Dmitri Šostakovitši saab Nõukogude Liidu rahvakunstnikuks. Sellel puhul on kirjutatud pidulik avamäng. Jaanuaris 55 toimub ühel ammuse tsükli esiettekanne juudi rahva poeesiast 30 solistile ja klaverile. Niimoodi see kantakse tookord ette, hoopis hiljem tuleb selle tsükli originaalvariant ettekandele. Originaalvariant. Šostakovitši vokaaltsüklites on alati orkestriga 55.-st aastast muusika filmile kiin, sealt teatakse ka kindla peale ühte meloodiat. Nii-öelda laiema kuulajaskonna mälule viidates. Ja 55. aasta oktoobris kannab David Ostrahh Leningradis Stravinski juhatusel, et Šostakovitši esimese viiulikontserdi. Ka see kontsert ootas seitse aastat. Nii nagu juudi rahva poisestki oma esiettekannet. 55. aasta novembris kaotab Šostakovitši oma ema. Tänu kellele liialdamata võib öelda, saab Šostakovitši vist see inimene, kellena me teda arvame tundvat. Ja selles ütlemises ei ole vist mingisugust liialdust. Arvestades et Sophia Vassiljevna pidi kasvatama omad lapsed Venemaa jaoks üliväga keerulistel aegadel üksinda, ta oli oma abikaasa kaotanud ja revolutsioonisõjajärgses kirjeldamatus, kitsikuses ja vaesuses ja toidupuuduses laste elushoidmine, võib arvata, et see oli tõeline kangelastegu. 56. aasta märtsis toimub Šostakovitši ooperi löödi Mckbet Tsenski maakonnast. Nii-öelda teine hukkamine. Mäletatavasti 36. aastal partei keskkomitee otsusega võeti Šostakovitši ooper Nõukogude liidus kõikidelt lavadelt maha. Kogu tema teatri muusika läks lavadelt maha. Ja see kuulutati väljaspool kunstiseisvaks asjaks. See ooper balletid. Nüüd oli siis tehtud katse see uuesti lavale tuua. Aga väljapaistvalt seltsimehed asjatundjad, mäletatavasti üks pealtnägija on seda kirjeldanud. Läksid Šostakovitši koju ja lasid selle ooperi endale uuesti ette mängida, mida ka autor siis tegi. Ja kui nad selle olid kõik läbi kuulanud, siis nad panid oma targad pead kaunisti viltu ja teatasite, et see ooper ei sobi Nõukogude lavadele. Kui ma ütlen, et üks nendest otsustajatest olid mitrica balevski, siis peaks pilt olema piisavalt selge. 56. aasta neljandal novembril surusid Nõukogude Liidu väed maha Ungari ülestõusu. 56. aasta juulikuus abiellub Šostakovitši kellelegi, Margarita Kainovoga. Aino oli komsomoli keskkomitee töötaja. Mil moel need kaks inimest kokku said? Ei ole siinkõneleja küll kuidagipidi arusaadav. 57. aastal tuleb 11. sümfoonia, mis toob autorile honorari, au ja kuulsust. Ja nii edasi. Ilmselt tänu sellele, et teosel on pealkiri aastal 1905 59. aastal saab see teine abielu lahutatud. Kantakse ette Šostakovitši esimene tšellokontsert. Jõuavad ka ette kandeni Venemaa teatrites enamjagu Leningradis kaks muuseas ka ooperit, mille Šostakovitši teatud surveaegadel oli uuesti orkestreerinud tuleb siis Homanšina ja tuleb porisco tulnov. See on siis 60.-le aastale eelnev Ei hakka meie siin arutlema miks tuleb pühendusteos esimesele abikaasale, nii pika ajavahemiku tagant? Ma arvan, seda võib igaüks ise mõelda. Aga teos oma sisult ja olemuselt kõneleb ehk rohkem kui kõik muu seda teha üldse võiks. Nüüd ma teengi ettepaneku järjehoidja kuulajale kuulata Dmitri Šostakovitši keelpillikvarteti number seitse Hess Mall, Opus 108, mis on valminud märtsist 1960 ja mille esiettekande tegi Beethoveni kvartett 15. mail 1960 Leningradis, Glinka nimelises väikeses saalis seitsmeteistkümnendal septembril Moskvas konservatooriumi väikeses saalis. Kvarteti on kolm osa, lähevad Ataca. Ma ei hakka peatuma ülesehitusel, see on Šostakovitši paljudele teostele küllalt iseloomulik. Et esimese osa materjal jõuab ka viimasesse ossa. Et on palju polümfooniat, mis käib selle žanriga eriti hästi kokku. Osad on Allecreto Lento allegro. Kuulame seitsmendad keelpillikvarteti Tallinna keelpillikvarteti esituses. Võte on tehtud. 1987 mängivad Urmas vult, Toomas Nestor, Andrus Järvi, Teet Järvi. Kuulsite saadet sarjast järjehoidja stuudios oli muusikateadlane Tiia Järg. Saade on järelkuulatav. Klassikaraadio kodulehel.