Käkimaagia. Tere, head klassikaraadio kuulajad. Minu nimi on Joonas Vatter ja teatrimaagia on taas eetris. Tänase saate külalisteks on kaks inimest, kelle kummagi suur soov teatrit teha on viinud kahe väike teatrisünnini. Aasta aega tagasi avas lavastaja Vahur Keller Tallinna vanalinnas Eesti esimese põnevusteatri. Kannab see nime Kellerteater ning Vahur kelleriga. Teemegi sellest teatrist juttu. Saate teises pooles läheme Lõuna-Eestisse Elva linna, kus on juba kuus aastat tegutsenud üks harrastusteater. Interlendteater on selle nimeks ja eriliseks teeb lendteatri nende sagedane koostöö kutseliste lavastajate ja näitlejatega. Samuti lendteater on üks vähestest harrastusteatritest, kellel on suur rõõm omada oma maja Lend Beatri kujunemisloost, räägib tänases saates teatri looja Aire Pajur. Teatrimaagia. Alustab teatrimaagia. Minuga on nüüd koos lavastaja Vahur Keller, Tallinna vanalinnas asuva Kellerteatri looja ja kunstiline juht tervist, tervist. Aasta tagasi käisid sa veebruaris siin klassikaraadio saates delta ja rääkisid siis sellest teatrist Kellerteater, mida sa toona alles hakkasid avama. See on siis esimene eesti põnevikele ministeeriumidele ja krimilugudele suunatud teater. Tänaseks on Kellerteater aasta aega tegutsenud, kuidas siis esimene aasta on möödunud ja kas publik on üles leidnud selle teatri ja Eks ta on ühtepidi muidugi on see hirmus keerukas teekond olnud, aga ei vahetaks seda mitte millegi vastu seda aastat, et kui vähegi kellelgi on teatritegijatest piisavalt hullumeelsust ja energiat, siis ma soovitan igal juhul minna enda teed mitte olemasolevatesse süsteemidesse sisse. Et selles mõttes see vabadus ja, aga mida see publik sealt tagasi annab, kui sa teed tõesti ausalt enda asja ja näed neid reaktsioone, kui noh, kuidas inimesed on rõõmsad ja vahetult ma olen ju enamasti etendustel ka ise kohal. Näen seda publikut, kes tõesti meil käib täiesti vahetult, et et see on olnud ülikihvt ja see annab energiat edasi minna. Herle, kui on, kui on saal täis ja viimased kuud on nüüd juba olnud saalid täis. Alguses muidugi ei, hakkasin tuiskama. Mängisime ka tühjematele saalidele, et noh, uue koha üles leidmine ei käi niisama nipsust. Esikat tavaliselt on täis olnud ja siis järgmised juba on keeruline täita, aga nüüd tõesti viimased paar kuud on juba meil läinud juba täiesti kenasti ülesmäge ka selles mõttes publiku mõttes. Ja tõesti noh, need, kes tulevad, need tulevad tagasi. Meil käivad korduvalt inimesed ja inimestele tohutult meeldib see, mis me teeme. Ühesõnaga. Ma püüdsin kokku lugeda mitu lavastust Kellerteatris eelmine aasta esietendus ja ma sain tulemuseks kuus uuslavastust, pluss siis lisaks üks kunagi varem välja toodud lavastus, mis Kellerteatris taas esietendus. Nii et ühtekokku seitse esietendust on see nii väikse teatri jaoks palju või vähe? No seda on päris palju, ma olen siin visanud nalja, et me juba töötame, nagu riigiteater ongi iga kahe kuu tagant tõime siis välja uue etenduse uue lavastuse, aga noh, samas on see, et eks alguses mõnes mõttes peabki, on ka teadlik valik, tuleb ka natukene rohkem pingutada, ma ei ütle, et nüüd edaspidi vähem pingutama peab, aga aga noh, et teadvustada seda ka laiemalt publikule, et publik saaks aru, millega tegeleb, mis koht see on siis ühest lavastusest ei piisa. Et ütleme, selle esimese aasta nende kuue oma lavastusega ikkagi aastat, see seitsmestes tuli Sandra Lange juba ammune töö, mida ta siis meie majas mängis kirjalt aga noh, sappa mingisuguse ülevaate tõingi välja alustuseks siis detektiiviloo, siis tõin õuduskomöödia, oli ka väljastpoolt kolm lavastajat, et ei ole kõik minu enda lavastused, mis on ka just väga oluline printsiip. Et ma ei taha seda teha enda sooloprojektiks, et mina ainult, et lavastan seal Kersti Heinloo ja raha Haadadeid väga kihvti emiilissažeevel meil mis oli ka selline doppelgänger lugu, kummitus, tipplugu siis kodukäijate lugu, Indrek Hargla, meie tuntud kirjanikud spetsiaalselt meile kirjutas kaks lühikummituslugu. Ja siis ta muidugi lastelavastused samamoodi ka, eks, et me ei mängija ainult täiskasvanutele, vaid Tarmo Männard, Grigori Asteri, ka selliseid humoorikaid, kooliteemalisi ka nii-öelda nagu õuduslugusid või absurdi õudukaid räägib seal õuduste koolis siis Oskar Vaildi esietendus, mis viimati oli Sandra langelt Oskar Vaildi kantrullessi kummitus, et annab nagu mingis mõttes selles žanris sellele, mida me teeme selle aastaga juba mingi võtme natuke nagu kätte, et kellele me teeme, mida me teeme, mis on see stiil, mis on see meie siht ja suund, et, et leida oma publikut üles, kuidas ühe lavastuse, seda võib mängida, eks aasta otsa. Harr aga noh, siis saad nagu täit pilti ei saa. Ja noh, nüüd on tulemas järgmine esietendus on aprillis, on Olav Antoni Chesteri psühhotriller ka selline psühholoogiline, pingeline lugu kahe mehe vahel, kes mängivad üks testile nimega mäng. Vahel on öeldud meie kohtetena õudus, teatreismi, põnevusteater, seal on kõikvõimalikud põnevikuks, põnevusžanrid erinevad esindatud, eks neid žanr on veel seda, seda värvi annab sinna veel juurde tuua. 2018. aastal lõppes sinu koost nukuteatriga, kus sa töötasid lavastajana kokku 16 aastat, kui ma ei eksi. Ja siis läksid sa ühel hetkel ettevõtluskursusele ja otsustasid luua oma teatri ja täna juba natukene hiljem siis nendele sündmustele tagasi vaadates ma usun, et kogu see periood on kindlasti sinu senises elus üks väga oluline verstapost. Aga kas need mastaapsed, välised elumuutused andsid siis ka mingisuguseid uusi loomingulisi impulsse, kas selliga loomingulises mõtlemises see periood sinu jaoks oluline verstapost? No eks mõnes mõttes küll noh et kui sa töötad kusagil mingis olemasolevas pika ajalooga süsteemi struktuuris niimoodi, nagu näiteks nukuteater oli või ka enne seda Vanemuise teater, siis seal on ikkagi enda tingimused, raamid, millega sa pead kohanduma paratamatult noh siis hakata seda seda otseselt niimoodi lõhkuma, tegema nüüd ainult enda asja, mis ei tähenda, et ei teinud asju, mis ei olnud mulle olulised. Aga see vabadus, kui sa saad nagu täiesti ise otsustada, nullist luua midagi, see on hoopis teistmoodi vabadus. Ütleme mingis mõttes kübar sarnane, mida ma võib-olla ka janunesin jällegi, et nagu oli selle Treff festivali ülesehitamine üle 10 aasta tagasi, eks ole, et noh, ütlen selle alguse juures ma seal olin ja üsna pea võtsin ka selle kunstilise juhtimise enda kätte. Ma sain seda kujundada mingis mõttes nagu enda näo järgi selle järgi, mis mulle meeldib enda maitse järgi ja noh, publik hakkas ka sinna tulema, leidis selle ülesnäoks. Kunagi ei saa miski täiesti valmis, aga mõnes mõttes ikkagi nagu on, juba leidis enda mingi sellise vormi. Et ta oli nagu minu jaoks mõnes mõttes valmis, võib nagu ütelda, et siis kadus ka selle tegemisel pisut võib-olla mingisugune pinge ära, et ma ei tea, ma olen selline rahutu loomus vist, et mul on, mul on vaja mingit sellist ülesehitamist ja tegutsemist ja loomist kuidagi mingisse sellisesse olemasolevas struktuuris lihtsalt olemine on minu jaoks, sest keeruline iseloomu mõttes lihtsalt et sellepärast ma olen kahetsen olnud küll põrgulikult raske see aasta. Aga teisest küljest noh, ma olen nautinud igat hetke just sellest, et ma saan seda luua täiesti nullist enda näo järgi, nende inimestega loomulikult koos kellaga, koos ma seda teen, eks igaüks me panustame sinna. Aga noh, teatavas mõttes ikka annab mingisuguse sellise paindlikkuse ja vabaduse, mida, mida eelnevas perioodis võib-olla ei olnud. Ja loomingulises mõttes ka jah, loomulikult see, kui ma saan teha. Ma tegin küll ka nukuteatris juba koos Britturla kelleriga, kes on noh, nagu me oleme tandem, eks ole. Mõtleme ka lavastusi tihti ka koos ja kust läheb, see täpselt piir, on keeruline öelda. Noh, me tegime juba nukus seal Dorian Gray portreed näha, kihvt, ikka sellist, mis olid noh ka võib öelda tegelikult mu ministeerium, eks ole, ja Hitchcocki, linnud, kahitskuki lindu täpselt samamoodi sellest atraktsiooni. Et noh, nüüd me saime vabalt seda teed edasi lammutada enda käe järgi. Et nukuprofiil oli natukene teine, on natukene teine vist siiamaani väga hästi teha, kuidas ta nüüd on, aga noh, see on ikkagi peamiselt lastele noortele suunatud teater, et ütleme päris seda kunstilist vabadust seal võib-olla ikkagi nagu ei olnud nagu praegu. Kellerteater on niisiis Eesti esimene põnevusteater ja ega Eestis eriti žanri teatreid, et ei olegi olnud varem ainult komöödia, teatrid on olnud ja kui rääkida meistritest mingis konkreetses žanris komöödiažanris näiteks üks lavastajatest meister, kindlasti meenub Eino Baskini nimi. Aga kuidas jõuda põnevusžanris põnevik lavastamisel sellisesse meistripositsiooni, oled sa leidnud mingisuguseid põhitõed ja printsiibid selles žanris lavastamiseks? Eks? Mingisugused ütleme, sellised vahendid või reeglippale natukene tekivad, aga ikkagi iga lavastuse tegemine on uus. Noh, lihtsalt on üks väga lihtne printsiip on mulle, et see peab olema põnev mitte ainult teha, vaid ka põnev vaadata. Et üks selline lause, mis on suurelt meistrilt, Alfred Hitchcock, pilt, mis on mul ka nagu kuklas üks mitmetest on see, et ta ütles ta küll õudusega vaata konkreetselt, et õudne ei ole mitte see kui õudne juhtuvaid, õudne nõudluse ootus mingid sellised asjad, kuidas luua pinget, noh mingid asjad võib-olla tekivad küll natukene ka tehniliselt juba kogemusest, kui selle žanriga tegeleda juba oled mitu lavastust teinud. Aga võib-olla ma isegi hoidun selliste mingite printsiipide, võid tehnilist võtet fikseerimisest liigselt, sest see natukene ka tõmbab tagasi, teeb seal liiga tehniliseks, on ikkagi nagu looming, eesmärk on luua põnevust, pinget, muidu hakkavad mustrid korduma. No just nimelt jah, täpselt nii. Aga mulle tundub, et põnevusteater seostub rohkem kui mõni muu žanr filmikunstiga. Kuidas tundub filmikeel filmilik, kus on need kuidagi selle põnevusžanri puhul? Teatris on seal mingid paralleelid. Filmis on võib-olla mõningad asjad pisut lihtsamad, selle žanri puhul ongi see keskkondade vahet toetust luua, eks pinget tekitada mingite kaadrite kaudu valida kaadreid, täpselt et võib-olla noh, et kui sa istud, teater on siin ja praegu seal, nagu me teame, et see juhtub meie ees on siis teine inimene või teised inimesed, kes siis midagi teevad, räägivad, on tegutsevad, eks ole. Ja kuidagi, et Ma toon siinsamas ja nüüd tekitada seda efekti, et oleks siis ka päriselt nagu pingeline või pine või, või ka õudne näiteks on võib-olla natukene keerukam. Sest noh, sul on ka siin publiku kõrval on ka teised inimesed, eks ole, sest et kuidas sellest teatri reaalsuses luua seda illusiooni. Aga seal võimalik ja kas ta on filmilik, mõtleski teatris omad vahendid? Teatrist tuleb mõelda selle kaudu just nimelt, et et see toimub nende inimeste vahel siin, eriti meie saalis ka veel meie saalil on ka natukene omad eripärad, eks, et seal on väga vahetult lähedal näitleja istub publikule Doniznitiivne saal. Ja kas see arhitektuur, see vana püssirohuaidahoone enda atmosfääriga, selle võlvlaega ja me ei hakka sinna tegema black box'i enamasti milissažee oli üks väike erand aga enamasti kasutamegi sedasama ruumi, selle ruumi atmosfääri ja nüüd, kui sa oled sealsamas ruumis, sul on näitleja, on sinust paari meetri kaugusel siinsamas. Et see annab, loob mingid enda eelsed tingimused, et noh, et nagu ma olen näitlejatele ka rääkinud, noh kõige olulisem muidugi teatris on see, et luua see kujutlusvaataja peas enda tegevuse enda selle enda kujutluse kaudu. Et ühesõnaga, kui see saavutada, noh, me oleme siiamaani nagu saavutanud ja eks on pidev otsimine muidugi see on ka kihvt selle juures, et nende piirangutega ka selle saali piirangutega ja teatrivahendite piirangutega sellega, et ongi siin ja praegu ja kuidas jõuda selleni, et inimestel tõesti nagu kuklakarvad ka natukene püsti tõuseksid pisut kananahk ihule tuleks. Aga kas suures saalis suurel laval lavastada põnevusteatrit on suurem väljakutse või on see natuke lihtsam, kas Kellerteater võiks selle tee kunagi ette võtta, kas või koostöös mõne teise teatriga? Ja isegi mõningaid ideid juba on, ei, ei taha praegu välja hõigata, aga aga mitte päris lähitulevikus, aga noh, keskpikas tulevikus Raadi, et ma arvan, et kas siin selle aasta lõpus või järgmisel aastal kindlasti saab ju midagi sellist kuulda? Me läheme küll juba ka sel suvel Enda teatrimajast ka välja paralleelselt mängima Endla teatrimaja sedasi püssirohuaidas, aga läheme ka Tallinnast välja. Aga sellest ka saab varsti lähemalt kuulda. Kui rääkida armastusest põnevuslugude vastu, sest need juured vist ikkagi lähevad lapsepõlve ja sa oled sellest varasemalt rääkinud, et sinule vanaema luges selliseid hirmutavaid lugusid. Ma küsin uuesti, mis lood need siis olid, millest need lood olid ja kas ta mõtles ise välja, need? Eks need on niimoodi nagu see suuline tellimus liigub või, või tekib, et eks iga edasijutustaja annab sinna mingi enda panus ja need olid lood, mida tema, kas siis oli ka lapsena kuulnud või väga tihti puudutasid enda sugulasi või siis seda külaelu jälgi mäelt pärit Pääsküla kant lapsepõlve seal elanud talus ja noh, seal need noh, näiteks lugu sellest, kuidas üks naine peale sünnitust, noh, me teame sünnitusjärgsest depressioonist, eks ole, aga noh, et olla läinud siis nagu hulluks või nagu tema ütles, et piim lõi pähe ja kuidas ta siis küla peal ringi jooksis, talvel öösärgi väel ja, ja siis külmus kusagil ära, lõpuks hanges ja noh, mingid ikkagi sellised päris lood, mitte nagu muinasjutud ka unenäod. Et noh, tollal väga palju lapsi suri ja noh, olid ka haigused, eks ole, tüüfusepuhangud ja niimoodi ja vahel suures peres seal kümmekond last suri järjest ära. Siis noh, enne ühte järjekordset sellist surmade puhangut või selle haiguse puhangut siis olla näinud kas tema ema või ma täpselt nii täpselt ei mäleta, või tema vanaema unes kuidas üks külanaine, kellest räägiti, et tal on kuri silm oli tulnud hoovi ja noppinud õunad puu otsast ära endale põlle sisse pistnud jooksu noh, mingid sellised asjad nagu ennustus, unenäod ja noh, nagu päriselt hirm hirmutavalt ja natukene müstika just seotud asjad. Et mitte punamütsikese lood, mis olla originaalis, aga hirmus Kuidas need sellised lood mõjutasid sinu mõtlemist või, või seda, kuidas sa üldse maailma mõistad? Väga tugevalt, päris kindlasti kohe ma üldiselt, et reeglina ikkagi olen väga ratsionaalne, ühest küljest ma ei usu, nagu, ütleme niimoodi esmatasandil müstikasse ma ei otsi, noh, ma ei usu, nagu, et on eelkõige kui mingi paranormaalne nähtus, siis ma usun seal taga ikkagi, et on mingi loogiline seletus. Ma usun, nagu nii-öelda teaduspõhisesse vaatesse lähenemisse. Aga mind köidab tohutult selline, sest see räägib midagi inimese psüühika kohta, need on nagu mingid nii arhailised sellised noh, nagu öelda meie meie sees olevat mingit mingid need lood või mingid kujundid, mis saadavad meid inimesena. Et kuigi me võib-olla igapäevaselt ratsionaliseerimine maailma, siis see midagi räägin nagu inimese kohta nad just needsamad lood ja sellest väga pikalt rääkida, kust, nagu tulevad, aga nad kõik ju tegelikult algab sellega, et ühel hetkel see inimesi ilma lõpuks me ei tea kust kohast meie teadvuse, kuidas kõik seda teaduslikku kult põhjendada või leiutada, aga ütleme ikkagi see kogemus, see, et me oleme siia sündinud, siia tekkinud, kust me tulime, kus kohas me oleme, eks ole, mis, mis see on, mis ees, mis oli enne sündi, mis oli enne seda just nimelt kõik need asjad ja, ja veel teine olulisem punkt ükskord sureme, eks ole. Et kõik noh, siin ei ole mingisugust kahtepidi mõtlemist, kui me ühel hetkel sureme, millal see hetk on, me ei tea. Aga see annab meie teadvusele meie kogu meie olemuse mõtestamisel hoopis mingisuguse ka mingi irratsionaalse mingi teistmoodi mõtlemise, et me otsime mingeid mingeid põhjusi ka mujalt või noh, kuidas ma ütlen, et, et see maailmatunnetus on sellega seotud ja minul endal on ka mul on lapsepõlvest meeles võib-olla selle nende lugudega seotud. Et ta neid niimoodi rääkis, oli osa minu minu maailmast ja minu tegelikkusest need lood. Et näiteks mul on meeles, ma olin viieaastane seal igal juhul enne kooli noh, päris väike üks esimestest mälestustest ja meil oli üks väike taburet, millel oli muidu neli jalg originaalis, aga üks jalg oli katki. Ja siis ma olen selle peal seal köögis niimoodi püsti ja kõõlun. Ja mingil põhjusel ma ei tea, kust kohast see nagu tuli ja mul on see tunne nii selgelt meeles. Või see mõte täpselt see, et, et ühel hetkel ma suren just see kuidagi kõõlumine nagu mingisuguse asja on nagu ka seotud sellega, et meil nagu kuidagi piiri peal niimoodi hoidsin seda balanssi tasakaalu ja see teadmine, see nagu lihtsalt täielik arusaam sellest, et ühel hetkel ma suren mitte hirm, et ma suren nüüd kohe või et homme või lihtsalt mingisugune mõistmine, arusaam ja see on kuidagi mind saatnud mingis mõttes nagu selline surma teadmine igal hetkel, et ühel hetkel ma suren ja seal on mingi osa nagu minu teadvuses sellest ja võib-olla ka selles on ka selle põnevusteatri või põnevusžanriga ka mingisugune seos. Et noh, see, mis nendest põnevik, kes on, on mingi eriline kohalolu, võib-olla mingit eraldatus, mis teatris võiks ju olla alata iseenesest on tihendatud mõtte tihendatud kohalolu peaks nagu olema kuidagi sellest põnevikust tekib see veel eriti intensiivselt just ka sellega võib-olla seotult, et noh, seal on see surmaoht või mingi oht on kusagil õhus olemas. Pidevalt. Teadlikkus sellest, et jah, see läheb väga selliseks pikaks jutt ja võib-olla niimoodi kergusega mingi mingi selline asi, et see, see kosmos nagu on minus absoluutselt siiamaani jah, ja ma olen rääkinud sinna juurde üks poolalise vanaemaks ja teine on see skulptuurid, mis olid isa ja vanaisa skulptuurid, eks ole. Mis seal ümber olid ka need need näod inimestest, kes ka surimaskid, kes on juba surnud, aga mis nende näod, tänu talle, see, kogu see mingisugune selline kujundite maailm, mis ei ole nagu see tavapärane argieluline, vaid vaid mingi teistmoodi kosmos, mingisugune kohalolek. Ikkagi, miks inimene põnevik vajab romaane, filme, lavastusi, kas see on ainult ajaviide meelelahutus või see pinevil olek annab inimesele tegelikult midagi olulist juurde, mis see oluline on siis? Annab kindlasti, siin võib ka minna nagu laiaks ja filosoofilise tegelikult lihtsamalt võttes, mida mina täiesti usun, ma olen kuulnud seda mitmelt poolt minu arust lugenud mingisuguseid uuringuid, et üks väga konkreetne asi, põnevikud võivad olla väga tõhus ravim depressiooni vastu. Ja ma täiesti usun seda depressioon või, või selline jah, masendus on mingi seisund, mis viib meid kuhugi enda sisse ära mingisse seisundisse, kust on nagu keeruline tulla kohalolekusse, eks ole, natukene vastanduvad. Olen kuulnud, et inimesed, kes on depressioonis, loevad tihtipeale põnevik, olen ka seda ise teinud. Ja tõesti aitab. Et, et see, see mingisugune sepp, põneviku element just nimelt toob sind kuidagi välja toob, teravdab sinu emotsioone, ta teravdab sinu kuidagi kohalolu. Selle läbi ka õnnelikumaks, sest noh sellesse hetke jõudmine, kust tekib depressioon, mingid mured, mingisugused pained, eks ole, mingid asjad, mis on juhtunud, või hirmud, mis hakkavad juhtuma, eks ole. Aga just see praegusesse hetke jõudsime, selle hetke nautimine, selles hetkes olemine, et ma arvan, põnevikud aitavad sellele kindlasti kaasa ja ma olen näinud seda ka meil saalides. Ma olen näinud, kuidas inimesed on rohkem kohal kui enne etendust tulevad võib-olla pisut tegelikult mingit kusagil tulevad töölt ja kust nad tulevad, mingi enda suhted, asjad tulevad sinna saali ja kui nad ära lähevad, ma näen, et nende silm särab hoopis teistmoodi. See on väga tore. Kellerteatris on praegu mängukavas põnevike nii lastele kui täiskasvanutele. Sa ise oled ka lavastanud siis aasta jooksul mõlemale sihtgrupile kuivõrd erinev on lavastada astele ja lavastada täiskasvanutele ja missugused keerukused mõlemal puhul on või ei ole üldse vahet. Tegelikult. Mingis mõttes võib-olla suures plaanis ehk ei, ei olegi nagu selles mõttes vahet, et väga tõsiselt tuleb suhtuda mõlemasse tegemisse, et tulemus oleks hea, läheks korda sellele vaatajale. Aga teatavad asjad on lihtsalt ütleme loo jutustamise mõttes. Täiskasvanutel on elukogemust natukene rohkem mitte ainult elu, vaid ka kirjanduse teatrivaatamise, filmi vaatamise kogemus tänapäeva päeval, eks ole, kõikvõimalikku infot nende elust ja nad on ka seda rohkem ka läbi elanud, tunnetanud et sa saad kasutada võib-olla rohkem mingisuguseid vihjeid, mida vaataja paneb ise kokku või kasutada mingeid kultuurilisi vihjeid, millest võib saada aru laste puhul, tuleb, mitte nagu halvas mõttes, aga ütleme mingis mõttes ikkagi nagu natukene võib-olla lihtsustatud ütlemise põhijoon. Peab olema paratamatult natukene ikkagi lihtsam. Olen mina enda laste lavastamise kogemus, aga ma tean, et lastel tehakse ka igasugused teatrit ja kindlasti see läheb ka korda kõik nii edasi, aga sa pead mõtlema sellele ikkagi, et et milles laps aru saab, nii nagu alati sa pead mõtlema sellele, millest ka täiskasvanud arusaamised, et ka täiskasvanud. Aga lihtsalt laste puhul on võib-olla mingid asjad, mida nemad ei ole veel kogenud. Ja noh, tuleb jah mõelda selle peale ikkagi, et kuidas te sellest aru saada, mida te siit nagu mõistab, mis ta siit kätte saab, kuidas ta selle pildi kokku paneb? Kellerteater on aastaajaga kujunenud täitsa arvestatavaks repertuaariteatriks, kui ma vaatasin teatrikevadist mängukava. Nimelt te ei tegele sellega, et te toote ühe projekti välja, mängite ära ja võtate uue projekti käsile vaid praegu on need kevadel võimalik näha Kellerteatris peaaegu kõiki lavastusi, mis selle aasta jooksul on välja toodud. Ja. See on ühtepidi ütleme praktiliselt niimoodi töökorralduslikult natukene keerukam lähenemine, lihtsam oleks ehitada üks lavastus ülesse teha neid etendusi mingi hulkis, võtta maha ja järgmine aga publikusõbralikkuse mõttes nii-öelda, et inimestel oleks valikut, et nad ikkagi tuleksid meie juurde. On selline repertuaari lähenemine nagu parem noh, seda on praegu ka selle aasta kogemusest lihtsalt kanud aru saada, et nagu isegi eks ole, kui alati ei ole see periood võimalik tulla vaatama, väga tahaks näha, aga täpselt see 10 päeva, mida seda mängitakse, no olen reisil näiteks või mul on mingi töö või mingi asi. Aga nüüd me oleme jõudnud jah, sinnamaani, et meil on mitu kuud ette juba planeeritud ja müügis maikuuni on praegu hetkel kodulehel üleval, et kui sa ikkagi tahad näha, siis seal selle ajaperioodi seest juba endale leiad selle sobiva aja, millal tulla ka? Et noh, me ikkagi teeme ju teatrit vaatajatele. Aitäh Vahur Keller ja soovin siis ilusat kevadet Kellerteatrisse. Aitäh. Nüüd mul on suur rõõm olla Elvas, et rääkida ühest harrastusteatrist ja minu külaliseks on Aire Pajur, Elvas asuva lendteatri asutaja ja kunstiline juht ja Aire. Tänase saate esimene külaline oli lavastaja Vahur Keller kes aasta eest Tallinnas rajas oma teatri. Teie lood on mõneti sarnased. Mõlemad kaotasite oma eelmise töökoha seisite silmitsi selle küsimusega, et mida, kus, kuidas edasi teha. Ühel hetkel te läbisite ettevõtluskursuse ja siis tegite selle otsuse, et asutada nüüd oma teater. Aire, kus teie aastal 2014 selle jõu ja usu võtsite, et väikesesse Elva linnakesse täitsa oma teater teha? No ma arvan, et siin jõudu ja julgust ei olnud tegelikult karvavõrdki. Lihtsalt küsimus oli selles, et ma ise olin niivõrd ebakindel, et ma ei teadnud enam, mida ma oma eluga peale hakkan ja samal elualal ma jätkata ei tahtnud. Sotsiaaltöötajana siis ja ma mõtlesin, et mida ma tahaksin elus edasi teha ja mis, mis oleksid üldse minu võimalused ja kui ma kaalusin niimoodi enda sees kõik läbi, siis ma teadsin, et noh, teater on nagu ainuke asi, mida ma suudaksin teha, mida ma tahaksin teha. Ja mis pakuks mulle rõõmu. Nii et see, see otsus tuli jah, tõesti, nagu sa ütlesid, et tänu sellele juhtus selline asi nagu koondamine, niiet. Sellised halvad asjad pöörduvad tihtipeale uuteks võimalusteks ja avanes tegelikult just selline maailm, ma ei ütleks, et see oli kerge, see oli väga raske otsus. Ja ma väga kõhklesin ja kahtlesin, et kas ma saan ka maa ja, ja mis sellest üldse tule jaa. Aga samas. Ma arvan, et ma oleksin kahetsenud, kui ma ei oleks seda proovinud, et pärast endale öelda, aga mis ikkagi siis, kui ma oleksin seda teinud ja äkki oleks ikkagi nagu õnnestunud ja seda ma kartsin kõige rohkem tegelikult, nii et et ausalt öeldes. Mul ei olnudki nagu väga palju selliseid valikuvõimalusi ja ma olen väga tänulik, et abikaasa on toetanud minu teatritegemist. Sest see ei ole sugugi lihtne, et kui sa kaotad töö ja kui sa püüad lähedastele selgeks teha seda, et sa ei käigi enam kaheksast viieni tööl, sa ei toogi igakuiselt palka koju tegelikult tuleb nagu toetada pigem hoopis et see on kaunis raske ja see mõttemallide muutmine on üsna keeruline, aga tõesti, ma olen väga tänulik, et tänu abikaasale on mul see tagala olemas. Tänu millele mina saan teatrit. Me vestleme praegu lendteatrimajas Elvas ja see on Eestis harrastusteatrite puhul tegelikult üsna tavatu. Harrastusteatril on oma maja ja kui ma nüüd ei eksi, siis see maja, kus me oleme, on endine kauplusehoone, mis seisis tühjana. Tõesti, me oleme väga tänulikud, et meil on see maja olemas ja, ja see on tõesti suhteliselt harukordne harrastusteatrite puhul. Aga meie siis alguses, kui me selle teatri lõime, siis siis tegelikult jah, ega meil ei olnud ruume ja Me käisime põhiliselt Tartus proove tegemas ja etendusi andmas. Tegime Pepleri 27 proove ja andsime etendusi Tartu Kirjanduse Majas Tampere Maja keldrisaalis rokiklubis. Et erinevates kohtades. Jah, et ega ma ei ütle, et see mugav oleks olnud ja me tegelikult nagu mõtlesimegi, et äkki saaks Tartusse kuskile sinna võib-olla omad ruumid teatri teha näiteks kultuurikvartalisse, eks ole aparaati või noh, et sobiks ju väga hästi. Aga rendihinna Tartus on paraku sellised, et noh, me mõtlesime, et me ei majanda ennast tõenäoliselt ära ja, ja siis tulime ükskord tartust proovist. Ja Margus ütleb, et tuntuse arbime, vana pood siin seisab, et peaks õige Tarbijate ühistult noh, praegune koopsis peaks esimehelt küsima, et äkki ta tahab meile seda anda tasuta rendile ja ma läksin koju, siis ma kirjutasin kohe härra Ando Ivaskile ja ja tema hommikul helistab mulle, et jaa, saab küll. See oli selline selline uudis, et ei osanud kohe esialgu reageerida, ühesõnaga õnn ja rõõm oli nii suur. Ja, ja tegelikult Ta läks hästi vähe aega, kuni me noh, maja uksed juba avasime, nii et see oli aprillis siis mais. Me siin toimetasime, tegime ja avasime neljandal juunil, siis juba maja. See oli selles mõttes selline tõeline kogukonna värk, et kui paljud asutused tulid appi, kuidas toetas Elva linna tollane Elva linnavalitsus, siis ja asutused kuidas säält gobelään tuli appi materjalidega, kuidas koopise aitas remondi osas ja, ja Mareplex pani uued aknad ja ja Mihkel, yks kaevas meil siin, et me saaksime torud panna ja no kõik sellised asjad, mida me ei oleks nagu oma jõududega suutnud teha ja üle 20 asutuse ja ette võtma. Ta toetas meid igasugusel moel ja lisaks sellele veel eraisikute annetused ja, ja, ja paljud tahtsid appi tulla. Nii et, et selles mõttes see ongi nagu selline kogukonna asi ja, ja see, et see teatrimaja üldse nagu sai toimima, et selles mõttes oli see ja, ja kuna tol hetkel just lammutati tee vana kultuurikeskust sinilind, siis me saime väga palju asju sealt, nii et meil on siin noh, suhteliselt niisugune taaskasutus variant. Ja muidugi põhiliselt ongi Margus, see, kes on siin ehitanud ja Margus siis Margus meil ja, ja ta on niisugune universaalne mees, kes tegelikult teebki absoluutselt kõike, ta näitlejad kirjutab, näidendeid, laulab, on ütleme nagu selles mõttes loov inimene ja siis ta ehitab ja remondib ja, ja valmistab kõik rekvisiidid ja õmbleb kostüümid ja no ei ole asja, mida tema ei oska, nii et, et selles mõttes tegelikult on see maja praktiliselt ikkagi nagu Marguse üles ehitatud. Et ilma Margus, et ta seda ei oleks ja teine asi, et ilma kogukonna toetuseta ei oleks seda teatrimaja ka lendteater oleks kindlasti olemas, aga ta oleks hoopis teisel kujul kui praegu. Seega siinsele kogukonnale on väga oluline see, et selles väikeses Elva linnakeses oleks oma teater. Ma arvan küll, ma arvan küll, et just seetõttu, et inimesed on ise tegelikult saanud ju nii-öelda õla alla panna, nad on ise saanud seda toetada ja see teeb ka neid ju nagu selles osaliseks. Kui see maja siin oli mitu aastat tühjana seisnud, siis vahepeal pidi siia ööklubi tulema ja Arbi mäe inimesed olid üsna ärevil sellest mõttest et tuleb ööklubi ja nad kartsid, et noh, see keskkond siin läheb natuke lärmakaks ja, ja, ja nii edasi. Ja kui nad kuulsid, et siia tuleb teatada börsi, neil oli nii hea meel ja tegelikult barbimäel on nii palju kordi maju, et siin sellist potentsiaalset publikut on ju ju päris palju. Aga noh, ikka on veel neid, kes ei ole siia muidugi jõudnud, aga nii, et meil on väga palju tööd veel selles osas ees, et kõik inimesed siia jõuaksid. Jah, meil on selline oma fännklubi olemas, kes tõesti käib ja vaatab kõik meie lavastused ära, nii et, et selles mõttes on, on hästi tore ja mina ise olen ka nagu seda meelt, et kuna see on nagu selline kogukondlik asi, siis meie omalt poolt püüame teha seda piletihinnad oleksid võimalikult soodsad. Et inimestel ei jääks mitte sellepärast teatris käimata, et neil ei ole raha tulla, vaid et nad saaksid käia kõiki lavastusi vaatamas ja muidugi, kogukondlika on ta ka selles mõttes, et inimesed hea meelega tulevad vaatama neid inimesi, keda nad teavad teistelt elualadelt, näiteks eks ole, on poes müüa, eks, aga tulevad vaatama, kuidas ta siin on, kuidas ta teatris laval mängib, jaa jaa, noh, see on ka selline kogukonna asi, et et selles mõttes on nagu on hästi tore, et minu jaoks on see nagu selline kamissiooni asi. Aga lendteater mängib ka väljaspool Helvat üsna palju annata etendusi nii Tallinnas kui Tartus aeg-ajalt. Kuidas siis nendes linnades, mis on Eesti mõistes tegelikult suured teatrikeskused, kuidas nendes linnades on publiku leidmisega lood? Jah, me käime üsna palju väljas mängimas ja ütleme, aastas umbes pooled oma lavastustest mängime me väljaspool oma maja ja kuigi Elva vallas on 14000 inimest ja me võiksime mängida 10 20 etendust iga lavastusega täissaalile siin siis noh, reaalsus ei ole, see reaalsus on see, et me mängime tsirka kaheksa etendust Ühe lavastusega Elvas ja siis me pakume seda lavastust mujale. Mis puutub jah, nüüd nendesse suurtesse linnadesse, siis Tartus ja Tallinnas ja me oleme käinud. Me ei käi seal muidugi mitte kõigi lavastustega, aga näiteks Jaan Toominga lavastused on hästi vastu võetud ja, ja seal ka kindlasti noh, loomulikult me ei saa teha võib-olla sellist reklaami nagu teevad suured teatrid, aga aga igal on ka oma tutvusringkond, kelle kaudu me saame seda infot levitada ja kutsuda inimesi ja, ja Nende lavastuste vastu tuntakse huvi, et ei, me ei saa öelda, et oleks huvipuudust, muidugi kindlasti aitab kaasa ka see, et osades lavastustes on meil kutselised näitlejad kaasa teinud. Et see on ka, ma arvan, meie endi jaoks rikastav ja, ja siis see tähendab ka seda, et ka nende kolleegid tulevad vaatama ja tunnevad huvi, mida nad teevad, nii et ma ei kurda väga, et publikut ei oleks. Siin kõlas juba Jaan Toominga nimi ja see on ilmselt lendteatri ajaloos üks väga selleski senises kuue aastases ajaloos üks väga oluline hetk aasta 2017, kui algas koostöö legendaarse teatriuuendaja lavastaja Jaan Tooming, aga kuidas koostöö siis algas ja kuidas on see kulgenud tänaseks niimoodi, et Jaan Tooming on siin teatris teinud juba kokku viis lavastust? Ja, ja sel aastal tuleb kuues. See oli tõesti väga huvitav, Kaido Kivi, kes praeguseks on toomteatri asutanud, temaga oli meil siin juttu, istusime kohvikus laua taga ja, ja mõtlesime, et tegelikult oleks väga hea, kui saaksin teha mõnda sellist koolitust ja kutsuda mõnda väga tugevat lavastajat rääkima ja mina siis ütlesin, et noh, et Jaan toomingas on Vilde Teatris kunagi lavastanud, et, et noh, et äkki ta tahaks tulla. Ja siis Jaan Tooming, kuule Jaan Tooming siia tuleks, no kuule, see oleks, see oleks nagu super. No siis ma kirjutasin talle ja tema oli päri, et, et ta tuleb ja räägib meile siis lavastamisest. Ja kui ta siia majja tuli, siis talle see maja väga meeldis ja kui ta lava nägi, ütles, et siin laval võiks Hamletit mängida, Hamleti lavastada. Ja siis nii läkski, seda rääkis, vestlesime lavastamisest ja kõigest ja ma ei oska midagi rääkida, lavastamise õppimiseks tuleb lavastada. Issand, aga teeme siis ühe näidislavastusprotsessi Hamletiga ja noh, niimoodi see tegelikult jah nagu alguse sai ja ja sellest sündis tõesti vägev lavastus ja ma olen tõesti väga tänulik, et Jaan tuli ja selliseid lavastusi teie Jaanika koos on tulnud meile väga palju ju ka klassikat, et et selles mõttes, et me saamegi mängida ka sellist repertuaari, mida harrastusteatrites tavapäraselt ei mängita. Tõesti, tänaseks on klassikute tekste seiks piir Ibsen August strindberg, Harold Pinter. Neid autoreid on kõiki teatrist tänaseks mängitud ja mida see siis harrastusnäitlejale tegelikult annab? Klassikamängimine, kas see rikastab rohkem kui mõne lihtsalt mingisuguse tänapäeva dramaturgia mängimine või või mõne lastelavastuse mängimine? Jah, ma olen küll seda meelt, et et klassikat on juba näitlejal endal väga huvitav mängida. Tõlgendusvõimalused sain jälle hoopis midagi muud kui see, mida sa näiteks noh, võib-olla noh, ütleme näiteks Hamlet, mida mina olen koolipõlvest lugenud ja mis mulle nagunii teha väga palju nagu ei pakkunud toona ma vaatan seda hoopis teise pilguga. Samamoodi kummitused, Ibsenit olen ma omal ajal lugenud, aga ta ei puudutanud mind niimoodi nagu ta, nagu, nagu ma praegu sellest aru saanud, et see on tõeliselt väga huvitav. Ja, ja noh, me oleme siin lendteatris ongi abielumängu ja armukesi oleme me mänginud ju tegelikult esimest korda üldse Eestis siin seda ei ole varem mängitud ja nüüd ka see lavastus, mis nüüd tulemas, on samamoodi, et mida ei ole Eestis mängitud varem. Nii et selles mõttes on hästi huvitav ja ma arvan, et näitlejale on see küll väga suur väljakutse. Ma kuidagi ei taha öelda, et lastelavastuste tegemine oleks kuidagi nagu selles mõttes vähenõudlikum või, või teiste lavastuste tegemine oleks vähenõudlikum, aga see on lihtsalt väga huvitav protsess. Muidugi näitlejale on absoluutselt väga huvitav lavastada nii-öelda uute lavastajate käe all ja, ja see, kuidas lavastusprotsess käib, et, et noh, see on näitlejale ikkagi, ma arvan, et see on väga-väga arendav. Lend teatri repertuaaris on lisaks klassikale lastelavastustele ka üsna suurel hulgal teie enda kirjutatud näidendeid. Mida te olete siis ise lavastanud? Mis on pannud teid ise kirjutama ja lavastama? Jah, ma olen kirjutanud tsirka üle neljakümnenäidendi ja jah, ja mõnesid tõesti olen ka ise lavastanud. Kui ma teatri lõin, siis siis tegelikult oli minu selline esmane mõte või algne mõte üldse oli tegelikult Tuua lavale sotsiaalseid probleeme nende nende valulikkuses ja nende tõsiduses ja kõik see, mis tegelikult mulle sotsiaaltöötajana ja ka minu elus üldse on, millega ma olen kokku puutunud ja mis, mis on, on minu jaoks olnud olnud sellised, mis mulle südamesse läinud. Ja see on mind pannud ka kirjutama ja kuna vahepealsetel aegadel oli tõesti nii, et ma väga nagu lavale ka ei kippunud, siis ma leidsin, see kirjutamine oli minu jaoks nagu selline hästi hästi huvitav väljakutse. Ja see missioon oleks justkui siis noh, mida, mida ma nagu tahtsin, oli see, et Tuua teatrilavale ja näidata lavalt selliseid asju, millest väga ei taheta rääkida. No nüüdsel ajal räägitakse jah, lähisuhtevägivallast palju ja kõigist sellistest teemadest, millest võib-olla varem ei räägitud väga palju. Siis siis ma leidsin, et on oluline tuua just sellised teemad välja ja, ja rääkida nendest ja, aga samas ma sain üsna ruttu aru sellest, et tegelikult ei taha keegi vaadata nüüd sellist padu ängistavat lugu, sest see on väga raske, see on väga raske. Mina isiklikult käin teatris elamust saamas ja ma tahan, et see lugu mind raputaks, ma tahan, et see, et see lugu jääks mulle hinge ja, ja et ma mõtlen selle peale võib-olla ma mõtlen nädal, võib-olla kaks, võib-olla mõtlen aastaid selle peale. Keskkoolis ma käisin, see oli väga ammu, käisin ma vaatamas Jaan Toominga kauka jumalat. See on mul siiamaani meeles, see oli nii võimas elamus Lembit Eelmäega peaosas, see oli lihtsalt vapustav. Siis millalgi 2000. aastal Rakvere Teatris Rünno Saaremäe kirjutatud jaanituli jälle. No minu jaoks oli see selline tohutu elamus, et sellised asjad, mis mulle endale väga palju pakuvad et ma tahan selliseid asju laval näidata, aga, aga jah, et ma olen aru saanud, et väga ängistavaid asju näiteks nagu oli üks lugu lähisuhtevägivallast, siis see ei ole päris, see võib olla, mida inimesed tulevad otsima. Näiteks Elvasse ei töötanud Tartus, samas töötas see nagu väga hästi, sest mõte oli selles, et inimesed ka rahvahulgast hakkavad rääkima oma lugusid ja see tõesti töötas niimoodi, et ma, ma tahan, et teater paneks mõtlema, ma tahan, et teater teeks midagi paremaks. Minu mõte oli see, aga nüüd ma olen aru saanud, et, et ka selliseid tõsiseid teemasid tuleb käsitleda pigem läbi huumoriprisma. Et see aitab inimesel paremini seda vastu võtta. Võib-olla saalis ta naerab, aga ta läheb koju ja ta mõtleb selle peale edasi. Mis seal oli, et, et see on asi, mida ma olen tahtnud teha, et tuua lavale selliseid probleeme, mis mind ennast väga sügavalt puudutavad ja noh, nagu ma olen aru saanud, siis puudutavad need ka vaatajaid, nii et sellest on hea meel. Eestis on väga palju harrastusteatreid kindlasti kordades rohkem kui kutselisi. Ja teie olete oma elu jooksul kokku puutunud kümnete, võib-olla isegi sadade harrastajatega. Kuidas teile tundub, miks me oleme nii suur teatrirahvas, miks on Eestis niivõrd palju inimesi, kes mitte ainult ei taha teatris käia vaid tahavad minna ise lavale mängima? Mõtlesin tõesti huvitav küsimus. Ma ei ole kunagi selle peale niimoodi mõelnud, meist on tõesti räägitud kui teatrirahvast, et me käime hästi palju teatris. Teatrid on täis, teatripileteid ei ole saada. Aga miks inimene ise lavale läheb? See on päris huvitav. Noh, üks asi on võib-olla see, et kui ta on selline väike kogukondlik asi, kui on ütleme, külas on näiteks väike külateater, siis, siis on see võimalus inimestega koos olla ja, ja teha midagi sellist vahvat ja naljakat. Võib-olla on see see minu jaoks näiteks oli see üks eneseteostuse viise? Ta tahab ennast võib-olla proovile panna, sest meil on olnud inimesi, kes on käinud siin, et ta tahab mängida, samas on ta teinud võib-olla kaasa ühes lavastusi, seda rohkem ei tahagi teda proovida. Et kuidas, kuidas on laval olla, kuidas on laval mängida, kas ta saaks hakkama. Ja see, kelle jaoks on teater olnud, siis niisugune asi, mida te võib-olla varem ei ole enda jaoks leidnudki. Ta tunneb ennast siin lausa kodusid. Kuidas ma varem ei teadnud, et ma tahan teatrit teha? Niiet Ma ei oskagi öelda jah, aga ma arvan, et see on üks eneseteostuse viise, võib-olla edevus ka kindlasti. Kas see, et harrastusnäitlejad teenivad oma leiba hoopis teise tööga annab neile teatava eelise kutseliste tegijate ees, et kui kutselised näitlejad töötavadki muudkui teatris ja ongi täitsa teatri nägu, siis harrastajad nende nägu kujundab tegelikult see võib olla nende põhitöö annab neile midagi juurde. Näitlejana. Ma ei julge päris väita, et see nüüd suurt eelist annab, aga ma usun, et see annab küll selle võtme, et võib-olla harrastusnäitleja näeb mingisuguseid selliseid oma roll või rolliloomet natuke võib-olla teistmoodi võib-olla lähtuvalt just sellest keskkonnast, kus ta ise töötab, kellena ta töötab, mida ta näeb iga päev. Siin on olnud väga toredaid juhtumeid, kus näitleja rääkinud ta töötab müüjana näiteks kaupluse juhatajana, siis ta ütleb, et üks selline väga kihvt inimene käis mul täna, noh ja ta toob mingisuguseid huvitavaid paralleele ja ta saab nagu mingisugust osa sealt võib-olla kasutada, mida ta näiteks näinud ja kogenud ütleme oma igapäevases töös. Et selles mõttes ma arvan küll jah, et kas nüüd just eelis, aga see on üks väga tugev külg ja samas jah, ma arvan, et see näitlemine ise aitab ju ka inimesel võib olla maandada oma tööstress ja, ja, ja sellega hakkama saada ja leida, sest kui ma aastaid sotsiaaltöötaja ameti kõrvalt tegelesin näitlemisega, siis, siis ma pean ütlema, et et minu jaoks oli see väga hea võimalus toime tulla sellega, et igapäevaselt on tööl nagu üsna rasked juhtumid. Harrastajad õpivad teatritööd, rolli, loomist tekstianalüüsi, kõike praktika käigus, neil ei ole seda kooli taga, nad visatakse vette ja nad hakkavad siis õpivad vees kohe ujuma. Aga kas selle praktika kõrval harrastajad peaksid ikkagi või võiksid ennast kuidagi koolitada näitlejatreeningu osas ja mis siis võiks olla see kõige peamisem näitleja? Jaga lavastaja koolitus, mida vajaksid harrastajad. Lisaks sellele praktikale. Harrastusnäitleja on jah, tõepoolest see, kes nii-öelda vette visatakse, aga muidugi väga palju jah, oleneb lavastajast kelle käe all sa satud ja kuidas tema võtab võtab seda missiooni, et sind kui näitlejat arendada ja õpetada ja suunata. Kindlasti vajavad näitlejad koolitust, kuigi ma olen täheldanud ka seda, et üsna paljud harrastusnäitlejad ei taha väga koolitustest osa võtta, sest Ma olen kogu aeg, ma teen seda ju, ma oskan küll ja ei ole nagu vajagi, et noh, mitte kõik ei taha areneda, ütleme nii. Aga, aga samas on see vajalik ja kuna näitleja instrument Ta on hääl ja keha, siis tegelikult on just väga oluline see ka häälekoolitus, see, kuidas sa oma häält kasutad, see, et sa oskaksid seda kasutada, et sa ei karjuks oma häält ära näiteks või et sa ei teeks oma häälele liiga siis et jaa, et no diktsioon, eks ole. Vot see on selline asi, mida noh, ma pean seda nii elementaarseks, eks ole, et et siis on kummaline, kui, kui vahel kui ma kutselisest teatrist näiteks ei kuule teksti või ei saa tekstist aru, siis ma mõtlen, et siis see ei saa niimoodi olla. No harrastusteatrites juhtub seda tihtipeale, eks ju. Aga see on lubamatu, see on tõesti lubamatu, ma olen väga seda meelt, et sa pead olema kuuldav, sa pead olema arusaadav ja kui sul on vilets diktsioon, siis sa pead sellega tööd tegema ja see on juba lugupidamine ka vaataja vastu. Aga see on ka muidugi lavastaja teema, lavastaja suunaks sellele tähelepanu. 23. veebruaril esietendub lendteatri uuslavastus meelepete mille lavastajaks on noor, mõni aasta tagasi lavakunstikooli lõpetanud Johan Elm. Kuidas tema siia teatrisse lavastama sattus ja miks sai välja valitud just see Anthony Horowitz i näidend? Johan sattus meile tegelikult Üllar Saaremäe soovitusel ja kui ma Johanile seda pakkusin, siis noh, mul on väga hea meel, et ta sellest kinni haaras ja meie endi jaoks on ka see jälle väga huvitav töö, see on väga arendav. Ma ütlen, et alati on näitlejal väga põnev töötada uue lavastajaga, et see annab nii palju juurde. Kurb on, kui on kogu aeg ainult üks lavastaja, võib-olla ta näebki sind ainult ühes rollis ja sulle ei tekigi võimalust areneda. Selle näidendi me pakkusime ise välja, miks me valisime selle näidendi. Taarja on tegelikult see, et me tahtsime mingisugust drillerit, et oleks hästi põnev, et oleks natuke jube. Mõtlesin, nagu võib-olla on see selline lavastus, mis toob ka niisuguseid vaatajaid, kes arvavad, et drillereid näeb ainult kinos, et teater võib tegelikult pakkuda põnevaid elamusi ja selliseid närve, kütitavaid elamusi. Me tahtsime lihtsalt oma repertuaari rikastada täiesti erinäolise lavastusega, mida meil ei ole varem olnud. Lõpetuseks küsin, missuguseid lendteatrilavastusi ja kus on võimalik siis ka veel lähiajal näha. Väikene ülevaade. Me mängime märtsi alguses luikvalget Tallinnas siis Jaan Toominga lavastus neljandal märtsil Tallinna Teo teatris ja siis mängime aprillis abielu mängu, samuti Jaan Toominga lavastust mängime Tallinnas Teo teatris. Nii et need on sellised, et võib-olla need suuremad kohad, kus me mängime, aga meil on ka väiksemaid kohti, kuhu me läheme, nii, mängime oma majas ja, ja mängime ka väikestes rahvamajades. Aitäh Aire Pajur ja soovin lendteatrile palju jõudu ja jaksu. Aitäh. Sellega on 22. veebruari teatrimaagia lõpusirgel. Minu nimi on Joonas Vatter. Taas on teatrimaagia eetris seitsmendal märtsil. Soovin teile kõigile ilusat ja rõõmutoovat veebruari.