Ööülikool see võib olla hälve, et inimene, selle asemel, et kasutada oma aju söögi hankimiseks või järglaste suurendamiseks hakkab targutama selle üle, mille jaoks kogu seda jama vaja on. Võib-olla õnnelme, Abeba läkiläki on siin mingisugune teeots. Ei koole. Ülikoolil on külas lektor Toomas Paul. Loengu teema on absurdi ja paradoksi piiril. Absurdi puhul on ju nõnda, et küsimus on, kas ma suudan küllalt absurdset juttu rääkida. Et kas see vastab sellele sõnale, sest ma jätaksin hea meelega selle olmeabsurdi, mis. Et hommikust õhtuni saadab kõrvale ja võtaksin selle eksistentsiaalsest mõttes niisuguse, mis tuleb sellele inimesele, kes püüab nii palju, kui see inimesele võimalik, on, taustu tabada, seoseid avastada ja siis leiab. Maailm on väga kaootiline. Alustaksin ühe oma lemmikkirjanikku, Ameerika kirjaniku soonton Wilderi tsitaadiga. Ta laseb oma romaanis märtsiidid Tsee saril mõtiskleda. Elul pole mingit muud tähendust peale selle, mille meie talle omistame. Ta ei anna inimestele tuge ega alanda teda hingepiinast ja ülimast rõõmust ei pääse. Aga neil seisund ei, Lenestel ei ole meile midagi öelda. Need paradiisid ja põrgud ootavad, et me neile mingi mõtte annaksime. Meil ei ole mingeid suhteid mitte mingi asjaga enne, kui me oleme selle asja hõlmanud, mingi tähendusega. Ja niisamuti ei tea me ka kuigivõrd kindlalt, mis tähendus on enne, kui me oleme rasket vaeva näinud, et seda kõnesolevale objektile anda. See probleem, mis mind ennast on vaevanud ja mis võib-olla mõne teisegi jaoks on probleemina, on. Et kas peale tootruse peale absurdi peale paradoksi. On ka mingit tähendust, mis ei oleks inimesel endal antud, seal on väga ilusasti Wilder siin sõnastanud, et me anname ja peamegi andma igale olukorrale ise tähenduse. Sest me kogeme maailma läbi selle, kes me oleme. See ei ole midagi inimesele eriomast, vaid nõnda on see kõikide olenditega. Mõnel teist võib-olla on lemmikloomaks koer, kui ta temaga jalutama lähed, vaadake, mille vastu tema huvi tunneb. Ta üldse ei vahi ringi, vaid ta nuusutab. Kogu tema maailm koosneb suuresti lõhnadest ja sellest infost, mida ta sealt saab. Aga kui mõelda edasi koeral vahel ka kirbud, milline nende maailm välja näeb, võiks öelda, et meie ümber on kakofoonia. Aga me loome sinna ise süsteemi. Sest sellised me oleme ükskõik, kas loodud või kui paremini meeldib siis evolutsioonilise arenguproduktidena. Aga Me täidame lüngad, nii et inimene oma tajus paratamatult süstematiseerib. Kataloogid loob korda ja see on vaja nii asjade identifitseerimiseks, et me ära tunneksime sarnast asjade sarnasuse ja kokkukuuluvuse kui üldse mõistmiseks. Nii et see igapäevaelu suhtes on täiesti selge, et me suudame toolil toolina ära tunda ka siis, kui tal on kõverad jalad, kas tal on seljatugi või ei ja nii edasi, need tunnused, et on varieeruvad aga probleemseks läheb see siis, kui me võtame üldmõisted nagu, mis asi on elu? Joonas tahtis, et räägime, mis on elu, aga sellest õnneks ta siiski loobus, et jätame selle tulevikuks. Aga niisugused asjad nagu näiteks arv. Meil ei ole nendel arvudeks nimetatutel üldse absoluutselt ühiseid omadusi. Niimoodi rühmitada saab, aga võtame naturaalarvud, murdarvud negatiivsed arvud, irratsionaalarvud, ilmaginaar arvul ruutjuur, kahest mediteerimise teema. Ja nõnda niidibki siis ideeajaloolane asi ja Berliin, et inimese erinevad arusaamad tulenevad suures osas just nendest üldjoonelistest maailma kähitlustest. Sellised asjad nagu põhjus ja eesmärk skolastikas oli põhjus kausa. Kausaalne on tuttav sõna, aga kausa on ka süü. Ka müü, räägib inimesest, kes on heidetud siia, kes peab tegema totrat ja absurdset tööd ja ta jätab selle mainimata. Uku Masing juhtis samal ajal selle mu tähelepanu jätab ütlemata selle, et see on karistusjumalad, karistasid teda ja see tähendab ka müü jaoks on asi natukene mitte natukene, vaid ikka palju teistmoodi, kui seal müüdiloojate jaoks kelle jaoks ei olnud maailm nii lootusetu, sest seal oli keegi, kes sind karistab ja kes võib võib-olla selle karistuse ära võtta. Ta. Aga nüüd oli maailmas, kus ei olnud mitte midagi, aga temast hiljem. Igatahes niisugused asjad nagu põhjus ja eesmärk või siis hea ja kurivabadus ja paratamatus, õigused ja kohustused. Need sõltuvad sellest üldisest raamist, kuhu nad paneme. Ja samas nad ka ise loovad selle raami, nii et see vastasmõju on väga tugevusi eri aegadel. Eri kultuurides ja eri inimeste puhul on need vahet ikkagi nii suured, et võib rääkida ühismõõdutusest. Et samu sõnu kasutades mõeldakse täiesti erinevaid asju. Aga nüüd natukene konkreetsemalt paarist sellisest üldisest raamistikust. Kuna mina dioloogoleni vahel olen selle üle ka uhke oma põhihariduselt siis kõigepealt võtamegi religiooni rolli. Kunagi oli religioonil integreeriv kõike kokku, et inimese elu mitte ainult inimese, vaid maailma mõtestav roll. Ja et teaduste süsteemis oli teoloogia kõige kõrgem ja esimene see ei olnud üldse juhuslik. Ja kui filosoofia oli keskajal dioloogia toatüdruk ant, silla dioloogia, siis see ei olnud mitte alandamiseks, vaid ülendamiseks ikkagi kuninganna kammerneitsi olla ei ole mitte niisugune labast tööd tehe vaid ta ulatas käte teoloogile usuteadlasele riistad. Läbi aegade on teoloogia sõltunud selles mõttes, ma nii nagu hambaarst, sõltub sellest, kas õde annab talle tankid või süstla sellest, mis talle antakse. Nii on siin ka, et see terminoloogia ja mõistestik suuresti on olnud, et erinevatest filosoofia koolkondade eest. Ja nad mõlemad on selles mõttes olnud metakeeled. Ja kui nad olid järjestatud, siis ei olnud ainult nemad seal tipp. Aga kõik muugi on pandud hierarhias paika. Kõik ametid, kunstid ja, ja see viimselt suunduski loojasse suundus jumalasse. Ja niisiis andis religioon teatud aegadel inimese elule mõtteviis neid igapäevaelust ja selle tegelikkusest kaugemale raamata tõdedeni, mis seda tegelikkust korrigeeriuvad ja täiendavad. Ja siin võiks võrrelda nüüd religiooni teiste niisugust üldiste suundumustega, religiooni see ei ole ainult kristlusega, ainult keskaja kohtavaid religiooniloos üldine nähtus. Eesmärgiks ei ole tegelikkuse mõjutamine, seda taotleb maagia ja mingil kombel maagiast välja kasvanud tehnoloogilised teadused vaid püüd kohaneda taoism, mis on see väga, otseselt ja selgelt kooskõlas elamine looduse ümbrusega, viimselt on ta ka paljudes teistes kohaneda ja uskuda, et kõigel sellel on mingi mõttekus. Ja teiselt poolt ta ei ürita ajutist näivust nii nagu teeb seda kunst vaid ta tahab jõuda asjade sügavama kihini ja luua võimalikult adekvaatne suhe sellega. Ja selles mõttes ta toimis senikaua, kuni ta oli endastmõistetav. Ja see inimene, kes loob sideme selle teisega teispoolsusega supra, naturaalse, aga ükskõik kuidas seda siis ka nimetada. See usub seda. Aga usk nii eesti keeles kui ladina keeles jaga kreeka keeles on ka usaldama. On seesama mõni sajand tagasi, mis praegu on kaheksa erivormiks kujunenud niisamuti nagu kreedo krediit rahanduses ei ole ju midagi tegemist religiooniga, vaid usaldusega sinu vastu. Kui sa oled ikkagi usalvatava taustaga, siis saad krediitkaarti American Expressi. Nii et selles mõttes siin on isegi parem öelda, et mitte ei usu kedagi, vaid usub temasse. Ja see ei nõua ilmutust, vaid ta nõuab jätkuvust ulatust millegi aineliselt fikseerimatu suunas. Nii et see on midagi palju radikaalsemat kui intuitiivne äratundmine. On kunagi uskunud, et Ühel korral ta midagi mõistis, midagi läks tema jaoks lahti, valgustuse hetk olnud siis see võib ka ära ununeda, aga sellega on sama lugu nagu teoreemiga eile eksamiks tuupida, sest ma sain sellest aru. Aga nüüd kolm päeva hiljem, kui ma lähen järgmise jaoks oma pea tühjendanud kõigest ei saa enam. Aga mälestus sellest, et ma kunagi sain jagu sellest matemaatika vigurist. See ei ole ju vale. Aga ikkagi on nii, nagu kirjandusteadlane nüüd juba akadeemik Jaan Undusk ütleb. Oma jumala eest võitleb inimene surmatunnini. Ikka ja jälle nurjub. Mõistmine, mis korda õnnelikuks on teinud, aga võib koguni väita, et mõistmist väärtustab selle dünaamilisus, tema sõltumatus, tema tagatiseta olek, inimlik võimatus tunda mõistmist isikliku omandina. See on mitu sajandit kestnud protsess, kus selle ülima tõekohale astus teadus ja seda nimetavad sotsioloogid Stziientismiks. Kui nüüd on nõnda tüki aega olnud selleks vaieldamatuks viimaseks kohtunikuks teadus ja õieti loodusteadusest nurga pehmeid teadusi ei saa päris teaduseks pidada nagu õigusteadus, sest sest seal on ikkagi niivõrd kokkuleppeline see, mille üle arutletakse, või siis esteetikat, mis asi on ilus. Aga loodusteadusest, mis on statistikaga otseselt tagatud, on see asi natukene kindlam. Mu meelest suurim muutus, mis loodusteadustes toimunud on, on see, et viimane kants on langenud ja kapituleerunud võiks ütelda, kelle ees loomulikult Charles Darwini ees, 150 aastat panid nad vastu kõik, teised olid lammutatud. Religioon, see esimesena omad, et surmahoobid. Aga viimaks on ka bioloogia ja üldse teadus kui selline alla andnud. Avastuseks võiks ütelda, et ka teaduse tegemine käib universaal tarbinismi järgi, see tähendab uued teooriad sugenevad juhuslikest hälvetest. Geenirikked nonii. Ja soetavad järglasi. Teooria meeldib ja hakkavad teised kah kuskil laboris seda tegema ja ajame edasi. Ja olelusvõitlus valib nende hulgast elujõulisemad. Ka teadvuse protseduurireeglid ei vaja mingit mõistust ja teotuse teooriatel ei ole mingit muud sihti ega teist eesmärki kui ellu jääda ja paljuneda. See on nende siht, aga mitte see, mida inimesed neile annavad. Lihtsalt see on juhtumisi meile niisama kasulik, nagu koerale on haistmine olnud mitmetele teistelegi loomadele sest teadus annab meile igasuguseid eeliseid, mida muudel elukatel ei ole. Ja ta annab meile kiire, adekvaatse kohanemise, olemasolevate olud kordadega. Ja mingil määral ka võime neid ennustada. Aga teaduselt ei tasu nõuda võimatut. Siililegi on selge, et ei ole võimalik avastada maailmale ega elule mingit eesmärgiga sihti. Niikaua kui nii kehtib Köödeli teoreem, see on üks väga vägev teoreem. On see püüdlus sama totter nagu parun Münchauseni katse end juukseidpidi soost välja tõsta. Minu kuulus nimekaim Peik Toomased hakkavad mulle rohkem silma kui muud tegelased. Toomas kuun. Teadusloolane jõudis loodusteadustes toimunut nõndanimetatud teadusrevolutsioone analüüsides järeldusele et mulje tarkuse kumuleerumisest on silmapete sest võitnud teooriad esitatakse kui sihte, aga nad pole seda olnud. Lihtsalt vana normaalparadigma ei töötanud enam liiga palju oli erandeid, mis sinna alla ei mahtunud. Ja tõrkeid ja siis tuli luus. Neurolookem. William Calvin võttis tutusele mõist. Darwini masin. See on analoog juuringi masinale, mida küberneetikud kasutavad ka reaalsuses ei ole, aga mis on niisugune tulus mõiste ja evolutsioonibioloog? Andri Plotgen, aga noh, praeguseks on neid juba kümneid, kes sarnasel kombel seda mõistet tuluga kasutavad. Ütleb, et see sobib suurepäraselt näiteks immuunsüsteemi tekke või ajutegevuse ja teaduse tegemise jaoks. See kuidasmoodi me selle gripiviirusest, olgu ta sea- või linnu oma lõpuks lahti saame, kuidas meie immuunsüsteem seda töötab? Siin ei aita miski muu, kui lihtsalt ükskord nad omavahel leiavad. Tasakaalu tuleb jälle uus gripp. Ja niimoodi on ka, et ei ole mingit etteantud sihtmärki teaduse poole, mille aina paremat mudelit kujutaks iga aste teaduslike teadmiste arengus. Mingit tõde ei ole olemas. Mingit sihti Delost Teleoloogiat ei ole olemas. Teadmiste kohanemine kogemusega ei vii kaugemale ka kõrgemale. On täpselt samasugune nagu mõlluski oskus vahet teha, mis on kahjulik ja kasulik. Ja selles mõttes on iseloomulik, kuidas filosoof Richard Vaulti annab teadusloo, mitte Teleoloogilised tõlgendamisele hinnangu, et see on kultuuriteooria jaoks samasugune panus nagu loodusliku valiku mehhanitsistlik käsitlus andis evolutsiooniteooriasse. Inimkultuur on fenomen, mis on tekkinud huupi katsetades mitte aga evolutsiooniprotsessi eesmärk. Laser pole tõelisem tööriist, kui kivikirves karistatud roos rohkem. Näiteks üks kuulus naturalistlik Teadusfilosoof Ronald kiir rõhutab, et teadus, mis on nagu mis tahes muu inimtegevus. Evolutsiooniteooria perspektiivis tsitaat täielikult naturaalne fenomen nagu kemikaalide toime või loomade käitumine. Paraku neid, kes selle üle niisumadi hõiska nagu mina praegu siin, et nüüd on ometigi asja paika pandud, kes suudavad rõõmuga elada teadmises elu ja mis tahes eluvormid, on juhus. Selle sõna kõige tugevamas tähenduses ei ole palju. Aga mõned neid on, üks on rakmuno. Tsitaat. Lõpuks teab inimene, et ta on üksinda osavõtmatu universumi lõpmatuse ees, kuhu ta juhuslikult on sattunud. Ei tema saatusega kohustused olek kusagile kirja pandud. Ta teab nüüd, et ta on kui mustlane universumi ääremaadel, mis on kurt tema muusika ja ükskõikne tema lootuse, valu ja kurjuse suhtes. 1965. aastal sai monoNobeli preemia füsioloogiapreemia ja ta kasutab universumis kirjeldamiseks sõna prantsuse keele suurt ja see tuleb ladina Surdus mis on sama tüvi, kust tuleb ka apa Surdus. Ja see on kurt, see, kes ei kuule, nii et prantsuse keeles alistasid tsitaat maru ilus, sest seal on see sõnademäng veel ka. Universum on Kurt meie mustlasmuusika suhtes. Ja sellega 57. aastal aasta hiljem, kui tähendab üheksa aastat varem kui monosai Nobeli kirjanduspreemia. Alber kamee kes iseloomustab eksistentsi kui sellist sellesama sõna mõistega. Ja tõenäoliselt see põlvkond, mis minu nooruses jõudis otsapidi ka Eestisse ja siin meidki omajagu on mõjutanud, on olnud tundlikum kui järgnevad selle. Noh, nii nagu ikka esmaavastajad, kui vaat selle peale tulid. Kui kurb on, kui kõik on kurdid, kui sa räägid, kui sa laulad iseenesele. Sest mitte ükski asi, aga olen, ei ole ülem kui teine ning evolutsioonil ei ole teloost. Inimene on aatomite müriaadide kaootilise liikumise juhuslik kõrvalprodukt. Kogu loodusareng areng, mis, mõtlesin teda üldse seda sõna kasutada saab, on kah absurdne, tegelikult areng, see on teatud piiris, aga kui võtta teda niisuguse kosmilise nähtusena. Nii et see kogu looduse muutus või areng tähtede elu tekkest ühiskondlike protsesside välja on üks ja see sama matemaatiliselt mittelineaarsete võrranditega kirjeldatav turbulentne veetulv milles nii hästi organismid Nende hulgas inimesed kui ka rahvad ja riigid sarnanevad v keeristega, mis tekivad, säilivad mõneks hetkeks oma kuju ja siis kaovad jälle andes ruumi uutele veekeeris on olemas, on reaalne objekt, lase vesi muutub järgmiseks hetkeks ja niisamuti on kõik muu. Nii et pimedate, füüsikaliste jõudude ja geneetilise kopeerimise universumis saavad mõned inimesed viga teistele naeratab õnn. DNA ei hooli ega tunne kaasa, DNA lihtsalt on. Ja meie tantsime tema pilli järgi. Ta ühendasid absurdi ja eksistentsiaalse mõõtme sellesse et mis võiks olla see selline eksistentsiaalne valik siis inimesel kui see absurd on nagu niivõrd selgeks saanud Kuna inimesed ei ole samad ja samasugused, siis arvatavasti oli kergem see valik siis kui ka religiooni poolt ka kristluse poolt pakutu oli üks kultuuri osa. See, mis praegu puudub, on sotsioloogide sõna plausi, biliteed võib plausi biilsus, seda eestikeelsest võõrsõnade leksikonist sõnastikust ei leiagi. See on endastmõistetavus, tähendab et kõigi jaoks olid teatud asjad endastmõistetavad ja selle pinnalt mindi edasi. Ja tähendab, kui ma räägin piiril olemisest, piiri kogemisest, siis minu jaoks on see selles suhtes natukene teistmoodi. Et olles kodunt pärinud selle ühe maailma ja kohates seda täiesti teistsugust, olen ma nagunii olnud piiri peal, ma oleksin võinud kas siia või sinnapoole täielikult minna. Aga Ma ei ole selles mõttes võib-olla päris õige vaimuliku olnudki, et ma ei ole suutnud. Lihtsalt ja selgelt öelda, mida siis inimene tegema peab vaid pigemini temaga kaasa kahelnud. Vahel on sellest kasu olnud, vahel ei ole. Ma ei julge aga täna mingit retsepti andma hakata, vaid vaid, mida ma siinkohal on üks klus Uku Masingule üks ilus pilt selle kohta. Et ma ei mäleta, keda ta ütles, kas seal usklik inimene või, või valgustatu või on nagu saar soos. Meisterda teisi saari, aga ta on sellele, kes tahaks saareks saada. Kinnituseks, et see võimalik on. Et oma missiooni ütlen, siis on ehk see kõige rohkem, mis võimalik, on öelda, et kuigi maailm on absurdselt mõned ka praegu veel, kes seda ei sellega ei lepi. Toomas te olete dialoog ja olete võib-olla seotud olnud oma ametit seotud rohkem kristliku usundi ka siis seal on tühjusele teatud selline tähendus. Tühjuslik seisund, vaimla tühjuslik seisund oma eluajal ma olen sellega niivõrd kokku puutunud ja püüdnud endale seda mõtestada, siis on väga raske mõtestada. Seda tühjuse seisundi ma suudaksin, võib-olla kuidagi tundeliselt sellele läheneda, aga aga paratamatult, võib-olla inimesel tekib selline mõtestamise vajadus, energia, et kuidas teie mõtestaksite siis oma oma kogemused tühjusliku vaimselt. Ergastumis olekut, seisundit, valge väli, valge teekond sai, et kuidas teie mõtestab seda ja see ongi mu küsimus. Aitäh. Algaks budismist peale mahajaana budismi kõige olulisem mõistan Šunjata mida tavaliselt Ta void, tühjus tõlgendatud, aga mul oli õnn kuulata Masingu loenguid, mis kahjuks ei ole trükis ilmunud. Nimelt budismi loengud ei lõppenud nii nagu selles trükiväljaandes, vaid Ta jätkas mahajaana budismi kaardiona ja Chandra Kirti ja kogu selle madjamiga koolkonnaga. Ja käsitles põhjalikult ka suunatud ja Nat Linnart Mälli ka vaidlesite, sest Lennart ei olnud siin sama meelt kui Masing, aga mis näitab vaided, sanskriti sõnadel on raske ühest vastet Euroopa keeltes leida. Masing ütles ja seletas lahti ka, miks ta mõtleb, et see Šuniotaan, abstraktsioon, mitte absoluutne tühjus, vaid millegi oletamine ja ta väga ilusasti läks sealt edasi kuidasmoodi. See just mahvajanas. Võib-olla nõnda, et Sams sara võrdub nirvaana. Valgustatu jaoks ei ole enam seda niimoodi, et ta peaks ühest teise minema vaid siin sellest samast ots dras ja lootusetust ampsaras elades. Ta kogebki virvanat. Aga teile, ma soovitaksin seda, John pärud, ma sain Tallinnast, ma loodan, et ma ei ostnud viimast raamatut, aga võib-olla ostsin ka viimase. Ma ei ole jõudnud lugeda, sest mul praegu on paar asja käsil. Pukk. Sing. Tähendab, see on täpselt see, mida te teada tahaksite, paks raamat. Aga seal on, seal on need, mitte Barrow jutt, vaid ta võtab kõik ajalooliselt ja jälle sama asi, et kui me võtame sõna vaakum näiteks siis füüsikute, tänapäeva füüsikute jaoks on vaakum kõike muud kui tühi. Ta on tühi ainult mingisugustest, positronidest ja elektronidest. Aga ta on igasuguseid väljasid täis. Nii et tahad ma lihtsalt lõpetanud, muidu Jonas ütleb mulle, et sa oled ise ka üks New. Ei. Ei, ma tahtsin öelda, et see on väga huvitav, kuidas sa soovitud nii-öelda inimene, kes ei ole, tema on tõsiteadlane ja just et kui küsitakse selle tühjuse järgi, siis sa ütled, inimesed vaata raha järele. Aga, aga ise nagu suurt ei taha sellega nagu kaasa minna selle dialoogiga misse, kuidas, et kas see on sinu enda selline siis ka mingi ettevaatlikkus või, või tarkus või millest see tuleb? Tead, nujah alter Benjamiinil, kellelt ilmus süütuks mõtiskluste kogu seal eessõnas oli öeldud, et tema elu suur igatsus oli kirjutada raamat ainult tsitaat idest aga ta ei saanud sellega korda. Igal juhul see oleks minu unistus ka, kui saaks, sest ma ei usu, kuidas üldse muudab tsitaadid. Ja, ja, ja kui on, siis on niimoodi nagu cheesy Stanislav lets ütles safardimis, et ta tundis inimeste, kes oli nii vähe lugenud, et ta pidi ikka klassikute tsitaadid ise välja mõtlema. Aga. Libistasin ära jah, ja sureb ära. Ma küsiks niimoodi, et kas absurdiga on võimalik harjuda? Tab absurd, tundub algul nagu ehmatav ja niukene mis nüüd aga mingil hetkel kui nagu tähele panema hakata, sest absurdi on nii palju ja ja noh, iga kord ei jaksa ehmatada või kuidagi niimoodi. Mis olekusse me niimoodi jõuame, või on siin üldse küsimust? No inimene harjub absoluutselt kõigega, sest muidu me ei jääks elama nii et selles mõttes Selle olmeabsurdi ka tuleb ju nagunii leppida, sest liiga palju kulutad jõudu, kui hakkad sellega otseselt võitlema. Aga sellise absoluutse eksistentsiaalse absurdi puhul on arvatavasti võimatu jääda ta väga pikalt seda kogema, see hävitab inimese. Nii et kas siis noh, see on võib-olla ei ole kõige õigem paralleel, aga vaadake, kui palju matemaatikute hulgas elu lõpul neid mõistusega on probleeme Nende tippude suhtes, just et kui sa väga kaugele lähed ja väga palju tahad siis võib see saatuslikul toimima hakata. Või siis teed endale otsa. Nii et ega, ega siingi on üks nendest põhjustest, miks seda ei saa tahtagi päris kõigi käest, sest see Ma arvan, et üheks põhjuseks, miks ma Ma olen julgem balansseerida, on see teadmine, et nähtamatu köis mind siiski hoiab. Teadmine, et see absurd ei ole viimane, sest muidu ma ei ütle ka enda suhtes, et et ma võiks mõtelda. Et see on väga, väga tõsine asi. Ma tahtsin jätkata seda niisugust fraasi nagu õndsad on need, kes ei näe, mis tavaliselt nägemisega, kes ta tunduvalt laiem mõiste, ilmselt minu arusaamast. Kas selles ei peitu siis mingit looduse poolt Tekitatud kaitsemehhanismi mehhanismi enamusele või paljudele antud, et mitte mõista, mis säästab neid ütleme, niukestest, kõrgmatemaatikute ebaandadest, midagi sellisest. See on täitsa võimalik ja praegu tuleb mulle meelde näiteks hoolduskapsli inglise kirjanik, sellest. See oli vist taju väravate toosub seption lõpus. Aga võib olla ka mõnes teises essees, kus ta arutleb, et võib-olla aju või aru on antud meile selleks, et tõevälke ei tapaks. Et see on tegelikult. Nendes vanades religioonides on pidevalt hoiatatud ilma. Kogenud juhita liigseid vaimseid eksperiment Teie liiga kaugele oma mõtetes minemast, et ei saa enam tagasi. Et nähtavasti selles on oma suur tõetera sees, et siit tuleb see, et meie aju on, selle uurimine, on alles alanud ja klapp Tulvingul on õigused. Et ta enese kohta on kõige raskem teavet saada mõnes suhtes, et see kaitsemehhanismid on niisamuti olemas reflektiivselt, nagu nagu see kuked põletad, et käsi tagasi tõmbab. Et võib-olla on teatud teemad, millele mõtlema hakkamine samuti tagasi põrkama. See pingeväli ei ole nii lihtsalt lahenev. Ei ole nõnda, et kohe lähed edasi ja kohe on kõik selge ja loogiline. Ühesõnaga, et mõtlemisega nagu ei lahenda probleeme lõpuni või ei lahenda neid suuri elu küsimusi, vaid vastupidi, sedasama mõtlemine võib kaasa tuua endaga alles mingisuguse sellise kannatuse või pingekogemuse, millega siis tuleb hakata elama või mis ise hakkab sind õpetama vä? Sa tahad teooriad ja mina ei oska teooriat siin teha, sellest aga ei oska ju täpselt öelda, kui palju ja millest meie mõtted sõltuvad. Igatahes viimased aju-uuringud näit toovad ja mälu omad on ju väga huvitavad, et me paneme need detailidest kokku juba salvestame nõnda erinevaid aistinguid erinevatesse kohtadesse. Kui politsei kuulab üle ja allkirjad ja vanded ja kõik liiklusõnnetuse pealtnägijaid, siis võib-olla väga hästi seesama auto, kes ajas jalakäija alla, punane, sinine ja roheline ja igaüks on absoluutselt veendunud selles, et see just niimoodi oligi. Sest ta ei vahtinud ju auto värvi, aga kui politsei küsib, sest nende jaoks on see oluline märk siis aju ilma kõhklemata annab talle selle värvi. See on niisugune banaalne, aga teisalt pidi täiesti kontrollitav näide, et inimesed ei suuda niisugusel korral õigesti vastata. See ajus käib mälestust pidev Riho reiting üle kirjutamine. Nii et et selles mõttes, et mõtlemine või noh, see kui vähe või, või kui palju ta sõltuda dub mingitest muudest asjadest kasvõi testosterooni kogusest, mis parasjagu on inimeses. Ega see nii üheselt vastata või ei olegi? No sa ütlesid veel nii, et mõeldes absurdist või kogeda seda absurdi kuidagi samal ajal tead, et mingi nähtamatu Ta käis sind ikkagi hoiab. Näed, jälle rääkisin ennast sisse, niipea kui hakkad seletama, nii annad köiejuppi sellele, kes, Aga päris ju, aga tahaks küsida selle peale veel, nii et kas vaimulikuna sa ju ikkagi tegelikult omad seda perspektiivi ka või seda tunnetust või usku, et tuleb arvestada selle täielikult teisega või teispoolsusega mingisuguse absoluudiga, millele saab inimene rajada oma usu. Aga nüüd, kas on siis nii, et, et me ei saa nagu sellest põhimõtteliselt rääkida tingimustes, kus maailm on absurdimaailm, kus kõik meie räägitu nagu saab selle absurdse konteksti, et siin põhimõtteliselt meil ei ole nagu võimalik rääkida nendest sellistest intiimsetest ühtepidi privaatsetes, individuaalsetest tunnetest maailma kohta mis ei ole ju absurdsed. Aga see on meile kuidagi raskendatud just sellepärast, et kogu see kuidas me seda iganes nimetame teadusemaailm ei anna meile praegu vastust või, või hoiab meid selles mingisuguses stiitjas, mis on küll väga peen ja ilus aga tema ei ole seda mõtet millele inimene ju tegelikult loodab ja mida ta ka tegelikult teab, et see on. Veel kord seda saare näidet kasutades, mis olemas on. Julgustada ehk neid, kes niikuinii on kobistanud või võiksid komistada selle üle, et elu on kole mõttetu. Võib-olla, et seda ei ole väga paljudel, aga ma tean, et mõne jaoks on. Ja teised ärgu võtku seda liiga tõsiselt. Sest lõppude lõpuks On ju niimoodi, et ega ma ei tulnudki siia teele liiga palju rääkima, vaid ütlema, et et on olemas, näed, niisugune konn, nakkusseerem raamat lõpus, seal olides ka siis, kui ei ole mõtet ikkagi edasi trambib. Aga ma ei tea, kas te olete seda lugenud, siis peaks Jonas lugema selle koha ette kohe. Ja see siis võiks iseloomustada sind. Kork kukkusid kaks konna siis, kui kõik kohad olid veel konni täis ning igas talus peeti lehmi koorebiti. Seinad olid libedad ning servad liiga kõrged, et välja pääseda. Üks leppis paratamatusega ja andis alla, teine kargles edasi. Kuigi lugu oli lootusetu ja tampimine täitsa totter. Hommikul leidis perenaine piima nõustkonnad. Üks ulpis, kõht püsti, surnuna petipiimas. Teine istus või kamaka otsas. No on ju positiivne? Ülikoolil oli külas dioloogia vaimulik Toomas Paul. Kõnela saab sordist on salvestatud teisel veebruaril vanalinna muusikamajas Tallinnas. Kasutatud muusika Andrei kritšenkoja slov Taev. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen ja Joonas Hellerma. Raadioteater 2011.