Ööülikool. Tegelikult kui mõtlema hakata, siis, siis mis on üks kummalisemaid asju üleüldse, vähemalt minu arust on loodus meie ümber. Et kui hakata mõtlema, mis kõikvõimalikke liike nagu leidub mis on nende struktuur või vorm mingis mõttes, isegi tänapäeva teadus ei suuda nagunii paljusi nähtusi kirjeldada, kuna nad on nii keerulised ja kummalised. Helilooja Märt-Matis Lill kõneleb kummalisusest. Loengu pealkiri on lindudele. Hoida Griša. Nonii anduslikud Liisoga kohal olin, tuleb vist alustada. Tere õhtust. Et oleme siis praegu kusagil, mida võiks nimetada ruumis, mis on omakorda teises ruumis ja see ruum on selline natukene viltu, aga väga meeldivalt viltu, et kui siin kõndida, siis tekib natukenene laeval olemise tunne. Ja koosneb sellistest armsatest, punastest tellistest, mis peaksid ühtlasi olema vähemalt osaliselt ilmselt ühed Euroopa vanimad. Ja otsa ees avaneb suurejooneline vaade, mis on päris pikk, kui ruum ise ei ole väga suur, aga, aga avaus viib siis nii väga kaugele välja ja sealt edasi veel kaugemale. Võiks isegi öelda, et võib-olla lõpmatusse. Ja see suund on ka nii, nagu ikka sellistel hoonetel tavaks, et pikk kulgemine on siis ida suunas ja kes veel aru ei saanud, siis kuuletust, mis ruumiga tegu on, siis võib öelda, et ruum asub Jaani kirikus, altari vastas teisel korrusel ja Tartu Jaani kirikus. Et ühesõnaga ma mõtlesin kida sellisest asjast, mis on mind viimasel ajal viimastel aegadel hakanud väga paeluma nii elus kui kunstis, kui nii võib öelda. Ja see on siis midagi, mida võiks nimetada kummalisuseks. Olen nagu üritanud sõda üle natuke mõelda, seda analüüsida ja Ta on nagu ütlema, et sa ei ole just kõige kergem asi, mida nagu kuidagi niimoodi enda jaoks lahti harutada. Et pigem on tihtipeale seotud mingisuguse tundega, mida ennastki on natuke raske määratleda. Et võib-olla see tuleneb selle kummalise enda loomusest. Kummaline, ilmselt ei oleks kummaline, kui temast oleks võimalik väga lihtsalt ja selgelt mõelda või teda analüüsida. Ta ei anna ennast lihtsalt kätte, see vist on tema loomuses mis ta siis nagu on või mis temaga seostub, võib-olla siis saab nagu sedakaudu talle läheneda, et võib olla selliseid keskseid jooni, on mingisugune harjumus, paratus see, et ta kuidagi sõdib vastu sellele, mida me tavaliselt ootame. Ja noh, on ka mingisuguseid teisi võimalusi teda nimetada, aga aga ma tahaks siis võib-olla rääkida, mida ta ei ole. Tihtipeale nagu selliste kummaliste nähtuste ja elamustaga seostuvad natuke mingisugused negatiivsed terminid. Et ma ei tahaks nagu selles võtmes rääkida kummalisusest pigem kummalisest kui sellisest positiivsest kategooriast. Ütleme nii, et kultuuriajaloos on suhteliselt nagu tavaline, et, et mingid nähtused nagu üheselt oponeerivad nende eksistents kuidagi tuleneb otseselt ainult sellest vastuolust selle harjumuspärase või tavalisega. Et noh, eelkõige võiksin mõelda nagu iroonia peale või groteski peale näiteks et see ei ole minu jaoks nagu see või noh, ütleme nagu keskajal näiteks karnevalikultuur. Et sedalaadi nähtused tegelikult Nad paljuski nagu tugevdavad sõda, millele nad vastanduvad karnevalikultuurist on ka räägitud, et et see oli tegelikult mingisugune mehhanism, mis siis nagu just nimelt tugevdas keskaja väärtusi nendele vastandudes nagu ajutiselt vastandudes ja mulle tundub, et sama kipub olema nagu sellise iroonia grotesk iga, näiteks et nad on nagunii lahutamatult seotud selle vastandpooluse ka, et neil nagu ei ole justkui iseseisvat eksistentsi. Aga mind huvitaks eelkõige just sedasorti kummalisus, mis, mis on nagu iseseisvam eraldiseisvam. Et noh, võib-olla ikkagi peab natukene siis defineerima sõda, et veel natuke seda, et mis ta ei ole. Kui me räägime kunstist või Est eetikast, siis tavaliselt tegeleb seal nagu iluga ilutaotlusega. Ja see, mida mingi kultuur mingi ajastu ilusana tajub on väga selgelt, tihtipeale väga kitsalt reglementeeritud ja piiritletud. Ja inimesed, kes sellist iluideaali järgivad, kas siis kunstnik või kunsti nautijatena. Et mingis mõttes siis võiks, võiks neid nimetada esteetilisteks konformistideks, et nad järgivad nagu just nimelt seda, mis on nagu sel hetkel nagu justkui ootuspärane ja just nimelt nad sellised nagu kummalised elamused ei mahu sellisesse esteetilise konformismi jäävad sellest väljapoole. Ja noh, tegelikult kui natuke metafüüsilise maks minna, siis võiks öelda ju, et sama asi on nagu elus see, mida me ka elustame, kummalisena vastandub siis sellele, mis on meie justkui selline ootushorisont mida me peame normaalseks tavaliseks ja kui selle üle nagu hakata järgi mõtlema, siis tegelikult me avastamat, et see ei ole sugugi nii lai see maailm, mis meile nagu tavalisena tundub. Aga nüüd natukene siis enda jaoks seda kummalisuse ajalugu nagu kokku pannes tegin ma siis enda jaoks on natukene võib-olla mingisuguse väga subjektiivse kronoloogia, kust nagu mingid selle nähtuse juuri enda jaoks üldse hakata otsima. Aja oleks pidanud juba alguses ütlema, et et ma ei saa absoluutselt taotleda mingisugusele ammendavale ja väga süsteem selle ülevaatele, et ühelt poolt sellepärast, et see nähtus on selline väga, väga kummaline. Ja teisalt siis sellepärast, et ma ise olen eelkõige ikkagi helilooja, kunstnik, et teoreetik teadlane, et, et ma arvan, et sellest, et näiteks rääkida kummalisusest väga süsteemselt või kirjutada sellest raamat peaks olema näiteks Michel Fuko kaliibriga inimene kellel on siis kuulus teos näiteks hullus ja arutus mis on mingit sorti, võiks öelda paralleelne nähtus sellest, millest mina nagu tahan rääkida. Aga, aga mitte päris. Et ma arvan jah, et see oleks nagu tohutult mahukas töö või kui selle keegi niimoodi ette võtaks. Aga jah, et kui nagu mina ise, siis nagu üritaks seda kuidagi ajaloos hakata nagu selle jaoks juuri otsima või või iseenda jaoks, et miks mind üldse huvitab, siis ma arvan, et varem või hiljem jõuan ma välja Kaug-Itta. Kõigepealt Hiinasse. Hiina taoism on kindlasti üks esimesi selliseid intellektuaalseid vaimseid distsipliine, kus kus sellised kummalised veidrad asjad saavad väga positiivse tähenduse. Ja eelkõige puudutab see siis Hiina teist kuulsat klassikut, et mitte siis nii palju taotled siingi, kuivõrd Chong tõõ, mis on siis mõnevõrra hilisem, kui kui ta Ching? Ma ei tea, kas te olete seda lugenud, on talle tuttav, et kui taotaks hing on selline, ütleme justkui nagu aforismida kogu siis trump on pigem nagu lugude kogumik. Ja need lood tihtipeale käsitlevad just nimelt väga kummalisi nähtuse kummalisi asju. Et võib-olla ühed kõige kuulsamad ja värvikamade eredamad näited on ühelt poolt erinevatest puudest või pigem siis nagu ühte tüüpi puust. Hea, teine kuulus lugu, mis selle kummalisena temaga kindlasti seostub, on sellist lugu küürakast. Puulugu on siis selline, et, et on mingisugune hästi suur, tohutult suur vana puu kusagil tee ääres. Ja siis erinevates lugudes on natuke erinev, et ühes loos näiteks läheb temast mingisugune puussepp mööda. Ja siis pärast räägib oma õpilasele. Et sellest, et kuivõrd nagu mõttetu kasutuse puhul, kuna ta on niivõrd okslikuna, tema oksad on nii väändunud olnud, tema lehed on sellised kui need maitsta, nad on nagu tohutult vastiku maitsega, lõhnab nagu täiesti jälestusväärselt viljad on sellised, parem neid mitte üldse kätte võtta, kes ühesõnaga selles puusele justkui nagu mitte midagi väärtuslikku siis erinevates nendes lugudes, siis jõutakse erineval viisil selle lõppjärelduseni, et see puukasutus on, see puu on nagu täielikult kasutu. Tänu sellele tegelikult ongi ta ainult suutnud elada nii pikalt, et on niivõrd tohutult vana ja suur, et see on nagu ainuke võimalus, et et olles kasulik, paratamatult parema hiljem langeb see puu omakasuohvriks piiramatu jonksus, räägitakse. Et selles mõttes jõutakse lõppjärelduseni, et et see puu, selline täielik kasutus on tegelikult mingisse laiemasse sügavamas perspektiivis pigem talle just nagu kasulik. Ja siis minnakse edasi, et kui see on niimoodi nagu sellisel tavalise kasukat kuivõrd nagu olulisem seesama asi oleks siis vaimses plaanis. Ehk siis nagu üsna tüüpiline Johnson loogika on see, et sellest väga sest kui maistest näidetest jõutakse nagu selliste vaimsete asjadeni. Teine värvikas lugu on seisvast küürakast, kelle nimi on suu. Ja ma kirjutasin selle tsitaadi välja, sest minu arust seal niivõrd selline mahlakese värvikas. Mul oleks teile selle ette, et ta siis näeb välja selline, tema lõug puudutab tema kõhtu, õlad on tal kõrgemal, kui pea. Kaelalüli ulatub tal välja, sisikond on tal täiesti tagurpidi, tagumik on näiteks seal, kus peaksid olema ribid. Ja siis räägitakse edasi, et kui on mingisugused nagu ühiskondlikud tööd, mida kõik peavad tegema, siis teda keegi ei käse midagi teha või näiteks sõjad on ja on sundvärbamine, siis tema jääb sellest loomulikult eemale. Samas riik kui annetab vaestele ja vigast talle midagi, siis tema saab alati oma osa kätte. Ühesõnaga, et elab nagu väga head elu. Ja siis samamoodi, et et kui see on nagu kehaline kasutus, et mis siis veel võiks olla moraalne või vaimne kasutus? Jah, selle loo lõplik järeldus oligi selline, et kõik inimesed teavad kasulike asjade väärtust, aga nad ei tea kasutuse väärtust. Et jah, siin ma leian nagu enda jaoks võib-olla esimesi juuri sellele veidrate või kummaliste asjade esteetikale, et võib-olla isegi sellest Johnson veel võib nagu näha mingisugust vastandumise vaimu. Aga Kaug-Ida kultuur nagu on arenenud üsna tihti nad sedalaadi kujundit muutuvad nagu väärtustaks omaette ja omandavad sellise täiesti iseseisva esteetilise kaaluga kunstis. Et need juured on selles mõttes nagu väga selged, tugevad. Hea näide on näiteks üks kuulsamaid Lugus Johnson liblikas, mis on alguses justkui näide sellest une ja ärkveloleku seisundi vahelisest hägus, osastav sellest, et kuidas uni ja ärkvelolek on väga tihedalt omavahel seotud, et liblikas pärast sõda on tegelikult me Hiina Jaapani kunstis tänu sellele loole olnud nagu väga keskne kujund. No see on see, et Johns Magadani, punased talle liblikas, siis ärkab üles ja ei saa enam aru, et et kas Don Johnson, kas nägi unes, et ta on liblikas, võidad liblikas, kas punased, tan chance. Aga jah, et, et kui me räägime sellistest eetika arengust või kunsti arengus, siis on huvitav see, et kuidas mingisugused võib-olla alguses täiesti selgelt kohati lausa filosoofilised kategooriad võivad muutuda lihtsalt nagu kunstiliseks kujunditaks, et seal mingisugune üle 1000 aasta hiljem Jaapanis näiteks, et Johns Lüblika viited on, on niivõrd arvukad ja niivõrd levinud, et tõesti, et see on justkui nagu mingi seeme, mis on kandnud nagu väga-väga palju vilja. Miks sa Kaug-Ida mulle nagunii keskne oluline selles temaatikas on, et seal on tekkinud täiesti nagu selge selline veidrike kultuur võiks siis öelda kes siis tegelevad vähemalt tavaarusaamiste kummaliste asjadega. Need juured on väga selgelt selles taoismi klassikalises mõtlemises aga mitte ainult taoismi, et mingi hetk lisanduvad sinna teatud budistlikud allikad, et eelkõige siis zen-budism Hiina chan, budism, mis jällegi on üsnagi kuulusi oma sellise väga non konformistlikkuja kohati anarhistliku väljenduslaadi poolest, kusjuures ma tahaksin toonitada, et tegemist on pigem siis nagu väljenduslaadiga puht metafüüsika vallas, et ega see on nii tohutult palju ei eristu teistest mahajaana, budismi vooludest, näiteks Tiibeti budismist, et nende selline vaimne pagas on, on üsnagi üks, nad mõlemad lähtuvad samadest klassikutest paljuski, aga siis seni meetod on vägagi erinev. Just nimelt see viis siis kuhu seda vaheana budistliku kultuuri mõtet valatakse võib-olla lääne inimesena mõnikord nagu seda natukene me kipume seda mõistma nagu sellise ühese anarhistliku active avaldusena, mis on pigem siis nagu anarhism anarhismi pärast, et et noh, tegelikult see ei ole nii, et selline veidrus või kummalisused, see on selgelt nagu positiivne väärtus. Eesmärk ei ole kedagi šokeerida. Võib-olla peaks siis tooma välja mõne näitajateks minu minu jaoks selliseid nagu markantsemaid näiteid mida ma lugenud või kuulnud olen, on siis üsnagi selle voolu, mida nimetatakse Rinsai Sänniks, mis on siis just nimelt seal radikaalse monarhistlikum suund selle üks klassik, meister Junmen, kes siis tegutses üheksandal 10. sajandil. Et tema on pärit siis selline kuulus avaldus ühestama jutlusest kus ta küsib siis retooriliselt, et mis on Buddha, vastab Buthan persepulk. Ja selle mõte on siis nagu noh, seal on väga palju mõtteid. Võib-olla kühveldataks, ütlen, mida see persepulk tähendab selles kontekstis, et teatavasti hiina kultuuris oli sel ajal kasutusel just nimelt sedalaadi pulk, nagu, nagu meil on tualettpaber. Põhimõtteliselt võib öelda teiste sõnadega, et Budaga võib pühkida. Aga jällegi, et mis on selle jutu mõte, on see, et, et just nimelt tavapärast kategooriat nagu madal ja ülev või püha ja ebapüha. Et selle nagu väga radikaalne ja jõuline eitamine, mis on oma olemuselt väga noh, võiks öelda mahajaana budistlik, kui natuke sellest kujundi pulgaarsusest üle vaadata, siis tegelikult see on väga selline koherentne loogiline avaldus sellises mahajaana budistlikus kontekstis. Aga jah, et nagu ikka kipub olema, need kujundid hakkavad elama oma elu ja, ja, ja eelkõige Nahkuse ajastu kultuur kaugemaks muuta, siis võib-olla see eriti kui see kujundami jõuline, et ta kipub võib-olla omandama iseseisvat väärtust. Aga noh, seal võib olla selliseid pulgaarsemaid näiteid, aga on igasuguseid teisigi. Aga võib-olla ma n nagunii pikalt ei peatuks, vaid läheks edasi haiku kultuuri juurde, mis sa siin väga tihedalt nagu jällegi selle seniga seotud. Et haikon nüüd selgelt siis distsipliin, mis üheselt tegeleb esteetiliste küsimustega. Ehk siis kunstiküsimustega ta on siis saanud kaasa selle suuresti siis selle Hiina ja Jaapani noh, ma ütleks siis oma kontekstis veidruste kummalisuste pagasi käsitleb seda väga-väga rõõmsalt ja julgelt. Ja, ja mis on selle eesmärk, noh, nii nakkus enniski, et mingisugune totaalse kogemuse kujutamine et kui me liigume ainult nagu harjumuspärastes või tavapärastes kategooriates, siis paratamatult on. On üsnagi piiratud ja piiritletud kui kunst tahaks nagu edasi anda tõesti, sellist kogemuse totaalsustatis ta paratamatult peab sellest väljuma ja noh, see on tegelikult kunstile omane ju läbi aegade ja erinevates kultuurides on see suusat universaalne joon, aga võib-olla juba sellises Kaug-Ida kontekstis on see üks kaugele viidumaidia ja lõpule viidumaid protsesse just selline kummalisuse taotlus või kummalisuse kujutamine. Kui sinna pulgaarsustest näiteks rääkida, siis Saikutes on üsna tavaline, et kohta ma ei tea, näiteks kuusemise haikud või või midagi sellist. Aga aga loomulikult mitte ainult siis, et üks võib olla selliseid teistlaadi huvitavaid näiteid on mingisugused, kuidas siis öelda, mingit võib olla jõhkrusele, Belgiaga looduses näiteks haiku sellest, kuidas koera laip paistab läbi jää. Või siis sellest, kuidas orav närib mingit lindu kusjuures noh, kumbagi haigu puhul ei ole siis kaugeltki mitte nagu eesmärk kuidagimoodi rõhuda mingisugune sentimentaalsus olevat. Pigem see on jah, see, et ka need kogemused on, on sama väärtuslikud kogemused kui näiteks sedalaadi kogemused, mida me üsna selgelt ja üheselt esteetilisteks peame. Noh, ma ei tea, näiteks mingisugune Kuupaiste hämaras kaugelt kostub linnulaul või mida iganes. Et selliseid nähtusi mingis mõttes on väga lihtne ju ilusaks pidada. Et see on see, mida me oleme tavaliselt harjunud tegema, aga aga mis on, nagu haigukultuuris on on oluline, on see, et jah, need nähtused on küll ilusad või nad on esteetilised, aga, aga põhimõtteliselt kõik võib olla esteetiline ka need nähtused, mida me peame tavaliselt kas siis koledataks võimulgaarseteks või, või siis meie kontekstis rääkides kummalisteks. Võib-olla sellest üks selliseid ilusamaid selgemaid jõulisemaid näiteid on üx paša kuulus haiku, mis kõlab nii. Hästi vaadates näen hiirekõrva õitsemas heki all mida sa haiku siis nagu nendes kannataja, mida ta tähendab heki all on siis piirkond kusagil tee ääres, kus, kus tavaliselt kasvab mingisugune umbrohi, et sealt lõpeb see nii-öelda tsiviliseeritud maailm ja ja on suhteliselt suvaline floora hiirekõrv on nagu üheselt nagu umbrohi ja ta on üsna väike teda nagu ei ole tegelikult isegi väga lihtne märgata, et ühesõnaga see pasha pilk ei peatu, mitu sellel hoolitsetud hekil mitteaial, mis on nagu selgelt sellises esteetilises võtmes loodud. Eriti kui te mõtlete jaapaniaedade peale, et seal on tõesti, mida vaadata vaid justkui sellisel tõeliselt tähtsusetu olla objektil seal ees, mis jääb nagu piiritletud esteetilisest ruumist väljapoole. Võib-olla selle haikuks, selliseid tähenduslikumaid võtmesõna ongi algusse hästi vaadates, et see on see, millele haigukultuur on nagu pühendunud hoidagi kogu aeg nagu silmad lahti ja näha nagu igal pool noh, võiks sisaldada kunstilist väärtust. Võib üsna kindel olla, et et sa hiirekõrvavaiku mõjus kindlasti kaasaegsetele, väga kummaliselt veidralt. Huvitav on see, et ma sain suhteliselt hiljuti teada, et üks kuulsamaid haigusi üldse, mis on loodud Jaapanis sellelt samalt Basfalt. Et vana tiik, konn hüppab sisse v hääl tuleb välja, et ka see on tegelikult omal ajal olnud nagu väga radikaalne, kuna, et konnad tavaliselt, et ei seostu nagu mingisuguse vana ja seisa veekoguga ja sellise aasta aega, millega see haige on siis seotud, ehk siis sügisel pigem nad on selline kevadine, et ühesõnaga kata EML jaapani keele loogika Ärget põhimõtteliselt seda haigut võib-olla oleks õigem tõlkida, niiet mis hoopis oleks, kui oleks vana tiik ja con hüppaks sisse vee hääl. Et selle asemel, et kevadel konnad ja, ja nii edasi. Ja jällegi huvitavaid mõtet, et kuidas siis sellest omakorda sellest omal ajal väga nagu veidrast haigust on saanud nagu justkui selline märg selles skulptuuris midagi väga klassikalist, mis on omakorda tekitanud mingisuguse täieliku krestomaatilised rea. Et see siis näitab seda, et kuidas mingisugused kummalised ja veidrad asjada. Kui nad nagu omaks võetakse, siis siis nad ei ole enam kummalised. See on kõik üllasestumis, mõrd kõneleb, aga siin on väike, aga haikolon tegelikult kõikidel väga raudne konstruktsiooni ehitus peab olemas silpide arv. Viis, seitse, viis. Kui teisiti ehitad, siis ei ole maiku. Konn hüppab sisse. Ei, see ei vasta absoluutselt tõele, väga tähendab, on küll loomulikult Sansa Krestamaatiline silpide arv, aga on väga palju haigusi, mis ei vasta sellele silpide. Seal on, ma võin lugeda, tähendab, minu enda kirjutas ta on küll üsna sisutu, aga ta läheb käelist haiku klatest kokku. See on umbes need kuu märgadunud soomlannu, kuhu Unsterson suhu. Selle peale ei oskagi midagi lisada. Repliik sobis päris hästi teemaga. Jätkab helilooja Märt-Matis Lill. Et võib-olla võiks natukene tulla nüüd nagu ajas ja kultuuris nagu lähemale, et kui tõesti Kaug-Ida kontekstis on väga selge taust ja ajalugu, sellest kummalistel veidratel nähtustel esteetika ja ka laiemalt mingis metafüüsilise mõttes, siis võiks öelda, et lääne kultuuris on see pigem nagu marginaalse nähtus eelkõige siis esteetika vallased. Et ilu on tavaliselt ikkagi midagi väga selgelt piiritletud, selline ilu ja, ja mitteelu dualism on siis on üsnagi nagu paigas sellist nagu mänglevust ja harjumus päratuste veidrust nagu tavaliselt ei ole nagu, väga süsteemselt vähemalt nagu tehtud vähemalt nii nagu see kaugele kultuuris sellise taoismi ja budismi vahenditest alustelt lähtudes on alati nagu selline väga selge ja selline välja arendatud nagu kuidas siis öelda, süsteem on nagu halb sõna, aga mingisugune tõesti nagu mastaapne maailmavaade, mis on alati seal nagu olemas, millele saab alati toetuda, millega siis ikka jälle nagu mingeid kultuuriinimesed ja intellektuaalid on ennast seostanud lääne kultuuris ja rääkida siis sellisest väga jõulisest kuumalisuse Estatiseerimisest, siis eelkõige alates 20.-st sajandist ja seoses siis selliste vooludega nagu fo, turism, sürrealism dada ism. Ja mõned veel, aga just, et noh, seal 20 sajandi alguses on nagu väga selgelt, kus aga mitmetes kunstides toimuvad suured muutused, siis on ka nagu see üks võimalus, et tuuagi nagu üheselt selliseid kummalisi asju nagu kunstis. Et noh, loomulikult peab ka nagu sellest aru saama, et igasugused uuendused on tihtipeale alati nagu kummalised võrreldes siis sellise vana traditsiooniga. Aga kummaliselt minu arust ei ole eelkõige nagu innovatsioon vaid midagi muud ja selles mõttes on huvitav just nagu võrreldav näiteks futuristlik paatost ja näiteks dada hismiga. Turistid olid just need, kes uskusid progressi, kelle jaoks siis oli oluline eelkõige sellest vanast ennast lahti raputada. Nii nagu meie kuulus futuristlik luuletaja Johannes Vares-Barbarus ütles edasi sedasi sellest nimelt nagu paatos ja huvitaval kombel vähemalt itaalia fo turistid olid näiteks väga sõjameelsed sõda oli nende jaoks positiivne asi, vanaga tuleb võidelda, vana tuleb hävitada, selline suhteliselt nagu millitaristlik seisukohad seal, samal ajal kui dada eestid olid nagu sõjavastased ja nende selline esteetiline pagas olime küllaltki erinev. Võib-olla isegi veel huvitavam on siis nagu sürrealismi seos sellised kummalisusega sürrealism omakorda tugines väga paljust Nangutadaismile. Et mis nagu see kummaline elamus seal siis tähendamise veidruse elamus et seal oli väga palju seotud sellega, mis, mis siis oli see 19. sajandi lõpu selliseid suuri avastusi teadusesse ehk siis Froidis alateadvuseni, kogu see alateadlik maailm, unede maailm ja nii edasi et selle kaasamine siis kunsti ja üleüldse nagu maailmavaatesse. Aga see ei olnud siis, et mitte lihtsalt rõhutatult ainult seda ala teadvusta kujutada vaid pigem, et anda edasi tõesti nii nagu Kaug-Idas, et eesmärk oli selline totaalsuse kogemus, mis hõlmaks nii argiteadvust kui siis ala teadvusta. Võib-olla sellise vaimse taustana võiks rääkida Freudi terminist, tun Haimlis, veskis võib-olla eesti keelde tõlkida veidruse kogemusena vaid kummalisuse kogemusena. Aga huvitav on see, et nagu sellises Froidistlikus kontekstis omandab see nähtus nagu üsnagi negatiivse värvingu. Et see on nagu pigem selline ebamugavustunne. Vähemalt nii nagu Froitada käsitleb ja bioloogias on ka hiljem selle Freudi unhamlikega on seostatud sellist mõistet nagu kognitiivne dissonants. Mis siis tähendab, et kui on kaks vastandlikku ideed nagu et mis siis jällegi loovad nagu sellise ebamugavuse tunde, et selles mõttes on nagu huvitav, et siin meie lääne kultuuris. Et sedalaadi nähtus, et seda pigem nagu omandab natukene negatiivse varjundi. Ja, ja tegelikult see on selles mõttes kognitiivne dissonants on nagu väga armas termin, et et kui mõelda muusika arengu peale, siis loomulikult üks kõige dramaatilisem maid, sündmusi, mis juhtus 20. sajandi alguses, cutanaalne süsteem lagunes, oli, oli samamoodi dissonantsi nagu kasutusele võtta selliseid täisväärtusliku lähtekohana ehk siis midagi, mida võiks nimetada dissonantsi emantsipeerumise, eks. Aga jah, seal üritati anda sellele dissonantsi, siis positiivne tähendus, aga aga omaaegne publik seda väga lihtsalt vastu ei võtnud ja siis šanberg, kes oli selle liikumise üks eestvedajaid tema kontserdid tihtipeale lõppesid kaklusega Schönbergi pooldajate ja vastaste vahel. Nii et võib siis öelda selline dissonantsi, emantsipatsiooni kulges suurte võitlustega ja ega tegelikult tänaseni ei saa öelda, et ta nagu täielikult omaks võetud on shambergi unistus oli, et kunagi tulevikus hakatakse laulma selliseid populaarseid laulukesi ja selles stiilis, milles ta kirjutab, ta arvas, ta oli täiesti veendunud, et see muusika paratamatu areng ja selliseid Atonaalsed meloodiad, dissonants, meloodiad on tuleviku rahvalaulud. Aga noh, ma arvan, et kui ta näeks, mis muusikalises kontekstis praegu elame kalmikesed ilmselt bet. Tundub, et dissonants ei ole oma mingit kummalist mõju kaotanud, see võib-olla on siis nagu positiivne nähtus, mis omakorda näitab seda, et sa tegelikult sa, meie muusikaline ootushorisont on kaunikesti kitsas see, millega mõne paratamatult iga päev kokku puutume. Ma mõtlen eelkõige siis popmuusikat, sellist kommertsiaalsed popmuusikat, et see on tegelikult kohutavalt kitsas kitsas nähtus. Need võimalused, mille piires liikuda saab, on väga-väga väikesed. Ja sinna nagu oleks väga raske ette kujutada, et sinna mingeid radikaalsemaid lahendusi üldse sisse tuua. Annakse. Aa, üks nähtus, kui neid muusika juurde tulla, mis on väga otseselt ka selle kummalisuse tajuga kindlasti seotud, on siis müra, müra, eestatiseerimine ja see on jällegi huvitaval kombel siis turistid olid need, kes sellega esimestena tegelema hakkasid, et selline härrasuses nagu Luitši, Russola kes hakkas korraldama just nimelt kontserte kõikvõimalike erinevate masinatega, mis tegid müra ja jällegi, et see võis omal ajal olla küllaltki radikaalne ettevõtmine, aga kunst elada kuidagi väga muusikasse väga sügavat jälge jätnud. Võib-olla sellepärast, et Russaal oli ise kunstnik ja nende inimeste hulgas, kes siis neid kontserte korraldasin ja neid masinaid mängisid, nende hulgas muusikuid ei olnud, ühesõnaga jäi selliseks nagu ainult esimeseks piskeks, aga, aga sellest midagi väga mastaapset edasi arendatud. Aga kui nüüd hakata nagu mõtlema, mis siis Karmen sajandi muusikas need olulisemad liikmed on, mille puhul võiks rääkida sellisest nagu kummaliste helide esteetikast, siis kindlasti üks olulisemaid ja kesksemaid selles vallas võiks olla John geiks. Ehk siis helila, kes jällegi oma vaimsetelt Juurtelt on väga otseselt Kaug-Ida ka jällegi seotud, et siin me jõuame ilusti nagu tagasi selle selle jutu alguse juurde. Ja Gatesi puhul see ei ole siis ainult isegi mitte kasutatavad helid, mida ta nagu oma muusikat osta aluseks võtab, mis tihtipeale on jah, tõesti sellised väga harjumatud ootamatud üks Youtube'is oli vahepeal väga popiks sai see video, mis oli kusagilt üles kaevatud, kus 60.-te alguses Gates läks kuhugi üsna tavalist seal mingisuguse telesaatesse ja mängis sellest oma lugu ja tekitas sellega tohutu sensatsiooni ja seal olid sellised pillid siis näiteks nagu nagu vilega teekann siis vett täis vann, mida ta lõi siis mingisuguse ümmarguse kettaga siis raadiod, mis case'i puhul väga tavaline, siis mingisugune mehhaaniline part, mille ta viskas klaverikeelte peale, mis tegi sellist nagu üsna suurt plärinad seal. Ja kõikvõimalikud erinevad sedalaadi vahendid. Nii et ütleme puhtalt juba see kõlaline pool oli väga kummaline, et ühesõnaga, miks Gates on niivõrd nagu oluline on see, et oleks nagu mitu sammu edasi ja tegelikult sellisel kummalisusele rajas nagu terve nagu süsteemi kogu see muusika olemas. Kui tema muusika olemus ja struktuurvorm kõik on nagu mingis mõttes tuletatud sellisest väga kummalisest loogikast või nii-öelda noh, eelkõige on siis see võib olla seotud sellega, mida, mida nimetatakse juhuseks. Selline süsteemne juhuse kasutamine Aga noh, muidugi ei piirdu see siis ainult Keitšiga senine kuumalisuse esteetika ja see, kuhu ma tegelikult tahakski välja jõuda, on see, mis ka Gatesi puhul mingil määral juba tuleb, mängu on see, et tegelikult, kui mõtlema hakata, siis, siis mis on üks kummalisemaid asju üleüldse, vähemalt minu arust on loodus meie ümber. Et kui hakata mõtlema, mis kõikvõimalikke liike nagu leidub, mis on nende struktuur või vorm mingis mõttes isegi tänapäeva teadus ei suuda nagunii paljusi nähtusi kirjeldada, kuna nad on nii keerulised ja kummalised. Et see imestus nagu sellise looduse kummalises üle. Ma arvan, et jällegi, et nii Kaug-Idas kui ka siis mingit osa 20. sajandi lääne kunstinähtuste, see on tegelikult üks võib-olla olulisemaid loomingulisi impulsse ja seda muidugi ka Gatesi puhul. Tema kuulus kogumik, mis koosneb tema antud intervjuudest ongi ongi siis nimetatud sellega, millele ma panin koma tänase loengu nimeks, mis on siis lindudele ja linnuteema selles mõttes on, on asi, mis loovad muusikat, võiks nagu varem või hiljem nagu kuidagi mõtlema panna, sest et mingis mõttes on tõepoolest nagu kas võib olla kummalisemaid helilisi nähtusena, mis on tekkinud nagu linnulaul. Ja võib-olla tõesti, et sa lääne muusika vajas nagu niivõrd pikka arengut, et sellest hakata nagu aru saama linnulaulu muidugi muusikas kohta ma ka varem, aga see on selline pigem tõlgitud siis sellisesse omaaegsesse väga selgesse ilu kaanonist, noh mingisugune ööbikulaul on, ütleme seal mingisugune flöödi meloodia suhteliselt kiire küll, aga, aga ta vastab üsna hästi omaaegsetele muusikalistele, struktuuridele. Aga siis alles 20. sajandil on tekkinud nagu sedalaadi arusaamist, et linnulaul on oma olemuselt midagi nii radikaalset, oleme kogu muusikaloogika muutma, et seda kuidagi üritada ligilähedalegi sellele jõuda. Ja selles vallas muidugi on üks olulisemaid heliloojaid, Oliver mees see on, kes oli niivõrd terava kõrvaga ja mitmeski mõttes väljapaistev intellektuaalne muusik. Et ta võttis nagu oma suurele osalema muusikast võttisus, nimelt linnulaulu kui sellise aluseks ja mitte siis lihtsalt sellisele nagu toredusena vaid pigem jah nagu nähtusena, mida ongi väga raske mõista. Ja tõesti, on sellepärast, et sattusin just hiljuti muide, siinsamas Tartus oli zoosemiootika konverents ja palju rahvusvahelisi kõnelejaid osales ja oli ka sattusin kuulama Ameerikasse Lizarrastmest nagu David Rosenberg siis tema rääkis sellest, et esiteks me ei tea, nagu, miks linnulaul üldse nagu on noh, selles mõttes, et võiks olla midagi muud, võiks olla midagi palju lihtsamalt, miks ta on nii keeruliseks muutunud? Miks ta on selline just nimelt nagu ta on. Ja siis tema põhimõtteliselt nagu ainuke seletus, miks linnulaulud nagunii erinevates suundades kummalistesse vormides on arenenud, see on lihtsalt olnud võimalik. Sellepärast on niimoodi läinud ja see võib olla kuum oma jutuga jõuda. Tahaksingi ongi see, et, et tegelikult kogu see selline noh, ütleme see, mida, nagu evolutsioon on pakkunud, et kuhu nagu looduslikud vormid on välja jõudnud, mis nendega vahepeal juhtunud mingisuguseid välja surnud liigid. Võib-olla see ongi nagu üks kummalisemaid asju, mis üldse nagu olla saab, et kui kui sellesse natuke süveneda juba mingisugused aja mastaabid, mis on sellega seotud, et et selles mõttes, et kui võtta nagu elusloodust kui mingit loomingut, kas siis isetekkelist või mitte nagu maailmavaate küsimus. Aga jah, ma arvan, et, et see on nagu valdkond, millele nagu kunstile on väga raske midagi vastu panna. Ja sellepärast võib-olla on ka sedalaadi, vähemalt siis heliloojad, kelle kohta paremini oskan rääkida, kes seda kuidagimoodi on suutnud nagu kunsti tuua Keitsima juba mainisin, missiooni mainis, tooks veel kolmanda nimelise kõrvale Janiskusenakist, kes siis on üks väheseid heliloojaid, Kreeka päritolu helilooja kes jõudis selliste matemaatiliste meetodite kasutamiseni, mis võimaldas tal mingeid loodusnähtuseid muusikasse tõlkida. Ja tõepoolest, et mingisugused loodusnähtused, mis meid ümbritsevad, nad on oma olemuselt nii keerulised, kummalised, et neid nagu sellise tavalise tavalise loogika ongi väga raske kirjeldada või kunsti üle tuua. Minu lemmikteoseid Xenakeselt on orkestriteos nimega šanšee ehk siis pillirood, mis põhimõtteliselt lähtub ühe pilliroopuhma struktuurist mis on oma olemuselt niivõrd mitmekihiline, rikas, nii kirju, et et kõlaline tulemus isegi nõuks sõnakese puhul, et, et see on mingisugune katse seda kuidagimoodi kirjeldada, aga see on tohutult võimas. Et kui sa enne rääkisid sellest kummalisest, et sa sead seda põhiliselt ida kultuuridega ja siis 20. sajandi kultuuriga minu meelest kummalises on ikkagi ka lääne tuuris vähemalt aeg-ajalt olnud väga ilusti nagu leti peale, et võib-olla natukene küll teises võtmes, kui see võttimine sina kirjeldad. Et minu arust kogu romantismiajast on vägagi kummalisuse aldis, tõsi küll, siin natukene isiklikum ja vähem niukene kõrvalt vaatlevam, kui see ida kummalisus kummalises vajadus on seal vägagi olemas, see igatsus selle järele. Ja samamoodi keskaja kultuuris mulle nagu mulje, et kummalises on selline täitsa tavaline igapäevaelu juurde kuuluv asi keskaja inimese mõistes, et see ei ole ju tegelikult midagi uut meile ka. Jah, ei, loomulikult ma ei taha öelda, et nagu, et lääne kultuur on nagu sellest nagu vaba ja ma seda ütlesin ka, et, et et seda on varem olnud, aga ütleme sellise nagu väga välja arendatud mastaapse nagu justkui vaimse süsteemina, kui nii võib öelda, et, et see on ikkagi suhteliselt nagu uus nähtus, eriti võrreldes nagu Kaug-Ida kultuuridega, et romantismi puhul noh, pigem on parem rääkida tõesti, nagu ma ütlesin, irooniast groteskini näiteks, mis. Ei ole minu meelest iga kord, minu meelest mulle tundub, et see on ikkagi ka puhas nautimine, mingisuguse eksootika ja teistsuguse asja nautimine mingisuguse elamuse nautimine, eks ole, mis ei pruugi olla iga kord selline õilis ja vapustav ja kena ja millel ei pruugi iga kord olla moraali. Jah, aga ta igal juhul, mida ta kaasa ei toonud, ei toonud ta kaasa, nagu sellise täiesti uue, sellele rajaneva kunstikeele tekkimine. Aga selles kontekstis niimoodi võib-olla vaadata, et võib-olla tundus list sel ajal käega sama uuenduslikeks? No hea küll, see praegu tunduvad need vahed, mis omal ajal olid, eks ole, erinevate stiilide vahel nagu pisikesed, eks võib-olla 50 aasta pärast ei tundu ka kets nii hirmus või ütleme, Gates on võib-olla tõesti jah erinevam, aga söönberg ei ole enam nii kohutavalt suur samm. Ja tegelikult dissonantsi näitamine hakkas pihta 100 aastat varem. Suuresti. Aga mitte positiivse kategooriana, vaid pigem nagu hälbimisena, selles mõttes ütleme, tonaalsusest loobumine on ikka juhus dramaatilisemalt börsid, mis on üldse lääne muusikaloos tekkinud ja see avas uksed just nimelt nagu kõikvõimalikele erinevatele suundadele Jewenber külla, sugugi mitte see põhiline, kellest kummalisusega seoses rääkida, pigem isegi ma ei räägiks temaga selles seoses, talle lisatakse esimene, kes võimaldas nagu nendel teistel arengutel, mispärast neid tuli, see Schönbergi oli väga ajalooteadlik kogu aeg ta tegusas selles uskuma, seda ajalugu on jõudnud sellesse punkti, ta peab lihtsalt tegema nii, nagu ta teeb, isegi kui talle see ei meeldi, isegi kui inimestele ei meeldi, tema eesmärk ei olnud kindlasti teha midagi väga teistsugust, sellepärast et see selle teistsuguse pärast või kummalist kummalisuse pärast, vaid pigem see oli nagu mingisugune ajalootaju, mis teda selleks vajadust. Aga need pöör, mille nagu tema tegevus kaasa tõi, ma ütlen, et see lõi nagu pinnase, millest võis tekkida veel hiljem, aga välja arendatud just nimelt selliseid kummalisuse esteetilisi kogukondi. Sa mõtled, et kui siin rääkida sellest kummalisest või ennekuulmatu, sest. Ei, ei ära, vaat need ei ole sarnased asjad, nagu nad võivad kattuda, aga need ei ole nagu tingimata üheselt seotud, et ma ei räägi innovatsioonist eelkõige, on ju, selles mõttes ei ole sönberg seal minu jaoks keskne, niiviisi on praegu vaid just nimelt kummalisusest. Et see on natuke erinev asi. Et kui võtta näiteks mis jääni lindude kataloog, eks ole see tema linnu mahakirjutamine nii-öelda muusikakeelde, siis mingisugustest see on kummaline sellest aspektist, kuidas kirjutatakse muusikat klaverile, aga see on, ütleme linnulaulu suhtes isegi vähem kummaline kui mõni misiganes Mahleri linnulaulu kujutamine, sest et nii täpselt ongi linn, mida me justkui võiksime olla harjunud kuulama, ainult mitte päris selle tämbriga. Ei, ta ei ole täpselt nagu Lin sellega, ma ei ole nõus, et ta on nagu, suhteliselt lähedal ta ei ole isegi lähedal. Linnulaul on oma struktuurilt olemuselt tohutult tohutult keeruline. Me ei saa seda nii täpselt kirja, eks ole, ja isegi ta kirja saatsid. Aga lihtsalt, et ütleme, see see mõte, et mitte, üritada teda näiteks mingisuguse tanaalsele mingi muu süsteemiga siduda, vaid minna nagu selles mõttes niivõrd palju kaugemale, et, et see on, see on midagi, mis on väga nagu väga uus seal võrreldes varasema linnulaulu kujutamisega muusikast. Ja muidugi ööbik on selles mõttes nagu hea näidata, ööbik on just nimelt see on ja keda, keda siis tavaliselt on, on nagu kunstitoodud, aga lind on ju nii tohutult palju erinevaid, ma ei tea, kas ta hüüpi näiteks teate, teate, kuidas ta laulab. Põhimõtteliselt, kui teil on tühje õllepudeleid sinna puhuta kaks korda, siis see, see hääl ongi just tüübi puhul, ma olen mõelnud selle Davidi mõtte peale, et miks see laul on selliseks arenenud seal olnud lihtsalt võimalik, muud vastust ei ole. Ma olen väga suur rahafänn ja, ja seepärast ma tahaks nagu panna nagu kokku need otsakese Sandra ütlusega, et kõik meie ümber muusika. Me peame leidma kõrva, et seda kuulda. Näituseks see on see viimane teos, viimane teatseda viimasest teost orel Katz 1000 esimene sajand. Pigem kuulub kontseptuaalse kunsti. Nojah, tegelikult juba võtsin mingisugusel väikesel linnakese Lõuna-Saksamaal, mis ei olnud üldse kellelegi üldse tuttav ja ta oli nii surma ikkagi sinna õitsvile. Ja siis ta hakkab vilkuma jälle neli aastat nõidu ja siis jälle varem ei olnud see liin üldse millegiga kuulus nüüd selles kohas viled ürgavad ööd ja päevad läbi ja neid on seal kuskil juba 78 tükki ja sinna sõbraversli hääli. Aga ma arvan, et see lõpptulemus on nii, kui see orel, palli seal bilansi tol orelil üllakates kuskil, nii, ma arvan, nii et kui see projekt saab valmis, siis oreleid enam ühtegi piiksu. Helilooja Märt-Matis Lill kõneles kummalisusest kõlas Märt-Matis Lille muusika. Ülikool tänab koostöö eest. Eesti heliloojate festivali saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2011.