Neil päevil tähistatakse laias muusikamaailmas legendaarse Austria dirigendi Karl Böömi 100 kümnendat sünniaastapäeva. Sel puhul ilmunud arvukates artiklites kõneldakse temast eelkõige kui ühest hinnatumast Mozarti interpredist. Aastakümneid oli nimede paar vööl ja Mozart asjatundjate arvates lahutamatu. Tänased kriitikud on Mozarti tõlgitsejate hindamisel sageli lähtunud võrdlusest töömiga. Tema tekstid, Ruust, tempo täpsest romantik millistest liialdustest vabast Mozarti käsitlusest? Töö ise on tunnistanud. Mozart on minu muusikataeva kirkaim täht. Minu kaitseingel. Karbon kasvas vaaglerit jumaldavas perekonnas, kus Mozart muusikat peeti paljuski tollaste esitustraditsioonide põhjal liiga sentimentaalseks dramatismi vaeseks. Kummatigi oli Mozarti armastus kar Böömi juba lapseeast veres. Mäletan end võlu Freudist vaimustunud 12 aastase poisikesena. Hiljem ristusid mu teed kahe suurepärase muusiku Bruno Walteri ja Richard Straussi ka, kes minu armastuse hõõgvel puhusid, seda kasvatasid ja süvendasid. Ehkki see, kuidas Bruno Walter ise Mozartit juhatas. Ta ei meeldinud mulle kunagi. Ta dirigeeris liiga pehmelt magusalt. Ma ei ütle, et neid nüansse Mozarti muusikas sugugi poleks. Kuid see pole peamist. Mina näen Mozartist kõigi inimlike kirgede tärjendajand. Nõnda kirjutas karb oma 1970. aastal ilmunud mälestusteraamatus pealkirjaga Ma mäletan end üsna selgelt. Karp tööl oli teadaolevalt esimene dirigent, kes plaadistas kõik Mozarti 41 sümfooniat ja veel neli nummardamata teost selles žanris. Samuti jäädvustas ta heliplaatidele kõik Mozarti suured ooperid. Mõned neist korduvalt kui karbüümi hakati tunnustama, arvestab Wagneri dirigendina märgiti temata täiesti uudset lähenemist Wagneri muusikale, mis otse, kuid kirgastus Böömi enesi Mozarti kogemuse kaudu. Karp üle kuue aastakümne kestnud dirigenditee on üks kõigi aegade kestvamaid ja kunstiliselt naljakamaid. Ehkki kõrgelt hinnatud juba teise maailmasõjaeelsel aastail ringkondades, kus ta tegutses, saavutas ta laiema tuntuse alles küpses eas. Tema ebastaaril kõmulugudest kahjustamata maine, tema tagasihoidlik, pigem tublile kodanlasele kui meediakangelasele omane eluviis. Tema kompromissitu töökus olid põhjuseks, miks samade orkestrite ees seisnud, kuid ennast sihikindlalt eksponeerima Herbert von Karajan ide säravamalt hiilates kaugemale paistis. Karl Mööl sündis 28. augustil 1894. aastal Austrias kraatsis kas ja muusikat armastavast perekonnast. Tema juristist isa peamiseks huvialaks oli muusik. Ta oli tuline Wagneri austaja, kes oli Bayroti etendusi külastanud selle ainulaadse ooperimaja avamise algusaastaist. Isa lähimasse sõprusringi kuulus innukas Wagneri jõnger ja tema ooperite esimesi esitajaid. Hans Richter. Viimasega seoses on päev hiljem meenutanud järgmist seika. Kui isa minu sügavat muusikahuvi oli mõistnud, küsis ta kord rihterilt, kuidas saada dirigendiks. Richter vastanud. Selleks kas sünnitakse või ei õpita seda iialgi. Karp, mis sai suur dirigent seda ametit iialgi õppimat. Tänu oma musikaalsusele, intelligentsile ja põhjalikkusele. Küll oli tal lapsepõlves eraõpetajaid klaverimängus. Hiljem Viinis õppis ta teooriat Johannes Brahmsi lähedase sõbra euzeebius. Madis Veski juures kuulas ta Viinis Guido Adleri loenguid, esteetikat ja muusikaajaloost. Palju õppis ta dirigentidelt, keda oma nooruses kuulis või kellega hiljem kokku puutus. Need olid karmu Hansknapespus Felix Vain, Cartner Villem forte Englas kui nimetada tuntumaid ning Bruno Walter ja Richard Strauss. Viimastega sidustada eriti lähedane loominguline ja inimlik kontakt. Isa soovil sai Karl akadeemilise juriidilise hariduse Viini ja Grazi ülikoolides. Loengusaalide kõrval veetis ta arvutuid, õhtuid vini ja kraatsi ooperimajades pikkadel öötundidel, paralleelselt nii juriidilisi kaanoneid ning partituuri õppides. Värske õigusteaduste doktor ei astunud karjääri alustades aga mitte kohtusaali, vaid dirigendipulti. 1919. aastal juhatas ta kraatsis Wagneri lendavad hollandlased. Tema võimekust ja hindu märkas Bruno Walter tollane Baieri oopri muusikajuht, kes pakkus talle neljanda kapellmeistri kohta Münchenis. Bruno Walterit pidas üheks olulisemaks figuuriks oma kujunemise teel. Kummatigi ei õnnestunud Walteril Mahleri muusika tulisel toetajali esitajal äratada Böömis huvi Mahleri muusika. Vast hiljem on ta müünud, et nooruses ei tekkinud tal maakleriga hingelist kontakti. Hilises eas tegi tema tõsine nägemispuue võimatuks süveneda Mahleri sümfooniat hiid partituuridesse. 1927. aastal kutsuti tarnstati ooperiteatri muusikadirektoriks. Teatri noor juhtkond tahtis teha moodsat teatrit. Nii tulidki Böömi juhatusel lavale hindemiti lühihop per Noojaskontaarn. Greeniki oristes elu ja Johni mängib pilli one keri juudid ning 1931. aastal Alvar Birgiv otsak, mille esmalavastus oli 1925. aastal Berliinis juhatanud Erich liber. Mälestusteraamatus on peen kõnelnud oma põhjalikust, ettevalmistustööst ja rohketest orkestri proovidest tollal väga uudse helikeelega teosega ning kohtumistest Albanbergiga. Rõõm oli üks esimesi, kellele Berg tutvustas oma järgmist ooperit Lulu. 1933. aastal keelati Woodsaki ettekanded Saksamaal. Suuresti just tänu Karl Böömile jõudis teos mitmetele lavadele mujal neljakümnendail itaaliakeelsena, Napolis 50. hispaaniakeelsena, Buenos Aireses kuuekümnendail ingliskeelsena, New Yorgi Metropolitan operas. Böömi dirigeerimisel on Bergi mõlemad ooperid jäädvustatud ka heliplaatidele. Vaatsekest pälvis ta oma esimese Grammy auhinna Tauliga esimene austria muusik, keda selle auhinnaga üldse pärjati. Böömi sõnul oli ta õnnelik, et võis kaasa aidata 20. sajandi ühe mängituma ooperi otseki lava edule. Kõlav katkend oopri lõpust on 50.-te keskel salvestatud heliplaadilt Berliini riigiooperi, orkestri ja solistide, ka nimiosalise tiitri Fischer Disco kõrval laulsid Helmut Melhelt, Fritz Bunderly, Kurt tööme, Evelin Liiv. 1930.-te aastate alguses oli Karl Böömi nimi saavutanud laiema tundma tuse. Tarmustati järel lühikest aega Hamburgis töötanud kutsuti ta kaugeleulatuvate traditsioonide ja kõrge muusikatasemega Dresdeni ooperiteatrisse, kus ta debüteeris Wagneri ooperiga Tristan ja Isolde. Juba esimese vaatuse järel oli kõigile selge, et tööl oli teatri jaoks parim valik. Dresdeni teatrit seostati tollal Richard Straussi nimega. Enamik tema teostest oli seal mängukavas ja on seda muide tänaseni. Oli Straussi ka olnud kirjavahetuses juba Hamburgi päevil ning tema päritest juhatanud Ariadne naksusel ja Saalomed Tarmstatis ning Electrat Jarabellad Hamburgis. Dresdenis sõlmus nende perekondlik sõprus, mis kestis kuni Straussi surmani 1949. Veerand sajandit hiljem ilmus Böömi mälestusraamat kohtumise tõstraussiga. Strauss pühendas Böömile oma 1938. aastal valminud ooperitahvlile. Dresdeni aeg. Aastat 1933 42 olid köömi elus, pingelisel ja loominguliselt viljakam aeg. Muusikadirektori kohustuste hulka kuulus kõik, mis teatritöö korraldamisel vajalik oli. Poliitiline situatsioon. Sõja eel oli teatritegemiseks kõike muud kui soodne. Paljud muusikud olid natside ebasoosingus ning pidin lahkuma. Ometi suutis BM luua tollases Euroopas ainulaadse ansambliteatri koos kõrgetasemelise kooriorkestriga. Muusikute reisimisvõimalused olid piiratud rahvusvahelist, kuid püsivad solistid, koosseisu oli lihtsam kooshoid. Böömi juhatas hooajal umbes 100 etendust ja kümmet abanemelt kontserti. Ta tõi lavale kogu Wagneri ooperiloomingu, mitmed Verdi, kõik Mozarti suured ja Straussi ooperid. Neist vaikiva naise ja Daphne esiettekandes. Roosigavaleriga sõitis teater 1936. aastal külalisesinemistele Londonisse. See teos oli olnud juba aastaid mängugavas. Böömi juhatas esmakordselt roosikavaleri kahesajandat treestiani esitust. Siiski tegi ta hulgaliselt orkestriproove, osales kõigis klaveriproovides lauljatega. Londoni. Ülinõudlikke kriitikuid ja samaväärset publikut üllatate ennekuulmatu ansambli kultuuriga kõigis aspektides üliraske ooperiesituse terviklikkusele. Piim on meenutanud, et aplaus täitis pea kõik vaatuste vaheajal. Kõlab roosikavaleri lõpu Tertset esitavad Marianna žess hirm, kardseifid, Rytas, trass ja Dresdeni ooperi orkester kal Böömi juhatusel. Londonis sai Böömifirmalt His Masters Voice s ka esimese plaadilepingu Anton Bructeri neljanda ja viienda sümfoonia salvestamiseks originaalversioonis. Böömi sõnul oli see hulljulge ettevõtmine, sest enamasti mängiti Bructeri sümfooniaid kontserdi lavalgi lühendatud kujul. Et tollal ei tehtud veel kauamängivaid heliplaate, tuli sümfoonia liigendada nelja-viieminutilist eks lõikudeks, mis Bruckneri teoste vormi mastaapsusest arvestades sugugi lihtne polnud. Rõõm oli lühendatud versioonide esitamise tuline vastane. Arvamus, et Bructeri muusika leiab sellisel kujul laiema kuulajaskonna, on ekslik. Brucknerit, kas mõistetakse sellisena, nagu ta on või ei mõisteta seda üldse? 70.-te aastate lõpus valmis plaadi album kõigi Mozarti sümfooniatega Berliini Filharmoonikute esituses. Tööl valmistus selleks hiigeltööks põhjalikult. Tema käsutuses olid kõige uuemad teaduslikult redigeeritud partituurid, mis ilmusid kirjastuselt Pern Raitar koostöös rahvusvahelise Mozart Teumi ühinguga. Ülima tõsidusega suhtus ta Mozarti varastesse teostesse. Siinkohal kõlab esimene osa 1768. aastal niisiis 12 aastase Mozarti sümfooniast G-duur köhieli numbriga 40 viisa. Tuleme veel tagasi mõnede Karl Böömi elu tähtsamate etappide juurde. Kaks lühikeseks jäänud perioodi aastatel 1943 45 ja 54 56 tegutses ta Viini riigiooperimuusikadirektorina. Viinis juhatas ta esmakordselt juba 1932. aastal Wagneri Tristani ja Isolde, et töö meenutas. Võite kujutleda, mida see pakkumine mulle tähendas. Selle institutsiooniga seotud tähendasid mulle ooperikunsti tippu Gustav Mahler, Bruno Walter Françalk. Mõistagi võtsin pakkumise vastu, ehkki mulle anti vaid üks orkestriproov. Esimesest kohtumisest, Filharmoonikute aga tekkis üksteise mõistmine ja etendust saatis suur menu. Ja see on orkester, kes meelepärase dirigendi puhul ennastületavalt mängib ja muusikale andub. Nagu ei ükski teine orkester maailmas. Parimat orkestrit, brokneri, Beethoveni ja Mozarti esitamiseks ei oska ma ette kujutada. Aga mitte kõik, ka väga head dirigendid, sealhulgas ei leia selle orkestriga kontakti. 1945. aastal sai esinemiskeelu nagu paljud teised sõja-aastail kodumaale jäänud muusikud, keda automaatselt süüdistati seotuses natsidega. Küsimusele, miks ta emigreerunud vastast tööd mul ei olnud, tollal veel pakkumisi ei metisega. Komment kaadenis. Oma perekonna pärast ei võinud ma ilma äärmise vajaduseta kindlast positsioonist loobuda. Kuid oma tegevusega nii Dresdenis kui Viinis näitasin selgelt, kelle poolel ma seisin. Ainus partei, kuhu kuulusin, oli muusika. Aastail 1950 53 juhatas Viinist kaugel Buenos Airese teater kolonis. Tagasi Viinis olid intriigide tõttu 1956. aastal sunnitud ikkagi teatrist lahkuma. Põhjuseks toodi tema liiga sagedasi viibimisi välismaal. Mida iganes. Viinist on mindud enne ja pärast öömi. Kui mõelda näiteks maalerile või ka rajanile. Viimasena liin tõotas viimane küll seda lõpuks ikkagi murdes. Töö, me ei olnud nii resoluutne ja säilitas sidemed elu lõpuni. Kuid tema maine oli kahjustatud ja enesekindlus kõigutatud. Ta ei kaotanud aga orkestri ja lauljate usaldust ja armastust. Koostöö jätkus kontserdilaval ja Salzburgi festivalil ning plaadistuudiotes elu lõpuni. Otsekui päästeingel ulatas karbüümile 62 aastasele auväärsele maestro-le tema elu ehk kõige kriitilisemal ajal käe Metropolitan Opera direktor Rudolf ping. Talle tuttav mees juba Tarvustati aegadest. Metiga oli Bööm seotud 10 järgmist aastat. Ta juhatas seal Mozartit Straussi Bergi vaagnerit, esines kontserdilavadel mitmete Ameerika orkestrit ega. 1962. aastal kutsus Richard Wagneri pojapoeg, lavastaja Viilanud Wagner Böömi Bayruti kõnelnud nende koostööst kui mõttekaaslasest. Detroloogiad juhatades püüdsin vabastada selle tsükli üliromantilisest ballastist ning avada süžee puht inimlikest tahkudest. Nagu Viilampaagnergi oli mõelnud. Kriitika märkas seda ja kõneles minu uuest stiilist. Kriitiku küsimusele, kuidas see on õnnestunud, vastas pöördtänu intensiivsele tegelemisele Mozarti ja Bachi muusikaga mille kaudu jõudsin otsekui puhastunud kirgastunud paagneri tunnetuseni. Bayrotiga oli seotud ka Böömi üks meeldejäävamaid plaadistus, kogemusi. Et ta ei armastanud stuudiotööst riisust, otsustati Tristan ja Isolde lindistada elavas ettekandes. Ning et kaitsta lauljaid ülepingutuse eest, otsustati ooper salvestada vaatuste kaupa kolme päeva jooksul selleks puhuks spetsiaalselt kohale kutsutud ja instrueeritud publikuga, keda oli parima akustika saavutamiseks saalis mitte 2000, vaid 1000 inimest. Nii säilis esituse emotsionaalsus. Ometi andis lauljatele kergenduse teadmine, et jõuvarusid ei pea jagama terve ooperi peale. Igaüks, kes mind muusikuna tunneb, teab, kui väga täpselt harjutamist ja täiuslikku teostust, nõuan ma proovides. Aga just sellise teose puhul nagu Tristan mis kujutab endast ühte ainsat Kress esimesest igatsuse motiivist kuni viimase armusurma koordini on täis põletavat kirge, mida on võimalik saavutada vaid libut. Selline suur arengutõus ei ole võimalik. Stuudio parandustööga. Te kuulete katkendit Tristani ja Isolde armu tõetist, mille esitavad Kirsten Flugstad ja sett Swan Holm. Oma elu viimasel veerandil ei olnud karb sõlminud peadirigendi lepingut ühegi orkestri ega teatriga. Ta võis suveräänset otsustada, kus ja keda mida ja millal juhatada. Mozarti linn, Salzburg oma festivalidega oli üks tema meelispaiku dirigent, meenutas mitte ainult tunnen siin kõikjal Mozarti vaimu lähedust, vaid mind vaimustab festivali töökorraldus. Kõik on alati kohal, kogu trupp pühendatakse täielikult proovidele ja antakse endast maksimum. Kasvav turistide vool teeb siin eksistentsi küll keeruliseks ja osa publikust ei võta festivali kui maalilise Salzburgi-ga seotud lisandit. Ja seda ei juhtu iialgi Bayrutis, kust festivalikülaline ei otsi selle väikelinna lähistel asuva teatri kõrval muid elamusi pole distsiplineeritud mad, tähelepanelikumad ja tänulikumad publikut kui Bayrotis. Salzburg oli aga koht, kus ta ikka ja jälle kohtus paljude oma vanade, aga ka uute lavapartneritega kogu maailmast. Salzburgiga ühe elitaarse festivaliga oli ta seotud üle nelja aastakümne. 1891.-st aastast, seega Mozarti 100.-le surma-aastapäevale pühendatud, pidustustest alguse saanud ja tänaseni regulaarselt toimuvat festivali on juhtinud selliselt kuulsused kui maaler Straust, Oscaniini Fort Wenger, Karajan Šolti. Rõõm oli selle festivali ükstaažikamaid tegelasi. Tema repertuaari keskne telg, olisi mõistagi Mozart ja tema partneriteks hinnad, tuimad Mozarti lauljad, kellede loetelu hõlmaks kogu sõjajärgse lauljate põlvkonna paremikku. Elisabeth Schwarzkopf oli üks nendest, kelle esituses kuulata aariat Mozarti ooperis Cosi fan tutte. Karl oli korduvalt kõnelnud, et elab kuni dirigeerib ja nõnda ka oli. Ta lahkus 14. augustil 1981. aastal mõni nädal enne oma 80 seitsmendat sünnipäeva, olles juhatanud Richard Straussi ooperi Elektra filmiversiooni helindamist, mille lõplik monteerimine alles käis. Järjekordne festival oli just algamas ja sellest sai Karl püümi mälestusfestival. Mälestuskontserte korraldati kõikjal Kusta oma kunstiga maailma rikastanud oli. Aasta hiljem ilmus Salzburgis ja Viinis tegutseva residents Ferlaagi väljaandes tänapäeva ehk tuntuima Mozarti tõlgitseja Nikolaus Arnold kuriraamat musikaalsus Klangrede nüüd ka eesti keelde tõlgitud pealkirjaga kõnelev muusika. Harn kuur kirjutab raamatu lõpulõigus. Vaevalt kahtleb keegi selles, et Mozart on üks kõigi aegade suurimaid heliloojaid. Tegelikult aga minnakse suurest osast tema loomingust vaikides mööda, eelistades tunduvalt vähem väärtuslikke teoseid. Kas tõesti on asi üksnes kõla tugevuses? Niisiis pole Mozarti orkestri perspektiivist vaadatuna kuigi hästi läinud. Paljusid tema suurepäraseid teoseid ei mängita peaaegu üldse. Selles valdkonnas pole üks inimkonna suurimaid geeniusi veel tänapäevalgi piisavat tunnustust leidnud. Kuid üks inimene, dirigent, karpöör, pühendas kogu oma elu Mozarti muusika teenimisele. Te kuulsite saadet legendaarsest Austria dirigendist Karl Böömist. Saate koostas Maia Lilje ja salvestas Helle Paas.