Koole. Tartu Ülikooli Kanada kirjanduse õppejõud Eeva Rein kõneleb teemal fotograafia ja kirjandusloeng on salvestatud Tartu ülikooli kohvikus. Ma olen täiesti teistsuguses olukorras kui igapäevases õppetöös, et olen vist kaks korda oma õppide jooksul istunud laua taga ja see on olnud siis olnud haige ja tavaliselt ma seisan, liigun ringi ja teine asi, mis on hästi teistmoodi, et ma ei ole üldse loengupidaja, ma olen seminari inimene, mulle tundub, et kõige parem viis teadmisi omandada ongi sellises dialoogis. Jaan palus, et ma ütleks midagi selle ruumi kohta. Selles ruumis on selles mõttes hästi huvitav olla praegu, et kui ma olin üliõpilane, siis siia ruumi sai tulla ainult sellisel juhul, kui mõni õppejõud kaasa kutsus. Nõukogude aja lõpus oli see õppejõudude saal, tudengite oma, oli seal ukse taga. Siia pääses siis ainult sellisel juhul, kui oli näiteks õppejõuga kokku lepitud diplomitöö arutelu või midagi sellist. Ma ütleks võib-olla hästi lühidalt mõne sõnaga ka enda kohta. Minu põhivaldkond on Kanada kirjandus ja seda ma ka ülikoolis õpetan. Ja selle tõttu on ka need minu tekstinäiteid, millest ma täna räägin peamiselt Kanada kirjandusest, aga ma toon siia ka mõned tõlked ja kindlasti räägin ühest eesti romaanist, samuti see teema fotograafia kirjanduses on midagi sellist, mis mind on juba mõnda aega huvitanud, aga tõsiselt, ma hakkasin sellega tegelema alles eelmisel aastal. Ja nüüd, kui tulla selle konteksti juurde, siis kus me siin praegu oleme. Te võite rahulikult panna silmad kinni sest ma tahaks kõigepealt alustada võib-olla sellest, et ma kummutaks ühe arvamuse, mis on raadio kohta. Et te olete kindlasti kuulnud ütlust, et raadio pilti ei näita. Ühest küljest on see õige, sest füüsilisi pilte raadio tõepoolest ei näita. Aga teisest küljest ei vastase väide üldsegi tõele. Raadio näitab kujutluspiltdele ja veel, milliseid sõna jõul võib kõnelev hääl manada esile kujutluspilte, mis võivad olla isegi tõelisemadja mõjusamad kui füüsilised või materiaalsed pildid või isegi reaalsus. Ja need kujutluspildid saavad oma täpsema näo ja jõu just siis, kui nad elustuvad raadiokuulaja peas. Juba väikestel lastel, täiskasvanutest rääkimata, on arusaam sõna ja pildi vahekorrast ja samuti suudame oma kogemusele tuginedes täita neid kõneleja antud kujutluspilte, kontuuride, värvide, häälte, lõhnade ning muude tajude ja tunnetega. Mulle meenub üks aastatetagune lemmiksaade Fred Jüssi linnuaabits. Olenemata aastapäeva ja kellaajast olenemata kohast, kus saadet kuulasin, olin ikka alati äkki looduses ja võisin väga elavalt ette kujutada neid maastikke, kuulata looduse hääli, aga ka toda erilist vaikust, millest kysi rääkis. Ning mõnikord tundsin nina sõrmetes ka metsalõhna. Niisiis näitab raadio väga hästi kujutluspilti ja seega võime täna raadius julgesti fotograafiast rääkida. Täpsemalt võtame vaatluse alla fotograafia kirjandusteostes. Uurime järele, millistel viisidel fotograafia kirjandusteostes peamiselt esineb ja mis rollida nendes täidab või millest räägib. Kui te mõtlete ise tagasi selliste raamatute peale, mida te olete hiljuti lugenud, mis on kellegi elust ja kui te mõtlete selle peale tavaliselt nendes raamatutes on ka fotod. Ma küsiksin teilt, et mida te nendelt fotodelt ootate, mis ootused nende fotode suhtes on, et mis rolli nad võiksid selle teksti juures täita? Ta üldse sellepärast, et Tõnu Õnnepalu on selles saalis, aga ma mõtlesin, kui sa selle teema välja pakkusid, fotograafia, kirjandus. Mõne minuti pärast tekkis kohe Sildet. Tõnu paradiisiraamatus on need fotod, kus sa ütled, et kui Peeter Sauter ei oleks neid pilte omal ajal teinud, et võib-olla siis mõnda nendest piltidest ka ei oleks kuskil seal kasvuhoone taustal või? Need pildid on osa raamatust, see raamat on kirjutatud kohe selle teadmisega, et ma panen sinna need pildid. Et nad illustreeri nagu selles mõttes või noh, nad on kuidagi kuidagi osa sellest jutustusest ja ja, ja teine asi, miks ma nagu mõtlesin, et ma võin sinna panna, oli ka see üks asi oli see, et neid sellisel kujul neid asju ja kohti pole enam olemas. Et nad on ka nagu dokumendid natukene. Ja, ja teiseks, ma sain aru, et noh, see on nii see on nii vähe, noh, mõnes mõttes nagunii vähetähtis see mõni pildikene et annab midagi juurde, tähendab, nagu ühe väikese mõõtma, aga ta mingil juhul ei konkureeri tegelikult selle kujutluse ja selle selle jutustusega minu arvates Ma tegin ühte raamatut, kus oli siis ka eluloolist luulet ja et seal piltide valimine oli selles mõttes, et hästi niukene tundlikkusest. Et kõigile meeldib vaadata näiteks enda lapsepõlvepilte ja kui sa teed kellegi teised, siis temale endale väga pildid väga olulised. Et see ongi niukene. Mõnes mõttes nihuke intiimne materjal ja inimestele meeldib, nagu näha siis midagi niukest ehedalt koduste. Võib-olla niisugune kommentaar? Jah, aitäh. Siin tuleb kaks teemat kohe esile tõesti, et kui me mõtleme just selliste elulooraamatute peale, siis üks suur uudishimu, mis inimestel tavaliselt on, et kuidas inimene välja näeb kellega ta suhtleb, pildid annavad ju väga palju informatsiooni. Fotod annavad ka selle ajaloolise ja kultuurilise tausta selle raamatu lugejale. Nad on hästi informatiivsed kui ajastu dokumendid ja annavad meile tõesti ka ettekujutuse sellest inimesest. Mulle väga meeldis, et te tõite välja selle põneva teema, mis puudutab siis fotode valimist raamatusse. Sellepärast et see viib meid kohe järgmise tähtsa teema juurde. Et kui ei ole meil tegemist inimesega, kellest on väga vähe dokumente ja fotosid säilinud, siis alati tuleb teha mingisugune valik väga suurest osast fotodest. Ja siis hakkab mängima see, mida te natuke puudutasite. Et inimene tahab tavaliselt ikkagi endast luua mingisugust kujutluspilti. Ja see fotode valimine sinna raamatusse, isegi kui inimene seda ei teadvusta, et ta kindlasti mingi piirini mõtleb selle peale, et kuidas ma seal välja näen, missuguse pildi maa endast nende fotode kaudu annan. Et selles mõttes jah, need fotod täidavad siis sellist väga olulist representatsiooni rolli, aga iseendast pildi loomise rolli selle teema juurde ma mõtlesin rääkida ühest väga põnevast raamatust, see ei ole kahjuks eesti keeles olemas, aga ma usun, et et keegi võtab selle idee üles ja, ja tõlgib selle raamatuga eesti keelde. Tegemist on kolmanda põlvkonna kanada hiinlannaga, kelle nimi, antenist Jong ja selle raamatu pealkiri on konkubiini lapsed. See raamat on päris mitmes mõttes üsna lähedane sellistele traditsioonilistele elulugudele. Aga teda eristab päris mitu asja, millest ma räägiks natuke lähemalt. Denissi Jong juba keskealise naisena tundis üha teravamalt seda ära lõigatud oma vanavanemate põlvkonnast. See hästi sagedane probleem Kanadas ja üldse võib-olla nendes ühiskondades, kus on väga palju immigrante et paljudel inimestel on väga nõrgad sidemed oma vanavanemate põlvkonnaga. Tihtipeale on isegi nii, et kui Kanadas minna klassiruumi ja, ja paluda üliõpilastel käed püsti tõsta, et kes on oma vanavanemaid näinud, siis olenevalt auditooriumist. Kui seal auditooriumis on näiteks palju Hiina või või teisi Aasia päritolu üliõpilasi, siis võib isegi juhtuda, et päris paljud inimesed tõstavad käe püsti, et nad ei ole näinud oma vanavanemaid. Denissi song nägi küll oma vanaema oma eluajal, aga need kokkupuuted olid väga napid. Ta tundis vajadust selgitada oma vanaema kohta välja nii palju kui võimalik. Ja sellest sündis kaseraamat. Vanaema kohta oli väga vähe materjali sealhulgas ka mõned fotod. Jama keskenduks singi nendele fotodele, sest kui me selle raamatu lahti lööme, siis nii nagu ikkagi nende elulooraamat võttes. Raamatu keskel on siis terve rida lehekülgi, kus on fotod. Ja need paistavad esmapilgul kõige tavalisemad fotod, mida igas perekonnaalbumis on poseeritud. Fotosid stuudios on perekonnapilte hästi klassikalisi, mis sellest, et on tegu hiina perekonnaga. Kuna need fotod on enamjaolt kõik üles võetud Põhja-Ameerikas, siis jälgib sellist valge Põhja-Ameerika ühiskonna standardit, kuidas inimesed on paigutatud. Aga kui me loeme seda raamatut teksti, mis on siis samaaegselt Denissongi vanaema elulugu, ema elulugu ja tema enda autobiograafia, siis me avastame Nende fotode ja teksti vahel ühe väga-väga põneva lõhe. Et kui me vaatame neid fotosid omaenda arusaamaga, et tegemist on ühe klassikalise perepildiga või tavalise passipildiga siis me ei tule selle peale, et need pildid varjavad midagi palju enamat, kui nad tegelikult näitavad. Üks pilt, mis paistab olevat kõige tavalisem passipilt on tegelikult pärit võltsitud dokumendid. 20. sajandi alguses oli nimelt üks selline periood kanade ajaloos, kus nad ei lubanud Hiina immigrante Kanadasse üldse sisse tulla ja selleks, et siis ühed Kanadas olevat perekonnaliikmed saaksid Hiinast oma pereliikmeid Kanadasse tuua, siis selleks kasutati võltsitud dokument, et kui keegi läks Hiinasse, ei plaaninud enam tagasi tulla, siis ta müüs selle isikutunnistuse seal maha ja siis see olemasolev foto asendati uuega. Ja selles elulooraamatus on siis pikem lõik sellest, kuidas Denissongi vanaema, kellest sai siis ühe mehe konku pinges, Kanadasse tuli, valmistus spetsiaalselt ette ühe foto tegemiseks, et ta näeks välja vanem ja vastaks ka igal muul viisil selle võltsdokumendis kirjeldatud isikule. Ja siis on seal raamatus lisaks muudele piltidele ka veel selline pilt, kus paistab olevat üks poisslaps, aga raamatus me loeme, et sellel konkubiinil ei olnud poegi, kuigi ta hirmsasti neid tahtis, sest see oli sisuliselt tema eluülesanne sünnitada. Poeg. Ja siis raamatut lugedes tuleb jälle välja, et see foto räägib hoopis sellest, kuidas ta ühte oma tütart hakkas poisi riietesse panema. Ja selle foto kaudu ta püüdis siis täita seda oma täitumata tunnistust olla poja ema, siis ta oli kogu aeg ainult järjest tütreid sünnitanud. Ja siis on seal veel üks foto, kus istub Denissongi vanaema kõrval seisab üks tütardest ja süles on väike poisslaps. Jälle paistab olevat üks tavaline perepilt, aga sellest raamatust tuleb siis välja, et ta on selle poisikese lapsendanud, see on hästi kummaline ja keeruline viis, kuidas ta selle poisi emaks sai. Mida need fotod nüüd meile räägivad, on see, kuidas üks Hiina konkubin kellel oma staatuse tõttu ei olnud võimalik saavutada ei oma selles Hiina kogukonnas ega Kanada ühiskonnas laiemalt sellist auväärset positsiooni siis lõi nende fotode abil endale nagu uue elu. Et kui me mõtleme selle peale, et kui inimene sureb ja temast jäävad maha fotod, siis nendel fotodel on ta just see naine, kes ta tahtis olla, aga kesta Kanada ühiskonnas ei oleks saanud olla ja selle eluga siis toime tulla. Ta fotode abil lõi endale uue elu. See oli vist Kitzbergi mälestused, Ühe vana tuuletallaja mälestused kus ta kirjutab sellest, et jah, tema ema suri ka, kui ta oli väike poiss ja ta ei mäletagi oma ema nägu ja sellel ajal fotograafia oli küll juba olemas, isast on juba olid tal fotod olemas, aga aga emast ei olnud kunagi ühtegi fotot tehtud ja ja ta pidigi tunnistama, et ta ei mäleta, missugune ema oli, kuigi ta nägu teda mäletab, aga aga ta ei mäleta tema nägu, et et ma sain aru, et kui erinev on see maailm, kus meie praegu elame, kus meil on tegelikult kõikidest asjadest ja inimestest on lõppkokkuvõttes ikkagi fotod olemas ja noh, vähemalt oma vanematest ja vanavanematest Ena üldse. Et kui teistsugune oli maailm siis, kui ei olnud fotograafiat ja kes oli surnud, oligi surnud ja, ja varsti ununes ka tema nägu. Aga noh, mingis mõttes on muidugi see petlik, et me, et me mäletame, kui me mäletame õelalt seda fotot Ja siis tekib küsimus, et kas foto ikkagi, isegi kui meil on näiteks üksainuke foto emast kas foto suudab tegelikult ikkagi haarata ema tervet seda tegelikku olemust teda õigesti kujutada või sellisena kujutada, nagu ta oli? Et just, mis te ütlesite praegu tõimule meelde Rolan pardikaamera lossida? See on raamat, kus on ka terve rida fotosid, kus part arutleb nende fotode üle. Aga selles raamatus, mille ta kirjutas tegelikult peale oma ema surma mõnes mõttes Kaleinamise raamat siis selles raamatus ta räägib sellest, kuidas ta meeleheitlikult otsis fotodest oma ema kohta seda ühte, mis oleks kõige kõige õigem, kõige sobilikum, kõige täpsemis annaks edasi tema ema olemuse. Ja kui ta oli terve hulga fotosid läbi kaevanud, siis ta leidis ühe foto, kus tema ema oli väike tüdruk ja talle tundus, et see on nüüd see foto kus midagi väga olemuslikku on emast ära tabatud. Aga selle raamatu lugeja jaoks kaameral vassida lugeja jaoks on seal üks paradoksaalne konks, et seda fotot seal raamatus ei ole. Aga ma arvan, et parti mõte, võib-olla ta tahtis rääkida sellest, mida tema seal pildi peal näeb, aga pilt rikuks selle ära. Sest siis inimesed vaatavad pilti, aga mitte seda, mida tema näeb. Et pilt on tihtipeale segab. Näiteks olen vaadanud, et kui luulekogudesse pannakse ültse luule illustreerimine on delikaatne asi, aga nagu seal on fotod, siis, siis see on veel eriti delikaatne, et need võivad, võivad täielikult segada või noh, minu meelest nad väga kergesti nad kitsendavad, seda, seda teksti mitte ei laienda. Jutt või tekst, sõna on palju ruumilisem ja palju-palju lubavam tegelikult kui, kui pilt Nüüd selle esimese teema juures ma räägiksin veel ühest raamatust, seal samuti Kanada kirjaniku teos teose autoriks on Käärossiils. See raamat on õnneks olemas ka eestikeelses tõlkes ja väga meisterlikkus tõlkes. Selle raamatu pealkiri on kivist päevaraamatud. Kui te selle raamatu lahti lööte, siis paistab teile kohe silma, et seal on sugupuu. Seal on kronoloogilises järjekorras peatükid sünnist surmani ja kui te hakkate seda raamatut lugema esimesest peatükist peale. Peategelane räägib oma vanematest ja räägib oma sünnist. Ja meile jääb esimesel pilgul mulje, et tegemist on autobiograafilise teosega. Aga see esimene peatükk võtab täiesti sellised nagu grotesksed mõõtmed selles mõttes, et selle asemel, et võib-olla kuidagi lühidalt lihtsalt seda oma oma sündi mainida ja, ja rääkida vanematest muutuks selliseks pikaks looks paljude paljude kõrvalekaldumist ega tema sündimisest. Siin hakkab ilmselt lugeja juba mõtlema, et kuidas on võimalik, et üks inimene saab niimoodi pikalt rääkida oma sündimisest, sest seda ei ole ju võimalik mäletada. Ja selle oma sünniloo juures, kui ta räägib, siis ka pikalt ja põhjalikult oma vanematest. Tekib järjekordne kahtlusemoment, kui vaadata neid fotosid, mis on selle raamatu vahel täpselt nii nagu eelmisel raamatulgi on ka selles raamatus paigutatud raamatu keskele terve hulk lehekülgi, millel on perekonnafotod. Nüüd, kui lugeda esimest peatükki peategelase vanematest ja vaadata pilti siis me avastame, et absoluutselt mitte miski ei klapi. Ja kui esimeses peatükis oli kirjeldatud, kui kohutavalt paks oli peategelase ema, siis fotol me näeme täiesti tavalist normaalmõõtmetes naist. Tähelepanelik lugeja märkab ka seda, et pildi allkiri on vale. Et see peaks just nagu olema siis sellest ajast, kui nad abiellusid. Aga aastaarv ei klapi. Raamatut edasi lugedes tabavad meid järjest sellised üllatused, et mitte miski ei klapi siis sõna ja pildi vahel. Ja kõige tipuks puudub sellest raamatust peategelase foto. Mida nüüd sellisest raamatust arvata? Ma ei oska arvata, millal täpselt see võiks juhtuda, aga kusagil selle raamatu lugemise käigus ilmselt hakkab lugeja aru saama, et siin temaga mängitakse üsna salakaval jäetakse talle mulje, et tegemist on teisi kuud rulli elulooga pidada, ise jutustab, mida siis vahepeal räägivad ka teised inimesed tulevad sinna, teised hääled sisse. Aga tegelikult on meil tegemist romaaniga ilukirjandusliku teosega, romaaniga, mis hästi osavalt mängib nende žanrikonventsioonid ja ka mida me tunneme, mis on osa siis biograafilisest või autobiograafilisest kirjutusest. Nüüd võiks küsida, et milleks selline trikitamine, milleks selline lugeja ninapidi vedamine? Kui kellegil on juba raamatu lugemise käigus tekkinud kahtlused, mida Kärol Silds üldse taotleb ja kes hakkab võib-olla ka juba materjali otsima ja lugema mingisuguseid intervjuusid Kärol Silsiga siis ta avastab kindlasti sellise koha, kus Kärol Childs ütleb täiesti avameelselt et osa nendest fotodest on pärit ühelt tema käigult vanakraamikauplusesse, et ühel ilusal päeval vanakraamikauplusesse minnes ta nägi väga ilusaid vanu pilte ja need on lihtsalt niivõrd meeldisid, et ta otsustas neid osta. Ja siis tuli tal veel parem mõte panna need oma raamatusse ja pildi allkirjadeks panna oma raamatutegelaste nimed. Kõige väiksemate laste pildid seal raamatus on tema enda sugulaste pildid ja seal on mõned pildid veel, mis on tegelikult tema isiklikust fotoalbumist. Et ühest küljest Kärol, Siilats annab meile raamatu, mis on just nagu ühe naise elulugu see on ka ajastu sissevaade, 20. sajandi Kanadasse sissevaade ühe naise elusse, aga siis metatasandil see raamat küsib ka seda, et kas ja kuidas on üldse võimalik kirjutada elulugu. Et me võime tabada ennast hetkelt, kus me ei tea, võib-olla päris täpselt kas on võimalik iseenda elust kirjutada, kas on võimalik kellegi teise elus kirjutada, kas on võimalik iseennast tunda, kas võimalik teisi inimesi tunda. Ja samas rõhutab see raamat oma jutustamisviis ja ülesehitusega seda, et inimese identiteet on dialoogiline. Et need kõik need hääled, kes seal raamatus sisse tulevad, need teiste tegelaste hääled, isegi kui nad on seal teistelt fitsionaalsed tegelased, aga nende kaudu me tegelikult hakkame hoomama seda peategelase isiksust. Et see on just väga huvitav raamat selles mõttes, et teda võib nautida just kahel tasandil. Kui ühte elulugu aga ka mõtisklust elulookirjutuse žanri üle Väga sageli avavad fotod kirjandusteoses mingisuguse väga tähtsa teema. Kui ma mõtlen nende raamatute peale tagasi, mida ma olen jõudnud lugeda ja kus fotosid on tõesti palju ja nendest kõneldakse ja nende üle arutletakse palju siis võib-olla üks kõige kesksem teema, mille, mille ümber siis kõik keerleb, on mälu võiks öelda nii, et fotod funktsioneerivad väga sageli nendes kirjandusteostes mälu ankrottena. Võib-olla ma olen sattunud lihtsalt teatud raamatuid teatud järjekorras lugema. Aga kuidagi on nii välja kujunenud, et terve rida raamatuid, mida ma olen lugenud, kus nendest fotodest juttu on. Nendes raamatutes on peategelaseks inimene, kes ühel või teisel põhjusel on kaotanud osa oma perekonnaliikmetest. Väga tihti isegi on olukord selline, et sellel peategelasel on ainult kas üks või paar fotot oma varasest lapsepõlvest oma vanematest. Ja seal võib siis näha, kuidas need fotod täidavad väga olulist rolli. Nad aitavad sellel tegelasel luua oma elulugu, saada selgusele oma põlvnemis, taustas oma pärimuses. Ja siin ma tooksin näiteks Margaret Lorenzi jälle ühe Kanada kirjaniku Margaret Lorenzi raamatute Divaines. Ma isegi ei oska hetkel seda pealkirja hästi tõlkida, et ma isegi mõtlesin selle ületudi, vain tähendab ennustama, ette nägema, ära arvama. Aga see Pealkiri tädi vines viitab ka, nagu me teame inglise tädivaini, kui jumalik, et seda on väga keeruline tõlkida, ma arvan, et ma jätan selle mõnele osavale tõlkijale, kes selle raamatu võiks eesti keelde panna. Aga see raamatu algus on väga huvitav, et kui me võib-olla sellises klassikalises romaanis tiigi peal oleme harjunud sellega, et teos algab peale peategelase kirjeldusega me saame ülevaate tema välimusest, elust, tema mõtetest siis see raamat hakkab peale fotodega kirjeldatud fotodega, kus peategelane kirjeldab Kuut fotot oma lapsepõlvest Need fotod täidavad ühest küljest seda funktsiooni, et nad annavad meile ajastupildi Kanada vahetult enne ja pärast suure majanduskriisi algust. Nad annavad meile ettekujutuse sellest staatusest, mis sellel peategelasel oli. Kui tema vanemad olid elus. Esimesel pildil, nagu peategelane ütleb, on ta veel oma emaüsas ja ülejäänud piltidel siis väike tüdruk. Peategelane ütleb kohe teose alguses midagi väga huvitavat, mis ilmselt viib lugeja tähelepanu kohe sellele, et siin raamatus fotod täidavad mingisugust väga olulist rolli. Ta ütleb nende kuue foto kohta. Et kuigi ta on oma elus väga palju korgi püüdnud neid fotosid ära kaotada, siis need fotod on keeldunud seda tegemast. Nad on keeldunud kaotsi minemast. Ja siis ütleb peategelane nende fotode kohta veel seda, et ta ei hoia neid fotosid olles mitte sellepärast, mis nendel piltidel on kujutatud vaid sellepärast, mis nendes on peidus. Siin on ilmne vihje kindlasti muidugi sellele esimesele fotole, kus tema on alles emaüsas. Ja peidus on ka mälestused sellest turvalisest ajast, kui tema vanemad olid elus. Ja see peategelane rõhutab ka seda, et Tal on üsnagi õudne mõelda, et ta ei mäleta absoluutselt seda, kuidas ta vanemad välja nägid. Ta kaotas oma vanemad nelja-aastase tüdrukuna ja selle tõttu need fotod on ainukeseks tõendiks, et need inimesed olid tema vanemad, need fotod annavatele aimu, millised tema vanemad välja nägid ja nii võib temaga siis ise oma kujutluses siis püüda luua mingisuguseid seoseid iseenda ja, ja oma vanemate vahel. Kui peategelane neid fotosid vaatab, siis teeb ta veel midagi väga huvitavat. Kuna foto on vait, siis ilmselt just seetõttu need fotod kutsuvad teda täitma neid fotosid seletustega põhjendustega lugudega. Muidugi, kui peategelane püüab nendele fotodele tähendust anda, siis ta põrkub selle vastu. Et kas need asjad, mida ta mäletab, on tema hinda, mälestused varasest lapsepõlvest või see, mida ta mäletab nende fotode kohta, on midagi sellist, mida talle on räägitud. Või on hoopis olukord, kus ta mäletab oma lapsepõlve ainult tänu nendele fotodele, et need fotod just nagu annaksid ette mingisuguse raami, mida ja kuidas ta mäletab. Ja siis ma usun, et need on just sellised küsimused, millega ka meie lugejana oleme silmitsi, kui me vaatame omaenda perekonnapilte, püüame omaenda lugu kokku panna. Et selles mõttes ma usun, see raamat võiks pakkuda suurt huvi neile, kes ise nende küsimustega tegelevad. Ja kui tuua näide veel eesti kirjandusest, siis üks põnevamaid raamatuid, kus fotograafia on väga tähtis roll on Ene Mihkelson Jahas veerus, uni selles raamatus me võime näha mitut liiki fotosid, seal on perekonnapilte seinal. Seal on lapsepõlvefotosid, mida peategelane uurib ja vaatab ja nende üle mõtiskleb. Aga seal on ka metsas tehtud fotod metsavendadest. Kui minna nende kõigi juurde tagasi ja nendest veel pikemalt rääkida, siis need perekonnafotod toa seinal, mida peategelane lapsena uuris on tegelikult võtmeks ühe väga olulise teema juurde selles teoses. Peategelane on nimelt isa poolt baltisaksa juurtega ema poolt eesti talurahva juurtega. Võib tähele panna, et väikese lapsena neid baltisaksa esivanemate fotosid uurides peategelane püüab otsida nagu iseennast nendes väärikatest kujudes ja me võime näha, et see tema isapoolse liini juurte otsing jätkub läbi kogu selle romaani. Ja samal ajal mäletab peategelane väga selgelt ühte pildistamist, kui ta oli kusagil selline nelja viieaastane laps selle pildistamise ümber oli tohutu mürgel. Lapsena ta ei saanud sellest aru, Talle ainult tundus, et ta on väga tähtis isik. Nii ta ka ütleb, et ma olin lapsena väga tähtis persoon. Aga nüüd seda raamatut lugedes me, me hakkame tajuma, et, et see mürgel, mis selle foto tegemise ümber käis ja mille tõttu siis foto tegemine peategelasele ka nii hästi meelde jäi viitab hoopis sellele, et selle foto tegemisel tagamõte oli see et talupojajuurtega emapoolsed sugulased saaksid siis isapoolsetele näidata, et ka Talurahva juurtega sugulased võivad korraliku lapse üles kasvatada ja ta ilusti riidesse panna. Et selliste nüansside kaudu me hakkame äkki tajuma seda väga keerulist olukorda, milles peategelane on, et tema juured on nagu mitmes suunas laiali. Ja keeruliseks teeb olukorra veel see, et tema elusaatus kujuneb selliseks, et tal kaob ära see juurdepääs isapoolsetele esivanematele. Seda varjatakse, sellest ei räägita temale. Et see on liiga pikk põhjendus, et sellesse praegu minna, aga kui te seda teost loete või olete lugenud, et siis te kindlasti näete, kui keerukas see olukord on. Ja seetõttu see oma selline juurte otsing just nende baltisaksa juurte otsing, et see on üks niisugune teema, mis kandub selles romaanis edasi just läbi nende fotode. Ja ma peatuksin lühidalt ka veel ühel väga erilisel fotode komplektil selles raamatus. Kui Eesti vabariigi iseseisvus taastatakse ja peategelane pääseb juurde julgeolekujõudude arhiivile siis ta püüab hakata välja selgitama oma isa surma põhjusi. Tal on mingisugune teadmine sellest, et isa lasti metsas maha. Aga mis seal täpselt juhtus, kes teda reetsid, need küsimused on tema jaoks kõik lahtised. Ja siis tal õnnestub tellida arhiivist endale back fotosid, mis kujutavad siis metsavendi, seda rühma, kelle seas on ka tema isa. Ja kui me nüüd mõtleme seda, et need fotod, mida ta on väga oodanud ja otsinud, et need avaks talle nüüd selle juurdepääsu isa surma põhjustele, et need oleksid tõendiks siis need fotod tegelikult siin teoses osutuvad vägagi problemaatiliseks. Tekib küsimus, kes need fotod on teinud, mis eesmärgil? Kas neid on kasutatud kuidagi selle metsavendade rühma vastu? Nendelt fotodelt avastab peategelane midagi väga õudset. See juhatab sisse teema. Et kui me otsime minevikku, siis me peame olema valmis selleks, et seal võib ka midagi väga ootamatut meile vastu tulla ja võib-olla midagi sellist, mida me ei tahagi teada. See, mida peategelane nendelt fotodelt avastab on see, et tema ema võis olla suhtes mehega, kes selle metsavendade ehk isegi reetis see endale väga ootamatu teadmine. Ja need fotod tekitavad temas väga segaseid tundeid ka selle tõttu. Et kui tema on nüüd teada saanud, et see metsavendade elu seal metsas, et see, see tegelikkus Läheb lahku sellest suurest narratiivist, mis Eesti vabariigi iseseisvuse ajal metsavendade kohta on loodud, et et nad olid kõik nagu üks mees Eesti vabariigi iseseisvuse hoidjad siis ta satub, peategelane satub väga keerulisse olukorda. Need fotod on tõendiks sellest, et, et seal metsavendade seas oli igasuguseid mehi ja nende motiivid kõikusid tõesti sellest, et olla seal metsas paos küüditamise eest ja võidelda iseseisvuse eest kuni julgeolekujõududega koostööni. Aga peategelane saab ühel hetkel aru, et seda ajalooversiooni ei saada rääkida selle, ta peab endale hoidma, talle antakse ka arhiivimehe poolt väga selgelt mõista, et talle on antud need fotod selleks, et ta saaks uurida oma isa kohta. Aga talle pannakse ka üsna selged piirid ette, kus ta üle ei tohi minna. Need fotod siin teoses aad ühe väga tõsise teema, et kuigi nüüd on juba peaaegu 20 aastat Eesti vabariik olnud, siis on inimesi nagu näiteks peategelane ja ka tema ema Viilma, kes mehega metsa läks. Ja oli ka selles metsavendade rühmas, et nemad endiselt ei saa oma lugu rääkida. Et kui kasutada siniühte Kaiaatri spywaki terminit, et siis nad on Subalternid. Nemad ei saa rääkida oma lugu sellepärast, et see ei mahu ühegi sellise aktsepteeritud ajaloo käsitluse raamidesse. Just sellepärast ma arvan, need fotod siin teoses on väga olulised just selle tõttu, et et nad lihtsalt ei ava meile seda Nõukogude ajastu konteksti ja metsavendade ajastu konteksti, vaid nad osutuvad ka nendele väga tõsistele ja esmapilgul üsnagi varjatud probleemidele mida see raamat ka teistel tasanditel tõstab. Ja see kolmas viis, kuidas fotograafia kirjanduses avaldub, on võib-olla kõige varjatum. Ma küsiksin praegu nii, et kas kellelegi teist tuleb meelde mõni selline raamat mida lugedes ma pean just silmas ilukirjanduslikku teost, mida lugedes teile tundus, et see on kuidagi filmilik või see raamatu lugemine meenutab teile kuidagi fotoalbumi sirvimise protsessi. Et kas kellelgi teist on sellist kogemust. Kui sa selle küsimuse esitasid, siis ma hakkasin mõtlema, et kas on ja ma sain kohe aru, et, et kõik raamatud, mida ma olen, mida ma olen lugenud rohkem kui korra, mis on mulle olulised ja mis on mul meeles mäletanudki nagu selliste piltidena stseenidena ja väga täpselt nagu selliste visanud stseeni täna, mismoodi on mööbel ruumis, mismoodi on seal üks ja teine kolmas asi? Muutumatu, aga tegelikult need kirjeldused ei pruugi seal raamatus üldse olla või noh, seal on mingisugused märksõnad, võib olla. Ma olen täielikult ise loonud ja kui ma analüüsin neid pilte, siis ma olen loonud enda peaaegu alati enda lapsepõlveruumidest, ükskõik kus see toimuma nagu moondan, ükskõik see võib olla, mingisugune ongi pigem korter kuskil või maja või, või minu pärast lass kuskil välismaal, aga siis ma nagu suurendan need ruume või vähendan või. Aga see mingisugune paigutus ja kõik seal, millest ma selle pildi kokku panen, on puhtalt mu enda. Aitäh Ma arendaks seda lapsepõlvekogemuse lapsekule, kohtade ja ruumide teemat edasi, samuti ühe kirjandustekstinäitega üsna peatselt. Aga enne seda ma tooksin veel ühe Kanada kirjanduse näite. Viimase kindli romaan, sõjad. See on teos, mis räägib ühest 20 aastasest noorest mehest, kes läheb esimesse maailmasõtta. Aga väga oluline selle raamatu puhul on see, et seda teost jutustab üks uurija, kes tahab selle noore üldse selle mehe kohta rohkem teada saada tema kogu elulookäigu kohta, nii et see raamat püüab siis. Jutustus püüab välja selgitada, kes see mees oli, kuidas tema elukäik kujunes. See muide hästi iseloomulik sellistele teostele, kus fotod omavad kandvat rolli, et seal on mõni tegelane, kes kas ongi uurija või võtab uurija rolli, nii nagu näiteks Ene Mihkelsoni peategelane tegelikult ka võtab uurija roll. Ja mida see uurija siis teeb, on see, et ta otsib dokumente ja fotosid, lootes siis nendest abi. Ja iseloomulik sellele teosele on see, et jutustus ei ole lineaarne ja hästi hine seostatud või sidus vaid otse vastupidi, hästi killustatud singli raamatus torkab see silmad, peatükkide pikkus võib väga drastiliselt varieeruda. Mõni peatükk on viis, kuus lehekülge pikk, mõni on ainult kolm rida pikk. Ja kui me oleme teatud osa sellest raamatust ära lugenud, siis me tajume, et iga peatükk muutub just nagu stseeniks või ülesvõtteks, mis annab lugejale sissevaate mõnda sündmusse, olukorda kohta või ka tegelase pähe. Ja selline hästi fragmentaarne stiil, vingli raamatus on fotograafiline. Ja selline foto surnalistlik stiil on väga mõjus väga võimas. Just selle teemaga seoses, millest see raamat räägib sõjakogemuse edasiandmisele. Et ma arvan, et ükski kirjeldus sellises hästi traditsioonilises võtmes ei suudaks edasi anda seda noore mehe väga isiklikku kogemust, mida tähendab olla sõjas, mida tähendab olla seal lahinguväljal ja mida tähendab olla ka silmitsi oma isiklike deemonitega. Me teame selles raamatus, et peategelasel on kaasas üks foto, millel on tema õde ja see ei ole jälle lihtsalt üks foto, mille ta on endale põue pistnud vaid tema õe surm on üks põhjusi, miks ta läheb sõtta. See on tema jaoks väga raske ja valus kogemus, ta tunneb teatavat süüd oma õe surmas ja sõttaminek on talle nagu mingisugune teatud viis kuidagi selle kogemusega toime tulla. Aga kui noormees, kes võib-olla loodab, et see sõda on mingi määrani võib-olla isegi selline seikluslik kogemus või ka romantiline kogemus siis osutub täiesti vastupidiseks ja ma usun, et just sellise väga fragmentaarse ja sellise fotograafilise isegi kinematograafilise jutustamisviisiga jõuab see sõja vahetu kogemus lugejale kõige paremini kohale. Ja nüüd ma tulen veel ühe raamatu juurde, mis on väga hästi seotud just sellega, mida Tõnu Õnnepalu rääkis. Seda raamatut ei ole kahjuks eesti keeles, aga ma väga loodan, et seega peatselt tõlgitakse, sest ma näen, kuidas järjest teised Walter Benjamini raamatud eesti keeles ilmuvad. See raamat oli väga kaua ka ingliskeelses maailmas üsna tundmatu. Selle pealkiri on Berliini lapsepõlv. Ja tegemist on teosega, mis on väga varjatud kujul Benjamini elulugu mille ta kirjutas natukene aega enne surma. Selle raamatu sünnilugu on selles mõttes veel hästi huvitav, et ta on omamoodi ümberkirjutust kahest varasemast romaanist kahest varasemast teosest. Ja iga korraga muutub see teos täpsemaks, tihedamaks ja kui me seda teost vaatame füüsilises mõttes, siis ta on, seisab koos viniettidest. Iga Winjet on omaette tervik, ta põhineb mingisugusel Benjamini lapsepõlvega seotud kohal või ka sündmusel. Aga sellest sündmusest rääkimise ümber kasvatab Benjamin arutluse oma filosoofilistest teooriatest, mis on seotud keelega, representatsiooni ka ajalooga mäluga. Et seal on samaaegselt ka mitu kihti. Benjamin kirjutas selle raamatu, kui ta oli eksiilis ja selleks algtõukeks oli see tunne, et ta võib-olla mitte kunagi ei saa enam oma kodumaale tagasi pöörduda ja mis on selle raamatu puhul erakordne. Et ta on küll elulugu, kuid ta läheb vastuollu absoluutselt kõikide autobiograafias kokku lepitud konventsioonidega, et kui me mõtleme näiteks kuulsale Philipile Sonny autobiograafilisele lepingule, siis Benjamini raamat läheb absoluutselt kõikide nende põhimõtetega vastuollu. Ja mis on veelgi olulisem, et kuigi see raamat oma ülesehituselt on samalaadne nagu Finly raamat see on väga fragmentaarne, need Winjetid on samuti nagu stseenid või, või sissevaated siis ta on ülekantud tähenduses fotoalbum. Sest Benjamin on näinud palju vaeva, kirjutanud väga palju tihedat teksti, et sellest välja kirjutada kõik äratuntavad isikud, kaasa arvatud tema ise. Väga erakordne kogemus seda raamatut lugeda kui teadvustada endale seda, et keegi on loonud palju teksti väga tihedat teksti selleks, et varjata, järjest rohkem varjata. Benjamin oli väga teadlik sellest, et fotosid ja ka isikukirjeldusi Saksa julgeolekujõud teatavasti kasutasid inimeste jälitamiseks ja ta tundis juba väga teravalt ka seda ohtu oma elule. Et ta püüdis kirjutada ühest küljest küll oma elulugu oma lapsepõlve, nendest lapsepõlve kogemustest, mis teda kõige rohkem on kujundanud ja mõjutanud. Aga ta on iseennast sealt välja kirjutanud. Ja selle raamatuga tekib üks väga huvitav. Iseendast, aga ta kirjutab iseendast läbi kohtade olustike, mis on teda mõjutanud. Ja ta kirjutab Berliinist 19. 20. sajandivahetusel. Aga just seetõttu, et ta on iseennast sealt välja kirjutanud ja on jätnud sinna need kohad siis iga inimene, kes seda raamatut loeb, saab iseennast sinna projitseerida, ise ennast sinna mõelda. Et ühest küljest on see selline väga suletud tekst isiklikus plaanis, teisest küljest jälle väga avatud tekst. Sellega võikski selle väikese ülevaate lõpetada ja ma usun, et need, kellele see teema oli päris uus vaatavad nüüd raamatuid natukene teise pilguga ja, ja saavad ergutust, et neid fotosid edasi uurida. Ja need, kellele see teema on juba hästi tuttav. Võib-olla said ka mõne impulsi, kuidas nende fotode tähendusi seal edasi kaevata. Tartu Ülikooli Kanada kirjanduse õppejõud Eeva Reil kõneles teemal fotograafia ja kirjandus. Muusika ansamblilt, pilvikud. Ööülikool tänab koostöö eest kirjandusfestivali Prima Vista. Saate panid kokku Külli tüli. Jaan Tootsen raadioteater 2012.