Koole. Tänane ööülikooli unenägu on salvestatud mõne aasta eest. Unepildis astub üles vokaalansambel Igor koosseisus Anna Errnberg, Linda kolda ja Kristiina Talts, kes aastal 2009 oli vanalinna hariduskolleegiumi teatriklassi õpilased. Juurde kõneleb teatriklassi muusikaõpetaja Jaak Johanson. Me ei taha me ta enam minna selle suure seltsiga. Meie taeva minna selle suure seltsiga ei saa minna, sild on katki, menda minna ei saa. Meil ka mehe haaran siidi ta või niiditaõõne ta või kullaga, selle selge mulle, aga ta ei kulla ka selle, selge mul ta sees. Luureseltsiga ta taeva minna selle suure seltsi, Ta ei neelanud, saab kinni võetud, kelle oma hooleks. Saab GMP võetud, kelle oma hoolets. No vot see, mille jaoks me seda praegu salvestame, on, eks ole, nii-öelda formaat, ööülikooli unenägu mis on selles mõttes vahva formaat, et ta on ikka formaadi vastane formaat. Mina olen sellest niimoodi aru saanud. Et mulle on väga meeldinud need ööülikooli loenguid kuulata, eks ole, sest need on nagu kuidagi mitte Madis loengud. Ja et lisama natuke filosofeerimise vahele, see kõik lõigatakse pärast välja. Et me liigume ju hästi-hästi selgelt nagu sellise formatiseeritud maailma suunas. Ja et selles mõttes noh, ka välja paistab psühhoanalüütikud, eelkõige seltsimehed Freud ja Jung püüdsid ka unenägusid kuidagi formaatidesse või noh, leida neid formaate ja kuidagi midagi ja ma arvan, ka praegu on nagu töögruppe, kes tõsiselt selles suunas töötavad, et saaks nagu unenägusid salvestada ja ma arvan, see saab olema inimkonna jaoks nagu väga kurb hetk, kui see võimalikuks saada. Kuidagi selles mõttes unistusi juba kontrollitakse, küllalt hästi unenägusid, veel väga hästi kontrollita. Haas Lees, sülasime viiend. Uina mousse'i noani. Selles kaabrof, see looga see on nagu mingi hea näide selle kohta. Kuidas lauludega läheb, et selle laulis tegelikult mitte kuulsaks, vaid vaatasin Kaaži? See on vist päritolult šotlane, kes laulis kuuekümnendatel Londoni klubides igal pool mujal üle Inglismaa ja kellel ilmselt ei meeldinud eriti kuulsaks saada või kellel meeldis rohkem nagu köögis laul tehnedes väikestes klubides ja see on tegelikult täpselt tema variant, mille saime kaal hankel nii-öelda produktiks tegid, mis on ka väga, väga, väga andekas ja väga ilus variant, aga nad mitte kordagi mitte kuskil ühelgi plaadiümbrisel seda ei maininud, kus nad selle napsasid sellisel kujul ja no muidugi on see rahvalaul. Ja teise väga ilusa variandina on teinud sellest loost Bob Dylan. Köl from the noos kantsi on tegelikult Bob Dylani variant laulust skaabrofeer. Õhtul, kui sa ilmusid mu ellu oli liiga liiga imeline tunne, see ei oleks uskunud, et võidelnud. Saaled jäänud minu nihistustes. Siit jälle sinul läheduse vaimu tunnen ma. Hai hai jääs. Kas. Ma olen kuulnud, kelle pimedaks võib jääda. Sellest tundest aga uskunud olema ja aina rohkem. Rohkem tahan saada sind oma unistuste sõna. Jayne lohke. Oma unistus tee see. Mõnes mõttes on nagu väga hästi aga mul ei tundlike õel mingit. Me võib-olla ärkaks siis laulma, kuid kõigil on see, kellest laadal Tommyboy putuudovi baiti minnu puutu hinnangut läbi näed suu laadee läbi see suulaade läbi. Mul tulla mulle tulla mul tulla ja mul olla mul tulla. Tulla mul olla, ütle mulle, mulle, sa Uusiina, ütle mulle mulle uusi, näe, mul maikuu mullu maikuu ka siina. Pikkust mul ei ole puudro ja Huubu trio ja mu puudu juustul. Tule seal tääl sa lööd hääldus on saia terri. Vaat. See on wanna ja MIS SUL VIGA, mis sul viga, mul tul niisul veega, Ani Sulviga mul tulla mulle tulla, mul tulla ja mul. Mul ei ole sulle Tennniisulledenüümäe ta sulle teen su õlleedel ril ther, ehi täenüüvee, nüna, ela, saabun. Kattus seal õhuga õpetussõnu veel ka. Mulle tulla mul tulla tulla ja mul on mul tulla tulla. Ja veel, soo vot see siin ju seama kee, kui tants ja veto teenida. See oli Steel. Ja inseil. Ši. Mida vanemaks saad, seda vähem nagu tahad produkti saada, vaata üldse ei taha produkti saada, et tahaks, tahaks nagu laulu kui elumärki ja teatrit kui elumärki ja mingit pildi tegemist kui elumärki ja siis noh, et kui see ükskord eetris kõlab, et selleks nagu julgustuseks meile kõigile, sest vahest tundub, et noh, et kõik ongi nagu formaadid ja et sellest ei saagi nagu üldse enam välja, et nii kindlakäeliselt kõik liigub formaatide suunas või noh, et umbes see, et sa tahad nagu üldse nagu laulda või esineda, siis pead minema kuskile, kus istub 30 neljaliikmeline komisjon, kes kõigepealt peab sind arvustama ja siis noh siis sellest mingeid järeldusi tegema ja noh, kas kõik, eks ole, et see teine, see on ka väga oluline pool ja igasugune võistlemine on oluline poolega. Aga see, kus asjad nagu lihtsalt elu pärast juhtuvad, on muidu millegipärast üha armsamaks. Sest noh, mind on nagu see väga huvitanud see noh, see laulu väga eriliseks muutmine, et ta juba on muutunud nii eriliseks, noh, kõik see noh, see on kõigi asjade spetsialiseerumise-ga kaasnev asi, aga noh, laulmine on kuidagi nagu niivõrd väga eriline, et et osad inimesed ongi nagu täiesti pandud uskuma, et nad ei oska laulda ja minu arust on see midagi väga kurba ja kuritegeliku ja siis saab selle arvel veel teatud formaatides väga palju nalja teha. Kuidas inimesed, kes nagu tegelikult usuvad, et nad ei oska laulda äkki nagu pannakse uskuma, et nad oskavad laulda ja siis on see väga koomiline või traagiline või, ja saab sellest hulga emotsioone ja igasuguseid elamusi välja pigistada. Aga huvitav on ka see, et me nagu mingit pidi oleme teel selle poole vaadates natuke ettepoole lihtsalt andes tausta sellele laulmise olukorrale, et väga tõsine olukord on ka juba rääkimisega, et selles mõttes noh, mingit pidi, nagu on peale tulemas põlvkonnad, kellel ei ole kodus olnud võimalust väga palju näiteks oma vanematega rääkida, sest vanematel pole aega olnud ja ja see on täiesti tõsine asi, et tulevad inimesed, kes ei oska enam ka rääkida, rääkimata sellest, nad ei oska laulda. Ja siis on juba vaja inimesi, kes nende eest räägiksid. Eks ole, kes on nagu noh, niisugused nii-öelda kõneisikud, eks ole, kes neid esindavad, kes vormistavad nende mõtteid ja noh, siig, eks ole, üha suurem vajadus kõikvõimalike pressiesindajate PR-tegelastega läksid, see läheb väga imelikuks see maailm. Et selles suhteliselt peaks midagi ette võtma, selline tunne. Tsiili? La sula sula val haaran. Pojad kesi saagast tullagi la ei sula. Sularaha ei. Tule siis konitunde ei. Niisiis, kuni sinuta veni. Tule mulla teenine Ki WWW. Vana-Rannalävel. Üleval olla luulevale. Nojaa, tei. Mehi mehi, iseni sinu teeloos Moksiilule v. Ei. Siit bensu. Paralleele. Wei Wei sula sulakala ääre alla ja või. Mis on teie enda igaühe kõige parem kogemus laulmisega. Miks sa seda on ja mida ta sellel ajal tundsite? Võistleja number üks, palun. Mulle aitäh. Marika Ma olen võistlejana, Rex. Kui sa nüüd küsisid, mul tuli kohe Kaksasse meelde. Kõige parem tunne on laulda, mis seal laulu nimel, aga see elav. Kaljo Raid käinud just nimelt Tseelov. Duši all on see kõige parem? Ma ei tea. Ma hakkan seda laulu seal ja seal on väga hea soe, veidi tuleb pähe. Igal juhul teinekord on niimoodi, et, et kümnendas klassis meil olid muusikatunnid jahuga siinsamas all kohvikus kohviku, mis siis me istusime ümber suure laua kõik teatrile siis 12 inimest, siis laulsime, seal oli hästi mõnus, sest selle just selline varajane hommik inimesi veel ei olnud. Kohvikus me jõime teed ja laulsime, seal oli hästi tore, me hääletame selle poolt mõnikord koristaja liina natuke arengutes kohale tuli kohale ja lase nugis tipimenditest, ta koristab. Sellest. Aga see oli ka siis, kui te olite ei, kümnendas üheteistkümnendas. Ja siis ükskord te tulite koos Kristjaniga, kes teil, kas sina, Christian, kas oli Kristiina, te olete mõlemad vä? Siis kui te tulite meiega, me olime just mingi seltskond oli just enne olnud, kell oli mingisugune 12, ma arvan. Näod läksid särama, olid kõik kohal ja siis valmistasin seal sülje, valmis, parasjagu pesnud. Tegelikult olgem ausad, ma käisin kraanikausi juures, pesin nõusid ja siis teie tulite istusite laua taha ja Kristjan kitarr kaasas. Siis me laulsime neljahäälselt ta laevalael, mis sündis täiesti koha peal ja Läks mitt väheseks. Ja see oli, ma arvan, üks üks ilusamaid siukseid, spontaanne ja niisugune hästi. Hästi tore. Aga nüüd köögilaulmised ongi kõige võrratuma Kristiina juures ka nime ja ka keegis ja minu juures õismäel ka kiige saunas. Kristiina saun. Sauna eelroovis saunamaja saunamaja ei olnud kamina ees ja siis muidugi sai seal ka paar aastat tagasi. Farmanni juures olid ju põhilised need isamaaliste laulude õhtud kus nii vahelduva eduga kas köögis või rõdul või kuhu parasjagu rahvas kogunes, seal siis läks laulupidu lahti. Ikka nii, tihtipeale on, siis tahad väga? Õde. Selles mõttes, et ma ei aja taga või nagu, nagu mingit siukest üldist tasalülitavad demokraatiat või ma ei räägi nagu sellest, et kõik oskavad laulda ja selles mõttes nagu kõik võiksid ühtemoodi olla, vägevad lauljad seal on, ma arvan, kõikidel aegadel olnud niimoodi, et, et on, on tõeliselt suuri lauljaid. Aga me tunneme neid ära nagu sellisel juhul, kui me ise oskame ka natuke laulda. Ja selles mõttes laulmine on nagu rääkimine olema täiesti loomulik kuidagimoodi inimestele kõikidele inimestele niimoodi loodud, et nad võiks laulda. Ja ma tahtsin kuidagi küsida, et kui palju teil üldse aega on needsamad köögis ja saunaslaulmised ja ja siis veel üks kõlal kohta on, kus on väga mõnusama ette laulda ka. Et noh, nagu inimesel jääbki nagu see nagu jääbki nagu nendes kohtades väga paljude inimeste jaoks, ma arvan, niisugune täiesti keskne elamusele näiteks duši all laulmine. Et see jääbki mingiks tähetunniks, sest ta seal julgeb omaette proovida ja kedagi nagu noh, midagi järgi laulda, mis talle mingil hetkel on hinge läinud. Aga see on päris see, seega on muidugi lõbus ja groteskne, aga ikka päris kummaline maailma, et see niimoodi on. Ja selle kõnelemisega täpselt sama moodi, et me saame ju aru, et keegi oskab väga hästi kõnelda, kui me ise üldse oskame rääkida. Ma arvan, et kõik, kes on saanud nagu tõeliselt suurteks lauljateks, kas või seesama väike Michael Jackson, kes oli väga raske saatusega, et väga paljud mustad suured lauljad on, eks ole, laulnud kirikukoorides ja noh, et, et see, see mingisugune võimalus niisama laulda mingil muul põhjusel mingi elu või mingisuguse sidepidamise pärast on see, mis teeb kellestki suure laulja. Et, et kui alustada sellest, et sa pead minema lavale ja hakkama lauljaks mulle millegipärast selline tunne, et see on väga haruldane juhtum, et see kõik kuskilt peab ikka algama kuskilt köögist või kuskilt koorist, mina olen laulnud väga pikalt poistekooris kunagi just nimelt et me laulsime igasuguseid muid laule peale selle, mida me kontserdil laulis ja mul on alati meeles üks lugu, mida ma nüüd Uno Järvela alt isegi ykskord küsisin, et kust see laul noh, see oli Uno Järvela poistekoor, kes teatavasti oli soomepoiss, mida me tol ajal ei teadnud. Aga et meil oli alati nagu nende bussireiside ajal, kui me sõitsime mööda Eestit või pikad reisid olid Venemaa poole ka rongidega ja niimoodi et siis oli selline laul nagu see kaugel, kaugel põõsa vilus eesti sõdur lamab maas, tema nägu, mis nii ilus surma pisar läigib seal seda laudi moodi kolme-neljahäälsed spontaanselt. Ja kuidagi alati oli niimoodi, et seda kunagi lauldud, kui Eli kõrvalisi inimesi koori juures. Kui oli teada, kes on dirigent või niimoodi või mingeid lapsevanemad, siis lauldi ja kuidagi ei olnud kunagi sellest nagu poistega omavahel juttu, et mis lausel. Et mis Eesti sõdur või miks surma pisar ja milles üldse asi on, et seal lihtsalt lauldi ära see, see oli väga kummaline, sügav meeleolu, mis tekkis, ma arvan, kõikidele poistele ja seda kunagi omavahel ei arutatud ja kommenteeritud. Ja alati kooli kõrvalisi inimesi siis seda ei lauldud. Mingi selline mälestus on ja see oli, see oli alati midagi väga pühalikku kummalist, aga mitte kuidagi mitte selles mõttes pühaliku või noh, see oligi hämmastav selles mõttes, et see oli täiesti nagu kokku leppimata ja et kust või kelle kaudu see laul kunagi tuli. Saint nagu nooremad said sellelt vanematelt poistelt alati kaasa just nimelt nende reisil laulmist ajal ja mingit seletamist, aga juttu sellest ei olnud, eks ole, see oli 60.-te aastate lõpp. Kui mina seal poistekooris niimoodi laulsin, et sellised lood sellised laulmised on, ma arvan, elus nagu mingit pidi kõige tähtsamad. Tänases Ööülikooli unenäos laulsid vanalinna hariduskolleegiumi endised teatriklassi õpilased Anna Errnberg, Linda kolde, Kristiina Talts ja teised. Vahele kõneles muusik ja õpetaja Jaak Johanson. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen, helirežissöör Teet keelman. Kontsertunenägu on salvestatud 2009. aastal. Raadioteater 2012.