Mina olen Anu Allas ja tänases kastjaamade saates tuleb juttu Tallinna 13.-st graafika Teeennalist mis koosneb põhinäitusest pealkirjaga maapagu Rotermanni soolalaos. Sirje Helme kureeritud näitusest, teine naaber Tallinna kunstihoones ja kunstihoone galeriis, eelmise ehk 12. graafikatriennaali Grand Prix laureaadi, Andres Tali isiknäitusest Tallinna linnagaleriis Anneli porri koostatud noorte näitusest kunstiakadeemia galeriis ja okupatsioonide muuseumis, lastenäitusest Kullo lastegaleriis ja Tallinna keskraamatukogus ning triennaaliga. Samal ajal toimub veel terve hulk graafikanäitusi Tallinna mitmetes galeriides ja näitusepaikades. Ajaloost niipalju, et graafikatriennaali korraldatakse alates 1968.-st aastast ja kuna graafika oli nõukogude aja nii-öelda ametlikus kunstiliikide hierarhias mõnevõrra vähem tähtis kui maal või skulptuur, siis tähendas see ühtlasi ka veidi rohkem vabadust ja võimalusi eksperimenteerida ning nii graafikal kui triennaali tal oli üldises kunstipildis äärmiselt oluline roll üheksandana. Kümnendatel aastatel on see roll teosed, mida eksponeeritakse üsna tugevalt muutunud ja kõigi viimaste triennaali puhul on paratamatult tekkinud ka küsimus, et kui kõigi kunstiliikide piirid on nagunii hajunud ja see, mida graafikatriennaalil näidatakse, on tihti hoopis foto või video või installatsioon mis ka tänu juba oma tehnilistele eeldustele nii-öelda traditsioonilise graafika tihtipeale varju jätavad. Et miks siis peab seda sündmust nimetama graafikatriennaali, eks, ja kas peab sellisest tehnikapõhisest määratlusest kinni hoidma nagu ikka, on poolt kui vastu argumente? Kui graafikatriennaali põhinäitusele valib tööd rahvusvaheline žürii siis teise suurema väljapaneku on koostanud üks inimene, nagu öeldud, Sirje Helme, kes on täna ka stuudios ja kelle käest ma tahaksingi kõigepealt küsida, et päris mööda sellest ilmselt ikkagi ei saa. Et kuidas need teosed on valitud veel enne sisulist poolt, et kas on mingid tehnilised kriteeriumid, kas on veel mingit tähendust sellele? Ta on tegemist just nimelt graafikatriennaaliga. No siin ma peaksin alustama sellest esimesest probleemist, mida sa tõstatasid, et graafikatriennaali piiride avardamine, tehnik, kas mina isiklikult leian, kuigi ma ei kuulu graafikatriennaali, ei žüriisse ka nõukogu ega midagi? Mina leian, et ei maksa põdeda selle piiride avardumise pärast, et ta on ikkagi graafikatriennaali ta tegeleb ühe tehnikaga ja noh, ei ole mõtet nüüd neid piire täiesti maha lammutada, sest sel juhul tõepoolest see identiteet kaob ära, meil on igasuguseid näitusi. Graafikatriennaali identiteet on ikkagi sellest ütleski peaks nüüd tegelema mingisuguse vanaaegse tehnikaga, tal on ikkagi põhimõtteliselt materjale selle peal, paljundatud tehnika põhimõtteliselt ta kasutab, joonud, kasutab värvi, kasutab mingisuguseid graafikatehnikaid, mis on ikkagi noh, läbi läbi aastate meil olnud, minu meelest võiks ta südamerahuga olla graafikatriennaali edasi. Muidugi graafikatriennaali enda nõukogu on nagu mures, et nad jäävad vana moodsateks, jäävad kuidagi jalgu, Krakowi kriminaal on ennast väga uuendanud. Alati küsimus, noh nagu sa ütlesid, see on ühed on poolt ja vastu, aga mina isiklikult leian, et las las ta olla graafikatriennaali. Nii et selles mõttes ma toetan kusse teeniga kesksust küll. Minu enda näitus ei ole graafik, aga nii palju seotud selle tehnikaga, sellepärast et see ongi alati selle kuraatorinäituse mõte, et võtta seesama teema, mis on suurel näitusel ja vaadata, kuidas ta teistes ütleme, meediumides välja tuleb. Kui graafika kasutab ühte selget tehnilist keel, siis mida nüüd ütleme, teised tehnikad juurde annavad, aga ma ikkagi nii või teisiti pidasin selliste graafika musti mingisugust joon silmas. Aga loomulikult ma lähtusin sellest sisust. Ja see eksiil või maapagu on täpselt samuti minule ürituse olemuse teema. Kuigi ma valisin sinna teise pealkirja. See õieti tuli inglise keeles Asaleber Huud, millel on natukene teine tähendus kui teine naaber eesti keeles, aga eesti keeles tõlkida näiteks teine naabrus tähendab jälle hoopis midagi muud kui teine naaber ja noh, niisugune keelemängud on, keel on teatavasti keeruline üksus. Minul on tõepoolest videot, mul on isegi koguni maali, tunnistan ma üles, kui ühe installatsiooni osa mul on tehnikate materjalis, mul on üks asfaldist raamat ja mul on trükitud digitaaltrükis, aga mitte ütleme fotomaterjalile, vaid lausa materjalile. Nii et ma olen seda silmas pidanud väga erinevate materjalide kasutamist, seda paljundatava tehnika kasutamist. Muide, sellesama tekstiili peal ka teatavat nihukest, noh, edasi arenguvõimalust levitavust, teatud niisuguse kloonimise võimalus, noh, kui te heegeldate, siis ei olnud kogu aeglaselt edasi edasi sama mustrit kasutada lõpmatuseni, et ka see variant on näitusel olemas. Nii et ma kuidagiviisi ikkagi pidasin selliste paljendatavust silmas küll, kui ma seda tegin. Aga noh, nii või teisiti, ma lähtusin teemast, see teema keskne näitus. Aga mida see teine naaber siis tähendab või mida ta inglise keeles tähendab, täpsemalt? Tegelikult see on võetud üks tsitaat tsitaadi osa või seal, mitte möödunud Veneetsia biennaalil. Jugoslaavia paviljon tegeles identiteedi küsimusega ja siis seal oli tekst seletus teksti ja järsku seal kumas teksti lugesin, torkas mulle silma selline sõnaühend nagu Azarneyberhoud ja see meeldis mulle hirmsasti. Ja see tekst ise ka tegeles tegelikult just nimelt probleemiga, kui sa liigud teise ümbrusesse, mis sinuga toimub, identiteedi kadu või kuis identiteedi kao siis, mis sinu endaga toimub või kas sa sunnid teisi olema sinu enda teised naabrid? Ühesõnaga see niukse positsioonide vahetamine ja miks mitte öelda võimumängud või enesekehtestamise mängud inimeste vahel, kui nad vahetavad kodusid, kohti, kus nad elavad. Et see jäigi nagu tegelikult selle näituse üheks teemaks üheks põhiteemaks, mis saab inimesest, kui ta liigub teise kultuuri kas ta toob selle kultuuri kaasa, kas ta sulandub selles skulptuuris, kui ta toob teise kultuuri kaasa, kas ta on valmis, ütleme, kultuuride omavaheliseks debatiks või ta paratamatult kogub enda ümber analoogilise mentaliteediga või nagu mina kirjutasin omad Eestis selliseid inimesi, kes elavad ühtemoodi nagu neid õpetas ema mis tähendab perekondlikke traditsioone, eks ole, ja moodustavad enda ümber siis sellised suletud ringi ehke. Ja kõigist sellistest variantidest kunstnikud räägivad, loomulikult räägivad ka väga tugevalt on väga mitmes töös esinenud mälu ja mingisugune no unustuse teema või unustamise teema ja väike armastus mingite sugupuu juurte järele tuleb Cavarist öösel esile, et noh, ega nad sellest pääse, kunstnik teatavasti on ikkagi noh, väga emotsionaalselt tundlik inimene ja tõenäoliselt muutumine ühest kohast teise on talle rohkem kui lihtsalt elupaiga vahetamine, see on seotud ka ikkagi mäluga kas juurde säilitamisega või vastupidi läbilõikamise sooviga või protestiga või ükskõik millega alati väga, väga keerulised on need kohanemise identiteedimängud ilmselt 20. sajandi ajalookogemuse kätte ja muidu ka kuidagi see on aeg, see seostub enamasti selliste soovimatute või sunnitud muutustega või just nimelt mingi võõrsiloleku võõras olekuga. Aga et kas on seal mingit positiivset külge ka või kas nendes töödes, mis on teise naabri näituse mingit positiivset eksiili kogemust ka ma ei oskagi, öeldakse, positiivset kogemust on, et ega vabaduse kunstnik mingisuguse rõõmuhõisked oma töödesse pannud. Aga noh, näiteks taanitsedagitson võtnud täna nagu kaks tööd, üks on niisugune väga tõsine, mis, millest on kujunenud ka nii-öelda suure saali ainus töö. Teatavasti juba vene ajast oli see suur saal nagu mingisugune noh, et kui sinna ikka välja pandi, siis sai nagu vinge kunstnik. Ma loodan, et me ei ole veel traktoritega, katsetan siis see töö tuleb väga hästi välja. Aga see on küll täis küsimusi, tähendab, seal on asja nagu kahe suuga silmade asemel on suu ja mis räägivad erinevat keelt, nad ei suudagi kokku leppida omavahel. See on niisugune ka vana metafoore suurigi püsti, aga vaata, mida teevad sinu silmad. Suu naeratab, silmad jäävad külmaks ja nii edasi, neid väljendada nii hästi palju. Tema on suu asemel pannud teises ruumis, siis räägib lihtsalt teist keelt ja need ja need keeled ei saa kunagi kokku. Teine on tal kogemuse Yorgis New Yorgi päevik. See annab vaimuka samamoodi natuke koomiksilaadne töö. Et ta nagu vaadanud seda ka nagu väikese eneseirooniaga seda tööd ütleme Adrian baasi kunstnik, kes esines ka Kassari dokumentaaltöö, on puhtal sellise unustamise peal ja mälu peal, tema väike tütar laulab, vana Albaania rahvalaulude on rahvuselise albaanlane, kuigi ta elab Milanos. Tähendab mul oligi selline põhimõte, et ma kutsun ainult kunstnikke, kellel on isiklik kogemus saavad teises riigis, kes on kõik selle läbi elanud ja siis tema tütar laulab seda toredat Albaania laulukest ja teisel ekraanil selle väikese armsa tüdruku, kes meenutab kangesti renessansi, Budasid vastas, siis istuvad tema sugulased, kes on kõik maha jäänud vaatavad imetledes seda väikest olendit, kes muide ei saa üldse aru, mida ta laulab endale võõras keel kardavad sedasama laulu, mis neile tähendab absoluutselt midagi muud kui sellele väiksele tüdrukule. Tekkis ka minul küsimus sellisest mälu ornamenteerumisest. Et me teeme teatavaid, liigutasime, kasutame teatavaid asju, kasutame sõnu, mis kuuluvad ühte teise kultuurilise kogemuse taga. Ümbritsemine näiteks ma kujutan ette, et kui ma lähen, no ütleme, me läheme teise riiki elama, et mis ma siit kaasa võtan. Ja päris kindlasti võtaks midagi kaasa, mis on kodune. Aga see tõenäoliselt ei tähendaks teistele inimestele ja ka mulle enam, ütleme seal mõne aasta pärast eriti palju, mida tähendab hoopis midagi muud kui see, mis tähendas näiteks Eestis. Ja see on niisugune mälu, ornamenteerumine, märgid muutuvad dekoratiivseks mitte enam niivõrd, neil puuduks sisuline tähendus ja selle tüdruku jaoks tõenäoliselt vanad Albaania kombed, vanad rahvalaulud, mida ta ilusti ema isa õpetanud. Mind ei tähenda talle mitte midagi muud kui sihukest võluvat laulukest, mida ta siis tõelise naudinguga ette kannab ja kui teda viiakse Albaaniasse, siis nende vanemate sugulaste ees erilise edu saatel laulab. Nii et vot selliseid niuke, et neid on, las ma mõtlen veel, kas sa käisid positiivset kogemust? Positiivne kogemus tuleb täiesti veidralt välja. Nimelt Eesti teises töös, mul on kaks eesti kunstniku Raoul Kurvitz kelle oma palusin esinema kui sellist paanilist eksiili minejat. Kuidas ta läks New Yorki, et noh, isa oli põhimõtteline asi, mitte Ta lihtsalt vaikselt jalga lasi ja tema niisugune väga vaimne kontsentratsioon, mis disainid sellest just nimelt põgenemis või äramineku aktismine ta tegelikult tõepoolest vormistas hoopis teisele tasandile. Ja teine projekt, mille mulle pakkus Hanno Soans, õieti on tegemist täiesti mitteprofessionaalse kunstniku ühe vene töölisi, Jüri kord saaginiga, kellele kingiti videoga, kui ta sai seitse kümmendigi saks filmima oma ümbrust. Ta räägib vene keeles, ta ilmselt ei räägigi eesti keeles, ta on elanud siin kogu oma elu, ta toetas Eesti iseseisvus, sai ühena esimestest Eesti passi. Ta peab ennast Eesti kodanikuks ja võitles vingelt igasuguse noh, ütleme selle vene tankid ja nende vastu. Ja ta räägib sellest kõigest, kuidas, mis, kus on tema tänav, tema tehas, tema kodu, tema meri, Vikonna, tema muidu omasta maalib kodus pilte ja need maalid on niuksed väga tüüpilised vene kased, vene maastikud ja see on see tegelikult, mis ta alateadvuses elab. Noh, me võime positiivse kogemusena võtta. Et poolest ta peab ennast eestlaseks, ta elab eestimaal. Ta on eestimaalane sõna otseses mõttes, aga miski asi tema alateadvuses ikkagi kõneleb hoopis teist keelt. Aga see oli negatiivne, see kuulub tema juurde. Veel nendest teistest kunstnikest, kuidas nad on leitud, kas nad on ringlevad mingitel olulistel suurtel näitustel mujal maailmas kust, kuhu nad siis on emigreerunud? Või kust nad on tulnud ja kuhu nad on jõudnud, see kunstnik leidmine on alati subjektiivne, et ütleme, pilt kataloogis ei ütle sulle mitte midagi, see on tavaliselt kas videopilt fiks fotobils, eks ma siis noh, rääkisin sõpradega Ida-Euroopas ja vaatasin ja küsisin lint ja noh, nagu see ikka käib. Aga minu täht või noh, nagu igal näituse teab üks niukene tippnimi olema loomulikult William Kendrits, kes on esinenud nii kasselis viimasel kui Veneetsia biennaalil ja õieti ma poleks tema peale tulnud, kui ma poleks näinud roosis Visbys tema personaalnäitust balti kunsti keskuses. Teekond või reis, kuule, nagu meid eesti keelde oleme tõlkinud ja see oli nagu suur installatsioon, näitus, mina kahjuks seda kõike endale ei saanud, sellepärast et mis, mis olid juures need tema niuksed sketšid paberil, kollaasid, kleepimised, seal oli liiga kallis ta, ta ei tahtnud seda ära saata, lihtsalt. Võib-olla ta pelgas ka, me saame video, see on niisugune väga mitmetasandiline video. Ta räägib nagu kuidas ta teeb ühte filmi ja kuidas teise filmi sees hakkas kujunema teine film ja kuidas talle järsku hakkas tunduma Julverni reis, kuule lõikus seal kuidagiviisi sisse ja noh, ühesõnaga seal niisugused sisenemisel teistesse maailmadesse, mis ei ole nüüd otseselt ütleme, poliitiliselt sisenemiseks, vaid tõepoolest mingiks sipelgate organiseeritud versumid ja samas ütleme see niuke süül, Verni 19. sajandi universumis ta seal välja pakub ja nii edasi. See tundus mulle nagu teistsuguse nurgana või noh, ta, ta nagu avardas selle suhteliselt, nagu sa ise ütlesid, et eksiil on suuresti negatiivse tähendusega. Ta avardas nagu seda on siukest ahistatute teemakäsitlust, mis minu käsitluses muutus veelgi ahistatumaks. Ja sellepärast mul on, mul on hirmus hea meel, et ta kohe vastas ja oli nõus ja kõik on korras ja siis olla üks teine vaatenurk asjale. Nii et Viljandi Hendrik on kahtlemata selle näituse kõige kuulsam nimi. Võib olla kaks kuulsat nime on Adrian baasina, kes Kassari dokument, aga seoses taanilisedaagitš Bosnia-Hertsegoviina päritoluga kunstnik kes elab nyyd Düsseldorfis, kes on ka väga palju, esineb väga paljudel näitustel, sa saatis mitu projekti ja ma valisin tegelikult välja kaks tükki, sest ta meeldis mulle sedavõrd, et ühes sai siis tõepoolest see nii-öelda võtmekujund, mida ma olen ka nagu ajakirjale pakkunud ajakirjadele ja pressile. Ühesõnaga ja teine on lihtsalt see tema kogemus New Yorgist. Üldiselt mul on väga vähe kunstnikke, siis ma palusin osa võtmas ja see on minu meelest mulle hirmsasti meeldib, see oli mul tõeline leid, armeenia juurtega argentiinlane, no ja siis on elanud Pariisis ja siis ikkagi Berliini kolinud Silvinodeerium ergitatsion kes ongi toonud just nimelt kolme tõugu asja. Ta töötab nagu hoopiski materjalis, üks on siis niuksed, vanad Armeenia tekstiilid, õieti niuksed, heegeldasid kudumid, mille nad on siis lisanud oma mälestused ja siis on tal ka digitaalprint digitaaltrükis, granaatõunast granaatõun on väga palju tähendusi ja see on seoses selle armeenia suure talgutega sajandi alguses, kus siis sai alguse tegelikult tema suguvõsa emigreerumine erinevatesse riikidesse. Ja kolmandaks, mis on siis meie nii-öelda selles Ühel seinal, kui trepist üles vaatad, mis, millel on ka alati mingi võtmekujund seal, siis väikestest fotodest ja sellistest, noh, kuidas ma ütlen äkki alustest, noh, nagu see, millega te rasedad naised teavad, seal on siis fotod peal, kus on siis niuke kahe profiili nagu suulise kujund, mis tegelikult peaks, mis on üsna pehme kujundi või mida ta ise ütles, et on, mis on leppimise teineteisega kokkusaamise kujund. Aga kuna väsmi seina mustaks ta oli sellega nõus, siis see muutub omamoodi kahetasandiliseks. Siis palusin ma veel Makedoonia päritoluga MaaBerliinis elavat kunstnikku, kageleb perekond on tegelikult välja rännanud Küproselt jälle tänu poliitilistele probleemidele ja türklaste tagakiusamisele tema siis esitab siis ka selle Berliini kotkastele, rassi, kotka kujundi, eks ole, mis tempel hoovis väljas ja siis ka Makedoonia kaardi, mida makedoonlased ise nagu esitanud, noh, mis võiks olla niisugune Makedoonia võiks olla 1913.-st aastast. Ühesõnaga need eksiili juured, ei ole mul mingisugune teise maailmasõjajärgne või ainult 90.-te aastate probleem vaid nad tulevad kaugelt, kuidas on ikkagi ja kuidas perekonnad on säilitanud kinnihoidmise sellest oma juurtest oled sa kursis nende pahineid töödega? Ma ei ole kahjuks väga palju kursis, ma olin kursis kogu selle pika protsessiga, sest et see on kestnud kaks aastat. Ma olen näinud seda kõrvalt, kuidas on olnud, kuidas oli slaidivoor, kui palju neid slaide tuli siis on tegelikult suur administratiivne probleem, võin ma ainult niipalju öelda, et see oli muidugi tõenäoliselt suisa mitte meeldiv üllatus kõikidele Eesti graafikutele, et rahvusvaheline žürii valis ainult ainsa eesti graafika onu kalmu sinna välja. Kui me oleme otsustanud rahvusvahelise žürii kasuks, siis me aktsepteerime kahtlemata ka tema otsuseid, nii et seal polnudki midagi enam rääkida, nii et aga kahjuks ma olen näinud, seal ei ole leidnud aega slaidid veel üle vaadata ja võimalik, et see on ka see, et ma ei tahtnud nagu, ütleme, mõtteviisi segamini ajada, milline on nende kahe näite suhe, tähendab selle kuraatorinäituse ja siis selle nii-öelda demokraatlikult valitud astega ülevaatlikuma või selle põhinäituse omavaheline suhe või, või mis siis üksteisele annab või kas üks on mingisugunegi nii-öelda mingi laiem platvorm ja teine on siis kuskile sügavamale minek või ma arvan, et see suur näitus on kahtlemata avaram, seal on väga palju erinevaid vaatenurki. Seal on väga palju erinevaid mentaliteeti, nii et ma olen kindel, et ta on oluliselt avaram näitus kui, kui minu näituseks, et noh, nagu ma ütlesin, ma olin jäärapäiselt silmaklappidega kinni selle omanduses, kinnisidee küljes, teades, milliseid variante kõik eksiil pakub, kui kerge on libiseda kõikvõimalikele kõrvalradadele, nad on nii ahvatlevad. Ja head kunsti on ju, hoidku jumal, maailm täis, sa võid ükskõik mida sinna panna. Sul hakkab töö meeldima siis tarida näitusele, küll sadele konteksti leiad. Pärast ma sügeda enese piitsutamisega otsustasin, et ei, et ma jään väga kitsalt oma teema külge kinni. Ma tunnistan, seal praegu, kui on tõepoolest ta kõik näituste saalses laiali. Ehk oleks võinud veel paar nime olla. Aga kui ma seda nüüd taipasin, et ruumi ruumi on küll. Ta oli natukene hilja, kataloog oli lihtsalt juba trükitud. Aga võib-olla ühe kunstniku jaoks oleks isegi ruumi veel olnud, aga asi on lihtsalt selles, et see kallis ilus kunstihoone on niivõrd ebasobiv ruum videote näitamiseks ja see on nagu mõttetud sisse ehitused omamoodi, aga ta nii prestiižikas ja ta on väga hea koht ja Kunsioonise tahtis ta näiteks. Nüüd me kaotasime omamoodi palju ruumi selle jaoks, aga pole midagi parata, selline ta on, selle eest on kunstnikud väga rahul, nad jumaldavad, et nad on ruumis üksi. Nii et noh, ma loodan, et see hakkab ikkagi koos mängima. Aga jah, võib-olla oleks võinud üks, maksimum kaks nime juures olla. Nii et jah, nagu ma ütlesin, minu printsiip oli noh, selgelt isikliku liikumise kogemusega. Kusjuures noh, iga iga kunstnik ei pruugi sellest üldse küsimust teha, kunstnikud elavad kord siin, kord seal ja pole üldse mingit probleemi, aga ma valisin just need kunstnikud, kellel, kellele see ikkagi oli noh, tema kunsti probleemiks ja selles mõttes ma, see näitus on palju kitsam kui korraks veel tagasi tulla selle valulise eesti kunstnike küsimuse juurde, et keda ei ole ei põhinäitusele ei ole ka tee sina näitusele kas eksiil ja maapagu ja teises osas ja, ja muu taoline on suhteliselt selline levinud ja nii-öelda kohati trendikas teema või mida ka Eesti kunstnike kunstnikud püüavad ikkagi sellega mingis suhtes olla kuidagi interpreteerida. Aga kas see siis lõpuks ikkagi tähendab, et nad ei ole sellega kas hakkama saanud või et näeb sellised trendi teemad ikkagi päriselt ei tööta praeguses Eesti kastis või on need kuidagi kas üle võetud või, või kuidagi formaalselt käsitletud või, või on lihtsalt eesti nööride armetu, et ei ole mõtet selliste suurte tähtedega kõrvuti panna? Ei, päris kindlasti üle Eesti kunst armetuse, see ei tule kõne allagi, aga minul oli väga lihtne printsiip, et noh, nagu ma ütlesin, ma tahtsin inimest, kes on selle valu ja vaeva ja emotsionaalselt transmissiooni läbi elanud ja kurvitsal lihtsalt ja sel juhul oleks pidanud otsima ikkagi mõne pagulaskunstniku hoopiski, aga kellel noh, vanad inimesed, kes tookord ära läksid, ma tahtsin, et see oleks füüsiliselt läbielatud kogemusi, sealt ma leidnud sellist kunstniku praegu või? Nad on ikkagi ju paigalisel kunstnikud meil ja kui ma oleksin kutsunud, et teie, palun sel või teisel teemal loomulikult oleks elanud kunstnike sellega hakkama saanud, aga ma tahtsin seda enda valusat läbielatud kogemustest. Ma otsisin just neid nii-öelda vanamoodsad, kes ikka veel ripuvad teatavate tähenduste nagu noh, mingisugune sünnimaa või kodupaik või noh, mingisugused oma traditsioonid ja just selle küljes, mida noh, tõepoolest see, mida õpetas ema, nagu ma kirjutasin jutumärkidesse ja see oli põhjus, miks vari, vanide kurvits kui noh, niisugune tõepoolest mani Kahn lahku ja ja, ja see oli põhjus lõpuks Juligortšaagin on oma elupaika vahetanud. Tõenäoliselt lihtsalt ei tajunud ta tuleb teise, kui ta lahkus, ta tuleb teise kultuuri, tema jaoks oli see nõukogude liit kõik. Aga ta nii palju ju vahetas oma arusaamu, et kui oli vaja otsustada 90.-te algul, kuhu sa kuulud, tema otsustas, et ta kuulub Eesti juurde. Ta pidi teatavad sisemised otsused enda jaoks vastu võtma, talaks võinud südamerahuga kuuluda näiteks interrinde koosseisu. Et selles mõttes ta tegi oma valiku ja vaata, see on see tõsise positiivne näide. Mis sa küsisid, et noh, et kas Eesti kunstnikud poleks hakkama saanud. Ma arvan veelkord, et muidugi oleks saanud. Loomulikult oleks saanud. Aga seal on ka üks teine asi, kui Andres Tali selle ütleme, selle oma nii-öelda avalduse tegi või noh, ta on küllalt poeetiline seal ka kataloogi ees ja ka pressitekstides siis ma arvan, et tema ei mõelnud ka seda niimoodi kitsalt tema jaoks oli see pigem vaimne probleem, kui ma seda loen ja loen ja ma arvan, et seal millegi nihukese materiaalse ka tegu eeskätt, et see oli niisugune noh, mingite mentaliteeti, hoiakut jumal teab, mille liikumine ja sa leiad ennast kas isolatsioonis või mitte isolatsioonis, et tema, kui ta selle välja mõtles, ta ei mõelnud kindlasti seda noh, niisugust füüsilist asja rõhutanud, ma arvan, Ta mõtles pigem noh, mentaalseid eksiil rohkem. Aga noh, ega ta ju ei kantserdanud mind või noh, selles mõttes ma olin noh, vaba ja mina keerasin selleni väga kitsalt selliseks puhtalt füüsiliseks kogemuseks ja need praeguse näituse et ei ole tehtud mitte selle näituse jaoks, vaid nad on olnud valmis juba varem välja. Ei, kabja eestlased ei ole sellest ja, ja need on ikkagi, nad saatsid oma teid mulle vaatamiseks ja siis ma valisin need välja. Ja isegi üks näiteks tan Michalt Jaanu, kes on rumeenlane, kes elas Saksamaal auserdamise nüüd Norras, on hoopis 80.-te aastate lõpus, sest sealt tuleb juurde veel üks teema seal nende õnnetu ida- ja Kesk-Euroopa bloki kunstnike paaniline põgenemine Euroopasse, mis toimus just 80.-te lõpul 90.-te algul ja meil on ka konverentsil üks teema, Ireyand seos Rumeenias. Tema teema ongi just nimelt see kunstniku pagemine karjääri nimel. Ta leiab, et tal on mujal parem töötada. Siis ma võtsingi just nimelt selle üleminek vaja, töö kaheksa on 88.-st aastast vist hoopiski pärit ja panime hoopiski selle, et noh, kuidas siis tol ajal kunsti käsitleti ja need ikkagi kunstnikud ju kõik lasid suures osas jalga, Eestist ei ole sellist immigratsiooni toimunud. Mis teemad seal konverentsil väelanud. Konverents on liiga ilusti öeldud, ma, ma tean, et see oleks pidanud olema teaduslik prints, aga kuna no ja otsustasime, et liigume Tallinnast välja viinistusse ja siis ma mõtlesin, et teda õieti Niinistu tuli nüüd viimasel hetkel meil oli plaan minna Käsmu hoopiski. Ja ma kujutasin ette, et seal sellist ranget teaduslikku konverentsi pidama hakatuses naljakas. Algul ma palusin neli, millest on noh, ütleme niisugust 45 minutise ettekanded täiesti, piisab, aga kahjuks mulle ütles ära või õieti ta kadus ära mul pojana Page, kes on niisugune täielik immigratsiooniasjatundja ka Jugoslaavia, kes elab Berliinis oma maal, peaaegu on, personal, on kratta vähemalt mõned aastad tagasi keskureeris noh, seda kuulsat näitust ahtris vool Stockholmis, Moderna, mis eetis ja ta oli tulemas tulemas, abistas mind isegi kunstnik otsimisel ja siis siis ta siis ta lihtsalt kadus ära. Siis ta oli Jugoslaavias samal ajal suur näitesaamine. Nii et minu avaettekande teeb maraton kukkuri. Ta on soomlanna tükk aega töötanud plasma kuraatorina ja on praegu Norras Bergeni Ülikooli professor. Seda on ammu huvitanud kultuuride sulandamised ja see teema oma ja võõras ühe kultuur ja teise kultuur. Kui keegi mäletab, siis viimase Arci ars 2000, mida siis soomlased teevad üle viie aasta? Peakuraator oligi tema ja ma mäletan, et see niisugune võõraste kultuuride, võõraste nägemuste, võõraste nii-öelda kodude sissetoomine Diazmasse šokeeris üsna ka Eesti kriitikuid ja minul võttis ka üsna tükk aega, et kohaneda selle mõtteviisiga, mis Vaaretav too korral oli. Ja nüüd on aeg mööda läinud ja ma saan väga hästi aru, mida ta öelda tahtis. Ja nii ma sellepärast ta siia kutsusingi, teine esineja nirinaid Siivas, kes just nimelt võtab selle nüüd ütleme teise aspekti selle Kesk- ja Ida-Euroopa kunstnike pagemise Euroopasse karjääri nimel. Ja kolmas on siis Mihhail Lotman, meie palun väga eestlane keda ma siis palusin, et ta kasutaks selliseid või mõtleks nende suurte teemade peale noh, et ei tegeleks nende ütleme, konkreetsete juhtumitega vaid just nimelt mõtleks suurtes mõistetest, mis tähendab kauguse mõiste või noh, ajalise äraoleku mõiste või noh, ütleme noh, üldse kõik need suured mõisted, mis sinna juurde tulevad. Ma olen lugenud teksti, mille ta kirjutas kunsti ees, ma loodan, et tema esinemine on pisut pikem ja noh, vähemalt saab seda ka küsimustega siis suunata. Nii et need on nagu kolm peaesinejat, eks ma ise räägin alguses loomulikult ma püüan selle pojana pelsi puudumise tasa teha ja sellele järgneb siis paneel, kust võtavad osa need kunstnikud, keda ma olen palunud nii-öelda oma kogemusega kunstnikud, kes siis võiksid noppida nendest ettekannetest asju, mis neid kuidagiviisi puudutavad. Ja me nagu käivitame avalikku debatti sel teemal ja ma tean, et meile on tulnud juba üks kiri, mis tahaks ka kõrvalseisvatelt kunstnikud, kes tuleb ka siia, kellele hirmsasti ei meeldinud Villem Kendritsi kutsumine, seda leiab, et hiljem Gensitsion andisi niit oma tead mõnedes avaldustes, mida mina ei ole küll lugenud. Ja tema tahaks alustada Villem Kenditšiga debatiga sellel teemal, aga Villem Kendrits ei tule ja noh, eks ta siis debateeri minuga. Nii et vot selline on nüüd konverentsipäev planeeritud. Niisiis kunsti jäämad soovitab Tallinna 13. graafikatriennaalil, Rotermanni soolalaos, Tallinna kunstihoones, kunstihoone galeriis, Tallinna linnagaleriis, kunstiakadeemia galeriis, sektsioonide muuseumis ja mujal. Avatud oktoobri lõpuni. Stuudios oli Sirje Helme Jana alles aitäh kuulamast ja kohtumiseni. Kunstijoonud.