Ööülikool. Temas oli mingi eriline universaalsus ei olnud mingit tähtsust, kes tema ees seisab kas ortodoksteest võim, pundist või ükskõik kes ta andis kõik, sest see on hing. Sest see on inimene. Koole. Pühaziluani tekstid on väga olulise tähendusega helilooja Arvo Pärdi loomingus. Staaret siluani mõtted on aluseks Arvo Pärdi ühele peateosele Aadama itk, samuti teosele siluansong. Nende tekstidega puutusid Arvo ja Nora Pärt kokku juba 1900 seitsmekümnendatel aastatel Tallinnas. Ilmselt ei osanud sel hetkel aimatagi, et juba mõne aasta pärast kohtuvad nad Inglismaal Essexi kloostris. Pühast siloani vaimse õpilase isa sofroniga Noora ja Arvo Pärt olid üle 10 aasta väga tihedalt seotud isa Softrooniga kelle kaudu avanes neile ka pühas illuani õpetus. Aatose pühasofroni oli väga kirju elukäiguga mees. Ta sündis 1896. aastal Moskvas. Õppis maalikunsti skulptuuri arhitektuuri, veetis nooruspõlve kunstnikuna Pariisis. Oli aastaid religioossetel otsingutes ja kahtlustes, õppis Pariisis pühazergiuse bioloogia Instituudis, kuid katkestas õpingud ja asus elama aatose Saarele Püha pantelleimanni kloostrisse. Aatusel kohtus ta oma õpetaja staaret siloaniga, kelle vaimse juhatuse alla jäid aastateks staared. Siluan usaldas tema kätte oma märkmed vaimulikust võitlusest, mille raamatuks koondamine ja nende tekstide avamine sai isa Softrooni elu ülesandeks. Iso froni elas seejärel aastaid erakmungaelu, pöördus siis tagasi Pariisi, et anda raamatuna välja oma õpetajapärand. 1959. aastal asutas iso Frooni Essexi püha ristija Johannese kloostri isa sofroni maine teekond lõppes 1993. aastal. Tänases saates kõneleb muusikateadlane Nora Pärt Essexi kloostri rajajast staaretz sohvroonist. Saade on salvestatud Laulasmaal Arvo Pärdi keskuses. Tere, kallid üks Šveitsi preester nimega sime on. Ükskord tuli safruni juurde oma murega ta pidi alustama kloostrit ja oli suure hirmu all, et kas see on üldse võimalik ja küsib safroni nõu. Safrani räägib ja see ei ole üldse võimalik ja kui siis ainult suurte pisaratega ja vaevaga. Ja verega. Et teie ees on kuristik, siis hakkab naerma kõva häälega, isake, ennast sinna hüpake, mina juba olen epannud, nüüd on teie kord. Vot see on tüüpiline safroni. Pisiasju ja suuri asju ja nii suur aukartus ka selle inimese ees. Väga kergesti võib midagi viltu ütelda, sest me ei saa ennast üldse kõrvale panna. Tulem kloostrisse. Tähendab enne kui ma sinna sattusin, see oli meil esimesed kuud läänes. Ja enne seda meie kogemus kloostrites sulle ainult kuremäel. Ja väga armastasime seal käia. Ja nüüd ma satun sinna ja midagi ei klapi, midagi tuttavat ei ole, kõik on teistmoodi. Mingid reeglid ei ole, mingid kombed ei ole, kõik on vabad. Alguses oli küll paras segadus siis safroni, kui mind esitleti temale, siis ta minu kohta ütles see ta Venemaal on natukene krampis. Ja siis krampis daamistus söögi ajal võrdlemisi ligidal tema juures ja ma istusin niimoodi külje tema poole ja. Nüüd võta julgust kätte ja küsi ja ma palusin vestlust temaga. Kohe oli valmis ja kui söök oli lõppenud, kohe tellis poistelt kohvi sinna büroosse. Ja Me läksime Tiroosse, istusime kirjutuslaua taga. Kui ma istusin, tema vastas, siis maa spontaanselt, ilma et ma seda oleksin endale ette võtnud. Hakkasin rääkima oma elust ja kõige jubedam andest asjades, oma elus. Ja võrdlemisi pikalt ta väga tähelepanelikult kuulas. Mul oli ka üks kogemata pilt kaasas, kus ma olin Anneliga koos Viinis. Ta väga pikalt uuris seda pilti millegipärast. Ja kui see minu jutt lõppesega vestlust ei olnud, ta räägib, et no las ma annan teile patud siis andeks. On midagi juhtunud, ma ei oska sellele sõnu leida, see oli mingisugune sündmus, midagi ta liigutas paigast ära minus. Seda ma nüüd tagantjärgi nii mansi nende sõnadega võin ütelda. Aga see, mis pärast neid palve, et oli, oli teine maailm. Ma sain aru, et see on kõige tähtsam hetk minu elus ja kõige tähtsam inimene minu eas. Ja kui ma tulin koju, mammelatan arvule, ütlesin arvuma kohtasin inimest, kes tirib meid taevasse, kas me tahame või ei taha seda? See oli see algus. Sa kohtud mingis substantsi ka suurel hulgal, mis on tõde. Ja see täidab sind nii ära, et kõik kõrvalised asjad on tähtsusetu. Ja see on tema klooster, kui te sinna lähete, te tunnete mingit erilist vabadust, vabadus olla nii nagu sa oled. Ja vabadus üleliigsest tema nagu puhastas lausa midagi kirikus. Võib-olla mõni teine preester ütleb mulle, et see on ketserlikum mõtted. Aga Ta ei ole revolutsiooni teinud, vaid ta oli tee sees. Ja ta nägi täpselt, ilma milleta võib ka väga hästi elada. Kõik need kombed rahvuslikult. Pükstega ei tohi käia. Et tema kõrval sa lihtsalt puudutasid seda taevariiki ja isegi nii palju, et vahest olid väga tõsised teemad või väga tõsine olukord, kus oli vaja natukenegi tõsisem olla. Kogu aeg olid rõõmus selline, sest tema kõrval oli Ma keeran seda teie poole, on kahju, kuid seda pilti ei näe. Vaadake need silma. Üks kord võib-olla see oli isegi esimene kord, kui Arvo tuli alguses, mina käisin üksinda siis nii nagu ta arvud nägi, ütles. Ma tellin kohe ühe kõige paksema filosoofiaraamatu, et võtaks kätte Te. Ei taks pikali ja jääks magama. Vot need on tema ilmselt ta nägi väga, kurnatud ja väsinud. Mis muusikasse puutub? Noh, sellest peab võib-olla eraldi rääkima, kui andekas inimene ta oli, kui mitmekesine ta oli. Kui vastuolulised omadused tal üldse oli, kasvõi tõsidus, äärmine tõsidus ja pidev naljategemine ja see ei olnud liigurdamine, ta tegi seda täitsa nagu laps. Aga kui ta esimest korda kuuldes tabulad siis ta ütles arvule, et olete seina läbi löönud ja see on lause, mis on Arvo päevikutes olemas, et ma tahan läädis seina saada. Ja ka edaspidi ta tundis huvi iga detaili suhtes partituur koos sees kontserdiolukord. Köiteid huvitas. Väike vahemärkus Arvo Pärdilt. Tal oli mingisugused erilised anded. Ta ei olnud ju muusik ise. Aga ta oskas näha struktuuri pärast kuulamist detailideni välja. See on nagu mõnel inimesel on selline anne, kui ta vaatab ühe suure müüri peale, mis on laotud telliskividest ja üks pilk ja ta ütleb, mitu kivi seal on? On olemas. Vaat niimoodi tema suhtus, sellepärast meil oli see. Momentaalselt tekkis selline side. Tähendab, tema avas selle. Ja kui Arvo rääkis, et kontserdi ajal laval on väga raske rahu säilitada. Ta ütles, sellel ajal peab. Ja pärast Aadama itku töö ajal Arvo ikkagi tormas tema poole täitsa niimoodi ahastuses loomingulistest ahastuses ütelda. Tal tekkis mure, ta ise rääkis, et ma kartsin, et te olete murdunud või et ei pea vastu. Aga siis, kui ta pärast suhtlemist ta ütles, ei, ma olen tee rahu. Need on õiged probleemid ja õiged asjad, mis teid vaevavad. Aga samas ta rääkis, hoiatas väga tõsiselt, et see loominguline kammertoon, mis inimese sees on, sööb väga palju energiat. Et sellega peab arvestama, et mitte tühjaks joosta. Sööki nii et ta on täitsa selline emalik, selline pehmus oli ka oma mungad ja nunnad eest on igasugused ka jutud, kuidas ta nendes toolid seal antakse sulle võimalus olla nii nagu sa oled. Sänniti peavad, ei tohi midagi hakata punnitama endast. Ja ta räägib, et see on kõige-kõige tähtsam inimene iis leiaks iis, teeks otsus, ise valiks endale mingi reeglid, aga ta riskis, iga vabadus on seotud suure riskiga, muidu ta ei ole vabadus. Ja vot see risk, mida jumal andis inimesele ja inimkonnale ja Aadamale ta riskis ja Adam kukkuski. Ja see risk on iga päev kehtib edasi. Kas me valime paremat või vasakut seda või teest? Iga hetk on selle riskiga seotud ja valikuga seotud, mida safronni usaldab. Minus ilmnedes oli täitsa hulljulge usaldus, sest ma tulin sinna ja palusin, ütelge, kuidas ma pean siis tegema? Et ka jumalast filmides ei olegi suuremat väärtust kui ühte inimest unikaalsed olendid hoida niimoodi, et anda talle seda vabadust, aga see tõi maailmale nii palju kurja. Seesama vabandus. Nii et vot seda draamata elaski päevast päeva võltsvalu temas seda kõik tundsid, kuigi ta naerab, teeb nalja, aga et see kõige tähtsam teema tema jaoks on valu kusagil ta, ta ütles mulle, ta kirjutab, valu on minu elu leitmotiiv, see on tema enda sõna. Vot see on seotud selle vabadusega, mida ta meile kõikidele usaldab. Ja see on armastus. Jätkab muusikateadlane Nora Pärt. Arvu päevikus on üks koht, mis ütleb väga palju. Ükskord meid kutsuti kööki sinna väiksesse majja ja seal me vestlesime safroniga. Aga vestluseks seda raske nimetada. Lihtsalt istusime, vaatasime üksteisele otsa. Ja mingid teatud hetk, selline võib-olla need Aadama ajal, Arvo oli päris tihedalt temaga. Arvo kirjutab oma päevikus. Must sai kõik selgeks ja mitte midagi rohkem ma ei karda ega kedagi. Ei valu, ei surma. Kõik sa ühte punkti. Nii tähendab, vot see oligi safruunitennomin tema kõrval. Sa tundsid mingisuks fookust oma elus, oma ümbruses, oma elu mõttes kõik, kõik, kõik jooks ühte ja sa oled täidetud. See ei ole mitte vestlus, ei ole mid. Intellektuaalsed teadmised ta ei räägib ja kui ta on Lihtsad kuulema ta tihti kordab, et teadmised ei tule informatsioonist vaid tegudest. Kui sa elad oma elu, aga niimoodi elad nagu Ivangeelima söödud, see tähendab jumala käskude järgi, mis peaaegu võimatu on, aga sa maadlejad selle nimel. Ja kui sa tegutsed, siis sa saad midagi teada ja muidu sa ei saagi teada, sest teadmine on olemine. Vot seda mõtet väga tihti eri kujul ka oma loengutes kukkuja kutsub, ta palvetas, mees. Ja see alles need juua mul üldse kohale. Kui suur oli see ja kuid pide see kasvab, see on nagu seenepandud ja ta töötab ajaga. Ma tunnen, et midagi muutub ajaga tänu temale minus. Ma olin kloostris ja äkki tema kutsub mind jutule. Noh, see on suur kingitus, ma ei ole palunud, vaevalt käib, vaevalt hingab, tellib jälle omale seda kohvi, esin. Ja ma ei ole midagi küsinud ja ta hakkas mulle rääkima nii huvitavaid asju. See on minu paat, et ma ei ole seda üles kirjutanud, aga kui seda lühidalt võtta. Ta tõi igasugused näited ka füüsikast ja teestest aladest, et ütelda, et tegelikud meie ei ole midagi muud kui jumala mõte. Vot meid ei ole. Me oleme üks mõte, jumalad kui ma seda praegu ütlen, ta jääb nagu lamedaks, aga tema tegi selle ümber nii palju lisanäidet mulle selgeks arvul. Ta rääkis, et ta on kõik ära teinud. Et ta võib endale lubada olla laps. Ja sõna lihtne ja lihtsus ja loomulikkus üldse väga tema oma olla. Ja arvule ütles, olge lihtne, käige lihtsalt räägi, Kelly. Tehke köiki asju, lihtsalt olete ära teeninud, olla laps ja olge. Ja eriti pärast tabulata pärast passi vodka. Ja kui Arvo küsis tal õnnistust järgmiste teoste peale, ta ütles, ma annan teile õnnistus juba ette kõigi peale, mida te üldse kirjutate, mäletad seda? Kloostris ei armastata teha teemast sellised selgeltnägijad või imetegijad täitsa raudselt lõikavad seda teemade ära, et ei oleks mingit ažiotaaži, mingid eksalteeritust. Nii et need on mee jaoks sellised tajutavad asjad, sest suurest Joloogiast me suurt ei saa midagi aru. Ja safroni oligi väga suurt dioloog, aga ta oskas seda nii arusaadavas keeles nii arusaadaval moel. Ja teda peataks väga kõrgeks dioloogiks. Mitte meie põlvkonna ka mitte meie sajandi, vaid meie 1000 Meie, kes oli meil ligidal, kes hoidsime teda käes kinni, mees suudlas sellest aru saada. See on Teeenne inimene pärast Semjon noomib aga slov 10. sajandi 10. sajandi, kes viimati pärast teda päris selle jumaliku valguse kohta sellist ideoloogiat nagu ei olegi tekkinud. Ja see on nii kõrge, et seda ei lubata kõikidele munkadele lugedagi, et liiga kõrgele ei tohi lennata, kukud sealt ära ja see on safroni mis tema juures ka linnule väga torkas silma. Temas kõlas alati mingisugune traagiline nuut. Võta, naerata, teeb nalja, ta ei teeskle, tõepoolest on lõbus inimene, täitsa võib ütelda. Samas see tema tundlikus vaimne tundlikus ei võinud mitte reageerida selle maailma kurjuse peale. Ta räägib, maailm on meeleheitest peaaegu terve, maailm kisab valust ja kurjusest. Kuidas meie võime siin rahulikult olla ja? Ja teda võib isegi nimetada Adama dialoogiks ja see valu, mida ta kannab, kaasa, mis on terve maailm täis. Vot seda ma väga tundsin ja see oli mul kuidagi väga lähedane. Ma istusin selle vana maja juures, seal on siin väike ping. Ja tema tuleb kellelegi, kas seal on tegelikult pime, ega ta suurt ei võinud mind näha, hästi. Andnud traagilised olukorrad avaneb meie süda kunni põhjani. Vot sellist läkitust andis mulle elule kaasa. See tähendab, et niisama mõnusalt kergelt hästi rahulik, midagi ei toimu. Nii nagu teemakriisid onu korradest sa alati edasi suure hinnaga, valusa hinnaga suure vaevaga. Nii on ta kasvanud. Teda küsiti, miks te nii palju naerate? Mitte ainult teda, vaid ka neid munkasid? Nad räägivad sellepärast, et öösiti, kui ma üksinda oleme, me nutame. Vot siin on selle idakiriku pärimus väga suurt tõde, mitte niimoodi, et nad päeval teevad nägu, nagu nad oleksid lõbusad, öösel nad on siis ehtsad, ei ole. Selleks, et naerda, peab nutma, ma ei hakka süvenema sellesse, aga see on omaette teema. See paradoks isegi on olemas sellised väljendid. Või sünnitab rõõmu. Kui niimoodi nad vastavad, siis sellel on oma sügav sisu. Siis loomingulises teema on littal väga tsentraalne ja ta ei teinud vahet kunsti ja elu vahel räägis oma elu kujundada või läbi käia või elada üldse, et see on loominguline protsess. Ja nii nagu iga loominguline protsess, ta on piinarikas. Ta isegi kirjutab, et see on lausa traagiline. Kusagil ta kirjutas, geeniused kunstis on traagilised persoonid. Niivõrd vaevarikas on see protsess ja see käib iga elukohta, mida me elame. Kuhu me seda välja viime, mis me sellest teeme ja kelleks me saame. Kogu aeg ta seda kordab. Et see on looming. Ja kutsub Julge olla isegi hulljulge nagu temagi. Vot see julgus ja intensiivsus ja valulisus, vot see kobar, vot seda ta kiirgas nagu välja. Ta mulle mitu korda rääkis, et jumal, mitu korda elus asetas teda sellisesse olukorda kus viskas kuristiku, mitte tema ei pannud, viskas ja ta jäi rippuma mingi peenikese nööriga, jäi hirmed kukubki kuristikku, et viimasel hetkel käe alla panna. Niimoodi jumal temaga eluaeg on käitunud. See ei ole igaühe mõõt sellist katsumust läbi käia, aga temal oli see tähendab, vot need kõik kõrgused, millest ma räägin. Julges kannatada ja oskas kannatust kanda. Tema kõige suurem kompliment on sügav süda. Seda võib väga mitmekesiselt aru saada, mis tähendab, aga ma arvan, et lõppude lõpuks on süda, mis on valmis kannatama ja jumalat kiita. Ma arvan selle järgi, mida ta vahest on rääkinud ja ta on väga palju kannatanud elus. Aga samas mõni teine inimene samas olukorras polekski kannatanud, see on tema tundlikkus, tema eriline sügavus, teose sügav süda, kus sa lased tõel tegutseda sinu sees ja see on väga valus. See tõde ei mahu meis. Räägitakse, et kõik meie kannatused ei ole mitte midagi muud kui tõe tööpuudutus, mis ei mahu kuidagi, me ei taha seda valus. Vot siin on sellised vastuolud, vastandlikku asjad. Ja seda ta kogu aeg kiirgas välja mõni mu tuttav räägis, mis kogu aeg kannatab ja kannatab, seal oli siis medali vot temal Ta läbi igat hetke tundis kõige sügavamaid punkti tõest argipäevast kogu aeg kordab, et ei ole olemas väikseid asju, ei ole olemas, see ongi tõde. Kuidas me need elame? Et võime dioloogiat õppida ja mitu ülikooli lõpetajad ei saa mitte midagi. Meil võime isegi uskuda kaotada et olemine ja mismoodi sa oled. See ongi see, mille nimel me kõik, nagu võitleme kogu aeg. Ta oli selline tüüpiline venelane ka. Sa kohtusid Vene aristokraadid kus sa leiad sajaaastaste aristokraati, nad on kõige ammu surnud, eks. Tema keel, vene keel, tema haridus, tema käitumine kõik. Kõik on maa pealt kadunud. Ta kukkuja tsiteeris Puškin, need ja teisi luuletajad. Tähendab ta sündis 96. aastal ja 93. tulevad 900 tasuline, nii et tal jäi puudu kolm aastat tema kohta nii palju teada, et väga suurt osa tema lapsepõlves mängis tema lapsehoidja. Ja see on väga tüüpiline vene aristokraatide perekondades need lapsehoidjad, tihti olid need kaitseinglid. Kui nad läksid kirikust välja, ta juba nägi seda imelist valgust. Ega ta siis ei saanud aru, mida ta näeb, selles, ta sai hiljem aru. See on see, mitte loodud valgus ei ole päikese, ei ole mitte midagi muud, see on jumala valgus, see on see kõige salapärasem teema üldse kristlastel see valgus. Niimoodi ta kasvas ja tal oli juba lapsest saadik loomulikul viisil väga tugev side jumalaga ja palvega. Kohe võib ütelda, erakordselt tugev, see oli juba tal ilmsed andud, see oli Moskvas kõik ja kui ta sai teismeliseks või isegi natuke rohkem kui lihtsalt teismeline, ma ei tea, kas 17 või 18 siis äkki temal tekkis selline mõte, et jumala armastus, jumala teema on liiga psühholoogilised. Et on olemas mingi absoluutidamaise õpetuse järgi ja neid meditatsioon ja mingisugused abstraktne juma hakkas teda jubedalt paluma. Surev vaevaga ta jättis maha oma palvetamise, tal oli see raske isegi. Aga see idamaine hõng hakkas teda nagu oma kätte võtma. See kestis kaua aega, vahepeal peaks rääkima tema kunstihuvist ja õpingudes, ta keerles tookord kõige suuremate kunstnikutega. Õppis nende juures kõige suured nimed on temaga seotud. Kunstiõpingute aegu, et siis ta tegelikult ta lootis ka, et kunsti läbi ta õpiks tundma seda igavikuliste ilu ja teatud mõttes noh, ta võttis ka kunsti kui vahendit, et see on see võimalus nagu läbi murda sellest argi tasandist nagu siis mingisugusele teisele või uuele tasandile. Aga jah, et siis sel hetkel tal oli veel noh, oli huvi pigem sellise india mõtlemise vasta, ilmselt oli ka budismi segud ja selline sünkretistlik uskumine oli tal siis kõikidest asjadest nagu kokku pandud, et ilmselt allikaid tolle aja kohta nagu nii-öelda moodne mõtleja, et kuna ta tegelasselle abstraktsionismiga ja, ja kui ta Pariisi jõudis, siis ma sain aru, et teda võeti väga hästi vastu, et ta ei olnud sugugi mitte nagu tundmatu noh, lihtsalt üks paljudest, aga üks, kes oli ikkagi väga hea kunstnik. Et huvitav, et kuidas see murrang tekkis, et mis ikkagi siis elu kese on kui kunstkunstina, nagu seda ei paku? Miks ta loomingust loobus, sest tema jaoks looming oli üks võti selleks, et paremini aru saada või ligemale saada jumalale jumala ilu- ja jumala tõde ja ükskõik, mida ta ei teinud, ükskõik kuidas ta ei pingutanud see ei viinud teda sinna, kuhu ta tunnetas, et võiks minna. Siis tekkis selline pööre, et äkki tõesti jumal on koputanud talle õla peale võib ütelda Pariisis, tänaval kusagil. Siis ta tuli tagasi kristluse juurde, aga see aeg, kus ta keeras selga Kristusele Akvas ka, kuidas on, see oli juuretis tema tohutu, sügava patukahetsusele eluaeg see oli väljaspoolt normi. See tegi tema figuurin nii traagiliselt väljaspoolt vaadates tundus, et see ei ole enam normaalne. Vot selles miinuses oli tohutu suur pluss, võib ütelda tagantjärgi. Ta ise räägib, et see oli jumala poolt nagu antud talle kingituseks, ta poleks iialgi saanud seda kahetsuse teed niimoodi läbi käia kuni surmani. See ei kustunud talle kunagi. Me ütleme, no ta on ju pühad, mis tal enam kahetseda on, eks. Aga tema räägib, et see on antoloogiline pat. Vot see on see tema Aldama ümber läks selle patu mõiste põhja otsides seda dioloogilist, väljendid antoloogiline, see tähendab inimesse olemises. Kui palju. Me kõik oleme patused. Tema seda väga teravalt tundis ja siit tuleb tema armastus kõikide vastu. Siit tuleb tema see tunne, et me oleme kõik üks, sest me oleme ühes olukorras, kõik, me oleme üks organism. Vots, ühtsus, see on üks tsentraalne teema tema juures. See vahekord kunsti ka üks väike valu, nood oli tal alati. Ta ei soovita ühelegi kunstiinimesele seda maha jätta, sest ta käis sellist põrgu läbi. Nii raske oli tal ära ütelda, kunstimaailmast. Ta isegi kusagil räägib peaaegu hullumeelsuseni kartis see vajadus, oskus, kirg, täidis teda täiesti. Ja ta ohverdas seda, nii nagu Aabraham oli valmis ohverdama oma poega mitte väiksem. Ja ta oli tõesti suur kunstnik, mitte lihtsalt kunstiharrastaja. Ja kõiks kreeka aegaatusel, ta ei tegelenud kunstiga, ta arvas, et mitte iialgi, ta võtab pintsli kätte ja tegi seda Inglismaal vajaduse pärast aga sama julgelt nagu ta kõik tegi sama julgelt on need fresko, temal tehtud, need päris ikoonimaalijad tulevad, ütlevad see, nüüd on siin. Aga see kunsti assi, ta tunneb väga kaasa selle kunstniku vaevale, nagu ma enne rääkisin, Talon kusagil ütlus, et need geeniused on kõik märtrid enda järgida, seda räägib. Aga ta seostab kõik, mida me elus teeme, loominguga, mitte ainult kunst. Kõik. Et see on samamoodi pingutus nagu kunstis ja sama tähtis, seda ei julgeda teha ja minna seda teed ja kõik, mis meid ümbritseb, kõik meie tegud, kõik meie olukordi, kõik on selle loomingulise pusle sees. Vot me peame oskama integreerima seda ja näha tervikut, seda ka meie eluviisil. Ja eluviis on kõige suurem õpet, mitte koolid ja nite raamatud. Seda ta kogu aeg kordab. Aga ühte asja ma unustasin teil vahepeal ütelda, üks päev saime Berliinis pakipostiga. Ja kui me tegime selle lahti, mis seal oli, seal oli üks õlu, klaas ja õlu klaasi peal. Kas sellest äratundmise hetkest seal Pariisis on natuke rohkem ka teada, et kuidas tekigi jõudis Kristuse juurde tagasi või et see kontakt nagu isikustatud jumalaga. Sest see on tegelikult ju suur suur pööre tema enda mõtlemises ka. Ilmselt see oli väljaspoolt teda ilmsed, sest see oli nii suur. Ja nii äkki. Ja ma arvan ise, et see pani teema dioloogiale teemad. Jumal on isik, seda me kõik teame Moosese raamatus, jumal ütleb. Ämm seisab meil siin kabelis. Mida see tähendab, ma elan, siin ei ole midagi uut. Aga temal on selle peal kogu see dioloogia ehitatud jumalaga nagu isikuga suhelda ja ma arvan, et see tuli sellest hetkest, tal ta seda väga sügavalt arendas ka oma tekstides ja igal pool. Vot see Eeessik. Ta räägib, kui üksik meie kehas tuli meie hulka, võiksime teda käega katsuda, tema häält kuulda. Siis sellega näidati meile, et ka meie võime sellised olla. Et see on ainuke jumala tahe, et sellisteks saaksime Acelleksis jumalateks. Sest ta oli jumal. Tõestasime, seisame mäe ees ja püüame pimesi aru saada, mis seal sees kõik oli. Ja samas ta oli nii lihtne. Ta tegi meid nagu me oleksime temataolised. Temas ei olnud mingit müstikat, mingi eriline pilk vaatab läbi kõik rahulikud normaan, tavaline ja lihtne. Ta pani tähele kõik siis temas oli mingi eriline universaalsus ei olnud mingit tähtsust, kes tema ees seisab kas ortodoks võivadist, võim, pundist või ükskõik kes. Ta andis kõik, sest see on inimene, see on hing seosest saama. Vot tema sellest Joloogias tohutu suure mastaabiga see. Ta nimetas seda impostas, see on kreekakeelne, ei post, Asjon tähendab mitte isiksus, mitte indiviidumbaid, impostasi pos tass on see inimese hing, mis juba tõuseb kõrgemale kui üks indiviid. Ja seda ta nägi kõikidelt kast laulons, seda Võnnita tema nägi, tal ei olnud tähtis, kes tema ees seisab. Ja sama universaalsus oli paljudes paljudes küsimustes minus filmides see ehitatud kloostrivorm on nagu mingisugune minimaalne muusika minimalism tanud, puhastatud paljudes paljudes asjades ja distsiplineeritud nagu kõige tähtsama diale. Tammahutas enda siis tõesti väga palju. Nii nagu sa teda nägid, kõik sai selgeks, no lihtsalt ei olnud küsimusi. Ja see, mida me rääkisime, kui Arvo istus köögis pärast vestlus ja nad pikad vaikisid vastastikku ja mõlemad olid silmad märjad, mis siis toimus. Katsu sa seda nimetada ei saa. Ma tunnen seda praegusel hetkel midagi niisugust. Ma usun, et me kõik tunneme seda. Vot kui sa oled saanud sellise annuse vaimutoitu. Kuid tuba on päikesevalgust täis nagu praegu siis ei ole all tuletikku enam mingisugust šanssi. Muusikateadlane Nora Pärt kõneles aatose püha Softroonist. Saates kõlas Arvo Pärdi siluett, song. Ööülikool tänab Arvo Pärdi keskuse pere. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen, raadioteater 2020.