Koole. Ö-ülikoolil on külas muusikateadlane Saale kareda, teemaks tuuma sisse minek. Räägime muusika ja helide olemusest. Arvo Pärdi muusika. Arusaadav on seal lihtsas vormis rääkida natuke teemadest, mis mind on köitnud, saatnud, inspireerinud, intrigeerinud palju aastaid. Ja juttu tuleb helist geomeetrias, valgusest ja selle seotusest seal maailma, kus me elame loomulikult piiratud inimliku aspekti kaudu. Minu jaoks on iga teema elus, millesse ma süvenen, seotud lahutamatult iseenda sisemise tuuma poole, liikumisega iseenda kihtide läbitöötamisega, mis eraldavad mind sügavamast olemusest ürgolemusest sellest punktist, kus inimese olemise tuum võiks olla ühenduses algallikaga algallika, tarkuse, valguse ja armastusega. Kuna sõna jumal on inimkond tohutult manipuleerinud ja väärkasutanud, siis me ei kasuta seda sõna, ma kasutan sõna algallikas. Aga enne, kui ma veel selle tuumateemaga edasi lähen, tahaksin ma tsiteerida enim ajalehte geniaalsema teadlast Nikola Teslat kes on olnud pikka aega unustuse hõlmas, välja arvatud mõned asjad, mis on jõudnud tavafüüsikaõpikusse. Nikola Tesla aeg tuleb nüüd lähiajal. See, mida ta on inimkonna heaks teinud tuleb lähiaastatel esile. Ta soovis 20. sajandi algul anda inimkonna käsutusse priienergia. Ja need, kes ei olnud huvitatud sellest, et niisugune tasutas inimeste käsutada antaks, põletasid maha tema laboratooriumi ja ta sattus ebasoosingusse ja teda ei võetud kuulda ja tema tegevust takistate Nikola Tesla ütles kunagi niimodi. Maju on üksnes vastuvõtja universumile anud tuum. Kust me ammutame teadmisi, tugevust ja inspiratsiooni? Ma ei ole tunginud läbi selle tuuma saladusteni aga ma tean, et need eksisteerinud Ühesõnaga, kõik, kes me tunneme soovi kirge tungida sügavamale olemise saladustesse. Me kõik oleme ainult vastuvõtjad. Ja see kõik tuleb läbi inimliku piiratud prisma. Me oleme selles mõttes huvitaval ajal, et. Pärast seda, kui hulk aega inimkonna teadvust mõjutas materialismi hilja duktsionismil põhinev teadus on 20. sajandil olnud väga olulisi holistilisi teadlasi. Ja kui mina püüan oma uurimismeetodid kuidagi kirjeldada, siis ma läheks veel kaugemale. Ma ütlen transdistsiplinaarse lähenemise poole. Ma püüan sünteesida nii seda peavooluteadust kui, kui, siis eesliiniteadust. See on niisugune laiem protsess, nii nagu ma tunnetan seda maailmas kus üritaks lõpetada vastandumine ja püütakse leida ühist nimetajat ja sünteesida kõike, mida inimkond siiamaani on suutnud esile tuua. Peavooluteadusele on oma väga kindlad rööpad, mida mööda on harjunud sõitma ja igaüks, kes ei sõida neid rööpaid mööda astub loomulikult otsekohe autsaider seisusesse, sellepärast et. Neid mänge ei mängita niimoodi ütleme niisugustes, nii nagu on harjutud, tähendab need, kes tulevad ja teevad lahti kindlalt piiritletud kasti ukse. Need on selles mõttes natukene skandaalsed või, või mingi traditsiooni murdjad, et nad Nad rikuvad ära mingid väga kindlad skeemid, mille põhjal on teadust edendatud ja seal ebamugav. See on kõik holistilise teadlased, kõik transdistsiplinaarsed, teadlased, tegelikult outsiderid. Aga nüüd Pärdi juurde Pärdi muusika juurde, millega ma olen tegelenud ka päris pikalt. Pärdiga seob mind seesama suundumus, tuuma poole liikumine. Ma olen uurinud Pärdi muusikat süstemaatiliselt 90. aastate keskpaigast peale ja vahepeal tegelenud teiste teemadega. Ja pöörde on aeg-ajalt ikka jälle selle teema juurde tagasi, sest sest temal on just nimelt taga kontsentreeritult ja süvenenult liikumine tuuma poole mis on mingis mõttes vastandlik liikumine sellele, mis toimub ühiskonnas, ühiskond, kus me elame, ei soosi seda, vaid ta pigem teeb kõik, et neid laiali kiskuda. Pärdi tintinnabuli stiilis olen mina tajunud väga selgelt sedasama niisugust printsiipi, kus kus ta ühendab erinevaid pulaarsusi. Ja seda stiili tuuma võin nimetada. Kaks häälsuseks või sulandunutuaalsus olen mina pannud sellele nimeks. Miks sulandanutuaalsus. Me oleme siiani elanud nii-öelda duaalsus paradigmas ja selle duaalse paradigma nii-öelda ühe polaarsuses, kus miski on kas õige või vale, hea või halb. Aga nii nagu mina muutusi ühiskonnas tajun, liigume me nii-öelda kaks polaarsust praegu, kus me hoomame erinevaid polaarsusi kui terviku osi. Ja Pärt on oma tintinnabuli-stiiliga juba 70.-te keskpaigast rajanud, teed tegelikult sellele tunnetusele. Ta on selle info kodeerinud oma muusikasse. Ja see on nii võimas see info, et see on aidanud tõesti tugevalt kaasa minu jaoks, nii nagu mina seda tõlgendanud, tajun teadvuse muutumisele. Et Pärt on olnud nagu võimas jäälõhkuja oma muusikaga, kes on väga olulisi olulisi võnkeid saatnud eetrisse oma muusika kaudu. Ja siit ma tulen nüüd järgmise teema juurde millest on ka palju räägitud tegelikult viimasel ajal seoses kvantfüüsikaga. Et kõik eksisteeriv on tegelikult võnge laine lihtsalt, et neile tundub, et tegemist oleks justkui tahkete asjadega. Aga tegelikult see on illusioon, väga põnevad on suhted, heli, mis on ju puhtalt, eks ole, mille osas me väga selgelt teame, et need on pumped. Heli ja matemaatika helistas hüppe kodeeritud matemaatilise informatsiooni ja selle vastuvõtmise vahel. Esimene, kes Helija matemaatika seostest põhjalikult rääkis, seda meediana libedamalt. Norras ja Saksamaal on üks niisugune instituut, Pythagorase instituut mis ei ole riiklik institutsioon, vaid mis on sündinud lihtsalt ühe holistilise teadlase initsiatiivist. Ta kujutas ühes oma ettekandes väga huvitavalt ühe helistruktuurigraafiliselt, nii et seal uus ülemhelidega. Nii et seal avanesid uskumatult kaunid fraktuaal mustrid. See pilt oli niivõrd hämmastav kahjuks raadiuse seda pilti näidata. Sest kui me teadvustame, milline kompleksne maailm, milline fraktalita sümfoonia asetseb ühes helis ainuüksi ühes helis siis me võib-olla käiksime ka vastutustundlikumalt üldse heli ja muusikaga ringi. Ja, ja siit muidugi paralleel jälle Pärdi juurde, kes on alati rääkinud ühe hälli tähtsusest tema on kindlasti intuitiivselt suutnud vaadata sellesse maatriksisse, mis on sellis. Mil moel ma ei ole tema käest seda küsinud, aga lihtsalt nii nagu ma tajun tema tema olemust ja tema muusika kirjutamise seda ideed seal taga, siis ta kindlasti on suutnud vaadata, millised maatriksit on, on ühes helis. Jätkab muusikateadlane Saale kareda. Neid on koolitatud väga ühekülgselt kõigis distsipliini ides ainult valdavalt vasaku ajupoolkera baasil. Ja intuitiivne loominguline lähenemine, parame, ajupoolkera kaasamine on on tegelikult pehmelt öeldes allasurutud vanus koolisüsteemis, loodetavasti see muutub peatselt. Nagu ma ennist ütlesin, ma ei vastanda ennast sellele vasaku ajupoolkera kultusele, mis on väljendunud siis näiduktsionistlikus teaduses, sest sellel on ka oma roll ajaloos. Üks olulisi Väärtusi võiks olla, et see on treeninud meis Eritlemis võimet ja midagi niisugust, mida võiks nimetada lahutus teravuseks. Et kui me võtame eraldame mingisuguse puudukeseks, kust ja suurendame ja suurendame, suurendame seda otsides otsides nii-öelda neid väiksemaid elementaarosakesi siis me treenime mingit vajalikku osa oma tajust ja ja mõistusest ka muidugi, kuni me jõuame sinnamaani, kuhu on eesliini füüsika jõudnud, et tegelikult ei ole mõtet otsida väiksemat algosakest. Sest kõige olulisemad või, või need, mis tegelikult määravad meie eksistentsi, tuuma ja alused, on need on maatriksi Need mustrid, need on baasmustrid. Siit järgmine teema mis haakub kõige sellega, neid on kasvatatud niimoodi, just nagu see reaalsus, kus me siin oma elu elame, oleks ainus reaalsus. Millegipärast on olnud kellelegi vajalik, et et me ei mõtle selle peale, et on ka teised dimensioonid ja selge on see, et geniaalsed muusikud, kunstnikud, kirjanikud, loovisikud, teadlased tegelikult suudavad oma vastuvõtja häälestuda teistele dimensioonidele ja nii-öelda laadida sealt alla kõrgema sagedusega informatsiooni. Arvo Pärdi muusikat, mina, kes ma olen profaanse kõrvaga, ei oma selliseid professionaalselt tööriistakasti, et seda muusikat kuidagi enda jaoks lahti sõnastada või kuidagi lahti võtta, detailselt muusikute keeles. Aga siiski. Ma seostan seda ikkagi sellise kristliku temaatikaga ja inimliku kannatusega. Ja nüüd, kui sina lisad siia praegusel ajal holistilise maailmatunnetuse või võimaluse nagu maailma vaadata, siis mitte niivõrd nii-öelda väikeste monaatidena, vaid vaid et nende, kuidas sa nimetasid baasmaatriksit, kuidas need kaks asja kokku kuuluvad, ütleme siis selline religioosne, kristlik traditsiooni mõõde ja siis nüüd see, millest sa siin räägid. Üks ei välista teist. Loomulikult Arvo Pärdi muusika, nagu me teame, põhineb religioossetel tekstidel. Arvo Pärt kuulub ortodoksi usku. Aga nagu ka ta alati on väljendunud. See, mida ta teeb, ei ole niivõrd kitsalt lihtsalt selle mingi ühe ühe süsteemi institutsiooniga seotud, see on üldinimlik. Aga loomulikult seletab seda alati nii, et see on tegelikult minu töö iseendaga ja see on just nimelt seesama kiht kihi haaval oma tuumapoole liikumine ning aga ta on seda teinud niivõrd intensiivselt. Siis on, on see andnud väga paljudele teistele inspiratsiooni, impulssi ja ta on jõudnud väga sügavale välja läbi nende kihtide liikluses on ta jõudnud väga sügavale välja, kus tegelikult ei ole üldse oluline religioon või maailmavaade või mis iganes ta on jõudnud inimeseks olemise tuumküsimusteni välja. Ja seetõttu selles muusikas loomulikult võib käsitleda ja vaadelda neid konkreetselt religiooniga seotud kihte, aga võib ka minna väga sügavale ja vaadata väga universaalseid kihte selles selles loomingust. Pind on kõik need aastad väga paelunud see teema mil moel vaimne energia või ükskõik, kuidas me seda nimetame, mis on, mis eelneb sellele materiaalsetele eksistentsile siin, mil moel siseneb see siia meie reaalsusse, mil moel saab sellest nähtav katsutav tunnetatav mateeria, peenmateeria, mis iganes ja oma uuringutes olema jõudnud niisuguse tunnetuse, need, see ühendus toimub valgusmustrite kaudu, kus on ühendatud valgusvõnge ehk heli ja geomeetria. Ja helides juba ainuüksi ühes helis on juba sees väga palju geomeetrilisi mustreid rääkimata siis teostest. Ja see geomeetria, kuhu part jõudis välja oma tintinnabuli-stiiliga. See esindab väga väga sügavat kihti sellest Nendest paasmaatriksitest. Miks see muusika on niivõrd, miks seda muusikat võetakse nii, nii hästi või nii intensiivselt vastu on just nimelt see, et mina oma nägemusest tunnetuses seostanud seda suuremate protsessidega inimteadvuses kus liigutakse nii-öelda sellelt lihtsalt primitiivselt krimitiivsestuaalsest mõtlemisest, ühtsusteadvuse poole, kus ühendatakse tervikuks polaarsused, kus ühendatakse kokku hea ja halb, tume ja hele, kus inimesed hakkavad mõistma, et kuri ei ole väljas, vaid et tume pool on iga inimese sees ja Pärt oma ka rõhutatult loomulikult läbi oma religioosse Informatsiooni väga selgelt edastab et kuri ei ole väljas. Igas inimeses on hele ja tume ja see tume tuleb integreerida seda tumedat ei ole mõtet peljata, maha materdada, tume tuleb integreerida. See on minu minu lähenemine, loomulikult ma natukene eemaldunud siin sellisest religioossest lähenemisest, aga minul kui teadlasel on see õigus. Loomulikult tart räägib natuke teistmoodi, seda. Nii, et see, see muusika on väga palju aidanud transformeerida. See muusika on inimestel aidanud väga sügavaid traumasid transformeeruda. Ma tean seda omast käest. Ja see on, see on üks müstiline protsess, mille kohta võib-olla kunagi tulevikus hakatakse selgemalt kirjutama, seda saab tunnetusliku tasandil vastu võtta ja seda inimesed, kes seda muusikat armastavad, seda nad ei analüüsi ja kas toimib ja see on see informatsioon, mis toimib. Ja see ei ole, see võib kõlada natuke pragmaatiliselt, aga see tegelikult on nii, et see kõik see. On oluline informatsioon, millega me töötame nii teadlikult kui ka alateadlikult. Ma tahan näidata ära just nimelt mustvalgel või vähemalt aidata rajada teed sinna, nii et oleks võimalik neist asjust hakata rääkima, mida ma, mida ma missioonis väga selgelt näen. Mis need põhiküsimused on, kui sa püüad seda sõnastada veel, et mis on need, mis on sind saatnud, see just, mida ma siin enne mainisin, et juba enne igasugust uuema füüsika lugemist ma lihtsalt niivõrd selgelt tajusin, et Pärdi muusika väga sügavates kihtides, et on leidnud tee nende nii-öelda kõige eksisteeriva aluseks olevat paasmust, ütleme nii. Ja, ja seda, et seda tõestada, et selle tõttu ma olengi olnud pikalt teel. Ja kui ma olen viimase paari aasta jooksul teinud ettekandeid seoses selle teemaga, siis siis Tartu noogutanud, selles mõttes ma liigun õigel teel. Et see Pärti räägi väga palju, kõigest sellest ise meelega ei räägi. Aga. Loomulikult ma arvan, et ta soovib, et teadlased jõuavad ka ühel hetkel natuke sügavamate kihtide nii muusikas. Helilooja, kes on midagi nii olemusliku ära tabanud ja sinna ära peitnud, on nende jaoks selle küsimuse lahendanud ja mina hakkan nagu kuskilt väljaspoolt liikuma, kiht kihi haaval selle tegelikult selle tuumani, kus tema on alustanud, mis on tema loomingu lähtepunkt, et ma nagu teen mingit niisugust tagurpidi liikumist. No Pärdil on hästi palju selliseid tuntuid palasid, võtame sellesama klaveripala Aliinale. Kui sa kuuled seda lugu, see mängib, siis ma ei tea, oled sa siis kuidagi püüdnud ka ennast kuulajana arendada või kuidagi oma vastuvõtuaparaati avardada selleks, et, et see kõik, mida sa nagu muusikateadlasena saad teada või kuhu sinu analüüs jõuab, et ta seda ka nagu inimesena võiksid siis tunnetada või kogeda. Mul on sellele kohe mitu vastust, mida ma tahan mitmest aspektist vastata. Kõigepealt ma pean ütlema seda, et olles läbinud klassikalise muusikateaduse hariduse. Ma tahtsin tõsiselt hakata nüüd edasi süvitsi minema sellesse Pärdi muusika saladusse. Esimene asi, ma pidin ära unustama või kõrvale panema kõik, mida ma olen õppinud, sest see mind absoluutselt edasi aidanud. Sest see on niivõrd teistsugune lähenemine, mida on vaja selleks, et jõuda selle muusika selle unikaalse erilise väärtuseni, nagu mõtlesin. Need meetodid, mida ma olin õppinud, nende abi ma sain näidata, mida selles muusikas ei ole. Sest need meetodid tegelevad ikkagi pindmise kihtidega, aga selleks, et minna sügavamale, selleks ma pidin panema kõrvale kõik, mida ma olen õppinud muusikateadlasena ja süvenema reaalteadustesse ja teistesse humanitaarteadustesse. Ma pidin raputama nii-öelda lahti oma aju kõigest sellest kuidas öelda rutiinsed ja, ja sellest Jäigast niisugusest mõtlemisest ja kui mina Pärdi muusikat kuulan, siis mul on nagu lihtsalt see kontakt Verdi muusikaga, et ma et esimesest hetkest peale niisuguse veel meeles oli 86. aastal, kui ma esimest korda tintinnabuli-muusikateoseid kuulasin, tol ajal ei olnud ju nii avalikult saadaval siis see kontakt tekkis intuitiivsel tasandil väga tugev. Ma võtsin ainult ilmselt siis parem ajupool, ühesõnaga väga tugevalt intuitiivselt kontakti. Ja seetõttu laadisin sealt nii-öelda enda jaoks alla informatsiooni mis käivitas siis minus selle uurimisprotsessi, mida, mis tegelikult raputas mind hingepõhjani inimesena loomulikult see kõik on ju seotud. Ja mis pani mind väga paljude asjade üle mõtlema, väga paljusid asju uurima ja ja mis on, ma pean, ütlevad, Pärdi muusika on muutnud melu mingil perioodil päris päris tugevalt, sest sest see jõud selles, kas on nii suur kui me oleme võib-olla harjunud kunstiteosega suhestuma sellisel esteetilisel tasandil ja mingisugusel esteetilise ilutasandil ka, kus me võime eristada vormi ja vormi nüansse ja kuidagi hinnata mingisugust ilu ja asjade omavahelist kooskõla või siis mingisugust vastuolulisust. Aga sina ütled, et see muusika on muutnud sinu elu. Et see oleks justkui palju kangem kunst, oleks justkui palju kangem kraam. Ta võib olla tegelikult siis on. Ma arvan, et sellisel kunstil on, on palju suurem väärtus, palju suurem mõju inimestele. Ilmselt see on juba liiga isiklik, kui küsida, et kuidas see elu siis muutus. Aga ma ei tea, võib-olla sa saad kuidagi anda niimoodi natuke abstraktselt või kuskilt niimoodi umbisikuliselt sellest rääkida, et. Ma saan, ma saan ivali vastata, et see on mingitel väga rasketel hetkedel olema sealt alla laadinud informatsiooni, mis on mul aidanud, et millestki väga olulisest aru saada. Ja mis on mulle andnud väga olulisi impulsse. Ma olen rasketel hetkedel. Ma tahaks sellest informatsiooni allalaadimisest ka veel paremini aru saada, et see ei ole ju noh, päris analoogia sellega, kui ma laen endale muusikat näiteks alla mõnest Oleneb kuhu failivahetusprogrammist. Et sa natuke midagi, midagi muud, mis sa seal all ja ma lihtsalt käsutan ratsionaalseid termineid millegi väljendamiseks milles on ratsionaalne, kui sügavamalt vaimne komponent. Aga tegelikult informatsioon on informatsioon. Viimase poolesaja aasta huvitavad teadlased on hakanud rääkima ka niisugusest informatsiooni väljast uuesti, mis muidugi vanades vaimsetes koolil sammu sees olnud. Niisugusest informatsiooni väljast kust kõik olemasolev on nii-öelda välja voolanud, nimetame siis seda no sfääriks või implicit, ornung või kašaveli või mis iganes. Et see on ka informatsioon, Vicon informatsioon tegelikult lihtsalt meie oleme harjunud sellega, et informatsioonil on ainult niisugune väga tehnokraatlik viitu taust, aga tegelikult ei ole, tegelikult on palju laiem. Kui me oleme praegu siin ruumis istuma. Ja kõlab väide, et kõik on informatsioon ja kõik siin kuidagi 11 mõjutab või noh, on pidevalt nagu jõus või töös siis seda teadmiseks võttes otseselt ei saa ju öelda, et minu meeleaparaat kuidagi nüüd kohe muunduks muutuks, ma hakkaksin siin nägema midagi muud, selle asemel, mida ma parasjagu näeb enda ümber inimesi ja siin on mööblit, raamatuid. Siiski, mida see võiks siis kasvõi siin meie vahel muuta või kas me võiksime või peaksime olema pärast selliste teadmiste lävele jõudmist kuidagi omavahel teistmoodi või elama, teistmoodi, käituma teistmoodi või mida see meile ütleb siis see ütleb seda, et tegelikult oluline on väga oluline aspekt on teadvustamine. Tark inimene kunagi väga kaunisti ütles, et teadvus on universumi programmeerimiskeel. Me kõik programmeerime üheskoos seda oma reaalsust siin. Ja see kõik on tööinformatsiooniga. Teadvus on universumi programmeerimiskeel. Kui selle üle sügavamalt mõelda, siis, siis me kõik saame seda reaalsust siin ümber programmeerida. Ja me saame ka programmeerida selle, et me tuleme kriisist välja globaalsest kriisist välja, nii et sooritame teadvus tasandil kvalitatiivse nihke. Et me astume välja sellest ühiskonnast, mis põhineb manipulatsioonil võimu kuritarvitamisel ja liigume ühiskonda, kus on võimalik luua kõikidele inimestele mitte ainult inimvääravaid, külluslik elu, see kõik on võimalik, ressursse on piisavalt. See näiteks on üks väga oluline aspekt, mis puudutab teadvustamist. Mul on tegelikult hoopistükkis küsimus selle peale, et iseenesest täna see tehniline pagas heliloojatele nii piisavalt hea, et ei ole raske Verdi stiilis muusikat ja väga kerge kirjutada, võib ka moodsates stiilis kirjutada ja see umbes nagu samamoodi tuleb välja, aga mitte päris tegelikult kas, sest mustrites, nagu see muutus, on kuidagi siis näha? Seda on esiteks tajuda seda, sa tajud ju ka ise, et tegelikult süvatasandi puudutust ei ole võimalik saavutada? Ei Pärdiga moodsate puhul see lihtsalt ei ole võimalik selle tõttu, et kuskil tõesti väga sügaval seal seal tuuma tasandil seda ei ole võimalik maha kirjutada. See on selles inimese kogemuses selles konkreetse looja kogemuses nii sügaval sees. Ja see inimene on käinud läbi oma kada lippudest oma väga rasketest perioodidest ja on mingeid väga unikaalseid kogemusi saanud. Lisaks sellele loomulikult, milline andekus ja milline vägi selles helilooja on, seda ei ole võimalik kopeerida ja selle kuuleb tundlik inimene ära sellega, kel vähegi antennid lahti on, see kuulab ära, et, et see miski olemuslik puudub nendes järele tehtud reostus, seda ei ole võimalik ära petta. Kui ühenese kuuleb ära, on see oleneb siis inimese tundlikkusest, sellest, kas ta kuulab pealiskaudselt või ta võtab süvatasandil kontakti selle muusikaga ja ta tunneb seda originaalmuusikat. Süvatasandil ta on ikkagi selline universaalne äratundmine ei ole erisusi inimeste vahel, kui mina kuulan oski, tunneta seda, sina tunnetad seda. Ei, loomulikult. Et inimesed on ju erinevad loomulikult, aga iga inimene kuulub natuke erinevalt. Jah, aga lihtsalt mida ma öelda tahtsin, on see, et et seda miskit nähtamatut puudutamatut ei ole võimalik kopeerida. Ja kes kes süveneb, see kuuleb seda, et see ei ole, see tähendab kõik ei kuule, aga kui libaPärdiga näiteks tulla sinu öeldud, kas sind annaks ära petta, annaks? Aga kedagi teist teie hulgast annaks ära võtta. Mingis mõttes kuidagi see aeg on ka sellisena tunnetatav, et asjad mitte ei kao, vaid nagu jäävad ligi jäävad peale, nagu pedaal. Et see muusikali sellisena, kas sa tahaksid, et ta pigem nagu kaoks pildilt või tal on ka midagi siiski sinu jaoks öelda? Ei loomulikult, nagu ma alguses ütlesin, kõigest senitehtust tuleb võtta. See, mis on väärtuslik ja mis meid edasi viib ja, ja loomulikult ma ei taha olemasolevale muusikateadusele vett peale tõmmata, aga lihtsalt mind ei ole see aidanud minu uurimisteema juures ja mina olen nagu sellest traditsioonilisest liinist kõrvale läinud. Aga kõiki transformeerub ja muutub ja, ja kõigis distsipliinide tuleb kaasa võtta see, mis on väärtuslik ja mis meid edasi aitab. Siis veel Pärdi kõrvale mingeid muid nimesid ka, et mis on ka sellise muusikana sulle erutavad, pakuvad struktuuri ilu peale selle kõrvaelule. Jaa, Noostok House on, kui me räägime 20.-st sajandist, mis jään räägime varasemast muusikast, siis Mozartist ümber pahistes üle ümber eestilinoiatest tüür, kes läheb hoopis teist teed, kes on väga tugev transformeerijad kes transformeerub ka ühiskonda ja teadvust väga-väga jõuliselt ja noh, Eestis on meil nii tohutult palju häid heliloojaid, et kui ma siin hakkan mõningaid esile tõstma, siis ma peaks kõik esile tõstma. Helena Tulve loomulikult ja, ja, aga ma tõesti Eesti on selles mõttes väga huvitav maa, et neil on ebaproportsionaalselt palju väga andekaid heliloojaid. See on mind nagu mõtlema selle peale, et eesti rahvas on üks, üks väga-väga vana rahvas. Võimalik, et isegi kõige vanem kohapeal elanud rahvas Euroopas. Ja meie juured looduses ja kõige sellega, mis on loodusega seotud, millest tänapäeval ei räägi, millest uuesti hakatakse vähemal rääkima. See kontakt loodusega ja nende energiatega looduses on olnud nii vägev, et see kannab siiamaani välja üks niisugune näide. Kui me tõime Austriasse, Šveitsi ja Slovakkiasse kontsertturneele Eesti televisiooni tütarlastekoori, siis siis oli paar niisugust kontserti, kus, kus tõesti oli mul niisugune tunne, et kirikus tulevad need heli ja valgussambad on nii tugevad. Sest nad tajusin, et, et neist tüdrukutest elab geenides edasi nende esiemade vägi ja jõud, nende esiemade, kes regilaulu väga tugevalt on endas kandnud, et siis on meil nii tugevalt sees. Ja seda Kesk-Euroopas ei ole niisugusel kujul, seetõttu on meie muusikakultuur väga unikaalne. Aga kui siin kohapeal elada, siis ilmselt ei osata seda niimoodi väärtustada. Saan fantastiline varandus, mis meil siin on. Üks selline jõurahvas, siis on. Mis, mis väljendub selles väga ebaproportsionaalselt rikkalikus ja heas muusikakultuuris ja mida ma väga sooviksin, et valitsevad isakesed suudaksid hoida ja kaitsta. Me võiks lõpetada siis ikkagi sellega, et su sisemine tarkus on, on olemas jah, sale sisemine tarkus on igas inimeses olemas, igas inimeses on väga palju väga ja väga palju potentsiaali, nagu ka teadlased ütlevad. Tavaline inimene kasutama potentsiaalist ikka väga väikest protsenti ja, ja see kõik on võimalik meil kätte saada. Selle kõigega on võimalik järjest rohkem kontakti saada, aga lihtsalt sellest igapäevasest möllust, kriisist, millest iganes distantseerumine, võime, on see, mis, mis paljudele ei ole võib-olla veel. Väga hea, et, et seetõttu või ei kuulata seda sisemist häält, ei olda jõutud kontakti oma tuumaga. Lipnik, matemaatik ja filosoof on kunagi niimoodi öelnud. Muusika on hinge varjatud matemaatiline ülesanne. Sellise hinge, kes ei ole teadlik sellest, et ta arutab Ütlen selle saksa keeles ka lihtsalt saksa keeles kõlab nagu paremini sõnastatud, kes aru saab timasiitilist aine Fapoagenematemaatilise iibunktuaalsele tihtesse nihdevuslist tas president. Ööülikoolis oli külas muusikateadlane Saale kareda, teemaks muusika ja helide olemus. Arvo Pärdi muusika näitel kõlasid fragmendid Arvo Pärdi teostest, fraatress Aliinale ja variatsioonid, Arinus ka tervendamisest. Helisalvestus Siim Mäesalu. Saate panid kokku Jaan Tootsen, Külli tüli ja Joonas Hellerma raadioteater 2012.