Ei koole. Kirjanik Kristiina Ehin kõneleb tule neelamisest. Et asjaga algust teha, siis ma räägin teile ühest unenäost ja sellest ettepanekust, mis mulle tehti umbes 10 päeva tagasi. Nimelt kirjutas mulle yks tuntud naisteajakiri ja pakkus, et võiks teha minust esikaaneluu. Ja see kirja algas sellega, et ajakirjanik tutvustas mulla ja julgustas mind väljakutse vastu võtma. Et meil töötavad väga hea meigikunstnik. Ja professionaalne juuksur ja tipptasemel stilist. See kõlas aga kenasti, aga natuke jäi mul ka mulje, et ridade vahele kirjutatud, et jah, jumala pärast, ärge ometi kartke, et te peate seal esinema iseendana. Ja edasi tulid küsimused, sellised võimalikud küsimused, vaatasin ka need läbi juba hämar õhtu ja üks küsimus jäi mulle eriti silma, kuna ma olin kuulnud seda erinevates sõnastus versioonides väga paljudelt ajakirjanikelt oma elus. Aga see küsimus jäi mulle eriti silma, kuna ta oli kuidagi eriti lapsesuu läbi sõnastatud ja see kõlas nii. Kuidas kirjutada luuletusi? Kas selleks peab enne kannatama? Ja vastamata veel midagi? Sellele pakkumisele tuli õhtu peale ja ma läksin magama. Ja kuidagi unes teema nagu ketras ketras edasi. Nägin und, nagu oleksin maid tsirkuseartist. Ma nägin unes, et ma olin jest lavale minemas, minuga tegelenud meigikunstnik ja juuksur ja stilist ja nägin väga glamuurne välja ja mõlemas käes olid mul pikad teibad, mille otsas olid tule longid rahva ees neid tõrvikuid keerutades. Pärast neelasin tuld, rahvast plaksutas ja naeratasin. Mis imetrikke ma seal tegin, ma täpselt ei mäleta. Aga tundus ka, et rahvas kuidagi nagu teadis, et tegelikult pole selles midagi ohtliku see nomatiivse samune mängu tuli, mida tuleneelajad ikka kasutavad. See ju ei tee tegelikult haiget. Niisama elegantselt tulin ma sealt lavalt alla taharuumi kuhugi telgi taha kevadõhku hingama pärast etendust ja äkki jooksis minu juurde seal unenäos väikene tüdruk, kes väga kohkunult vaatas mulle otsa ja küsis kus sa said väga haiget. Kas seal oli väga valus? Ja huvitaval kombel nagu unes ikka, toimuvad moondumisaidi muutumised. Mina sellesama tüdruku sellise pehmenud pilgu all muutusin tõeliseks tule neelaks, mu hingetoru valutas sisikond kides. Mul oli väga valus, ma sain aru, et see tuli, mida ma olin neelanud, oli olnud tõeline. Ja sellest valust kuidagi jagu saada, siis ma suutsin neist nii palju kokku võtta, et ma purskasin selle tule välja, köhisin selle tüdruku nähes tuli tragisesta kuidagi lõkendes ja lahises. Ja kui ma olin köhinud välja viimsed, leegid endast seal unenäos siis vaatasime selle tüdrukuga üksteisele otsa ja ta ütles mulle. Seal ilus laul. Rohkemat me sellest tunnen, hästi, mäletan, ma panin selle kohe kirja, kui ma üles ärkasin ja need mõtted koos selle pakkumisega nagu keerlesid minus edasi ja ma mõistsin, et see uni oli suur kujund. Ja võtsin ma arvuti välja ja ja selle kujundi ajal püüdsin vastata selle ajakirjaniku ja ka selle lapse sellisele näivistlikule. Küsimusele millele ma varem ei olnud suutnud vastata ja ma arvan, et ma ei suutnud seda ka tol öösel helistlikust nelistlikkuseks, aga võib-olla sellistele küsimustele on kõige raskem vastata. Aga siiski proovisin. Ja ma sain aru, et võib-olla sellise naisteajakirja lühikesse formaati tee mahtuma vastusena ma ei suuda sellele vastata. Aga äkki pikemalt oskan. Ja öösel meenus mulle üks luuletes. Selles luuletuses on klaasikild kannatuse symbol kannatuse võrdkuju. Ja võib-olla on seesama klaasikild, mis kunagi igiammustel aegadel lõikas üksteise küljest lahti meheliku ja naiseliku alge ja muutis meie sugupooled sugu poolikuteks. Näeme elu läbi oma sugupoole poolikuse. Teie igavesti isased, meie igavesti emased. Hoiame oma inimkäte vahel, kes teab kust lahti murdunud klaasikildu. Kas läbi selle kitsa klaasikillu ainult julgemegi vaadata? Sõrmed juba verised, sellest teravasti tumedast klaasitükist. Teeme põrguks elu. Tüütame teineteist ära. Tütarde ja poegade, tibide ja tüüpide, emade ja isade eitede taas tide naiste ja meestena. Tüütama ja toetame, armastame ja alandame. Ainult unes oleme vabad. Käed vajuvad rinnale ja paranevad veidi. Unes saab mulle selgeks inimese ilme, su poisi pilgud, aga sulle saab selgeks hele headus taga tumedate tüdruku silmade. Noorkuu roomab neist üle nagu mardikas. Triivi püksi nagu ankrut, laev. Ja tumedad kalded on näha. Ja kaljud on näha. Kiikuvad antennid, sammaldunud keldrid, poolikud puuriidad, kaks verist klaasikildu, kaldaliival vee toobrid ja peegel. Kell kapid ja voodi. Yks meist ärkab hommikul ja värvib ennast klaasikilluga. Manab naise näo pähe. Paneb teravad killud kontsed, eks oma kaunite kandade alla. Lähed kergelt ometi kannatades. Teine meist tunneb ärgates külje sees valu. Klaasikild tema kadunud küljeluu asemel kõditab, kriibib. Ma olen mõelnud, et see, kui jumal võttis mehelt kylie luu ja tegi sellest naise siis milline luuseri lolli ja milline arm, sellestki võis jääda. Aga järgmine luulates, millega ma olen püüdnud sellele lapsele sellele ajakirjanikule vastata Täiskuu, kulla üksi ära jõin saates kirja sulle hilissügisesse enda juurte vastu jala ära lõin. Sirutades taevapigi sisse. Täisjanu täis said kõik need lehed, mille torman rootsu küljest kiskunud. Sina oled nagu kõik need mehed, kelle eest on tulle viskutud. Ja selle korra ühe viimase luuletuse juurde asudes palju Aafrikas rännanud vene luuletaja Nikolai Kumiljov, Annahmatava abikaasad, kirjutas luuletuse kaelkirjak. Ja selle luuletusega lohutes tähista. Väga kurb võib olla vene tolle aja aadlidaami, keda vaevesse spiin. Sellegi luuletusega vastaksin sellele kergelt esitatud raskele küsimusele. Nii et Kumiljov kirjeldab ta ainult kirjeldad tollele aadlidaamile kaelkirjaku ilu, keda ta on ilmselt täiesti näinud. Mitte midagi muud pole vaja ainult kirjeldada, meelde tuletada ilu. Et lohutada. Kaelkirjak. Nii istutakse täna. Sul põlvede ümber on käed, suud varjutab kibeda kurbuse Joom. Sa kaugusse vaata kuulil Trannalist saadi seal näed, kus uitab kael taevas. Yks kirjatud loom. Siredest sihvakust õrnustan pilgeni täis tal lummutav muster õnnehtimas nahka. Võrd, kaunine, täiskuu vaid sumedal syda näib kui järve veepeeglis. Ta väreleb, kahk, jälk loom, kaugelt on just nagu kaljas plagiselt puri. Tema jooks seal lindude rõõm, kärge lend. Tema kapjade all lausa hellaks saad maailmaturi tulekul marmorist grotis. Ta sisse seab end. Pojatan lopsakaid lugusid imede vallast. Küll ronk mustast piigast, kyll pääliku noorpõlvekirest. Liig kaua Sa elanud murede udus ja hallas ei usu sa muud kui vaid vihmavee virilad. Niret. Ma kõnelen sulle kuist troopikaaeda, sa näed, kus lõhnavad palmid, kui suimastab õike room. Sa nutad. Kuid kuule, jäid, saadi kuldranda, sa näed. Kui Suitav kael Taelas üks kirjatud loom. Ja kui nüüd siiski püüda kõik see kokku võtta üheks vastuseks sellele lihtsale raskele küsimusele. Kuidas kirjutada luuletusi, kas selleks peab kõigepealt kannatame? Siis võib-olla vastaksin nii, et ei selleks et luuletada ei pea kannatama. Aga tuleb olla kaastundlik. Kannatas maailmas kaastundlik olla on sama mis avades suu, et hammustada tulest, eks krõbeamps. Neelata, alla, seedida läbi. Ja purustada kuumus enda lõputis vihmas ja pursates puhastanud välja millegi täiesti uuena. Olgu siis paberile või lavalaudadele või, või loenguvormis. Kaelkirjakut. Tule neelemisest mõteldes meenus mulle üks vana vene muinasjutt imekaunist Vassilis seast. Seda ei räägiti väga tihti tänapäeval oma lastele. Aga mul on see alati olnud, tegi väga tähenduslik muinasjutt ja eriti tähenduslikuks on ta minu jaoks kirjutanud ameerika psühhoanalüütik Clarissa bingo laste ees, kes psühhoanalüütiliselt tõlgendab muinasjutte lahti ja see on olnud üks tema kõige meisterliku maid, muinesite tõlgendusi, tuletan teile selle muinasjutte meelde väärt. Vassili isa ema sureb surivoodil, annate tütrele õnnistuse ja koos selle õnnistusega kingib talle ühe nuku. Paneb südamele, et tüdruk seda nukku ei unustaks. Ja elu jooksul tüdruk arendabki välja oskusi selle nukuga rääkida. Ja kui tema elus tulevad sellised rasked ajad, et et võõrasema ja ja võõrasema tikleid tahavatest lahti saada kustutavad koldes tule. Ja ütlevad Vassilis seal, et need, mine metsa, küsi Paaba ja ka käest. Meile uus tuli, muidu me ju ometigi külmuma surnuks siin Venemaa stepionnis. Naisi lihtsalt ei unusta teele kaasa võtta oma nukku iga teekäänaku peal iga pimeda laanenurgas küsifassilise nukult, kuhu poole ta peaks minema. Nukk annab talle märku nii jõuadki passilisse Baba ja ka vaja juurde. Muinasjuttudes kirjeldatakse seda väga võika ja õudsa kohana. Noh, tänapäeval võib-olla võiks näiteks häälda, kas see maja on püstitatud tsunamiohvrite laipadel on, seal ümber, on radioaktiivsed järved. Seal on kuulda Tšernobõli ohvrite karjeid. Seal on. Telekast uudistest ka tänapäeval loeme ja väga tihti ei suudagi läbi seedida ennast Sägi lausa selle eest kaitseme. Ja selle kõige keskel elab nõiamoor, kelle näos on musttuhat, kortsuja, kelle nina Lakerdab tõmbetuultes kellel on hirmus otsagi vaadata. Ta on kõigi maailma kannatuste kehastas. Klassilisse palub tema käest tuld ja vaba ja ka küsib, et mis paneksid mõtlema, et ma sulle seda on? EAS-i lihtsalt heast käivad läbi mitmed-mitmed, vastused. Aga nukk annab talle märku vastate eest, nimelt. Nii et, aga sellepärast, et ma seda sinu käest palun. Ja ka ütleb, et sa oled õnnega koos, see on õige vastus. Ja annab talle muidugi ka palju ülesandeid, sealhulgas sõnnikuhunnikust, miljonite mooniseemnete väljapuhastamine võib olla näiteks võiks tänapäeval selle vasta olla, teeme ära talgute vormis kogu maailm korda teha. Aga lukuabiga saab Vassilis kõigega hakkama. Ja viimaks ei jäägi nõia mooril muud yle, kui haarata oma aiateivast hulgast yks, mille otsas on hirmuäratav pealuu mille sees omakorda lõkendab Leic. Ja see ürgtervik käes läheb kassilisse läbi laane vahepeal tahab see tuliselt välja pugeda ja teda ennast kogulound põlema panna. Aga Vassilis seal õnnestub kuidagimoodi seda tuld taltsutada. Ta natsa kui selline peremaa versioon venest ilunud ja pühendunud fakeeritarist. Lähete tagasi oma võõrasema maja juurde olles rõõmus, et nüüd tõesti on ta toonud igatsete tule, astute sellesse härmas onni sisse. Ja. See tuli põletab selle onni näha sealhulgas võõrasema tütardega. Nii konkreetne lõks sellel jutul ongi. Rassilist ja ilmselt jääb seda tuld hoidnud või hoiab siiani, kui jõuad. Aga sidudes neid sümboleid eelneva jutuga siis see nukk on nagu see kaelkirjak, mida tuleb kogu aeg meeles hoida. See õnnistesse kõrgem, suursugune ja headest Kilvev pool. Aga see onu vene muinasjutt tuletab mulle väga meelde ühte tänapäeva eesti Eesti-Soome kuulsaimat kirjandusteost Puhastus Sofi Oksase sulest. Lause olen mõelnud, et, et mitmed arhed, tüüpsed elemendid selles raamatus puhastus ja selles vanas vene muinasjutus langevad kummastaval kombel kokku. Saara nagu Vassilis, seal, tal on oma kannetes kannatada den teel koju, mis võib-olla pole ta päris kodu. Otsib seda, see võõrasema kodu on sellise paiga symbol, kus pole tuld ega loomingut, mis NX kylm ja kaastundeta paik. Selliseid kohti leidub puhastusest aga palju. Võib-olla on kogu Nõukogude Eesti, eks sellise maja symbol okse seal või on see hoopis Paaba ja ka majakannetest asupaik, kus tuleb õppida tuld ohjama. Ka lõpustseen, kus Aliide, truu maja, Sikid tähendat, Aliide truu, isasiitab oma maja, olles enne mõrvanud kolm meest meenutab väga meile teda vere muinasjutu. Muidugi ei puudu sellest puhastusest ka hea õnnistav ema siis Aliide truu õde, ingel, kelle liide on reetnud ja siberisse saatnud. Aga ma pean ütlema, et see raamat puhastus mõjus mulle väga tugevalt. Ja kunstiteosena ei olegi sellele etteheiteid. Mis mind jäi, aga piinama on see mulje, mis kogu maailmale eestlastest seda lugedes jääb. Pruugib vaid kujutleda, et enamik inimesi ei ole lugenud eestist ühtegi teist teost. Ja pärast selle lugemist oli mul kaks nädalat nii paha olla, et ma peaaegu ei suutnud magada. Ja ma nägin unes õudukaid. Aeg-ajalt surfasin internetis ja, ja otsisin materjali selle kohta, et paremini mõista, mis mind selle romaani juures nii puudutas. Ja leidsin ma ka geenivaramust tegelikku Aliide Truu. Kes võis mõni aeg tagasi veel elada, kelle kohta ei tea midagi muud, kui Ta oli tõesti olemas. Ja kui tema olin leidnud, siis ma nägin ühte und mis oli väga kummaline ja ma panin selle võimalikult väheste ilukirjanduslikke liialdusi ega ka kirja. Ja selles unes olin ma just nimelt selle tegelik, kui Aliide truu lapsalat. Kummalisel kombel see tegevusstseen lugesin internetist, et sellele filmile otsibki hästi-hästi kaua ühte Eesti talu, kus võiks filmis toimuda ja unes kuidagi otsisin edasi ja lõpuks leidsin Jõgeval maja vaid see raudteejaama kõrval ja alles hiljem üles ärgates sain aru, et oi tegelikult on selles majas elanud syndinud Betti Alver. Aga nüüd ma loen teile selle unenäo Minu vanaema Aliide truu oli oma viimased 20 eluaastat, vaik. Jah, ta rääkis küll mõnikord vorstihindadest või seenemarinaadis, aga nii kaua, kui mina mäletan, Ta ei öelnud ta kunagi midagi sisulist. Noore üliõpilasena käisin tihti tema juures Jõgeval külas ja tema väikeses majakeses otse raudteejaama kõrval. Veetsin oma lapse ja noorepõlve kõige ilusamad ja valusamad tunnid. Ilusamad. Sest ma tundsin, et vanaema maja kohal oli nagu taevas lahti. Suured puud kahisesid kuidagi eriliselt pehastunud. Pink aias tõi mulle alati rahu ja häid mõtteid. Näis, nagu oleks pink nii vana, et aeg on ta ära unustanud. Rongid läksid aastaid ja aastaid ikka ühel ajal. See sisendas mulle kindluse tunda. Kui vanaemal külas käisin, unustasin isegi armumise. Tahtsin ainult lugeda ja mõtiskleda, jalutada puude kahinat, kuulata vanaemad oma tobedate väikestes tegemistes aidata. Tekkis tunne, et tomati kurgisalatisse peenralt lilli korjata. Maailma tähtsaim tegevus või näiteks tikrid Teitistamine. Tegime seda vanaemaga tundide kaupa kaevul istudes elupuu all. Vanaema vaikis. Meie sõrmed üha käisid. Mul oli valus, et vanaema Mudki vaikis. Samas oli ilus. Sel naisel oleks olnud nagu 100 loori ees. Triikimine oli tegevus, mida vanaema ei lubanud kunagi kellelgi teisel teha. Tema triigitud pesu oli alati pedantset sirge ja millimeetri pealt kappi paigutatud. Panin tähele, et vanaema, et riigis peaaegu kirglikult tema hallid silmad, tissid, liigutused olid endiselt välja peetide rahulikud kuid ta kiirgas mingit ilmselget energiat. Seletasin seda tol ajal asjaoluga, et Tallinn, vanaema mitmel korraldama, kenasti triigitud pesu eest kiitnud ja öelnud, et ma ei tea kedagi teist, kelle kapid oleksid nii kenasti korras. Arvasin, et energia, mis vanaema täidab, on seesama pühendumise vägi mis täidab andunud kylattalisti siis, kui ta tegeleb oma margikoguga. Aastaid hiljem pärast vanaema surma pärisenist nina, tema raudteeäärse majakese. Loomulikult kiskusin ma kohe maha kogupäevinäinud tapeedi. Tahtsin koorida maha kogu nõukogude ajakeltsa, jõuda välja palgini selle tõeliselt ehedeni. Olin rõõmus, palgid olid kohati isegi käsitsi kirvega tahutud. Vanaema jutud, et selle maja ehitamisel on kasutatud ühe väga vana talupalgimaterjali vastasid siis tõele. Kui jõudsin aga selle nurgani, kus vana emontriikis avastasin, et kontakt, kuhu vanaema ikka triikrauas stepslite torkas oli ilma igasuguste juhtumiteta. See oli vooluta pistik, lihtsalt butafooria, kui nii võib öelda. Ma olin hämmeldunud ja otsisin mingitki märki juhtmetest, aga mida polnud, seda polnud. Sellest pistikust pidi oleme olnud võimatu vool võtta. Kuidas vanaema Sist riikis, võtsin tema triikrauakapist välja, pistsin juhtme sellesse pistikusse, ootasin. Triikraud, jäi jääkülmaks. Haarasin vihaga juhtmetest, sikutasin, kuid pistikalisteklisse kinni jäänud logistasine, tõmbasime kinni, mis kinni. Viimaks surusin, kannad kõvasti maha, haarisin kahe käega kriicravast kinni ja tõmbasin täie jõuga. Seinast käis läbi raksetes, mulle pudenes kaela krohvitolmu, kukkusin triikraud käes põrandale maha. Viimaks sellise lahti tulnud, kuid temaga koos ka poolt klaveritagust seina. Seina taga oli vana Gret, mis viis viis astet allapoole. Võtsin taskulambi, astusin vastavastatud salakäiku. Astmete lõpus sattusin hiiglasuurde saali ja sain kohe aru, kus ma olen. Selles saalis olid koos kõik need eestlased, kes armastasid õhtulehte. Õhk oli paks, pinev yksteisest yle hõiguti esikaane pealkirja. Inimesed võbisesid õlgu, kuid nautisid ilmselgelt toimuvat. Vahepeal oli hetkeks vaikus, higisteti haigutati. Siis kõlas uus uudise, inimesed elavnesid. Vahepeal visati kuskil rahva sekka värskeid ajalehti, inimesed haarasid neid näljaselt ja kugistasid alla, kostis inisemist Rositsemist, tuhandete hammaste krõmps, mist, lehtede krõbinat, eriti aplalt, viskuti halbade uudiste kallale ja nende uudiste kallale, mis suutsid kedagi häbistada. Keset seda saali lamaseks luukere. Ja tema pead siis koltunud päevik, millele oli kirjutatud Hans Beck eesti rahva valu ja häbiraamat. Raamatu tutvustesse raamatu taha kaanele oli kirjutatud kokku võtta. Siit leiate vaese väikese rumala eesti rahva kannatuste loo. Siinsed naised on ikka olnud prostituudid, mõrvarid või naiivsed inglid, siinsed mehed, pelgurid ja allaandjad. Siin on vägistatud, vaikinud tööd ja välja kannatatud. Siin on sajandite jooksul ära söödud Padade. Vaatasin ringi tõepoolest seina ääres Lõuka kohal podises suur pada, mingit maguskibedat lehkav tinti metrooga. Selle kohale kummardades lillede nõiajuustega nooruk kes liigutas teda leent asjatundliku näoga. Aeg-ajalt kummardas rahvas luukere poole, sirutati käsipäeviku järgija limpsati keelt. Äkitselt tundus mulle, et see saal on terve maailmasuurune ja neid eesti rahva valu ja häbi näljaseid. Masse on juba miljardeid. Tahtsin kuhugi varjuda, aga ei leidnud muud paika, kui otse luukere all. Selle voodi moodi lavatsi päevateki varjus, kus Hansbek viimsele unele suikunud. Seal sattus mulle pihku midagi metailsete külma. Jah, otse Hansbeki luukere all lebas Felix triikraud. Ka see oli pistikusse unustatud. Ka see jääkülm. Hakkasin jälle sikutama ja koos juhtmega tõmbasin ära terve voodialuse põranda. Sealgi oli luuk ja sadasin teistele märkamatult veel viis astet allapoole. Sättisin imeilusasse aeda, kussiristasid rohutirtsud, laksutasid ööbikud, mängisid heledapäised, sinisilmsed, lapsed ja mõnulesid päikest võtvad viraamatuid, lugevad täiskasvanud. Keset õue lehvis kõrge masti otsas sinimustvalge lipp. Äkitselt lähenes idast venelaste vägi. Väike poisike lõi korraks jalaga sinnapoole palli ja teine vägi põgenes hirmust rääkides. Siis tulid sakslased ja nemad kihutati mõne sõrmenipsuga minema. Sistilid koera, Koonlased, neile ässitas peremees koera kallale. Nii saadi nendestki lahti. Äkki hakkas aga kaugusest kostma otsekui tuhandete hammastel. Tõsi, see metalne heli üha lähenes, seda kostis igast ilmakaarest. Viimaks oli kogu Eesti taluõu ümber piiratud läpakat sõjaväest läpaka, et tal olid väga teravad hambad. Ja kõigepealt tormasid need kallale eesti kirjanduse riiulitele, mida oli täis terve talu-elutuba. Seejärel sõid need ära peenraid ja puud ning asusid siis inimeste kallale. Tööd, tööd, anna neile Krakkidele tööd. Karjus pereema. Kuid pereisa oli juba poolenisti ära söödud ega suutnud enam rääkida tema põuetaskust pungites eneseabiõpik. Kuidas võidelda töönarkomaani. Üks põlvepikkune poisike oli roninud lipuvarda otsa, klammerdume sinimustvalgesse lippu hambus hoidiste kirdiku. See põlesi ühest otsast. Poisike tahtis meeleheitlikult ka teist otsa põlema süüdata, kuid tal polnud midagi, millega seda teha. Viimases hädas pani poiss lipu põlema kohe soonest põleva lipu leegiga teise pirru otsa. Nüüd põles Bird praksades kahest otsast. Klipp kustes tema sinine, õli tuhaks põlenud. Jäänud olid vaid must ja valge. Juba hammustas esimene lipuvarrast mööda üles roninud läpakas poisikese jalga kaugusesteri kosta karkudega kalevipoja lähenemist. Nyyd hammustus teine arvuti poisikese teist jalga. Siis jõudis kohale karkudega Kalevipoeg ja vankrit käes keerutab Suur Tõll. Koos peksid vägilased arvutite väe laiali, aitasid põlve tiku poisikesi ikka veel kahest otsast põleva pirniga lipuvarda küljest alla. Eestisid kolmekesi mustvalge lipu alla läpaka laipade vahele talu murule maha. Mina piilusin kõike endiselt, käigu ava ausest, julgemata sellesse õõvastavat Digiseta astuda. Äkki tungis minust mööda uudiste ja kõmunäljane ülemise korruse rahvas. Õhtulehel oli vaja uusi uudiseid, põlve pikku poisikesest sai meediakangelane ja kalevipojast suurest Tõllust olümpiavõitjat kõigile linti aladel. See oli suurim, millest eestlane oli osanud iial unistada. Poisike võitis lühikese ajaga talendivõistluse ja sai ka kohe superstaariks. Tema suurim kunst oli tuleneelamine. Efektse liigutusega pistis ta pirru Body sellesse valu ja häbi pata. Süütas selle siis kahest otsast limp, sest seejärel mõlemad leegid keelele kugistes alla. Seejärel suutis ta laulda kaks tundi järjest, nii et absoluutselt kõigile meeldis. Rahvas juubeldas ja lehvitas mustvalgeid lipukesi. Hansbeki luukere plaksetes kontide klõbinat ja New York Times tegi Eestist esikaaneloo vahedel rahvasse imbunud vagurust, teesklevad, hakkad, plaksutasid kaasa. Eesti tähistab olümpiavõitu kõikidel aladel ja peab Vabaduse laulu. Viiendat aastat järjest võitis Eesti Eurovisiooni Põlvadiku poisike kugistes alle laulupeo tule ja kogu rahvas laulab ning eriti ingellik Eesti lipp kiliseeriti stiilsemaks, ülearune ja liig naivistlik, sinine jäeti välja. Eesti on esimene eesrindlik riik maailmas, kus on lubatud abielluda arvutiga. Esimesed e-pulmad peeti eile. Eesti mees astub altari ette oma imeilusa valge näkile. Minu meelest on puhastusest karjuvalt puudu mõni Betti Alveri-sugune põhimõttekindel Eesti intellektuaal, selline, kes jääb truuks elu põhilistele aadetele. Mul tegelikult puudub tahtmine mõista seda mõrvarliku ja reeturliku naist puhastuses Aliide truud, kuigi Ma suudan vist talle kaasa tunda. Mul puudub ka huvi välja selgitada, kuidas minu vaikiv unevanaema siis ilma juhtmetate triikis tõesti ei tea. Tean ainult seda, et kui miski Aliide truudia Betti Alveri ühendab, siis ainult see, et nad olid sama aja eesti naised kes elasid oma elu kardinaalselt erinevalt, kuid kumbki ei pääsenud kannatusest sellest eksistentsiaalsest tule neelamisest. Betti Alver purskas oma kannatus, tule paberile. Lootus. Üht lootust ma vajan, olen alati vajanud, et iial ei alga julm, lobiseb sajand. Et iial ei alga must mardus aasta ET surutud südant. Leina teil aasta Edgapainatud elu ei paadu, ei pleedi. Et me suuri surnuid ei kamanda, keegi. Aga mis juhtub nendega, kellel pole allaneelatud tuld kuhugi pursata, kes ei mõistagi seda kunsti nagu ehk minu une vananeme või puhastuse Aliide truu. Kas nendel ei jäägi muud üle kui iseennast koos oma taluga põlenud iste? Kas nii juhtub nende tule neeletega, kes ei mõista, häbi, valu ja alandus tuld õigel ajal lohemadu täna välja pursata. Ilmselgelt on sellest romaanist puuduga Heiti Talviku sugune eesti mees kes muuseas olevat 1940. aastal vastuseks võimude küsimusele, kuidas te suhtute Nõukogude võimu, öelnud sirgeselgselt lakooniliselt ja mis peamine, täiesti ausalt. Siiani pole mul põhjust olnud hästi suhtuda. Lisaks sellele, et Heiti Talvik ööbis puhtjuhuslikult sõbra korteris diivanil, mille sisse oli peidetud keelatud raamatud olid need kaks põhjust piisavad, et teda Siberisse vangilaagrisse saata, kus ta ka suri. Kaks aastat enne oma surmavangina Chris 1947. aastal kirjutab Heiti Talvik luuletuse seeniks. Fenix taktse 45. Ma uuene tõusin, tulest sai tuhaks Mukoltuv kest. Ma kergem udusulest, tugev terasest jäid lõõskavaid pehkinud, jätad väärmina ja ebamaailm. Nüüd jootmas mind, kõik see, sa lätted, silmaks mul kõik sisesiin ja päikesekiirtega ühte Mu ihu sulad, puus, Dylani leegib kui lühter ja elus sõna tal suus. Viin kõikjale valgust ja rõõmu. Mu hingusest sulab hang. Las mu südamest suuri sõõmu joob lunastust. Roimet ja vang. Siit edasi minnes ei oskagi mitte kuhugi mujale edasi minna kui Tiibeti surnute raamatu juurde millest nii inimkäeliselt ja arusaadavalt kõneleb Social impoodsa oma raamatus. Budistliku traditsiooni üks suurepärasemaid külgi on see, et siin on välja arendatud terve rida harjutusi, millest võib kannatajale inimesel abi olla. Need annavad meile jõudu ja rõõmsat hindu, aitavad meelt puhastada ja südant avada. Et tarkuse ja kaastunde tervendav vägi saaks hakata oma ümberkujundavat mõju avaldama. Kõikidest mulle tuntud harjutustest on üks kasulikumaid ja mõjusamaid tonglenn. Mis tiibeti keeles tähendab andmine ja vastuvõtmine. Kui olete endasse sulgunud Avatonglendeid teiste kannatuste tõele, kui teie süda on suletud müüride vahele, hävitab Dong lännid. Kui valudes vaevlev, kibestunud, meeleheitel inimene on teie jaoks võõras, aitab tong lende leida oma loomuse lahke armastav sära. Ükski teine harjutus ei ole nii tõhus. Mina külge klammerdumine enesearmastuse ja enesekesksuse vastu mis on kõigi meie kannatuste ja südame kalkuse juur. Eks Tiibeti suurimaid don Glenni õpetajaid oli 11. sajandil elanud, kes haava telli, kõrgesti haritud, tundis mitmeid erinevaid kujustamis viise. Ühel päeval õpetaja kambris sattus talle pihku raamat, mis oli avatud, nende sõnade kohaselt on kasu ja tulu teistele võtab valukulu endale. Nendes ridades avalduv, tohutu, peaaegu kujuteldamatu kaastun vapustas teda ja ta asus teele, et leida õpetaja, kes need kirja pani. Ja edasi õpetad raamat Tiibeti raamat elust, surmast. Kuidas siis tonglanni praktiseerida. Ja seda loengut ette valmistades kuidagi vaimus olin täitsa kindel, et ma jõuan selle tegeliku tule neelamise juurde ja ma tunnen, et selles praktikas olen ma selle juurde aga täpselt jõudnud. See on siis selline praktika, kus kõigepealt tuleb loomulikult meeles hoida kaelkirjakut. Ehk siis kedagi, kes on valgustanud, olgu see siis Kristi seal, kui sa mõni väga ilus ja võimas hetk sõna, luulet selles valguslaik võrgus buda helendav väli ja seejärel kujustada maailmakannetest või kasvõi mõne sõbra kannetest sellise tule tahma ja suitsu pilvena selle inimese kohal mis on täis ängi ja kurbust ja valu. Ja käelise tuleneelaja kombel ikka kaelkirjakut meeles hoides, hingates endale sisse, lahustada see oma Helenduses. Ja hingata endast välja. Rõõm puhtust, rahu. Päris lõpus ma loen ette ühe minu jaoks armsa inimese kirja, kes viibis intensiivravi osakonnas oma pojaga kes oli ja on väga raskes seisukorras. Nii aitis kui mina oleme hetkel rõõmsas ja isegi õnnelikus olekus. Ditchis on vist mitme tasemega, oleks nagu tüssis, mida sa täita. Aga on ka tihikuid, neid ma ei mõista. Mingi staatiline olek, kus on sügav vaikus. Meil on palatiseks kärbes, tahaks hirmsasti magama jääda, aga kuna neuroaknad siis pragusid pole, kärbes on päris hädas. Kui ma aknast välja vaatan, siis hingan vastu klaasi. Kohe lendab ka kärbes kohale. Talle meeldib vist soe hingeõhk aknal. Vaeseke, ta ei saa ju magama jääda. Homme tehakse batsille kolmandat korda vereülekannet. Ta on väga väsinud, ilus, mehelik, sooja pilguga keegi ei lohutasin, et pole viga, varsti saate koju. Kell kaheksa suri jälle keegi, öösel kell kaks toodi uus. Üleeile suri 25 aastane poiss, kellel oli vähk. Eelmisel nädalal läks täisjõus 50 aastane mees. Üleeile suri keegi vana inimene. Hooldajaid on kõik nii väsinud. Rasked päevad olla praegu? Palun sind ära allu kurbusele väsimesele. Tead, kõige keerulisem on teiste inimeste kurbust tunda. Oleme 12. korrusel ja see tähendab, et linnud ei lenda taevas, vaid silmade kõrgusel, kui aknast välja vaatan. Aids hingeldab, palavik on vist jälle tõusuteel. Mulle tundub, et hapnik on igal pool defitsiit mitte ainult haiglas yldse. Ma vaatan klantsnaisteajakirja kaant, et tahaks nende nägudele seal hapnikumaskid pähe on. Vaatan mustamäe katuseid ja tahaksin ise hapnikumaski, mis olen ennast siin segaseks istunud. Tänane päev algas vähemalt nii, et aids, hõiskas rõõmsalt. Ema ema, näed, täia tuli välja. Tuleneelamine on inimkonna kõige vanem ja kõige teadvustamatum kirg. Väga tihti tehakse seda egoistlikult, nägemata laiemat plaani väga tihti sealt põhiliseks soov paaniliselt välja näidata, et mina küll millegi sellisega ei tegele. Mul on kõik glamuurne, olgugi et ajakirja kaanel näeb see välja nagu lämbutaks kohe hapnikupuuduses. Harva teadvustatakse, et kannatamine on nyyd vana tule neelamiskunst mille kaastundlik inimene saab arendada puhastavaks praktikaks, mille kaudu aidata iseennast teist. Tänan tähelepanu eest. Kirjanik Kristiina Ehin. Tule neelamisest. Kõlas muusika jääst tehtud instrumentide all. Liisbet Jerzy plaadilt Chain transFoom. Loeng on salvestatud Türi kevadfestivalil. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2012.