Ülikool. Tänane ööülikooli unenägu on salvestatud 11. eesti heliloojate festivalil Tartus Jaani kirikus. Monika Matiiseni, Helena Tulve, Märt-Matis Lille ja Erkki-Sven Tüüri teoseid, esitab ansambel küberstuudio. Oma luulet loeb Indrek Hirv. Mina olen toimetaja Marci Nask. Võib-olla igatsevad tähed maad? Võib-olla on meie igatsus vastu igatsus? Toomel on kõik lehed maha tulnud. Surmal on nüüd hammas verel. Tõuse üles, aeg. Isa hääl, talvehommikul, isa rahulik hääl, vaikne, lumine pimedus. Suitsu sammastel peegelduv valgus. Vaikselt öeldud, et tema järkaks. Iso rahulik hääl, kaldal pilliroos, oinas, õnged valmis ja paati laines. Vaikselt öeldud, et linnud ei ehmuks. Tõusu juures on aeg. Tõuse üles. On aeg, isa hääl, ühel hommikul, isa rahulik hääl õlal, tähtede helendus. Kadunud isa on ikka veel ärkvel. Vaikselt öeldud. Kõik linna põgenedes vabaks saanud orjad pagevad jälle. Üüratud lennukid tõstavad neid pilvede kohale hinge tõmbama. Hommikune vihmapilv nagu märkest pühib pimeduse ära. Öised lumepilved magavad oma rasket tund südames. Uni tõstad katuseid? Päev jookseb valgusest tühjaks. Silmad pole, on need iga öögajad taevas üks täht vähemaks. Lapsed sünnivad üksindus silmades. Päeval, jalad kindlalt maas. Öös nagu kala vees. Õhtuti viskan maa ja vee vahel. Ma ei ole veel kustunud. Olen üleval, käinud ja vaadanud, ma ei ole veel kustunud. Rahulikult lõpuni. Rannalaste igatsus tõmbab pilvedest kiude. Vaikus püsib minus nagu aeg kellas. Lahkumise hetk seob. Hommikused hulkujad ja õhtused hulkujad Johusama vett. Kuni mina ära olen, käib igavik üleval kaarakna taga kirjutamata luuletusi lugemas. Aknad mäel hõõguvad loojanguvalguses. Mina hõõrun, vahel ka väga kaugelt tulevas. Aga teravas selginemises. Kui aasta 1000 vahetus võtsin lauana ja tegin selgu ukse piita. Vaikne hele päev. Tuul hingab kusagil kurbust sisse. Merel olen vahel igatsusest tühjaks jooksnud. Minu vari ja mina. Seni on mul temalt palju õppida. Linnade tühisus helendav. Maa tühjus on pime. Tähtede ettenägelikkus teeb igavikku igavaks. Vaikus märatses minus kogu eilse õhtu. Siis tulid sina. Sinu naeratus teeb mu rõhutuse kindlaks. Süda on avatud. Aken on avatud, maja jahtub. Nii, ma ei teagi kunagi. Kas värin tuleb suurest kõike hõlmavast arusaamisest. Olen hakanud aru saama, et mu elu alusmüür mille pärast vanemate surma väga noore mehena raskemeelsuse kividest ladusin kannab küll. Vahel tuleb hääl. Ja laulab mulle tõtt. Minu elujoones angerjas taevatähtede liikumine, jagu, vana suguvõsa saatused, enesetapud, vangilaagrid, kodu, maatus, ladestuvad verre, halvasti magatud ööd ega tagasi hoitud kudega. Õnnetus silmades teeb endale teed. Mul on äraminemise saapad jalas. Nendega on raske pöörata. Rahavahetajad pressivad ajalt välja minu ammuse rahu. Suur rõõm käib kurbuse põhjas välja magamas. Kalasilmsed ujuvad virvatulede peale kokku. Maa pöörleb. Suur sinine silm vilgub aeglaselt musttuhat liblikat, elab oma ainumat elu. Kurbuse jaoks on ainult üks koht veel küllalt ja vanaga veel kaks kivi ja linnud. Millises maailmas peaksingi elama? Mõtlesin kogu lapsepõlve. Mida küll hackid passivad inglisilla kohal. Tean pisikesi musti noote. Tol sügisel said lehed toomel korra kõik korraga vabaduse kätte. Ärkab loeb natuke. Tean, et see, mis hoiab koos asja mu laual lampi, raamatuid, pesemata klaase, üle lauanurga visatud salli ei ole armastus. Mu närvisüsteemis on mõned nõrgad kohad. Nii nagu igas süsteemis. Ebud tolmu vanadelt raamatutelt tühisus ja nõutus meie peades. Tühjust tähtede vahel, neid pandi nii äkki siia maha. Ei tea õieti, nii, äkki üksi? Tõmbasin su välja suveõhtust nagu jänesetorukübarast. Suured vanad laevad purjetavad haudvaikselt mööda purjedel mõni vaevu loetav sõna kartmatud isetud hinged kelle kodu on kaugel. Kord anname end pilvede kanda. Lained avavad ja sulgevad seisma südant, torgivad huuli, tuuled pingutavad häälepaelu. Siis tulen tagasi ja kõnelema. Tühjus minus kerjab lubadusi. Ja siis kinnitusi. Hõin talle anda kinnistähti. Mu elu armastab sind. Tal on selleks mu süda raisata. Unistav süda, visata Su tumedasse vaiksesse, on. Nüüd pöörad sa ennast linade vahel hoidvad vaikselt omaenda kaisus, libiseb päike üles une. Nüüd oled sa väliselt alasti, aga sügaval su sees jää pune tumedus ootama ööd. Mäletan kurbust sel õhtul kui sind esimest korda nägin. Teadsin korraga, millest olin pidanud nii kaua ilma olema. Varsti kaob kuu puude varjutähed vilguvad lahutamatust, sest igaüks mähitud omaeneseüksindusse. Nüüdsest peab iga täht enda eest ise seisma. Ö-ülikooli unenäos astusid üles luuletaja Indrek Hirv ja ansambel küberstuudio. Kõlanud heliteosed panid Monika Mattiiseni fluid, Helena Tulve lendajad Märt-Matis Lille autov käitš ja Erkki-Sven Tüüri spektro mureline. Saate valmistasid ette Urmas Tooming künnitüli ja Mart Zirnask. Ööülikool tänab Eesti Kultuurkapitali ja Tartu Jaani kiriku kogudust. Raadioteater 2012.