Ööülikool no see on see kummast otsast vaadata, David Mitchelli romaan, pilv, atlas lõpeb ja sellise küsimusega, et kuidas mina üldse saan nii-öelda ühiskondliku ebaõigluse vastu või mida ma üldse saan teha, kui minu tegu on ainult üks veepiisk ookeanis. Ja siis vastuküsimus kõlab, mis asi on ookeangu, mitte hulk veepiisku? Koole. Kirjanik Jan Kaus kõneleb teemal häbist ja süüst. Kadedus oli. Saade on salvestatud Triigi mõisas. Minu üsna kõikuv ja õõtsub õppejõu karjäär on kestnud nüüdseks juba 10 aastat ta nende aastate jooksul ma olen täiesti loobunud loengu formaadist. Mulle meeldivad pigem seminarivormid, kus siis inimesed saavad omavahel mingitel teemadel vestelda. Eila Jaan Tootsen mu käest küsis, et miks ma pärisin süüst ja häbist ja kadedusest rääkimiseks just sellise päevapoliitilise tausta. Ja ega ma ei osanudki vastata sellele muud moodi kui, kui omapoolse küsimusega tõesti, miks, et miks tõesti pigem tahaks ikkagi sekkuda iseendasse või isendaja kõiksuse suhtesse, mitte iseenda ja ütleme siis sotsiaalsete olude suhtesse, sest mulle tundub, et iseenda ja kõiksuse suhted on kuidagi ajas püsivamad isendaja, sotsiaalsete olude suhted. Valdur Mikita oma poolt eile ütles väga ilusasti, et maailm peidab imesid ja kuna ta tõesti rääkis sedasi ideoloogilisest vaatepunktist, siis tõesti see peidab on väga täpne, aga mind on viimastel aastatel kiskunud üha rohkem nii-öelda astronoomia ja astrofüüsika kvantmehaanika suunas. Noh, see on tõesti selline väga, ütleme võhiklik huvi, aga ühte asja on see huvi mulle õpetanud, et, et selles plaanis maailm mitte ei peida, ainesid vaid maailm pakub neid imesid kuidagi kandikul meile igal öösel peaks lihtsalt pilgu taevasse tõstma ja meile avaneb üks suur laotuse suurune ime. Ja see ongi kuidagi kummaline, kuidas inimesed jõllitavad seda imet ja ei saa aru, et tegu nimega. Et võiksime näiteks sellest, keda. Ja nüüd ma nagu mõtlengi, et miks ma tirin meid täna seal taevalaotuses siia siia kihti, kus me elame, eks ju, see on ju ainult mingi paari kilomeetri paksune kiht, seda ümbritseb miljardit valgusaastat elamiskõlbmatu ruumi, mis on ometigi imesid täis. Et miks ma seda teen. Ja siis ma nagu olen alati mõelnud selle peale, et nad üldse nagu tegelemine filosoofiaga ja ajalooga ja noh, kasvõi geoloogiaga või selliste mingite selliste vormidega või praktikatega, mis viivad meid ajas ja ruumis kaugele, mis kuidagi aitavad meil põgeneda sellest praegusest hetkest, et seal on mingisugune Esscapistlik moment, mis mind häirib. See Esscapism tekitab minus ka sellist süütunnet. Et ma tunnen ennast süüdi, et mul on olemas selline väga tugev Esscapistlik element või see impulss tohma jaksa tegeleda selle ühiskondliku eluga. Et see on niivõrd problemaatiline ja siis ma kuidagi sunnin ennast ikkagi sellega tegelema. Sest on olemas selline klišeelik väide, mida mina esimest korda lugesin John Fausi maagist, kus siis konsis ütleb umbes midagi taolist, et probleeme ei olnud, eks ju. Hitlerit vaid selles, et Hitler sai võimalikuks, et inimesed lasid tal sündida ja noh, ütleme sellisena sündida ja lasid tal tegutseda. Muidugi ma ei taha üldse mingeid paralleele luua siin praegu 21. sajandi alguse eesti koju ja Natsi-Saksamaaga, ühesõnaga lihtsalt, et anda mingisugune põhjendus, miks ma tunnen, et oleks ikkagi vaja nendele asjadele silma vaadata, püüda aru saada, miks nad on tekkinud ja püüda näha seal nagu mingisuguseid võib-olla laiemaid põhjuseid või hoovusi nende üksikjuhtumite taga. Millest ma kavatsen rääkida või millal ma kavatsen tõukuda, eks ju, märksõnad on see mingi varjatud raha ja, ja Silver Meikar ja kõik see muu, jätkab Kristjan Piirimäe. Juhtus siis selline asi, et ärimehed andsid Reformierakonnale annetusi keelatud moel salaja ja üks Reformierakonna asjaga seotud poliitikutest Silver Meikar tunnistas selle süü üles, tunnistas siis seega süüdi nii iseenda, need ärimehed kui ka mitmed teised reformierakonna poliitikud. Ja nüüd Jan Kaus siis lahkab seda teemat. Ja sellega seoses ma lugesin, kuskil kirjutas Jürgen Rooste, et selle siis selle kogu selle problemaatika või kogu selle konflikti või skandaali valguses kirjutas, et kriis on jõudnud majandusest mõistusesse. Mulle tundub Ta on juba ammu sealt majandusest mõistusesse jõudnud või et ta on juba tükk aega olnud nagu mõistuse või mõtlemise või, või ütleme siis reaalsusega kontakteerumise kriis. Mulle väga meeldib see, mida Ingmar Bergman seal oma sügisonaadis laseb ühel oma tegelasel öelda, et kontakt reaalsusega on anne ja seda on antud väga vähestele. Ja võib-olla siis reaalsusega kontakteerumise küsimus on juba olnud pikemalt õhus. No kuidas nüüd see häbi ja süüteema sellega liitub, noh, see Meikari kuulus artikkel, seal on tal üks selline lause, kus ta ütleb, et mul on häbi, et olen annetanud erakonnale varjatud raha nagu nendes reaktsioonides siis meikar ütlusele eelkõige siis tema enda erakonna liikmete reaktsioonides ei ole häbi mainitud Vaitzis meikarit esindava erakonna siis esimees ja ühtlasi siis meie praegune peaminister Andrus Ansip on öelnud, et noh, rääkinud siis vastutusest minister on valmis võtma vastutust, aga ta ei ole valmis võtma omaks süüd traagilist süüst, siis mitte häbist. Ja sellega seoses, kui ma seda lugesin, meenus mulle üks Jaan Unduski suurepärane essee, kus ta tegelikult räägib Jaan Krossi loomingust. Aga selle nii-öelda kõrval või selle varjus Ta siis käsitleb ka süü ja häbi mõisteti just sedasi kultuuriajaloolises plaanis kasutame praegu siin Jaan Unduski abi, ta siis ütleme lähtub sellest, kuidas kultuure saab jagada nagu häbikultuurideks, söökultuurideks, häbikultuurid on justkui nagu isegi noh, ütleme läänemaises plaanis kuidagi varasemad, kui söö, kultuurid häbikultuurides reguleerib inimeste käitumist, prestiiž, seltskonna tunnustus või siis seltskonna hukkamõist, nii-öelda avalik arvamus. Selline suhe iseloomustab just nagu seisuslikku ühiskondi, selline etiketi surve. Ühesõnaga võib siis nagu võõrapäraselt öelda, et häbi on nii-öelda eksterioorne või või väljaspoolne ja söö, kultuur omakorda tähendab siis nagu käitumisnormide kandumist inimese enda sisemusse. Seda nii-öelda südametunnistusele mõõduandvat osa süütunne siis tugevneb ühiskondades, kus suureneks inimese isiklik vastutus, näiteks protestantistlik ja kodanlik ühiskond, jäetud süütunne, siis ongi vastupidiselt abi nendele siis justkui nagu interioorne sisemine kogu selle häbi ja süütemaatika võtab kokku just väga hästi see meikari väljaütlemine, sest mulle tundub, et üle pika aja näiteks avaliku elu tegelane nii-öelda otsustaja nii-öelda intervjoriseeris häbi, et tõmbas selle häbi nii-öelda siis nagu enda seest välja või ühesõnaga, et Ta tegi häbistalle sellise sisemise impulsi. Keegi ei surunud Silver Meikaril seda häbi peale. Keegi justkui ei oodanud sellist reaktsiooni. Aga see paradoks väljendub siis selles, et kui meikar nii-öelda interjoriseeris häbi, siis peaminister vastupidi, eksterioriseeris süü, et see saab siis olla ainult väljaspoolne, ta saab olla ametlik, regulatiivne saab olla nagu väljastpoolt peale surutud ja ta ei lähtu mitte mingil juhul sisetundest. Et süü on pigem tajutav siis väljaspoolsena, mitte süütundena või, või sellise südametunnistuse häälena. Ühesõnaga, mida mina tahan, ma ei tahakski enam seda nii-öelda üksikjuhtumit lahata, vaid selle üksikjuhtumi põhjal siis võib-olla püüda teha mingisuguseid üldistusi, mille osas ma siis ootan teilt nagu vastureaktsioone või edasiarendusi või siis kriitikat. Mulle nagu tundub, et nii see häbi kui süütunne on nii-öelda poliitilises ja siis ütleme ka Eesti puhul üsnagi politiseeritud avalikus sfääris taandumas või nad ei ole enam sellised jõud, mis hoiaks kuidagi mis suunaks nagu üldiselt käitumist ja noh, see on võib-olla võib-olla ka mingi laiem probleem, sellepärast et mida mina olen kogu aeg tundnud, on, on see, et Meile tahetakse selgeks teha, et meie vastutus üleüldse kõikide protsesside suhtes vähenenud, me suudame üha vähem protsesse kuidagi suunata Ta või neis kaasa rääkida, noh oletame, et me räägime mobiiltelefoniga, siis loeme kusagilt, et mingisugune väikene vidin seal mobiiltelefonis vajas mingisugust toorainet, mida sa ei olnud Kongo metsadest. Ja siis Kongo metsadest siis mingisugused sõjapealikud on tapnud lasknud siis lapssõduritele papa külatäite kaupa inimesi, et seda toorainet siis korporatsioonidele maha müüa. Või et inimesed käivad Dubais turismireisidel siis seal kuskil nende uhkete hoonete, kõikide nende tehissaarte taga kuskil äärelinnas elavad siis mingeid filipiini või indoneesia tööorjad, kellelt on võetud ära basse, kellele makstakse näguripalka. Et ühesõnaga me suudame justkui üha vähem protsesse mõjutada. Ja sellele toob minu meelest kaasa täiesti õigustamatu suhted, noh, lase veekraan tilgub, et noh mina alati püüan vaielda inimesega, et ei, et ei ole päris nii, et kui mina näiteks keeran veekraani kinni, siis ikkagi üldjoontes kulutatakse ikkagi vähem vähem. No see on see kummast otsast vaadata, David Mitchelli romaan, pilv atlas lõpeb sellise küsimusega, et et kuidas mina üldse saan nii-öelda ühiskondliku ebaõigluse vastu või mida ma üldse saanud teha, kui minu tegu on ainult üks veepiisk ookeanis ja siis vastuküsimus kõlab, aga mis asi on ookeangumit, hulk veepiisku? Nii et kui me saame rääkida tilgast tõrvast meepütist, siis me saame rääkida tilgast, meest, turbopütist. Siis ma olen hakanud mõtlema, et mis siis võiks olla selle häbi ja süütunde asemel praegu, mis meie avaliku elu kuidagi suunab või, või kõige rohkem mõjutab ja siin tulebki siis mänguse kadeduse mõiste, et võib-olla me ei elagi niivõrd nagu süükultuuris või happy kultuuris, kuivõrd just siis kadeduse kultuuris. Et kas ikkagi häbi hoiab, hoiab meid kontrolli all äkki meie käitumist väga suurel määral mõjutab just just kadedus ja noh, muidugi see on ilmselgelt seotud tarbimisühiskonnaga tarbimismentaliteediga kogu selle palavikulise võistlusliku võitlusliku õhkkonnaga, mida meis sugereeritakse võib, millele püütakse kuidagi allutada. Ja ütleme siis selline edu ühiskondlik mudel, mida siis esindab see osa siis ühiskonnast, mida Peeter Laurits eile nimetas õukonnaks kaasaegseks moodsaks õukonnaks. Peeter Laurits, mainisin massimeediat, ilutööstust. Kõik see selline viis, kuidas avalikult inimestega suheldakse, milliseid väärtusi inimesteni suunatakse selle kaudu. Ja see õukond tundub olevat noh, võrreldes noh, ma ei tea, päikesekuninga õukonna ka justkui nagu väga avatud igalühel on sinna õukonnale justkui justkui ligipääs ja see muudabki selle õukonna kuidagi väga ahvatlevaks akas eduühiskond siis toodab minu meelest mingisuguseid väga selgelt mudeleid mille kaudu siis edu tajutakse ja esitatakse, mille kaudu meid pannakse uskuma, et õnn on, on eelkõige õnnestumine. Ja mis tegelikult siis Toodopkaa kadedust näiteks väga levinud eneseteostuse vorm on nagu eneseekspositsioon ütleme, võimalikult vähese häbitundega eneseekspositsioon mis loob selliseid väikseid isiklik simulaacromeid, loeme pidevalt klantsajakirjadest, inimestest, kes on ühtaegu majanduslikult edukad ja koduselt soojad, kes on ühtaegu urbanistlikud ja Ruraalsed. Noh, ütleme me loeme naistest, kes on ideaalsed emad, kodu, kokad, kodukoldehoidjad oskavad musta leiba küpsetada ja samas on ka ilusti seksi tiigrid, bioloomad, ärihoid, või siis mehed, kes on ühtaegu jahimehed ja purjelaudurit. Samas oskavad oma kätega renoveerida, mõisahooneid viitab millelegi siin praegusele ja kui neil on laps, siis lapsehäll on valmistatud väga looduslikest materjalidest ja alati aitab seda päikesekiir. Ja, ja siis see retoorika, mis sellega kaasneb, on see, et nüüd ma olen õnnelik, need, ma olen eriti õnnelik. Ja minule tundub võib-olla ma reageerin üle minule tundub, et selline asi tekitab mingisuguse, väga tugeva illusiooni just sellisest tegelikkuses tirduva illusiooni, et kusagil on need inimesed, kes on väga õnnelikud, väga terved neile kimbuta haigused ega majanduslikud surutised ja see siis tekitabki mingit kadedust, mis paljusid inimesi ajendab siis selle selle illusiooni poole suunduma. Siis on see tänapäeva siis selline versioon koopa seinast. See tekitab ka häbi, muidugi, häbi, mis omakorda võimendab kadedust ja ühesõnaga see on selline mingisugune surnud ring ja üks asi, ma olen hakanud mõtlema, et kas kadedusel pole mingisugust seost ka nagu Eestist lahkumisega. Et ühelt poolt mulle tundub, et ikkagi see välismaal elamine on siiamaani eestlaskonna seos kuidagi eriliselt prestiižne. Et see on kuidagi edukuse üks muda leida sümboleid? Ma ütlen nii palju, et mina ei kujuta ennast ette elamas kusagil mujal kui Eestis, näiteks kui räägitakse sellest teiste õudsas kliimast, siis no andke andeks, et mulle ikkagi väga-väga meeldib seenevihma, mulle meeldib teate, kui sügisel mets lõhnab, seal lõhnab muuseas ainult Eestis, nii Soomes muuseas lõhnata hoopis teistmoodi. Ja ma ei tea, võib-olla siin on mingisuguseid geoloogilised põhjendused kaasas, soome aluspind on hoopis teine, et võib-olla see graniidist tulenev lõhnan hoopis kuidagi teistmoodi. Et ma ei kujuta ennast ette kusagil mujal elamist, et võib-olla see ainult mingisugune minu isiklik epidemioloogiline probleem, võib-olla sellel pole midagi taga suuremat. Aga mulle tundub ka, et paradoksaalselt püütakse tihtipeale ehk just sellest edu ühiskonnast pääseda, et minna kuhugi, kus edu surve pole nii suur, noh sealsamas Soomes minu meelest ei ole seda edu retoorikat nii, nii palju meie kukil. Ja nüüd, kui ma mõtlen, et ma olen siin nüüd sellist võib-olla mõnevõrra masendavat juttu ajanud, siis ma mõtlen, et kas siin on nagu mingisugune positiivne programm ja siis ma olen ise mõelnud nagu enda kadeduse peale, et ma olen ka inimene on nagu ikka, ma tunnen kadedust. Eilegi, istudes siin vaadates neid esinejaid, mõtlesin, et ma tundsin nende kõigi vastu kadedust. Näiteks Kaido Ole, eks ju, et on suurepärane kunstnik ja samas ta räägib nii hästi, tähendab Ta räägib palju paremini kui mina. Ma tundsin kohe kadedust kõikide teiste esinejate suhtes ka näiteks kuidas Valdur Mikita tulevad sellised seosed, see ajab ikkagi tõesti kadedusest kuumaks. Osad psühholoogid teevad siin suurt erinevust, et meil eesti keeles on kahjuks ainult üks sõna kadedus. Aga osades teadusaruannetes me näeme, et mitu väga erinevat asja on ühte terminisse kokku pandud, millele on psühholoogiliselt käitumuslikult erinev päritolu. Ma toon näite, et kas oled kade nüüd Valdur Mikita peale. Selles suhtes, et sa tahaksid, et ta esineks nii hästi. Kas sa tahaksid nagu teda kahjustada niisugune nagu halb kadedus või on ta sulle eeskujuks, sa tahaksid tõusta tema sarnaseks. Ma pean tunnistama, et nii seda kui ka teist Ei, no tähendab, ma arvan, et kogu selle asja mõte on võib-olla siis oma kadeduse teadvustamine oma kadeduse tunnistamine ja võib-olla selline egoistlik omaks, et ma võtan egoistlikult omaks ja kuidagi püüame pöörata siis seda suhet ümber, et näiteks ma loomulikult ei tahaks, et inimesed arvaksid mina siin on hästi ja nad tunneks rõõmu selle üle. Miks ma siis peaks tahtma Valdur Mikita puhul teisiti. Ma pean tema puhul sama asja tahtma ja ma tahangi. Ja mul oli väga hea meel, et kõik teile vaimustunud elama veel sedasi oma toas magama jäädes kuulsin, kuidas kõrval rõdul kõik rääkisid väga vaimustunult Valdur Mikita, seda et sa ei, päriselt on väga. See on väga kihvt. Ütleme nii, et see on siis rõõmus kadedus. Sa rääkisid probleemist, kadedus, häbi, süü, mis tegelikult on ääretult ilusad, õiged emotsioonid, ilma milleta ühiskond koos ei püsiks. Milleta me kõik oleksime õnnetud ja, ja lihtsalt vaelaksime, võib olla 11 ja inimesed, kes on võimelised tundma häbi, süüde kadedust, on võimelised tundma ka uhkust, poolehoidu ja tõesti rõõmu üksteise ülem, sa rääkisid praegustama loengu negatiivses võtmes tegelikult seda kõik võimalik pöörata politiivsesse võtmesse. Sa rääkisid, kuidas keegi tunneb näiteks kuidas Silver Meikar tundis süüd häbi-häbi. Aga seoses sellega, et on võimeline tundma häbi, on just temaga võimeline tundma uhkust on läbi selle õnnelik ja väga austusväärne ka teiste suhtes. Jätkab koidule. Mu enda puhul arvan ka, et kõik, mis minus on head, on sündinud tänu kadedusele paljuski, et noh, just nimelt see, et ma olen tahtnud kellegi moodi olla kunagi mulle tundusid et kunstnikud on lihtsalt niivõrd lahedad tüübid, et lugesin muti hiired tuules ja kõik see kultuurielu, mis seal oli küll läbinud, iroonilise prisma antud, aga seal on sihuke kuidagi lahe olevat, lasin sabas tollase natukene küüniline läbinägev ja samas mingi kihvt asju teha ja ja täiesti selline lapsik aru saama, see pani selle mootori tööle, et noh, nüüd ma lihtsalt proovin seda arukama sisuga järjest täita, aga see kest oli suhteliselt selline lihtsalt madalam tüüp olla. Ja nüüdki ma olen mõelnud, et olen ka aastaid õppejõud ja noh, proovisime igasugu nippe, et, et kuidas teha nii, et tuleksid, võivad arukad inimesed kunsti õppima ja nad muutuksid veel arukamakse, teeksid head kunsti ja mis, mis meetodeid selleks rakendada, noh, üks on see, et mida sa õppejõuna ise suudad nendega teha, aga kuidas sa saad üldse kuidas nüüd öelda õiged inimesed sinna või et ta tuleksid kooli ja noh, mulle lõpus hakkas tunduma natuke saatanlik idee olevat. Et tegelikult tulebki õhutada inimestes seda kadedust, Ena teised vaataksid, et noh, üldse kõik kõrgkultuur ja enesetäiendamine selline eneses ikkagi osaliselt urgitsemine, et inimesed kuidagi lahedamaks, et ma tahaks ka selline olla, et tegi seal kadedus ja ei mindaks mitte sinna, vaid tuldaks siia pisut, noh, ma ei tea, kuidas seda teha, aga just nimelt sellistele natuke isegi ürgsetel ja natuke võib-olla labastele instinktidele rõhuda noh nii nagu mul tollel hetkel tundus, et oi, hea küll ilus, aga mulle tundus, et see oleks see, mis kindlasti toimiks tegelikult, et see on see, mis ravib inimesi, et ma tahan olla selle moodi. Aga noh, mis nad tahavad just nende moodi olla, kes noh, võib-olla minu arvates ei ole eeskuju väärivat tegelikult minu arvates on kõrgkultuur ja kõik see on hästi lahe, on seksikas ja see on huvitav, see on tõesti põnev ja minu arust need inimesed on head eeskuju väärivad, et aga kuidas kadedus siis õige kadedus viia nende kõikide teiste inimesteni, et nad tahaksid lihtsalt jäljendada neid ja noh, kui sa algul hakati jäljendama hiljem, sa on just nimelt seesama asi, saad juba nii palju arvukamaks saanud, sa saad aru, et no nii lihtsalt ei saa, sa hakkad nagu järjest tihedama tihedama seda kuvandit enda jaoks ja, ja siis sa oledki juba kadunud mees või õigemini leitud mees seesama kadeduse, ma usun sellesse väga. Ja samamoodi, see liigutab mind endiselt edasi ja nüüd ma olen nagu kadedalt järjest. Alati on keegi keegi nagu eespool ja siis proovid talle järgi rühkida, nii et samamoodi ma vaatan veegalkel silmadega sind on ja kui kenasti sa räägid Ma olen nagu lihtsalt tundnud seda, et kadedusest võib teha nagu väga positiivse jõu, et kui ma tulen kadedust, keegi räägib paremini kui mina, pid on jõudnud mingisuguse aru saama üldistuseni mis tundub mulle niivõrd õige ja siis kuidagi kusagilt iseeneslikult tuleb see impulss, miks mina selle peale ei tulnud, on ju. Et siis seda saab kasutada positiivselt just sedamoodi, et sa nagu räägid, seda edasi näed, inimene rääkis nii aru, näiteks ma võin teile rääkida, võib-olla ei tea, kuidas Kaido Ole rääkis väga laheda loo, kui ma tegin kuu aega kultuurikoja saadet, siis organiseerisime Urmas Vadi ka nii, et, et kuna Kaidol oli kummusjusse näitus suurnäitus siis Marko Mäetamm vestlus temaga seal. Kaido rääkis nagu suurepärase asja, mistõttu mulle nagu tundub, et et see, et sa ei oska näiteks narratiivselt liikuda, narratiivselt jutustada, ei ole mingisugune probleem, sellepärast et sa jõuad kohesele omleti tantsule. Omleti narratiivne liikumine on see, et ma liigun selle toore muna nii tükk aega. Ma liiguna liigun. Parafraseerides suumonit, minu liikumine on igavene liginemineks, et ma ei jõua võib-olla kunagisele munani saadet kohe omleti. Ja see üks selline omlett, mille sa tegid, oli suurepärane, kui sa väitsid, et tegelikult, et kunst ei ole midagi isoleeritud. Ta ei ole kuidagi selline ütleme selline praktika, mis kuulub ainult galeriiseinte vahele, vaid me kõik teeme mingil moel kunsti, et meil kõigil on olemas omad näitused, näiteks see, kuidas inimestel on olemas omad aiad, omad majapidamised, son, nende näitus. Sedasi nad näitavad, eks ju, omastav esteetilist suhtumist keskkonda ümbrusse. Sa sõitsid kuskilgi, haavas mingi sellises väikses kohas ringi ja vaatasime, aedasid ja said aru, et kõigil on oma näitus. Kõigil on püsti pandud oma, näiteks minu arust on see väga suurepärane mõte kohe tundsinud taimiks, mina sellise mõtte peale tuld, aga nüüd ma saan seda levitada sinu mõtet, kui väga head mõtet, väga õiget mõtet, inimesed võiksid selle peale rohkem mõelda. Et see, kuna kuhjuvad kilekott autokumme aia taha nurka, et see ei ole nende küsimus seal nagu üldisem avalikum küsimus jätkab Freedishi. Kas kadedus on sekundaarne või on ta primaarne? See tähendab, kas ta on meile antud, me ta kuskilt üles noppinud ja, ja selle sees elades selle omaks võtnud. See on täitsa huvitav küsimus. Hiljuti lahkunud ajakirjanik Kiira Kahn kunagi oli niisugune moodustis Eesti raadios, nagu oli lastesaadete toimetus, ta oli lastesaadete toimetuses tööl ja. Me tegime kiiraga nii mõnegi huvitava ühise töö, aga üks, mida ma mäletan, ta käis lasteaedades ja rääkis lasteaia lastega kadedusest. Ma ei mäleta selle saate sisu täpselt, aga ma mäletan seda, et, et seal oli nii ühte kui teist. Mõni laps ütles, et ma kohe ei või näha, et tal on nii ilus mänguasi kaasas ja ja teist last see sugugi ei häirinud. Üks ütleb, et ma kohe olenda tunnistab seepärast, et lasteaialaps vaevalt, et ta nüüd on saanud nii palju mõjustusi, et see kuidagi sekundaarsena noh, teise sõna hilisemalt kujunenuna ennast ilmutaks. Et see on ikkagi väga huvitav küsimus, kas see on isikuomadus, kas see kuulub inimese loomusesse indiviidi loomusesse? Öeldakse küll, et inimene on niisugune ja me kõik oleme ja mul on tulnud olla ka konverentsidel ja tavaliselt, kui mul endal suu lahti tuleb teha, siis ma istun seal algusest peale, sest ma kuulan kõiki eelmisi ettekandeid ka see on väga huvitav, siis sa saad teada, millest räägitakse, sa saad seostada oma öeldavat öeldut siis sellega, mis eelkõnelejad on ütelnud ja mind on ka alguses üllatanud pärast häirinud see kui keegi ütleb, et me kõik oleme niisugused. Mul on paar korda tulnud mõttesse teha väike parandus või parandusettepanek kõneleja suhtes või kõnelejale, et et sa võid rääkida selle kohta, oled sina niimoodi, tunned, ja sina oled niisugune. Ja sa võid rääkida isegi seda, et kõik inimesed, keda sa tunned, on kadedad, näiteks kui me praegu räägime kadedusest. Aga sa ei saa siiski ütelda seda, et kõik on ka tehtud. Siis ta räägib ka minu eest, aga mul on oma suhe sellega. Ma ei tea, kas niisugust seisundit on võimalik väljast paremini näha kui seestpoolt, aga see sõltub ikkagi väga suuresti su enesevaatluste tulemustest ja su noh, võib-olla suhtumisest enesevaatluste tulemustesse. Mina julgen öelda, et ma kuulun sellesse poolde, kes tunneb rõõmu selle üle, kui kellelgi hästi läheb ju, kui keegi on terve ja kui keegi on sarmikas ja nii edasi, kõikide heade omaduste loetelu võiks jätkata. Ma ei julge isegi võtta suhunist sõna nagu hea kadedus. Saan aru küll, kadeduse kahjurõõm on kaks võimsat edasiviivat jõudu. Kahjurõõmust meil juttu ei ole olnud, see on üks kadeduse, üks pooli võiks üks tahkusid või? Vist on nii. Aga küsimus on selles, et kas kadedus on sekundaarne, kadedus on primaarne. Kui ta minu loomuses siis seda muuta ei saa. Mõlema kadeduse kogemus ja väga terav kadedus, väga selge, kadeduse kogemus, ma mäletan, olin 14 aastane, siis võin selle loo ära rääkida, võib ju. Vaata kunagi elas siin Eestis üks niisugune baltisaksa ornitoloogidega Hänningenhiine. Tema leidis Pärnu lahe roostikust, see oli vist ülemöödunud sajandil, avastas niisuguse laululinnupesa või pesitsemise tiigi-roolind ja sisselind kadus ja ja siis hiljem ta oli aastakümneid kadunud. Hiljem ta jälle leiti Eestist, teda leiti August vankris täidis tema Tallinnas Kadaka tee äärsel sel ajal saviaugud tulid roogu kasvanud ja ta leidis selle linnukese sealt ja ja noh, poistega me siis olime loodushuvilised, seal muuseumis käisime ja, ja mul on meeles, et mu kaaslased leidsid selle tiigi-roolinnu ühe pesa. See oli 1949. aasta juunis ja minul ei mahtunud hinge see, et nemad selle leidsid, noh, me kogusime ja võistlesime seal ja ja ma mõtlesin, et ma sahkerdan selle pesa maha sellepärast et loodusmuuseumile oli seda vaja. Ma ei tahtnud seda endale, aga ma tahtsin asja korraldada nii, et, et see ei jääks teistele. Ja minu arvates oli see nii tore õigustus ka, et ma muuseumi heaks või niimoodi. Ma juhatasin siis kaugust, pangu selle pesa juurde ja see kollektsioneeriti nagu viisakas keeles öeldakse siis muuseumi tarvis ja ja mu süda oli siis rahul ja, aga vaata, see rahu ei andnud mulle hästi rahu. Ja ei andnudki seal mu kadeduse kogemus ja ma mäletan oma seisundit, see oli väga eriline seisund, mida ma kogesin siis. Ja need hiljem sellele tuginedes, see seisund on mul nagu mingisugune algmeeter või, või mingisugune etalon, kui ma hiljem midagigi olen kogenud, mis natukene meenutab seda, kui tunnen kõige õrnemat tuuleõhku sealtpoolt puhumas, siis ma olen muutunud väga ettevaatlikuks, sellepärast et ma tean, millega tegemist on. Nüüd seda probleemi enam ei ole, sellepärast et kui sa ikka väga kaua harjutad, siis sa saad mõnestki harjumusest lahti ja kadedus niisugusel kujul ma mõistan seda, kui harjumust või kui teised on ja aga ma mäletan, et kahjurõõmu ma ei tundnud tookord, et kuidas seostub kadeduse kahjurõõm, kuidas nad kokku klappinud missuguses vahekorras nad on, kui nad inimese käitumises mingi hoovana talitlevad ja panevad inimesi liikumapanevate tegutsema. Just nii ja mitte teisiti. Ma tahaks kommenteerida Fredi jutud, et esiteks ütleme pedagoogikas on ju ka üks väga põhjapanev vastandus, noh, ütleme mõnes mõttes nagu lokki russovastandused, kas laps sünnib siia ilma nii-öelda puhta lehena, millele siis ühiskond hakkab peale kirjutama või on tal ikkagi seal mingi oma tuum juba sündides olemas oma olemas ja kas siis sinna tuuma olemas? Muu hulgas kuulub ka selline tunne nagu kadedus, et kui ma nüüd juttu kuulasin, siis mulle tundub, et Te olete lihtsalt eeskujuks meile kõigile teistele, sellepärast et see kadedus te tundsite selle suhteliselt vara enda sees ära ja olete kuidas ütelda, sellele totaalselt käpa peale pannud. Mina isiklikult loodan, et ma jõuan sinna välja. Aga ma lihtsalt täpsustan, et asjad, ma ei tahtnud kuidagi öelda seda, et minu meelest kõik inimesed tunnevad kadedust või kõik inimesed on oma olemuselt kadedad. Et ma pigem rääkisin sellest, kuidas noh, kui me vaatame sedasi vähekene läbi Fukooliku prisma nii-öelda siis on tekkinud nagu selline mingisugune võimu kolla, mida me ei saa ühegi nagu organisatsiooni või või institutsiooniga siduda, mis kuidagi sugereerib või toodab seda kadedust, see lähtubki, mitte ühestki konkreetsest inimesest. Et see on lihtsalt mingisugune vaimuseisund või meeleseisund, mida mina, seon nagu rohkem siis ikkagi sellise tarbimismentaliteediga, mis on aja jooksul välja kujunenud ja kus mina nagu tunnen ära seda sellist kadedusele rõhumist, kadedus kui selline tegutsema ajendav impuls, aga ma ei väida üldse seda, et, et kõik inimesed Eestis kuidagi oma tegutsemisel lähtuvad muuhulgas või eelkõige kadedusest, et et õnneks ongi ju ühiskond ääretult kihiline ja on ju väga palju inimesi, kes tarbimismentaliteediga kuidagi vaatavad seda kõrvalt või kui ei järgi seda või, või lausa vastanduvad sellele. Et äkki ikkagi edasiviiv jõud on see, mida Kaido ütles eeskuju ja see ei peaks olema, et ma olen kade sellel eeskujule seetõttu akani tegema, et lihtsalt eeskujude järgimine, head eeskujud, ärge õppimine on vana, kõige põhilisemaid õppimismeetodeid najal saabki edasi liikuda, et kui ma meenutan, et mul oli haruldane lauluõpetaja koolis, siis ma ei küll ei mäleta, et ma oleks olnud kadeda peale, vaid ma mäletan, et olid väga suureks eeskujuks ja ma tahtsin väga igati moodi olla tema moodi. Ma jälle siis niipalju ütlen, et ma omast arust ei pannudki neid kahte asja ühte patta, ma lihtsalt tahtsin väita, et ma olen enda sees impulsi ära tundnud, et ega siis see ei ole ainuke impulss, mis mind ajendab, ma ei käi kogu aeg ringi ja ei värise kadedusest sedasi. Et loomulikult ma tunnen ka kõiki teisi tundeid põhimõtteliselt. Et tahtsin pisut analüüsida seda, et milline on see mind juhtinud, et ma olen selle endasse särada muude tunnete seas. Jah, veel kord tõesti tuleb välja, et see sõna on tarvis välja mõelda, kuidas täis eesti keeles seda tunnet. Sa tahad jõuda nii kaugele, keegi teine, kes on jõudnud sinust kaugemale mis eristab seda kadeduse, tunnetuse daatilisel halvemini läheks. Aga kui ma kuulan sind kõnelemas, kas ma järsku ei tunne innustust sõnu, kas eeskujust näiteks? Kas see plussmärgiline kadedus, kas seal emakeelne sõna innustama või innustuma? Jah, see võib-olla sobib sinna. Ta innustab mind. Mul on väga hea meel, et Freetviis tegelikult juttu ju kadeduse tekkele, isegi kadeduse evolutsioonile. Ja seega võiksime küsida, millal ja kuidas siis tekkis kadedus. Üsna kindlasti oli kadedus olemas siis, kui me olime laame ussifaasi jõudnud oma evolutsioonis sest lameussil on kahele sümmeetria, ta roomab edasi ja ta tõesti väga selgelt uurib keskkonda enda ümber, reageerib sellele. Ja tal on võimalik reageerida sellele, kui keegi temast suurena tugevam. Noh, need reaktsioonid võivad olla erinevad, kas proovida tõesti teda siis rünnata, teda kahjustada, eest ära põgeneda või midagi sellist. Ja siis ilmselt see kadeduse tunne, mugaarenesi arenes ja vaikselt ladestub evolutsioneerub meie psühholoogiat määravatesse geenidesse ja loomulikult see ei tähenda seda, et me oleme sünnist saati viljastumisest saati geneetiliselt determineeritud kui kade. Me oleme, eks, tegelik kadedus tuleneb ikka sellest, mis olukordadesse satume. Kui me läheb elus halvasti, siis kindlasti on seal kadedust rohkem. Kui meil läheb elus hästi, nagu ma vaatan, eks reidile läinud, kes ei tunne negatiivset kadedust, on järelikult elus hästi läinud. Aga vabandust, ma segan, võib-olla Tanel on hästi läinud just seetõttu, et tal on väga vähe seda kadedust tundnud. Ja see võib jah, suuremeelsust suuremeelsus viib edasi. Aga seega kadedus on kindlasti ääretult vana nähtus meie evolutsioonis. Muidugi ta areneb edasi, aga selles mõttes on huvitav, et see teine feromoon, mis sa rääkisid häbi. On tõenäoliselt väga-väga värske nähtus inimese evolutsioonist võib-olla isegi ei ole häbi šimpansi veel. Sest vot see on nüüd see hoopis kõrgema kvalifikatsiooniga tunne, mis võimaldab meil keerukat sotsiaalset suhtlust. Häbitunne tähendab seda, et sa tunned, et sa tegelikult kellelegi halba teinud ja sa tegelikult tunnistad ka seda ja seal seal ääretult keerukas ja vot need šimpansiga ori, mis on ainult kuni 30 isendit, reeglina see niivõrd väike, et seal ei tarvitse olla tarvis nii keerukat tunnet, nii keerukat moraali, et häbitunnet ei tarvitse tingimata olla. Võib-olla on aga inimese vari, mis on juba aastamiljoneid olnud mõnusasti 60 isendite suurem, seal on vältimatud, peavad olema palju keerukam moraal, keerukamad tunded. Ja minul on ikka rõõmu teinud see, kui ma näen või kogenud seda, et keegi kasvõi minu põldugi harides teeb seda teistmoodi kui mina. Seal on väga hea tunne, minule on see väga meeldinud ja, ja kui ma puutun kokku seal pinnal mõne endast noorema ja noorema inimesega, kes seda teeb, siis ma alati üritan teda kõiges toetada ja kõiges upitada või mitte upitada redele Anderoni ise, aga ma annan sulle redeli. Aga mis puudutab seda süütunnet, vot see mul tuleb meelde, et see seik, mida ma kirjeldasin 14 aastase poisina tol suvel juunikuu sees. Kui ma sahkerdasin maha selle loodusmuuseumile tiigi-roolinnupesa nende kollektsiooni, siis ma ei tundnud süütunnet. Ma ei olnud süüdi, ma ajasin õiget asja ja ma ei teagi täpselt, kuidas seisundit nimetada. See oli kadedus, mis mind ajendas, mis mind tõukas seda tegema. Aga ma ei tundnud süüdiale, see tunne tuli veel hiljem ehk võib-olla mingisugusel kujul ilmutas ennast. Ma olen selle seiga peale elus väga palju mõtelnud, mul on olnud ka põhjust mõtelda selle peale oma kogemuse põhjal ja selle põhjal, mis ma ümberringi näen sündivate toimuvat ja aga noh, see, et ta nüüd teeb paremini kui mina, mina küll ei julge öelda, aga ta teeb teistmoodi. Ja seda mul ei ole tunnet ka, et mina peaksin tegema paremini kui tema. See ei vii edasi, ma pean tegema nii hästi, kui ma oskan, siis ma olen teinud parima on see siis ükskõik, mis jooksu rajal seal ma olen ka oldud keskkoolis või kõnelejana. Kas sul seda tunnet ei ole, Fret noh, mingis mõttes, sa oledki ju nagu meister praegu noh, nii nagu saledad ja noh, paratamatult need, kes tulevad, et noh, need nooremad nad ei tee nii hästi kui sina teed. Mul on tunne, et see kadeduse teema tulebki siis, kui on tegu võrdsetega. Et noh, see on samamoodi nagu et suurriik. Ta käitub rahulikult, sest et ta on nagunii võimas ta nagu kindel, kui kalju minu käest kunagi küsiti seal üksioloogide kokkutulek Tartus ja peaaegu nagu vilistlased midagi taolist ja. Ma ei mäleta, kes küsis mu käest, et kas sul ei ole seda hirmu või seda tunnet, et sind tõrjutakse kõrvale või? Ma ei osanud talle kohe vastata sellele küsimusele ka, kui ma natuke olin mõtelnud selle üle, siis ma läksin pärast ta juurde, ütlesin kuule, et ma olen kogu aeg kõrval. Mind ei saagi kuhugi tõrjuda. Ja mul ei ole neid küsimusi. Mul ei ole neid niisuguseid küsimärke, mida ma peaksin sirgeks venitama. Mind jälle väga intrigeeriv, siis see poliitiline algus, millega see on, alustasid ja kust me nüüd oleme juba üpris kaugele eemale triivinud ja ja ma mõtlesin, et äkki võiks veel nagu korraks selle nikkuse argise ja, ja olu poliitilise aspekti juurde tagasi pöörduda. Mulle näib, et noh, et seda ahnust ja kadedust ei ole üldse tarvis enam juurde julgustada. Sellepärast et meie ühiskondlikus formatsioonis on ju praktiliselt sakraliseeri vot see on ju see on ju religioonistaatuses. Ja kui inimene ei ole ahne ja kade, siis üldiselt noh, seltskond või õukond või ükskõik kes üldiselt laiem üldsus vaatajatele natukene viltu nagu invaliid ele või haigele loomale. Ja mulle tundub, et see niisugune riigireligioon või seal niukene riiklik kirik on meid viinud sellisesse suluseisu või, või tupikusse. Kus ühest küljest me saame aru, et noh, toimuvad nagu iga päev väga jälgid asjad, eks ju, kus poliitikud nagu sigatsevad, teevad sohki, varastavad, valetavad, teevad jälkusi. Aga samas, Me ei saa neid ka hukka mõista, sellepärast et me oleme kogu aeg tunnistanud seal ahnuse ja kadeduse õigeks, eks ju, mis on nende tegude ajendiks. Ja siis me ei saagi neid poliitikuid just nagu halvustada või hukka mõista, sellepärast et noh, et nende tegude ajend on meile püha. Et selles mõttes, kui me tahame niisugusest suluseisust üldse välja pääseda, mis võiks olla edasiviiv jõud, nagu sellises olukorras on äkki hoopis häbitus nagu see, kui see situatsioon nagu eskaleeruks veelgi. Kui need poliitikud teeksid veel jälgimaid tegusid ja lavastasid üksteisega liiklusavariisid ja tapaksid ja häbistasid 11 nagu veel jälgimini, siis oleks võib-olla mingisugune selline šansse, et noh, nagu ikka looduses, kui noh, mingit ühte elementi saab liiga palju, eks see kauss saab täis ja siis ta kaldub ümber ja muutub millekski, millekski muuks, millekski. Teiseks. Ma olen selles mõttes Frediga väga ühte meelt, et noh, et nagu igasugune selline paljusus või veel nagu noh, teistsuguses seal nagu alati, väärtus olete hea, kui asju tehakse erinevalt ja seetõttu nagu mis tahes kaldumine, nagu sellest praegusest monoteistlikus turufundamentalismi, st mille prohvetite, eks on ahnus ja kadedus oleks igal juhul tervitatav, et see võiks tekitada mingisuguseid teistsuguseid mentaliteet. Ma olen ise ka väga nagu seda Peetri lootust olnud, mäletan kunagi teatrikooli ajal, kui vahest sai mingit kohvi jooma ka nagu sinna julgete meeste sinna ringraja pääle, siis ükskord tulid Juhan Viiding ja Tõnis Rätsep draamateatrist. Juhan oli kuidagi väga kui endast väljas. Ilmselt oli sündimas mingisugune selline mitte eriti õnnestunud lavastus, midagi ja siis kuidagi läks jutt sellesama asja peale, et kuidas või noh, minu jaoks oli see siis nagu väga uus mõte, et mingit pidi, et mida halvem, seda parem ja sealt sellest ringraja baari aknast paistis ka. Ilmselt oli see enne oktoobripühi, kogu see ikonograafia oli seal juba üles pandud. Minu jaoks oli jah, see nagu väga uus seisund, vennas. Juhan kangekoeline püüd näha seda positiivsena, et noh, et mida mida hullemaks läheb, seda parem, et, et siis võib-olla mingis mõttes nagu oligi õige praeguses olukorras pigem tundub, et et see ei mängi nagu sedapidi välja, et praeguses faasis noh, me kõik tajume, mistõttu me kuidagi Et mingis mõttes on ikkagi nagu see 30.-te seis, et tegelikult ei lähe nagu paremaks, kui mida halvemaks sellepärast et nagu ka uus bolševismi, uus fašism on selles mõttes nagu formaatidena nagu käepärast võtta, et läheb halvemaks ja siis lähebki veel halvemaks nagu sellisel kombel halvemaks, et ei, seda nagu ei oska soovida kellelegi. Et see oht on nagu väga reaalne ja sellepärast me oleme nii vaoshoitud nagu sellepärast, et meil ei ole võtta tegelikult uut noort peale kasvanud eliiti või ole mehhanismi, kuidas ausaid ja asjalikke inimesi, kuidas nad jõuaks nendele positsioonidele, et nad saaks nagu seda kogukonda koos hoida või niimoodi seda ohtu tajudes, nagu päriselt ei saa asjadest rääkida või kuidagi. Probleem ongi selles, et ainult minul peas ma ei suuda seda vahet, seda tühimikku täita, et meil on kindlasti olemas ükskõik mis elualal piisavalt palju positiivseid eeskujusid ja küsimus ongi selles, et miks need eeskuju teid toimi piisavalt suure hulga inimeste puhul, et mis seal vahelt puudu on või kuidas seda vahet täita või mida peaksid eeskujud selleks tegema, et nende toime oleks parem või noh, ühesõnaga see info on kõik olemas, aga seal on mingisugused seinad vahel, et inimeste sees on need seinad, nad ei hakka nende eeskuju järgi nagu toimima kunagi, et ja noh, see oli see minu ka selline meeleheitlik mõtte, et kuidas teha targad inimesed kuidagi lollilt ahvatlevaks nende eeskuju järgitakse või noh, mis on see niisugune ime ime nupp, mis nagu toimiks, et. No võib-olla, kui sa kasutasin seda seina metafoori, mulle üldse meeldib, kuidas sulle metafoorid tulevad lendavalt, et siis meie ülesanne ikkagi on joosta tõesti tuima järjekindlusega vastu seda seinaatakki, tekivad sinna praod ja need eeskujud hakkavad sealt pragude vahelt paistma nagu kaugemale, aga ma ei tea näiteks mis olid need väljaspoolsed impulsid, mille ajal ikkagi Silver Meikar tegi midagi minu arust, mis on nagu oluline muutus, mis annab meile lootust mingil moel. Mis oli äkki see oli kellegi targa inimese jutt kusagil äkki ta kuulas mõnda Friedrichi loengut näiteks? Ei, päriselt. Ja Fredi ütles midagi, minul on see väga oluline, et keegi ütleb midagi, tundub korraga nii oluline ja seal ladestub sisse, see ei jäta mind enam maha, see kannab mind. Ta käib minuga kaasas, kannab mind. Kirjanik Jan Kaus kõneles teemal häbiste süüst kadeduseni. Ööülikool tänab koostöö eest Eesti Kultuurkapitali ja Triigi mõisa. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen, raadioteater 2012.