Koole. Ülikoolil on külas helilooja Andrus Kallastu. Kõnelus temaga on salvestatud 11. eesti heliloojate festivalil 2012. aasta juunis Tartus Jaani kirikus. Teemaks kujunes helilooja ja meetod. Mina olen Mart Zirnask ja see on flööditroop Andrus Kallastu teosele. Maailm on ehitatud Veldke pautkist. Minu nimi on Andrus Kallastu, olen helilooja ja dirigent. Miks ma seda ütlen, on see, et ma olen neid asju pinud koolis et noh, see on üks meie kultuuriluu omapära, et tegelikult me identifitseerime ennast sellega, mida me oleme koolis õppinud ja milline on nagu formaalses mõttes meie haridus, et selles mõttes ma ütlen seda nagu täie selgusega. Miks ma seda just seda aspekti nagu rõhutasin, et tegelikult inimese jaoks, ma arvan, on väga oluline töö iseendaga see töö, mida ta teeb, ise õppides ja siin muutub defineerimine tihtipeale juba keerulisemaks, et kes ma siis tegelikult üldse olen. Ma lõpetasin Sibeliuse akadeemias Helsingis 99. aastal ja olen sellest ajast tegutsenud vabakutselise muusikuna. Nonii, heliloojana, interpreedi-na kui ka erinevate muusikaprojektide ja muusikateatriprojektide korraldajana. Ja mind on nagu huvitanud see teema, et kui oletame nii, tekib olukord, et üks helilooja või ka laiemas mõttes mistahes kunstnik soovib teadlikult muuta oma mõtlemist või teadlikult nagu reflekteerida seda ja muuta seda olemasolevat, mis on tema, see meetod, millega ta on tegutsenud, et kuidas ta siis praktiliselt ikkagi teha, et mis on nagu see tööriist või tööriistade komplekt, millega sellist asja nagu ette võtta. Igasuguse asja loomine on ju alati seotud mingi meetodiga, tihtipeale sellest lihtsalt ei räägita ja on olnud selliseid perioode ajaloos, kus noh, on räägitud lihtsalt sellisest jumalikust ilmutusest või, või lihtsalt mingisugusest tundest ja püütud seda teemat, et kuidas reaalselt siis see kunstiteos noh, antud juhul siis heliteos, millest ta koos seisab, kuidas ta koos seisab kuidagi vältida ja see on olnud kindlasti mingil perioodil viljakas ja mingil perioodil on selline mõtlemine viinud ummikusse. Neil teemadel kirjutab Andrus Kallastu muusikaakadeemias doktoritööd pealkirjaga muusikaliste parameetrite mudel helilooja töövahendina. Noh, minu jaoks oli selline murranguline periood, oli 90.-te algus siis juba umbes 20 aastat tagasi lihtsalt, kui ma nagu plahvatusliku kiirusega tutvusin kõige sellega pilti, kuidas, mida meile koolis ei õpetatud, et kõik see, mis oli nõukogude ajasüsteem, nagu välistanud meie nõukogude inimese teadvusest tol ajal. Ja, ja see puudutab just seda kõiki neid suundumusi, neid Teid, kõiki, neid meetodeid, mida tunti tegelikult sellises noh, ütleme Euroopa kultuuriruumis selleks hetkeks konkreetsed nimed siis Schönbergi, Veebern, Uusini koolkond, tarmustati koolkond, Stocausen, pulees Noonu ja sealt edasi siis juba Jubaktsenakis ja liiget ja nii edasi ja nii edasi. Ja kuna ma läksin õppima Soome ja see oli tegelikult väga-väga kõrge nagu hetk mingis mõttes soome muusikakultuuris, et tõesti väga heas vormis olid Magnus Linberg Kaia Saaria hoovelimati buum ala joka dieensu pluss ütleme see hea kaaslaste nagu seltskond, kellega ma sattusin siis koos seal õppima. Et kui ma lihtsalt tajusin seda, et, et see on nagu täiesti teine mõtlemine. Et ma nagu tundsin ise, et ma tahan muuta seda helikeelt, mida ma kasutasin kuni sinnamaani ja tahan tegutseda teisiti. See oli tol hetkel jah, selline intuitiivne soov noh see lihtsalt selline tohutu õppimise periood, et nüüd ma nagu vaatan mingis mõttes sellele tagasi ja tegelikult see doktoritöö mingis mõttes nagu teatud etapi kokkuvõte minu jaoks või formaati viimine nende mõtete formaati viimine. Ma olen keskendunud muusikalise parameetri mõistele, mida ma olen ise nagu enda jaoks mõtestanud, mida ma olen mõtestanud ka interpreedina, mida ma olen mõtestanud ka noh, nende mõningate lastega töötades, keda ma olen töötanud ja ma olen avastanud, et see on nagu toimiv selline analüütiline-sünteetiline, ütleme, põhitööriist, millega tegelikult muusikast aru saada. Seda on püütud mõtestada kui mingit omadust, kui mingisugust sellist kvalitatiivset omadust, mis mingis mõttes on iseseisev, nii nagu me võime rääkida iseseisvast nähtusest muusikast kui helikõrgusest näiteks me võime häkkida nende helide, mis kõlavad nende kestvusest kas siis absoluutsest kestusest või siis mingisugusest relatiivsest süsteemist, mida, mida me loeme välja partituuri, noodimärk on teatud relatiivse kestusega. Et ühesõnaga ta on mingi suund urus, siis füüsikalises mõttes, laenates sealt selle sõna, millele võib anda mingeid väärtusi, see on muusikaline parameeter ja neid muusikalisi parameetreid tegelikult igal pool, kus keegi on hakanud neid loendama tavaliselt lõpetab kolme punktiga ja ütleb, et neid on lõputult. Aga kuidas siis heliloojate poolt see muusikaliste parameetrite selline väga teadlik kasutamine käib, et kas võib ette kujutada nagu mingit heeblit et paneme seda juurde, seda tõmbame maha. Lihtsustatud kujul me võime seda tõesti niimoodi mõelda, et see on lihtsalt üks osa kompositsiooni protsessist, mida väga paljudel juhtudel ütleme inimesed, kes kirjutavad muusikat, et noh, sellises neile tuntud väga hästi teada helikeeles, mida nad on kobar rakendanud kes võib-olla ei püri ja just nimelt seda ka muutma. Tegelikult ka kogu aeg nagu teevad, see on üks osa sellest protsessist niikuinii. Ja see heebli näide on nagu hea, et, et just nimelt karvutite kui helilooja, ühe töövahendi ja interpreedid ise töövahendid kasutuselevõtt on tegelikult nagu noh, ka selgendanud seda muusikalise parameetri oli nagu üldse mõiste, et ütleme, me peame ju, kui me tahame seda materjali, mis reaalselt kas või täna siin praegu kõlab ja me tahame kas või digitaliseerida, me peame talle ju tegelikult andma mingid nimetused. Nendel helidel on teatud väärtused, et me peame ta konverteerima arvutile arusaadavaks juba siit hetkest hakkab peale tegelikult see, et et peavad olema mingid parameetrid, on mingid väärtused, et see lähtekoht on vastupidine just sellisele, eelpool mainitud intuitiivsel mõtlemisele, kus nagu muusikat vaadeldakse sellise ühe kompaktse mingi nagu iseenesest voolava tervikuna, kus ühesõnaga neid vahesid nagu ei tehta. Kui me nüüd vaatame seda muusikat analüütiliselt, mida tegelikult muusikateoreetikud iga päev teevad, olles tavaliselt seotud põhiliselt muusika, heli kõrgu struktuuri uurimisega. Et kui me nüüd laiendame seda ja nagu läheneme kõikidest nendest aspektidest, mida kasutab helilooja siis noh, niimoodi asju analüüsides lahates. Me võime saada tegelikult palju selgema pildi. Et mis asi see muusikaline materjal siis ikkagi tegelikult on või, või ka ütleme, kui helilooja ta ise loob, ta saab nagu kogu aeg mingit tagasisidet. No kui palju see on heliloojapoolne, selline püüd suurema enesevalitsemise poole või et noh, et see loomeprotsess oleks midagi sirgjoonelisemat ja paremini kontrollitavam. Tähendab, ma ei põri üldse loomeprotsessi sirgendamise poole, et see on täiesti midagi muud, sest ütleme niimoodi, et ma arvan, et põnevad teosed sünnivad ikka piineldes ja ega see piinasid vähemaks ei võta, see ei ole selles mõttes mingisugune tark, kus see kivi või ta ei ole mingi elueliksiir. Et see, mille poole ma nagu bürin on, on jah, võib-olla teatud etapis lihtsalt valitseda seda tervikut kuidagi paremini. Just nimelt valitseda selle kaudu, et me asju truck tureerides võime nagu tegeleda juba selliste nagu struktuuride struktuuridega või metastruktuuridega sest inimese mõtlemisele, inimese tajumise võimel on ju teatud piirid. Et kui me tahame neid piire ikkagi nüüd kombata isegi juba ja võib-olla isegi neid ületada siis me peame ikkagi mingisuguseid abivahendeid selleks kasutama. Paratamatult meie muusikaline kontekst, milles me tänapäeval juba oleme või mis on meie eelkäijate poolt püstitatud, on selline polübaramontriseeritud. Neid muutujaid on nii ehk naa juba juba päris palju, et kuidas selles olukorras, nagu selles paljude tuiatega võrrandis üldse nagu kuidagi püsti jääda, võib säilitada siiski mingisugune nagu üleolek just sellest samast materjalist, mida me kasutame. Sellel tööl on tegelikult ka mõningat eeskujud, et on ju teada näiteks solideemiasseani, minu helikeeletehnika on põhjalik tekst Janiskse nakiselt, ütleme tekstide kogumik tegelikult, kus ta väga põhjalikult analüüsib ise oma teoseid. Stock ausõna, on välja andnud minuteada 10 köidet kui mitte rohkem tekste oma teoste kohta. Ta analüüse. Et, et see ei olegi nagu tegelikult väga võõras praktikum. Mina ise nagu lähtun oma loometöös tegelikult sellisest mõttest, et lutas laskis, oli see, kes ütles seda et enda loomingut kirjutades nagu arvestab mingi ideaalse kuulajaga, kes on umbes selline nagu tema ise, aga ta ei ole nii egoist, arvates, et selliseid, nagu tema on ainult üksainus maailmas. Et nagu see positsioon mulle iseenesest nagu väga meeldib või tähendab, et alati lõpuks ühel hetkel leidub keegi, kellega sa oled nagu lõpuks ühel lainel, see ei pruugi juhtuda nüüd praegu see ei pruugi olla meie geograafilises punktis ei pruugi ka meie ajahetkel olla, aga siin võib tekkida selline side võib tekkida üle mingi aja kõikide hoopis mingi teise ruumipunkti vahel. Et selles mõttes see usk peab nagu olema minu meelest. Et mina ei oska nagu niimoodi mõelda, et ma suudaksin mingile keskmisele kuulajale midagi tekitada. Missugune on süvamuusiku jaoks selline mugavustsoon? Mina arvan, et süvamuusiku mugavustsoon on see, kui ta hakkab ennast ise süvamuusikuks pidama. Et see ongi see mugavustsoon tegelikult, et üleüldse selline mõistesse kinni jäämine olen süvamuusik, tähendab noh, see on selline veiderdamine tegelikult selle mõiste võttis kasutusele, eks on ju Valter Oja kärnud, aga levimuusikasügavus on nagu vastandmõiste mõistele levimuusika, see oligi siis kuidagi umbes niimoodi. Levimuusika on see, mis nagu levib, noh, see oli selline. Ma ei teagi, mis selle mõtlesid, täpselt, on neil see, mis see siis süvapõhikenentsisteeldakse levib. Ka levib, et muidugi me peame ise siis ikkagi ka esindan seda, et noh, et ma olen nagu hoolimatu oma publiku vastu pean, ma teen ükskõik mida ja keegi mind ei mõista, see on tavaliselt selline, et mingis mõttes on see nagu selline mugavustsoon, et umbes ma hakkan ennast ise süvamuusikus pidama, ütleks ikkagi niimoodi. Et kuidas sa siis saad ikkagi niimoodi, kui sul nagu üldse mingisugust inimlikku kontakti ei ole kellegagi mitte kusagil, ütleme sa kirjutatud teosed. Täiesti mängimatu, noh ühesõnaga, või, või siis keegi pusib seal ära mängida, aga seal on täiesti võimatu kuulata. Ma ei tea, muidugi iseenesest on see lahe mõte, aga. Kas keegi on Eestis kirjutanud sellise loo, kas keegi teadlikult kirjutanud täiesti mängimata teose nendest Jorma oskaks öelda klaverile, kas sa tunned mõnda mõnda teost, mis on täiesti mängimatu? Minu praktika põhjal ma võin öelda, et sinu teha seda meile kõige lähemal. Olgugi, et see on tegelikult üle lahe, on kirjutada muusikat siis kui sa oled nagu täiesti sellest üle või või sul ei ole nagu mitte midagi, mida sa nagu justkui teaks ja see on selline absoluutne valgustatus. Aga mingis mõttes on see nagu ohtlikel, ma olen ise tundnud seda, et see ongi natuke nagu selline mugavustsoon, et ühesõnaga, kui sa jäädki selliseid lugusid nagu kirjutama. Kui sa nagu ei mõtlegi enam millegi muu peale ikkagi noh, see on nagu iga asja puhul, ilmselt sa hakkad vorpima midagi. Ütleme, kui võtta aluseks, et siis tõsisem muusika läheb näiteks järjest abstraksemaks, et kas ei ole selline, siis hõlbus viis just sinna mugavustsooniga hüpata, et selles mõttes, et järjest vähendab nagu seletama inimesele, kes on natukenegi jäänud kaugele, et selles mõttes tõsisema muusika nagu kuulaja poolne mingi sisenemislävi läheb nagu järjest kõrgemaks või. Räägime nüüd kaasaegsest muusikast siis kellelegi eluajal kirjutatud muusikast või ütleme siis meie jaoks muusikast kirjutatakse praegu siis tegelikult see muusika on ju alati olnud keeruline ja keeruliseks teebki see nagu see, et sellel muusikal tihtipeale puudub selline võrdlus või perspektiiv või ütleme, see on ka mingis mõttes nagu mina ütleks ikkagi, et see nagu usu küsimus. Väga paljudel juhtudel me lihtsalt usume, et klassikaline muusika on hea. Täpselt ei teagi, miks see niimoodi on, aga me usume seda mingil põhjusel, ütleme me nimetame nüüd klassikaks, siis seda, mis on jäänud meie nagu repertuaari mingil põhjusel mikspärast esinejad, seda võtavad kavasse ja nii edasi. Et see on mingis mõttes nagu usu küsimus, et tegelikult on väga palju näiteid selle kohta, kuidas on avastatud teosed ohvet, seda polegi nagu mängitud, seda lugu võib olla mitusada aastat, aga see on ju nii hea lugu, miks seda siis mängitud teed ei ole ja kui me räägime muusikakriitika institutsiooni sky, mis on suhteliselt noor, aga, aga tegelikult on alati olnud püütud seda muusikalist praktikat ühel või teisel viisil arvustada, siis ega kriitikud on enamus juhtudel puusse pannud. Nad on kritiseerinud asju, mis tegelikult on praeguseks hetkeks on selgelt etableerunud kipp teosteks täiesti lollusi on kirjutatud siis ma küsin, et nad, ja mis seal siis viga, kus nad olid oma aja tippmõtlejad. Nad lihtsalt ei saanudki sellest aru, sest noh, ühesõnaga nad olidki selle probleemi eest, milles on ilmselt ka tänapäeva inimesed suures osas lihtsalt ei saagi aru saada, sellest, see ongi nii keeruline. Minu jaoks on üks väga huvitav helilooja, kelle, sest ma olen tundnud, et vot see helil on minul nagu üle mõistuse ja seal Hans Peter väga väga lahe liiva ja näiteks ma missugune on tema muusika, on väga raske on kirjeldada ma isegi ei ole. Mul ei ole kättejuhtunud ühtegi partituuri praegu, ta õpetab minu teada Berliini Hanssaisleri nimelises music Hoksules. Nad on šveitslane ise ja ta on tegelenud natuke sellise algoritmilise meetodiga kompositsioonitehnikatega või ta on kasutanud neid ära või noh, nii palju kui, kui ma siis nagu teoreetiliselt olen natuke lugenud, aga see on väga põnev muusikaga. Mida sina ise üldse peaksid mõtestada seda algoritmist, muusikat üldse või mida sa sellest mõtled? No see on ikkagi üks vahendeid, et ma japsurutiseerikslikuma nimetan nüüd mingisugune meetodi nimetus, siis ma, ma tuleksin uuesti selle päris alguse juurde tagasi, et ükski meetod, kui me seda piiritlema meetodina ei ole kunagi noh, kuidas öelda kõikide asjade jaoks nii nagu tegelikult meie tööriistakastis on ikka kruvikeeraja näpitstangid on, on tegelikult eraldi tööoperatsioonide sooritamiseks, et, et ma arvan, et ütleme, õppinud inimest õppinud kas siis heliloojat või eraldabki tegelikult õppimata inimesest õppimata helile on see, et üks tunneb neid meetodeid ja teeb nende hulgas valiku ja oskab neid kasutada. Ja teine lihtsalt ei tunne neid. Et kui sa küsid, et mida üks või teine meetod meile anda võib, noh ma olen ise niimoodi mõelnud, et, et ta võib meile anda selliseid nagu lahenduskäike või lahendusvariante, mille peale lihtsalt meie aju ei olegi puht juba kuidas öelda oma ehituslikust piiratusest üldse tingituna võimeline tulema. Aga nüüd on omaette küsimus, et see valiku tegemine ikkagi on ju helilooja asi lõpuks sul võivad olla miljonid valikud, aga, aga sa pead nendest ühe välja valima, siis tänane kontsert on siin üksi unikaalne. Ja see lugu, mida siin ehitatakse, on ikkagi ju põhimõtteliselt üks unikaalne ükstaskõik, kas ta siis on nüüd partituuri kirja pandud või on ta partituuri kirja panemata? Sa rääkisid arvutasite sellest, et arvuti on nagu tulemas appi heliloojale mingisuguseid asju üle võtma, et et mis sinu meelest, mis saab noodikirjast? Kuskilt raamatust ma lugesin, ma ei mäleta, et see, mis muudab lääne muusika läänemuusikaks on noodikiri ja olles ka pedagoog, osaliselt, eks ole, olen ma näinud, et tänapäeva noored järjest rohkem, kes ennast heliloojaks nimetavad julgevad väita, et maailm liigub selles suunas, et noodikirja pole enam tarvis. Et kui sa arvutid, näpid järjest odavamalt ja veel paremini ja veel paremini, siis see naudi kirja vahendus ei ole nagu ei ole enam relevantne, et kas noodikiri on midagi sellist täiesti eriomast, mida me ei saa selle muusika küljest ära võtta, mida meie nagu siin taga ajame. Ma ütleks niimoodi, et see noodikiri on täiesti fantastiline asi, aga võib-olla nendel noortel on tegelikult või nendel, keda sa õpetad, sinu õpilased, nad ilmselt nooremat sinust, et neil on hoopis teistmoodi tegelikult eesmärgid ja teistmoodi huvid ja et see sinu paradigma, nende õpilaste paradigmad ongi täiesti erinevad, tähendab, te räägite tegelikult täiesti erinevatest asjadest. Aga sinna hoopis teine moment ka see, et võib-olla nad ei ole mõttekal viisil leidnud tegelikult selles noodikirjas nagu enda võimalust. Minu meelest on noodikiri fantastiline selles mõttes, et noh, ütleme just sa tunnetad seda, kui sa kirjutad või ütleme, sa lood nagu elektroonilist muusikat, kus sa kogu aeg töötanud selle lõpliku heliga või sa lood partituuri, muusikat, kus sa töötad abstraktsioonidega ja need on nagu totaalselt erinevad asjad. See fantastiline võimalus sa kirjutades kirjutada, kirjutad seda nooti ja sa teed selle lõpuks valmis. Lõpuks mängijad võtavad ja teevad sellest täiesti uue asja. Vaat see on selline tunne, mida, mida nagu ei saa seda ainult arvutimuusikat tehes. Vot seda tunnet nad võib-olla ei ole kätte saanud, neil puudub nagu selle kogemus. Ma usun, et nad saaksid sellest noodikirja mõttes siis arune, see, see tunne tegelikult tekiks. 1976 sor Bonni Ülikoolis Janiskse nakkis kaitses oma doktoriväite Te kirja või doktoritööd ja see töö siis oli selline nagu noh, selline loominguline doktoritöö põhines siis tema seni loodud pardituuridel ja see reaalselt füüsiliselt siis toimus ilmselt siis kuskil seal Sorboni saalis ja see toimus nagu sellise viie mõtleja osavõtul, kes siis esitasid Xenakisele küsimusi ja, ja siis see tekst on nagu raamatuna välja antud. Ma olen selle teksti tõesti nagu enda huviks tõlkinud siis eesti keelde ja Xenakis, siis püstitas selle oma doktoritöö nagu hüpot teesi väitena siis sellise kunstide ja teaduse sulami võimaluse ja siis ta põhiliselt just räägibki muusika ja matemaatika nagu seoste ja sellise paralleelse nende valdkondade nagu paralleelse arengu ja vastastikuse viljastamise nagu ajaloost juba sealt Pythagoras'e, nende kõigist nendest aegadest peale kuni siis omaenda nagu loominguliste printsiipidele ja kuidas tema konkreetselt on teatud ühte või teist matemaatika ja füüsika mingisuguseid avastusi, mida on loodusteadustes näiteks tehtud, kuidas tema neid on reaalselt nagu kasutanud ja kuidas need on teda inspireerinud ja kuidas ta neid rakendanud. Et ühesõnaga sedalaadi mingis mõttes nagu teaduslik mõtestamine võib anda kas see muusika loomisele interpreteerimisel uurimisele teatud mõttes nagu selgemad lähtekohad ja see võib avada mingeid uusi perspektiive just nimelt selliseid perspektiive, mida võib-olla lihtsalt nagu looja ei olegi võimeline ilmasele meetodit ta umbes nii et see annab meile võimaluse tegelikult reaalselt see hoone siin praegu püstitada noh, meil on vaja teatud vahendid selleks piltlikult öeldes, et see on igal juhul minu meelest väga viljakas, nagu väga selge lähtekohta selliseid udusamal moel juttusid on, on ka selle kohta on olemas, aga aga seksi nakise jutt on nagu iseenesest väga selge, seda muidugi ka seal oli v mis sealgi seal üks komisjoni liikmeid selleks tore koht oli see, kus, kus ta küsib, et, et jah, arvuti on võimeline ju looma mingist teatud helireast miljoneid Termutatsioone, noh nagu me teame, 12 helirida ekseni, seal vist mingi 276 miljonit Bermutatsiooni seal praktiliselt neil jätkub ikka päris pikaks ajaks. Aga et kuidas teie Janiskenakis olete võimeline neid kõiki armastama. Ja noh, see ongi nagu see punkt nüüd, et et jah, sul on tohutu kogus võimalusega, kuidas valida nagu enda jaoks see sobiv välja. Ma arvan, et nad tegelikult rääkisid erinevatest asjadest noh ühesõnaga tsenakis nagu pareeris selle, et antud juhul ei räägigi sellest ühesõnaga, ta ei räägi sellest oma tundest, vaid ta räägibki puhtalt nendest tehnilistest printsiipidest, mida ta nagu rakendanud siis sellest tundest tegelikult noh, võib-olla lõpuks ei olegi võimalik rääkida inimesed, kes hakkavad kunstiga siis võib-olla tegelema kitsamas mõttes siis helikunstiga. Ma arvan, et kõiki neid inimesi lõpuks ühendab seesama soov võimalikult adekvaatse eneseväljenduse järgi ja ühesõnaga selle tunde, seisundi või selle tunde või tunnetuse nagu edasiandmine, mida tegelikult see helilooja, mida ta tegelikult tahab öelda ja sellele nagu õige ja võimalikult adekvaatse vormi võimalikult adekvaatse sõnastuse noh, jõuda umbes selleni, et tõesti lumehelbeke tasa, tasa, langeb aknale, tasa, tasa. Vaikus siin ei ole nagu rohkem enam midagi, see ei ole vaja sõnu juurde panna, siin ei ole sõnu vähemaks võtta, ühesõnaga, jõuda selle tunde võimalikult adekvaatse väljendamiseni. Et ma arvan, et see on lõpuks pürgimus, kuhu nagu kõik kunstnikud tõrjuvad, et see tegelikult ei ole iseenesest selline väga keeruline asi üldse, et kõik need meetodid lõpuks on kuskilt maalt ikkagi teisejärgulised. Et vormiline selline eksperimenteerimine iseenesest ei saa olla mingi eesmärk või? Ma arvan, et jah, üldjoontes mind isiklikult näiteks ei käivita, tähendab et noh, ikkagi peab olema mingisugune tunne, et see on nagu väga kompleksne mingis mõttes me võime rääkida nagu vastandid paaridest, et kui ütleme, inimesed hakkavad tõesti ükskõik millise kunstilise loominguga, et kogu aeg on ju selle idee ja selle noh, ütleme, mingi materjali omavaheline nagu pinge või tähendab, seal on me võime öelda, et kogu aeg on nagu mingisugune selline, et ainult väga hiiglaslik idee, millel tegelikult ei ole nagu no mis see täitus nii nagu hoone, millel on idee, aga need telliskive reaalselt nagu ei ole sellel inimesel käsutada. Et ikkagi seda hoonet ei sünni, et ühesõnaga see hoone on nagu selle kujutlus sellest hoonest see idee, et vot just sellised võlvid, sellised sambad ja nii mitu sammast ja, ja nii edasi ja tegelikult ka ikkagi see reaalne materjal. Et ühesõnaga, see ongi nagu selleks noh, ütleme siis heliloojaks ja mis tahes, ma arvan, ka maalikunstnikuks või filmiloojaks või või ma ei tea, lavastajaks, õppimine või kirjanikuks õppimine. Et ühesõnaga, need peavad nagu olema tasakaalus. Sa pead tõepoolest sellele väga kirkal ideele, mis sind niimoodi erutab, et enam lahti lase. Ta pead tegelikult leidma selle, need õiged telliskivid ja selle õige meetodi kuidasmoodi nüüd telliskive kokku panna, et neid omavahel lahutada tähendab, noh, ühel ega teisel moel ei sünni midagi. Hunnik telliskive ei ole ka mitte midagi. Ja neid näiteid on ka olemas, kus on inimesel on hunnik telliskivi, aga tõesti ta ei oskagi, ta ei teagi, milline vorm tegelikult olema peaks, et see on ka sama hull olukord. Kui praegu vaadata asja, siis mis enam ei ole muusika? Sa tahad öelda küsida nagu selle kohta, mis kunagi veel oli muusika. Ütleme selle peale just lugedes sedasama doktoritöölisandit rääkides nendest parameetritest olid ka viidanud, et noh kui mingid parameetrid nagu välja keerata ehk siis ühes saab null et siis nagu täitsa õigustatud on see küsimus, et kas see on enam muusika. Üks selline parameetrite väljakeeraja oli John Gates ja, ja tõepoolest, me võime öelda, et tema teos null minutite null null sekundit äratab küsimuse ja väga tõsise küsimuse, kas see tegelikult ikkagi on. Kas see on veel muusikasõnaga ja kui ta on, siis ta ilmselt on selline viimane muusika, et sealt tõesti edasi ei ole, et kui me võtame muusikalt ära tema kestuse. Mul oli Soomes üks see ühikakaaslane, kes oli filosoof ja ta ütles, et jah soome keeles, et see on esimene muusikateos, millest tema aru saab. Et tema ei saa aru, tema õde on metsasarvemängija temal istunud, kuulanud Beethoveni roikad, tema ei saa aru, mis asi see on. Aga vaat see on Gatesi null minutit, null sekundit. Esimene teos, millest ta saab aru. Filiplastele oli selline mõttetud olema sisu ja on olemas pakend ja tõsise muusika ja popmuusika vahe on see popmuusika toodab pakendit. Aga tõsine muusika toodab seda sisu, eks ole ju, mida võib paremini pakendada, halvemini pakendada. Et inimeste eurolaul on nagu selline asi, et kus on nii-öelda see pakend tõesti ongi nagu ainult pakend, eks ole, et et noh, ei, mitte alati üldistada on raske, eks ole, ju, aga ütleme, kui me räägime, kui žanrist, siis on nagu ta on nagu pakend. Sina räägid parameetritest, kas nullsekunditel, muusikaga üldiselt, kui on ainult pake, kui sul on mahlapakk poest ostad, eks ole, selle multinektari. Aga seal sees ei ole mitte ühtegi grammi seda. Aga pakend nagu läheb järjest paremaks, et kas siis on muusika või. No vaata selle nulli minuti null nulli sekundiga on see lahe küsimus, seal isegi ei ole seda mahlapakki enam olemas. Seal ei ole seda poodi olemas, sest ei saa olla olematul ajahetkel olemas seda kohta, kus seda mahla tegelikult pakkuda. Ma mõtlengi veelkord, et võib-olla see on nagu viimane mahlapakk või see on nüüd see viimane muusika. Et sealt edasi ma tõesti ei kujutaks ette, mis, mis võiks juhtuda. Aga kas mingi kõrge ja madala piir sinu jaoks nagu eksisteerib üldsegi? No ütleme, võib-olla see teema jäigi natuke käsitlemata, me jõudsime nagu ainult ühe asjani alles me jõudsime sellise kestvuseta oleku, need võib-olla teine, teine piir on ikkagi see, et, et kui ta on ikkagi totaalselt nagu vale asi ikkagi totaalselt vales kohas, et mulle alati meenub see, see üks kogemus, mis oli Pärnus Tiina poes, kui ma lihtsalt kõndisin nende riiulite vahel ja lihtsalt sealt tuli üks Eino Tambergi soolo-oboeteos. Ja siis mul oli küll niisugune tunne, et need inimesed kõik olid nagu täiesti tuimad nägudega, et poekülastajad ja kõik, et siis ma mõtlesin küll, et see on täiesti nagu nagu täitsa vale asi nagu täitsa vales kohas. Et ma arvan, et selles olukorras see Eino Tambergi oboe teos soolopoeteos lihtsalt ei olnud muusika mitte sellest asjast endast lähtuvalt sellest täiesti vales kontekstis, kus ta kõlas. Nii nagu on olemas ju tõestisündinud anekdoot Artur kapis, kus ta Suure-Jaanis ronis posti otsa ja kiskus maha selle Megofonime mürofoni, sealt, kust kõlastama dist teise sümfoonia mingi osa. Et minu muusika ei ole siin turuplatsidel lörtsida. Üks asi, mida ma tahaksin veel küsida, et noh, ikkagi, kui inimene tegeleb tõsisema muusika loomisega, siis ta peab tegelema oma peas millegagi, mis on hetketi vähemalt küllaltki niisugune abstraktne või et mismoodi, nagu see helilooja tööpeas kaasas kandmine välja näeb. Kuidas noh, ma toon sellise kõrvalpõikena sellise näite, et näiteks üks minu tuttav, kes on filosoofia õppejõud, ütles küll mingil hetkel sa muutud nagu ikka kuidagi nagu elukaugeks tegeled millegi nii keerulise ka mille selline pidev punkt selle hästi argise eluga, seda on nagu väga vähe. Ikkagi see on triviaalne küsimus, aga kas heliloojatel mingitel hetkedel, nagu on see probleem või? No ütleme niimoodi, et ma arvan, et see tuleneb muusika kui üldse selle valdkonna enda omadustest ta ongi elukauge abstraktne ja ütleme need inimesed, kes sellega tegelevad juba noh, ma arvan, et see on juba eelvalik. Et elulähedane muusika, no ma ei tea, ma ei oska selle kohta. Et ma arvan, et sellist asja, et helilooja nüüd lülitaks ennast nagu täitsa välja ja, ja noh, puhata võib, see on hoopis teine asi, et ta lihtsalt füüsiliselt ei istu laua taga või arvuti taga või kuskile jäi komponeeri, aga ta lülitab täitsa välja, ma üldse nüüd noh, ma arvan, et see ei ole võimalik. Et ütleme, on ka teine võimalus, et inimesed tõesti ei tegele, aga nad nagu lähevadki sellelt rööpalt maha. Ühel hetkel nad enam ei komponeerigi näiteks ega neid on ka väga palju inimesi, kes minge komponeerisid, lõpetasite isegi ära näiteks mingi kõrgkooli. Ja meil on nüüd diplomeeritud heliloojad, on Eestis väga palju, kes tegelikult mitte ühtegi teost pole enam aastaid kirjutanud. Kas nad siis on ikka veel heliloojad ja ma arvan, et nad ei ole Lile, tähendab, et helilooja on ikkagi see, kes reaalselt, ega mina ei ole ka helilooja pärast seda, kui mõni teos on valmis saanud. Ma olen siis järgmisel hetkel, ma ei ole, heliloojad, on, olen ikka helilooja siis, kui ma tegelikult lool, et mina olen selles mõttes väga nagu karm enda vastu ja üleüldse selle definitsiooni suhtes. Inimesed, kes hakkavad muusikaga tegelema ikkagi ühel hetkel, teevad seda ikkagi nagu teadliku valikuna. Et on väga palju, ma olen kuulnud inimesi, kes on õppinud muusikakeskkoolis ja umbes nii, et nad ei, nad ei saa pikka aega aru, miks nad üldse seal õpivad ja miks nad seda üldse teevad ja mõned ka täiesti loobuvad ja hakkavad mingit muud asja tegema. Aga ikkagi terve rida inimesi teeb ühel hetkel nagu teadliku valiku ja jääb nagu selle alaga tegelema. Mina olen ka mingil hetkel tegin sellega, mul olekski olnud võimalusi tegeleda mingite muude asjadega, see polnud ainukene võimalus. Ma mäletan väga täpselt seda tunnet, et ühesõnaga, kui sul ei olnudki nagu veel midagi valmis ja otse kaks kriipsiga ikka loole sai lõpuks seal on nagu midagi. Sa oled nagu kogu selle protsessi läbi käinud üldse. Et see oli nagu tugev tunne küll. Andrus Kallastu ei pääsenud ka maailma kõige sügavamast küsimusest. Millist teost ta tahab? Kas luua ja see on hea küsimus, noh, see on umbes niimoodi, et kas on mingi teos, mis on sul kirjutamata, on see küsimus vist umbes selline või, või niimoodi, et ma ei tea seda, ma ei oska seda üldse öelda. Ma olen nagu võtnud selle suhtlejad, et ei pea väga palju kirjutama või noh, milleks seda vaja tegelikult on, et ikkagi tuleb siis kirjutada, kui ise nagu tahad. Sa küsisid, kust tulevad ideed, et minu jaoks on see väga oluline, tähendab, et kui ma seda teaksin, siis see kõik oleks väga lihtne, aga just nimelt see ongi nagu see nagu mängu võlu, et, et ma lihtsalt ei tea, kust need ideed tulevad ja miks need ideed tulevad ja miks nad vahel tulevad nagu tulvavesi või nagu välgulöök ja miks nad vahel noh, lihtsalt ei tule. Et kui mul on tegelikult vaja sellele küsimusele vastust, siis ma olen siiamaani selle vastuse nagu kuskilt mul ühtäkki nagu lihtsalt olemas. Aga selleni ei ole mingit süsteemset seemnest, tee tähendab, on süsteemne, ma olen nii palju pannud tähele küll, et see on nagu mingi noh, kuidas öelda seisundi sellise pingeseisundi ja lõdvestusseisundil, vot seal kahe kahe vahel tihtipeale mingi suurem töö, mille sa oled, oled saanud nagu valmis ja vot sellel hetkel vallandub nagu mingisugune täiesti nagu tuleb 10-st kraanist mõtteid. Selles mõttes ikkagi tuleb nagu pingutada. Kui tahetakse nüüd ööülikoolis lektor annaks soovitusi, siis ütleme nii, et pingutused on igal juhul väga head, et isegi mitte selle pingutuse enda nagu tulemused vaid tihtipeale see, selle pingutuse tulemused võivad olla täiesti etteaimamatut. Ühesõnaga inimene on nagu lihtsalt viinud ennast selle pingutuse tulemusel sellisesse seisundisse, et tema pea või tema organism hakkab täiesti ootamatuid lahendusi välja pakkuma. Et selle nimel tasub pingutada küll. Kirjamees Kivisildnik muretses, et ta ei ole nagu sportlane, kes peaks võistlema ainult nendega, kes on nagu praegu siin staadionil vaid ta peab võistlema nendega, kes on kogu inimkonna ajaloo vältel olnud kõikidel maailmastaadionitel ehk siis ka helilooja peab võistlema nagu kogu muusikaajalooga. Noh, loomulikult, eks sa võistled, aga samas sa võid ikkagi ju lähtuda sellest, et sina kui looja oled igal juhul unikaalne. Igal juhul seal need unikaalne selleks sa ei pea isegi mitte pingutama niikuinii unikaalne, ega ütleme, pingutada võiksid sa siis, kui sa tahaksid tõesti kirjutada muusikat nagu Johann Sebastian Bach. Vaat siis sa pead tõesti pingutama. Aga. Kirjeldada Bachist erinevat muusikat, selleks ei ole ju absoluutselt minu meelest mingisuguseid pingutusi teha, eriti omaette küsimus on jah, seeder. Kelle moodi muusikat sa siis kirjutad tegelikult või noh, kelle poolt kõrva pandud mõtteid sa siis tegelikult väljendad ja siin on nagu küll, et ütleme noh, tihtipeale ju inimesed arvavad, et nad on originaalselt, aga tegelikult nad lihtsalt kuulsid seda, mingit asja. Noh, ma ei tea naabrinaiselt aga loomulikult nad ka ju selle vahendavad ikkagi kuidagi teisiti, nii et kõik, me ju kuuleme kuskilt midagi ja näeme midagi ja, ja sellest lähtuvalt ju teeme mingit asja ise ja ma arvan, et see, mida inimesed ikkagi ise teevad, kui neil on olemas vahendid selleks, kui neil on olemas sügav ja veenev tunnetus või sügav tunne, millest nad lähtuvad, siis tegelikult see on unikaalne. Oleme Tartus, Jaani kirikus. Mida üldse nüüdismuusikat kirjutava inimese jaoks tähendab see millegi loomine selle eesmärgiga, et see näiteks kantakse ette kirikus või mille poolest see on eriline koht. Kirikud on nagu eriti inspireerivad kohad, et see tõepoolest on vahel niimoodi, et sa ei pea nagu pingutama, lihtsalt sinus hakkavadki tõesti mingid helid voolama ja kirikus kuidagi juhtub see üllatavalt nagu hõlpsalt. Ja siis, kui me räägime konkreetselt sellest ruumist siin Tartu Jaani kirikus, siis minu esimene kokkupuude selle ruumiga oli vist ilmselt ühel esimestest festivalidest, mida Monika hakkasin korraldama nende surnupealuude ja välja kardad surnupealuude ja nende mullahunnikute vahel. Ja ma mäletan seda etendust, mida Monika tegi punaseks värvitud näoga imiteerides terrakotaskulptuure, mida siin on tuhandete kaupa väljakaevatud ja mis siis kõik ei olegi eksponeeritud siin. Ja ma täpselt ei tea, et ühesõnaga see koht on tõesti väga eriline ja mind nagu vaimustas algusest peale nagu selle noh, esiteks selle ruumi niisugune tohutu mida siis selle kohta võikski öelda, maagia võib olla, ja teisest küljest nende inimeste selline nagu ääretu Tartu vaimujõud, kes võtsid ja tegelikult selle kiriku uuesti nagu taastasid vist kuskil keegi on öelnud, et, et ei olegi nagu pühamat tegevust, kui ehitada pühakoda. Aga ütleme olemuselt ilmalik muusika, kuidas sobib siia? No mis on üldse ilmalik, et kuskilt ma lugesin sellist Andres Uibo arvamust, et tegelikult muusikast 95 protsenti sobib kirikusse et ühel või teisel moel lõpuks noh, igasugune kunst on ju no ikkagi jumala auks ja kiituseks loodud. Ühte või teist serva pidi, et selles mõttes sellist padu, ilmalikku kunsti, ma ei oskagi täpselt öelda, et ma arvan, et tegelikult on väga vähe lõpuks seda muusikat, mis kirikusse ei sobi. Ma olen mõelnud üldse, et kui palju nagu on võimalik üldse sellise loometegevusel loomeprotsessi üle nagu teoretiseerides, ma arvan, et mingis mõttes on isegi ohtlik, et ma ise nagu kogu aeg jälgin ja kontrollin seda, et et seda ei teeks nagu ülearu palju, sest see on selline libe tee nagu kalduda tegelikult kõrvale nagu sellest protsessist endast. Et see on mulle endale nagu väljakutse või kõige suurem väljakutse või raskus on just nimelt see mingis mõttes kahes rollis olemine noh, kasvõi sedasama doktoritööd praegu tehes, et ma nagu pean olema nagu kaks eraldi inimestega Mida see siis Heiloega teeb, kui ta ütleme näiteks liiga palju, tegeleb sellise mudeldamisega või just needsamad heeblid, millest me eelnevalt rääkisime, et kui ta hästi abstraktset püüab nagu sellel tasandil mängida? Ütleme teeb see olukord, et kaob ära selline saladus ja sellega kaob ära mingi teatud energia. Loometöö vajab ikkagi pööraselt energiat ja seda energiat on nagu tegelikult üks patarei tõi, seda ei ole mitu patarei teid, et kui sa kulutad selle energia ära nagu mingile muule tegevusele mis antud kontekstis on nagu asendustegevus noh, rääkimisele näiteks mingist asjast, mida sa tegelikult ei tee siis see on ohtlik, see on see, mida ma ei tahaks, et ma räägin nagu rohkem, kui ma teen. Et ma lähen selle libedale teele, ma lõpuks hakkangi arvama, et see rääkimine ongi nagu, nagu see oluline asi. Helilooja Andrus Kallastu kõneles teemal helilooja ja meetod. Kõlasid katked Andrus Kallastu teosest Veldke pautist. Maailm on ehitatud ja seda laiendavast flöödi troobist. Ta valmistasid ette Külli tüli ja Mart Zirnask. Helisalvestas Urmas Tooming. Ööülikool tänab Eesti Kultuurkapitali ja Tartu Jaani kiriku kogudust. Raadioteater 2012.