Tere, austatud kaasmaalased, nüüd, kus Metallica on lõppenud, on teil võib-olla aasta lõpuni rokilaks käes, aga sõltumata sellest, kas käisite seal hevi suvel või mitte. Mina soovitaks nüüd igatahes kõrvu kikitada ühe ülimalt ankronistliku nähtuse jaoks, mille nimi on Braimalt screen, aga mis Metallica kõrval kõlab minu arust nagu elegantse tulevikudisainiga ufod paistab Vene tanki kõrval. Ja kantri Köl. See laul on selle nõdra ilma nimi, millega issand jumal meid rannahunte õnnistab juba, ma ei tea, mitmes päev magada ei saa, aju on kinni, mõnus, ongi. Selline on Raimalt Kriivi esimene gigahitt nende kaheksandalt albumilt Rayotasitsi bluus, reliisijaks Colombia kaheksa albumit ja 22 tegevusaastat, võite öelda, et vähe plaate, aga mina ütlen, et jumala eest, tüütud on artistid, kes iga aasta uue plaadiga tulevad kui vara kadunud Frank Zappa ja teised sajad erandid välja arvata. Niisiis, kas me võiksime oodata albumit, mis on nii damned juurte rock ROKi klišeed, raju, dekadentlik, retro rokkimine ajast ja arust ühest torust tulistamine Džuga Peive, Mäksin, Köl, kamoon, fill, free rock n roll Hels kamineti, Kristi selline jutlus käib nahkse mootorratta seljas, kargava iiril, männide kitarripeksmise peal, siin on kohati kärgliterit, isegi kahjuks mitte Jesus ja Mary Cheini, kus Braimali solist bobi Raimonds cream'i asutamise ajal trumme mängib. Mul jäi enne lause pooleli, kas me võisime nii stamprokkalbumit oodata bändilt, mis 1991 tuli välja kõiki briti popmuusika piire avama ja piiritaguseid ühendava selles mõttes täiesti Jonarhistliku tol hetkel optimaalse albumiga grimadeelika midagi nii uuenduslikku ajas 15 aastat ette ja nüüd siis 15 aastat hiljem ajas 35 aastat tagasi, ma loodan, et jõudsite järgida neid ajahüppeid. Et kuidas see võimalik on ja mis mõttega nooremate kuulajate jaoks tuletan meelde vanade Jubaseniilsete kuulajate jaoks, mis anskrimad eelika ja Tõnu ja mida tänu sellele tähendab planeedi maa popmuusikas raju rühm nimega Braimalt kriime skrimodeelika ühendas endas neoon, psühhedeelia, tantsurokistaabi, tehno, roki ämbiendi, loogika, muidugi Eestit house'i ja tollal juba traditsiooniliseks muutunud briti indie-rocki sõnu hullult luupiv ja iga pöördega sügavamale hämaramas oma segadusse aga imeilusatesse võrkudesse mässil heliteos, mida küll ei oodanud juba tookord keegi sellelt Rolling Stonesi matkivalt rokkideaalide kandjal abiks, aga muidugi oli Andrew föderaallegendaarne produtsent, niisiis kui hiljem ja superveealuse intellektuaal tehnotuua tsüklons, voorutasime liige viimane suurtes mendasi küll juba Krautrocki, ma ei saa jätta kõrvale põikamata ja teiste seas oli abiks orbi Alex Patresson. Üldiselt, mida tuleb Raimonds kriimik kasuks öelda, et iga nende album erineb, kui mitte kõigist teistest Braimali albumites, siis vähemalt eelmisest ja järgmisest räägin edasi pärast lugu lill, mis natuke tiibima taotlusega, kui enamik selle plaadipalu, tõsi, meenutab TPS moodi alates 1993, aga see ei ole halb paralleel. Raymond kreemja uus plaat on siis praegu laser ja palju on bobiga leping 44 aastaselt väsimatult trassi alt küsitud, et mis värk on siis selle uue albumiga, tõsiselt mõtled neid asju, nagu said tallija Johni kitarr, selline natuke pseudorock, n roll'i romantika, segatud Ameerika Rõud muumide eluvaadetega. Vot nagu öeldakse up ja ma paneksin kokku sellise pildi. Eriti meeldib mulle see Bobivana, paks räägib eriintervjuudes endale kohati vastu. Igavad on need inimesed, kes kogu elu jäigalt ühte liini ajavad, sõltumata sellest, kas tuleb erinevaid mõtteid pähe või mis ümberringi toimub ja mis tuju on. Kokku tuleb selline pilt, et Braimal screen, mehed 40.-te ja 50.-te eluaastate keskel tegid selle plaadi suure lustiga ja rokivad nagu noored mehed. Nad näevad välja tunduvalt oma aastatest nooremad ja neil on laval seda energiat, mis on praegustel 20 aastaste rokibändidel tegelikult rohkem kui enamikel neist. Ilmselt on hinge saatanale müünud ja sealt see igavene noorus vaatamata otsile või just tänu sellele, ainult et nad ei ole nagu noored praegu, vaid käituvad ja on nagu noored 60.-te lõpus 70.-te algusest. Ja no miks mitte, sest muusikat on uuendanud Raymond screen juba mainitud krimodellika plaadiga ja ka 2000 ilmunud suurepärase raju Antsipi industrial tehnorokkootusega termineid. Ning lisaks üritanud seda teha Big Pieti tuules ilmunud vänišhing pointiga 1997 aastal. Muide see plaat kõlab täna palju paremini, kui, siis tundub teine kohati päris psühhootilise tripina ja väga hea tripina ja õnneks on viik piiki kontekst sealt ümbert ära lagunenud seoses unustusehõlmaga ja mitte, et ma tahaksin, aga mõni asi oli üheksakümnendail ilma selleta huvitavam. Nii et las siis mehed möllavad oma päris plebeilikest rokkklišeedest, kubisev vatest, laulusõnadest ollagi lehti maininud seda, et jah, see on taotluslik. Võtke huumoriga, kui suudate. Teisalt Me ehk teame, et mees ei ole eriline intellektuaalse ja eksperimenteerima mosooni sõber nimetab hilisemaid minu jaoks huvitavamaid biitleid ebaõnnestunud Music hooliks. Pink Floydi st suurt ei pea. Aga mis see meie asi on, kas me jõuame iga inimese, rääkimata rokkstaaridest muusikamaitse pärast? See on nii vanamoodne, anti ultra on lahe juba hoopis teisest otsast. Vaat selline kantri-rokk. Miks mitte kutsuda Braimalt screen Viljandi folgil, nad korraldaksid seal küll segaduse, aga sellest räägitakse maailma meedias veel enam kui nende viimasest esinemisest lastandorid, kus nad samuti paraja segaduse korraldasid. Raimonds cream'i eelmise plaadiga kis toorelt umbselt ja tehniksistlikult Iivil hiit. Kurilõõm raisal nimeks, et algul, kui see plaat tuli, meeldis mulle julmalt, aga hiljem on raibe seisma jäänud, hirmutab ära, toob reokurjamajja. Selles mõttes on nüüdne preemali plaat vingelt elurõõmus ja hingav ja positivistlikuks, seda võib täitsa kuulata ja seejuures ei ole nali, vaid siiski ihu ja hingega tehtud. Aga jah, siin on null muusikalist uudist ja üllatuda võib vaid selle peale, et kas saanuks äkki veel rohkem mingite müstiliste juurte juurde minna või kas Bobjonenud segi tõupinud, infantiilseks muutunud ja läkski nüüd oma muusikaga lapsepõlveradadele puutumatus paika, kuhu ainult temal on õigus minna. Kõik teised ahvid, rock n rolli kopraid kuulub bobibändile, sest selle pärandas talle tema iidolid. Pikalt arutada, see on lihtne plaat selle jaoks, kas on tuju või ei ole. Mul vahel on, ärge siis endale liiga tehke. Praegu on kuumad ilmad.