Teatrivestlusaega Indrek Sammul on stuudios külaliseks Me räägime etendusest, kaev meil on Jaan Tätte kirjutanud ja mille lavastaja on näitleja Indrek Sammul. Ilmselt on nagu praeguseks enam-vähem nagu kõik klaarima. Kuna tegemist on välitingimustega, siis see alati venib viimasele hetkele, selles mõttes, et me need õueproovid on nii ehk nii sellised piiratud ajal et kopsupõletikku küll ei ole veel keegi õnneks saanud. Annaks, aga õhtud on ikka väga külmatest, tõsi, on. Näitleja, kes on lavastaja, kuidas see olukord on häirinud nagu seda tööd teha ka, et see on vist päris esimene kord üle pika aja noh, teatrikoolis ilmselt tuli lavastada midagi aeg-ajalt seista näitlejate ees ja, ja panna Tüki püsti. Korra oli jah selline võimalus lavakoolis aga see on selline. Kuidas ma ütlen, kummaline olukord, aga, aga kuna me oleme nii palju koos töötanud siis me tunneme 11 väga hästi. Kolleegid lavalt ei ütle, Vaher, indrek, näitan. Nokin tulek ei ole õnneks, praegu on niimoodi, et meil on selline vastastikku lootus, et me ilusti nagu toidame 11 ja näitlejad täidavad ülesandeid ja lavastaja püüab vaadata, mis näitleja välja pakub ja seda edasi arendada ja nii edasi, et selles mõttes on nagu praegu on, kui õhk väga hea On ta juba andnud ka nagu midagi juba on nagu võimalik öelda, et näitleja Indrek Sammul teab nagu peale seda tööd sügisel uue hooaja alguses juba midagi sellist lavalt lavastajast, mida, mida siiamaani ei teadnud. Küsida oodata, ma arvan, et ma arvan, see annab pigem mulle rohkem sellist mõistmist või et ma saan nagu sügavamalt aru sellest lavastaja elukutsest. Et noh, on ju töötatud väga palju erinevate lavastajatega ja enam-vähem ikkagi nagu saad aru selle ameti nagu sisust. Aga sellist sügavamat nagu mõistmist ma saan aru, et ega ma tegelikult pole päris nagu, nagu, nagu tabanud, et nüüd ma, ma, see võimalus Ja kui me sellest räägime, on see kuidagi teie jaoks natukene sild sellisesse sellisesse võimaliku elu edasi kulgemist töö mõttes, et et võiks saadagi tulevikus pigem lavastaja inimene, kes seisab sealpool No ma olen nagu seda tüüpi inimene rohkem, kes, nagu ma ülivähe mõtlen tulevikule, et ma nagu meie kokkusaamisega ma püüan nagu selle ühe päeva ära elada, et ma nagu mingisuguseid tulevikuplaane ei tee, et ma püüan nagu selle tööga. Noh, saada selle maksimumi, siis on vale sõna, et ütleme, et minu jaoks on nagu alati tähtis see, et seal proovib protsess seal kolm kuud sinu elust. Et see peab, see peab olema nagu täidetud ja see energia, mis sellest jääb, see peab olema nagu toitev. Et see on nagu kõige tähtsam. Et need, need, need inimesed, kes koos töötavad, et nad ei jääks endas kandma mingisugust. Mingisugust vale asja või halb asju või et see on nagu kõige tähtsam. Aga mingit selline sisemine ju tunne on selline noh, ma ei tea, kas see on nüüd nagu see õige tee või õige õige nii-öelda püha Elmo tulede kutse minna selles suunas edasi. Ma ei oska öelda selles mõttes, et ma võtan nagu Õnneks ülirahulikult seda asja, et ma ma ja mul ei ole ka mingit kohustustelt. Ma olen selles suhtes nagu vaba, mul ei ole teatri eeslepingut, et ma pean tegema neli tükki hooajas. Et ma võin teha jama, võin mitte teha, et just nagu tükis öeldakse, et, et selles mõttes ma olen nagu. Vabastaja märkmik ilmselt on palju rohkem ära planeeritud kui näitleja märkus, nii et kaugemale seda küll kindlasti räägime natukene sellest. Aga ma tahtsin teie käest küsida, kuidas teile tundub see suveteatri suvelavastuste fenomen, see on kindlasti ju Eestis ilmselt olemas kuidagi terav, vam või, või selgem või ergum, kui, kui ma ei tea, mõned aastad tagasi kasvõi. Neid tehakse rohkem, mängitaks rohkem. No ta on aasta-aastalt kasvanud, milles peitub, selles pime on lihtsalt ma usun ka, et, et see on ikkagi see võimalus, et inimesed saavad tulla välja ja teiseks on kindlasti seda nagu suurendanud see, et on leitud väga palju erinevaid mängukohti. Et see on ja inimestel on rohkem nagu võimalus sõita juba, et nad tegelikult nad sõidavad ka erinevates Eesti kohtadesse lihtsalt, sest need kohad, kus praegu kui etendused on toimunud ilmvõimatut kohad nagu suvel, on see soolaev soont taganal seal ju ilmvõimatu koht, et sinna võib-olla ütleme seal võib-olla 800 inimest tuleb. Vaata, ma arvan, selles kaheksases Ast inimest, kui seda etendust seal ei oleks võib-olla elu jooksul käiks ära kohe 28, jah, täpselt. Et see on, noh see on nagu omaette nagu väärtus, ilmselt kutsume inimesi välja. Kui need mõned aastad tagasi just vaadati nende suveetenduste peale kui võimaluse peale näitlejal suvel raha teenida, kui teater on kinni, eks, siis ta nii-öelda täidab selle augu ära. On tänaseks mainimata muutunud ka suhtumine sellesse. Mingil määral vist on, et siin on, eks ole, suveteatri suudeldes selles mõttes vahe, et üks on see, mis tehakse nii-öelda koduteater, mis teeb suveteatrit see oma majanduslikus mõttes noh, tasub sellesama palju ära, kui talvetöö. Et need, mis nagu ütleme, seda rahalist kutset omavad, need on ikkagi projektid. Et kindlasti ta on, on mingisugune tõmme loomulikult, sest noh no ta on lihtsalt, sest elame me kõik ju nii, nagu me elame, kõik, me tahame natukene natukene paremini elada või mingil hetkel on natuke rohkem majanduslikku, seda nagu tulu vaja. Teine aspekt on selle asja juures see, et erinevad kooslused tekivad. Et eriti kui on mingisuguses projektis midagi, on õnnestunud Grupp on nagu hästi toimima hakanud, siis on tegelikult suur rõõm talvel, sa ei saa selle trupiga kokku, sa saad ainult siis tulla suvel, kui see, see võib vahel toitasin terveks talveks. Seesama üks etendus, mis sa seal tegid? Kõlab väga hästi lugu, muusikat vahele jõuame siis juba selle etenduse juurde ka, millest ma rääkida tahan. Andajate kaevust. R2 päevakorda meil on jätkuvalt stuudios külas Indrek Sammul ja me räägime linnateatri selle suvehooajaetendusest. Kaev. Jaan Tätte on selle loo kirjutanud. Millest kaev räägib? Kaev räägib sellest, kuidas kaks meest lebavad kaevu juures ja kaev järjest tühjeneb. Meil on päevas vett, võib-olla pool klaasi ja siis kuidas nad seda jaotavad. Eks ta räägib sellest, miks siis meil võiks meil ka kaob vesi kaevust ära ja, ja mis võiks siis nagu olla see, mis v sinna tagasi toob. Et meie oleme seda kaevu nagu võid tõlgendada igatemoodi, eks ma usun, et seda näitama hakatakse tegema väga palju. Ja näitame ainult, et meie oleme teda tõlgendanud sellise hinge kaevana, et ta on nagu allegooria sellele. Et miks need hingekesed siis meil tühjaks jäävad, miks loome endale mingeid. Plokke ette ja miks me loome endal mingeid kujutluste maailma, võiksime iseennast üles ehitame. Võib-olla mitte päris nii, nagu me tegelikult oleme. Et kõik need teemad on seal sees. Kas see kuidagi tundus Indrek teile arusaadavalt kohe aktuaalne, nagu Tätte seda teksti lugesite või oli see kuskil selline laager, ma tea, millal jahmete seal kirjutas? See on väga värske kevadel ta on need kirjutatud, et üldiselt küll jah, et ma lugesin, ta läbimõõt on ikkagi suhteliselt kohe temaga kontakti, hakkasin minu minu minuga nagu rääkima, pidin väga kõvasti rääkima hakkama. Tuligi idee lavastada. Seda küll, aga küll. Et ma usun küll seal tegelikult meil väga noh, see on iga inimese teema tegelikult sest mingil hetkel on meil kõigil see tunne, et meil me oleme üksi ja meil pole enam midagi ja ja kuigi kõik on ümberringi, meil on kõik olemas. Aga ikka mingil hetkel tekib niisugune tunne, et. Kui palju selles loos on, on vaatajal võimalik vastuseid leida, küsimused on olemas, ma saan aru. Ei ole midagi sellist kujundlikumat, lihtsamat kujundit kui kaev, eks ju. Ja ja alakseks kysimus vastuste osas. On seal vastused ka olemas. Nüüd eks me püüame neid niimoodi vaikselt sinna sinna nagu neid võimendada ja neid sinna sisse tuua. Et kui palju neid keegi neid näeb, see on nagu, nagu omaette küsimus. Indrek teiega ka enda sõnakasutuses tuleb välja, et see on tegelikult selline üsna intiimne lugu üsna inimese enda keskele, selles ei ole sugugi alles sellist suurt laia joonud Pramuuri ringi kihutavaid musketär, kes lavaaugus, eks ju paar viimast aastat on inimesi, ma ei karda siinkohal väljendit isegi hullutanud, eks ju. Seda etendust on käidud vaatamas ja nii edasi ja nüüd sellele vastu tuleb selline hoopis teistsugune, natukene endasse tõmbunud tükk. See on suveteater, inimesed tahavad nalja ja võimast elamust saada. Et. See on, see on lihtsalt niivõrd hea materjal, ma usun, et ta, ta, ta peaks hakkama seal tööle, et teiseks, ma nagu siiralt imetleda meie teatripublikut. Sest meil ikkagi, kui vaadata kas või suvel, siis meil on ju praktiliselt need kõik etendused, mis tehakse. Ütleme, draama poole pealt, et need on ju kõik ju täis, publikupuudust ei ole ja ja kui vaadata kas või sisehooaega, et meie publik on nagu väga nutikas, on ikka väga-väga targad, et et ma usun, et nad naudivad seda juba seda teksti ja seda mõttemängu ja et nad tulevad ikkagi kaasa sellega. Ta on intiimne küll selles mõttes, et ta on kammerlik. Kes olnud näitlejad, kes kaevu ääres on. Näitlejad on Allan Noormets ja Andres Raag. Ja siis neid külastab üks noor näitlejanna, kes on praegu veel lavakoolis, aga ta on meie tulevane näitleja Ursula Ratasepp. Ja siis on seal veel üht-teist, aga nendest ma ei räägi, sest seal väike üllatus Arusaadav ilm ilm nagu etendustele ei takista, kui inimesed on kaevu ääres kuival, peavad olema siis vihm, võtsin mängimise plaani täiesti segi pöörata, selles mõttes, et vesi on olemas. No vot nende tegelaste jaoks teda ei ole, isegi siis, kui ta sajab. Et nemad ei näe, ei näe nad vihmaine kassi, kes neil laval on eine, ennad lindu, kes taevas lendab, nende jaoks on ainult-kinnistunud, see tuleks sellest kaevust üks kord kõige rohkem vett. Et nad on ennast selles mõttes oma nagu sulgunud nagu muu ümbritseva suhtes. Selline etendus on linnateatri suvelaual vabast lendur sammub sulega aitäh.