Koole. Eesti kirjanik 2012 oli võistlus, kus tehti kindlaks ei rohkem ega vähem kui Eesti kõige parem kirjanik. Kuulete esimest salvestust selle võistluse finaalist Alatskivil Juhan Liivi muuseumis. Semiootik Mihkel Kunnus räägib võistluse neljast finalistist kahega. Peeter Sautori ja Andrei Hvostovi ka ning me ei saanud midagi teha, aga umbes nagu äkitselt jalgpalliväljakule tormanud paljas mees tungis eetrisse ka sensatsiooniline Tartu kevadbänd. Mina olen Martin mask ja soovin teile siis meeldivat spordiülekannete. Alustame Peeter Sautorist. Iga kirjanik meile annab mingi suhteliselt iseseisva või selgelt välja kujunenud joone ja Peeter Sauter on, võiks öelda. Kõige proosalikum ja roosa oleks siis romantika vastand, võiks öelda, et kui Novalis määratles oma romantilise programmist, ütles, et tuleb võtta tavaline ja anda sellele sügavam väärtusmaailma, tuleb romantiseerida, nii saavutab tõelise mõtte. Ühesõnaga näha Kogagi veetilgast kogu universumit ja nii-öelda paisutada hingest seda maailma. Peeter Sauter, täpselt vastupidi, noh, kõige proosalisena üldse roosas ja ei ole nõus, aga ei ole. Hea, kui hakkad vaidlema. See on selline fenomen, et kui sa kirjutama hakkad, siis sa nagunii ilustad, ei pääse sellest, ükskõik kas sa kirjutad päevikut või mida keegi ei peaks lugema. Aga nagu kirjutamine pihta hakkab, nii toimub ka lihtsustamine, ilustamine, sa loodad kuidagi suhestuda reaalsusega suhestudki. Aga sa ei jõua iialgi tema juurde tagasi või? Sa unistad tegelikult sa näed und. Ühesõnaga ilustamist ei pääse, kuidagi ei pääse ja, või noh, sa võid seda kolestamiseks nimetamisel nagu ilustamise üks variant siis, aga. Peters autori loomingu kohta võib öelda veel seda, et see on väga ühtlane, väga terviklik. See meeleolu on nii, kui natuke loed seda matut, tunned ära kohe, kellega on tegu. Ja Peeter Sauter osaleb siin võistlusel oma käsikirjaga, tähendab, see romaan ilmub seal selle aasta lõpus, nagu ma aru sain, jah, loodame. Kas su maailmapildis või maailmatajus on toimunud mingi nihe, sest ma ütleks, et mitmes kohas lausa naljakas. No mulle tundub, et ma olen muutunud kurjaks ja see tegi mind oma valdada Ella kurvaks ja ma mõtlesin, et ma ei ole tahtnud kuri olla ja ma püüdsin natukene natuke lappama. Teksti teha Kunderan proosalikust määratlenud põlgusena tragöödia vastu ja põlgusega, seal on niisugune nagu olemuslik hoiakuline põlgus kõige suure vastu võiks öelda kõige suure ja paatusliku vastu. Noh, see on niisugune, võiks öelda isegi eksistentsiaalne reaalsus olemisviis. Ja öelge, kas sa oled minuga nõus, kui ma ütlen, et sa oled. Selle olemisviisi väga puhtakujuline esindaja ja kirjastaja Ma ei tea, jah, võiks tragöödia võib nagu erutada küll, aga siis kuidagi tundub, et see erutus hakkab korduma või muutub omamoodi klišeeks siis aga et siis tahaks kuhugi mujale ja siis selline pea peale pööratud tragöödia. Ma ei tea, võta Beckett või kas Beckett ei ole traagiline või kuigi see on ka mingit pidi nagu tragöödia vastand, mis seal toimub? Peeter Handke või sellised noh, nagu nulli stiilimehed või seal tekib mingi uutmoodi Drogism või traagika või? Noh, ja tänapäeval on kõik nii sasipuntras. Veider oleks, kui keegi kirjutaks sellise puhta tragöödia täna uhke oleks, aga seda on peaaegu võimatu vist teha. Aga see nullstiiliga imbub traagika sisse. See loogika on sul jälle väga korduvalt esindatud. Sa nagu üritad kätte saada mingit puhtust, aga ei tule üldse välja. Sa tahaksid, et me nagu analüüsiks siin iseenesest, aga ma ei oska seda teha. Ja ma ei tahagi vist ennast eriti analüüside eest. Mulle tundub, et enda kõrvalt vaatamine ei ole hea, ei ole tervislik, ei ole tekstile jaam. Siis sa kaotad vabaduse, Sai kirjuta enam loomulikult, kui sa tead, kuidas sa kirjutad, kuidas sa teed seda asjal? Ootame klaverikontserdil küsiti klaverit, et tore, aga et kuidas ta seda ikkagi teete? Detsembrile vastused klaveritel, näed nii, see käib, et, et kui sa hakkad seda nagu püüdma seletada siis sa kaotanud selle ühtsuse või, või eemal vahetsa jah, või noh, seal sihukene udujutt, aga. Ei ole udujutt vist sillerilonvasse eristus kõige tuntum naiivse ja sentimentaalse looja tüübi vahel et üks naine, looja tüüp üritabki niimoodi hingata lausa, eksju seda ennast välja. No ei tohi targaks saada, kes targaks saab, see enam ei kirjuta, kui palju on kirjanike hulgas neid, kes on filoloogia lõpetanud, neid peaaegu vist, et ei ole või mul ei tule nagu ühtegi, et kui sa väga palju loed ja ennast sisse loed, siis sa kui oled nii tark, et sa ei oska enam kirjutada, sa ei julge enam kirjutada. Sest kõik, mis teha suudavad, tundub nõrk ja vilets ja siis sai, ei kirjutagi üldse mitte midagi. Kirjutades peab olema parasjagu loll ja naiivne, julgema olla. Lolle naiivne. Kas oled nõus, kui ütled, et indigo on sul need enda põhiteemad juba nii-öelda mitte isegi siin näitena võib vaid täiesti juba kohal olemas ja kaasa arvatud see probleem, et ei tohi. Palju mõelda, igal kirjanikul memme võiks 13 Tolstoi köidet võtta, riiulist ta minema visata selles ühes, mis sinna jääb, on tegelikult ikka sees, mis Tolstoi kirjutab. Et ega kõik teevad ühte ja sedasama asja, kes. Kas ma pean nagu Tolstoi ei oleks nõus? Okei, sellepärast et see metafoor või Tammsaare, et kas seal loolase olemas. Tammsaare on ka ikka päris head murdumispunktid, aga kas see metafoor, et iga kirjanik kirjutab oma elu jooksul ühte raamatut stsenarist ning maalib ühte pilti ja seda ütles üks vene, 19 sajandi kirjanduskriitik Dostojevski kohta ja siis ta tõi välja, aga on ka teist tüüpi kirjanikke, kes kirjutavad kogu aeg uusi romaani, üks on neis Tolstoi, Tolstoi eitas ennast. Ja minu arust Peeter Sauter kirjutab küll jah ühte raamatut. See, et ta on raamat, see on, võiks öelda isegi trükitehnoloogiline nüanss, sa kirjutad ühte ja sama teksti lihtsalt seal ei ole augusti lõppu. Teostada ei lõpe, mind on ennast ära tüüdanud ja ma olen püüdnud teha midagi muud, aga, aga ma ei oska. Ma olen näinud, et tuleb kehvasti välja luuletud raamatu kirjutada, aga see tuleb nõrk Võnnakuma väga visalt ja kaua püüaksin, aga miks ma peaksin tegema midagi, mis ei ole mulle omane? See ongi, nagu võiks öelda, siis mingi modaalsus või kommunikatsiooniviis on sinu looming. Aare pilv ütles su luulekogu kritiseerides suhteliselt tabavalt, et sa pole mitte nii-öelda püüdlikult siiras, vaid see nii-öelda ei vaevu keerutama. Võiks öelda, sa oled nagu mingis mõttes alla andnud usule jõuda mõttega kohale, mis on omani kirjanikel, tihti alus, äng, võiks öelda, tahad. Kontroll võis mingit siirust, nagu polegi olemas või? Dostojevskil on seda palju, et me hakkame kuidagi midagi väga siiralt seletama ja siis, kui see protsess juba toimib, siis me avastame ennast mingis rollis midagi nagu mängimas. Ja teinekord me siis võime teha nagu sammu kõrvale või leida mingi kuues viiruse, vaata kunagi ma käisin teatrikoolis ja seal rääkis mul õppejõud Reet Neymar, et kui teatrist tuleb mingi uus suund siis alati tundub, et see on nüüd ehedam, tegelikum, siiram. Kuigi see võib tulla niimoodi, et realismi vahetab välja romantism või Ma ei tea, tuleb mingi sümbolismi peale realism ja tundub, et ah see on nagu rohkem päris või see on siiram. Aga see varsti enam ei ole ja siis on vaja, et jälle oleks mingi uussiirus. Pealegi, kui juba siiralt midagi tehakse, siis kiiresti sigineb sinna ka valed ja selline mitmetisus ja pumplitseerub väga kiiresti juba sellest hetkest, kui ta nagu inimene hakkab surema, kui ta sünnib, siis siirus ka, kui on mingi siiruse moment siis ta õige pea armastusest rääkima. Viiendas muuseas oled juba nii mägedes. Täna räägib asju, mida sa iialgi ei ole mõelnud ja ajad igavest udu, et kahtlustan, et neil on ka filosoofia kirjutamisega või, või kui ma loen mingeid poliitilisi analüüse, siis inimesed noh, väga kiiresti nagu kopserduvad oma teksti või mida lühem see analüüs on, seda suurem on šanss, et keegi tuleb puhtalt välja. Aga kui ikka paksu raamatu kirjutanud, siis sa oled juba omaenda mõtte vanguga kiiresti proosa ka samamoodi. Aga sa oled seda kõike teadvustanud, eks ju. Siis võiks öelda, et selle teadvustamise algusest lähebki nagu siirus minema. Kui sa oled selle probleemi juba nii läbi mõelnud nagu mingi süütuse kadumisest. Prostituut võib ka väga siiras olla, et ega see on niuke kahetine asi, et või Dostojevski valetajad võivad kohati olla ka väga siirad enese paljastajad. Et see on selline mitmekihiline mäng, et et üks ei välista teist, pigem ebausaldaksin inimest, kes tundub nagu kogu aeg läbinisti siiras või siis ta on kuidagi väga kinni, nagu ühes rollist on kaotanud oma muutumisvõime vabaduse Tõi reflekteerin ennast, siis võiks isegi sellist vajalik. Jah, jah, mõni poliitikas nagu saavutab mingi sellise või noh, usumees, et kogu aeg on nagu tore, hea nagu jõuluvana, aga seda varsti kahtlane. Jah, siirusega on ju see, et teda tuuakse esile kui seda, et, et sa ei proovi teise inimesega, eks ju. Manipuleerida, siiras inimene on siis kiirgab endast välja oma mõttenaga, siirus on üks paremaid manipuleerimise vahendeid, sellega läheb alati peale jäänud. Mida ma tahtsin öelda, et sellisel viisil siiras eeldab seda, et sa ei mõtle teise inimese teadvus sisule. Eks, viirusetsentriline. Hoolimata egoist on siiras. Tõsi selle pärast, nagu siirus ei ole mingi voorus, ei pruugi olla, see tähendab. Rektsiooniga siis me hakkame kiiresti oma siirust armastama, oleme nii toredad oma siiruse juures ja kui kena siis see siirus on, mis nagu iseenda paistel silitab, et Bergmanni filmides on midagi taolist, et inimene on nii kohutavalt moraalne, et hakkab varsti teistele kruvisid kinni keerama. Noh, puhtalt nagu heade soovidega oma varalismist, eks ole. Et see on kahtlane värk. Sa oled hariduselt näitleja, see on niisugune tihti olnud kultuuri osa, aga ütleme nii-öelda märgiline või tähenduslik või noh, kuidas ülistatud vahel demoniseeritud elukutse. Ma ise olen sellist näidet toonud. Kui algajad sõbrad lähevad poksitrenni, siis alati, kui nad üksteise pihta saavad, siis nad vabandavad, ega nad keegi tugevalt kunagi ei näegi, eks ju. Ütlevad vot sellised vabandavad ja neil on lihtsalt väga tugev tabu teise inimese näkku löömise suhtes, eks ju, inimene ei löö üldiselt teiste inimeste näkku ja boksi on see, kes ta selle näo näkku löömise tabu ära kaotanud. Ta hea meelega lööb teistele inimestele rusikaga näkku, sest tal on see kuidagi vaba, eks ju, professionaalsed 20 nad niimoodi kogenud tahavad, 11 oled sa poksisid, jah, aga see pole oluline, tähendab näitlejad, head näitlejad, minu arust kaotavad üsna sarnasel mehhanismil siiruse tabu, noh, inimene ka nii-öelda automaatselt ei valeta. Ja näitlejatel tehakse päris palju harjutusi minu arust, et umbes sarnasel mehhanismil see tabu ära murda, välja harjutada. Noh, see on selline avaliku üksioleku fenomen ja minu meelest on inimesi, kellel see on loomuldasa olemas, väiksed lapsed lasteaias lähvad lavale ja on tead avatud, siirad ja siis tihti nii-öelda, eks ole, varsti sele kaotavad. Aga mitte kõik, kõik ei kaota, mõni mõni mäletab seda Gailiti, mis ta sellest saab, kui kõigega heldinult vaatavad ja suudab seda alal hoida. Minu meelest on ilukirjanduse kirjutamises selles näitlemise fenomen midagigi sarnast või sellist noh sellise kõrgendatud enesetunde endorfiinid hakkavad, tulevad sul mürisevad kuskilt. Sa oled laksu all, kas pohmellikann? Kirjutamispohmakas võib-olla siis, kui sa liiga kaua üritad selle peal ratsutades asja järgmine päev enam energiat, ülesanne. Sa peaksid saama nagu suurema koguse kätte. Kujuta ette, kui sa oled tantsupeol tantsinud, niimoodi mitu tundi järjest heas seltskonnas sa naljalt järgmine õhtu ei lähe tantsima, eks ole, sa ei saa nii kergelt nagu uuesti seda käima, et sul on mingi taastumisaeg, et noh, seal on väga palju paljudes tegevustes spordi, seal, ma arvan, sama asi toimib, pikad jooksud seal puhas niisugune endorfiine laks. Jah, see on üks olulisemaid, võiks isegi öelda enesetehnikaid kunagi Umberto Eco mainis, et need suured kriisid, mis meil praegu siin Euroopat ja USAd raputavad ja neid on tulnud sellest, et pankurid, otsustajad tarbivad kokaiini. Kui seda ei ütleks eco, siis eksju nagu ei tahakski selle peale väga pikalt mõelda. Aga siin on mingid seosed küll, sest Mul on tunne, et see ei ole juhus, näiteks et meie praegu valitsevad poliitikud on kõik pikema aeroobse trenniga. Ja mõtlen, kui ma ise olen mingeid kurjemaid tekste kirjutanud, siis ma tavaliselt jooksen enne seda mõni tund pärast mulle isegi sõge ja reibas ja hoolimatu sihuke, et siin on teatavad kehatehnikad ja ma küsiks sinu käest, palju seal tekstist on kirjutatud pohmellis. Ma ei, ma ei tea, ma ei tee eriti vahet, ma ei joo tegelikult eriti palju, aga suure pohmelliga vist ei viitsi midagi kirjutada või, aga aga päris kainelt tihti ka ei viitsi või, või kuidagi panama ennast mingi. Nagu surve alla Mina been. Mina olen ka mina. Mina olen joonil. Paet on varem ideo selleks Kirjandus on jah, see, et te saate aru küll, miks kirjandus paremini kui mõned muud kunstivormid. Tahad küsida jah, võib-olla peaksin laskma, küsinud inimestel. Mina tahtsin küsida prototüübi probleemi kohta, et ühest küljest ma tean, ma olen õppinud kirjanduse loengutes, et see ei ole absoluutselt oluline, mis on, prototüübiga toimub, eks ole, et tähtis on see ilukirjanduslik tekst ise. Aga ma lugesin näiteks Jüri Pino blogist, kus Jüri Pino oli väga uhke teie novell, selts, mis ilmus vist eelmisel aastal, et tema oli pääsenud sinna tegelasena, oli seal siis üks selline episood, kus Jüri Pino siis lõigus teiega õlut ja see oli väga tore, ta oli väga rõõmus selle üle, aga kirjutas ka, et tema emale ei meeldinud see, et missa sellest õlle joomisest peab kirjutama. Et noh, siin nagu mingisugune selline probleem nagu on, et kas siis ühest küljest lugejate jaoks, kes hakkavad kohe samastama või siis nende inimeste endi jaoks. See lõputu teema, jah, ja siin ei saa mingit sotti saba ega sarvi ess sest see Pino, kes on minu tekstis, on, on üks teine pina või see on minu, minu okei, seesama õllejoomisseen on suhteliselt lähedal elule, kuigi ta ei ole täpne. Aga ma olen kirjutanud ka mingist ajaveetmisest Pinoga, mida absoluutselt pole kuskile kunagi olnud. Sest mul oli seda lihtne teha pina kuju mul nagu peas hakkab kergelt elama ja mul on lihtne panna ühte või teise olukorda. Ja mul on ka tunne, et ma nagu võin teda kasutada, et mina ei pane pahaks. Ja ka noh, nime all Jüri Pino, mis on reaalse Jüri Pino nimi ja mis on siis ühe tegelase nimi minu tekstis? Aga tihti seda ei saa teha. Mul on üks käsikiri jäänud seisma, kuna mingil hetkel selgus, et sellega ei ole mõtet edasi minna selle ebamugavusi paksu verd, samas tuntud tekstides ära inimesi, keda mina sinna küll sisse kuidagi kirjutanud ei ole. Aga selle peal kirjanduse töötabki, et me saame kirjeldada midagi, mida keegi ära tunneb, mis on nagu sellised üldinimlikud universaalsed momendid. Ja noh, me oleme õnnelikud, kui noor karter elab läbi sedasama, mis mina ja seda on nii väga palju, kirjanduses. Aga tõsise aeg-ajalt põhjustab ka mingeid totraid, ütlemisi, konflikte ja sellest ei pääse. Noh, kirjutades peab siis kuidagi tunde järgi laveerima. Ja sa iialgi ei tea ju, millal sa võid või, või kedagi puudutada. Sa ei mõtle sellele, kui sa oma sõbraga klatsid kedagi, aga kui see oleks kirjandus või kui see ilmuks raamatuna, siis see võiks olla probleem. Aga me teeme üsna sarnast asja, kui me erutatult räägime, siis kirjutame teksti. Aga näiteks Mati Unt kirjutas, tal oli ka selles mõttes väga palju, tunti ära kõike seda toonast mingit olustikku ja mingeid intriige, mis olid seal tänasele teatriringkondades. See äratundmine võib ka erutada. Et noh, ütleme see vahe oli siis see, eks ole, et Mati Unt ütleme, pani siis teised nimed neile, noh, teid on see, et põhimõtteliselt tegelikult ikkagi vaheta neid nimesid nimede, moonde. Vahetan ka ei vaheta ka, aga inimesed, kes ise kirjutavad nagu Pino need saavad aru, et see on üks, teine mina või see on üks teine kuju ja ei lase ennast häirida, kui ma ise ka olen olnud häiritud olla sees kellegi teise raamatus situatsioonis, mida ma mäletasin hästi ja mis minu arvates Läks hoopis teistmoodi kui selles raamatus oli, et et ka kirjanik võib selline asi küll häirida ka. Noh, eriti kui on mingid südamlikud asjad, isiklikud asjad. Kirjanik võib-olla saab kergemini üle, sest ta ise täpselt sama patu ta suudab kergemini andestada. Kas sa sellist nii-öelda nagu ausat ja kohe vastava sildiga non Fictionit ei ole mõelnud jälle kirjutada, et vanasti sa esinesid Ekspressis näiteks küllalt sageli? Ma natuke nagu laiendan, et ameeriklased dokumentalistika taustaga näiteks ajakirjanduses tegutsevad inimesed on tõesti arvanud, et praeguse ajakirjandus on palju rohkem just nagu see, mida nemad nimetavad Non Fiction üks või noh, et kui ilukirjandus Jah, seda võib natuke teha, aga see jookseb ka nagu omakorda kinni või nagu ma räägin, siirus jookseb kinni, temast saab mingi uus niisugune trikk või mis, hakkab ennast kordama. Aga noh jah, siin Andrei ka rääkisime millalgi, et see ajakirjanduse tegemine kuidagi tüütab, väsitab ära ja tundub, et son kraamist ühest uksest tuleb, teisest läheb, teeks vahepeal nagu midagi, mis on justkui kirjandus. Aga see, kui sa seda kirjandust hirmust tõsiselt hakkad tegema, siis tundub ka, et see on selline sulatud tornat tahaksid jalga lasta, et kuidagi jälle mingit elu üles leida, et, et võib-olla peabki pendeldama otsima siit nurgas sealt nurgast, et kus elu jälle on või kus ma ennast elusana tunnen, et selline lõputu jäneseks saamine. Muide, indivitatsioon, ma ei tea, kas see on õige võrrelda seda Jungi nagu mõttega ka. Sa pead mängu kogu aeg uuendama nagu vä? Eesti kirja. Ja topse. Kraadipäevi. Täis. Jätkame siis oma kirjandus sportliku võistlusega ja lähme järgmise finalisti juurde, kelleks on siis Andrei Hvostov, kes on päris tuntud, ma arvan just Ekspressi ja nii-öelda ajakirjandustöö kaudu ja Andrei Hvostov on kirjanik kui nii-öelda avalik intellektuaal kõige esimesena oli ja kõige niisuguse suurem oli Victor Hugo, kes oli nagu tohutu autoriteeti ja nii-öelda vaimne majakas samuti on noh, vene kirjanduses olnud see traditsioon väga suur, et noh, nii Tolstoi kui Dostojevski, mõlemad väga mõjukad eestlaste hulgast loomulikult Tammsaare esseistika publikatsioonid, sõnavõtud võiks öelda, see on romaanikirjanik, kui antropoloog selle sõna esialgses tähenduses võiks öelda, sobib nagu suurepäraselt isenesest vastanduma nii-öelda dioloogile, sest noh, selline romaani kunstnik kerkis võib-olla esile ilmalikustumise ürgajaga. Ja siis võib-olla olekski Andrei puhul hea küsida kõigepealt kuidas iseennast positsioneerida. Olen selle kirjeldusega rahul jäi täiesti seen, kuidas sa alustasid? Isegi pikemad oleks võinud rääkida, hästi huvitav oli kuulata. Aga kuidas ma ennast positsioneerinud nüüd ilmselt valikuvõimalus on siis nüüd kas ajakirjanik või kirjanik. Aga noh, tegelikult on veel olemas kolmas tahk, et ma õppisin ülikoolis ajalugu ja ennist välja Peetri selline oletus või tähelepanek, et filoloogiat õppinud inimene ilmselt ei seondu ei julge kirjutada sellepärast et ta hooma kogu aeg oma ebatäiuslikkust. Siis noh, ka sellel aja loolaseks õppimisel on oma varjuküljed. Tähendab, ma ei ole ajaloolane, laadad on mind kunagi treenitud olema ajaloolane. Et siin on selline väga suur vastuolu ja siis, kui ma räägin oma kirjandusliku töövaludest, siis oleks küll niimoodi, et parem kui seda ajalugu ei oleks üldse õppinud. Aga kui ma räägin ajakirjanduses, siis sina seal puhas õnnistus, sellepärast et ma ei hakka siin üldistama kõigile akadeemilistele distsipliinile, seda aga vähemalt ajalooteaduskonnas oli meil küll niimoodi, et eksamil siis olid veel meil suulised eksamid. Professoriga vesteldes tuli mitte näidata seda, mida sa teada, et tuli varjata seda, mida sa ei tea. Ja see on väga vajalik oskus. Ajakirjanduses tab veenva näoga rääkida asjadest, millest sa tegelikult midagi ei tea ja publik või siis lugeja uskuma, et tegemist on tegelikult nagu selle ala asjatundjaga. Et ajakirjanduses on olnud väga hea kirjandusest eesti needus. Sest et hästi raske nendesse ära hävitada, ära kägistada seda ajalugu, õppinud iimise pedantset suhtumist ajaloos juhtunud asjadesse faktidesse. Ja siis, kui ma võtan midagi sellist ilukirjandusliku kirjutada, kus kirjeldatakse ammu möödunud või ka mitte nii väga ammu möödunud asju, siis sest kogu aeg korrale kutsuma, et mees ei kirjuta praegu mingisugust pea seminaritööd ega magistritööd ega doktoritööd kirjutades ilukirjanduslikku teost. Ja kui favola seda nõuab, siis sa pead julgema ja tahtma ja suutma nii-öelda fakti kas või pea peale pöörama. Paraku see, see läheb nii keeruliselt, nii raskelt, see tekitab mingisuguse tohutu sisekonflikt iseendaga. Ühesõnaga see on peaaegu et selline psühhiaatriline probleem aeg-ajalt minu jaoks. Sõnaga õppimine ajalugu on, siis võiks öelda ära hävitanud sul Nende müütilise teadvuse süütuses, normaalsed inimesed on ikka müütilise teadvusega, mis puudutab ajalugu, see tähendab ajalugu on siiski enam-vähem ühene ongi ühene ühe tõlgituslik, mis ongi nagu normaalne hoiak, eks ju, või võiks öelda tervislik hoiak isegi isegi ütleme riiklikult soositud hoiak riiklikult soositud hoiak või olla veel selle nii-öelda loomingu psühholoogia juures siis no mis võib olla seotud ka nii-öelda selle mitte nii ühese identiteediga, need sul ikka kerkivad esile, need küsimused on teatav sulandumise võimetus. Isegi nagu Peeter Sauter ütles, et noh, siiruse võimatuse tajumine mingis mõttes või reflektsiooni probleem mingis mõttes Teravdanud eneseteadvus kõrvalt nägemine selles mõttes ongi minu jaoks hästi suur küsimus, mõnikord, et mida ma siin üldse teen, kas ma olen üldse kirjanik? Neid raamatuid, mis sinu ees on, et ei ole õiges kohas ei paigutaks seda lihtsalt ilukirjanduse alla, kusjuures ära küsi minu käest, et mis asi see siis on, see lombakas Achilleus? Ma ei tea, see on mingil määral eksperiment. Mis seos on sul Uku Masinguga või kuidas ta seal mõjutanud on? Hea, kui mitte mingisugust, ainult nii palju, et kunagi vist õppisin teisel kursusel. Ja ühikas liikus üks hirmus sellist laiali valgunud trükitähtedega manus, script või mingi selline poolpõrandaalune teos, mille pealkiri oli 1343. Ehk siis Jüriöö ülestõus, nagu ta tegelikult oli Uku Masingu nägemuses. Ja siis lugesin, mõtlesin teadmiseks, sain aru, et võib ka niimoodi sain aru, et miks ta ei meeldinud professoritele ja see oligi tegelikult kõik noh, et see, et tegemist on väga mitmekülgse inimesega, see tookord mulle üldse pärale jõudnud. Mulle tundub, et tegemist on ühe varastas ajaloolasena ja siis nüüd ärgu nüüd keegi pahaks pangu, on kuulajate hulgas inimesi, kes ka kuidagi nagu aeg-ajalt ütlevad nende kohta harrastusajaloolane, siis ajaloolaste hulgas on peaaegu nagu kaabaka sünonüüm. See on ka omaette muidugi probleem, et miks niimoodi, aga. Ma lihtsalt sellepärast küsisin, tema stiil on väga selgelt äratuntav, aga see on nagu suhteliselt hästi markeeritud see stiil või matkitudesti. Uku Masing mängis keelega väga palju lahtisele nokkida näiteks mõne roidismi kallal, siis ta pani lihtsalt kõrvallauses tegusõna lause lõppu, et tegu on nagu saksa mõtteviisiga või nii. Nagu ma ütlesin, jah, Andrei Hvostov on avalik intellektuaal, kes selle sõna kõige paremas mõttes ja sinu käest võiks täitsa küsida tuleviku kohta, mis meist saab? Mis saab eesti kirjandusest? Ei ole mingi mängijad, sa oled, tõsiselt küsid? Noh, natuke on ka ule nurka võbises, eks ju, selles mõttes, et ma tean, kui halb küsimus saanud. Iga ei pea. Seal inimene tundma, et ta on selline küsimus, et võib, võib anda sellise kitšiniku vastuse tulles vastavuses meie kõigi ootustele ja vastavalt sellele, eks ole, Eesti vabariigi põhiseaduse preambulast lähtuvalt igavesti hästi igavesti hästi, meil ongi jah, et meie edasikestmine, meie kultuuriline õitseng on igati tagatud seda nagu peaks ütlema niimoodi viisakas seltskonnas, aga niimoodi omade vahel öeldes siin siis olen väga, väga pessimistlik. Või ei, ei isegi mitte pessimistlik, hea küll, jätame selle kõrvale pessimistlik, lihtsalt, ma olen realistlik selles mõttes leidnud endale elu mõtte, nüüd ei saanud aru, et miks ma üldse midagi teen ja miks ma üldse kirjutan eesti keeles. Et mul on aastate kestel, jälgides Eesti ühiskonna arengut või taandarengut või kuidas seda meie nimetan lihtsalt lähtuvalt statistikast. Puno töötan ajakirjandusse, siis aeg-ajalt lihtsalt pean need numbreid lugema ja siis nende põhjal midagi nagu ulatama. Olen jõudnud järeldusele, et Eesti kultuur hääbub, kultuur, meie praegune ülesanne, kui ma räägin kirjanikest või siis üldse, ütleme, loomemajanduses töötavatest inimestest on siis nagu sead endale eesmärk, et tulevikus, kui ütleme kunagi 200 aasta pärast, kui hakatakse kokku kirjutama ühte maailma kultuuriajalugu suurt entsüklopeediat siis selles artiklis kirjutatakse Eestist, et kui muidu praeguse seisu juures kirjutatakse võib-olla 20 rida, siis meie ülesanne on midagi kiiresti veel juurde luua, kirjutatakse näiteks 22 rida ja see ongi nagu see, mis mind liikuma paneb ja see on see, kus ma olen leidnud siis selle nagu ma kirjanikku kutsun, ülesande, kusjuures ma ei ole veel üldsegi veel suutnud kirjutada selle teose, mille valmimise järel siis tõesti võiks loota, et tulevikuentsüklopeedias lisandub kaks rida. Selle ma pean alles veel kirjutama. Väga hea, ootame, ootame põnevusega, kohe see on siis, võiks öelda eksistentsiaal istlik hoiak lausa noh, nagu Kreutzwaldi kohta öeldi, Unduski kirjutasid, Kreutzwaldi kirjutatud Kalevipoeg oli nii-öelda eksistentsiaal islik akt, absurd, absurditunnetusest tulnud ta teadis, et sest rahvast niikuinii midagi ei saa, aga vot kirjutame talle entslikut. Selles mõttes. Ei, ma saan aru jah, et mingisugust veel koledamat metafoori kasutada siis üldiselt me töötame mingisuguse tulevase noh, ma tea, rahvusliku surnuaia deklareerimise nimel ja siis Kalevipoeg on seal keskel olev selline väga võimas obelisk mida me ilmselt noh, et keegi meist enam midagi nii võimsat ei suuda luua, aga noh, mingisugust sellist väikese dekoori veel siia-sinna, et seda me suudaksime küll. Kusjuures ma just ta endist ennast nagu tirisingi teelest sabastada kõrvastat, mis tähendab pissi, mis tegelikult see ei ole üldse pessimistlik lähenemine asjadele, et kuna ma olen ajalugu õppinud inimene, sest ma tean, et noh, et ütleme, ühe rahvuse füüsiline suremine ei tähenda absoluutselt seda, et ta on ka surnud, vaimselt, et siin ma ikka tavatseb näiteks tuua baltisakslased, kes, ütleme kui selline rahvusrühm oma kindla traditsiooni kultuuriajalooga, et füüsiliselt on ta hääbunud vaimselt elatamis edasi. Nii et kui ma ennist rääkisin sellist ütleme, põhiseaduse preambuli vastukäivat juttu, et ma siin olen mingisugune peatse hääbumise selline ettekuulutaja või ette kraaksuja, siis ma olen mõelnud üldsegi mitte seda, et see tähendabki sellist noh, nagu ka vaimset hääbumist selle pärast, ega siis maa tühjaks siia tuleb keegi, mina ei tea, mis keelt kõnelevad rahvad, need võiksid olla, kes sinna kunagi tulevad ja nüüd meie ülesanne siis ongi jah, midagi sellist luua, et need uued, kes siia tulevad, et neid huvitaks nad seda uuriksid, seda võib-olla isegi koolis õpiksid. Et nad oleksid sellest kuidagi mõjutatud. Kusjuures see, mida sa praegu räägid, läheb väga hästi kokku. Spengleri arusaamaga Spengleri pessimistlik ütles ka. Me elame praegu läänemaise kultuuri viimastel aegadel ja nüüd teeme sellele lõpu vähemalt korralikult ära. Ja Spengleri oli nagu ta oli tõesti nagu rõõmus võiks öelda või reibas. Jah, teeme lõpu korralikult ära, et katsume niimoodi, et nagu mitte nüüd väga lati alt läbi joosta, et oleme sellised tublid ja huvitavad kuni lõpuni. Vist isegi Kivisildnik on öelnud, et kui surema välja, surema vähemalt väärikalt või ilusti. Mul läks meel kurvaks, igav ja nii edasi. Keskmine, et minu meelest siin võiks hoopiski nagu kuidagi rõõmsam olla. Tärk tärkab rohujuure tasandilt, kultuur jälle. Me oleme kogunenud praegusel hetkel loomulikult selleks, et rääkida sellest tohutust hittraamatust, mille Andrei Hvostov on kirjutanud Sillamäe passioon ja see raamat on seetõttu toodud revolutsiooniline. Eta, paljastab väga vähetuntud aspekti meie lähiminevikust. Uudis on, et vene ajal elu oli väga jama teatanud. Vene ajal. Elu oli väga ja kahjux soo nelt vene ajal. Elu olid väga oma pere ajasõnu oli väga jama, kordan veel, et vene ajal. Oletan. Ta on, et vene ajal oli päev ava. Uudis on, et vene ajal oli väga jama, kahjuks jah, eks ole. Niisuguseid asju, mis vene ajal ei olnud, see, mis meid praegu siin tabas, jälle, aga ajastu, mingi psühholoogilise pale, rekonstrueerimine ja see on minu arust üks ilukirjanduslikke suur ülesandeid ja Sillamäe passioonis on küll jah, mingi vene elu jama on sees ja see on hoopis midagi muud ja siin on ka üks koht, kus ajaloolane saab nagu hästi suhestada või võiks küsida, et kui unikaalne on meie praegune? Ajast vaim ütleme nii, kliima ja absoluutne kliima. Eks mu lähiajaloo õppejõudude ikka meile rõhutas, et ajaloolane saab taastada faktid. Aga mentaalsus, emotsioonid, emotsioonid nendele taastatavad isegi kujutluse kaudu. Kui ma seda raamatut kirjutasin, siis mul oli ikkagi hästi-hästi mitu eesmärki. Kunagi, kui mu poeg läks ülikooli õppima psühholoogiat, siis ma mõtlesin murega, et kui ta saabki üks kord psühholoogi diplomi ja siis ta hakkab nõustama selliseid minutaolisi, siis ta ka ei tea ju mis keskkonnas me üles kasvasime, kust me tulime? Et peaks nagu mingi sellise käsiraamatu kirjutama, et just nimelt ütleme nooremale põlvkonnale inimestele, kes on juba üles kasvanud sündinud Eesti Vabariigist, ütleme Eesti vabariigi lapsed nimetan ja siis mõned nendest, kui nad kunagi peavad kuidagi hakkama maha rahustama minu põlvkonna kiiksusid mitu võistlustele veel, et siis, kui ma püüdsin eelmise sajandi 30.-te aastate Eesti vabariigi vaimu tabada ja võtsin järjest ette kättesaadavad olemasolevad mälestused. Ma jõudsin kiiresti veendumusele Harri Jõgisalu raamatut 30.-te aastate Tallinna miljööst üldse nagu ei kirjutata, millega tegeldakse nendes mälestusraamatutes, et põhiliselt omaenda tarkuse rõhutamisega üleskiitmisega, et kuidas seal juba 30.-te lõpus mälestuste autor juba sai aru, kuidas kõik kiiva kisub. Juba ta nägi kõike ette, oli see hästi selline prohvetlik noh, samamoodi nagu et kui praeguseid mälestuskirjaniku hakata lugema, et noh, et kaheksakümnendatel aastatel toimus, siis seal on kõik on sellised väga, väga ettenägelikult, kes on juba 86. aastal aru saanud, et ega see Berliini püürenud pikalt ei püsi ja juba kõik teadsid, et Nõukogude Liit hävib, variseb noh, et Saksamaal seda veel keegi ei teadnud, aga Eestis üldiselt nagu kõik juba teadsid mälestuskirjanduse selline ilustav vaht, mis on täiesti tarbetu, siis täiesti kasutu. Siis kui sa tahad tollest ajastust aru saada Aga selliseid dokumentalistika puhul või nii-öelda ajastu haaramise korral, et kas ei ole hirmu, et et sa oled liiga eriline. Sinu maailmataju ei ole piisavalt representatiivne. No muidugi muidugi muidugi ma olen väga-väga eriline juba kas või sellepärast, et millises linnas ma kasvasin ja milline on minu perekondlik taust ja panin astmaatik ja paljudes kohtades ma absoluutselt lähen hoopis vastuvoolu ja ma mitterepresentatiivne vaid ma tegelen täpselt eesti rahva arvamuse. Kuidas nüüd öelda kujundamisega eiramisega see, mis ma kirjutan laulva revolutsiooni, sellest võiks tegelikult isegi vastutusele võtta. Võtame. Nii paljud on mulle tulnud, eriti vene keelt kõnelevad inimesed, kes tulevad mulle rääkima, et kuule, et tegelikult kõik need asjad olid kuidagi hoopis teistmoodi ja mitte nii hullult ja mina elasin ka samal ajal selles linnas ja kõik oli hoopis teistmoodi. Ma saan sellest aru kirjutava inimesena just nimelt sellest tulenevalt ma püüdsin oma raamatusse sisse kirjutada ka mingeid emotsioone, mida ma jagasin väga paljude oma põlvkonnakaaslastega, näiteks peatükk teksad on minu põlvkonna selline kiidulaul nendele jala varjudele, mis mul praegu jalas, mul oli kohtumine lugejatega siis seal keegi inimene, kes, nagu ma aru sain, oli ERKIs õppinud tekstiili ja siis ta ütles, et täiesti uskumatu, kuidas üks meesterahvas suudab viis lehekülge järjest kirjutatud teksapükste kirjeldust. Ja siis ma talle ütlesin, mida ma praegu ka möönan seal mingisugune nali, et algselt oli isegi kaheksa lehekülge, aga toimetaja ütles, et kuule, et natuke liiga paljuks läheb, et kärbi veidi. Siin on hästi-hästi palju selliseid asju, mida tegelikult oleks praegu meelde tuletada, kiiresti kirja panna, sellepärast et varsti enam keegi neid ei mäleta. Kunagi, kui ma Lennart Meri käest küsisin, et kuidas tema mäletab 30.-te aastate Tallinnat, Ta ütles, et õunalõhn ja sünteetiline bensiin. Et õunalutt, sellest ma sain aru, sünteetiline bensiin, no ma tean, et Eesti põlevkivitööstuse tootis põlevkivist bensiini, aga kuna ma ei ole seda kunagi nuhatanud, siis ma ei tea, mis muidu ta lõhnab, aga tookord Eestis kõik tundsid ära selle see meie bensiin ja ta lõhnab niimoodi. Milline see lõhn on, et seda ei suuda praegu mitte keegi rekonstrueerida, aga vähemalt on hea teada, et see oli kunagi olemas. Et see ongi see, mida ma nagu ootaks, tahaks, sooviks nendest mälestusraamatutest, et seal ei ole vaja mitte autorile omanda isiksust kuidagi üles upitada, vaid on vaja võimalikult palju detaile anda või midagi sellist, mis on määratud ununema, kaduvikku vajuma, mis tuleks talletada. Need supiline raamatu ta on tekitanud üldiselt küllaltki palju sellist lokaalset elevust, ütleme inimeste hulgas, kes on raamatute tegelased, nääriti rämpsu raamatusse paljutama, õigete nimedega sisse kirjutatud. Nii et ma tean mõnda inimest, kes tahtis minna rämpsu raamat avalikuks esitlusele Tartus, selleks et rämpsu avalikult peksa anda. Aga ma saan aru, et mingit response on olnud ka Sillamäeraamat tegelaste poolt või et kõik asjad lähevad päris nii ja. Sillamäe eestlaskond on tõesti lugenud seda raamatut, õuna, Sillamäe eestlaskond koosneb umbes 100-st inimesest, siis ma nagu seda ei tahaks nüüd üle tähtsustada. Venelastele ja tõenäoliselt see raamat ei ole veel jõudnud kellal mingid kuuldused nendeni jõudnud. Aga kuna raamat riigikeeles ja kuna Sillamäel siiski riigikeele valdamine on ikka veel nõrk, siis kogu see, noh, ma tea venekeelsete silla mäekat ütleme, helesinise minevikku, mutta trumpimine praegu hästi kõvastasin nagu treerin, aga kui ma käisin Ida-Virumaal kohtumas, ma ei mäleta enam, kas raamatukogu töötajatega või igatahes seal oli Ago Gaškov, kes on Eesti televisiooni Ida-Virumaa korrespondenti, siis kuna tema oli juba kuulnud ühte, teist ja kolmandat, sest ta mulle lahkelt refereeris üldiselt mõle tunne, et venekeelsete inimestele see raamat tõenäoliselt ei pruugi meeldida. Ütled, et nõukogude võim oli lõputu alandus? Jah, sellepärast et kuidas nad sellesse aega suhtuda, et mõne inimese jaoks ja neid Eestis ei ole sugugi vähe, on praegune aeg lõputu alandus sest nendele venekeelsetele inimestele, kes siis taskus on hall pass, lihtsalt on alandav aed nende jaoks. See on jälle selline rahvuspsühholoogiline asjaolu, millest ma kirjutan ju ka seal oma viimases peatükis, kus ma lahkun oma suhted isaga sest isa oli mul küüditatute perekonnast, milles ta mitte kunagi rääkinud ja ei olnudki talle probleem, tähendab venelased, kui need on kunagi küüditatud kusagile, siis nad ei tee sellest nii suurt probleemi kui eestlased, keda on küüditatud venelased, näevadki minevikku, natuke teistmoodi, mingid filtrid on kas vahepeal või mingisugune hoopis teine nägemise nurka. Tegelikult vähemalt üks peatükk on tõlgitud astma vene keeles ilmunud ajakirjas Novõi Abuaco. Aga minu teada praegu soomlased töötavad selle raamatu tõlkimise kallal ja siis ma olen isegi nii palju soome publikule vastu tulnud, et ma olen kirjutanud eraldi veel peatükis Soome ei ole igal pool lubanud, et kui raamat võetakse tõlkida mõnda teise keelde, siis ma olen alati valmis lahkelt ühe peatüki veel juurde kirjutama. Rootslased tahavad selle tõlkida siis miks ka mitte piaadik rootsi kui sakslased, siis peadeks Saksamaa teadlik Venemaale, et see oleks keeruline. Võib-olla naiivne küsimusega. Väikehoid autod olid lääne autod, Ida-autod olid mänguasjad, olid need, kes olid mööda nats, boksid korgid, Inglismaal olid need, millelt kukkusid rattad alt ära, olid legod, Taani omad ja olid mingid teised legod, mis üldse ei käinud kokku, kes Pakist oli pool puudu. Minu jaoks ma võin, julgen öelda, et minu jaoks oli juba viieaastaselt selge, et see süsteem, nõukogude liit ei saa kesta. Et millal sa ise selle alusel, et süsteem nagu ikkagi ei saa kesta lõputult? Ma arvan, et need inimesed, kes sinu kombel, kes elasid teispool raudset eesriiet, selle üle pidevalt imestasid. Meie, kes me siin elasime, nagu selle üle imestanud, polnud aega imestada, tegelesime ellujäämisega. Kuna kogu minu vanemate põlvkond oli selle sama asjaga tegelenud, siis ma olin täiesti ette valmistanud, et ka mina oma elu lõpuni pean sellega tegelema. Nii et kõik see perestroika-ks nimetatav nähtus, et see tuli minu jaoks väga-väga õigel ajal. Tegelikult ma seda nõukogude aega ei oleks üle elanud, tähendab, ma ei oleks praegu enam nii vana. Ma olen praegu, saan kohe 50, kui praegu veel nõukogude võim kestaks, oleks ilmselt surnud juba kunagi 30 viieselt. Sest ma tegelesin täiesti sellise programmilise sihipärase enesehävitamisega ja mingisugust lootust, et et see asi võiks kunagi kokku kukkuda. Sellepärast et nagu autodel langevad need uksed küljest ära ja lego klotsid ei lähe kokku. Aga noh, see absurd oli kestnud. Hakkan teadlikult mäletama vist oktoobrirevolutsiooni viiekümnendat aastapäeva. Et see oli minu jaoks tegelikult kestnud juba igavikuni 50 aastat, eks ole, ei olnud mitte mingisugust kahtlased, see kestab veel igavikku. Et minu jaoks pilise tegelikult üllatusena enamuse jaoks tuli üllatusena. Kirjanikke, Peeter Sauter ja Andrei Hvostovi iga semiootik Mihkel Kunnus. Vestlus salvestati võistluse Eesti kirjanik 2012 finaalis 18. augustil Alatskivil Juhan Liivi muuseumis. Muusika ansamblilt sensatsiooniline Tartu kevadbänd. Saate valmistasid ette Külli tüli, Mart Zirnask. Helisalvestas Urmas Tooming. Ööülikool tänab Eesti Kultuurkapitali, Liivi muuseumi ja Juhan Liiviklubi mis on tõepoolest olemas. Raadioteater 2012.