Ülikool. Ma kuidagi nagu adunud kõhutundega ära näiteks härg, seened, pohlad on hirmus maagilised, aga noh, mingisugune metsmaasikas ja ja, ja selline noor kuusik ei ole noh, seal ei ole mõtet üldse mingit laulu proovida. Semiootika kirjaniku Valdur Mikita ettekanne seenevaikus laulvat puud ja mitmiktaju on salvestatud 2013. aasta mais Viljandis konverentsil laulu mõju. Kõik muud helid prantsuse, Jaapani ja Mooste helikunstnikelt. Mina olen toimetaja Mart Zirnask. Ma pean alustama sellest, et esiteks mina ei oska laulda ja siis, kui Ants tuli selle mõttega välja, et ma võiksin esineda nii-öelda ikkagi rahvusvahelisel konverentsil laulu mõjust, siis ma mõtlesin, et noh, sellist võimalust ei saa lihtsalt nagu kasutamata jätta, et kindlasti ma tunnen ennast nagu mõnevõrra nagu autistina. Aga kuna selline nagu vähemuste hoidmine ja pimedusest väljatoomine on kuidagi nagu trend, siis ma tunnen, et see sõnum loomulikult globaalne ja ma esindan siin mitte iseennast, vaid väga-väga palju selliseid inimesi, kes võib-olla kusagil hämaruses selle laulu ümber nagu käivad, aga kunagi neid nagu rahvusvahelisele konverentsile ei kutsuta. Ja et kusagilt pihta hakata minu põlvkonna inimesed kindlasti mäletavad, et kui sellist sisekujunduselementidega oli natukene kehvasti, siis üks väga selline armas meetod, kuidas sellist sisekujundust teha, kui nagu tapeet ei tahetud seina panna, oli panna siis sinna põletatud puu. Sellistes põletatud puuga kambrilt kestes on ma arvan, väga palju inimesi nagu üles kasvanud, et selles on nagu mingisugune selline ajastu märk, et ma suure rõõmuga nagu vaatan, et see tuleb nagu tagasi, et noh, Jaapanis on see kogu aeg nagu tegelikult olnud, väga oluline, selline kultuurielement. Aga minule seostub sellega hoopis üks teine asi. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis ma olin umbes nelja-aastane, kui isa ehitas verandast sellise väikese kambrikese, kus oli siis selline põletatud puu millest siis sai mingi selline väike raamatukogu tuba ja kui suvel sai magada, kus ma siis nagu üles kasvasin. Ja siis, kui suveõhtutel hilja valgus läks järjest väiksemaks ja väiksemaks, siis kuidagi põletatud puu muutus järjest selliseks tähendusrikkamaks ja kuidagi nagu tundlikumaks. Ja ma ei tea, millest see nagu tuli, aga mingi hetk ma avastasin, et ma mängin nagu iseendaga, sellist mängu, et kui seda põletatud puu süüd vaadata, siis sealt vaatab vastu, noh, ütleme sellise väikese fantaasia toel omapärasel nagu noodihoonestik. Aga kuna ma laulda ei osanud ja võiks siis öelda, et võib-olla ka selline põletatud puusüüga, selle niuksed, normaalse musikaalse arengu nagu juba väga alguses nagu Helimineeris, siis siis mina ei laulnud, vaid mina nagu sõitsin mööda neid joonekesi. Peaksin kirjeldama, et mida see sõitmine nagu tähendab, et see ei ole mitte autoga sõitmine ja mitte ka lendamine, aga võib-olla kõige täpsem on mingisugune kiikumise tunne. Või kui keegi on kunagi sõitnud sellises koledas kohas nagu Sigulda bobirada, kus ka sellises eakalt turistina saad nagu alla kihutada, siis see tunne oli umbes samasugune et selline nagu tõeliselt põnev mäng ja ma mäletan seda, et ma sageli jäin nagu magama mingisuguse sellise poolunes lennutunde peal. Ühesõnaga diagnoosiks on siis kännurefleks sellise diagnoosi olema siis endale pannud, et see kuidagi läheb natukene nagu sinna saemeeste valda, aga tegelikult et päris nõnda ei ole. Aga läks hulk aega mööda ja, ja siis tekkis sellise kummalise kehataju peal üks, teine selline väga märkimisväärne kogemus. Kui ma hakkasin keskkoolis käima, siis tuli palju sõita bussiga ja tollal olid sellised toredad pass ja lass bussid ja minul tekkis alati nagu selline kujutelm, et kui mööda selliseid metsavahesid nagu sõita, siis mul on käes nagu selline mõõka sirutama selle, nagu siis niimoodi bussiaknast välja Niilo hektarite kaupa seda kaunist Eestimaa metsa maha. Ja tahaks veel tükk aegamööda, siis ma leidsin ühe targa inimese, kes on sellest natukene kirjutanud ja tema pani selleks diagnoosiks, et see on süles teisi ehk mitmiktaju hea ja mitte selline tavaline sünest ees ja vaid selline, mis vallandab nagu selliste liikumisimpulsside põhjal. Ja mina toona muidugi võib-olla ajasin lihtsalt seda poolune ja bensiiniaurude süüks, mida tollal bussides oli nagu omajagu. Millal see kontsentratsioon muidugi kahjuks õnneks natukene vähemaks jäänud, aga selline tore mälestus. Ja kes just pole selline paadunud sellest ees ja uurija siis võib-olla paar sõna selle kohta, nagu ütlen, mina olen sellest ees oled andnud oma keeles teistsuguse nime ja ma arvan, et eesti keeles võiks olla, kas olla mitmiktaju? Kuidagi sellest sellest asjast on tänapäeval saanud nagu hästi-hästi, selline populaarne uurimisteemat uurivad psühholoogid, lingvistid, kultuuri, uurijad ja kõik nagu avastavad, et sellest ees on äkki midagi sellist noh, sellist piiripealset nagu öelda, mida võib-olla sellise päris normaalse paradigma raames kätte ei saa. Ja noh, ütleme sellised klassikalised sünesteerid, millest see uurimisteema vahest nagu pihta hakkas. Võib-olla eesti keeles võtab selle kõige paremini kokku ühe briti noormehe, Daniel Tammeti raamat sündinud sinisel päeval ja mis ta selline huvitav nagu eestikeelne nimi on, kui ta on briti noormees, see on sellest, et tema peaks just olema see inimene, kellel on ka diagnoosiks pandud Aspergeri sündroom. Aspergeri sündroom on autismispektrihäire, kohaneb eluoluga üsna raskesti, aga tema on selline klassikaline süles tööd, kes on väiksest peale näinud siis nagu numbreid ja sõnu värvilisena. Ja tänu sellele erivõimele kuulub temale ka selline huvitav Euroopa rekord nagu viie komakohtade meelde jätmine. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis ta suutis kolme kuu jooksul meelde jätta umbes 24000 viie komakohta ja oleks ka ilmselt nagu rohkem meelde jätnud, aga siis ta tegi juhuslikult mingi väikese vea, ilmselt väsis ära. Aga põnev on just nagu see, et ta kirjeldab selles raamatus, kuidas te neid numbreid nagu õppis, kuna tema jaoks iga number on selline noh, nagu meie nagu vaatan inimest, eks ole, number on natukene sellise inimese näoga, tal on oma värv, oma selline isikupära siis tema ehitas nendest numbritest sellised pisikesed kerakesed nagu rahvahulgad, nagu umbes siin nagu inimesed saalis istuvad. Ja siis tema lihtsalt oma mõttes keris nüüd ruume nagu enda ees, et luges ühes saalis inimesed üle, siis võttis järgmise ruumi, lugesin need ka üle ja jõudis nii kaugele, kuni sai siis oma 24000. Aga võib-olla natukene teise uurimine on selles mõttes viltu, et tegelikult tänapäeval eks ole, tore mees nagu Richard tsüto, kõik peaks tema nimi olema, tema arvab hoopiski nõnda, et ilmselt selles ühes tee, see on mingisugune võime, mis on tegelikult olemas kõikidel inimestel. Ja ja põhjendus on üsna loogiline, kuna teadaolevalt praeguste teadmiste kohaselt kõik lapsed, mingi season, sünesteerid ja üks põhjendus võiks olla see, et kuna aju kasvab nii kiiresti, siis need meelel lähevadki segamini. Ja selline loogiline põhjendus on selles, et kuna selline mitmiktaju annab hästi-hästi sellise tugev emotsionaalsus, siis tugeva emotsionaalsus foonil näiteks lapsed, suudavad õppida ära keele sedavõrd lühikese ajaga, kui nad teevad. Ja miks sünest ees ja võib-olla need tänapäeva inimesel kipub nagu kaduma, et kindlasti natukene võib seda süüks panna hariduse arvele. Et lihtsalt selline mitmiktaju nõuab treenimist nagu iga teine asi. Ja võib-olla see suur küsimus, mis psühholoogide ees seisab, ongi see, et kuidas seda mitmiktaju siis nii-öelda normaalsesse ellu hiljem nagu kaasa võtta, et hariduses nagu kaotsi läheks. Siin kenal looduspildil, mis sa nüüd tahvli peale panin, on võib-olla minu jaoks üks selline moment, kus ma tunnen, et mingi asi nagu lülitab mind ümber sellisele väiksele mitmik tajulisele tunnetusviisile ja selle nimi võiks olla siis parallaks. Parallaks on see, et kui kõige lihtsamini me näemegi seda, et kui ma kuskil rattaga või autoga sõidame või lihtsalt kiiresti jookseme, siis esimesed objektid või puud liiguvad kiiremini kui tagumised ja sealt tekib see tüüpiline küsimus, mida kõik lapsed küsivad, et miks siis kuu meiega kaasa sõidab, et selline lihtne küsimus, aga hästi raske on vastata. Aga see on noh, ütleme minule subjektiivselt nagu selline moment, mis vallandab sellist mitmiktaju. Nõndaviisi, kuna ma lubasin, et ma kavatsen rääkida midagi suhteliselt isiklikku, siis mis sellest mitmik tahaks siis edasi sai ja kuidas me siis laulu juurde nagu lähemale jõuame? Mina õppisin ülikoolis loodusteadust ja toona vähemalt bioloogidel oli kombeks, et neil sellised pikad suve praksid ja õppisin, aga sellist klassikalist bioloogiat kaunis palju, mille juurde käis ka selline noh, täiesti vanast, 19.-st sajandist pärit herbaariumi kogumine, mis iseenesest oli tegelikult väga igav. Ja et kuidagi seda asjana lõbusaks teha, siis esimesel kursusel, nii nagu paljusid tolleaegseid üliõpilasi, kes ülikooli läksid, hakkasid vaimustama igasugused sellised uued asjad ja mina sattusin tegema taidsid. Ja kuna me ilmselt ei olnud nagu väga andekas, siis kuidagi selline kunstimoment ja võib-olla selline oriettalistlike maailmataju nagu mulle nagu väga hästi nagu külge ei hakanud. Ja mina hakkasin siis ida võitluskunstide loomas stiilide asemel harrastama taimestiile tegime siis neid herbaariumeid, seda asja nagu lõbusamaks teha, siis ma mõtlesin välja igasuguseid selliseid jõhvikastiile ja köömnestiile ja ja nõnda edasi. Selle ideeks oli siis noh, võtta enam-vähem selliseid poose, nagu need taimed olid ja, ja kuidagi neid siis enda jaoks nagu läbi tantsida. Ja läks veel natukene aega edasi. Siis ma sain teada, et on olemas sellised huvitavad asjad nagu Neumad. Ja see, kes teid siia tahvli telepilti ei näe, siis selleks puuks on Tamme-Lauri tamm kelle kohta võib öelda suure aukartusega seda, et tegemist on siis Eesti kõige vanema elusolendiga, peaksid saama õige varsti 700 aastaseks, kui nad määrangud on õiged. Ja kui sellist ühte tõelist võimsat puu võra vaadata ja panna sinna kõrvale selline Neumaatiline transkriptsioon siis tekib üsna kiiresti nagu selline tunne, et need Neumad on kuidagi nagu selle puu küljes juba, nagu olemas see puu isenesest meenutabki, sellist tõelist noodikirja. Ja mina siis jõudsin oma sellist väikeste autistlike katsetustega välja nagunii kaugele. Et tehes neid nii-öelda taimestiile, hakkasin ma sinna juurde looma mingisugust helirida. Ja nõnda ma jõudsingi mingisuguse asja juurde, et mida ma ei oska mitte kuidagi nagu nimetada, noh, nimetame seda siis nagu selliseks loodus impravisatsiooniks. Et kuidas siis nagu puu järgi laulda tuleks siis teha mingisuguseid loodushääli. Neumad, ma ei tea, millest see nimi pärit on, ilmselt kusagilt ma lugesin sõnast Breuma, mis siis tähendab nagu hingamise heli. Et see, mis mul taitši tegemisest nagu külge jäi, oli see, et igale liigutusele liitub sellisel loomulikul viisil juurde mingi hingamine, meeste liigutus nagu sünnib ja kui seda hingamise heli nagu kuuldavaks teha, siis me jõuamegi mingisuguse sellise väga omapärase laulu juurde. Ja nüüd ma, ühe asjad on veel ära rääkimata, mida seal selle ronimistunne tähendab siis kui ma olin veel kusagil teises või kolmandas klassis, ma pean suure tänuga nagu mõtlema, et meil oli selline tolerantne laulmisõpetaja, kes panisena laulukooriga sellised inimesed, kes nagu väga viisi ei pidanud. Ja minule kangesti meeldis laulda, meeldis muusika vaatajale ka, et muidu poleks laulnud selle vene rahvalaul, lööb õhtu kell on tema pealkiri vist, ma arvan, paljudel hakkas peas kohe kuskil helisemas viisijupp ja viimast salmi laulsime alati nõnda tünnis, esimene nagu M-tähe peal sedaviisi. Et seal on, võib ainuke viis, mida ma natuke oskan, nimi, sõda, kui ma siiski veel ei söandanud, võib-olla mõnel järgmisel rahvusvahelisel konverentsil ma võin seda proovida teha. Aga miks ma seda M-tähte nagu hirmsasti ootasin, oli see, et kuna ma pidin suud liigutavad, ma sain nagu aru, et kõvasti häält ei tohi teha, siin visatakse koorist kiiresti välja. Siis ma hakkasin mängima selle tundega, kuidas n-täht nagu ronib mööda selgroogu üles-alla, noh selline mingi hästi kummaline tunne, et vanad inimesed nutsid seal kultuurimajas ja kõik oli selline hästi emotsionaalne ja, ja minul see n tähtanudki ronis üles-alla mööda selgroogu. Ja mingil hetkel ma panin kõik need natuke sellised hullumeelsed asjad nagu kokku, et taimede, tai chi ja kuidas see heli nagu ronib mööda keha ja need meie omad ja hingamise märgid. Ja siis ma sain pihta ühele sellisele noh, oma arvates väga olulisele asjale, mida me pole mitte keegi olnud õpetanud, et ilmselt on terve hulk inimesi, kelle jaoks laul hakkab pihta liigutusest või ta hakkab nagu pihta mingisugusest kehalisest impulsis. Ja noh, tegelikult see on nagu, nagu kogu aeg painanud ja mulle tundub, et ma ei ole selles mõttes nagu ainus, et on päris palju inimesi, kes saavad laulule pihta nagu kuidagi hoopis hoopis teiste asjade kaudu. Ja mul oli suur selline äratundmishetk jätta kõikidest lauludest, mis mulle kuidagi nagu mõjunud, kindlasti toa kõrilaul on see, mis kuskilt kehast hirmsasti niimoodi nagu läbi kõmisev. Ja kas Teodor leerin, vist on see autor, kes on kirjutanud ühe toreda põhjaliku raamatu selle kõrilaulu kohta kusagil seal ridade vahel, ta ütleb, sellised sõnad Aidiel, kindral Aart, ma ei tea, kuidas seda tõlkida, et selline ideaalne metsakunst näiteks ja minus need sõnad hakkasid kohe nagu hoopis teisiti nagu vastu kõlama, et ma nägin nende taga nagu hoopis muid asju. Aga et võib-olla see ei jääks lihtsalt üheks selliseks hallutsinatsioonid või noh, eks me, ilmselt lapsepõlves oleme kõik väga kummalisi asju välja mõelnud sõitnud kuule ja tagasi õhtuti emale rääkinud hoopis teisi asju. Aga mulle näib, et miks sellistest asjadest võib-olla eesti keelt kõnelevate inimestena või eesti keeles laulvate inimestena võiks nagu rääkida, on selline huvitav moment, millest Jaan Kaplinski on mitmel pool nagu kirjutanud, et see on tal nagu südamelähedane teema. Et kui vaadata nagu väga jämedalt, mis võiks olla selline eesti keele omapära, siis kindlasti üks omapära on see, et kusagil kaks kolmandikku meie põlistüvedest on need, mille kohta siis öeldakse nagu häälikuliselt ajendatud tüved. Ehk nad siis kassonomatu poeetiliselt sõnad, mis on siis lihtsalt loodushäälte imiteerimine või siis suuremul, mida nimetatakse Deskritiivideks. Ja minul oleks tükk aega aega, et ma sain nagu aru, et kui huvitavad asjad on teesklektiivid, varsti räägin sellest natuke põhjalikumalt ka aga see on üks hea või halb näide selle kohta, kuidas üks keele võib-olla kõige põnevam maagilisem osa on ära lämmatatud mingisuguse kantseliitliku terminiga. See on peaaegu nagu selline kuritegu keele vastu, et tuleks ikka rääkida inimese keeles. Aga mis on võib-olla eesti kultuuri, keele ja looduse väga suurest perspektiivist vaadatuna tõeline unikaalne omadus on see, et Eesti on ilmselt üks väheseid paiku maamunal, kus keelgult suure loodus on tõepoolest nagu ühevanused ja, ja nad on sirgunud koos. Peale seda, kui jää taganes ja tulid mammutid, esimesed kütid tulid ka taimed ja tuli keel ja tekkis kõik see, mida me siis tagantjärgi nimetame kultuuriks. Mulle näib, et siin on mingi seos, et nii palju eesti keelest on tegelikult pärit kusagilt nagu vanast kultuuripõhjast. Ja võib-olla seal on ka mingi seos sellise hääliku sümbolismiga, et kindlasti vähemalt eesti keelt kõnelevate inimeste hulgas me saame öelda, et see häälikusümbolism on osa noh, ütleme sellisest loomulikust keelevõimest. Nüüd noh, anamatut teha, vaata need igavese selle peale mõtlema, et millised sõnad meil keelest nagu seata pärit on, aga hästi palju linnunimesid on tegelikult pärit loodushäältest kindlasti enamik inimesi Eestis vähemalt kujutad ette sellist peoleo häälitsust. Ma olen väga hästi saanud järgi teha, ma olen natukene selline võib-olla ärev, aga kui sellist häälitsust panna siis ümber sõnadesse peoleo, siis mingisugune seos seal tõesti on. Tihane on häälikuliselt ajendatud tüvi, kiivitaja ja koovitaja ja ka kõikide meie laste sõber part, ehk siis siin siis piilupart Donald fraktsioonis on ka häälikuliselt ajendatud ja veel terve suur hulk teisi nimetusi. Siisike peaks olema küll vist tulnud vist saksa keele vahendusel ja kindlasti ka kägu, aga terve hulk selliseid sõnu, mida me iga päev kasutame, on tegelikult loodushääled. Aga need laulu kontekstis ma tunnistan seda pähklit, on need tõeliselt keeruline nagu katki hammustada, ma kardan, et ma seda ei suuda ka täna teha, aga selline tõeline häälikusümbolism hakkab pihta siis kusagilt sealt, mida me kutsume sellise koleda nimetusega nagu deskriptiivse. Ja nii edasi siis sellist nagu mitte kuuldelist aistingute kajastamine hääleliste vahenditega, võiks siis öelda, et kõik sellised eestikeelsed sõnad nagu vilksti, jõnksti, särav siksakiline, võtatama, välgatama, tukslema, kima, kõik need kuidagi kajastavad seda mingisuguste asjade seisukorda. Aga kui me võtame nagu ühe sõna noh, näiteks kas või läikima, siis me ilmselt ei saa öelda, et see asi, mis läigib kuidagi läikivaid ja siin ütleme selle kohta nagu läikima. Et see seos on kuidagi mingisugune teistsugune ja kindlasti väga paljud, kes mingit psühholoogiaõpikuid on lapanud, siis on täpselt sama asi. Ta Wolfgang Köhler ammu aega tagasi tegi oma kuulsama Luumaja Takeedee katse, et üks tindipläraka soli selliste sakiliste joontega ja teine oli ümmarguste joontega, siis inimesed pidid ära arvama, et kumma nimi on siis Maluumaja kummad nimi on siis Takeete, et 98 protsenti inimesi arvas, et kandiline tindiplekk kontackeedee selline pehmemate servadega plärts on siis Maluma ja, ja tundub, et see on selline universaalne, et sõltumata, mis keelt inimesed räägivad, ikkagi nad saavad nagu aru, et millise sõnaga asju tuleb nagu kutsuda. Et kusagilt nagu tuleb sisse nagu tõeline selline vana nagu nimemaagia. Ja kuna ma ise olen ka nagu selline inimene, kui ma tean, et teisi inimesi läheduses ei ole, siis ma armastan juurust hääli nagu järgi teha, aga sellega on nagu hirmus raske, et noh, kuna ma laulda ei oska, siis mul ei ole nagu väga palju võimalusi seda kuidagi nagu normaalselt teha. Ja siis ma olen mõelnud, et miks see nõndaviisi, et seal on tõesti nagu mingisugune karistus, et kui inimene on kolmeaastane, siis on nagu koos. Nad on mingeid hääli järgi tegema, et kui ta ideeliselt viiakse logopeedi juurde. Kümneaastane lasen paratamatu, 15 aastane läheb juba kuskile gümnaasiumis, seal seal on nagu kaunis häiriv ja kui inimene juba viiekümneaastane teeb ikka hääle järgi, et siis on nagu selgelt meditsiiniline probleem. Et ta nagu tulebki, nagu sellest mingil sellisel loomulikul materjalil, millest ilmselt kunagi vanal ajal inimest võis saadaksegi korralik šamaan, kes terve rahvana terveks ravis, et nüüd ta viiakse nagu arsti juurde, et siin on asjad, on nagu kuidagi nagu kreeni läinud. Kui ma alustasin oma juttu sellest, et minu jaoks oli selline oluline avastus see, et tegelikult hääl nagu algab kehast ja ta algab mingisugusest sellisest nagu õige liigutuse juurde kaasnevast õigest hingamisest siis tegelikult, et kui me selle vana keele põhja üritame lahti muukida, siis peale selle, et eksisteerib selline väga segane asi nagu häälikusümbolism vähemalt suulises kõnes sellega kaasneb alati vormi sümbolism, et ma isegi ei tea, mis terminit kasutavad võib-olla paremaks kasutada isegi sõnana peegel, sümbolism või, või selline peegeldamine. Ja noh, kui me mõtleme näiteks ühe termini peale, mida nimetatakse Deskritiiviks ja mis on selline nagu natuke mõistusetaguste vahenditega häälemaailma loomine näiteks võtame sõna siksak siis. Ma ei tea, kas keegi selliseid katseid on teinud, aga mulle tundub, et need sõnad, millel on tugev häälikusümbolism, kui keegi ütleb nagu siksak, siis ta tegelikult kas oma kehaga või oma kätega teeb ka mingisuguse siksakiline liigutuse. Ja ma arvan, et miks tänapäeva keeleteooriasse häälikusümbolism tegelikult ikkagi veel mõistlikul viisil pole jõudnud, on see, et siin tekib selline tõeline vastuolu, selliseid kirjaliku teksti ja suulise teksti vahel. Suuline kõne ja noh, mida rohkem me räägime laulus, seda enam ei ole tegelikult mitte siis häälega maailma järeletegemine, vaid on ka kätega maailma järeletegemine. Et kuidagi see heli, kuidas käib nagu alati koos ja mulle tundub, et eesti keele põhjas on see mõlemas kihistusse viitav sümbolism nagu alles. Aga noh, kuna kogu see traditsioon, kuidas me võib-olla oleme kohanenud nagu kirjaga ja oleme kohanenud nagu lauluga ja oleme kohanenud nagu tantsuga on tegelikult võib-olla kusagilt, et teisest kultuuriruumist üle võetud, mis väga hästi meie keelepõhjaga nagu kokku ei lähe. Et vot sealt tekibki väga valjult mingisugust väga kummaliste ebalust, et me ei saa nagu loomulikust asjadest nagu enam väga hästi aru. Et nii palju kui mina oma põgusalt teadmistega ette kujutan, et mida nagu pärimuskultuuris tähendab laulmine, siis mulle näib, et siin alati käib juurde mingisugusele väike maagiline nagu tantsuline element, et kuidagi ja noh, see lihtsalt nagu loomulik, et väikseid lapsi, kes mitte kunagi pole nagu õppinud, kuidas õigesti laulda, siis see ei laula niimoodi istudes käed kõrvale, eks ole, et see on ka juba tõesti niuke patoloogiline, et kõik laulud nagu sünnivad nagu jooksu pealt või liikumise pealt või hoopis nagu teises kontekstis. Ja kuuma selle vormi sümbolismiga tahan jõuda, et ma korraks astun sammu tagasi ja mulle tundub, et, et miks meil on nagunii raske, mingit loomulik, kui vana kultuuri põhja kinni püüda, on see, et meil pole nagu sellist märgisüsteeme või kirja, kuidas nendest asjadest nagu loomulikul viisil rääkida. Vana-Kreekas tähistati numbreid kirjatähtedega ja samuti ka helikõrgust mingil ajal ja vot sealt tekkis ehk mõte, et kõikidel sõnadel on mingisugune selline loomulik arvväärtus selle mõttesüsteemi või kirjasüsteemi piirides oli see noh, täiesti selline arukas mõte meie jaoks numeroloogia on mingi selline ehe näide nagu esoteerikast, see mõte jääb meile nagu väga-väga kaugeks. Ja samamoodi oli ka heebrea kirjas ja selle põhjal kis kabala, mille kaudu siis numeroloogia üldse on ka tänapäeva nagu välja jõudnud ja mis mulle tundub selline nagu tões nagu huvitav niuke maagiline moment, et mulle tundub, et Eesti inimesed on, võiks öelda noh, mingis mõttes sellised vormi sümbolismi geeniused, et neil on hästi tugev selline topograafiline sensitiivsus, ma ei oska seda nagu normaalselt, nagu eesti keeles võib-olla isegi lahti seletada, aga aga seal väljendub nõndaviisi, et eestlane tuleb nagu arvati ära, milline on nagu õige paik ja milline ei ole. Ja noh, kuna mina olen kultiveerinud seda laulude otsimist niimoodi metsas käies nagu kogu aeg, et emotsionaalne seisund läheb nagu sinna, et ma jälle märkan täitsa kogemata kuidagi ronin puude peal ja katsun mingeid hääli nagu teha. Siis ma vaatan nagu samamoodi, et ma kuidagi Madun kõhutundega ära näiteks härg, seened ja pohlad on hirmus maagilised, aga noh, mingisugune metsmaasikas ja ja selline noor kuusik ei ole. No seal ei ole mõtet üldse mingit laulu proovida. Ja noh, võib-olla seda üldistada, siis vaatame, kuidas eestlased ennast nagu määratlevad või kuidas see identiteet sünnib, siis on nagu hästi-hästi maastik oli nad peaaegu iga selline noh, ütleme siis jutumärkides normaalne eestlane kulutab täpselt ette, et milline on selline mingi ideaalne paik, eks ole. Ja see kõlab kokku sellise paralleelmaailmaga, et noh, talvel suur hulk inimesi elab ja töötab nagu linnas, aga nii kui mätas läheb roheliseks, siis kõik pagevad sinna päris koju, eks ole, kus kus nad saavad, eks ole, kultiveerida mingit sellist oma raskesti seletatavad vormi sümbolism ja sellist mingisugust hääliku sümbolismi, kartmata, et keegi neid nagu hospitaliseerib selle eest. Ja et hakata seda juttu nüüd võib-olla siis kokku tõmbama. Mulle tundub niiviisi, et kuidagi laul ja tants on tõepoolest sellises eesti ütlemises nagu päriselt sees, et kui nüüd mõelda nagu selle peale, et noh, mis see laul muud ongi, kui tegelikult selline noh, ütleme siis normaalsel kujul selle nagu häälikusümbolism, vaata noh, mingi puhas vorm, mis otsib nagu väljapääsu. Ja, ja täpselt samuti on ka sellise vormi sümbolismiga, et see on tegelikult keel, mida iga inimene on nagu omandanud kuskil niimoodi ühe-kahe aasta vanuses, et kui nagu sõnu ei tea ja rääkida ei oska, siis oma hääle ja liigutuste abil me tegelikult saame nagu väga kenasti hakkama. Ja mõnes mõttes see ongi nagu kohutavalt võimas kiri. Aga noh, mingil hetkel nagu kaotame selle sideme nagu selle maailmaga ära, siis katsume sinna peale ehitada mingeid väga kummalisi asju. Ja kuna mulle tundub, et eesti keel on tegelikult väga sünesteetiline ütleksin mitmik tajuline, siis noh, aeg-ajalt ma küsin nagu seda kontrollküsimust, et kas mõnel inimesel on veel selline kummaline konsultatsioon, et kui ta nagu kunagine bussi või autoga rongiga sõitnud, kas ta lõikab ikka neid puid maha ja ma ei tea, kas inimesed lihtsalt, kas neil on minust kahju, et ma kuidagi nagu väga üksi jääks, aga väga paljud ütlevad, neil on. Et ma olen selle üle väga tänulik ja noh, mulle tundub, et see veider assotsiatsioon on, on tegelikult väga oluline, aga sellel on väga raske nagu sabast kinni saada. Ja mida mina üritasin nagu teha, mina üritasin sellele keele põhjal ja võib-olla sellisele väikesele sünesteetilisele sättumusele siis siis sinna otsa pookida veel sellist nagu valesti laulmise taju ja oma sellist ebaharilikku arusaamist Taizzist ja kõiki neid nii-öelda puude otsas rippuvaid Neumasid ja kui neid asju niimoodi üksteise otsa lükkide nagu maasikaid kõrre otsa, siis mingi hetk on nagu selline tunne, et tegelikult see asi nagu hakkabki nagu tööle, et et ma ei oska seda kuidagi nagu, võib-olla nagu edasi anda, et ma tulen nagu sõnadest puudu, aga aga kui ma mõtlen nagu selles võtmes, et kõik sellised kultuurisokid või sellised katarsise kogemused noh, mida ma nagu elus olen saanud, siis tegelikult sellistest normaalsetest asjadest ma ei ole saanud neid sugugi rohkem kui oma sellistest väga kummalistest nagu lauluotsimise rännakutest, et mingi hetk nagu tundub, et see ongi nagu kohutavalt võimas maailm. Ja noh, võib-olla ma olen nagu aru saanud sellest ka, et ega see rännak nagu iseenesest võib-olla diviisi nagu päris laul, mis on ju väga tõenäoliselt ei leiagi nagu oma laulu üles. Aga samas on see nagu, nagu ebaoluline, et oluline on just see tunne, et mingi asi nagu lipsab sul käest, et ta oli nagu just siin, aga ikka läks nagu ära. Aga seesama tunne nagu jälle jälle sinna tagasi. Jätkavad Anzori Barkalajal, Taive särg ja Jaak Johanson. Kui mõelda näiteks soomioikude peole, mis on tegelikult oma loomult ju just sellised, nagu sa kirjeldasid, et mäeharjad on ju, käivad niimoodi üles-alla ja tegelikult, kui sa neid vaatad, neid tädisid, kes laulavad, käed käivad niimoodi. Ja kui me oleme küsinud, miks nad seda teevad, et see ongi noh, teevad laulu, liigutavad laulu, laule, lähe nihu ja samamoodi Karjalas see vana Karjala runo, et kui on biilsetud neil nende vanameeste, neid, kuidas nad laule ehitavad, nad ju istud üksteise vastu, sõrm kogu siis nagu kiuvad. Või samamoodi olen Lääne-Siberis ka, et kui asi elad ikkagi šamaanilauluks on ju siis tegelikult lauljakab kaenlas, kiigutab kiiguta edasi-tagasi nagu niisugune tavaline ettekujutus, tegelikult tal selgroog nagu pilliroog, nagu eri ilmakaartest niimoodi vastavalt laulule Liikumatus eestlase laulmisel on ilmselt Euroopa kultuurist õpitud käitumine, sest sealne kunstmuusika, mis meile tuli koorilaulu ja koorilaulu kaudu, nõudis suht kindlalt keha positsioonilt seda häält võimalikult perfektselt tekitada. See oli mingisugusel hetkel iluideaal ja mina ise teadvustasin selle lugedes ühte 19. sajandi lõpukoorilaulu arvustust, kus räägiti, kuidas üks eestlaste mingisugune väiksem maa koorsest eestlaste koorid olidki maa, koorid tookord esines ja siis heideti nendele ette, et nad kontserdi ajal ei seisnud rahulikult paigal, vaid kippusid oma kehaga laulule tundeliselt kaasa elama ja öeldi, et see on väga inetu, sündmatu ja silmale paha vaadata. Ja manitseti, et kui ikkagi kooris lauldakse, siis palun seista kui korralikult sirgelt ja paigal nagu kultuursele inimesele kombeks. Ja siis veel teine asi, ma olen sageli mõelnud, mis meid takistab laulmast. Üks asi on võib-olla romantilise mõtlemisega meile ka Euroopast saabunud kontseptsioon muusikast kui väga kõrgest erilisest kunstist, mis nõuab suuri oskusi, kui loetena mitte. Eks muusikaentsüklopeediates 19. sajandi lõpus kuninga 20. sajandi keskpaigani definitsiooni, mis on muusika, siis on öeldud, et see on midagi väga ilusat, kõrget esteetilist ja selle tegemiseks, tavaliselt oli vaja suurt inspiratsiooni, heliloojad ja muusikud olid mingid väga erilised inimesed, kes tavalisest inimesest erinesid nagu öö ja päev ja harilikul. Inimesel ei võinud tulla mõttessegi selle mõtteviisi järgi, et ta võiks ka laulda või muusikat teha ja see kestab tänapäevani, kus kiiresti koolis juba sikud lammastest eristatakse, kui mitte juba kodused Ühed oskavad laulda, teised mitte. Et kui me võib-olla selle muusika toome sealt väga kõrgelt postamendilt Olümposelt jumalate keele seast alla enda juurde, siis läheb laulmisega lihtsamaks. Mõtlesin lihtsalt selle peale, et kuidas me saaksime oma selles niinimetatud kultuuriruumis, ütleme siis, kui praegu on nagu moes need IT metafoorid nagu administraatori õigused tagasi oma tähendusruumis. Loomulikult see on iga elusa kultuuriga elusa rahvaiga elusa kogukonna juures loomulik, et need asjad nii käivad nagu Anzori seda räägib. Siis tuleb meelde see vana juudi jutt või noh, vaevalt juudi jutt on, juudid lihtsalt panevad kõike kõrva taha, see on ilmselt üks väga vana jutt ikka sellest, kuidas isa mattis põllu peale varanduse maha ja pani sinna kivi, et poeg teaks ja siis kuidagi juhtus nii et tal jäi nagu ütlemata surivoodil, et miks ta selle kivi sinna pani. Poeg pani sinna teise kivi ja tema poeg pani kolmanda kivi lõpuks telliskivihunnik. Ja see muutus nii tohutult tähtsaks, kõik kandsid sinna muudkui kive ja keegi enam ei saanudki teada ja ei mäletanudki, mis seal kivihunniku all oli või miks need kivisid sinnakanti kesiseks, igavene jahmerdamine selle kivihunnikuga ja no ühesõnaga, et see on nagu selle katkestatud mäletamise noh, igatepidi suurepärane metafoor, aga et kas see on veel selles maailmas võimalik selle lapsiku või no miks ma ütlesin, mulle meeldib nii väga kuue kuni 10 aastastega just kes on nii keele elevil sageli ja kes tõlgendavad ümber olles hädas koolis või, või tulles näiteks teisest keeleruumist, siis loovad eesti keelt enda jaoks ja kui neid julgustada, sul tuleb ka nagu see tunne tagasi, aga et see ongi ju minu keel. Et ma võin ju sõnu välja mõelda lõppkokkuvõttes kui mul ei tule keele peale, vahel tuleb nii hea sõna ja saad nagu kasvõi sellel hetkel midagi ära öelda ja noh, seesama kehtib ka selle laulmise kohta. Aga et kuidas nagu julgeks seda seda tagasi igatseda ja siis ka tagasi saada. Kui ma mõtlesin selle loengu peale, siis tegelikult Ta on mul täpselt sama tunne, et siin tuleks teha mingisugune Šomanistlik trikk, et kuidagi selle väikse maailma sisse ära mahutada nagu oluliselt suurem maailm, et üldse nendest asjadest rääkida. Ja mulle tundub, et seda mõistlikul viisil lahti võttes meil oleks tegelikult kõigepealt vaja luua nagu uus keeleteooria, siis oleks vaja luua uus kultuuriteooria. Ühesõnaga, et kogu majandust kuidagi teistmoodi kokku panna, siis me saaksime nagu mõistlikul viisil nendest asjadest rääkida. Aga samas mulle tundub, et olles nüüd viimasel ajal lugenud natuke rohkem, mida lingvistid kirjutavad, et veel 20 aastat tagasi, kui keegi oleks öelnud, et inimese sellise keelevõime, põhistruktuur on näiteks metafoor või noh ega teda ei oleks, seal on teist korda nagu sinna kõnepulti lastud. Aga kui vaadata tänapäevases ikkagi metafoor, on see, mille kohta ka päris arukad inimesed on öelnud, et see on puhas, selline stiisia vili ja väga võimalik, et see metafoor üldse nõndaviisi nagu tekkiski, et olid olemas inimesed, kes rääkisid nii, nagu nad tundsid. Ja siis need inimesed, kellel noh, võib-olla sünesteetiline võimekus oli väiksem. Need vaatasid, ohoo, milline suurepärane leiutis, eks ole, et sellega saab ju poeesiat teha ja hakkasid kannuga rääkima, järele aimama või näiteks grammatika, eks ole, grammatika suurelt osalt on ju ikkagi kokku pandud, aga inimese kehaosadest noh, mäe peal või päikese käes või paadininas või jõesuus, eks ole, et noh, kõik need on sellised nagu inimese kehaosadest laenatud terminid, mis on nagu saanud siis grammatikaks tegelikult somaatilisus ja selline noh, sellest ees on tegelikult keelepõhiomadused hea, kui me sellelt baasilt nagu vaatame siis mingi hetk eesti keel muutub peaga nagu mudelsüsteemiks, kuidas neid asju saame nagu uurida, sest noh, selliseid keeleruume, mis oleksid koos kasvanud niimoodi keele, looduse, kultuuri mõttes sellist nagu enam ei olegi, et mina nagu olen nagu selles mõttes optimistlik. Antide juures lindistasin mõningaid, no ma arvan, et šamaani laule ja kas vanemad lugusid siis ma alati võtsin originaalloo siis küsisin ka midagi lihtsalt tõlget. Ja mõnede vanemate lugude juures noh, ütles see inimene, et seda ta ei oska tõlkida. Ma küsin, kas ei oska vene keelde tõlkida? Ei, ma ei oska seda tänapäeva hundikeelde tõlkida. Et see vana keel, mis sealt nii-öelda kärbseseenevaimude kaudu või ütleme, ise nagu saadi, oli nii poeetiline ja sõnad oleks nagu, nagu tänavakeele omad. Aga mina kokku tähendab seda enam keegi aru ei saa või taju ei tunneta, et, et see jälle haagib sellega, et enamik, mis kunagi põld on nüüd see, et nad reeglina väga napilt kujutavad neid samu jumalaid või haldjaid, noh, need on need pühad nukud, onju, mis tegelikult on hoopis nende kehad, mitte kujutised, sinna tulevad need püha toimult sisse konkreetsel ajal. Aga kui neid on vaja näiteks pildile panna, siis reeglina on ainuke variant, mida ma olen näinud hästi abstraktne Kased ohust lõigatud, väga neile iseloomulik selline mustrivorm. See ongi nagu üle 1000 aasta vana abstraktsionism, millega oli ainuke võimalus nüüd haldjaid üldse kujutada. Ja need olid ka väga sellised nagu rahvalaulu moodi vaata pildile peale, siis annab nagu helilise võtke sinu sees. Et võimalik on, et see ei ole mitte juhuslik leiutis, vaid kindel maailma tajumise selline moodus midagi sarnast, nagu möll kunagi rääkis, kui ta meile hiina keelt õpetades hieroglüüfkirja, et selle mittelineaar loogiline, vaid siukene, kujundlik metafoorne mõtlemine, mis konstrueerib metafoorselt, psühholoogid juba räägivad sellest ka taju filtreerimine käib metafoori kaudu, et see nagu tegelikult ei ole üldse nii ketserlik vist. Mind on see teema nagu hästi kaua, kuidagi nagu painanud just nagu see, et mida omapärasem inimene on, mida huvitavam, seda raskemini ta leiab, nagu sõnu mis siis tänapäeva kultuuris tähendab seda, et mida kergemini läheb tema teadmine nagu kaotsi ja sedasama, millest siin enne juttu oli, et mida üldse nagu üles kirjutatud. Kui nüüd ütleme nagu antropoloog tuleksid minu juurde, püüaks nagu midagi üles kirjutada, siis selge see, et ta 10 minuti jooksul saab aru, et noh, ma ei ole ikka nagu päris õige inimene, eks ole, ja noh, ta läheb nagu külast või järgmise inimese juurde. Ma ei taha nüüd ennast kuidagi aga väärtustada, aga mõned inimesed, kes võivad kollangu päriselt väga võidukas, mõtlevad kuidagi niivõrd teistmoodi, nad lähvad sõelast läbi ja ei paranda ja see ongi nagu õnnetused. Me ei saa seda maailma enam nagu tagasi. Kas metafoori kohta võib eesti keeles öelda mõistukõne? Et mingis mõttes elav kõne ilmselt ongi mõistukõne ja kõik, ütleme see uuskeelsus või uus keelmise surev sõna nii laulus kui kõnes, mis kostab igalt poolt, mida tuleb nagu järjest enam on nagu need kivid, mida me kanname sinna varanduse peale, mille tõttu lähebki üldse meelest ära, mida see kivi pidi tähistama ja mille alla me ise ühel hetkel nagu rusuks raugeme. Noh, ja miks on olnud nagu teatavate väga oluliste traditsioonide puhul kirjapanemise keeld, fikseerimise keeld sest see kohe annab võimaluse teha sellest kivi, mida kanda jälle sinna varanduse peale ja läheb meelest ära, miks sa sinna pandi. Pühakirja kirjapanemise või oluliste pärimuste kirjapanemise keeld on ilmselt seotud just nimelt sellega ka näiteks India klassikalise muusika õpetamisest lausa täiesti igasuguse teooria vältimine. No mingi ajani või noh, ühesõnaga, et ainult olla asjas sees. Sest see on niivõrd mahukas, kui sa korraks lubad endale seda ratsionaliseerida, siis sa ei saa enam järje peale, see peab olema tohutu maht juba sees, siis sa võib-olla mingil hetkel võid hakata seda noh, nii-öelda nagu kõrvalt vaatama või kuidagi seda abstraheerimis ratsionaliseerima, mida sa teed, et kuidas elav vaim mis tingimustel ta üldse meiega jääb, et kõik need mõtted tulid meelde? Et ma sellisest topograafilisest sensitiivsuses nagu rääkisin, siis siis eks igalühel on mingi oma paiknema, mõtlesin, et ma räägin siis hästi vähe, aga sellest paigast, kus mina oma laulukesi olen siis nagu otsinud. Ja need on siis Välgi metsad olnud mõned viimased aastad ja noh, suur heameel on ütelda, et Välgi metsad on siis ajalukku läinud põhiliselt sellega, et seal läks hulluks Juhan Liiv. Ja ma mõistan väga hästi, miks hulluks läks. Et ilmselt ta sai mõnel laulul nagu sabast kinni, mida ta võib-olla ei olekski pidanud nagunii suurt riski võtma. Et need Välgi Alatskivimetsad on tegelikult, et üks ja sama selline suur metsalarakas. Aga seal on selliseid huvitavaid kihistusi näiteks Johardu taha ja kes oli vara jahiseltsi pikaajaline liige, tema armastas väga Välgi metsi, armastas seal seeni korjata, ma loodan, et selliseid suuri härg seenima, kui ma siin rääkisin. Ta tegi seda peaaegu kunagi 80.-te aastate lõpuni, siis väga võimalik, et ka tšetšeeni iseseisvuse idee on nagu sündinud Välgi metsades, et ma täiesti usun, et Välgi metsad on nagu piisavalt ägedalt seda sealt nagu ammutada. Ja lõpuks muidugi kääpa jõgi, mis sealt läbi voolab, ja kuna see Kalevipoja kuju vaatan, siis muidugi see mõõk assotsieerub hoopis teiste asjadega, aga ma arvan, et Kalevipoeg annab mulle selle hallutsinatsioone andeks. Nii palju kui ma rahvapärimust Jaan on Kalevipoja mõõga kohta sinna rahva pärandlegend, mis tegelikult peaks olema tõsi on, et kui keegi sinna kääpa jõe äärde läheb ja noh, ikka päris õiget laulu laulab, et siis mõõk laulab vastu. Mulle ta veel ei ole laulnud, et ma pean harjutama. Teemal seenevaikus, laulvat puud ja mitmiktaju rääkis semiootik ja kirjanik Valdur Mikita. Kommenteerisid Anzori Barkalajal Taive särg ja Jaak Johanson. Heliprojekti rebenenud topoloo salvestasid 2006. aasta oktoobris Itaalias topolo küla lähistel hevikunstnikud Siptoshikoojo. John Zenitš Patrick me kinni ja Nick Taubee ja Oliver referoo. Saate valmistasid ette Külli tüli, Urmas Tooming ja Mart Zirnask. Ööülikool tänab Viljandi pärimusmuusika aita. Raadioteater 2013.