Legend. Saare suurest muusikust. Kuulda oli katkenud listi hammull sonaadist plaadistatud Vladimir horowitzi juubelikontserdil 1977. aastal. Horowitzi sünnist möödus esimesel oktoobril aastat sel puhul kõnelemegi täna temast. Vladimir Horowitz oli lummav isiksus. Seda on ka plaadilt kuulda publiku poolt jumaldatud superstaar elupäevade lõpuni. Ta suri New Yorgis 85 aastasena 15 aastat tagasi, 15. novembril 1989. aastal. Piisav aeg. Vladimir Horowitz i ei ole unustatud. Miks see nii on? Räägime täna temast. Ehk saame vastuse ka sellele küsimusele. Peale teist maailmasõda üldiselt anti romantilisel ajal vähemalt kaks suurt pianisti jäid hoidma romantismi lipu. Üks neist oli horowitzi kaasaegne Artur Rubensteini kelle karjäär tõusis punktini, kus paljud pidasid teda suurimaks elavatest pianistidest. Rahmaninovi oli selleks ajaks surnud. Vaieldamatult oli. Rumistasin oma aja suurim soprani mängija Dali kodus Beethoveni ka ja ta oli eriline asjatundja hispaania muusika ning impressionismi alal. Vladimir Horowitz oli teine, kes ei hoidma romantismi lipu. Ka teda peeti suurimaks elavatest ja tema juhtum ei olnud vähem tähelepanuväärne. Aga oli komplitseeritum ja temast rääkida on raskem. Nad olid väga erinevad. Horowitzi lavalises karjääris ei olnud ruumist tasakaalukust ja elurõõmu ega ka tema emotsionaalset tervist. Aga horowitzi kontserdid olid täis elektrit ja pinget, mis deemonid esile manas. See, mis Artur ruumisteni kontserditel kunagi ei teostunud. Ja mida Horowitz veel omas oli tema päevade kõige Belliantsem tehnika ja veel selline tehnika, mis suure kontserdisaali võimsa kõrgete energiate omava kõlaga täitis. Me võiksime öelda, see oli mürisev kõlaline täius saavutatud ilma igasuguse forsseeringuta. Võib-olla ei olnud sellist tehnikat kuuldud 19. sajandi vene legendi Anton Rubensteini suurtest päevadest saadik. Nii oli Tartul ruumi Stein ja Vladimir Horowitz kaks konkurenti, kaks superstaari. Nende ajastul. Nendevaheline sõprus ei olnud kerge. Oma autobiograafias Artur ruumistasin väidab, et Horowitz olevat parem pianist aga ennast lohutada sellega, et tema olevat parem. Muusik. Mul ei ole andmeid, mida Horowitz Artur ruumisseini kohta ütles. Aga mõlemad mängisid muutumatult välja müüdud saalides. Rubisseni publik tuli oma ebajumalakontserdile et saada head ujuliseks ja olla hellitatud soojast toonist. Rubisseni kontserdid olid alati lohutavad horowitzi kontserdid, teiselt poolt, nagu juba öeldud, mõjusid teemanlikena. Ta peaaegu hirmutas inimesi oma kontsentreeritud energiaga. Ja Horowitz oskas oma kontserte sellisel viisil välja pakkuda, et need olid tema jumaldajate jaoks alati suursündmused. Suurem osa publikust oli kohal juba kaua enne kontserdi algust, et oodatavast sündmusest midagi kaduma ei läheks. Olles juba ette vangistatud magnetist, mis sageli hakkas toimima kohutava jõuga. Horawitzi sisenemisel lahkumised mängimiste vahel olid küllaltki heatujulised ja isegi rõõmsameelsed. Aga kui ta mängis, oli kõrgepinge õhus. See elekter, mida ta auditooriumis oma mänguga tekitada suutis, oli tal alles sõna otseses mõttes tema viimaste päevadeni. Seda tunnistavad video ülesvõtted tema viimastest esinemistest. Kui kellelegi kohta Öeldakse, et temast sai legend tema eluajal, siis selline legend oli Vladimir Horowitz. Ta sündis esimesel oktoobril 1904. aastal Kiievi lähedal Ukrainas. Tema esimeseks õpetajaks sai tema ema, kes ka ise oli professionaalne pianist ja kes õpetas Kiievi konservatooriumis. Hiljem saavad tema õpetajateks Sergei tarnovski ja tolleaegne vene pianismi suurkuju seeliks bluumenheld. Kunagine Anto ruumisteni õpilane. Vahepeal tekkis horovitsil tõsine idee saada heliloojaks, aga Vene revolutsioon ja sellega tulenenud perekonna varanduse likvideerimine sundis teda raha teenima klaveri taga. Erinevalt paljudest oma eakaaslastest ei jäänud ta revolutsioonile alla. Debüüt Harkovis seitsmeteistaastaselt paneb aluse ühele kõige tähelepanu väärsemale karjäärile 20. sajandi muusikas. Horowitz hakkab Venemaal andma arvukalt kontserte ja tal on häid välja vaateid. Kui uskuda tolleaegseid teateid, siis andis ta 1922. aastal Harkovi seeria 15-st kontserdist millega maksis toidu ja riiete, sest 1924. aastal olevat Leningradis 25 kontserti mänginud teiste andmete järgi 11 kontserti, kus ta parandanud ühtegi teost. 1925. aastal Horowitz lahkub Venemaalt. Ta jõuab Saksamaale ja mängib kõigepealt Berliinis. Aga kursust tuleb tema juurde Hamburgis, kus ta Tšaikovski b-moll kontserdiga üles astub, asendades viimasel minutil haigestunut pianisti KUI Horowitz, ava kadentsi. Sama jõud vabastab dirigent Eugen paavst ei usu oma kõrvu. Ta lahkub dirigendi bulistased jälgida horowitzi käsi. Kuulajaskond läks samuti endast välja ja sõnum uuest Belliantsest mängijast Lewis Pariisi ooperis oli tal viis välja müüdud retsi taliseerias esinemised Londonis. Ameerika Impressaaria Artur Shatson kuulis teda seal ja allkirjastas kontserttuuri USAsse. 1928. aastal debüteeris Horowitz Ameerikas New Yorgi Filharmoonikute ka mängides Tšaikovski Peeemmol kontserti dirigendiks söör Thomas viidsem. See kontsert oli ka vihtsami Ameerika debüüt. Ja sellest sai kontsert, mida meenutada. Mõlemad. Nii söör Thomas, kui Horowitz olid loomulikult kavatsenud välja panna oma parima aga dirigent ilmselt oli vähe huvitatud solistist. Vähemalt on see horowitzi versioon ja proovidel mindi kiiresti ning pealiskaudselt läbi kontserdi aeglasemad tempodega, kui Horowitz oli harjunud Horowitz õnnet kontserdil, ta kohusetundlikult järgis dirigenti ja tundis publikut ära libisevad. Kui viimane osa algas, otsustas Horowitz tule avada kõigist servadest. Ta võttis alguse plahvatades, jättes söör Thomase ehmunud näoilmega kaugele taha. Piitsemi orkester ei saanudki teda kuskil kätte, ehkki nagu Horowitz ütleb. Peaaegu lõpetasime koos. Järgmisel päeval tervitasid kriitikud horowitzi, nimetades teda tornadoks. Ja veel kirjutasid nad Se ohjeldamatu kasakas jänes Teppidest. Ta alustas laiaulatusliku kontserttegevust ja asjad hakkasid hästi edenema. Ta tegi sõprustama iidoli, Sergei Rahmaninovi ka Taali palutud valgesse majja, president huverile mängima 1931. aastal ja siis 1933. aastal tegid oma karjääri jaoks väga tugeva sammu. Abiellus Wanda Toscaniimiga Ameerikas paljukiidetud Mussolini vastase dirigendi Artur rattoscaniini tütrega. Samm avas KÕIK TEED Toscaniini dirigeeris Horowitz i ja New Yorgi Filharmoonikute Beethoveni klaverikontsert. Ja kohe tahtsid ka teised dirigendid Ühendriikides temaga dirigeerida. Ta mängis tõepoolest paljude orkestrite ka ja tema sooloesinemised ei olnud vähem edukad, järgnes kauakestev ja briljantne karjäär. Horowitz sai otsitumaid pianist ja Ühendriikide kontserttuurid kindlustasid talle erakordse doosi reputatsiooni. Ta jätkas ka vanemas eas, aga lõpu eel tema kontsertide repertuaar kahanes Tšaikovski Peeemmolly, Brahmsi, B-duuri ja Rahmaninovi tee mullini. Vandadoscaniini elu kahe nii nimeka mehe vahel ei olnud kerge eriti arvestada horovitši suhteliselt ükskõiksed hoiakud naiste suhtes. Aga vandast sai õrnvalvaja oma abikaasa järele sest horowitzi füüsiline ja emotsionaalne tervis valmistusaeg-ajalt probleeme tema kontserdielu neis mõjuvad ähvardavalt tema tasakaalule. Tõepoolest horowitzi karjääri katkestasid mitmed lühemad ja pikemad pausid. 1936. aastal peatas ta mängimise kaheks aastaks. Sõja aastatel säilitas ta palavikuliselt ajakava, aga siis 1953. aastal peale karnegi hooli retsi tali, tõmbus ta otsustavalt tagasi kontserdilavalt. Ajavahemikus 1953 kuni 1965 annab ta ainult mõned kontserdid, ehkki teeb mitmeid plaadistusi. Pikkadel äraoleku aastatel kontserdilavalt horovisi populaarsus suuresti säilis just tänu nendele plaatidele. Tema tagasitulek karnegi hooli 1965. aastal kujuneb unustamatuks ja ainulaadseks sündmuseks. Sellest saab rahvusvaheline uudis. Ootusärevus kuulda jälle legendaarset horowitzi sünnitab palavikuliselt erutust publiku hulgas 12 aastat. Aga teda ei olnud unustatud. Pianistid ikka veel rääkisid temast aukartusega, nii nagu malemängijad räägivad bobi sisse rist. Ja nii lookles päevi enne kontserdi. Järjekord kaarnegi, hooli kassades, täites ootajaid lootusega millelegi erilisele. Iga pianist, kes võis saada pileti, oli seal ja Horowitz ei valmistanud pettumust. Oli küll valesid noote, et ja ebakindlaid passaase, aga vana maagia ja pilliansseli kohal. Õnneks on õhtuge plaadistatud. Peale karnegi hooli Horowitz jätkas küll kontsertidega aga 1970.-test aastatest, ta esines jälle ainult harva ja ei mänginud enam orkestrite ka. Peale selle oli tal kalduvus ka neid kontserte viimasel minutil ära öelda. Tema kahtlused. Kindlusetus viisid teda selleni, et ta otsis 1973. aastal šokiteraapiast abi aga ehkida neis ravist teatavat kasu saavat ei vabanenud hirmust, kui ta mängis publikule. Erandiks oli, kui ta lavale ilmus, saatja rollis või kammeransamblipartnerina teiste kunstnikega. Sellised kontserdid leidsid aset koos bariton tiitris Fischer diskauga, tšellist Sis laagrozzarpovitšiga ja viiuldaja saks tserniga. Horowitz ihanoravid saavutasid astronoomilise suurusi ja tavaliselt oli kontsertidega rohkemal või vähemal määral seotud ka televisioon, et saada lisatulu. Kindlasti oli Horowitz üks kõige kõrgemalt makstud interpreet muusikaga ajaloos. Aga vaatamata sellele järgmise 15 aasta jooksul esineb Horowitz harva. Kuigi juhuslikke ülesastumisi tuli ette mitmel pool 1978. aastal, et tähistada Ameerika debüüdi viiekümnendat aastapäeva. Ta mängib Rahmaninovi kolmandat kontserti koos Hormandi ja New Yorgi Filharmoonikute ka 1009 kaheksakümnendatel aastatel. Ta laiendas oma kontserttegevust Euroopasse ja kolmandat korda. Mängis ka Valges Majas. Aga ilmnes, et tema mäng oli halvenenud ning esinemised New Yorgis ja Tokyos olid skandaalselt vormist väljas. 1982. aastal mängis ta Londonis esimest korda 31 aasta jooksul. Näib, et see kontsert läks korda selle eest 1983. aasta kontserttuurid Ameerikas ja seejärel Jaapanis osutusid katastroofiliseks. Teda kummitasin, mäluvead ja aeg-ajalt näista kaotavad füüsilise kontrolli. Hiljem selgus, et talimänginud uimastavate ainete mõju all, mis talle aga ebasoodsalt mõjusid medikamendid, mida ta oli võtnud, jäid nüüd ära. Ta elustas ennast uuesti. Viimast korda ajas ta ennast tippvormi ja tuli lavale tagasi 1985. ja 1986. aastal kontsertidega Euroopas ning oli veel kaks kontserti Venemaal sellelsamal 1986. aastal Moskvas ja Leningradis. See oli trumphaalne tagasipöördumine Nõukogude Liitu pärast 60 aastast eemale viibimist. Moskva kontsert kanti üle rahvusvahelises telesaates ning vaatajaskond võis näha, kuivõrd hüperemotsionaalne oli see kontsert nii 80 aastasele horowitzile kui ka venelastele. Sellest sai poliitiline sündmus, sest horowitzi kontsertide aeg langes kokku uute arusaamadega Nõukogude Liidu ja USA vahel ja seda resoneeris jõuliselt Nõukogude avalikus. Ta mängis hästi, aga ta sageli asendas jõu, seenessi ja värvidega. Sellest kontserdist tehti ka salvestused ja ikka veel oli tal rohkem magnetismi ja suurem aura kui ühelgi teisel muusikul. Publiku ees. Oli tunda, et Horowitz kunstnikuna on jälle saavutanud tippvormi aga ka ühe täiesti uue kõrguse. Järgnevad tagasipöördumised Berliini, Hamburgi, Londonisse ja Pariisi kus teda vastu võetakse nagu kultuurikangelast peale kahte vaevalist kuud teel. Ta taastab oma auga eduka tagasipöördumisega Jaapanisse kus iganes taga ei esinenud. Maailm võttis teda vastu tähelepanuga ja talle aplodeeriti seistes. Ta võttis vastu presidendi rahu, medali ja medalit tuli veelgi Nõukogude Liidu, Itaalia ja Prantsusmaavalitsustelt. Horowitz seisis maailma tähelepanu keskmes jälle mängist Euroopa suuremates pealinnades. Juunist 1986 on ta Viinis peale 50 kolmeaastast pausi järeltulevate põlvede. Õnneks on sellest kontserdist säilinud video ülesvõte. Varemalt oli just piin olnud see koht, kus kuulajaskond ja kriitikud horowitzi suhtusid mõningase respektiga. Aga seekord oli publik võidetud. Nad mõistsid seda, on videoülesvõtet näha, et nad viibivad ajaloolisel ja kordumatult sündmusel. See oli horowitzi hüvastijätt publikuga. Maailm oli sageli horowitzile kiitust jaganud kui võitja vetoosile, nimetades teda suurimaks kõigist. Aga ma viimastel aastatel nii nagu üks suursugune, kuid kahvatunud laulja või nagu aastates atleet Horowitz lõpetas sellega, mida te enam kauem teha ei suutnud. Ta ei suutnud enam mängida nagu lõvi. Viini kontserdi ülesvõttelt on kuulda ja näha, kuidas ta kontsentreerub mitte enam jõule vaid lõvidele, poeesiale ja ilule. Kummaline jälgida näiteks Mozarti sonaadi B-duur ka vee 333 esitlust. Teatavate romantiliste rütmiliste vabaduste osas võis selline mäng karmile ja oma traditsioonides kinni olevale Viini kriitikale tunduda raskesti vastuvõetavana. Aga milline hulk Sõrve ja võlu on peidus horovitsejate kandes, millised mitte järele tehtavad nüansid ja millise ilumeelega antud? See oli võib-olla Mozart itaalia aastatest, moodsad, kes naudib päikesepaistet, võluvat graatsiat ja flirti. Alles aastates Horowitz suutis maailmale anda sellise noore Mozarti. Viimane plaadistus. Orkestriga leidis aset koos La Scala orkestri ja selle dirigendi Gallo Maria Tšuliiniga 1987. aasta märtsis Milanos kus Horowitz mängis La Scala orkestriga sisse Mozarti klaverikontserdituur. Ka vee neli kaheksa kaheksa. Näib, et kõrges eas Horowitz oli teadlikult või teadmata oma hilises kiindumusest Mozarti muusikas kogenud sedasama mida omaaegne suur itaalia saksa pianist Fer Rutsi hobusooni, kes suri 1924. aastal Berliinis, Pusooniali, samuti oma viimastel eluaastatel laiemast repertuaarist loobunud kontsentreerunud Mozartile, mängides hüvastijätukontsertidel Berliinis ainult Mozarti kontserte. Laat sai teoks, kuigi selle sissemängimine võttis aega 10 päeva. Maailma tippdirigentidelt tavaliselt nii palju aega ei jätku. Tšulinil jätkus ja sellel plaadil oli edu plaadistamisest endast tehti ka film, mille menu osutus samuti suureks. Mul on see olemas ja ma olen seda palju kordi vaadanud. See on film Mozarti A-duur kontserdi plaadistamisest koos selle täieliku esitusega. Aga see on ka film, milles saab pilku heita horowitzi kunsti köögipoolele. Väga õpetlik film. Näiteks kuidas ta oma närveerimisest üle saab ja ennast positiivse energiaga laev. Omal kohal on filmis ka arvustaja solvav repliik Horowitz mängu kohta, mida too väga südamesse võtab. Samuti jagelemine dirigent Joliiniga, kas mängida ühte teatavat kaunistust kontserdis kiire eel, löögina või peanoodiga algselt kuigi õigus oli nähtavasti dirigendile, aga Horowitz tunnetas seda kaunistust kiire eel löögina aportšatuurana ja mitte Adžakatuurena. Ja ei Tšuliini ega mingi dokumentaalne tõestamine suutnud teda veenda vastupidises. Vaidlus lõppes Horowitz repliigiga. Teie mängige nii, nagu teie tahate. Mina mängin nii, nagu mina tahan. Tšuliini andis järele. Plaadistuse lõppedes ei lugenud Horowitz koostööd Joliiniga eriti õnnestunuks ja sellel polnud mingit tegemist Tšuliiniga. Nende aportšatuuradega egoga. Horowitz tunnetas, et Tšulini oli veidi raskepärane ega puhunud muusikasse elu. Olidki fundamentaalsed erinevused tempod osas. Tšulini võttis sissejuhatavas tutis välja peetuma tempo. Teades väga hästi, et Horowitz oma sisseastumisel paneb maksma kiirema tempo. Lõppude lõpuks Joliini sunnitud nii vastu, kui ta sellele ka ei olnud kasutama Horowitz tempot. Aga kahe vaimulaadi heitlus ei peegeldunud. Produktis. Filmist sai otsekohe bestseller, mille esitus toimus New Yorgis Lincoln seente filmifestivalil kaheksandal oktoobril 1987. aastal. Vahepeal katkestab muusika jutuga tamine ekraanil mister ja missis Horowitz siga. Randa on heas vormis ja teravmeelne. Tülgastunud ilmen annata nina pihta ühele horowitzi pinnivale Euroopa muusikakriitikule. Alati samad küsimused. Filmi lõpul küsiti vandalt, mida ta halvab esitlusest. Wanda vaatab küsijale uskumatult otsa. Kas soovite, et ütleksin, et mulle ta mänge ei meeldi? Viimast korda esines Horowitz publikule mõned kuud pärast tagasijõudmist Milanost. See ei olnud kontserdisaalis, vaid uue plaadi presentatsioonil. Sämbuudi plaadi kaupluses Manhattanil. Õnnelikuna kirjutas ta autogramme oma plaatidele, ümbritsetuna teda jumaldavast rahva hulgast. Vanamees naisAsimatuna ja tuli veel üks plaat. Viimane, mille ta lõpetas esimesel novembril 1989. aastal. Horowitz ei mõju Ameerika pianistide ringkonnale oli suur ja mitmekülgne. Teda ei olnud kunagi troonilt tõugatud ja fakt on, et temast sai pianistliku meisterlikkuse mõõdupuu. Ta oli silmapaistev figuur pianistide maailmas rohkem kui poole sajandi jooksul. Nii nagu haised sviiuldajate hulgas oli olnud Horowitz austajaskonnas neis alati olevat pianist, kes teda tähelepanelikult kuulasid, et ära mõistatada, kuidas Horowitz neid asju teeb. Nad läksid koju ja püüdsid teda kopeerida. Ja nii juhtus, et pikale Aja jooksul Ameerika kontserdisaalid olid täis noori inimesi, kes tulid lavale mängima horowitzi programme ja kes püüdsid matkida tema maneer, tema fraase ning temposid. Nii igal juhul räägitakse. Loomulikult nad seda ei suutnud ja nii olid kontserdisaalid üle ujutatud toorest ning ebaloomulikust kõlast siis, kui pianistid püüdsid dubleerida Horawitzi Sonoorsust. Teadlikumad kuulaja Nad võisid võpatada või nägu krõmpsutada, aga see ei aidanud. Sest need olid lihtsalt viljad, mida Ameerikale andis Orowitzi kultuse pahupool. Horowitz ei armastanud olla tuntud vembumeistrina vahel küll publikule jäi temast selline mulje. Kui kõrvale Ta mõned tema ebatavalise jõu ja osavuse numbrid, mida ta ise kirjutas oma klaveriõhtute lõpunumbriteks transkrüptsioonid, arranžeeringuid, mõnedest listi rapsoodiatest ja muust sarnasest. Siis võib öelda, et ta pidas ennast kunstnikuks, kes kasutab oma tehnikat muusikaliseks sihtideks. Aga selliseks tagasi hoidlikkuseks oli ta õnnetuseks liiga võimekas ning liiga pillav ja vahel murdisse läbi. Publiku armastas selliseid asju. Suur osa tema austria skonnast tuli kontserdil ikkagi selleks, et näha teda klaverit tagurpidi pööramas. Paljud sellistest ootajatest pidid olema pettunud, sest tavaliselt jättis orovist tulevärgi ikkagi ainult viimaste programmi numbrite jaoks. Lisaks sellele oli ta üks kõige rahulikumalt klaveri taga istuvat pianist. Tema liigutused olid täpsed, tema keha peaaegu liikumatu ja paljud transendentsed tehnilised teostused olid märgatavad ainult professionaalidele. Sageli saavutas Horowitz hämmastavaid efekte ainuüksi sõrmedega kasutades seejuures säästvalt pedaali. Heliredeli noodid ei saanud olla ühtlasemad, kui nad hoolitseda horovitsil. Oma peentehnikaga hiilgas ta Scarlatti juures. Tema Scarlatti sonaatide plaadistused olid oma aja kohta tehniliselt muinasjutulised. Akorde ei olnud võimalik täpsemalt võtta, kui tema seda tegi. Oktavit ei saanud olla teravamad ja vürtsikamad pead ei saanud olla hoolikamad ja täpsemad. Ükskõik kui raske ja komplitseeritud oli muusikapala kõlasse Horowitz ehituses näivalt kergelt mängituna ka siis, kui ta suurt jõudu rakendas. Ta oli välja töötanud oma isikliku tehnika, sellise, mis väljakutset esitas juurdunud traditsioonidele, käe ja käsivarre osas. Temaga Ühed olid pööratud väljapoole, aga ta kasutas madalat rannet ja lamedat sõrmi. Teiste sõnadega. Ta mängis sirgete sõrmedega. Tema parema käe väike sõrm oli küll alati tihedalt keeldunud, kuni ta noodi lõi. Kuidas seda tegi siis selle kohta öeldi, et see on nagu kobra löök. Professionaalid mitte kunagi mõistatanud seda ära. Ma ei saa aru, kuidas Horowitz seda teeb. Ta mängib vastu neid klaverimängu juhiseid ja reegleid, millega me õpetatud oleme. Aga tema puhul see toimib. Ja tema hämmastavat Fortissimud, selline orkestri toon, millist ainult Horowitz võis esile kutsuda. Rahmaninovi kolmandas kontserdis mängis ta orkestri üle ning kolmandas osas müristas ta nii nagu Rahmaninovi ise seda ei olnud teinud. Ja ikkagi oli tunne, et tal on reserve. See oli kontrollitud intensiivsus, sest need miljon volti, tehnikat oli alati hästi rakmetesse pandud. Aga ometi oli seal midagi, mis peaaegu hirmutas nii palju deemonliku energiat ühe ainsa inimese kontrolli all. Kindlasti on selline ülepingutatud ja karmi enesekontrolli all olev hing kokku keeratud liiga tihedalt. Mis juhtub, kui deemon saabki vabaks? Loomulikult iga pianist sellise kõikehõlmava tehnikaga, sellise piitsalöögi kvaliteedi ja sellise kõrgepingega, mille kõrval kõik tema kolleegid näisid igavatena võis saada süüdistatud egotsentrilise uses või lihtsalt vägivaldselt nooditekstiga ümberkäimises. Mõnedes ringkondades ei ole horowitzi kunagi aktsepteeritud. Suure interpreedid on kolossaalne töömees. Jah. Aga kunstnik, kelle mäng on neurootiline ja väljas fookusest tema kohta on isegi öeldud muusikalise moonutamise meister või pianist, kes selle peale välja läheb, et publikut hullutada ja vasikavaimustusse ajada. Uus kool, kriitikuid, keda oli õpetatud oma aja, anti romantilises vaimus ja täiesti väljas selle perioodi mõjust, mida Horowitz tegelikult esindas viitas põlatavalt tema fektsele stiilile tema liialdamistele ja tema muusikaliste liinide ebaloomulikkusele. Maikel Steinberg uues väljaandes knows Dictionäris kirjutab. Horowitz on peaaegu võimatu mängida lihtsalt ja kus lihtsus on soovitud, ta kaldub kergesti nöökamisele või on ta muusikalistes liinides nagu aururull. Aga millest nooremat kriitikud ei suutnud aru saada, oli see, et horovitsil ei olnud vaja publikut võluda või vasikavaimustusse ajada. Ja ta ei ole seda iga kord teha tahtnud sest ei pea olema midagi rohkemat. Kui ilus naine tänaval, kes meeste pilke endale püüab, see ei ole oma viga, kui kõik pead tema poole pöörduvad. Üldiselt öeldes Horowitz rakendas oma bravuuri ainult palades, mis nõudsid täit prahuri. Kui ta mängis šopäenima Surkasid või Schumanni lastest seene, siis ta mängis lihtsuse ja laulvate liinidega kus ei olnud mingit tegemist Firtoossusega. Ja veel paljud tema kaasaegsed kriitikud, kes ei olnud üles kasvanud klaverimängu romantilises koolis ei suutnud mõista, et kui Horowitz toob välja täita hääli või suunakas endo selle loogilise kõrgpunktini ta teeb seda teatavate traditsioonide esindajana. Horowitz ei olnud intellektuaalne pianist, meie mõistes ja tema arusaamad tekstitruudusest olid üpris erinevad juba tema ajal levinud nõndanimetatud modernse klaverikooli ideedest. Ta ei vaadanud trükitud nootidesse kui peadusse. Ja näiteks ta ei kõhelnud täielikult ümber kirjutada Mushowski pildid näituselt, selleks, et see pianistlikult rohkem mõjule pääseks. Kindel oma teadmistele realisti stiilist lisata kadents särab soodiatesse ja teistesse listi teostesse. Sest ta teab täpselt, et lihtsalt ei olnud omal ajal vastu sellistele Trontsententsel tasemel lisamistele. Beethoveni ja Schumanni juures on ta loomulikult palju hoolikam ja kui ta nende puhul midagi tekstis ette võtab, siis. Mõnede kriitikute arvates oli tema mängus jälgitavad kolm stiili. Ja tõepoolest, selliseid muutusi on võimalik leida suures plaanis ka tema plaadiseeriates. Algul näib Horowitz väga paljus olevat Rahmaninovi traditsioonides kinni tugev, selge otsekohene. 1900 kuuekümnendatel aastatel hakkab tema mängu hiilima maneelikus ja see on varsti kohal. Sellisel määral, et eriti noorema põlvkonna kriitikud on tõsiselt häiritud on viivitamisi peatamisi erakordsete ehmatavate vastandamistega dünaamika tav neurootilisus, mida ei olnud märgata Valen tema mängus. Mõnede kriitikute arvates 1900 seitsmekümnendatel. Teatav maneerlikustama mängus muutus karikatuuriks. Ometi 1986. aastal kontsertitel Horowitz võtab ennast uuesti kokku ja mängib vahetumalt sarmi ja kindlusega kontrollitud vabadusega ekstsentrilise asemel. Aga ometi tuleb siinkohal ära märkida, et ükskõik mida kriitikud ka tema kohta on öelnud interpreedid eriti vanemasse generatsiooni kuuluvad pianistid valdavas osas kummardavad sügavale Vladimir Horowitz sees sest nemad teavad, kes ta on olnud, mida ta endast kujutas ja nemad hindavad tema interrevolutsioonilisi imesid. Nii võime me lõpuks öelda, et kõik need vastuolulised ilmingud, millega horowitzi aeg teda kui pianisti käsitles olid suuresti tingitud sellest, et Vladimir Horowitz oma subjektiivse romantilise tõlgitus kunstiga vaatamata miljonitele imetlejatele jäi ette modernse interpretatsioonistiilile mis käib Stravinski ja Ravelli käsu järgi. Ärge interpreteerida mind, vaid mängige noodid täpselt nii, nagu nad on kirjutatud Alfred trendel ja ma Ruitse poliini on olnud selle stiili kõige puhtamad esindajad, ka nooremad kultusekandjad Andrus siis läbi Bachi mängu ja viimaste aastakümnete üks eredamaid nähtusi. Laia, kes on ennast maksma pannud tõeliselt universaalse stiili ja repertuaariga pianistina. Tänapäevastandardid on selgelt teised. Interpreet on kõigepealt muusik, kes peab teoseid, ütleme seal edasi andma viimase bensuseni kõik autoripoolsed juhtnöörid. Temperament kui seda on, peab olema allutatud täpsusele. Riskeerimine bravuur, kangelaseks olemine, nagu seda oli list, mõningal määral ka Horowitz ei ole enam hinnas nendest standardite järgi. Üks hea klaveriõhtu peab olema nagu näidend, kus pianist esitab erinevaid rolle, aga mida ta aga ei tohi, ta ei tohi välja mängida iseennast. Meie ajastandardeid iseloomustab ette kanda selgus, täpne pulss, täpselt rütmises, vahekorrad, õiged proportsioonid, objektiivsus, range vorm. Kõige alguses on näha arhitektuuriline plaan. Värvivarjundid jäägu tahaplaanile, isiklikku sarmi ja emotsioon ei mängita enam välja. See kõik on täielikus vastuolus romantismiajastu põhimõtetega. Aga ühte asja raiutakse meile pähe, et super wird, tooside Shominide päevad on läinud. Et läinud on see listist ja paganiinist alguse saanud aeg, mille viimaseks suureks esindajaks oli Vladimir Horowitz. Kas see on progress või tagasi liikumine? Minu asi ei ole otsustada. Aga kui ma neid asju avarama pilguga vaatanud, siis saan ma aru, kui suhtelised ja ebausaldatavad on kõik need arengud ja tõed. Ma ei ole kuulnud horowitzi vahetult kontserdisaalis aga mul on olemas tema plaadid ja videoülesvõtted. Milline on minu arvamus Vladimir Horowitz Sist? Ma ei ole kunagi võtnud endale otseseks eeskujuks horowitzi klaverimängualaseid saavutusi sest need ei lange päriselt kokku minu maitsega. Kuid ma jään imetlema teda kui nähtust. Ma olen võlutud tema lavalisest sarmist ja ma imetlen tema võimet allutada endale publikut. Armastan kõrgepinget ja deemonliku jõudu tema mängus. Ja ma jumaldan seda tema kontserdite kordumatut atmosfääri, mille tunnistajateks on tema videosalvestused. Mäletan, kuidas rääkis minu Moskva konservatooriumi kolleeg tema klaveriõhtu saali proovist Moskvas, kus publik saali lubati. Saal sai proovi ajaks rahvast täis. 83 aastane Horvis tuli lavale Belletades, fotograaf ja reportereid, kui tüütuid kärbseid enda ümber. Istus kaamerate vahel klaveri taha ja pühkis maha ühe heliredeli. Saal oli marus. Kuidas ta seda küll saavut. Horowitz on plaatidele jätnud ainult väikese osa oma repertuaarist, aga nendest plaadistustest on saanud väärtuslikud dokumendid mida iganes. Horowitz võiks olla korda saatnud kontserdisaalis. Ta võttis plaadistamisi tõsiselt ja ta õppis sellel alal kogu aeg. Paljud tema plaadistused olid teedrajavad, jõupingutused tema prestiis ja autoriteet mõjutasid ka plaatide kaudu teisi. Pianist Horowitz diskograafia näitab, et ta plaadistamisel tundis vähe huvi pianistide leivanumbrite trafaretselt liiga suurt populaarsust omava klaverirepertuaari vastu. Aga selle eest on hulk teoseid, mis olid unustuses või vähem mängitud. Ja kui Horowitz need teosed plaadile mängis, hakkasid nad uuesti ilmuma ka teiste pianistide programmidesse. Mõned Hayden laadid, Tšerni Larikordanza, Klementi sõnafismoll list fenorey, Scarlatti sonaadid, Scraamini 910, sõnad Shimon humoresk barbersonaat, Rahmaninovi teine sõna. Horowitz fenomenaalne edu nende paladega oli jõuliseks stiimuliks teistele. New York Timesi kauaaegne juhtiv muusikakriitik Harald Sumberg on kirjutanud Horowitz intervjuude põhjal raamatu Horowitz Life and Music mis ilmus 1992. aasta lõpus. Sumberg kirjeldab Horowitz viimaseid elukuid 1989. aastal järgmiselt. Viimastel aegadel käis Horowitz juures külalisi harva, sõbrad olid surnud või suhted nendega katkenud. Rudosserkin Horowitz kauaaegne kolleeg oli haige ja lahkus ainult harva kodunt. Võib-olla ka Horowitz ise ei soovinud enam kedagi näha. Veidi enne surma küsis ta Franz Morris Serkini kohta. Miks te helista talle? Moor? Ruudi võiks olla rõõmus selle üle. Ei, sõnas Horowitz. Tema peaks mulle helistama, ta minust noorem Horowitz rääkinud tõtt. Kino oli sündinud 28. märtsil 1903, olles seega temast kuus kuud vanem. Serkin suri 1991. aastal pärast pikka haigust. Võib-olla oli Horowitz ka liiga hõivatud koduste plaadistamistega, et seal inimestega suhelda. Tema eluruumid olid täis salvestusseadmeid ja juhtmeid võis näha igal pool põrandal sest Horowitz jõudis veendumusele, et tema parimad plaadid on tehtud tema enda kodus. Ta ei soovinud täna minna mängima stuudiosse, mille akustikat ta ei armastanud. Ta katsetas Metropolitan muuseumi auditooriumiga ja talle ei meeldinud ka see. Ainult kodus jäid rahule. 1989. aasta alguses tegi ta plaadi Toomas Frostiga mis lasti välja albumina horovitsatum. See sisaldas mõned Mozarti teosed, nende hulgas sonaadi B-duur K-V 281, mis oli Horowitz repertuaari suus ja veel kolm Schubert listi pala. Sellel plaadil on Horowitz eriliselt vaba. Deme mängus lineaarsete liinide sõltumatust. Saan hingest, Paul pikalt võluvad fraasid ja pimestavad värvid teevad selle ülesvõtte unikaalseks isegi Horawitzi kohta. Mitu kuud pärast plaadistamise lõppu võttis Horowitz kõike rahulikult. Ta vaevalt puudutas klaverit. Vähemalt päeval mitte. Virginia Bach, kes sel ajal oli Horowitz kodus omalaadse abilisena hoides korras majapidamist, oli ka ise pianist ihaldas Orowitzi mängu kuulda. Kuid maestro vaid signeeris oma pilte sorteeris posti ja tegi muud seesugust. Mis siis. Bachi sõnul ei puudutanud Horowitz tema seal olemise esimestel kuudel üldse klaverit. Alles siis, kui mõtted läksid uue plaadi tegemisele, töötas ta veidi 1989. aasta augusti lõpus. Vaatasite läbi repertuaari, millest kasvas välja tema viimane plaadistus. Ta ainult mängis muusikat läbi, vahetevahel peatudes ja kordas fraasi. Ja ta ei mänginud kunagi üksikut pala rohkem kui viis korda. Tavaliselt oli neid kordi ainult kolm. Ühel õhtul meenutas missispaa, oli Wanda välja läinud. Maja oli tühi ja ta istus vaikselt trepi ülemisele astmele Horawitzi mängu kuulama. See oli Liibestot ja nagu missis pahm meenutab. See oli nii imeilus, et ma puhkasin nutma. Läksin elutuppa ja ütlesin talle. Te, panite mu nutma? Horowitz oli liigutatud ja rääkis pärast seda majapidajanna ka tükk aega. Tali nii armastusväärne, püüdes osa võtta sellest, mida ma tahan. Läksin, meenutab missis Bach. Plaadistamise hooaeg algas 20. oktoobril. Horowitz oli jälle täis energiat ja täiuslikult õnnelik. Uus CD pidi sisaldama muusikat, mida Horowitz ei olnud kunagi Ameerikas avalikult ette kandnud. Algne idee oli mängida Hainite Schopeni, aga ta muutis oma meelt. Ta alustas nagu algselt plaanitud Haydni fänniga plaadistada saidil sonaadi number 49 S tuur ja gruppi panin teoseid. Aga vahepeal oli seal uus kõnelus. Fassiga. Sa küll imestad, kuid ma leidsin plaadi lõpetamiseks midagi paremat kui fantaasia trump, süü. Ta oli vaadanud läbi listi köited, sest saab fännikoolide veidi õnnetu. Ta tundis, et ta vajaks lõpetamiseks midagi olulisemat. Ja ta pilk jäi uuesti peatuma listi Aranžeeringule Liibestoodist. See oleks täiuslik lõpetamine. Mõne päeva pärast oli pala täielikult sõrmedes ja sellega Horowitz tõepoolest lõpetas oma plaadi. Ta leidis ka üldsusele tundmatu listi teose prelüüdi pahigantaadile. Vainenud laagem, Sorgend. Saagem listi hiljem komponeeritud ulatuslikumad variatsioonide kogumikku samale kantaadile. Vahetevahel mängitakse aga lühike üliväga Kromaatiline tumeda sünge koloriidiga. Intensiivse tundeküllane prelüüd oli täielik üllatus. Tavaliselt küsis Horowitz kaks lindistus aega nädalas kumbki kaks tundi. Frost tema produtsent arvas, et kolme nädalaga peaks Horowitz rahul olema. Aga hiljem, 11. aprillil 1990 kirjutas Rost Timesis. Mingist müstilisest allikast oli ta energiat juurde saanud ja see võimaldas tal toime tulla paari nädalaga. Ta suutis jälle plaadistada kolmel korral nädalas, olles suurepärases töömeeleolus ja tundes rõõmu oma võimetest. Nii energilisena ei olnud Frost Horowitz kaua näinud. Plaat sai valmis kuueseansiga 12 päeva jooksul. Viimane ülesvõte toimus esimesel novembril 1989. aastal. Horowitz tegi plaane edaspidiseks. Viiendal detsembril kavatses ta viibida la skaalas Traviata esietendusel, mida pidi terrigeerima tema uus sõber Carlos kliber. Detsembri keskele oli planeeritud kaks sooloõhtut Berliinis ja Hamburgis. Nendele aga nendel ei olnud antud täituda. Neli päeva peale oma viimase plaadi lõpetamist viiendal novembril 1989 suri Horowitz laiaulatusliku südameinfarkti tagajärjel. Saate legendaarsest pianist Vladimir Horowitz tegi Toivo nahkor. Tehniliselt teostas Katrin mõõdik.