Ülikool. Ma arvan, et kui mind näiteks pandaks homme vangi 10-ks aastaks, siis ma oleksin küll kurb, aga samas ka kehitaksin õlgu, mis siis, et no mitte üksik ongi, aga siis kellegagi koos ükskõik. Koole. Tänane raadio ööülikool on salvestatud teadlaste ööl. Eesti meremuuseumis külas on näitleja Marko Matvere ja Tallinna ülikooli sotsiaalpsühholoogia professor Mati Heidmets. Jututeema on Marko Matvere. Suur eksperiment. Mina olen Marko Matvere ja kolm aastat. Tagasi ma astusin ühe purjeka pardale, mis siis sõitis ümber maakera, ma ei tea täpselt, kui paljud eestlased on purjetanud ümber maakera, ma ei tea täpselt, aga õnneks on võimalik loendada laevu ehk siis tähendab purjekaid, mis on sõitnud ümber maakera, mis on siis mehitatud eestlastega. Esimene neist kindlasti kõige kuulsam siis Ahto Valter. Paljassaare noormees, siis, kui ma ei eksi, siis oli vist kolm, kaheksa kuni 40 vist kahe aasta jooksul tegi selle reisi, aga tema ei alustanud siis eestist seda reisi ja ei lõpetanud ka Eestis. Esimene eestlastega mehitatud purjekas, mis alustas reisi Eestist ja lõpetas Eestis, oli siis lennuk 1999. aastal tagasi jõudis 2001. aastal. 2007 kuni 2009 väljus teine laev Marta kapten Hillar kukega. Meie laev siis väljus teisel oktoobril. Ning varsti pärast meid startis Kanaari saartelt soolopurjetaja Uku randmaa. Nii palju on minu teada neid siis purjekaid, mis on eestlaste juhituna ja eestlastega täidetuna purjetanud ümber maakera, aga kindlasti neid eestlasi, kes on purjetanud ümber maakera mõnes teises meeskonnas on rohkem päris kindlasti. Ja sissejuhatuseks veel nii palju, et selline raske meretõbi tabas mind üsna noore mehena, ma olin siis selline noor pereisa ja, ja tegelikult ei olnud üldse nagu merest liiga sisse võetud või nii ma nägin ühte purjekat ühel päeval ja korraga tundsingi, et ma olengi haige või, või et ma olengi umbes nagu gripp tuleb, et sa tunned end mingi imelik kihelus ja sügelus ja siis juba pea kuumadel käib ringi ja halb on olla ja nii edasi nagu nakkushaigus. Ja tasapisi süvenes ja süvenes, kuni selleni, kuni lennuk sõitis Pirita TOPi sadamast välja 1999. aastal siis ma tundsin, et ma pean saama elus midagi taolist teha, täpselt sedasama asja teha sellel hetkel minul endal isiklikult ei olnud võimalust minna näiteks vahetus madruseks lennuki peale mul ei olnud ei raha ega ei olnud aega ja lapsed olid väiksed ja nii edasi. Aga ma mõtlesin sellest peaaegu kogu aeg ja ma tegin kõik selleks, et saada ise laeva omanikuks ja kapteniks, noh kui väga tahad, siis saad ka ja nõnda nõnda läks. Samal ajal ma mõtlesin kogu aeg ikka sellest tiirust ümber maakera, kuigi ma olin juba seitse aastat ise laevaomanike kapten olnud ning ning see asi kuidagi noh, jäi, jäi ja, ja lükkasin seda asja kogu aeg edasi. Igasugu muud tööd ja tegemist oli palju ning 2009. aastal startis Sydneyst väikesel roosal 10 meetrisel jahil ümber maailmareisile. Et saada maailma noorimaks ümber maailma purjetajad, kes on siis teinud selle ringi ära ilma peatusteta see põhjustas palju kära kogu maailma maakera siis nii-öelda purjetajate üldsuses ja ka tavaliste inimeste seas, sest arvati, et tema vanemad on auahnusest lolliks läinud. Aga ikkagi ühel päeval ta sõitis välja, kogu maailm elas mõistagi sellele kaasajal, mina samamoodi umbes kaks korda päevas, kontrollisin siis tema blogi, kas siin on mingisugune sissekanne tulnud või ei ole ometi. Ja ühel päeval ta jõudis tagasi Sydneysse ja siis ma sain aru, et nüüd ma pean kohe hakkama tegutsema ehk ma müün siis oma kuunari maha ja ostan ühe, umbes samasuguse vana rondi, nagu seal oli Jessica. Ja samamoodi üksinda ma oleks siis läinud sinna, aga läks teisiti. Helistas mulle üks vana tuttav, tuntud Eesti ettevõtja, suurettevõtja, kellega me olime koos palju purjetanud, nii tema laevaga kui mina laevaga ja ta ütles, et ta kavatseb osta katamaraani ning purjetada ümber maakera. Kas ma tahan tulla meeskonda? Mõtlesin noh, umbes sekundi jooksul, ütlesin jah. Ja siis ta ütles, et kuule, ma helistasin sellele sinu semule ka, et ta võttis vähe mõtlemisaega, aga põhimõtteliselt tema on ka pundis, et nüüd on meil veel neljandat meest vaja ja niimoodi läks. Ja nüüd ma olen tagasi kodumaal ja ja kui ma rääkisin sellest Uku Randmaaga, selles soolopurjetaja ka Eesti meie ainsa esimese soolopurjetaja, kes on üksi ümber maakera purjetanud küll peatustega, aga tema jõudis vähe varem tagasi meist, siis tema ütles, tema on veendunud, et meil oli kõigil väga palju õnne nii temal kui meil. Ja siin ma istun, õnnelik mees mere mõjust inimese psüühikale. Minu jaoks on see üks väga huvitav teema ja selle tõttu ma nõustusin. Tänasin vestlusringis osalema. Reisimine kui selline ei huvitanud mind ei enne seda merereisi ega nüüd ei huvita, hoopiski mitte, ma ei taha näha uusi maid, mind ei huvita teised rahvad ja nende kultuurid. Ja mind ei huvita ka enam purjetamine. Ma ei vahi enam roostetanud laevu ega purjekaid nagu ennist. Ühesõnaga sain lõplikult sellest tõvest priiks. Mina ei ole purjetaja purjetanud ümber maakera mind ammu aega huvitanud üks pisikene tükk psühholoogiast, mis on seotud ruumiga. Alates igasugustest Nov nimetataksegi salajastest varjatud ruumi reeglitest, kuidas inimesed oma elu ruumiliselt korraldavad ja, ja siin on tehtud igasuguseid vahvaid mõõtmisi, alates sellest, et kui me satume võõra inimesega kokku, siis ma ei lähe ninapidi teineteise juurde ja mingisuguse ruumilise vahemaa peal, eks ole, ja ja kui meid sunnitakse kuidagi ruumilised hästi kaugel olema oma, ma ei tea, kodupaigast ja sõpradest ja tuttavatest, et siis see ka kuidagi mõjutada. Ta peab, mind huvitaks tegelikult, kui inimene on ruumilises mõttes hästi kaugel kuskil seal teisel pool seda kera, kas see on nagu kuidagi mingi teistmoodi tunne ja teiselt poolt ma ei tea, see laevistele pärast pisikene või? Muidugi näiteks nende laeva makettide kõrval, mis siin ruumis on üles seatud, oli ta täitsa kirp, aga võrreldes näiteks ikkagi lennukiga siis meie esimese uhke jahiga, mis sõitis ümber maakera, oli ta ikka pirakas ja täismugavusi ja, ja nii edasi, et kas teil oli seal iga oma kajut, igalühel ei olnud, meil oli kokku neli kajutit, õigemini neli ja poolkajutit kokal oli üksinda sihuke väikega Morca hästi tillukesi ikka punker. Tõesti noh, ühe inimese telgisuurune, aga ülejäänud laev jagunes siis neli kajutit ja kaks sellist üldist ruumi kõigis neljas kajutis oli lai kaheinimese voodi, mille sai siis sellise tugeva puldan riidega pooleks jagada. Ühesõnaga mõeldud oli ikkagi, et noh, et seal magab abielurahvas või nii, meil käisid seal enamasti siiski mehed, 106 erinevat eestlast käis meil laeva pealt läbi, mõned käisid kaks kuni kolm korda isegi ja käis ka naisi ja üldiselt meie külalised kunagi vedanud seda puldan riiet. Ühesõnaga kunagi nad ei viitsinud ehitada seda voodid pooleks. Et siin on minu poole, siin on sinu pool ja ma häbenen, tead midagi seal aga näiteks mina oma kajutikaaslasega siiski jagasin selle voodi pooleks ja kuni lõpuni hoidsime seda riiet üleval. See oleks huvitav asi. Meil oli kaks sellist üldist ruumi, üks neist on messiruum, kus oli köök, teine juhtimiskeskus ja laud pehmete istmetega, see oli siis nii-öelda katuse all või sees ja kokpiti ruum, mis oli katuse alla külgedelt lahti, kus oli siis teine juhtimine ja söögilaud ja ka noh, selline ümber lauaistumine, kus sai süüa, ehk siis kaks kuud sellest reisist aasta ja kaheksakuulisest reisist me sõime ja veetsime peaasjalikult sellest siseruumis, sest messiruumis karjas koos ja ülejäänud siis sooja, veetsime seal välise laua ümber, ehk siis põhiliselt me kõik see aasta ja kaheksa kuud istusime ümber laua, kaheksa kuni 11 kümnekesi niimoodi külg külje vastas ja sõime, jõime ja rääkisime. Nüüd kui see ära tüütas, siis oli kaks võimalust, kas sa läksid oma koisse, heitsid pikali ja kui näiteks oli õnne, siis koi naaber ei olnud parasjagu kajutis solid, üksinda kajutis või siis otsisid laeva laelt mõne koha, kus juba kedagi ei vedelenud. Mina mina leidsin sellelt laevalt mitu sihukest toredat kohta, kuhu meie külalised sageli nagu ei tahtnud järgi tulla või nende meelest ei olnud tore seal olla ja minu kajutikaaslane tema üldse nagu märgistab oma kohti rohkem kui mina. Tema valis oma koha seal pesumasina taga, mis on ahtris selline suur pesumasin roostevabast plekist kasti taga, seal tema istus siis pikki tunde, kui tal oli kõrini seltskonnast. Siin on hulk psühholooge, kes on välja mõelnud igasuguseid privaatsusteooriaid ehk teooriaid selle kohta, kuidas siis inimene iga tabelus jagab oma elu kuidagi selliseks avatud ja suletud pooleks, et tal mingisugused need mõtted, mida ma teiega siin jaganega inst, mõtted, mida ma teile ei ütle, see on keha mõttes osa, need, mida te vaatate, see osa on need, mida ma ei näita. Ja ka igapäevaelu ja ruumi mõttes, eks ole, et tavalises kodus ja korteris on ikka nii, et, et on mingi nihuke suletum, pool magamistuba, siis on need, kus on kristallkausid ja kuhu külalisi viiakse, eks ole see suletud ja avatud pool on kuidagi niisugune üldine printsiip. Ma ei tea ühtegi uurimust, mis räägiks otse, purjetajad, seda võib-olla võib-olla need on olemas. Aga mul on küll meelde jäänud mõned uurimistööd kosmonautidest mõnes mõttes ruumilises, mõtlesin samas seisus, eks ole, et Te olete ka kuskil kaugel kodust kaugel mere peal ruumiliselt hästi kaugel, aga seal hästi omavahel nagu lähedal täpselt samuti kodanikud seal üleval, eks ole, et nad lastakse sinna üles nad. Kuid seal ju tiirlevad ja see ruum on hästi pisikene ja ja nad kuidagi on seal nagu ka üksteise silmal kogu aeg. Näed, kui esimesed ameeriklased Venemaa kohta ei ole, kirjandust. Esimesed ameeriklastel, need rühma lennud hakkasid käima algul mehed käisid üksinda, aga siis pandi seal mitmekesi sinna lendama. Siis tekkis üks nähtus, mida hakati nimetama selliseks tiheli oleku stressiks. Ehk see, et kui inimene on sunnitud pikka aega elama ja toimetama olukorrast, kus ta on teiste inimeste silme all, näevad teda ja seal üleval oli lisaks veel ka see, et ta teadis, et maalt kogu aeg ka mingit 10 venda vahivad, mis ma siin teen, eks ole. Et see tekitas sellist, naasis pinget, stressiseisundit et seda stressi maha võtta, pandi siis igale mehele sinna ülesse sisse individuaalne toru, kuhu ta sai sisse ujuda või minna tõmmata kahelt poolt ukse kinni. Ma olen üksinda nüüd väidetavalt selline toru, kuidagi tõmbas neid pingeid maha ja ka neid mingisuguseid konflikt, suhted, mis seal väidetavalt olid tekkinud. Kuidas huvitav oli see, et seda toru eriti kasutatud? Aga see teadmine, et kui ma tahan, ma võin teid kõiki põrgu saata ja minna oma torusse. Et see teadmine oli nagu inimestele kuidagi niisugune noh, positiivselt mõjuv asi. Nii et ma saan aru, et mingid torulaadsed asjad olid teil seal ka seal pesumasina taga täpselt meie kopter on väga sotsiaalne inimene, hästi sotsiaalne tema, see nii-öelda vajadus üksioleku järgi on peaaegu minimaalne või harukordselt minimaalne. Aga ülejäänud siis kokk, koi, naaberjaan ja ma ise noh, ma võin öelda, et meil kolmel siiski oli see üksioleku või selle toru vajadus täitsa arvestatav. Võib-olla minul neist kolmest siis torumehest võib-olla kõige väiksem. Ja miks ta siis minul nagu kõige väiksem oli. Ma olin selleks reisiks nagu hästi valmistunud ühiselu kitsastes tingimustes oli mulle tuttav juba lapsepõlvest nimelt siis pioneerilaagritest ja spordilaagritest, ma arvan, ma õppisin seal suhtlema inimestega ja toime tulema, ehk siis sotsialiseerusin seal ning hiljem mõistagi siis ka tudengina ja nii edasi näiteks minu koi naabril selliseid kogemusi ei ole, pioneerilaagritest ja spordilaagritest seevastu meie kaptenil on veelgi suuremad kogemused ka nõukogude sõjaväest ja nii edasi, kus inimesed elavad külg külje kõrval. Noh, mina mäletan näiteks spordilaagris siiski. Me istusime laua ääres nii tihedalt söögilaua ääres, et küünarnukke laiali ei saanudki ajada, küünarnukid pidid olema vastu keha ja kahvlite nuga, hoidsime käes nagu pastakat. Et mahuks sööma. Ja siis lisaks nõukogude ajal ega seda toitunud seal laua peal niimoodi liiga palju ei olnud. Siis pidid sa ka väga kiire olema, ehk siis väga ablas ja ahne, et saada kõht täis. Ja, ja selle kõik ma õppisin nagu noorukina ära ja arvasin, et mulle ei saa seal laevas olema mingeid noh, mingeid raskusi ja ega ei olnud ka tegelikult mina nagu ei kurda ei tagantjärgi ega siis et mul oleks olnud liiga vähe privaatsust või nii. Ma arvan, et kui mind näiteks pandaks homme vangi 10-ks aastaks, siis ma oleksin küll kurb, aga samas ka kehitaksin õlgu, mis siis, et no mitte üksik ongi, aga siis kellelegagi koos ükskõik. Eks siis ma olen, ma arvan, psühholoogiliselt selleks ette valmistunud, ma tean, mismoodi seda taluda, kui me teeks sellise mõttelise eksperimendi, et kui see laevasõit oleks kestnud nüüd, no mitte nii, et te olete lõpuks koju, aga kestnud elu lõpuni seal hingeelulaad elangi seal laevas, see oleks nagu kõne alla tulevad, siis on täiesti realistlik, seda võib kohe hakata praegu tegema. Ja mina isiklikult olen kaalunud sellist nagu elu lõpu või noh, see on täiesti arvestatav variant. Noh, kui midagi paremat saatuse kingi. Ma ütlen nii palju, et ümber maailmapurjetamisega ei tegele mitte noored inimesed või keskealised inimesed nagu mina, vaid inimesed, kes on vähemalt 65 aastat vanad, 65 kuni 80 aastat vanad inimesed purjetavad ümber maakera, eurooplased, põhiliselt müüakse maha korterid, majad, autod, suvilad, aktsiad kõik tühjaks ostetakse üks jaht. Kui on rikkust ja vara, siis elatakse nendest panga protsentidest, kui ei ole, ei ole ka tarvis. Peaasi, et sul on jaht, kus olla ja sõidetakse siis ümber maakera keskmiselt kolm kuni kaheksa aastat, aga üldjuhul kolme aastaga sa harjud selle keskkonnaga ja selle noh, kogu see psüühika ja, ja füüsis kohaneb selle mereeluga nii palju, et sa ei taha koju tagasi tulla. Enamus neist vanemaealistest inimestest ei tule kunagi enam kodumaale. Tavaliselt on niimoodi, et on vanamees ja vanamoor, aga on ka vanamees ja vanameesüksik vanamees. Nägin ka ühte üksikut vanamoori. Ja nad sõidavad muidugi rahulikult, aeglaselt veedavad kohtadel pikalt aega seal kolm kuud, kuni pool aastat isegi mõned käivad ka tööl, elavad mõistagi jahis, jaht on ankru peal, sadamaid lõunamaades ei ole, ainult ankrupaigad linna all, noh umbes nii, nagu meie Pirita rand seal seisab, ütleme seal 100 jahti. Ja inimesed käivad väikese kummipaadiga hommikul lähevad tööle, viivad isegi lapsi lasteaeda ja nad on nagu lõplikult lõplikult lahti lasknud sellest kodanlikust ühiskonnast. Ja ma rääkisin ühtede kaheksakümneaastaste saksa daatidega Malaisias, kellel oli hästi ilus, puhas, hoolitsetud kuunar. Nad olid tõesti juba kohe-kohe minemas, mehed aga siiski veel lõbusad ja nad ütlesid, et nad ei ole 30 aastat kodumaal käinud ja ei kavatse minna ka neid absoluutselt ei tõmba. Ma pean ütlema, et mul käis ka see mõte peast läbi see lahti haagitus. Seda nad kõik kiidavad. Enamus neist on siiski keskmiselt intelligentsemad inimesed, ehk siis nende, kuidas nad lauseid moodustavad, millistest asjadest nad mõtlevad. See on tähelepanu, väärne on minu meelest. Jätkab Mati Heidmets. Tänapäeval on, ma kujutan ette ka ümber maailma purjetamise üks põhimõtteline erinevus siis on see, et sa saad ikkagi interneti kaudu koduga mingisugust sidet hoida. Nüüd minu küsimus on see, et kas see toetab või takistab, see toetab jah, aga ütleme näiteks, kui rääkida lahti haakimist, siis enne väljasõitu väga paljud inimesed küsisid, et kuidas su naine lubab sul minna. Ja ma ei osanud muud öelda, et ega ta öelnud hopsassaad rull afeyssessa vaid jäi väga kurvaks mõistagi. Aga noh, mis teha, mis teha, et ma tundsin, et ma pean minema ja nii edasi eksis, lahtirebimine või lahtiühendamine oligi tegelikult kõige raskem hiljem kui sa oled juba eemal, siis siiski tänu tänapäevastele sidevahenditele on üsna kerge leida kontakti koduga isegi lagedalt vaikselt ookeanilt saab helistada. Ja see ikkagi nagu toetas sellist niisugust sisemist tasakaal ja just, et, et kui sa olid kuulnud korraks ütleme, lähedase inimese häält, sest said nagunii palju energiat ja jõudu, et seda raske kirjeldada. No samas ütleme see, kes oli kodus tema jaoks ei olnud see kuigi lõbus. Et ma aeg-ajalt siis otsisin nagu kontakti. Tal oli hea meel, et mul tervis on korras ja, ja nii edasi, aga teda praktiliselt üldse ei huvitanud, kus ma olen või, või kellega ma olen või mida ma teen, et sa lihtsalt kannatas. Hambad ristis, selle aja ära. Mis oli kõige olulisem asi, mida sa enda kohta teada said, mida sa varem ei teadnud? Noh, et ma tegelikult see, mis ma teada sain, oligi just nimelt see ühiselu ühiselu väga kitsal territooriumil, ma tulen sellega toime. Ma arvasin, et ma ei tule tegelikult nii kergelt ja ma pean ütlema, et noh, ma olin kuulnud eelnevalt jutte, kuidas sellised tülid, kui sa saavad jahtides, aga mind just nagu on see huvitanud, et kuidas ma sellistest situatsioonidest välja tulen, noh näiteks siin ma mäletan üks lennuki madrustest rääkis loo, kuidas nende pinged siis meeskonnas kasvasid niimoodi, et üks mees tuli vahist ehk siis rooli vahista kestab umbes kolm tundi. Umbes täpselt meil oligi kolmetunnised, vaid mõnel on lühemad, mõnel pikemad. Ja pani oma siis purjetamiskindlad lauanurgale, need on sellised ilma sõrme osteta, sellised nahast kindad ja teine mees siis, kes läks siis lahti? See sai kohutavalt vihaseks, ütles, et siin on minu kinnaste koht. Et meil õnneks sellist Jägelust ei tekkinud või, või isegi sellist, ütleme noh, kuidas öelda, sellist lahtist tüli, pingeid oli ja väikest sellist irisemist, aga sellist lahtisest tülist me suutsime nagu hoiduda ja tegime seda teadlikult, ehk siis me olime selleks põhimõtteliselt valmistunud, et kui selline tüli lahvatab, siis võib kogu reis pooleli jääda, et ütleme ikkagi meeskond laseb jalga lihtsalt noh, ei ole ju võimalik kuude kaupa elada koos pärast seda või ära leppida, see on välistatud minu jaoks, tähendab, ja ma nüüd sain teada, et ma olen suuteline siis eksisteerima väikesel territooriumil koos inimestega, kellega ma vabatahtlikult tegelikult ütleme, territooriumi ei jagaks. Ja tänu sellele, et meil käis sealt laevalt nii palju läbi külalisi Eestist, kes tulid, siis oli iga kord, kui nad tulid oma pampudega siis oli kõikjale värske, nagu me oleks äsja alustanud uut reisi. Tere, tere jälle kõik veel oli ära koristatud. Tulge peale, vaadake, siin on see siin on tooja, siin me teeme niimoodi, siin me teeme naamoodi ja ja noh, ütleme meil on kombeks nii ja naa ja see võttis sageli aega terve nädala, enne kui asi jälle tagasi rutiini vajus. Ja rutiin selles mõttes, et sa ei häbenenud enam neid uusi tulijaid ja see, ma arvan, päästis meie sõidu paljuski. Et oleksime neljakesi sõitnud, siis meil oleks kindlasti olnud see küsimus teravam. Kõige tähtsam selle reisi juures minu jaoks on see, et maailmas on veel tohutult palju vabadust ja vaba territooriumi kus elada ja olla ilma rahata. Siis tohutu tohutu territoorium, tohutu hulk lisaks merele veel mereveele või merepinnale, mis kannab laeva, on lisaks veel kuiva maad, kus on piisavalt sööki-jooki, peavarju, see on kõige tähtsam tõdemus ehk siis maailmas on veel täiesti kolossaalsed hulgal seda järgi, kuigi tundub, et enam ei ole, kõik kohad on täis. Me nägime selliseid inimesi, kelle käed ei ole, no kes on umbes sama vanad kui mina või isegi nooremad, kelle käed ei ole elu jooksul raha puudutanud. Rahapaberit, raha, münte või midagi 21. sajandil. Et see pani mind kõige rohkem mõtlema, ehk siis alguses ma läksin sinna nagu purjetama või nii et maailma purjetanud lained tuul puhub, üksusel tuleb seal neid kaltse sikutada ja palakesi timmida ja nii edasi ja, ja roolis seista ja kõik, aga varsti see kõik ununes mul ära. Nagu me sõitsime üle ekvaatori, siis alla lõunamerele, nii hakkas nali peale sisuliselt ja me tagasi üles sõitsime ekvaatorist, siis lõppes nali, et see oli nagu reis ajamasinasse. Ja ma poleks uskunud, aga noh, midagi taolist kogenud ma arvasin, et see on noh, mängufilmides niimoodi või ajalooõpikutes või teatmeteostes või mis kirjeldavad mingeid kaugeid maid. Aga et ma oma silmaga näen kiviaega näiteks. No kui inimesel on kivikirvest, saate aru millega ta toksib. Noh, ma poleks uskuda, et midagi taolist on noh, võimalik, et see mats on nii kõva sellele meelekesele, et sa jääd nagu nokkima, nagu öeldakse, eesti keeles. Sa jääd naguniimoodi kukutades, kas pilk Eestile tänu selle kivikohtumisega kuidagi muutus ja loomulikult loomulikult muutused. Eesti rahvas, Eesti riik, minu isikliku arvamuse kohaselt kuulub maailma kõige arenenumat rahvaste perre kõige arenenumat riikide hulka. Kuidas meie väike rahvakild sellisesse situatsiooni jõudis ja samas mingisugused mitmekümnemiljonilised rahvad elavad sellistes tingimustes, mis meie jaoks täiesti arusaamatu. Ma ei tea, kuidas see juhtus, peaks küsima mõne targema käest. Külm ilm ikka ja külm ilm, täpselt et külm ilm on kindlasti üks tähtis tegur selle juures ja ma jõudsin selle tõdemuseni juba Atlandi ookeanil ülesõidul Sis, Kanaari saartelt, barbadose saarele Kariibi meres, see kestis 14 ööpäeva atlandil, siis puhus kuum tuul. Ma ei olnud kunagi varem kogenud, et kuum tuul puhub merel meronomaati, tuul on jahedam kui maal, aga seal puus kuum tuul, nii et mitte midagi peale lühikeste pükste jalas hoida ei saanud. Ning algusesse tundus vahva. Ja me isegi päevitasime ka mõne päevaga, me saime aru, et see ei ole õige, mida me teeme ja kobisime ära varju alla. Ning veel mõned päevad edasi, ma sain aru, et mu mõistus ei tööta enam. Et ta töötab ainult lühikest aega hommikul no ütleme poole kaheksast üheksani ja õhtul siis ütleme poole kaheksast siis kaheni öösel, kui siis minu vaht oligi 11-st kaheni hommikul 11-st kaheni ja siis öösel 11-st kaheni. Kõige paremini töötaski mu aruõhtuses vahis, kui ilm oli natukene jahedam mõni üksikkraad jahedam, tundsin, et ma olen jälle mina ise. Ma olen iseenda peremees, mul on mu enda mõtted jälle tagasi ja mida rohkem lõunasse me läksime, seda sagedamini Läks psüühika, selle nii-öelda stand-by seisundisse, kus mitte ühtegi mõtet ei ole peas. Sa istud tundide kaupa, ilma, et sa mitte midagi mõtleks. Iseenesest väga selline, ütleme, joovastav seisund. Aga kui sa sellest seisundist välja tuled ja vaatad, oh pagan. Neli tundi on möödas. Hohoo, siis sa saad aru, et kuidas saab võimalik olla, et Eestis mitte kunagi sellist asja nagu ei ole kogenud. Et see kuumus, soojus, see hoiab seda inimarengut tagasi. See on päris kindlasti väga tähtis tegur, mis inimarengut ei soodusta. Kuumus, niiskus ja kuumus. Ta ei sunni inimesi tööle, ta ei sunni inimesi mõtlema, väljapääsu otsima. Õppima. Selleks ei ole vajadust, lihtsalt su kõht on täis, sul on soe ja sul on hea, sul on lõbus, sa ootad ära, millal see kiiska päike alla kukub, siis on hommikul ja õhtul ütleme tund-poolteist, kuni kaks on võimalik mingit tööd teha hädapärast ütleme seal natuke aias kõpitseda paari taime, mis söögi annab natukene pilli mängida, laulda kirikus ja ongi kõik, lihtsalt elad. Kas seda tüüpi olukordi ja seda tüüpi reise on lihtsam ette võtta ta siis, kui on ühesooline meeskond või kui ta on nii-öelda segu, Xen toetab või on keerulisem. Minule isiklikult meeldis, kui oli meeskonnas ka naisi, käis üksikuid naisi, selliseid seiklejaid, lihtsalt ostsin pileti ja tulid ja siis teised naised siis tulid koos oma abikaasadega ja iga kord, kui mõni naine oli laevas, siis kõik mehed nagu olid hoidsid selga sirge ja tõmbasid kõhu sisse oma suure mao ja koristasid enda järele, vaatasid, et nad ei haiseks ja ja kõik see söögi valmistamine ja köögi korrashoid ja kõik see nagu oli parem nagu kogu õhustik oli minu meelest nagu viisakam. Kui oli ainult meestekari, et siis ikkagi varem või hiljem läks nagu räpaseks pisut ja selliseks lohakaks, nagu see elukene meil seal peal. Ja teisest küljest jällegi, kui juhtus olema mõni mõni naine laevas kellest seal mõned madrused näiteks olid huvitatud, olid huvitatud noh, kui isased näiteks näidata välja, kui tragid ja tublid ja tugevad ja, ja targad ja nii edasi nad on, et siis muidugi see muutus tüütavaks või see läks üsna ruttu tüütuks ja üldjuhul need naised tüdinesid ise esimestena. Aga noh, nagu alati mehed on nagu kuked, nad peavad siis nagu näitama välja, kui vaprad ja vahvad ja nii edasi on. See oli nagu miinus sellel naistelaevas olemisele, aga üldiselt minule meeldis, kui oli mõni naine. Meil oli siin just eelnev loeng, kus psühholoogiadoktor Eva-Maria Kangro rääkis lähisuhetest inimestega, kes on siis mõnda aega pikalt eemal ja ta ütles, et huvitav on see, et inimesed mõtlevad selle peale kui raske on see osa, kui me oleme lahus. Aga tegelikult suhtele üks raskemaid osasid on just see, kui inimene tagasi koju tuleb. Ehk siis saada hakkama uuesti inimesega, kes on väga pikalt eemal olnud, et ka teile küsimus üleüldiselt lähedastega sõpratu. Aga kas see oli ka teil sarnane, et raske oli pigem esse tagasi olemine tagasi kohanemine? Ei minu jaoks oli see väga kerge ja selline joovastav. Ma mitu päeva jäid majast välja, üldse kodust käisin kõik toad läbi ja garaazis käisin, vaatasin ikkagi, minu asjad on siin igal pool. Minu tööriistad ja minu suusad ja minu riided kapis ripuvad. Mida ma ei olnud juba aasta-poolteist aastat, noh, meil ei saanud üldse riideid kanda, me ei saanud peale lühikeste pükstega midagi, ei saanud selga panna. Kõik see oli minu jaoks fantastiline, istud oma diivanil ja lähed oma siis vannituppa, paja lased lõputult magedal veel omale peale loe. Keerad seda soojemaks, külmemaks on niivõrd fantastiline. Siis, kui kogu külmkapp on sinu päralt. Kõik asjad, mis sa võid võtta, sa ei pea arvestama teistega küsima, kas keegi veel tahab seda õlut või kas keegi tahab seda viimast vorsti lõikumis kohe-kohe halvaks läheb. Ja, ja siis noh, ütleme ikkagi oma voodi, täpselt seesama voodik, täpselt seesama arvas naine seal kõrval. Ja lapsed teises toas seal ja koer oli küll vahepeal ära surnud, aga, aga tema lõhna, tema karv oli veel kõik kohad täis, nii hoovis kui garaazis ja toas ja me jõudsime tagasi seitsmeteistkümnendal juunil ja 23. juunil oli siis väikeste lõõtspillide Ühinguga meil üks avalik esinemine nõmme basseinide juures ja seal oli väga palju inimesi koos, kes tulid lihtsalt pidutsema. Ja noh, ma ei olnud ammu nii palju inimesi näinud. Seisin seal oma pilliga seal laval, seal mikrofoni ees nagu praegu ja mul oli kasvanud seal viimase poole aasta jooksul suur habe, selline üsna suur. Mul ei ole kunagi sellist habe olnud varem ja vuntsid ja ja ma ei tahtnud seda ära ajada, sest et muidu oleks jäänud lumivalge sealt alt. Ülejäänud nägu oli mul nagu ära kärsanud ja ma mõtlesin, et kui ma lähen lavale, siis on nagu tobe, kui mul pool nägu on, lumivalge pool on nagu ära kärsanud, et las ta siis olla seal näos tulin lavale ja siis mõtlesin, et nüüd peaks vist hakkama laulma. Kui siis ma nägin, et inimesed nagu vaatasid mind niimoodi, seal oli erinevas eas inimesi niimoodi vaikselt nad vaatasid ainult mind niimoodi. Ja siis üks jõmm karjus mulle, et ajama ära kurat. Ja siit lava ees siin seisis üks vanem naine ütles, et, Siis ma olin nii suures segaduses, et et mul ei tulnud hästi meelde, kuidas need võtted seal kitarri peal õigupoolest, et kuidas seda laulu lauldi, et. Et see oli selline kõige suurem segadus, et kui ma sellest hiljem üle sain, siis ma olin klõpsti tagasi argielus, et mul ei olnud rohkem mingeid ütleme, selliseid raskeid üleelamisi või, või selliseid sisseelamisi või seda ei olnud. Minul isiklikult, et see lahtiühendamine oli minu jaoks kindlasti palju, palju raskem ärasõit Tallinna lahest väljasõit, see oli nii raske, ma olen ma saanud hingata tükk aega Naissaarenukini, ma ei saanud praktiliselt üldse hingata. Et see oli mati singel, ma kopsu ülemise otsaga. Niimoodi sa hingata, ainult siis mõtlesin, et noh, et midagi on kurku läinud või mis pagana naasen, aga tasapisi nagu läks jälle normaalseks. Kas sellist asja nagu hirm või surmahirm? Jah, oli küll, eks me kõik olime selleks valmistunud, et võib juhtuda midagi taolist, mis lõpeb fataalselt kas meile või kõigile või osale meist. Mis veelgi hullem, mõnele meie külalistest, sel juhul meie oleksime vastutajad olnud, oleksime süüdi olnud. Sellega me olime eelnevalt arvestanud, et midagi taolist võib juhtuda ja püüdsime siis kõik nagu riskid minimeerida. Jälgisime hoolega ilmakaarti, planeerisime neid pikemaid ülesõite aga siiski üks imelik asi on see, et inimene harjub ära surmahirmuga. See on üks väga veider asi. Ja kõige suurem hirm tegelikult minul oli teisel ööpäeval siinsamas, meie kodusel Läänemerel, Me olime seal Gotlandi all. Gotlandil siis sõitsime Ölandi poole, oli umbes teine ööpäev vist või ka kolmas, ma ei mäleta enam. Igatahes oli seal tuult, oli umbes 24 meetrit ja lained olid siis noh. Väiksemad lained olid siin laeni suuremad, veel pisut kõrgemad ja need ei olnud sellised mõnusad lained, kus sa hulbid, vaid nad nagu lõhkusid laeva või laev kukkus sealt laineharja pealt, kukkus sinna kahe lainevahelisse nuku. Ja iga kord, kui ta kukkus üle selle laineserva see 15 tonnine laev, 20 isegi siis käis kohutav ragin ja pauk ja kogused taglastuse, kõik värises ja mürisesid ranises. Kõik asjad kukkusid ja vett tuli läbiluukidest. Ühesõnaga kõik voodi oli ligemärg, oli äärmiselt külm, kõik riided olid märjad, magasin paksult riides, müts peas, kummikud jalas, magasin teki all mitme teki all ja paljud olid merehaiged ja oli veel öö ja liiklus väga tihe, muide Läänemerele on väga tihe liiklus, ülitihe. Sa pead kogu aeg valvel olema, aga kui näiteks kui sa oled vahimadrus, eks ole, sa vastutad teiste magajate eest, kes parasjagu kas on merehaiged või magavad ja sa oled roolis ja ise tunned ka, et sa ei ole adekvaatne enam. Et ots on juba kurgus ja ei näe nagu hästi pimedas jälgida ainult seda elektronkaardi, ekraani, radarit ja aisi. Et siis tekib siiski surmahirm, et sa keerad midagi nässu, midagi läheb totaalselt valesti. Sobud, mis veelgi hullem, et sa satud merre, teised upuvad ja sina ujud kuidagi välja, et sellest enam hullemat ette ei osanud kujutada. Aga mida aeg edasi, seda vähem tuleb meremehele meelde, et ta on surelik, ehk siis iga kord, kui surm on sulle lähedal, sa tunneta küll ära, sa näed teda siinsamas seismas. Aga sa võtad seda väga kuidagi kergelt ja paratamatusena, et see on üks imelik asi, ma arvan, inimese psüühikas, et ta sellise asjaga ära harjub ja seda muide võimalik isegi nautida. Vot see on veelgi kummalisem. Ja noh, nagu me väga hästi teame, on selliseid inimesi, kes nagu meelega topivad ennast sellistesse situatsioonidesse kus surm seisab neil samas siin kõrval. Seda ma ei teadnud varem, et seda on võimalik nautida. Jututeemad laeval siis on põhiliselt teatud lood, millest sa kindlasti tead, et need lahutavad teiste meelt. Ja improviseeritud lugudest siis meeste seltskonnas on põhiline on siis Vene sõjavägimalev malevapäevad äri ja autod. Need neli teemad olid nagu ütleme siis, kui oli ainult meestekari koos, siis nendel teemadel ei jäetud kunagi diskuteerimata minu jaoks see oli tüütu, kõik need teemad olid minu jaoks kõik tüütud, et inimesi, kes olid võimelised ja soovisid väidelda mingitel igavikuliste teemadel. Neid inimesi oli vähem kui ühel käel sõrmi. See oli minu jaoks nagu raske või naa. Minu kui kunstniku Tubja jaoks minu jaoks lõputud vene sõjaväelood, lõputud EV lood, mis auto kellelgi on, kuidas ta oma mingisugust äriskeemi on ellu viinud või täide viinud, et minu jaoks need ei olnud põnevad teemad. Aga põnev oli kuulata inimeste siis lugusid, millest nad teadsid, et need lahutavad teiste inimeste meelt, päris kindlasti nad on enamasti lõbusad lood ja ütleme, kui rääkida siis meie põhimeeskonnaliikmetest neli inimest, siis me kõik teadsime teineteise lugusid peast. Ja iga kord, kui see, noh, ütleme jutukest veeretati laua ümber seal ütleme, kaheksa kuni 10 meest istus või oli seal mingi napsitamine või nii et siis, kui jutt kaldus juba mingis suunas, sa teadsid, et kohe-kohe ta räägib selle loo ja tuligi see lugu hakkaski peale ja siis alati noh, need teised, eks ole, kes teadsid, nüüdse lugu tuleb, ootasid, mismoodi ta tänasele, kui palju ta juurde valetab, kui palju ta ümber sõnastab, mismoodi ta vormib brändi. Et see oli väga nauditav lõpuks. Ja noh, kuni selleni välja, et me hakkasime nii-öelda tingima, kui keegi külaline rääkis mingi loo noh, oma elust, mis meie jaoks oli uus ja värske ja naljakas ja nii edasi, siis me ütlesime oosse pole midagi. Kuule, räägi oma see lugu ära. Ja siis noh, mul oli palju lugusid, siis ma näiteks või, või, või, või siis meie kapten Donald rääkis oma loo, kuidas on palju kihvtim. Et, et see oli naljakas, nende lugude jutustamine, see oli üks tore asi, et need lood olid just nagu tõesti nagu kuuldemängud või selline monoetendus või. Kui sa kirjeldasid seda seltskonda, kes istus kajutis, rääkis malevast, ärist autodest ma tea lipsusõlmedest printsist, millest kõigest printsist ja lipsusõlmedest mitte kordagi igal juhul, kui sul on silme sega ja siis see, kui sa jõudsid sinna ekvaatori äärde, mille puhul sa ütlesid, et siis hakkas nali peale, et olid need inimesed, kes olid kivikirvega, et mille poolest need kaks seltskonda sinu arvates erinesid, need, kes olid kivikirvega ja need, kes rääkisid autodest See on selline filosoofiline küsimus, et me võime arvata. No siiski, ma arvan, et see on nii, ma ei ole 100 protsenti veendunud, aga lihtsalt tänapäeva inimesele, eks ole, nagu meie meil on rohkem peas informatsioon, meil on rohkem mälestusi, teadmisi, informatsiooni kui neil, nad on oma elu jooksul sama pika elu jooksul talletanud vähem vähem informatsiooni kui meie kõik need esivanemate lugulaulud, mis võivad olla tuhandeid lehekülgi, kõik nad ei tea seda, ainult terasemad teavad neid lugulaule ja hoiavad säilitavad seda pärimust, enamus on siiski elavad noh, mõtlen, et seda on nagu vastik võib-olla teil kuulata või mõne inimese noh, ütleme siis mõni inimene protesteerib selle vastu, aga ma ütlen, et ma päris tihti seisin silm silma vastu inimesega, kellega mul oleks olnud rohkem võimalik läbida kui oma hundikoeraga. Ehk siis ütleme oma hundikoeraga, ma rääkisin tihti 10 minutit ja niimoodi vahest, kui oli tuju noh, viis minutit ikka räägid. Aga ma sain aru, et noh, et kuigi me mõlemad suudame temaga mingil määral kommunikeerida kas käte abil või sellises primitiivsuses inglise keeles. Siiski, meil ei ole tegelikult olulistest asjadest võimalik rääkida, ehk siis need on, mis minu jaoks ja mis on tema jaoks olulised, et me kumbki ei tea seda. Minu jaoks on olulised asjad, on füüsika, keemia, bioloogia, matemaatika need ikkagi reaalteadused selles vallas ikkagi inimene erineb loomadest. Ja noh, minu jaoks on üks huvitav asi oli aastaid tagasi, ma sõitsin ühele kontsertreisile Lõuna-Eestisse tillukeses mikrobussis koos muusikute ja ühe lauljannaga, kes oli siis veendunud kristlane ja noh, nagu ikka muusikud autos latravad. Ma ei tea, kuidas see juhtus, igatahes läks jutt tarvinismile. Mina seda ei põhjustanud igatahes. Ja korraga see naine nagu sai väga vihaseks või noh, ta ärritus tähendab, et ei saanud väga vihaseks, ärritas ja ütles mulle, et võib-olla sina, Marko, oled ahvist arenenud, aga mina mitte. Ja siis ma sain aru, et ma pean vait jääma ja rohkem me ei tohi enam edasi rääkida. Ja siis mõne aja pärast, viis minutit hiljem ta ütles, et aga, aga ütle siis kui inimene on ahvist arenenud. Miks tänapäeval enam ahvidest inimesi ei arene? Ja ma ei osanud vastata. Ma ei teadnud vastust. Nüüd ma tean, areneb küll, kogu aeg areneb, see on katkematu protsess. Ja selle nimi ei ole ahvist inimeseks arenemine, vaid see on kogu loodus areneb. Kui me vaatame näiteks linde ja loomi, kuidas nad kohanevad inimeste eluga. Mul oli aastaid maja ees, hekis oli harakapesa. Kevadel nad hakkasid pesitsema, talvel oli vaikus, aga kevadel jubedalt kädistasid ja iga aastaga läks neetud Kädin järjest suuremaks. Kuni ma ühe korra läksin vaatama, mis asja nad seal teevad. Siis tuli välja, et nad olid ehitanud sellise 200 liitrise pesa. See on selline mõnus linnupesa, nagu me ette kujutame, selline kult vaid see oli seal kahesajaliitrine, selline suur kookon, kust ühest august sai sisse, seal oli palju Arakaid, parasjagu oli suveaeg ja ma ehmatasin sellest ära, ei olnud sellist asja varem näinudki, see jäid nagu lehtede varju. Aga siis tuli sügis ja lehed kukkusid ära ja ma sain seda kookonid nagu siis lähemalt silmitseda. Ja veel järgmisel sügisel, siis ma võtsin, saagisin selle kookoni sealt välja, tassisin kaalus mingi 50 kilo. Tassisin lagedale, sain seda lähedalt vaadata, mismoodi see on ehitatud ja selles oli, ütleme siis, umbes 50 protsendi ulatuses kaasaegseid materjale mis ei idane ega mädane, mida saab pärandada põlvest põlve. Ühesõnaga selliseid theme, oksaraag, käsi ja seda oli ka muidugi, aga, aga põhiline oli ikka siiski plastik, alumiinium või vasktraat, kivivill ja nii edasi, ehk siis ta oli täiesti teadlikult valinud materjali, mida järgmine aasta ei pea jälle uuendama, hakkan. Sõnana ta teeb munade jaoks kahtlemata paneb need udusulgedest teeb siukse pesa, eks ole, et see oleks ikka soe ja kodune, aga ülejäänud siis hoone, see on ikkagi sellistest materjalidest, sa ei pea iga aasta seda jälle hakkama nullist ehitama. Et see on hämmastav, rääkimata siis veel teine lugu mügrist, rotist, kes elas mul garaažis. Mul oli üks pakk, seda ehitusvilla kinnine pakk, mis jäi üleehituses, tuli lae alla kõrgele riiulile tõstetud ja ükskord ma mõtlesin, et mul ei ole seda vaja viinsel õige, ma tea kuhugi ära tõstsin seal alla ja siis nägin, et see on nagu puruks näritud. Ma olin ammu näinud seal toimetamas sellist suurt mügi ja ma imestasin, miks see mügri nii suur ja kohev on, siis ma sain aru, et ta on ennast söönud suureks neist koera kraanulites, tahan varastan koera kausist, neid graanuleid, ta oli nagu angoora tohutult paksta jõudnud joosta ja siis ma taipasin, et see ongi tema koduse kivivilla back. Võtsin selle ettevaatlikult lahti, seal oli viie kuue toaline siis selline süsteem välja arendatud, seal oli toiduladu, kus need graanulid olid, seal oli peldik, seal oli magamisruum ja nii edasi, et kõik oli tal kenasti ära jaotatud, sinna selle paki sisse. Ta oli ülejäägi välja tassinud. Ja mis ma siis nagu enda jaoks olen välja mõelnud, ongi see, et pidevalt areneb nagu ahvist inimesi. See on selline ühtlane protsess, see, et mõned inimesed on kaugele eest ära läinud, see ei loe midagi. Noh, ja ma ütlesin jah niimoodi, et mind ei huvita enam teised kultuurid, teised maad, rahvad, see tõesti enam ei paku enam pinget või noh, nagu reisimine või nii ei ole enam, elevust tekitab minu jaoks. Minu meelest on kõik inimesed täpselt ühesugused. See, et meil on erinev nahavärv, erinev teadmiste ja informatsiooni hulk, erinev elatustase või erinev maailmanägemist ei loe mitte midagi, põhiolemuselt on kõik inimesed, kõik, kõik olendid, keda me nimetame inimesteks, kõik on täpselt ühesugused, mingit vaetiale. Enne seda reisi. Siiski töötasin teatris väga-väga pingsalt ja teater on oma parimatel hetkedel suurem kui elu. Aga üldiselt ta siiski tundus, et ta jääb nagu päriselule alla või päriselu on huvitavam. Ja seal reisil olles ma nägin seda päriselu, mis on tõesti 100 korda huvitavam kui ükskõik milline maailma kõige parem teater. Aga siiski lõpuks ta muutus anatoomiliseks teatriks lihtsalt kõik see, mida ma nägin ja kuulsin ja kogesin, muutus samamoodi anatoomiliseks, teataks, et nüüd ma olen tagasi teatris jälle ja otsin nagu võimalusi, kuidas teha seda niimoodi, et oleks suurem kui elu. Kõnelesid näitleja Marko Matvere ja Tallinna ülikooli sotsiaalpsühholoogia professor Mati Heidmets. Ööülikool tänab. Eesti meremuuseumi saate valmistasid ette Külli tüli ja Jaan Tootsen. Raadioteater 2013.