Kairi Look Piia präänik ja bandiidid. Kuulete järjeloo, viieteistkümnendat osa, Piia ja Villem lahendasid majas toimunud varguse saladuse. Selgus, et salapärase naabri Siimsusi vanaonu Alfretsusi on endine tsirkuseakrobaat. Ta varastas Jack'i vilepilli selleks, et Siim Susi saaks mustkunstieksamitrikkide jaoks jäneseid treenida. Vanaonul keelati omalajal tsirkuses töötamine, sest ta varastas esteid selleks, et müügist saadud rahaga nälgivaid tsirkuseloomi toita. Seal lihtsalt läks nii seletas vanaonu hiljem, kui nad Jack'i toodud mets sõid maa poole, varas, need ehted polnud mulle. Tsirkus vaevles rahahädas. Me olime pankroti äärel, kõige halvemas seisus olid karud. Karud. Hüüdis tšak. Karud noogutas Alfred. Toiduraha oli otsas. Nad muudkui kõhnusid, läksid lõpuks täitsa nuudlikuju. Mis karuse selline on? Siis ma otsustasingi, jätkaik, mina aitan. Jack noogutas. Ta oli vanaonuga samal lainel. Tookord ma läksin ka aknast, jätkas Alfred. Aga valvur, nägija kutsus politsei minna peeti kinni, abistati kongi. Kohtus ei uskunud mind mitte keegi. Tsirkus keelas karudest rääkida. Näljutamine polnud lubatud. Nii ma jäingi süüdi, sain trahvi ja mind lasti päevapealt lahti. Kurb. Ohkas Villem. Mis trikke sa tsirkuses tegid? Kõiki hüüdis mees. Ma olin superstaar, tagurpidi saltod ja hüpped üle lõkke. No tiigrite kar ratsutasin ka seda tegin mal hääl jalal. Vaheaegadel neelasin mõõku, neid läks iga kord mitusada. Poobleeg armastas mind palavalt. Aga oota, mis karudsay? See, kas check vahele? Carrotkosusid, ütles Alfred, kui tsirkus pankrotti läks, laske nad vabaks. Mõned läksid metsa ja teised loomaaeda, seal võis süüa palju tahtsid. Super uudis. Küüdis check. Minu väga muretsesin, et koorile nuudel. Mis loomaaed, nemad läksid, mina tunnen meie loomaaiakarud, mina neile pilli mängin. Karudele. Imestas Alfred. Piia noogutas. Sellepärast ta oligi mures, et karud kurvastavad, kui ta enam ei käi. Mul nüüd jälle mängin, kostis tšekk. Mina homme, läen. Kes veel tuleb? Meie tuleme. Lubasid, Piia ja Villem. Jack vaatas paluvalt vanaonu. Olgu pealegi. Kostis Alfred. Karud annavad andeks. Järgmisel hommikul suunduski. Skond loomaaeda. Puuri juures läks Jack'i nägu naerule. Ta sai karudega kohe jutule. Millest nad räägivad? Küsis Alfred. Pole aimugi Su karude keel, ütles Piia. Seejärel võttis Jack taskust vilepillikarud, mõmisesid erutult ja jäid tasa. Jack köhatasin tõstis pilli suule. Karude silmad lõid põlema. Viimaseks viisi jupiks tõusid nad püsti ja õitsesid kaasa, käpad õlgadel. Lõpuks kõlas tormiline aplaus. Jack kummardas. Seejärel vestlus jätkus. Seekord eesti keeles. See tubli mees toimule pill Tagoogil, ütles Jack. Minu raha nüüd, teie olete temaga lahked karud. Kas diil? Karud noogutasid? Alfred punastas, Oit, see on sinust kena. Ei tänuväärt laksest chect talle matsu selga. Sina minu sõber oled, kui ma saan ka kunagi aidata, pomises vanana. Jack raputas pead, aga jäi siis mõttesse. Luu. Võib-olla on üks asi, kummardas ta lähemale. Mulle kuluks ära inimene, kes ronib karu seljas üle aia, sosistas tšekk. Vanaonu pilgutas silma. Kokku lepitud. Järsku astus üks karupuuris lähemale, seletas ja vehkis käppadega. Ei või, olemu. Hüüdis Jack. Kas sina kindel? Karu noogutas ja tegi soojendus kükki. Kõigi silmad olid temal. Siis tõstis ta esikäpad, vedrutas jalgadel ja kargas kõrgele õhku. Karu lendas üles nagu püssikuul. Tegi basseini kohal vinge salto ja maandus teisel pool vett ühel jalal. Kõik jäid vaikseks. Alfred astus lähemale ja pilgutas uskumatult silmi. Mihkel. Sinor, küsis ta. Karu vaatas, Jack tõlkis. Taun Mihkli pojapoeg. Ta soovib sünthanoro. Ürtsa karud päästsid. Ta on sinust palju kuulnud. Vanaonu vaatas pelglikult trellide vahele pistetud käpa. Siis astus ta lähemale ja lõi Mihkli pojapojale patsi. Põder kõrval puuris lasid puuksu ja keeras magama. Raamatu Piia präänik ja bandiidid kirjutas Kairi Look, luges Ülle Kaljuste. Režissöör on Tiina Vilu, helirežissöör Külliki Valdma.