Tere õhtust, minu nimi on Kalev rajandum. Kui nüüd Jaan Tootsen mõni aeg tagasi selle ettepaneku mulle tegi, rääkida rahvuslusest, aga eriliselt eestlusest, siis muidugi esiteks see ettepanek tundus pööraselt ahvatlev noh, pool tundi hiljem ta enam nii ahvatlev ei olnud ja mida aeg edasi, seda vähem ahvatlevam. Miks muidugi üldmõistet paraliseerivat, mida vähem informatsiooni, seda rohkem tähendust ja rahvuslust, et sedasorti niisugune imaginaarne peaaegu tühi tähistaja ju on. Ja kui nüüd püüda seda imaginaarselt tühja tähistajat sinna täna õhtul mingilgi viisil sisustada, siis ma pean küll ütlema, et on esimeses järjekorras ainult noh, niisugused kummitused, tontlikud, kummitused, sõnad kummitavad pildid kummitavad sõnad nagu sallimatu, depressiivne, hirmunud, vägivaldne, kurnatud, apaatne, abitu, edev, rumal-ahne, tige, kuri, seksistlik, rassistlik, mida küüne homofoobne, ksenofoobia ja nii edasi ja nii edasi. Keelekasutus viitab üsna üheselt teatavale sugusele, haigusele või Botoloogiale. Meid hetkel ei huvita, kas on siis mõtleja haige või on mõtlemise asi haige. Või on tegemist mingi eriliselt niisuguse rafineeritud masu patriootilisi sündroomi ilminguga noh umbes nii nagu Friedrich Nietzsche surematu saksa sõim tema ektse hoomas või siis ka akadeemik Gustav Fonnani vööride Gustav Naan, akadeemik Gustav Nani. Ilmselt mitte nii surematu Eestis võim kunagi möödunud sajandi viiekümnendatel. Pildid kummitavad Gogoli sinel, see ei ole nüüd Sergei Prinny ja Larry Page'i kool, mida üldiselt guuglina tunneme, vaid vene kirjanik Nikolai Gogoli jutustuse siin jõel kus siis peategelaseks on mingit sorti väiksemat sorti suhteliselt vaene riiginõunik, salanõunik, võib-olla isegi ta kultuurinõunik, kes käib 20 aastat ühe ainsa Sinialiga ajase seinal, kulub ta lõpuks nii läbi, et kui ta lõpuks siis läheb oma ratsapöörduses rätsep ütleb talle, et see asjandus on täitsa pude. Nii kui nõelaga puutud, vaatajat lagunebki koost ja kangelane on sunnitud tellima uue sineli, kogub raha, aastakese, hoiab kokku ja lõpuks on see uus sillal tal esimest korda seljas õnnetuseks, kui see uus seinal on tal esimest korda seljas sesse, röövitakse ta sillast ära ja meie kangelane, see riiginõunik või kultuurinõunik sureb meeleheites. Nagu näete jällegi mingit niisugust kriitilist imago analüüsime, ka siin ei vaja tegemist on noh, niisugusse võrdlemisi pehmelt öeldes nii selliseid ontlikke ebameeldiva pildiga, seega sõnad kummitavad, pildid kummitavad. Ja kui nüüd tänane oleks mingit sorti nisugune performans või happe ning või, või projekt, siis maa peal kirjastaksingi ta muidugi pahaendeliselt, aga ikkagi elegantselt loomulikult inglise keeles. Estonia saun, eks, eks kui me nüüd tahame seda tõlkida, mis me saame, noh, lotendav Estoneerunud eesti meie riigi, meie maa inglisekeelne nimetus võimaldab niisugust sõnamängu Est Houn, eks, eks seal, kus siis e-olgu suur või väikene tähistab kõike, mis on eesrindlik, progressiivne, efektiivne, kasulik, kiirem, odavam ja parem. E-demokraatia, e-riik, e haldus, e-tervishoid, e-ained, e-pangandus, e põllundus rahandus ja nii edasi. Ja kui nüüd Martin Luther King millalgi poole sajandi eest võis pateetiliselt õhata ajavad Tõiv pidades silmas siis mingit niisugust eriliselt võrdselt rassiliselt täiuslikult võrdset, sest Ameerika ühiskonda, siis meie tänased e-fanaatikud näikse vähemalt sama pateetiliselt õhkavad. Saiber triim Haven juurortele nätik Triin pidades silmas ilmselt mingit siis täiusliku Eesti kolm punkt null nüüd Stoun, selles keelemängus või sõnamängus on meile kõigile tuntud kanepi seisund. Võime seda tõlkida kui kivis kivistunud, vaid tardunud või ka lihtsalt pilves. No me olemegi sunnitud tunnistama, et me oleme sõna otseses mõttes pilves. Me oleme Telegeerinud oma mõtlemise, tundmise, tegutsemise, erinevatele silikoonipõhistele, platvormidele, loogikat, vikipeedia, liutšuubidia, Facebookid, Twitterid ja, ja kuulid või ka lihtsalt oleme omastavat kompetentsid, Telegeerinud pilve. Ja kui nüüd kanepiseisund on niisugune eksperimentaalne psühhedeelne seisund võimaldab oma teadvuse seisundit teadvust avardada, laiendada, oma MINA piiridega eksperimenteerida, noh, kui ma olen kanepiseisundis varahommikusel rabasaarel, siis rabasaare naba on minu naba ja minu naba on rabasaare naba. Seevastu see pahaloomuline pilvisus, millest me oleme sunnitud Eesti puhul täna rääkima sarnaneb pigem härraiini või amfetamiinilaksu, lääs on niisugune, mitte niivõrd teadvuse avardamine, vaid teadlase niisugune radikaalne kokkutõmbumine, kitsenemine, niisugune autistlik, liiliu, mitte mina, piiride nihutamine, avardamine, vaid mina, piiride niisugune kokkutõmbumine, niisugune kompensatoorne ego idiotis. Ja selles sõnamängus. Kolmas liige, Ekseks sell, no see ei ole mingi salapärane kood või, või mingi vabamüürlaste märki isegi ei tähista Ameerika kümnedollarilisi rahatähti, vaid lihtsalt riidemõõt, midagi, mis on liiga suur Ekseks seal ekstra ekstralaad, midagi, mis lotendad, noh, kõike on liiga palju ees idaliiga, palju inimesi, asju, tähendusi, sümboleid, pilte, märke, reaalsuse üledoos, sugulased, sensoorne ülekoormus, mille tulemuseks on paradoksaalsel kombel sensoorne Deprivatsioon. Noh, kõik niisugused üliolulised sotsiaalsed kompetentsid, nagu seda on sümpaatne ja, või telepaatia või empaatia. Muidugi niisuguse sensoorse ülekoormuse tingimustes hävivad. Invaliid istuvad käivad alla ja tulemuseks on meile tuntud sugune kuulus või kurikuulus nõndanimetatud kolme A-sündroom, afaasia. Hapraks ja amneesia, võimetus mäletada, võimetus tegutseda, võimetus kõneleda. Nii, ja nüüd ma võiksin teil paluda kõiki püsti tõusta. Istuge edasi. Kas me oleme e-jah? Me oleme, kas me oleme pilves, jah, Me oleme pilves. Kas seda kõike on liiga palju? Ei, seda kõike ei ole liiga palju. Nii me seda viljakat sõnamängu täna rohkem edasi lüpsame, lüpsame hoopis ühte teist sõnamängu, mis on vähemalt sama viljakas, aga oluliselt emakeelse nimelt lotendama eest. Aga et nüüd jõuda lotendaval Eestile pisutki lähemale, siis me peame tegema ühe niisuguse üliolulise kõrvalepõike, peame rääkima demokraatliku kapitalismi perestroikast. Tähistame seda perestroika, number kaks, noor perestroika-vene sõna pärineb umbes 30 aasta tagant, tähistab siis ümberehitamist parandamist, seda tõlgiti tookord uutmine. Noh, niisugune veider uuskeelne termin, parandamine, ravimine pole ka muidugi midagi imestada, sest perestroika ägedamalt või oma ägedamalt ju lakkamatult käib. Kui me nüüd meelde tuletame meie oma kultuuri niisugust noh, vähemalt valgustusajast saati toimivat niisugust hullust kõikide võimalike diskursuste medikaliseerimiseks. Kõike tuleb ravida, kõiki tuleb puhastada. Keel, mis pärineb toksikoloogia epidemioloogia ost, kui me nüüd küsime, mis võiks olla selle käimasoleva demokraatliku kapitalismi perestroika eesmärk, noh loomulikult mingit sorti niisugusse demokraatiasõbralik kui demokraatia aretamine või siis ka demokraatianäolise demokraatia diaOretamine sest reaalselt eksisteeriv demokraatlik kapitalism on just niisugune, nagu ta on. Tuletame meelde, et millalgi reaalselt eksisteerinud sotsialismi fundamentaalselt erines teoreetiliselt postuleerita sotsialismi-ist kapitalismi ja demokraatia pinge välja puudutab, siis me täna õhtul lähtume kapitalismi ja demokraatia niisugusest praktilisest konverkeerumisest või ühildumisest igapäevapraktikates. Ja kui me meelde tuletame aastal 1993, nüüd puudutab veel kapitalism ja demokraatiat. Tolleaegne Ameerika Ühendriikide vastvalitud presidendi Bill Clintoni julgeoleku nõunik Anthony Lake ütles välja selle, mida tänased fanaatilised demokraadid enamasti ei taha tunnistada või ka välja öelda fanaatiliselt kapitalistide on muidugi täitsa ükskõik, aga Anthony Lake ütles nimelt niimoodi ette, demokraatial on ainult instrumentaalne roll turumajanduse kindlustamisel. Noh, raske, peaaegu võimatu on selles mitte näha, kui me arvestame ka seda aastaarvu 1993. Selles ütluses niisugust vaikimisi juhendit või suunist tolleaegsele, siis juba vabanenud nõndanimetatud ida blokile nõndanimetatud rahvademokraat diamaadel. Muuseas Lennart Meri, meie üle-eelmine president riigikogu avaistungil aastal 1997 tuletas meelde Anthony Lake'i, aga mitte nimeliselt, vaid ütles nimelt täiesti vastupidi. Turumajandusel on instrumentaalne roll demokraatia kindlustamisel, noh, neli aastat peale Anthony Lake'i avaldust tehtud avaldus, mis nähtavasti kodus ajaloo. Kui ma tohin äkki prügikasti. Jätkab Kalev rajangu. Kui me nüüd vaatleme hetkeks demokraatiate kapitalismi täitsa eraldi, mida me näeme reaalselt eksisteeriv demokraatia siin ja praegu on vormilt rahvuslik, sisult kapitalistlik. Ja meie demokraatia on neli ühes efektiivne, mõõdetav, kontrollitav ja ette ennustatav. Jätkem see meelde, et seda kõike korraga olla, selleks peab ta koosnema väiksematest või suurematest fundamentalism, idest. Ja kaks fundamentalismi on meile täna õhtul erilist oluliselt, nimelt tehnoloogiline fundamentalism ja turufundamentalism mille me võiksime lihtsalt kokku võtta niimoodi, et mitte rahvusriigid ei kontrolli tehnoloogiat ja turgu, vaid turg ja tehnoloogia kontrollivad rahvusriik. Kui me vaatleme kapitalismi, mis ma tuletan meelde kapitalism, suur pilt, metafüüsika või kosmoloogia peab ju korraga vastama kolmele küsimusele. Reedomisson, kultus, mida tehakse, ja kood, kuidas seda, mida tehakse, tehakse. Green on loomulikult kasum. Kultus on loomulikult tarbimine ja kood on loomulikult võitlus ja tuletame meelde ka kapitalistliku pannkooki oma turjal kandvate kolme surematu elevandinimed, need on loomulikult võlg raiskamine ja sõda. Nii reaalselt eksisteeriva demokraatliku kapitalismiga ei ole rahul keegi ei intelligentsi aega, nähtavasti ka aborigeenid. Intelligentsi Ale rahul aborigeenid ei ole rahul mõlemat terminit. Ma kasutan mõnevõrra irooniliselt või sarkastiliselt. Kui me nüüd perest roigas räägime, siis perestroika on alati rohkem või vähem niisugune revolutsiooniline impuss või revolutsioonilise impulsi teostamine, olgu ta siis ala ägedam või ägedam. Paneme tähele, et kapitalism on noh, niisuguse üüratu revolutsioonilise potentsiaaliga kaugelt revolutsioonilisem või mistahes revolutsioonid, mida me oleme harjunud revolutsioonideks nimetama. Kõik need Fidel Castrol sädev haarad ja Vladimir viljanomil temaatilise tungid muidugi ja nende poolt algatatud revolutsioonid kahvatuvad ja osutuvad niisuguseks Travestjakse komöödiaks, kui nende üle ja ümber hiilgab kapitalistliku revolutsiooni päike. Mil kombel kapitalism oma niisugust üüratut revolutsioonilist potentsiaali rakendab ellu viib nimelt kaks niisugust huvitavat strateegiat või taktikat, kuidas soovite. Üks on kognitiivne streik ja teine kognitiivne streigimurdmine. Noome, kui me vaatame ringis igal sammul, näeme kognitiivset streiki. Nimelt kapitalism on absoluutselt kurt, boikoti absoluutselt kõike seda, mida ütlevad humanitaarid, politoloogid, sotsioloogid, antropoloogid, filosoofid. Teiselt poolt me vaatame siis alaägedalt või hiilivalt kapitalism mingi aja jooksul võtab kas siis in corpore või vahest kas selektiivselt siukseid, kultuuri, füüsika, suursaavutused üle osutub, et ta ei olegi nii noh, kultuurifüüsika jällegi sõna, mida ma kasutanud lihtsalt irooniliselt tähistabki siis kõiki niisugusi humanitaarteadusi ja selle kognitiivse streigi murdmise käigus siis kapitalism võtab vastava diskursuse üle muidugi rakendab siis kultuurifüüsikas uusi saavutusi enese huvides. Nüüd niisuguses situatsioonis, missugused võimalused on intelligents seal noh, aborigeenide, nagu me tuvastasime, mingeid võimalusi ei ole, sest nad on nii metsikud, nad ei oskagi rääkida, nad lihtsalt lähevad minema, kaovad nagu hommikune udu. Intelligentsel, millised võimalused on niisugused permanentsed? Perestroika permanentses revolutsiooni tingimustes üleüldse revolutsiooni teha? Missugused võimalused on peale suitsiidi muidugi võimalus on ühineda. Bertrand Rasley gaase, briti matemaatiline loogik möödunud sajandist, kirjutab oma mälestustes, nimelt niimoodi ma olen sunnitud tsiteerima minu loogiliste tüüpide teooria on minu hiigelsuur panus briti imperialismi hüvanguks, kas noh, niisugune vähem või rohkem masu patriootiline, suisa patriootiline seisukohta, nii teine võimalus, intelligents seal ma ei ütle, et kolmandat ja neljandat ja viiendat võimalust ei ole aga kaks võimalust mittena eriliselt huvitavad. Teine võimalus minna liimile ja kas siis meeleheitest või ükskõiksusest või ka lausa rumalusest ja kanaliseerida oma nisugune, revolutsiooniline impulss näiteks protseduurilisi demokraatia siin esseede ja detailide kallal nokitsemiseks. Et maffiapõhine, anarhia, kapitalism saaks segamatult rahvusterritooriumid ära jagada ja ülevõtta täpselt nii, nagu poola filosoof Zygmunt Bauman seda mürgiselt tähendab sest paneme tähele, et poliitika on ka 21. sajandi alguses jätkuvasti lokaalne territoriaalne institutsionaalne, seevastu majandusolgu siis semiootiline või digitaalne kapitalism on absoluutselt globaalne, eksterritoriaalne täiesti vaba põgenema, vältima, lendama, voolama, lausa hõljuma. Ja rahvusriigid niisuguses globaalses situatsioonis, paremal juhul on muudetud postnatsionaalsete korporatsioonide turvafirmad, eks noh, jällegi nii nagu Zygmunt Bauman seda mingid nii. Aga kui nüüd demokraatia läbi kukub, siis ei ole muidugi mitte mingi protseduur või protokoll või agenda, mis on läbi kukkunud isegi mitte poliitikud, vaid loomulikult kodanikud ja kodanike juurde meil ongi nüüd võimalik pöörduda, aga mitte lihtsalt kodanikke juurde võit esimeses järjekorras, nende välimuse juurde. Ja selleks me peame meelde tuletama seda eelmist perest, roikat, nimetame seda perestroika number üks, see oli see aeg, kui Eesti punkt, bänd JMKE laulis prohvetlikult, demokraatia on nii suur. Kuna mul isiklik kogemus laulva revolutsiooniga või selle esimese pärast roikaga peaaegu puudub erinevatel põhjustel sest ma pean lootma vanadele video kaadritele, no mida me näeme nendelt vanadelt värisevate võdisevatelt videopiltidelt. Me näeme sadu tuhandeid kohevate puudli soengutega naisi ja mehi, poisse ja tüdrukuid. Käputäis on ka niisugusi lakutud ja Lintsitud Key soengutega kommunistliku partei tegelasi ja salapolitseinik, aga need ei tule arvesse, kuna neid on nii vähe. Aga mis kõiki neid laulvaid revolutsionääre ühendab, nimelt see, et neil kõigil on seljas vähemalt kolm numbrit suuremad kostüümid. No niisugused lotendavad teksased, Loltendavat T-särgid, lotendavat kampsunid, lotendavad pusad lotendava tagid kolm numbrit, suuremad, roosad, lillad või kollased tossud jalas. Nendest tontlikes kaadrites on midagi tõeliselt nisukest õõvastavat, isegi traagilist. Pisut naeruväärselt olid, ostsid Provskis vene juudi luuletaja, kes millalgi ütles esteetika on eetika emo ja võib-olla me ei peaks imestama, et laulva revolutsiooni sai nii kiiresti käbedalt, nagu ta parasjagu sai, laulab Mozdorbatsioon, käib töö ja vile koos. Ehk nii nagu võib-olla punkarid oleks tol ajal öelnud pärast roikastapnastoika Nonnas toika on teatavasti niisugune võrdlemisi jälk, õline, nisugune, lääge, võrdlemisi kange alkohoolne naps. Nii kui me nüüd otsime Nende kahe perestroika vahel mingeid ühisjooni, mis neid võiks ühendada, kas üldse miski ühend? Noh, täna on kõigil institud ja lakutud soengut ja dresskood on loomulikult liibuv, loomulikult pigistab jumala pärast, mitte lotendav ogo. Harvardi ülikooli kunagine surematu happe professor Timothy Lieri oma hiilgeaegadel sõnastas niisuguse vahva forismi revolutsioon ilma ilmutuseta on türannia, noh seal maksti, meil on ka teine pool, kus ta räägib siis või ütleb seda, et ilmutus ilma revolutsioonid on orjus on võib-olla see ilmutus või pigem siis ilmutuse puudumine, äkki on see, mis võiks ühendada kahte erinevad perestroika sest ilmutus siis võib-olla täna 25 aastat tagasi. Ilmselt oli mingi nisugune väga ähmane mälestus mingist eriliselt paradiitlikust minevikust, ilmutust täna näikse olevat vähemalt sama ähmane mälestus mingist täiuslikkust efektiivsest, protseduurist või agendast või protokollist niisuguses täiuslikkust külluslikust kaasamisest ja osalemisest, kus siis kvantiteet mingil hetkel maagiliselt muutub kvaliteediks. Kuidas, millal ja miks saab maast Isamaa kiilest emakeel ja rahvast, kodanik? Me vaatleme täna rahvuslust kui teatavat niisugust religioosset fenomeni kui poliitilist või tsiviilreligiooni. Võtame aluseks Ameerika antropoloogi Clifford Geertsi funktsionalistliku religiooni käsitluse monit Enn kirtsiga suhteliselt vabalt ümber, aga keelt sedasama 1966. aasta tekstis nendib nimelt, et mistahes ühiskondlikke nähtusi on võimalik jalusa vajalik vaadelda religioossete nähtustena, kui samaaegselt on täidetud viis tingimust. Kõigepealt jagatud väärtuste tähenduste kogukond, rituaalne käitumine, pühade ajad ja pühad kohad, viidet Ransandentsusele ja viiendaks manipuleerimine traditsioonilise religioosse sümboolika. Noh, nagu näete, rahvusluse puhul on, et tingimused mitte ainult täidetud, vaid lausa 200 protsendiliselt täidetud. Ja meil on vaja ka ühte niisugust aastaarvu, võtame selle aastaarvu 1648, kui Vestfaali Rahuleping lõpetab kolmekümneaastase sõjo Süda-Euroopas ja ühtlasi teeb lõpu või vähemalt üritab teha lõpu umbes tuhandeaastasele niisugusele religioossele fonotit, sismile, märatsemiselejas, tuuporile, vähemalt Euroopas. Ja tol hetkel kibekiiresti oli muidugi vaja uut sotsiaalset integraatorit, uut jumalust. Paneme tähele, et Lääne kultuuris ju jumala kontseptsioon ei ole õnnetuseks biolagunev teda, ta hakkas taaskasutama või ladustama ja lääne kultuur muidugi on valinud alati taaskasutamise. D ja muuseas modernismi aeg, mille me võiksime kas siis paigutada kokkuleppeliselt kuhugi 16. sajandi algusesse ju algabki sellel leiutise või avastusega. Et jumalad on asendatavad ja seitsmeteistkümnendast sajand leiabki, et miks ei võiks see uus jumal olla näiteks õiglus, näiteks rahvusriik, näiteks emakeel, näiteks Isamaa näiteks kodanik noh, ütleme, et jumala jätkamine teiste vahend, aga kui nüüd terve kultuur imperatiivselt teatab viijad, teosteeriad, mundus, me võiksime seda vabalt tõlkida, kui mingu kasvõi maailm hukka. Jumala peab olema, siis paneme tähele, et sellel võivad olla lihtsalt. Kaebles, et kui jumalat ei ole, siis on kõik lubatud. Ehkki Dostojevski oli kas nii rumal või naiivne või nii pimestatud oma Panslavistlikust Bogo Estonias teda lihtsalt ei märganud, et alati on vastupidi. Kui jumalat ei ole, siis ei ole midagi lubatud, nii nagu Sakvokaan seda mingit meie ütleme seda positiivset, kui jumal on, siis on kõik lubatud. Sest kui me nüüd vaatleme mitte niisuguste eksemploorset rahvuse tekkimist või tekitamist rahvusloomet nimelt juutide etnogeneesi umbes 3500 aastat tagasi mida siis kirjeldavad esimesed viis vana testamendi raamatut, mida me näeme. Me näeme niisugust etnogeenilist liiliumit, kas jumal on, on kas kõik on lubatud? Jah, kõik on lubatud. Ja kõik need niisugused kuulsad ja kurikuulsad ja ülivõimsad ideoloogiat, kõik need Plutunud voodenindi ja leevens kroomid ja etnilised puhastused ja rahvusterviklikkusest ja tõupuhtusest on selles rahvusloomes sellesse rahvuse tekitamise loos väga reljeefselt esile. Nii, ja kui me nüüd etnogeneesi rääkisime või rahvuse tekkimisest, siis paneme tähele, et rahvuse tekkimine on muuseas ka majanduslikult väga kasulik. Näiteks neljanda Moosese raamatu kirjutaja on võtnud vaevaks üles lugeda kokku lugeda siis materiaalsed hüved, mis rahvusloome käigus nagu muuseas boonusena tekivad. Jutt on mingist Miidjalaste maast kõige muuhulgas saadakse 675000 lammast, 72000 veist, 61000 eeslit ja 32000 neitsit. No see nimekiri on iseendast tähenduslik, ega see meid täna ei huvita. Nende arvude põhjal me võime oletada, et võib-olla oli tegemist niisuguse poole Eesti suuruse, territooriumi ülevõtmise koloniseerimise ja etnilise puhastusega mis mitte ainult tänapäeval, vaid ka siis tähendas ju tegelikult päriselanikke aborigeenide niisugust massilist maha nuttimist. Muuseas, sakslastel on selle kohta ilus emakeelne sõna. Nii sander Hanlung, noh, mis siis tähistab niisugust isamaalist tegevust, nimelt erikohtlemine, me võime seda tõlkida, kus siis möödunud sajandi neljakümnendatel aastatel seda erikohtlemist rakendati siis tervete rahvuste ja inimgruppide suhtes, mis tegelikult tähendas lihtsalt tervete rahvaste ja inimgruppide Muhanutist. Nii, ja kui me nüüd Te lubate parafraseerida kohaselt siis saksa filosoofi Peter loote tykki piisav hulk kadedust, vihkamist, vägivalda, ahnust, tigedust, paranoiat ja näe, rahvus ongi sündinud. Muidugi rahvuse sündimine on loomismüüt võiks osa loomismüüdist ja nii nagu me panime tähele rahvuslus kui religioosne fenomen või mis tahes muu kultuuriline nähtus ju ei ole kumulatiivne iga järgnev põlvkond on sunnitud kohustatud oma rahvuslust taastootma. Ja muidugi häda nendele kultuuridelävi rahvastele, õigemini nende naabritele, kelle loomismüüdid on juhtumisi kas siis vägivaldsed wiki reatiiv roimarliku, nii nagu see indo-aaria rahvastel pea ainsagi erandit on. Loomulikult iga järgnev põlvkond on sunnitud lausa neetud oma kreatiiv roimarliku loomismüüti taas kordama ja ainukene, mis kuhjub, on vägivald. Muidugi, kuigi ta võib ka näiteks orjus või orjalikus või ka kuulekus, kui me nüüd mõtleme omaenese rahva seitsmesajaaastasele, orjamüüdile, mis õnneks ei ole, ei vägivaldne, kakreatiiv roimarliku, aga sellest hoolimata võib olla ääretult enesetapjalik ja hävitav vastavalt siis loomismüüdi psühhoaktiivsele loogikale. Loomulikult iga uus põlvkond, iga järgnev põlvkond on sunnitud lausa neetud oma orjalikust või kuulekust taastootma taaskäivitama. Ja ajalugu kordub loomulikult tragöödia, enam mitte kunagi farsina. Nii kui nüüd seitsmeteistkümnendast sajand upitab uue kolmainsuse, kuna vana kola Mainzoli pankroteerunud vana kolmainsus oli siis meile tuttav isa poeg ja püha vaim. Et uus jumala kvalifitseeruks tuleb seega teha Triox uus kolmainsus, mis sa võiks olla mõistus, jõud ja kodanik, mõistus on loomulikult hõrene dekaadi matemaatilise ratsionalismi sotsialiseerimine. Jõud on aisak, Newton'i füüsikaseaduste sotsialiseerimine ja kodanik saadakse surematu hinge patriotiseerimisest privatiseerimist ja teiselt poolt ka massifitseerimisest. Ja muidugi see uus kolmainsus peab vabastama siis niisuguse masside pöörase energeetilise ressursi, vana metafüüsika painest. Tuletame meelde, et veel 15. sajandil Euroopas oli 160 kuni 180 kiriku ja usupüha igal aastal, see tähendab, et praktiliselt iga teisel päeval aastas mitte mingisugust tööd ei tehtud. Noh, niisuguses olukorras mingit vabrikut ehitada või ettevõtlust või pangandust arendada, täitsa lootusetu, selge on see, et seda olukord pidi muutuma. Ja kui nüüd mõistus, jõuline kodanik, uus rahvuslik kolmainsus on vastus kohe, me peaksime küsima, mis on küsimus ja küsimus kõige muude asjade hulgas oli küsimus ka loomulikult uued turud, uued ressursid, mis on kolonialism tervete kontinentide rahvaste paljaksröövimine, mis militarismi imperialism Isamaa eest suremine ja Isamaa nimel tapmine, mis on patriotism ja loomulikult Isamaa heaks tarbimine Isamaa jaoks, tootmine, mis on kapitalism? Noh nagu näete, rahvusluse juured on võrdlemisi leebelt öeldes tülgastaval pinnal mis iseendast midagi tähendust väga paljude väga meeldivate nähtuste juured on sõna otseses mõttes sõnnikut. Võib-olla on ka see põhjus, mispärast mindi kauneid vilju kannavad, aga kui nüüd sellel eelmisel kolmaainsuse isal-pojal ja pühal vaimul oli muuseas ka mingit sorti eetiline või moraalne agenda, siis uuel kolm ainsa seal muidugi mingeid moraalseid piiranguid ei ole. Uus Kolmainsus mõistus, jõuline kodanik, on täiesti amoraalne aga seest täiesti valgustatud. Mida me valgustusest teame? Me võime nimetada seda valgustusel dialektikaks, valgustus nimelt kustutab tuled niipea kui valgusest läheb liiga heledaks ja valgustades saab Pinestamine või pimendamine ja seda pimendamist soovite nüüd irooniliselt või mitte, seda mingi oleme sunnitud nüüd vaatama nimelt protsessi, mil isamaast ja emakeelest saab võrk, kodanikust saab eco ja rahvusriigist, saab tarbimine ja rahvustaandub poliitilise antoloogia keskmest kuhugi ääremaale. Aga nagu ma õige pea, näeme lausa olematusse. Nii, ja meil on jällegi vaja üht aastaarvu, milleks on 1944. Nüüd rõhutan, et meie tänane ajalookäsitlus on ääretult skemaatiline ja mõnevõrra ka jäme, me peame sellega leppima. Ja teades, kui tarbijavaenulikud on aastaarvud, sest me piirdume tõepoolest ainult mõne aastaarvuga aga aasta on 1944 Ameerika Ühendriikides vut, siis sõlmitud lepped lõpetavad 30 üheaastase maailmasõja algusega 1914, lõpuga 1945. Ja vähemalt üritavad teha lõppu siis umbes kolmesajaaastasele religioossele, märatsemisele, vere valamisele, hullusele vähemalt Euroopas. Ja täpselt nii nagu 300 aastat varem. Kibekiiresti oli vaja uut sotsiaalset integraatorid, uut jumalat. No miks see uus jumal ei võiks olla näiteks tarbimine näiteks rahandusnäiteks eco, näiteks võrk. Kolm aastat hiljem, 1947 kogunevad Šveitsis Mompele rini kuurordis juhtivad majandusteadlased Karl Friedrich von Hayeki eestvõttel nende hulgas näiteks Karl Popper, Luut fon, nihises Rudolf stiiglar, Milton Friedman ja postuleeritakse see, mida me tänasel päeval tunneme neoliberalismi na 1971 nõndanimetatud Nixoni šokk, kui siis Ameerika Ühendriigid rahvusvaheliselt ühepoolselt seovad oma rahvusliku valuuta dollari lahti kulla alusel ja legitimeerib sellega siis niisugused spekulatiivsed rahaturud, noh, see, mida me tänapäeval tunneme spekulatiivse Neumunetorismi või spekulatiivse digitaalse turbokapitalismiga võiks küsida, et kui dollarile ei ole kullakatet, mis katedraal siis üldse on? Loomulikult vägivallakate, see, mis garanteerib dollari, on loomulikult see üüratu vägivallapotentsiaal, mida siis üks maailma üliriik omab ja käsutab. Ja kui me nüüd küsime, mil kombel see vägivalla üüratu vägivalla monopol rakendub reaalajas siis nimelt niimoodi, et üks üliriik ütleb kõigile teistele riikidele, kui sa ei taha minu pildiga raha, siis ma löön summa. Nii, aga meid ei huvita täna dollarit, me lähme edasi veel ainult viimane aastaarvu 1980, nõndanimetatud ahnuse revolutsiooni algus, kui siis Briti peaminister Margaret Thatcher ja Ameerika Ühendriikide president Ronald Reagan käivitavad niisuguse ulatusliku, väga massiivse poliitiliselt post moderniseerimis, noh kõik need reguleerimised privatiseerimis, nende brekkariseerimised sugune neoliberalismi aktualiseerus. Nii, aga see uus trio jällegi kolmainsus, võrk, tarbimine ja ego noh, sätini sõnu, kuidas taha siis, kas ta on siis võrktarbimise ego või ego võrgutarbimine või tarbimisvõrgu ego mõte jääb samaks ja samaks jäävad ka kapitalistliku pannkooki oma turjalkandvad kolm surematut elevanti, sest võrk on loomulikult raiskamine, tarbimine on loomulikult võlg ja ego on loomulikult sõda. Ja kui me nüüd seda kolmainsust natuke lähemalt uurimas on meile ülioluline, mis asi on ego, ego on metafüüsilise individualismi teaduslik vorm, aga 21. sajandi alguses kas järjest enam või peaaegu ainult on ego, klikipõhine, projektipõhine, pilvepõhine, žeeri, füüril, haigi feimi lingipõhine, nii tarbimine ka mingeid erilisi niisugusi tutvustust ei vaja, et me ei pea juba nimetatud Petras loote tykki mitte ainult profraseerima võime lausa tsiteerida nimelt tooted ta ikka niimoodi piisav hulk närivat, alaväärsustunnet, rahuldamatust, kadedust, ahnust, paranoiat ja näe, tarbija ongi siin. Kui nüüd tarbimine kõrvalt vaadates sarnaneb äravahetamiseni mistahes muu niisugusse autistlikud eliiriumiga või hullumeelsusega, siis kas sellest hoolimata või just nimelt selle tõttu on, võib olla tegemist ainsa niisuguse toimivam tõelise kaasamis ja osalemiskultuuriga just see, mida meie, mitte ainult meie fanaatilised demokraadid nähtavasti taga otsivad. Ja kui nüüd poliitikas objektidel, kodanikel oli, on võib-olla siiamaani mõnes kohas õigus ja lausa kohustus aeg-ajalt ka eksida, siis tarbijatel muidugi seda õigust ja kohustust ei ole tarbeda nimelt ilmeksimatud. Ja kui nüüd ilmeksimatu tarbija psühholoogiliselt võimeta füüsilist profiili kratsida, mida me näeme, seal domineerib niisugune seisund, mida me võiksime kokku võtta ingliskeelse suurtähelise lühendiga. Aino snootaanati alternatiivi ei ole, no ja alternatiiv ei ole, siis me olemegi jõudnud niisugusse postpoliitilisse paradiisi estetiseeritud postpoliitika, ajaja, võrk, ülioluline tegelane selles trios ka mingit erilist tutvustust ei vaja, tuletame meelde, et juba möödunud sajandi keskpaigaks oli selge, et õhk on liiga tähtis, et jätase meteoroloogide hooleks ja 60.-te aastate lõpuks oli ka piisav tehnoloogiline võimekus olemas õhu täielikuks ülevõtmiseks või kaaperdamiseks. Ja tulemuseks on meile kõigile tuntud globaalne võrk, internet, neoliberalismi baas, neoliberalismi tehnoloogiline baas ja pealisehitust, noh niisugune korporatiivne transplantaat. Nii, ja kui nüüd tehnofundamentaalkristlik mütoloogia ju esitleb ka võrku kui niisugust täiesti mittelineaarsete, mitte hierarhilisi, üüratu demokraatliku potentsiaaliga neurodelemaatilist risoomi, siis kui me need lähemalt uurime, on tegemist, on niisuguse vulgaarse ja labase püramiidskeemiga mida siis valitseb võitma digitaalne tarvinism ja võrgu teeb muidugi ülivõimsaks nimelt see, et võrk on Omni potentne, Omni presentne omnis tsentne omab kõiki traditsioonilise jumala atribuute. Ja noh, me võime öelda, et on niisugune digitaalse metafüüsika kehastus, jumala jätkamine teiste vahel. Globaalne võrk käivitab niisuguse protsessi, mida me väga leebelt võiksime nimetada globaalseks lobotoomia ks või kaklokaalseks lobotoomia. Üks, kuidas soovite meile juba tuntud kolmesündroomi, amneesia faasia, praksia, massifitseerumine sõna otseses mõttes sajad miljonid on võimetud mäletama, tegutsema ja mõtlema. Nii, ja kui nüüd, 18. sajand ülistas hügieeni ajupesu abil loodud niisugust ühiskonnakõlbulikku subjekti kodaniku siis 21. sajand muidugi ülistab digitaalsete mutatsioonide abil loodud ühiskonnakõlbulikku subjekti digitaalset muuta. Tantiin. Noh, pole vist vaja märkida, et kodanikuga eriliselt rahvusriigi kodanikuga sellel digitaalsel mutandil muidugi mingit pistmist enam ei ole. Ja kui need on hüperkommunikatsioon, peab jätma mulje hüperkommunikatsioon, mida siis globaalsed võrgud võimalikuks teevad, peab jätma mulje niisugusest täiuslikkust demokraatiast. Hüper ekspressiivsus omakorda, mille jällegi globaalsed võrgud võimalikuks teevad, peab jätma mulje niisugusest täiuslikkust, osalemisest ja kaasamisest, ehkki on selgelt digitaalsed fragmenteerunud massid on ju täiesti võimetud üleüldse mingi sugusekski informeeritud või konstruktiivseks debatiks ja rahvuskaks punkt null või rahvuskolm, punkt null, kuidas soovitan nii poliitiliselt kui psühholoogiliselt neutraliseeritud desarmeeritud ja me isegi oleme sunnitud ning Timmu idiootiseeritud. Nii, mis see kõik kolm kokku on see meie trio võrk, tarbimine, ego või tarbimise, võrgu ego või ego tarbimisvõrksa nimelt semiootiline kapitalism, kes siis digitaalne kommunikatiivne kapitalist, kuidas soovite, uue ja vana majanduse liit. Kui me tahaksime pisut irooniliselt olla, võiksime öelda, et Barack Obama ja Bill Gates'i õigesti jooksini sugune õnnelik ja igavesti kestev abielu ühendas. Ennetades teie kannatamatus ja pannes tähele, et aeg hakkab vaikselt otsa saama, siis mul on võimalus esitleda teile eestluse veidi jutiseerimise projekti mille me oleme nimetanud neljaosaline õndsakstegev, tee, haiguste ravi kontrollitud. Nii, ja kui nüüd tuvastasime õige loengu alguses, et meie rahvuslik vammus lotendab täitsa jubedasti, lotendab võimaluse üks, kui Vamos lotendab teha hammus väiksemaks. Son, kultuuriline eestlus, kahjuks mitte. Massikultuuriline eestlus, kultuuriline eestlus on do it, yourself, eestlus, pane ise jubinatest kokku, täna siin, homme seal. Ja kuivõrd tuletame meelde meie kõikide diskursuste läbivat medikaliseerimist, võime öelda, et tegemist on anorrektilise eestlusega Noonina Konorrektikutel täna 38 kilo, homme 36 kilo, ülehomme ainult 32 kilo. Nii võib ka juhtuda ja tegelikult kordetavalt ongi juhtunud, et rahvuskeha tõmbub kokku, tõmbub kokku, vammust tuleb järjest väiksemaks teha, järjest väiksemaks teha. Lõpuks jääbki ainult rammus rahvuskeha enam pole, noh siis me olemegi niisuguses ehtetiseeritud postpoliitilises paradiisis. Ja meie neljaosalise õndsakstegeva tee iga osa nõuab ka loosungit ja elementi, need on üliolulised loosungi, ma olen laenanud täna õhtul Rooma Klubi kunagisest hitist. Oli see siis mõtle globaalselt, aga tegutse lokaalselt. Sis kultuuris eestlase loosung on, mõtle lokaalselt, tegutse globaalselt ja kultuurilise eestluse element on kartul, noh, niisugune tohletanud üle talve peetud nässakas kartul, nii Neljaosalise õndsakstegeva tee, teine osa, teine võimalus, kui vammus on liiga suur, lausa lotendab, siis on võimalus nuumata rahvuskeha suuremaks. Sampuliimiline eestlased, aga me nimetame seda poliitiliseks eestlaseks, seega poliitiline eestlus, poliitilise eestlase subjekt on meile kõigile tuntud kodanik. Rahvusriiklus, enesemääramine, sõltumatus ja poliitilise eestluse loosung on loomulikult mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt. Noh, kui me nüüd tähele paneme, täitsa nutikas loosung, kui pisut uurida, selgub, et globaalne mõtlemine muidugi paraliseerib kahjuks igasuguse tegutsemise, eriliselt aruka tegutsemise, siis me võimegi nentida, et poliitiline eestlus on mõtlemine tegutsemise hinnaga või veel täpsemalt poliitikud mõtlevad, aga kapitalistid tegutsevad ja poliitilise eestluse element on kah kartul ja ka võrdlemisi nässakas rippalja tohletanud kartul. Nii, meie neljaosalise õndsakstegeva tee, kolmas võimalus, kui vammusa liiga suur lotendab, siis meil on võimalus tellida uus lammus, tuletame guugolyszinialit meelde tellida uus homos, nimetame seda digitaalne eestlus. Noh, digitaalse eestlase subjekt on loomulikult netilisen niisugune inglisekeelne uuskeelne sõna moodustatud, sest nii on Tõnissoni eeskujul esimesed silbid on välja vahetatud. Saamegi netis on, saame seda tõlkida kui võrklane võrknik võrgu osukas. Nüüd digitaalse eestluse loosung on, mis eriliselt niisugune negalo, maniakaalne või suurusehullust ajalik nimelt mõtle globaalselt, tegutse globaalselt. Noh, nagu me poliitilise eestlase puhul tähele panime, globaalne mõtlemine ju paraliseerib igasuguse tegutsemise eriliselt aruka tegutsemise, siis poliitiline eestlus lahendab selle probleemi väga lihtsalt ta nimelt loobub mõtlemisest üldse. Me saame öelda, et digitaalne eestlus on tegutsemine, mõtlemise hinnaga. Nisugune paaniline digitaalne sebimine, kõik tegutsevad, keegi ei mõtle. Ja digitaalse eestluse element on eeternarkoosi eeter, eeter kui keemiline aine, mis olenevalt siis annusest põhjustab niisugust teadvuse radikaalset kokkutõmbumist, eeter kui narkootikum ja meie neljaosalise tee neljas võimalus, neljas osa. Nimelt orgaaniline eestlus, loobuda vammusest üldse, kui mammus lotendab, loobume lammusest. Eriliselt raske võimalusi, arvestades meie lääne kultuuri niisugust läbivat häbitunnet, noh muidugi loomulikult õllekõht karvased reied, väikesed rinnad takistavad meil riided seljast maha, viskamas aga orgaaniline eestlased just seda teeb. Ja orgaanilise eestluse loosung on, mis, mõtle lokaalselt, tegutse lokaalselt. Täitsa nutikas loosung. Vähemalt esmapilgul ja meie orgaanilise eelduse element on vähemalt kaks sibul ja kapsas. Nii see oli siis neljaosaline õndsakstegev, tee eestlase teediotiseerimise projekt, haiguste ravi kontrollitud ja ilmad meil tarvitseks, nüüd siin loengu lõpus süvenenud arvu või numbrimaagiasse. Kui me nüüd numbrid kokku lööme võimaluse üks pluss võimalus, kaks pluss võimalus, kolm pluss võimalus. Neli, mis me saame. Nagu näete, meil ongi võitmatu metaeestlus, täiuslik ühepajatoit, kartulitest tooletanud, kuid prinkidest, eetri narkoosist ja sibulast ja kapsast, mis muudkui head isu. Aga pärast ärge õiendage, et sõin ja jõin seal minagi suhu ei saanud midagi. Tänan tähelepanu eest, armsad sõbrad. Muusik Kalev rajangu kõneles teemal lotendav eesti muusika estraadi Raadjalt. Loeng on sarjast Eesti mõttemaastikud, mis on pühendatud Eesti vabariigi 95.-le sünnipäevaaastale. Ööülikool tänab Esna mõisa. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen, raadioteater 2013.