Tervist, kallid klassikaraadio kuulajad, minu nimi on Mart Mikk. Te kuulsite äsja fistoffele Maarjat kulla Don't Cha Kuno ooperist paust, mille esitasid teleLondoni sümfooniaorkester ja koor, dirigent söör Edward, Tauns. Ja solist oli Nikolai ja Uurov, kes kõikide ooperisõprade suureks kurvastuseks tänavu aastal teisel juunil suri 74 aasta vanuses. Kui klassikarada tegi mulle ettepaneku Nikolai Eurovist saade teha, siis ma seisin tegelikult kahe probleemi ees esiteks olema tavaliselt iseendale, heitnud ette, et klassikaraadiot kuulates tekib alati selline tunne, et nagu keegi on alati surnud. Kõik on natukene sellises leinameeleolus ehk seal tingitud just sellest, et mängitakse klassikalist muusikat ja tihtipeale tekib endalgi selline harras ja püha tunne. Ja mina tegelikult arvan, et klassikaline muusika ei peaks mitte mingil juhul inimeste teadmises haakuma kurvaga, vaid klassikaline muusika on sama lõbus nagu iga teinegi muusika. Ja teine probleem seisis minu ees selle tõttu. Ausalt öeldes vaatamata oma suurele armastusele ooperi- ja ooperilauljate vastu ei ole minul elus õnnestunud Nicole'i jauramit elusast peast ja ega ka mitte kuulda. Kuid õnneks on endistest aegadest jäänud väga palju toredaid sõpru ja kolleege. Ja võtsin kätte ja helistasin pulgale Tarja tenorile kaludi kaluudovile kes viibib hetkel Austraalias Brisbane'is laulmas maskiballi. Ja küsisin tema käest tema tundeid ja mõtteid seoses Nikolai jauraviga. Keurov suri, helistasin kohe Mirella freenile, tema abikaasale. Kohtusime Keuroviga viimati Sofias detsembris, kus laulsin Don Carlost, kus Keurovi poeg, dirigent keeris. Ja pidasime plaane, kuidas peagi tähistada tema 50 aastast loomingulise tegevuse juubelit. Ja üleüldse alati Keurovi juubelietendustel laulsin just mina, Carlost plaanid olid tal ees toredad ja lauljana veel oli igati heas vormis, meil oli ka kokku lepitud, et Keurov tuleb Varssavisse, olgu öeldud siis kaludega, peab seal meistriklasse ja see sõit jäi ära, kuna Nicole Keurov haigestus kopsupõletikku, viibis kolm nädalat Modenas kliinikus sai juba terveks, ei köhinud enam, palavik alanes ja kodus siis 10 päeva hiljem ootamatult suri ja surma põhjuseks ikkagi infarkt. Aga järgmiseks küsisin kaludika luudovilt, milline oli Nikolai Keurov inimesena. Ehkki ma loodan, et klassikaraadiokuulajad saavad vene keelest suurepäraselt aru, võtan siiski paari sõnaga kokku. Nimelt ütles kalur kaludov. Nikolai Keurov oli inimesena tõesti suurepärane persoon, peene huumorimeelega aitas palju oma nooremaid kolleege ja elas nende õnnestumistele igati kogu südamest kaasa ja kaloodika loodab oma intervjuu lõpus. Nendib, et ta kaotas Keurovi surmaga väga palju. Aitäh, kaluutika luudov. Loodame, et etendused seal kauges Austraalias mööduvad hästi ja vabandame nende väikeste tehniliste kahinate pärast, mis nii pika telefoniühenduse tõttu eetrisse jõudsid. Nikolai Keurovi mälestuseks korraldati 13. septembril Sofias mälestuskontsert mille patrooniks oli Georgi parvanov Bulgaaria president. Ja esitati Verdi reekviem, mis oli Nicole Keurovile tema eluajal väga palju kuulsust toonud ja mida ta teosena ise väga armastas. Sellest siis osalesid 13. septembril Bulgaaria, Kreeka ja Itaalia solistid ja dirigendipuldis oli Nikolai Eurovi poeg Vladimir jaurov. Ja kuulame väikese lõigu Verdi reekviem-ist kus lauljaks Nikolai Keurov ise. Järel hüüjates võtsid sõna ka teised Bulgaaria laulu kuulsused eesotsas geena Dimitrovoga kes ütles oma järelhüüdes, et maailm on saanud tänasega palju hallimaks sest kui üks täht kustub, saabub pimedus. Aga Keurov oli täht, kes särab igavesti. Teiste kolleegide hulgas on öelnud plasside Domingo et Nikolai Keurovi surm tõi muusikaellu kaasa suure suure kaotuse, kuna hiiglane ei ole enam meie hulgas. Teistest järelhüüetest veel Carlo Bergonzi, kes väga tihti Keuroviga koos esines suurtes ooperimajades et Keurov oli viimane suur Verdi oopereid esitanud bass ja tema minek on jätnud suure tühimiku kogu ooperikunsti. Nikolai Keurov, kelle õige nimi oli tegelikult Nikolai Georg Kiiev sündis 13. septembril 1929. aastal väikeses mägilinnas nimega velyn grad. Bulgaaria lõunaosas. Alustas oma õpinguid Sophia muusikaakadeemias, jätkas hiljem oma õpinguid Moskvas, kus ta sai ka diplomi. Ja tema esimesed. Sellised hiilgehetked olid, kui ta võitis kaks laulukonkursi Varssavis ja Pariisis. Mõlema konkursi finaaliks oli Nikolai Eurov valinud Aleco kavatiini Sergei Rahmaninovi ooperist alleko. Ja seda nüüd kuulamegi. Jaguma. Kuulsite alleko karantiini Sergei Rahmaninovi ooperist alleko esitajat, eks Nikolai Eurov ja Londoni sümfooniaorkester, dirigent söör Edward Towns. Nagu alguses mainisin, on minu häda selles, et mina oma elus ei olegi Eurovit kunagi näinud ega kuulnud. Küll aga on lisaks sõpradele ka lausa sugulasi, kellele see rõõm on saanud või on see nii Harnemik, tere. Tere. Mul võib-olla oleks olnud võimalus esimest korda Keurovid kuulata Tallinnas 1957. aasta jaanuaris, kus müürilehtedel seisis, et ta osaleb sümfooniakontserdil, olles konservatooriumi üliõpilane pärast dekaadi Moskvast. Loomulikult ma ostsin piletid sellele kontserdile, aga selgus, et Keurov jäi haigeks ja tema asemel laulis seal säärand Oluhanova, keda ma hiljem ka väga hästi tundma õppisin. Aga esimest korda kuulsin ma teda kahel õhtul Moskvas 1964. aastal. Kuivas skaala tuli esimest korda sinna külalisetendusi andma. Ja esimene õhtu oli siis Rossini, ooper Sevilla habemeajaja, kuskil Eurov lauliston basiili osa, teades, et ta oli ju aastaid varem õppinud Moskva konservatooriumis ja ka debüteerinud suure teatri. Loomulikult tal oli kindlasti oma eriline pärast selle õhtu jaoks kuigi seal etenduses tegid kaasani Florence Kosota kui Sesto proskantiini Carlobadiooli. Ometi, ma ei ole mitte kunagi hiljem kuulnud sellist don basiiliot, kui ta paar korda ütles. Toonasseera see oli fantastiline. Selline, ma ütleksin, võimsus, hääle ilu, mis selle mehe suust sinna saali voolas. Ja loomulikult noh, ta skaalal kogu Castrol sensatsioon ja Keurov mulle tundub sel õhtul eriti milliseid kokkupuutepunkte veel on olnud, Keurovega sama gastrollinud seal oli võib-olla kõige kõrgem muusikaline emotsionaalne tipp, oli Verdi reekviem suures teatris kadunud kolleegi Paul Mägiga mees sellel päeval jalutasime pargis, sõime rahulikult lõunat, puhkasime mitu tundi. Ja suures teatris kanti nõukogude ajal. Mulle tundub esimest korda reekviemi ette ilma pausita. Tavaliselt tehti ikkagi vaheaegsele sverdi reetimis. Kui juhatas Herbert von Karajan ja solistideks olid Leon, Din Price, Florence Kosotto, Carlo Bern konsi ja Nikolai Eurov siis mul kodus palju Verdi reekviem, et aga mulle tundub, et see on jäänud etaloniks. Ma arvan, et see koosseis on üks parim. Eestile kõige lähemal vest Keurov üldse käis 1992. aastal Helsingi nendel Juhla kodel aga või ma ei tea, kuidas töötame Helsingi pidune pidunädalad. Aga lähemale kahjuks eesti publikule ta kunagi ei tulnudki. Ma tegelenud Keurovit kuulsin veel ühe korra Pariisis 87. aastal, kui me käisime Estonia kastrolli Boriss kodunoviga ette valmistamas siis mul õnnestus teda kuulata Grand Opera laval Bankonna, Verdi Mcpetis. Ja ta oli Verdi repertuaaris ka omamoodi suveräänne liider nendel aastatel. Kuigi meil siin Nesdarenko ja ja mõned teised Vene passid olid ka väga head, aga Keurovil oli mingisugune suurt sugune ülevus, kuid arseid Verdi rolle laulis. Ja siia võiksimegi kuulata nüüd Banko aaria Verdi ooperist mähkmeid. Kuulsite Banko aariat Verdi ooperist Mckbest. No loomulikult tänu oma bulgaaria päritolule oli ilmselt Nikolai Eurovil, nagu ka tema teisel suurel kaasmaalasel Boriss Risto fil eriti suur ja kaalukas sõna öelda vene ooperit. No kui me võrdleme heliülesvõtteid, siis ma tean, et nii sinule kui minule poris Kristovi, selline intonatsiooniline tervikus ja, ja teatud mõttes karakteri loomise oskus natukene lähemal. Aga need inimesed, kes neid mõlemaid on laval elusalt kuulnud, ütlevad, et Christoph oli natukene väiksem hääl ja seetõttu sellise Sid Dahlia Bel Kantor repertuaaris muidugi laval. Keurov jättis võimsa mulje. Ja loomulikult kõik Ki passi lauljad võrreldakse alati apiniga, sest Chaljaapen lubas küll endale palju muusikalisi ja tekstilise vabadusi, aga jälle karakteri. Krimmi mõttes ei saa mitte keegi temast mööda minna. Nii et see ajalooline järjepidevus on, on kunstis väga oluline ja väga ka võib-olla tulemusrikas. Sama palju kui Keurov oli saanud itaalia mõjutusi, aitas ta ise ka piire laiendada. Itaalia suunas läbi oma abikaasa merel Afreeni, kellele ta kuuldavasti oli väga palju avanud just vene ka maailma. No me teame ka, et kui Merila freeni debüteeris tegelasskaalas Tatjana osas Tšaikovski ooperis Jevgeni Oneginit, siiski Eurov loomulikult laulis sellele etenduses kreemi. Ma arvan, et nüüd ongi aeg kuulata vürst kreemini aariat Tšaikovski ooperist Jevgeni Oneginit. Aga? Oo oo oo oo. Ja. On ka. Veebruaris. Ja. Joneegin jah, solistiks oli Nikolai Keurov, kellele on pühendatud tänane saade kes teatavasti siis tänavu teisel juunil lahkus meie hulgast jäädavalt 74 aasta vanuses. Ja minuga on siin stuudios saatekülaline Aarne Mikk, kes jätkab oma kokkupuutepunkte Nikolai Keuroviga. Minu käes on siin Soome rahvusooperi sügishooajakava, mis tegelikult trükiti ära juba kevadel. Ja ma loen siit, et kuuendal novembril tuleb taas mängugava Mushowski ooper Hovanšina. Iive Anhowanski osas on nii Nikolai Eurov kui Mati salminen. Dirigeerib Eri Klas ja mul oli kindel kavatsus minna Keurovet Helsingisse taas kuulama üle pika aja. Aga nüüd, nagu selgub, laulab enamus etendusi Matti salminen tema asemel ja me võime siin stuudios ainult minevikuvormis rääkidagi. Auramist. Küll, aga me saame rääkida telefoni teel Matti salmineniga, kes viibib hetkel Barcelonas, kus ta laulab Boriss Kodonofi etendustes peaosi. Kes tema jaoks oli Nikolai Keurov, Matti Salvini. Matti salmine ütles, et Nikolajev Keurovi näol oli tegemist meeldiva ning asjaliku kolleegi ja eelkõige inimesena. Ja juba Mati Salmini esimene õpetaja tõi talle kuulamiseks heliplaate Nikolai Keurovi, Boris ristofi helisalvestistega. Nii et kokkuvõttes võib öelda, et mattis Almineni. Lauljakarjääri algust mõjutas Nikolai Keurov üsnagi palju. Aga edasi küsisin, et kuuldavasti Nikolai Keurov ei olnud nii-öelda Shaljaapini tüüpi laulja, kes viskus pimesi rolli andes kogu oma hinge sinna kaasa tehes selliseid karakter ütleme hääli vahepeal, kasutades parlando tehnikat. Et Nicole Keurov alati jättis sellise vokaalse liini muusikalise laululiini kõige tähtsamaks. Matti salminen oli selle väitega tingimata nõus. Ja isegi läks Nikolai Keurov sellises autentsuse otsingutes nii kaugele, et kui ka juhtus olema selline modernsem lavastus, kas siis Howantšinast või Boriss Konoloogilist näiteks Süürichis siis laulja ei olnud nõus sellega. Ta nagu visuaalselt kujutaks ette sellist modernset tüüpi vaid kangekaelselt kleepis, et suure habeme ja halli paruka, sest ta ütles, et ükski selline kaasaegne nägemus ei lähe kokku selle pressiga, keda tema endas näeb. Nii et ta kõiges teenis sellist autentsust. Järgmiseks küsisin Mati salminenilt, millised olid tema esimesed kohtumised Nikolai Keuroviga. Mati Salmini esimene kohtumine Nicole Keuroviga toimus 70.-te aastate alguses Hamburgis kus Matti salminen vaatas Howandsina etendust, kus siis Martin palvela laulise tossifei osa. Ja Mati salmine meenutab, et kui Nicolegi auru vastus avale Ivan Homanskina, siis tema lauljana mõtles, et nüüd peaks üldse kogu laulmise maha jätma ja laskma meistritel oma asja toimetada. Õnneks siiski nii ei juhtunud ja hiljem kohtusid nad juba Zürichis lavalaudadel. Keurov laulis tossifeid ja Mati salminen Havanskit. Samamoodi ka Boris Kodonofis, kus Keuro laulis piimenit ja salminen Borissi ja nad on hiljem elus väga palju kohtunud. Ja lõpuks küsisin matisalminenilt, milline oli nii-öelda passide kuningriik Keurovi eluajal ja pärast seda, kui teda enam ei ole. Basse tundus, et varem oli üldse rohkem, olidki aurav, oli Kim Borg, oli Martti, talvele oli Boriss Grozdov. Et praeguses lauljate maailmas passide poole peal tundub valitsevat kenake põud ja üleüldse on madalaid basse tõeliselt vähe. Ega Matti Salmini hinnanguga Nikolai Keurov ei olnud ise teab, mis madal paista ei laulnud kunagi osmiini või särastrat. Keurovi pärusmaaks oli ikkagi Vene ja Itaalia per senine passocantante rollid. Filipp Boriss natisalmine võrdleb Keurovi Trutšero Raymondi võimsaamel Reimiga kes lisaks sellistele Põhipassi rollidele olid võimelised suurepäraselt laulma ka näiteks Don Giovanni või eskamiiet. Ja soovime siinkohal ka matisalminenile sinna Barcelonasse. Edu ja jaksu Borissi etendusteks. Nüüd aga kuulame. Eskamii okupleesid. Oo. Kõlasid eskamiyonku pleed Sharpi ooperis Carmen. Kummaline, et ühest Bulgaaria poisist, kes sattus lauljateele üldse tänu sellele et sõjaväes üks ohvitser Keurovi paari ümisetud fraasi põhjal soovitas ja viis ta kokku legendaarse lauluõpetajaga Bulgaarias Risto Prambaraviga. Tänu sellele jõudis praktiliselt 30-ks aastaks maailma lavalaudadele. Üks võib öelda kindlasti selle sajandi tipplauljatest. Nikolai Keurov tegi oma lauljat debüüdi 1955. aastal. Lauldes Don basiiliat Rossini, Sevilla habemeajas. Ja veel tänavu jaanuaris laulis ta sedasama rolli mallibrani Teatris Veneetsias. Siis 50 aastat hiljem on vist siinkohal mõttetu hakata ette lugema kibki Aurovi saavutusi. Lauljana võib öelda vist lihtsalt, et tema esituses kõlasid praktiliselt kõik kesksed bassi ja bassbaritonirollid kõikidel kesksetel maailma lavadel. Ja tõesti, tema kolleegidel oli tuline õigus, kui nad väitsid, et pärast selle hiiglase lahkumist On jäänud lauljate hulka suur tühimik. Me võime vaid loota, et noored lauljad kas või tänast saadet kuulates leiavad endas entusiasmi ja energiat hakata tegelema klassikalise laulmisega. Ja soovin neile kõikidele selleks suurt edu. Samuti tänan, Katrin maadikud, helioperaatorid puldi taga saatekülalist Aarne Miku. Minu nimi on Mart Mikk ja tänast saadet jääb lõpetama Borissi surmastseen mussarski ooperist Boris kodanov. Nikolai jaurav.