Ülikool. Kui kunstnik võtab eesmärgiks oma kunstis ükskõik millises just nimelt mõtestada maailma mingisuguses väga olemuslikus tähenduses siis tegelikult on vähemalt alustanud religiooni loodusega. Mina olen ikka mõtelnud lihtsalt maa, pastor, nagu ma olen, et muusika kaudu õndsaks ikkagi ei saa. Muusika saab olla vahend. Koole. Usu tunnistamisest kunsti vahenditega kõnelevad muusikateadlane Mart Jaanson Ja kirikuloolane Urmas Petti vestlus salvestatud 12. 10. eesti heliloojate festivalil 2013. aasta juunis Tartus Jaani kirikus. Mina olen toimetaja Mart Zirnask. Mina olen Urmas Petti, ma töötan Tartu Ülikooli. Usuteaduskonnas kirikuloo dotsendina ja teise ametina olen kirikuõpetaja siinsamas Tartu Jaani kirikus. Minu nimi. Jaanson ja mina olen Eesti Evangeelse luterliku kiriku nooo Püha Laurentsiuse koguduse õpetaja ja selle kõrvalt töötan ka Tartu Ülikoolis muusikateooria lektorina poole kohaga. Tunnistan, mina pakkusin välja, et võiks rääkida sellisel teemal usu tunnistamisest kunsti vahenditega. Ja mina ise mõtlesin niimoodi, et me ei peaks siin ainult muusikast rääkima, ehkki on Hillujate festivali ööülikooli salvestus vaid võiksime ka ikkagi rääkida teistest kunstivaldkondadest, aga võib-olla ma siis teen otsa lahti ja räägin kõigepealt usust. Minule meeldib usu määratlus, mis on antud heebrea kirja 11. peatüki alguses uues testamendis ja see on usk, on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus. Ja kui sealt edasi lugeda, siis tuuakse hulgaliselt näiteid selle kohta, mida on usk kaasa toonud. Esimene näide, minu meelest oli seal see, et kui kaini Aabel ohverdasid jumalale, siis Aabeli ohvri end võeti vastu kaini oma mitte. Ja sellepärast jumal võttis Aabeli ohvrianni vastu, et Aabel tegutses usus, et tal oli usk, nähtamatute asjade tõendus, loodetava tõelisus Usaldus millegi vastu, mida me ei näe. Kui see teema küsimusena üles seada, et miks üldse peaks usku tunnistama kunsti vahenditega. Et millest selline vajadus üldsegi tekib? Kirjanduse poole pealt me saame näha, et jah, piiblis on juba üsna palju tekste, mille kohta võib öelda, et nad on kunstipäraselt esitatud või kunstiliselt töödeldud, tähendab, on väga palju poeetilise tekste seal alates vana testamendi tervetest raamatutest nagu Taaveti lauluraamat või siis ülemlaul või mitmed prohvetiraamatud, kus me näeme, et see sõnum või see, mida inimesed on soovinud oma usust teada anda või kõnelda. See sõnum on esitatud poeesiana, mis vähemalt piibliuurija jaoks tekitab selle küsimus, et miks seda oli vaja teha. Miks peab asjadest rääkima, poeetilises vormis? Võiks lihtsalt defineerida, see on midagi, mis on siinsamas koguduses kunagi vist piiblitunnis juba üles kerkinud, üks koguduse liige nii ütleski, aga et miks on piiblis asi tehtud nii keeruliseks? Miks ei võiks olla lihtsalt paaril leheküljel definitsioonid, eks ole, et noh, jumal on see, et jumala all mõistame seda, ta on teinud seda nimekiri, eks ole, Kristus on, see on teinud seda, et milleks on vaja nii palju selle ümber vahutada. See on esimene asi, et piibel juba tekitav selle küsimuse, et miks üldse tarvitatakse kunstilisi vahendeid ja edasi kujutav kunst, mis on samuti kirikuga läbi sajandite käinud. Ütleme küll, esimesel paaril sajandil oli pisut raskem, kui kristlased üldiselt hoidsid kinni sellest, mida nimetatakse Moosese seaduse pildi keelux. Aga nagu teada, on, see kadus üsna kiiresti ja siis tekib midagi, mida me võime nimetada kirikuks kunstiks või ka kristlikuks kunstiks. Jällegi tegelikult ju küsimus on see mikspärast siinsamas Jaani kirikus ringi vaadates. Muidugi on see kirik on ilus ruum ja ilusas ruumis on hea olla, aga mikspärast on siin kirikus kunagi olnud umbes 2000 terrakota figuuri. Et mida need inimesed mõtlesid sellega, kui nad neid taieseid tellisid, siia kirikusse paigutada, ütlesid, et mis mõttes see on siis nende usu väljendus või mida see juurde annab asjale. Ja siis kuni muusikani välja. Jällegi kirikliku muusika ajalugu on väga pikk. Ja selliseid arenguid on kirikus juba olnud, kus küsitigi, aga miks seda muusikat nii palju tarvis on, et kas ei sega 16 sajand reformatsioonis eriti Šveitsi reformatsiooni, enamasti see nõnda läkski, et öeldi, et kui preestrid on midagi teatada, kas siis autorist või kantslist. Aga äkki, kui normaalselt inimeste keeli las linnud laulavad. Me ei saa sõnumist aru, kui pidevalt Leelutatakse. Mina läheksin ikkagi sammu tagasi veel ja küsiksin, et miks on üldse usku tunnistada ja kas meil üldse usk on? Jeesus ütleb, et kui inimese poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt ja kui teil oleks usku nagu sinepiivake ehk väga vähe, siis te saaksite palju suuri asju teha. Et me räägime küll usust ja siis vahel usume, et meil on usku. Ja mulle tundub, nimelt, kui juba see usk on, siis on vaja seda välja ütelda. Piiblis on öeldud niimoodi, et usun, sellepärast kõnelen ja kui nüüd tagasi minna usutunnistuste ajal kokku, siis seal on ka tehakse vahet usul, mida usutakse, ja usul, millega usutakse. Üks on siis see tekst, mida ta siis kirikukogu on andnud või on traditsioon andud sõnastus, kuidas usku tunnistada ja teine sisemine usk, et seda usku tunnistada, nii et kui keegi seda kuuleb, siis ta hakkab uskuma. Ja ma arvan, et kui inimesel on see sisemine uskantud, siis ta peab tunnistama seda usku. Ja nüüd on siis küsimus, et miks ta ei võiks siis teha seda mitte kunstiliselt. Aga mida kunstis hinnatakse. Kunstis hinnatakse sellist elavust spontaansust see, et see kõnetaks inimesi. Kunstiline keel on ju selles mõttes usukeelega sarnane, et ka inimene, kes tunnistab oma sisemist usku, mis talle on antud teeb seda elavalt ägedalt, eks staatiliselt. Ja näiteks täna me kuulsime kontserte, teoseid. Mul oli üks Ungari külaline kõrvalistuse pärast ütles mulle, et see on tüüpiline palka muusika, küsisin tema käest, kas ta on enne Balti muusikat kuulnud, et seda ei ole. Aga ta, ta on kaks päeva olnud Eestis ja ta ütles, et see on balti muusika ja, ja ma ei tea, miks Balti muusika mulle tundma, pean järele mõtlema selle üle. Ja see muusika meie eestlaste jaoks minu meelest oli küllaltki täis kirge. Et inimesed kindlasti siin täna tunnistasid oma usku oma heliloominguga isegi selle staatika juures vaikuse juures oli selline usutunnistamise moment olemas. Minu jaoks kõige veenvam definitsioon selle kohta, mis asi üldse on religioon, mille siis alla Me võime paigutada ka usu, eks ole, et religioon on miski, mis usus tekib, on ikkagi see, et religioon on põhimõtteliselt selline tähenduse andmise süsteem või muster. Et religioon on miski, mis püüab anda kõigele selle viimse tähenduse, mitte lihtsalt tähenduse, vaid selle viimse tähenduse. Ja et see on ju seesama, millega ilm selgesti kunst oma erinevates vormides vähemalt enamasti tegeleda püüab. Siin võib isegi selle paralleeliga nõnda kaugele ju minna, et sellega ümber pöörata, et vahel on ka öeldud, et alati siis kui inimene hakkab andma kõigele viimset tähendust, siis tegelikult tekib religioon. Mis siis tähendab näiteks, et kui kunstnik võtab eesmärgiks oma kunstis ükskõik millises just nimelt mõtestada maailma mingisuguses väga olemuslikus tähenduses anda kõigele mingisugune mõte siis tegelikult on vähemalt alustanud religiooni loomisega. Muidugi selline definitsioon tähendab, eks ole, et religioon seotakse lahti sellises tavapärasest arusaamast, nagu ta eeldab, kas ütleme, teatavad jumalakujud võitlust või üldse kujutlust mingisugusest trantslandentsusest, religioon võib-olla ka ilma seeriast kujutlustes, et noh, see väga vana vaidlus selle üle, et kas näiteks budism on religioon, kuna seal puudub sarnane jumalakujutlus nagu ütleme, suurtes monokristlikes religioonides, et siis saab vastata, et jah, kuna tegemist on sellise mõttesüsteemiga, mis püüab anda kõigele sellise koondava kokku võtta tähendused, siis ta siiski on religioon. Ja et siis see võib laieneda ka kas kogu kunstile, aga kindlasti suurele osale kunstile ja muidugi tahaks öelda, et just sellele kunstile, mis on nagu väärtuslik või, või hea, mis inimestele korda läheb, et sellel kunstil on teatavad religioonitundemärgid. Mul on varem olnud selline sisemine protest selle vastu, et mingisugust kunstiliiki hakkavad selle viljelejad ise fetišeerima muudavad Ta selliseks tõesti religiooniks. Ühest küljest on see paratamatult, kui inimene tegeleb ühe asjaga, kogu oma elu õpib seda pärast töötab sellel alal, siis ta hakkabki kogu maailma selle läbi mõtestama ja otsima sellega vastuseid igavesele küsimustele, näiteks muusikas. Inimene hakkab ette kujutama, et tal ei olegi tegelikult vaja näiteks mingit institutsionaalset religiooni. Ta tegeleb ju niikuinii oma lemmikalaga, see viib teda siis kõrgustesse ja kaugustesse ja trantsendentsiga ühendab. Ja see on mulle alati varem tundnud sihukene, vale mõte. Mina olen ikka mõtelnud, lihtsalt maa pastor, nagu ma olen, et muusika kaudu õndsaks ikkagi ei saa. Tuleb siis leida ikkagi mingisugune muu moodus. Muusika saab olla, vahend. On ka erinevaid, muidugi mõtteviis olnud. Siin mainisid sa kuueteistkümnendat sajandit sina dialuteri tund ja kas oli niimoodi, et Lutter ütles, et muusika on jumala loomiskorra väljendus ja me leiaksime siis sealt tõesti midagi jumalale omast või? Jumala puudutuse oli ka teisi täis. Johan interluteri kaastööline, esimene luterlik kirikumuusik, kes ütles, et muusika on antud selleks, et pattu langenud inimesel oleks lohutust sellest pattulangenud maailmas elada. Mulle meeldivad mõlemad mõtted, aga Lutteri aru saama puhul siis oleks nagu sakramendi justkui jumalalt tulev asi, mille kaudu on tõesti võimalik järjest kõrgemale tõusta ja siis lõpuks õndsaks saada. Et sellega ma nõus ei ole. See idee muidugi, Lutheril ei ole ju originaalne, enamasti kipume ära unustama, milline haridus Lutheril oli. Kui kõik siinviibijad kokku panna, siis me ei saa luterile lähedalegi tema antiikse kultuuri ja kirjanduse tundmises sest see on midagi, mida tema õppis meie mõttes oma Al koolist saadik, kes algkool algas umbes sama seas kui meilgi. Et see idee muusikast kui mingil moel maalima harmoonia, peegeldusest ja selles mõttes jumalikkust nähtusest on ikkagi antiigist pärinev mõte. Küll ta luterlikus teoloogias mängib väga suurt rolli koguse kujutlus, mida siis nimetatakse loomiskordadeks. Et see arusaam, et jumala maailm on väga erinevatel viisidel harmooniliselt korrastatud ja ratsionaalselt mõistetav nähtus, eks ole, muusikast on samuti on ju kaks täiesti erinevat arusaam, et üks on see, et muusika on mingi selline emotsionaalne nähtus, puhas nagu psühholoogia, eks ole, muusikat ei ole, sest lihtsalt helid võlguvad ja kuidagi viis siis inimlooma kuidagimoodi liigutab ja teine arusaam on see, et muusika on tegelikult puhtalt ratsionaalne nähtus, ta on matemaatiliselt kirjeldatav seletatav ja ta mingeid emotsioone tekitab. Noh, see on samamoodi nagu matemaatik või p komakohti, arvutades seal kuskil 100000 juures mingi Katarsiseni jõud. See, et muusika meid liigutab, see iseenesest on just nimelt nagu kaasnähe, aga algselt ta on ikkagi ratsionaalne nähtusi ja selles mõttes ka kõige kõrgem kunst nagu kõige puhtam. Ta ei pea käsi mateeriaga määrima, eks ole. Noh, mina arvan, et miks muusika nii oluline Teie jaoks ja miks muusade kunst oli ju palju muudasid, oli tantsu, muusa, ajaloomuusa, miks pärast see üldnimetus muusika on saanud just selle helilise aspekti jaoks? See on just see, et lisaks sellele ratsionaalsele ja emotsioone välistavale suudab muusikaga inimesi puudutada muusika kaudu on jah võimalik ütleme siis niimoodi tunnetada sfääride harmooniat ja samas need kuivad arvutused füüsikas või matemaatikas, mis ju tegelikult seda tähendas omal ajal Kepler ja teised. Lisaks sellele see kõik hakkab elama ja tekitab inimestes emotsioone, et see minu arust muusika suur ime mikspärast muusika on eriline, mitte sellepärast ta ei ole eriline, Ethan ühendab meid selle sfääride harmoonia, aga vaid sellepärast, et tal poolt, mida teistes kunstides ei ole. Usk peab olema kuidagi sõnastatav, sest me oleme verbaalsed olendid. Muidugi, usk on ka tunne, tunneme kiindumust usaldust kellegi või millegi vastu, jah. Aga kui me usume, siis me tahame seda kogu maailmale jagada, et siis on vaja sõnu. Ja see on pingutus juba, et kuidas neid sõnu leida. Täna me rääkisime päeval Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistusest, suur hulk inimesi erinevatest traditsioonidest, ida ja lääs tegid kohutavalt palju tööd ja siis saavutasid mingisuguse usutunnistuse vormeli, see oli kollektiivi pingutus. Ükskõik milleks siis ta vajalikkus, oli kirikupoliitilised põhjused, nii nagu oli tollel ajal neljandal sajandil või siis on mingisugust muud põhjused. Pingutada on alati vaja, kui sa tahad oma usku väljendada. Sisuliselt nähti kirikus vähemalt 100 aastat vaeva selleks, et leida mingisugune sõnastus, mis võtaks enam-vähem adekvaatselt kokku kristlast tunnistuse nende usust, mismoodi nad mõtlevad jumalast. Ja see tekst, mis tekkis, et kuigi meil oli juttu, et see oli algselt justkui selline poliitiline kokkulepe, et selles sai riigiõiguslik dokument seadusena, mis välja kuulutati. Aga ikka ja jälle on uurijat rõhutanud, et miks üldse oli võimalik ka selle teksti hilisem liturgias kasutuselevõtt, et selles tekstis on olemas selgelt poeesia. Ta on sõnastatud poeetiliselt ja mul on ikka meeldinud mõelda, et see ei olegi niivõrd noh, nagu mingisugune teadlik tegevus olnud, vaid väga sageli selline poeetiline kunstiline väljendusviis ongi kõige adekvaatsem viis usu tunnistamiseks. Et nagunii Kaie teksti, sest et see ei ole filosoofia ja see ei ole ka mingit pelgalt definitsioonid. See ei ole midagi, mis oleks lõplik, vaid vastupidi, ta on mingis mõttes nagu hea luulet, tundus, et sa võid iga rea järel ise edasi mediteerida või edasi hakata teksti genereerima, et sa võtad ühe lause usutunnistusest ja see on üsna tavaline ju ka selline vaimulik harjutus või praktika olnud läbi sajandit. Ongi kasvatatud selliseid tekste ju ka just nimelt nende meditatsioonialustena mõtelda lauseteks lahti just nimelt nagu sellise poeetilise tekstina ja hakata endale mõtisklema. Ja et siis justkui alles midagi avaneb su ees see, mida justkui ära unustatakse tänaval, usust rääkides pidevalt rõhutades, et usk on midagi, mis on nagu sellist kitsast Castrol sõnatogmaatiline, noh kuigi see sõna dogmagi on, selle tähendus on enamike inimeste jaoks on väga udune mille siin justkui vastanduks näiteks kunst, mis on nüüd selline nagu vaba, eks ole, et kunst on miski, kus ma saan teha seda, mida ma tahan või mida mulle süda ütleb. See on tegelikult algselt just nimelt religiooni või usu mõte, samamoodi on nagu Kristus ütleb, eks ole, tõde vabastab teid. Usk on miski, mis saab inimese vabaks tegema ja piirid lahti laskma. Kui me räägime Nikaia usutunnistuses kui dogmast, siis just nimelt et kui millestki, mis piirab, vaid vastupidi, mis peaks need uksed lahti tegema. Mitte et kõik on relatiivne, igaüks mõtleb nagu tahab, vaid et kui sa teed õige ukse lahti, siis selle taga on sul piiramatu ruum, kus veel edasi minna. Siinse paralleel kunstiga minu meelest tänase päevani on olemas ja muidugi see vihjet noh jumal kui loovuse allikas, kas sellel on ju selgelt religioosne taust, eks ole, jumala loojana, kes on loonud kogu maailma, et kõik, mida meie loome, on tegelikult ju lihtsalt jumala ahvimine või imiteerimine. Ja paljud tänavakunstnikud ikka sama asja ütlevad, eks ole, see loovus on iseenesest mingi vaimne printsiip, mis neis avaldub. Ja selles mõttes see printsiip on iseenesest olulisem kui konkreetne kunstiliik või kunstnik. Kui me küsime, et mis rolli täidab usk inimese elus, siis me küsime ju ka ikkagi alati, et missugust rolli täidab kunst inimese elus, milleks seda vaja on? Milleks seda tehakse, kas kunst on ka alati mingis mõttes tunnistamine, kastan steitment ilmselt on. Ja kui need kaks asja kokku panna, mida me siis nagu saame, meil on kaks nähtust, mis mõlemad juskui tegelevad sellise steitmenti esitamisega ja me oleme nad ühendanud ja miks seda tehakse. Kas siis tekib mingisugune sümbioos ja võimendus, et kunstilised vahendid aitavad seda usulist sõnumit esile tuua või siis võib oletada, et tekib vastupidi, selline lainet tasandavad 11, eks ole, tuleb välja midagi, mis ei ole enam kunst ega ei ole ka Ena musk ja see on minu meelest markantne teemas, sellist väidet on ju vähemalt viimased 200 aastat üsna sageli esitatud, noh kirjanduses on see väga levinud kirjandusteaduses ka selles kujus, et kui tuleb välja kunstnik kristliku sõnumiga, et sellega justkui see tekst kunstiliselt diskvalifitseerub, eks ole, et kui inimene luuletab Jeesusest, no vot siis ta on just nimelt see ullike kes siis Jeesusest luuletab, andke andeks, eks ole. Või siis teine äärmus on seis, öeldakse, et jah, et no helilooja kirjutas ühe missa, noh seda on hea kirjutada, sest läbi ajaloo nii palju, mis seal kirjutatud, et ta otsis raamatu sobivat tekste oma muusikal õudselt. Ah, võtan sellesama ladinakeelset, seda kõik teavad ja ei ole vaja, eks ole, aga et see võib-olla siis kunst, aga seal seda usku või seda religioosset tausta enam ju ei ole. Võib-olla varem oli asi teistmoodi, aga jah, viimased 200 aastat pärast romantismi on usk ja kunst kuidagi lahus, usuinimesed on omaette ja kunstiinimesed on oma, et kunst on siis selline asi, mis on niisugune väärikas tegevus meie ühiskonnas, lääne ühiskonnas, aga usutegevus? Noh, ta on selline sektantlikke tegevus, et just niisuguste ullikeste tegevus. Ja ometi, kui me hakkame vaatama, milline on suur kunst, mida inimesed läbi aegade on hinnanud ja mis on tõesti selline noh, see, mis jääb siis see on just nimelt see, et oma usk on tunnistatud kunsti vahenditega. Näiteks Wolfgang Amadeus Mozart, küll on temast tehtud selliseid filme, kus teda näidatakse hullikesena oma tõus oli seal filmi nimi. Et seal oli ta ju täiesti selline poisike, kes käitus inetult, naeris kõva häälega ja tegi žibutusi. Aga muusika, mida ta on loonud, mis on meieni jõudnud miks pärast see on nii geniaalne? See on see, et Mozart oma usku selle kaudu väljendanud minul paluti rääkida Arvo Pärdist, mõtlesin kohe intervjueerijale, et mina ei ole Pärdi uurija ja mina võin rääkida nagu inimene tänavalt. Sealjuures küsis ühe küsimuse, et öeldakse, et Arvo Pärt on meie sajandi Mozart. Et miks see niimoodi on ja kas ma olen sellega nõus ja siis ma hakkasin tõesti mõtlema, et mis teeb Mozarti muusika meie jaoks püsivalt väärtuslikuks ja mis teeb meie jaoks Arvo Pärdi muusika väga oluliseks just see, et ta väljendab oma usku oma kunsti kaudu ta midagi avastanud, mida ta tahab teistele öelda, ta ei otsi, inimene ei kuule tema muusikast mingit sellist. Ebakindlust ja kõhkluste sellist ta veel ei tea, mida öelda, vaid ta nagu teab seda siis ütleb. Ja võib-olla siis Mozarti muusika on sama asi, et ta teab, mida ta tahab ütelda ja ütles seda oma lühikese elu jooksul, kirjutas nii palju, kui ta jõudis Karl paartoni öelnud, et Mozart oli ingel arvatavasti ja taotles tema õndsaks kuulutamist katoliku kirikus, aga see ei läinud läbi. Me istume siin kirikus, kuulame siin muusikat, mida, ütleme siis 100 aastat tagasi või veel varem ei oleks kirikus kuulda saanud, miks see niimoodi on, kas muusika on siis vahepeal muutunud vaimulikumaks või siis kirik on vahepeal muutunud ilmalikumaks või midagi muud juhtunud? Mina ütleks kohe ilma pikemalt mõtlemata, et ikkagi on olemas vaimulik ja ilmalik muusika ja hakkame siis rahulikult vaatama, mis see vaimulik muusika on. Üsna kindlalt on see muusika, millel on vaimulik tekst, kasutatakse teatava uskonna või konfessiooni terminoloogiat. Et kui me räägime siin kristlusest tekst, kus kasutatakse sõnu Jeesus, issand jumal, kolmainsus ja nii edasi, see on siis vaimulik tekst kristlikus konditsioonis. Kui muusikas on seda kasutatud, siis me võime ütelda, et on loodud eeldused vaimulikuks muusikaks. Vahel võib muidugi juhtuda niimoodi, et seda on kasutatud pilkavalt aga ma usun seda, et naljalt ükski helilooja ei kasuta vaimuliku teksti, mis sisaldab neid mõisteid lihtsalt nalja pärast. Nüüd kuidas on muusikaga, mis vaimuliku teksti kasuta näiteks instrumentaalmuusikaga, kuna meil festivali helilooja Arvo Pärt siis meil on loodud siin väga hea näide, kuidas on võimalik vaimuliku instrumentaalmuusikat siiski kirjutada. Teatavasti Pärt kasutab sakraaltekste tihti oma instrumentaalteoste struktuurialusena ja ta kasutab väga formaalseid vahendeid. Selleks. Eeldus on see, et tekst on püha, liturgiliselt kasutatav ja teatavasti nii Rooma kui ka Kreeka katoliku kirikus on pühaduse mõiste natuke teistsugune kui meie oleme harjunud protestantlases. Tekst ise võib ka olla püha, ta kannab endas pühadust püha vaimu. Ta on nagu aken sellesse jumala riiki. Ja mina kujutan ette, et Arvo Pärt niimodi tekstidesse suhtub ja kasutab neid pühi tekste, sellepärast nii suure innuga, et ta näeb, et selle kaudu oma instrumentaalmuusikastruktuuri saab ka selle pühaduse. Ja minu meelest see töötab. Kasutame pärgi instrumentaalmuusikat kirikus ja keegi tõrgusele vastu. Samamoodi võib ütelda ka Johann Sebastian Bachi muusika suhtes. Temagi oli protestant. Aga meie nagu ka tõrgu, kui me kasutame, ma ei julge isegi väheneks Brandenburgi kontsertjumalateenistuse kaunistusmuusikana ja see on niivõrd õilis, üllas muusika. Et midagi on seal sees, mis muudata vaimulikuks. Ja ma oletan, et see on siis helilooja usk. Tuletan meelde, millest jutt oli 16 sajand. Suur diskussioon muusikaosast jumalateenistusel ja see protestantlik, kes kirikutes säilinud põhimõte, mis algse impulsi poolest pärineb luterilt et muusika roll jumalateenistusel ongi ju tegelikult koguduse ühine usu tunnistamine. Et see nii-öelda luterlikku koraalitraditsiooni algus. Et mitte lihtsalt preester liturgiat laulab hoidja, et oluline on see, et kogudus ühiselt laulab tunnistab oma usku selles mõttes kunstilise vahendiga koguduse kui terviku usu tunnistamine. Et see, kas seda instrumendiga saadetakse või mitte näiteks Šveitsis sellest üldiselt loobuti öelda, et kõige parem on siiski laulda ilma instrumendi saateta, kõige parem on, kui lihtsalt lauldakse. Jah, et instrumendid on üsna pikkamööda ikkagi kirikusse tulnud sisse. Minul tuleb kohe meelde esimesel aastatuhandel kirikuisade põlgus instrumentaalmuusika vastu ja miks sellepärast nad nägid, et seda kasutatakse profaanse sfääris tänavatel valjult, niimoodi mängitakse aulaseid Pille ja sakraalse profaalse eristamiseks. Nad ei talunud seda pühakojas ja sellepärast vokaalmuusika ongi jäänud ortodoksi kirikusse mittepille ei lubata sinna. Ja ka orel tuli ikka tasapisi kirikusse sisse ja minu meelest ka Lutter väga õnnelik ei olnud, et orel kirikus on. Alles hiljem ta siis sai sellise jumala kiitmise masina nagu Hugo Lepnurme ütles ükskord oreli kohta, et see on ainult üks jumala kiitmise masin, sellise tähenduse. Kui me vaatame luterlikku traditsiooni, siis see pill on vähem kasutada, on väga lühikene ajalooline periood et orel on tegelikult põhjustanud selle, et teised pillid on välja tõrjutud ja orel on ka võib-olla põhjustanud selle, et kogudus enam ei laula. Koguduse laulu ikkagi, seal oli ka väga kaua aega ei ole ju saadetud, kogusin laulnud just nimelt ilma orelit, kuna inimesed laulsid vanasti hinnangu, nad laulsid, kiigeplatsid, karjusid ja Lutter, ise on ka öelnud, et ta ju evangeeliumi kõrval asetab muusika teise, sellise kuuldava imena, et evangeelium on see, mida me nagu kuuleme või läbi kuulmise läbi sõna. Et ka muusika tegelikult on sõna. Et muusika ei ole mitte see, mis nagu peataks jumalateenistuse vaid läbi sellega kulgeb see palve ja, ja just nimelt nagu usutunnistus, et see muusika ongi aus ja vaimulik, kuid me tunneme tema sära nagu evangeeliumi jumala sõna. Ja võib-olla see on ka tänasele kirikule omane, et miks me võime kuulata modernset muusikat kirikus. Sest kui me tunneme temas ausalt ära evangeeliumi ja jumala sõna, et siis ta ongi meile püha, ta ongi meile vaimulik ja me ei vaja talle nagu eraldi mingisuguseid kriteeriumid, et selleks, et olla püha muusika, aeglane, pidulik vaid et muusika võib ka vahel olla mingeid vastuolusid täis. See on väga raske, kuidas siis seda eristada, vahel tundub, et kirikus esitatakse ebasobivat muusikat ja vahel, et see sobib. Aga selleks on olemas ju seesama kogudus, kes otsustab siis? Siin on Tartu Jaani kogudus, kes on leidnud, et siin kirikus tohib selline muusika kõlada, nemad on Kristuse ihu liikmed ja nemad teavad, et see on õige niimoodi ja kusagil mujal siis otsustab samamoodi kogudus selle üle, kas tegemist on vaimuliku ilmaliku muusikaga, kas see on siis ikkagi nagu jumala küsimus üldse, kui lihtsalt teema on selles, et võib-olla inimesed Te ei tunne või teave ei kiida heaks mingit teatud tüüpi kunsti. Aga see on jällegi see kujutlused, kunst tahab olla targem kui religioon. Et on teatud tüüpi kunst, mida religioosse ühenduse liikmed ei mõista. Kas sulle tundub, et on niimoodi, et on selline kunst, mida näiteks Eestimaakogudused ei ole veel suutnud vastu võtta, et nad ei mõista seda vaimulikku kunstina usku tunnistama kunstina selleks ennast harima, tutvuma kaasaegse kunsti kaasaegse muusikaga ja siis nad hakkavad seda mõistma. Ja siis hakkavad tajuma ka selles kristlaste puhul siis evangeeliumi olemasolu võimalust kasutada muusika transparendina evangeeliumi kuulutamiseks tajumiseks. Aga ma arvan, et nad ei esita seda küsimust mitte sedakaudu, kas selle muusika kaudu on võimalik usku tunnistada või mitte, et küsimus pigem selle ümber, kas see muusika või muu kunst lihtsalt meeldib või ei meeldi. Ühesõnaga, et kas see on vaimulik või mitte, ma arvan küsimusele. Ja selles mina ikkagi usun seda, et on inimesed, kes on üksmeelel mingisuguseid asjades, mis on igavikulised asjad ja nemad koos suudavad tutvustada ja siin ei ole meeldimise küsimus. Ma toon ühe sellise näite. Kui mind ordineeriti kirikuõpetajaks, siis mina imestasin seda, et kuidas saab konsistooriumi komisjon aru sellest, keda ordineerida, keda mitte. Kõik inimesed õpivad samamoodi, neil on samasugused teadmised, võib-olla isegi, aga ühtisid, ordineeriti teisi, mitte kust saab näiteks ei, peapiiskop varu. Aga on mõned peapiiskopid olnudki kohta öeldakse, et ta sai eksimatult aru ja tulevik näitas seda, et see inimene töötas hästi ja teine ei töötanud hästi. Et kuidas see siis võimalik on. Aga ta tajus selle uskonna vaimu. Ta oli selles elanud kaua aega, oli selles kasvanud, töötanud ta sai aru seda, et see inimene sobib kirikusse ja ta hakkab tööle samamoodi, ma arvan, et saavad inimesed aru, et see muusika sobib kirikusse. Teine muusika ei sobi ehk muusika on vaimulik, üks tunnistab usku ja teine ei tunnista usku. Mina oma üllatuseks üks kord osalesin mitte Eestis ühel katoliku kiriku jumalateenistusel missal ja seal mängis selline rokkbänd. Ja siis ma mõtlesin, et võib ka niimoodi tõepoolest, miks mitte. Mul oli enne arusaamine, et katoliku kirikusse seda ei tehta, aga ise kogesin, et tehakse küll, ei ole midagi. Selle vahele veel kurioosse näite tuua. Ma olen Šveitsis seal katoliku missal osalenud, kus mitte ainult mängiti Horne pikkune sarv. Et kus oli kirjutatud kogu missa muusika joodeldades. Kujutate, kui tuleb glooria, siis astub lavale põlvpükstes meestekoor, kes siis kannavad teksti ja siis iga lõiguerr tuleb, joodeldame ja kõik, mis sa ostad, olid tehtud. Praegu me oleme üsna palju rääkinud usu tunnistamisest koguduse või kirikuseinte vahel, kellele see usu tunnistamise keel peaks olema arusaadav, kas sellele usku tunnistavale, kogukonnale endale või siis tänapäevasel sekulaarsel ajastul hoopiski väljaspool seisjate jaoks arusaadav. Piibliteadlased ikka jälle rõhutavad, et piibel ei ole kirjutatud uskmatute ta, ta ei ole misjoniraamat selles mõttes, et inimene nii-öelda väljaspool kirikut võtab kätte evangeeliumi selle lugemisest ei ole tal mitte mingisugust abi, sest see ei ole talle mõeldud. See on kirjutatud neile, kes juba usuvad, see on selles mõttes üksteisele usu tunnistamine, eks ole koguduse sees, et mis enam midagi, mis selles mitte lahutada, vähemalt eristatav, peaks olema. Mina julgeksin küll öelda, et see usu tunnistamise kontekst ongi just nimelt kiriku seinte vahel, et kirik on just selleks ehitatud kirikul, usutunnistamise koht, koguduse usu tunnistamise koht, selleks on kirikut vaja mitte nendele, kes on väljas vaid nendele, kes on sees ja et siin, selles usutunnistuses siin kirikuseinte vahel, mida ma siis normaaljuhtumil nimetame jumalateenistuseks. Siin me kasutame kõiki võimalikke vahendeid selleks, et seda oma ühist usku noh, ütleme kinnitada või ikkagi mingi identiteediloome või siis kui tahta veelgi suure sõnalisem olla seesama sellise tähenduse andmine. See on see, mis usu tunnistamine noh, jällegi, kui väga profaasand väljendada, mida me tunnistame. Me tunnistame seda, et kõigel sellel on mõte. Kõigel sellel, kas siin väljaspool kirikuseinu ja need kõik, mis toimub, sellel kõigel on mingisugune mõte, tahame olla selles mõttes mõttekaaslaste kogukond ka kristliku kogudusega. Me oleme võib-olla siis need viimased, kes ütlevad, et sellel kõigel on mingisugune tähendus ja see kõik võib hoolimata lõpututest vastuväidetest siiski veel isegi hästi lõppeda. On väga vähe, kes seda veel usuvad, aga meie usume seda. Ja me kasutame selleks kõiki vahendeid sellest tunnistamisel ja noh, mina olen eluaeg seda meelt olnud, et just need kunstilised vahendid on väga olulised. Kuna ikkagi need kunstilised vahendid, mis mingil moel sellest kuidagi kummaliselt viimastel sajanditel taotlemisväärseks saanud, ratsionaalsusest eemalduvad ja sellega ometi kuidagi juskui inimese olemusele lähemale jõuame. Vahingu ja kõivu ens piil seal minu meelest lahingul on see üks selline lause, kus ta ütleb, et ta vihkab matemaatika ikka, sest see on kõige ebatäpsem teadus. Sellega ei saa väljendada midagi, isegi mitte armastust. Noh, see on öeldud kirjanduslikult, eks ole, aga selles on oma sügav mõte, et miks me vajame kunstilisi vahendeid usu tunnistamisest nüüd see, et usk on midagi, mis mitte lihtsalt et ta ei ole ratsionaalne, reaalselt äraseletatav nagu usutunnistus ei ole filosoofiline tekst, vaid vastupidi, et usk tahab alati viidata sellele, et ratsionaalsus ei ole meie olemuses kõige peamine joon või et ratsionaalsus, mis me ise räägib, mida me tahame, ütleme, jääb alati kuidagi pinnapealseks. Seesama, minu vastus kuidagi piiblitunnis, kui see inimene küsis, et miks ei ole piiblis asjad lihtsalt ära seletatud, oligi see, et aga see oleks ebatäpne vastus. Olulistest asjadest saame inimesed paraku rääkida ikkagi ainult poeetilist või kunstikeelt kasutades. Ja mida erinev see keel on noh, nii nagu üldse selline, nagu elurikkus on oma, olete väärtused, nii ka sellise kunstipoeesia või muusika, kus seda rohkem on neid võimalusi, et me tõepoolest suudame ka millelegi olulisele pihta saada. See on minu jaoks alati olnud see põhjus, miks pärast ka jumalateenistusel tähendab sellel kogunemisel, kuhu tulevad kristlased selleks, et oma ühist usku tunnistada, peab olema sisuliselt kõik kunstivormid esindatud. Et oleks võimalikult suur see võimalus, et me saame millelegi siiski pihta ja ma loen teadlikult väga palju kaasaegset kirjandust, nimelt sellepärast et ma näen seal seda tänapäeva inimese keelt või neid mustreid, mis tänast inimest puudutavat. Ma tunnistan ausalt üles, et ma teen seda täiesti ettekavatsetult, näiteks jutlust Tuua tsitaate tänapäeva kirjanduses, et ühesõnaga kasutada tänapäeva kunstivahendid selleks, et jõuda tänapäeva inimeseni ikkagi sedasama evangeeliumi sõnumi või selle usutunnistusega ja muusika samamoodi, mitte kirikus peab mängima kaasaegset muusikat, sellepärast et inimesi harida ja üldse nad peavad harjuma seda muusikat kuulama, sest mis intelligentsed inimesed on muidu on vaid vastupidi, kasutame kaasaegset muusikat kirikus, selleks et ehk on mõned, kelle jaoks see keel või noh, see keelevorm, see dialekt üks on see, mis suudab neid puudutada. Ma olen muidugi mardiga nõus, et see kogu on see üks meelekogukond, kes siia tuleb. Mingis mõttes ju ütleb ära selle, et kas meid kedagi see puudutab. Kas meile keegi, see mõjub nii-öelda üles ehitavalt, ei kasvata vastavalt või pole meie seas mitte kedagi? Sest tõepoolest, kui meil on maakoguduses kolm kaheksakümneaastast vanatädi, siis ilmselt mingi täismahus ööl midagi kontserdiga peale minna nagu ei ole mõtet, see ilmselt ei anna mingisugust tulemust, eks ole, ja siin ei ole küsimus isegi mingis hariduses asjas. Ma elasin vene rahvusest semiootikutega ja siis ma vedasin Tartu Jaani kirikusse palvusele ja nad peaaegu surid ära igavusest hakkasid mängima, ma ei tea, mida siin samal teenistuse ajal lihtsalt kogu see muusika asi, see ei kõneta üldse, see oli nende arvamus. Aga Ma tean, et nad kuulavad näiteks koodi muusikat ja nad räägivad nii palju Jeesusest maid, tea, kas nad Jeesust ka päriselt tunnistavad ja see liidab neid. Et kas kirikutes üldse selle peale ka mõeldakse, et kuidas nagu kõnetada selliseid nooremat rahvast, et noh, selline mis 16 17 sajand selline koraal, vot neid inimesi nagu semiootiliselt isegi et see ei kõneta neid üldse. Nad ei mõista ka sõnavara. Needsamad, gooti vennad, kui nad on 10 aastat vanemad, siis 10 aastat nooremate inimeste oleks nemad on samuti surmavalt igavad ja nende muusika täpselt samamoodi. Mina saates on see argument, on näiteks, mis kasutada klassikalises koraali luterlikku koraali luterlikus kirikus. Täpselt samamoodi nagu ma saan aru katoliku kiriku argumendist Gregoriaanika kasutamisel. No me ei jõua iga viie aasta tagant oma repertuaari välja vahetada, ükskõik mida me teeksime selle kirikumuusikaga 10 aasta pärast on lootusetult vanamoodne. No vaadake, kas vabakogudusi, kes on selle popmuusika võtnud, alavad mingeid 70.-te aastate diskot, no andke andeks, mis noori sa sellega tood kirikusse, noh, see on täiesti, et see on nii vanamoodne muusika, selle popmuusikaga on see asi, et ta tarvitamist tahtega on nii lühikene. Me räägi sina viiest aastast, me räägime viiest kuust, kui tuleb see maha kanda, rituaal uuesti. Pigem siis olgugi teadlikult vanamoodne, nii vanamoodne juba selle kohta ei saa öelda, et ta on moest ära. Usu tunnistamisest kunsti vahenditega rääkisid muusikateadlane Mart Jaanson ja kirikuloolane Urmas Petti. Muusika Arvo Pärdile pühendatud kogumikud, külmkõlad. Pärdi teost Maichaattisin, Hailans tõlgendasid sinine ja kalibriis. Saate valmistasid ette Külli tülija, Mart Zirnask ja helisalvestas Urmas Tooming. Bee Ülikool tänab Tartu Jaani kiriku kogudust. Teater 2013.