Ööülikool see väike riik siin, nagu me oleme, panustada selle, et võib-olla üks kord näkkiva tulebki loteriipilet. Et see minu arvates on väga riskantne strateegia viimased siis 10 aastat või niimoodi oleme liiga palju rääkinudki sellest, et me saaksime sedasama Nokia leiaksime. Parem juba räägime, ostame kõvasti loteriipileteid. Raadio ööülikoolil on külas majandusmõtleja. Indrek Neivelt. Loengu teema on majandamisest. Ma pean kõigepealt ütlema jaan, palusime tegelikult rääkida majadest, maadest ja majandusest. Kui ma selle peale hakkasin mõtlema, siis selgus, et on liiga palju nendele. Mis aga see selleks, aga hakkame siis pihta? Et ma loodan, et kui te tahate pärast rohkem majandusest rääkida, siis saad rohkem küsida, et ma räägin tõepoolest majandusest, majade ehitamisel, nurgast. Mina puutun oma ametis kokku väga palju sellega, et kui ma saan kokku mingisugust audiitorite, aga mingisugust vaid audiitorite, ka või investeerimispankurite või teiste selliste tähtsate ametitega, siis alustavad kõik sellest, et annan sulle ühe dokumendi üle, näitavad, et see on disclaimer. Ma ei teagi eestikeelset head nime ehk et nemad ei vastuta mitte millegi eest. Ja kõik, mis sa teed oma vastusele, et mina alustan ka sellest samast jutust, et Ma ei pretendeeri absoluutsele tõele. Kui kohal on näiteks onlain ajakirjanikud, siis ma arvan, et ei ole mõtet teha suuri pealkirju. Et nagu kombeks, on onlain ajakirjanduselt Neivelt arvel seda või keegi teine arvel seda ja seda ja serveeritakse seda kui lõplikku tõde ja veelgi enam tõde majanduses ei ole olemas, sellist asja, kui tõde ei eksisteeri, on seitse miljardit tõde. Vähemalt majanduses on kindlasti niimoodi. Ja mina räägin oma nägemust, mis tihtilugu läheb sele siinsel territooriumil enamlevinud tõega vahetevahel vastu olla ja ma natuke isegi üritan. Ma ei ütleks, et provotseerida aga lihtsalt anda asjale teine nurk, et paremini aru saada, mis majanduses toimub ja miks toimub. Ja selles mõttes ei ole ühele korralikule näiteks reaalteadlasele majandusüldsegi mitte mingisugune teadus. Miks? Sellepärast, et vaadake, kui te loete, maandus, võtate välja majandusõpikud ja loete, kas või lähete Vikipeediasse, vaatate sealt, mida majanduse kohta kirjutaks, siis kirjutatakse ka, et mida alati nagu kriitikud ütlevad majanduse kohta kriitikud ütlevad majanduse kohta, et miks majandusseadus ei ole väga usaldusväärne, on see, et on kolm suurt eeldust. Majandusteadusel esimene on see, et kõik inimesed käituvad ratsionaalselt. Teine on see, et kõik tahavad maksimeerida kasumit. Ja kolmas on see, et kõigil on sama informatsioon otsuste tegemiseks. See on selline majandusteaduse vundament, aga kui me nüüd mõtleme rahulikult kõikidel nende järgi ja siis selle viimase punktiga läheb paremaks, eks ole, seoses interneti arenguga informatsioon liigub paremini, kõik saab onlainis informatsiooni kätte või tahate, kas teada, mis kusagil mujal maailmas toimub, siis mõelge, mis toimus 20 aastat tagasi, kui palju informatsiooni, kui palju praegult on informatsiooni käepärast, siis selle kolmandaga on kõik hästi. Mis puudutab nüüd ratsionaalsest otsuste tegemiseks, siis ma küsiksin sidet, kui paljude näiteks on uus Aifoun? Minul näiteks ei ole, onju, aga siis ärge tulge, öelge, et te olete ratsionaalsed, turul käituvad või et miks keegi ostab näiteks Chelsea jalgpalliklubi. Et see on väga niisugune ratsionaalne põhjendus, eks ole. Et omada ühte jalgpalliklubi või siis, et miks on Pirita tee on täis autosid, mis maksavad rohkem kui 40 50000 eurot või mingi muu Tallinna kohta, et see ei ole ju tegelikult ratsionaalselt mitte millegagi põhjendatud. Mida rikkamaks saab ühiskond, seda rohkem temalt tehakse, selliseid vähem ratsionaalseid otsuseid ehk et seda vähem tegelikult majandusteooria kehtib. See seletab ka väga palju seda, et miks ei ole võimalik maanduses üldse korralikke prognoose teha, ilmaennustamine oluliselt lihtsam. Et me vähemalt teame, et kevadel läheb soojemaks, läheb üks, vahest hiljem vahest varem, aga ta läheb, lühemaid prognoose saab väga täpselt teha, aga see, kui keegi räägib mingisugusest majandusprognoosist, kasvab seal 0,27 või 4,9 või 4,2 protsenti. No see on selline tore naljarubriik või rohkem minu arvates, et kus sa nüüd nii täpselt keegi oskab ennustada. Ja inimesed käituvad täiesti ebaratsionaalselt, eriti ebaratsionaalselt, käituma antakse siis, kui on kriisiolukord. Nagu praegugi, mis on 2008, kui me vaatame mingisuguseid näiteid, kuidas inimesed käitusid 2008 enne kriisi ja kuidas käitusid pärast kriisi millal siis oli õige käitumine enne või pärast kriisi, millal ratsionaalne käituma, millal mitte. Ehk see on siis sissejuhatus sellele, et veel kord? Ma ei räägi absoluutset tõde, tahan teid kõiki lihtsalt panna mõtlema, et on olemas ka teine vaatenurk. Aga kuna jaan palus mul rääkida majadest ja majandamisest, ma ei tea, ilmselt oli vaadanud kusagilt sõnaraamatust järgi. Et eesti keeles on jah majandus, aga näiteks kreeka keeles jah, nimelt just nimelt Kreeka kellest me praegu just väga palju räägime viimased aastad. Et on sõna selline olemas nagu Oikonoomia, mis tähendab Ma inglise keelde panen, siis ta on nagu mänedžer House olnud. Kuidas eesti keelde panna kodumajapidamise juhtimine, ehk siis väga praktiline ja majakeskne lähenemine on see majandusehk, et meil on eesti keele, nende sõnade välja mõtled, on siin väga head tööd teinud otse kreeka keeles praktiliselt ära tõlkinud kõik. Ja mängime siis natukene nende sõnadega maja ja majandus. Ma arvan, et paljud meist, kui mitte kõik ei ole käinud mujal soojal maal, kus on temperatuur pidevalt üle 30 kraadi selle ümber. Kindlasti te olete näinud, kui näiteks kusagil Indias või kusagil mujal inimesed missugustes tingimustes elavad. Kui mina üle 10 aasta tagasi esimest korda nendes hindus käisin, siis mind ehmatasid need tingimused väga ära, vaatan hotelli aknast välja, vaatan, et inimesed elavad praktiliselt tänava peal. Seal nad elavad, ajavad oma habet hommikul väike katus on pea kohal. Ja siis hakkad mõtlema, et tõepoolest, et kui sul on temperatuur väljas, on 30 kraadi rohkem. See tähendab seda, et keha kütmiseks energiat ju praktiliselt vaela selle 36 kraadini selle jaoks energiat õela inimesena natuke väiksemat kasvu ka. Et ma arvan, enamustel seal umbes kahest banaanipäevast peaks piisama. Võib-olla kolm kaera, kui väga palju mittetöötaja ja majandada. Et siis peaks paaris paranist piisama, et inimene saaks täitsa ära elada ja muidugi vedelikuga ehk siis vett. Ja siit ongi selline väide, et mida väiksem on maja, seda vähem peab maandama. Noh, see on väga lihtne. Aga millegipärast on kogu aeg niimoodi, et me ise kogu aeg üritame ikka suuremaid maju ehitada ja ikka rohkem. Et saaksime ikka nagu rohkem majandada. Siis me ennast tunneme ilmselt paremini. Me kõik teame Tõnis Mäe laulu, mis on kirjutatud dalai-laama sõnadele, et meil on suuremad majad, aga väiksemad pered samamoodi meie praegult kogu aeg oleme käitunud. Aga veel kord nende maade juurde tulla, ma olen väga suur arhitektuurihuviline. Ja kui mina käin mööda linna eriti mööda võõraid linnasid näiteks siis ma vaatan neid maju sellise pilguga, et noh, seda ilu vaatan ka, et kas on ilus või mitte, aga seal selline subjektiivne, ma alati mõtlen, et huvitavad miks nad ehitasid sellise maja. Mis vahenditest, kust need vahendid tulid, eks ole, sellist Maidlasid ja missugust maas siis nagu hiljem on kõik saanud kes siis nagu tellija oli, kes siis arhitekt võis olla. Ja alati, kui ma mõtlen selle peale, et huvitud, kellel läks siis sel ajastul nii hästi, et ta sai sellist maja ehitada endale. Veel kord mõelge, kellel läks nii hästi, et ta sai ehitada sellist maja. Ma arvan, see on enam-vähem stampmõtlemine, et kui läheb hästi, siis on ikka suur maja. Et ma loodan, et ma ei ole siin ainukene saalis, kes, kes niimoodi mõtleb. Ja mis toimus üldse samal ajal ajaloos, et missugused üleüldiselt sellised globaalsed trennid olid, millega inimesed tegelesid, missugused mured neil olid ja nii edasi ja kui me nüüd sellise pilguga lähme näiteks kasvõi siitsamast majast praegult laialt tänavalt välja lähme vanalinna, mis on siis meie, Eesti au ja uhkus, arhitektuuri mõttes midagi, turistid käivad imetlemas ja mõtleme, et mis ajal on need enamus neid maju ehitatud. Et kellel siis läks hästi. Ja mida nad siis tegid ja kui me vaatame, et vanasti ikkagi ehitati korralikke suuri kirikuid, loomulikult raekojad, eks ole, ja muud kogunemiskoht. Aga enamus ikkagi kaupmeeste majad kordan, kaupmeeste maad, suur osa maju on ehitatud tegelikult siin Hansa Liidu ajal, ehk siis, kui käis suur kaubavahetus Põhja-Saksamaa ja peamiselt Venemaal, kus kaubad siit läbi liikusid, natuke läksid ka peale siis on need majad ehitatud, kui käis veelkord suur kaubavahetuslinnad, nagu me teame, ikka, tekkisid sellesse kaubateede ristumiskohtadesse. Seal oli siis elu erinevad kultuurid, segunesid, said kokku ja üldiselt on ikkagi taheti seda, et võimalikult palju käiks sinu juurest kaupa ja inimesi läbi. Et siis on nagu areng, siis on uued mõtted, uued ideed, see on kõik see, mis on majandusajaloo vundament toonud. Võib-olla siin meie oleme viimase viie või mitme aasta jooks üheks väheseks erandiks, kes me ütlesime, et me transiit Te ei taha? Seda pole meie majandusele vaja. Et kõik võitlevad sellepärast, et neil käivad kaubakood läbi, aga meile ei ole seda vaja. Ja et ilmselt seesama, et me siin oma sellise arengu läbi lõikasime sellega me lähme ka võib-olla siin majandusajalukku. Et sellisele kauba liikumisele Me ei, ütlesime. Kui me vaatame veel Eestis ringi, et mis ajal ja kes ehitas siin suuri maju, kellel läks hästi siis ilmselt järgmise tulevad meelde mõisad. Ma olen käinud väga paljudes mõistes, olen neid vaadanud ja sõidan mööda Eestimaad ringi, natuke jälle edasi, jälle uus mõis. Tegelikult on ju Eestis väga tihedalt neid mõisaid siin parimatel aegadel oli kuskil 1000 300400 mõisa. Ja siis mõtled selle peale, et ajaloos meile õpetati, et käis üks suur talurahvaekspluateerimine. Ja siis hakkad mõtlevad kõiges ekspluateerimine, no mis on tõsi, eks, ega, ega siis talu nendel pärisorjadele elu ei olnud, suurem asi, neil oli väga vilets elu. Ja siis hakkad mõtlema, et mis need kokkuostuhinnad siis pidi olema, et nende põllumajandustoodang, väetisi siis ka ei tuntud peale orgaanilise väetise, eks ole, või kuidas seda viisakalt oleme, nii tihedalt on täis eestimaamõisaid, üks uhkem kui teine. Hakkad mõtlema, et kuidas oli võimalik, et sellise ikkagi nagu Euroopa mõistes viletsa maa pealt nii suuri maju ehitada, suured. Ja siis, kui hakkad natuke rohkem uurima, siis selgub, et ja ekspluateerimine toimus selles mõttes, et jah, inimesed tegid palju tööd ja rasket tööd ja nii edasi, see oli tõepoolest raske, ma ei taha siin öelda, midagi teinud. Aga suured mõisad on enamasti ehitatud kas selle koha pealt, et toimus piiritusevedu Venemaale, kuna Balti parumitel oli monopol viinale päris pikka aega, ehk siis monopoolsed koguvust, hinnad tehti siin siis viljastik piiritus ja müüdi ilusasti ära. Ehk siis kas viinamonopoli pealt olid suured majad ehitatud või teine võimalus veel, et see mõisa omanik oli Peterburis kõrgel kohal. Ja siis seal teenis piisavalt selleks, et siia omale suurem maja ehitada. Siis veel kord, mõelgem, kui viletsad on maad ja kui tihti on neid testinud maa täis suuri mõisaid, selle maa pealt ei ole võimalik nii suurt isegi kõike ära korjata. Ei ole võimalikke nii suuri maju ehitada. Ja tihtilugu oli ka see, et need majad siis, kui te ehitate suuri mõisaid, siis võeti võlg ja omanikud läksid pärast pankrotti. Ega muidugi, need, kes teistmoodi maandusid, ületasid selle mõisa peahoone Väikse panid kõrvalhoonetele rõhkusid majandus natukene paremini ära. Nii et jällegi maadest ja majandamisest mõisate näitel, kui menüüd mõtleme veel nende mõisate peale, meie ajalugu on kirjutatud sõele nurga alt, ehk et eestlaste elu oli väga raske, pidid kõik rasket tööd tegema ja veel kord ma ei taha öelda, et see oli kerge töö, see oli väga raske töö. Aga mõelge nüüd korraks, kui nüüd ajalugu peaks kirjutama, mõisnikud võrrelge Need mõisnike elu, tänaste näiteks ettevõtjate eluga. Kedagi sa vallandada ei saanud, sul oli see maatükk, mis sul seal oli kõik need inimesed, kes seal olid nende inimestega selle maa peal ära majandama, ennast niimoodi majandama. Et sul olid riigimaksud makstud ja kõigil kõhud täis, kedagi vallandada ei saanud, eks ole? Motivatsiooniks, seda me oleme ka õppinud, eks ole, oli ilmselt peale karjumise oli veel midagi seal keldris, toimusele ja veel kord kedagi lahti lasta ei saanud, selles mõttes nagu tänasel ettevõtjal on väga hea elu. Kui keegi ei meeldi, siis alandatakse. Täna võib ka samamoodi, eks ole, või ettevõtja võib rahulikult talente üle Euroopa, aga miks mitte ka üle maailma kohale kutsuda, kui on mingi hea idee ja sellega saab hakkama. Kui ajalugu kirjutaksid baltisaksa mõisnikud meie jaoks, siis ilmselt see oleks natuke teistmoodi. Sama majandusajalugu ka. Ja selline nagu külakogukond pärast mõisate ära kadumist, see eksisteeris veel edasi ka siis, kui, nagu eelmise Eesti vabariigi ajal ja ka nõukogude ajal tegelikult olid ju sovhoosid ja kolhoosid olid väga sellised kogukonna kesksed, ega seal ei olnud ka võimalik kedagi vallandada, kõik inimesed panid tööle. Kujutage nüüd ise, et kõik inimesed panid tööle siis nõukogude ajal majandites ja kõigile anti eluase ja siis järsku siin 90 alguses on 180, lõpus, kui see süsteem kõik muutus, siis inimesed jäid ühekorraga ühes süsteemis hüppasid nagu ülisellise liberaalses maailma öeldi, et nüüd oled vabanenud, võid kõike teha, et eluaset sulle keegi enam ei anna tööd kajana vaata ise. Et see oli tegelikult ikkagi meile inimestele siin väga suur šokk. Ja nüüd läheme edasi majandamisega. Kui me räägime näiteks siin saanud tagasi, vaatame näiteks Tallinna maju ja võrdleme Tallinnat, Riiaga. Riias on vägapalju juugendmaju, mida Tallinnas on väga vähe. Ja selle peale ajaloos ütles, et Tallinn oli, oli suletud sõjalinn, kuna ta oli Peterburi kaitse, Peterburi oli Venemaa peale nii, eks ole. Ja siin ei olnud jällegi nii suurt inimestega kaubavahetust, kui oli Riias tsaar hakkas ehitama Riiga suuremat sadamat, siis väga palju läks sinna ka mujal arhitektuur jällegi see üks näitab seda, et miks on alati parem olla sellises avatud süsteemis, kus kaubad ja inimesed läbi liiguvad. Kui oleme nagu suletud süsteemis, vaatame jällegi, et missuguseid maju on suudetud mingisugusel ajal ehitada. Nüüd tuleme ajaloos veel edasi. Ma toon teile sellise näite, nagu aasta on 1980 ja Moskva olümpiapurjeregatt Tallinnas. Kas te olete kunagi mõelnud selle peale, et et kui palju ehitati Moskva olümpiamängudeks Tallinnasse ja mis oleks olnud Tallinn siis, kui neid ei oleks ehitatud neid objekte? Lihtsalt meeldetuletuseks. Hakkame pihta, eks ole. Olümpia purjespordikeskus, lennujaam, Pirita tee, linnahall, teletorn, olümpia, hotell, postimaja, vanalinn tehti korda. Uskumatu, aga purjeregatil osales 154 sportlast. Ja mõni selline ehitav võiks huvi pärast lihtsalt teha tänase hinnaarvutuse. Aga ma olin näppude peal, tegin, et ma arvan, et see on kuskil 30 50 miljoni euro vahel ühe võistleja kohta on investeeritud siia kindlasti üle 10 miljoni euro ühe võistleja kohta. Siis me saime neid naftadollareid Moskvast maailma tooraineturul oli nafta hind suhteliselt kõrge veel 80.-te aastate seitsmendate lõpus, eks ole, ja nõukogude liidul läks suhteliselt hästi veel 254 võistlejat ja kui me nüüd võtame, et see oli ka nagu võõras raha, mitte siin nagu meile poolt teenitud raha või meie maa peal teenitud raha, et see oli selles mõttes võõras raha, võtame nüüd siis ka, mida me praegult investeerime väga uljalt seda Euroopa raha. Ja mõelgem korraks selle peale, et kuhu me täna investeerime ja kuhu investeerida, siit siis need pahad kommunistid 35 aastat tagasi, siis kui olümpiamängudeks valmistuti kummad, siis paremad maanteele. Kas need, kes täna ehitan neil suuri ristmikke mööda siin põlde või need, kes tegid Pirita tee ja olümpia, hotelli ja lennujaama? Mis ma tahan siin öelda, et natuke rohkem juba tolerantsi nende vanade otsustajate jaoks, et see idee ilmselt paha maja ja majandus on ikkagi vist meil siin mõistuses ikkagi väga seotud omavahel, et ma ise mõtlen ja vaatan peeglisse. Midagi ei ole teha, ma ise samasugune, eks ole. Mõtled või ütled majandus ja kohe hakkas maja ehitama. Pankade peamajad erinevates linnades või midagi muud kohe ikkagi jälle käsi hakkab sügelema kellu järgi ja ilmselt ongi niimoodi, et see on see meil veres. Mida suuremad on majad, mida rohkem on maju, seda rohkem on vaja majandada. See oli siis lohutuseks nendele, kellele maja ei ole. Nüüd lubasime rääkida selles kliimas majandamisest ja selle eest, et kuidas siin peaks hakkama saama. Kui meil ei ole 30 kraadi väljas sooja pikali, peab maja olema kahest-kolmest banaani päevas ka ei piisa. Et peab rohkem sööma, siis me vaatame seda, mainin seda kahjuks üles, otsisin ta kodust, mul oli kunagi üks huvitav raamat, oli vene teadlane, majandusteadlane, kirjutanud raamatu, et miks Venemaa ei ole Ameerika ja põhjendus seal, seda majanduse seisukohast, et kuidas on klimaatilised tingimused on teistsugused ja kultuurilised ka paljud niisugused teesiali, millega võis väga kergelt või mida võis kergelt ümber lükata, võis vaielda, vähemalt vähemalt ta pani teistmoodi mõtlema kogu selle majandusmudeli peale. Ja nüüd, kui me räägime ka sellest majandusest ökonoomikast või kuidas me seda kutsume, seda valdkonda räägime näiteks ei lähe üldse kaugele, läheme Peterburi 360 kilomeetrit. Räägime sealsete majandusteadlastega või nendega, kes on rohkem majandusega tegelevad. Selgub, et nendel on arusaamine majandamisest on natuke teistsugune, sest nad on lugenud teisi raamatuid ja õppinud teiste õppejõudude juures. Ja see on väga huvitav ja väga valgustav, natukene saad aru, et kuidas nad mõtlevad või kuidas siis teistmoodi saab ka mõelda. Ja kui nüüd tulles sellesama kliima juurde, mis meil siin on? Kui vaatame, eks ole, midagi ei ole teha, meil on väljas oluliselt külmemaks, mille kütmise ajal läheb oluliselt rohkem. Ja nüüd, kui me läheme sellise väga lihtsustatud mudelitega edasi, et oleks lihtne aru saada, räägime, et on kahte sorti, aga primitiivselt tegelikult oluliselt rohkem. Et on need maad, kes ekspordivad toorainet ja need maad, kes ekspordivad tehnoloogiat. Aga siis on muidugi võib öelda, et on veel kauplejad, need, kes siis nende vahel kaupasid, liigutades nende teenindajad, siis on ka veel odavat tööjõudu eksportivad riigid, võtame lihtsuse mõttes, meil on siin lähedal toorainet eksportiv Venemaa. Ja siis meil on siin Euroopa liidus väga palju neid maid, kes on oma tehnoloogiaga väga kõrgel tasemel, kõigepealt tuleb loomulikult meelde Saksamaa, aga ka Soome, Rootsi ka Prantsusmaa ja nii edasi. Kaugemalt siis Jaapan, nemad siis vahetavad omavahel kaupa või siis tänases mõistes üks müüb mingit kaupa saab raha vastu ja nii edasi. Siis need keelel on tehnoloogiad, need, kes müüvad tehnoloogiat Nende majandusena üldiselt stabiilsemad. Mitte üldiselt vaid ongi stabiilsem, nende majanduskasv on see, et inimesed seal kogu aeg loovad midagi, mõtlevad välja, teevad, arendavad ja vaatad, kuhu poole turg läheb, mida on võimalik müüa ja siis on toorainet müüvad maad nende majandusele oluliselt kõikuma. Volatiilsus on või kuidas seda viisakas oleks öelda ja kui me võtame ka näiteks nafta hinna. Et kõik need kriisid, mis on olnud näiteks Meil ka ida pool tekkinud tegelikult nafta hinnast madalast naftahinnast. Ka Nõukogude Liit lõpetas oma tegevuse väga palju seoses sellega, et, et nafta hind oli enne sõda hästi madal ja elatustase inimestel langes. Miks ma seda räägin, kõike on selles, et veel kord meil on siin kaks suurt piirkonda. Me oleme siin selle kahe piirkonna vahel, meil täna ei ole sellist tehnoloogiat, mida me suudame väljapoole müüa ja meil on ühel pool, siis suured tehnoloogiategijad ja teisel pool on siis suur tooraine omanik ja see, kellel on tooraine, siis sellel on pluss on ka tavaliselt veel see, et tema saab endale lubada odavamat kütmist, kuna tal on see oma ressurss, ta ei pea seda kelleltki teiselt sisse ostma. Selles mõttes on Venemaal selles kliimavöötmes mõnes mõttes isegi kergem olla, kuna küttekulu on just nagu väiksem. Ja nüüd, kui me võtame siis selle näiteks kõrvalt Soome, kes on meie siin suur naaber, Soome on umbes 95 protsenti saksa tasemest, kui võtame SKT ehk siis väga palju ei erine, see läheb enam-vähem sellise arvutusvea piiresse, et me võime öelda, et Soome on Saksamaa tasemel. Ja kui me mõtleme, et mida siis Soome ekspordib sellist kallist kaupa, et ta saab lubada endale sellist elatustaset, siis ta on väga tubli tehnoloogias, samuti on ta väga tubli suhetes oma idanaabriga. Kui me jällegi võtame nagu enda peale, siis meil ei ole ei suhteid idanaabriga ja meil ei ole ei tehnoloogiat. Aga küll oli meil veel viis aastat tagasi loosungi, et me lähme teatise kuu. Aga, aga vundamendi selleks ei ole. Ehk et kui me tahame, et majandus areneks, siis me peame mõtlema, kuidas me tehnoloogiliselt saame esirinda, aga sinna sind mitte keegi ei lase tegelikult vähemalt nende olemasolevate tehnoloogiate juures, mis, mis kogu aeg ise vaikselt, ühesõnaga, kui sa ei suuda mingile uuele täiesti trendile tekitanud nagu siinsamas internetis, millest me väga palju räägime Skype siis maade tehnoloogiatega päris frondile saamine on praktiliselt võimatu, ma tean seda omast käest. Kui ma tegelen siin tehnoloogia investeeringutega ja müükidega, siis konkureerida saksa inseneridega tehnoloogia valdkonnas, see, mida nemad kontrollivad, nendel on turud, neil on kõik see viimased arendused, kõik on nende käes, et sinna nagu fondile saada. No ma ei kujuta ette seda, jah, kui on tähista mingi uus valdkond, nagu soomlased said Nokiaga järsku sain mingisuguse kiirrongi peale siis see on võimalik, või siis nagu Skype jällegi täpselt samasugune uus kiirrong. Hõbstegi läks hästi, said sinnasamasse joone peale, aga lihtsalt, et saada olemasolevate tehnoloogiate, mis on olemas mingisugused, on see siis autotööstus näiteks või meditsiinitööstuse kõik, et nende ka saada sinna samale selle peale ma arvan, et ei ole mõtet väga palju panustada, pigem kui siis uued asjad. Ja see, et öelda, et jah, et me olemegi, teeme tublit tööd nendele tublidele Saksa või Soome inseneridele, et see on ka nagu üks variant, kuidas siin kliimas hakkama saada ja siis ütleme, et, et meie eesmärk ei ole mitte saada Soomest rikkamaks, aga saada 75 või 80 protsenti Soome tasemest, mis oleks ka täiesti tore. Tore tulemus. Tegelikult lihtsustatult võib öelda nii, et see, mida me ekspordime, Nemad on nagu jalgpallis oleksid ründajad ja kõik see, mis on tagapool, on siis Kunivera vahini väljas on siis seal on kõik need õpetajad ja näitlejad ja kõik on seal, et meil võivad olla maailma parimad õpetajad või maailma parimad näitlejad. Aga kui meil ei ole, mida meil täna ei ole maailmatasemel ründajaid, kes siis selle ekspordis need rahad koju toovad ja me ekspordime lihtsate kaupa, siis me ei saa lubada omale teistele sellist elatustaset, nii et tegelikult võti on ikkagi selles, et kuidas tekitada võimalikult kallis eksport. Et muidu siin sellist elatustaset ei tõsta. Lühiajaliselt võib seda parandada sellise ümberjagamise suurendamisega, mida ma olen ka viimasel ajal viimased aastad väga palju rääkinud, aga see on selline ühekordne mõttes ei ole see, mis väga suure probleemi ära lahendab, ikkagi põhimõte on selles, kuidas me saame seda, et et meie eksport muutub kogu aeg samm-sammult targemaks ja kallimaks. Ja siin ma arvan veelkord, et me peame rohkem õppima oma põhjanaabritest vaatama, et mida nad teevad ja veel kord midagi ei ole teha, kui on tehnoloogiat, on ka teistsuguseid, mitte siis seda, et me ostame mingi tehnoloogia sisse, aga peame ise tegema. Ja seda teistele müüma kaubavahetusest ja oma idanaabrist, et see ka minul on, sellest küll kahju, et see niimoodi läks, et mina ka, kui ma läksin Peterburis läksime Hansapanga sinna ida poole, siis meil oli vähemalt peas oli selline Lennart Meri visioon, et see Loode-Venemaa ja, ja Baltimaad ja Skandinaavia, et see on nagu üks majandusruum, kõige vähem selles majandusruumis sees on, on Eesti-Soome, on seal hooldust rohkem sees ja Lätiga, samuti on seal oluliselt rohkem sees kaupade liikumine ja inimeste liikumine siit tegelikult elavdaks väga palju meie majandust. Soomlased saavad väga hästi hakkama, soomlased on maailmas, eks ole, kõige vähem korrumpeerunud rahvas ja nad saavad Venemaal väga hästi hakkama, neil on seal käia ka näiteks Peterburis, keda sa seal Soome firmadest ainult ei näe. Kaupadega noh, mõnes mõttes on see küsimus, et mis Soome puhul siis alus ikkagi on olnud, kas on idakaupa, mille pealt on Soome teinud selle peale teise maailmasõjajärgse nagu hüppe siis sellesse ühiskonda, kus nad praegu on? Soomlastega võib rääkida, soomlasest teadlastel ja ajaloolastel on erinevad visioonid. Aga eks ole, kõike, see on selline väga selgelt ikkagi nagu haridusele ja töökusele selline ülesehitatud ühiskond. Ja jällegi nende selline varanduslik erinevus on väga väike. Põhimõtteliselt, kui te nüüd näiteks seesama Nokia kohta mõtlete Nokia kohta väga palju raamatut, lugenud mind väga palju, aga olen lugenud neid ja küll oli siis Ameerika kultuurist tulnutele näiteks oli nii suur üllatus, et kujutage ette, et firma peadirektor sööb töötajatega ühes sööklas lõunat. Ta sööbki läheb erinevatesse laudadesse, räägib inimestega ja edasi. Ameeriklased ei saa sellest aru. Me ei saa sellest aru, ma arvan, prantslased ka ei saa sellest aru, eks ole, meil on väga palju suuri rahvaid, kes sellisest lähenemisest aru ei saa, aga see oli väga suur üllatus, aga see on tegelikult noh, ütleme selle ühiskonna väga tähtis osa. Väga suur võrdsus ja ühtehoidmine. Ja kindlasti see, et sama Ida kauppagana teenisite see statistika oli jah, siis kui kui siis nõukogude liit kokku kukkus, siis enne seda oli vist nii, et 25 protsenti ekspordist läks Soomes Nõukogude Liitu. Ja siis ekspordikasumitest saadi 75 protsenti. Ja kõige naljakam oli veel see, et nad eksportisid tööjõumahukat toodangut. Mõelgem sellegi peale, et meil oli siin, eks ole, karvu, dressid, eks ole, meilgi siia jõudsid ja, ja muud asjad ehk et sa Endast vaesemasse riiki, sa müüd tööjõumahuka toodangu ta teeninud kõige suurema kasumi selles mõttes, et väga tublid näed niimoodi, enne kui hakkame küsimustele vastama, siis ma räägin veel kord kordan selle mõtte veel kord üle, et kui me räägime majandusest, siis me liiga palju räägime majadest ja nendest maade tegemisest ja sealhulgas ma vaatan ise ka peeglisse. Et võib-olla peaks jah kustutama igal pool selle sõna majandus ära räägiks ökonoomikast. Et võib-olla see oleks selline teine nurk ja arvestades ka seda, et Euroopa paratamatult peab oma elatustasemes allapoole tulema. Kuna aasia tahab ka sama palju tööd teha, nad enam ei taha, eks ole, kahe banaaniga hakkama saada. Tahaks omale saada kutsi, koti ja muid luksuskaupasid siis selline luterlik töökultuur ja sellise kapitalismi viimine Aasia maadesse. Tegelikult paneb meid siin oma meiegi selles külmas kliimas veelgi raskemasse olukorda mõnes mõttes. Et muidu, kui nemad seal nii palju tööd ei teinud, soojemas maades ja nii palju ei õppinud siis oli meil selle võrra lihtsam sinnapoole oma kaupu müüa. Nüüd, kui nad õpivad ja rohkem kui meie töötajad rohkem kui meie siis on meie maandamine, siin on veelgi raskem. Ma vaatan, kui palju näiteks Moskvas, Peterburis õpetatakse lastele hiina keelt mida meie õpime, eks ole, nüüd me oleme jällegi jõudnud sellesse staadiumisse, tänaseks vist juba, et mõtleme, et vene keelt ikka võiks õppida. 10 aastat tagasi oli tabuteema praktiliselt. Minu arvates on, on ikkagi seesama Nokia natuke loteriivõit ma ei taha öelda seda, et, et nad ei ole tublid, nad on väga tublid, väga austan soomlasi ja, ja Soome ettevõtjad ja ma tunnen neid väga palju. Aga kui mõelda selle peale, et kui palju inimesi hommikul ärkab üles maailmas, et tahaks teha nagu naela Nokiat või midagi sellist, mingit suurt firmat. Et neid on võib-olla 100 miljonit, võib-olla 50 miljonit, seda ei tea, aga üle 10 miljoni inimese on kindlasti hommikul ärkad sellesse mõtte küljes. Et nüüd ma lähen, teen. Ja kui me võtame välja, et viimase 30 aasta jooksul palju neid firmasid on tekkinud, selliseid Nokia. Neid on tegelikult väga vähe. Viking lotoga võita on suurem tõenäosus, kui teha nokia Viking lotoga miljon võita näiteks on suurem tõenäosus, kui teha siin sama suurfirma jaoks on sama veel töötajad ja kõik, eks ole. Seal oli väga palju õnnelisel, et sattus selle õige koha peale, õige koha peal olid õiged mehed naised ja need said kohe õigel ajal minema, sealt ka Jorma olile oli, tegelikult ju oli investeerimispankur üldsed enne seda siis kui see eelmine Nokia juht tegi enesetapp, olukord oli nii vilets, selle firmal seda toodi sealt noh, pandiks investeerimispankur, tal oli väga korralike sidemetega ja sai maailmas päris hästi aru, eks ole, ta oli 13 40 oli vana, paraja kogemusega ja siis nad sattusid õigele lainele. Ericsson oli ka, eks ole, enam-vähem algusest stardist seda enam-vähem samas kohas, aga Nokian edukam. Ja kui nüüd ka nüüd ma siin Eestis vaatajal lehtedes näen, kuidas eestlased natuke tunned rõõmu, kui Nokial kehvasti läheb, on ju siis siis mulle see ei meeldi, selline rõõmu tundmine vähemalt. Ja ma arvan, et see, mis nokia andis siia piirkonda. Kui palju siin on tänu Nokiale, sellised kaasaegselt maailma kõige kõrgemal tasemel mõtlevaid inimesi Soomes alates, insenerid, müügimehed, kogu see kultuur, et seal võib tekkida veel hästi palju uusi ja huvitavaid ettevõtet nende inimeste baasilt. Nadolid ikka tekitasid siin maailma mõistes ikkagi väga suure keskuse. Ma mäletan Dodgomi buumi tipus, enam-vähem, võis olla mingi aasta 2000 midagi sellist, ma tulin, õhtul tulin Londonist, lendasin üle Helsingi ja lennuki oli niimoodi. Et kaks viimast rida oli economy class ees oli kõik business. See oli Nokia kuldaeg. Kõik need investeerimispankurid, kes siin kõik noosisid, ostsid aktsiaid ja ja müüsid, käisid, analüüsisid, kirjutati raamatuid. Ja rääkimata sellest, et kõik see teadmise, mis oli soomlased, hakkasid Aasias tootma kõik lennuliinid, fineerit lendasid, see oli nii suur ja seda jätkus meilegi siiamaani jätku on ju küll, neid tuleb veel sealt, ma arvan, mitte võib-olla nii suure proportsionaalselt taga selliseid korralikke firmasid tuleb sealt veel öelda, et neid inimesi on seal külm tänu Nokiale. Mina olen pigem nagu selles paadis, et ma räägin nii, et kui on olemas mingisugused tehnoloogiafirmat, oletame, et Johnson, meditsiinitehnika, mis areneb kooride autotööstus ja kõik muud suured tööstused, kõik, et sinna sellisel e-sinine saamine on praktiliselt võimatu. Kuna traditsioonilised valdkonnad, nendel on informatsioon, neil on oma kaubamärgid, kõik on olemas. Sina siit alt sellele võidule. Et sa võid saada sellele eesliinil ainult uutele tehnoloogiatele. Selles ma arvan, et tõenäoliselt oletame, kui ühel nõul. Aga mida, ma arvan, et me ei saa panustada nendele uutele asjadele. Sest et kui see uus asi tuleb, see tuleb, mis, ma tahan öelda, et see uus asi on, tõenäosus on nii väike, et kui nüüd rääkida näiteks riiklikust poliitikast, siis me liiga palju räägime üles, et mingisugustele uutele asjadele panustame. Et oi, et nüüd on teadlased, mõtlesid midagi välja, see tõenäosus on nii imepeen, see väike riik siin, nagu me oleme panustada sellele, et võib-olla üks kord näkkiva tulebki loteriipilet. Et see minu arvates on väga riskantne strateegia ja minu arust me oleme praegult või ütleme, viimased siis 10 aastat või niimoodi oleme liiga palju rääkinudki sellest, et me saaksime sellesama nokia, leiaksime. Parem juba räägime, ostame kõvasti loteriipileteid. Me saame nagu rikkaks, siis majandus läheb siis korda, kui meil on nagu mingi transiidivoo või inimtransiidivoog, et see on jälle kaart, mille peale mina ei oska üldse loota, et väga halvatavad asjad mingist teisest asjast maailmapoliitikast või pagan teab millest lähtuvalt. Pigem keelse algatusvõime, see, mida olemas ei ole. Et see, mis see Nokia on, see algatusvõime, pigem on just nimelt see, millega me saame midagi tehtud ja. Ma olin ise Saksamaal, ükskord vaatasin pealt, kuidas saksa insenerid vanad hallide peadega istusid, kõigil oli suu lahti, sest keset messi seisis lihtsalt puksiiri. No nägu punab, kes oli Lõuna-Aafrika Vabariigist ja hüppanssile ühe niisuguse riistapuu üles, et nad said aru see poiss turu puhtaks idee ja jumala pärast, inimene ei tohi karta. Ma arvan, et põhiline on see, et see idee peab olema midagi sellist, mida sa ise soovid. Tehas, esimene trukt ja selle mahasurumine ükskõik millistesse kitsastesse pragudesse peituma, nisse. Ma ei ole selle poolt nišis, inimene ei näe paremale vasakule ette. Et, et ei ole vaja leida. Just peaks olema jagu laiem ressaaslikum kuidagi. Teadmised peaksid olema vaevu mitte ainult ühes nišis, vaid mitmes korraga. Siis saab süntees tekkida. Analüüsivõime on kõigile, kõik, me teame, kuidas halvasti. Süntees tekib ikkagi siis, kui nagu kuidas öelda, mitu punkti, mille pealt korraga vaadata, muidu sünteesi tekstid ei saa. Me räägime, et meil ei ole raha, ei vasta tõele, et kõik see asi numbritesse kirjutada, mis minema, loobime lihtsalt oma metsas oma metsa majandamiseks minema, loobime majandusskeem või süsteem, ise panen sedasi üles, ehitatud on hävitav. Mina ei saa kunagi aru, kui haiged, raha ja raha, nüüd igal pool siinsamas, ma käin, aeg-ajalt annan mingisuguseid arenduskavu mõnest kohta, kus on vaja nagu mõni asi kokku liita ja ja igal pool raha vedeleb, keegi viitsi kogu korjata. Kui me oleme Saksamaaga ja Prantsusmaa teiste Euroopa liidu riikidega ühes majandusruumis, eks ole, mida me täna oleme siis ju ikkagi nii kaua, kui me ei leia seda ühte asja mida me väga tõenäoliselt ei leia, loodame, et leiame, aga suure tõenäosusega seda juhtu on ju. Et noh, mina selle peale mängiks, ütleme siis niimoodi, et see oleks liiga riskantne strateegia, vähemalt siis ju me ikkagi alati jääme siis nagu Saksamaa miinus. Ja kuna meil on veel transport on ka pikem kui Slovakkiast või Poolast või tšehhist, siis me oleme natukene noh, hea, kui me samal tasemel saame, siis kuna meil on õnneks meil on ikkagi see Soome ja Rootsi nii lähedal. Aga seesama näidet, kui kerge või raske on sellesamale eesliinile saada, ma toon teile oma nagu praktikast, et sama tehnoloogiafirma tahtsime ühte patenti ära kaitsta, teadlased tegid tublit tööd ja hakkasime patenti kaitsmine ja, ja ei saa, ega meil olid korralikult kõik Saksamaa patendiadvokaadid tööle võetud, sest siin meil seda kompetentsi ei ole ei saa ega saa kaitstud ja siis meie Saksa partner, kellele me toodame, siis seda toodangut sisse, ütles meeleta. Tundub, et teie vist ei saa, et, et las me proovime ka. Et kui te selle patendi meile müüd, siis võib-olla meil õnnestub täitsa nagu sõbralikult see müüsime selle täitsa sõbralikult ära. Ei läinud poolt aastatki, kui nemad said selle registreeritud. Ja meie mõtleme, eks ole kogu aeg, et kõigil on võrdsed tingimused ja nii edasi, eks tegelikult ikkagi, et sinna kõrgliigasse sind keegi ei oota. Pigem loobitakse kaikaid vaikselt kogu aeg, öeldakse, et jaajaa, tulge, tulge, te olete tublid. Aga siis selja taga pannakse niimoodi. See on see, mis on tegelik elu. Aga iseenesest ju mingid skeemid on paika pandud, et meil kultuuris on olemas kõik need teatriekspordikeskused ja arhitektuur ja nüüd kunstiga ja et kas siis muud valdkonnad tegelevad sellesamaga, kas midagi on nagu sisepoliitilised paigast ära või kas me teeme ikkagi nagu selles suunas liigutusi või kes on hariduses kinni, kas meil on inimesena mina oma valdkonnas siis näen, et meil ei ole inimesi, kes oskaksid eksportida kunsti peale üks kaks. Samamoodi ma pakun need teatris ka ja kuidas, seda on vist päris raske eksportida. Aga rääkida nagu just haridusest majanduslikus mõttes, et kas me peaks midagi nagu konkreetsemat ette võtma? Minu arust minul puudus täna ikkagi kõige suurem puudus on sellisest nagu heas mõttes elukogemusest. Kui me räägime nagu sellisest ekspordist kõigest sama, millest ma üritasin rääkida kui Nokial, eks ole, tekkis sealt suhteliselt tühjast kohast, eks ole, seal on, ümberringi on hästi palju tublisid insenere, turundajad kõik tänu sellele ja kindlasti need, kes seal olid, nad ennem õppisid korralikes ülikoolides, nad loevad korralikke ajalehte, kus on nagu räägitakse korralikust majandusest, mitte ei otsita mingisuguseid skandaale või ma ei tea, mida veel on, ju, on kodus rääkinud vanematega kuulnud vanemate söögilauas juttu, eks ole juba reaalsest majandusest, mingisugusest asjast, et see on selline pikalt põlvest põlve edasi antav kogemus ka ja mida sa nüüd siis edasi arendanud, seda ei tule 20 aasta jooksul ja seda sa ei saa, kui sa loed ühelisele, Milton Friedman raamatu läbi, eks ole, ja võtad veel paar raamatut kõrvale, see on töös, on õppimine, oma vigadest õppimine, teiste vigadest õppimine, seal ei tule mingit valku, see on täpselt see igapäevane rutiinne töö. Ja mõnel läheb paremini, mõnel kehvemini, aga see, et nüüd mingi suur sähvatus tuleb ja nüüd saame kõik rikkaks, eks ole. No mida on üritatud meile seletada, et saaksime nugi ja siis sa oled kõik rikkaks? Ei saanud. Mis asi on finantskeskus, ma olen nendega arendanud, eks ole, seda teemat siin väga palju on, ju, sa leiad London Citys nagu sealt igast kohvikust, eks ole, igas Tarbaksi kohvikus rohkem pankureid, kui sa siin leiad. Karm tegelikkus, eks ole, ja siis me räägime, teeme siia suure keskuse, teeme töögrupi. Ma olin siis arengufondis veel ja siis taheti ka sedasama töögrupi kõige suuremat kriisi ajal. Võtame konsultandi tööle Londonis, konsultandi, maksame raha riigist välja. Seletasin kõigile ära umbes kahe Laanelial, et see on nagu lollus, et ärge raisake aega ega raha selle peale. Ja siis muidugi võeti ikkagi siin, ma lõin käega, kuna keegi mind ei kuulanud, siis ma lõin käega, tulin sealt arengufondist ära, Nad tellisid selle ära, kulutasid oma 200 300000 eurot ära selle tellimuse peale ja siis öeldi, et ega nad väga suurt tants ei ole, onju. Aga noh, natuke võib seal pusida, on ju? Ja see oli see, mis me nagu saime, on ju? Maakeelde panna ilustama, te olete väga ilusa paberi, eks nad olid väga palju viisakamalt, kui mina sellesse oma väljenduses siis tehti veel mingi Euroopa Liidu rahadega veel mingi töögrupp, kes siiamaani käib koos ja kui palju neid töögrupp erinevad, ongi selle filosopeerivad kuidagi, kuidas seda Nokiat leida, neid on lugematu arv siin, kui kõik need, kes on nagu filosofeerimise nende erinevates jututubades. Viimase 10 aasta jooksul. Kui kõik oleks teinud ühe firma, kus oleks 10 töötajat kus oleks 10 töötajat ja oleks ka teeks mingi tehnoloogia asja, oleks elu juba palju parem. Aga ikka läheb jälle, räägime kuidas võiks ja peaks. Teeks noh, et kas teeme ka midagi või on lihtsalt räägime. Pankur ja majandusmõtleja Indrek Neivelt kõneles majandamisest. Muusika Jaanus Nõgisto Alt Peeter Simmi filmist Arabella mereröövli tütar. Saade on sarjast Eesti mõttemaastikud, mis on pühendatud Eesti vabariigi 95.-le sünnipäevaaastale. Ülikool tänab Tallinna linnateatrit. Saate panid kokku Külli tüli. Jaan Tootsen raadioteater 2013.