Teemal helilooja maailm kõneleb helilooja Galina Grigorjeva. Kõnelus on salvestatud tänavu. Kaheksandal juunil Tartus Eesti heliloojat. Ta festivalil tõlgib Veronika Einberg. Kalad ei poseeri samblasse ja see on ilmselt kutsume kõiki ja muusika on selline kunstiliik, mille vahendusel sa võid olla aus ning muusika kaudu võib saavutada ütlemini sisemist tõde. Seda, mis on tõde, otsustab igaüks enda jaoks ise. Tõsi. Ma olen siiski veendunud, et enne, kui hakata ükskõik millise kunstiliigiga tegelema on tähtis omada maailmavaadet. Ilmamaailmavaatelt. Kui inimesel puudub oma sisemine fookus või sisemine nägemus sellest, mille poole ta püüdleb on tal raske kunstis midagi öelda. Minu jaoks on kunstis olnud ja on etapid. Kuid ma olen jõudnud arusaamisele. Kunstis on peamine eesmärk tõusta vaimselt kõrgemale. Küllap on see iga inimese kutsumus, mitte ainult kunstis. Selline siht on inimesel, kes tuleb sellesse maailma õppima, õppima, armastama. Mulle tundub, et kui pole armastust, pole harmoonia, poole püüdlemist. Siis muutuvad inimese sihid ja ülesanded. Ilukunstis ei ole minu jaoks mitte kauni kõlalisus lihtsalt kui selline. See ei ole eesmärk omaette. Minu arusaamist mööda ilu ja hüüdharmoonia poole selle, mida inimene teeb vastavus sellele, kuidas inimene, seda Teeduvustuv printsiip tegelikult tundub mulle, et inimese elu peamine küsimus pole mitte miks, vaid mille nimel. Üks olulisemaid momente, mida ma hetkel näen ja mis mind kui kunstnikku liigutab on see, et me elame väga keerulisel ajal ajal, mil maailm on jõudnud oma ebatäiuslikkuseni. See ebatäiuslikkus väljendub ennekõike selles, et toimub hea ja kurjavaheliste piiride ähmastumine. Me oleme minetamas aru saama kriteeriumidest otsustatud grilteeris. Teerium, no kas elus ja kunstis üldse peab olema kribudee läinud? Minu meelest on see väga tähtis küsimus. Ühest küljest on justkui kõik lubatud, kunst on nüüdsel ajal oma piirid avanud. Teisest küljest me oleme kaotanud suuna, kuhu me läheme ja mis jooks. Vaatamata avatusele peaksid siiski olema ka mingid orientiirid. Selles mõttes tundub mulle muidugi, et ilu ja harmoonia soov on loomulik ja vajalik mitte ainult kunstnikule, vaid ka kogu inimkonnale. Ta kui hädin moment katuurina tulin, Verlemine kreegolm. Ja siinkohal kerkib võib-olla üles veel üks huvitav küsimus, mis on üldse kunsti peamine eesmärk? Milleks on vaja kunsti? Kas kunst peab üldse kellelegi midagi andma? Taas on õpetaja, minu jaoks oli põhjapanev moment, millele ma olin ja olen arvatavasti edaspidigi väga tõsiselt orienteeritud. See, mille on sõnastanud kuulus dirigent Jevgeni ravinski. Kunst peab vapustama. See on minu jaoks siiski väga tähtis. Nutustavad ja Nablidaadiumisitsias. Nagu. Kuid see, mille tunnistajaks ma praegu olen, nii palju, kui ma olen näinud, lugenud Voldon toimuvast informatsiooni siis näen ma. Kunsti põhieesmärk on samuti muutumas. Mulle tundub, et praegusel ajal on kunsti peamine eesmärk muutunud. Kui varem püüdis kunst sisemisi kirgi vaigistada, siis nüüd kisub ta neid vastupidi pinnale ja Spommiva hiljuess, pitsid, Linimest, vaime. Kujutlesin Magne suutši kadunud puupress, kalju maskviaksimini koodi Need periood. Mulle meenus siin ennist muljeid jagades üks naljakas lugu, mis juhtus seitsmekümnendatel aastatel Moskvas. See oli aeg, mil Moskva publik puutus esmakordselt kokku Jackson polloppigi loominguga. Kärtsin pagasvali slaidi. 200 Nove kardina jobu prillid uusi siis juba mõtlesin, Tretjakovi galeriis oli väga huvitav, tema teoste retrospektiiv näidati slaide iga slaid tekitas vaimustunud publikust täiesti ebaadekvaatse reaktsiooni. Iga järgmine pilt oli veel parem kui eelmine. Te ju teate, Moskva publik on snooblik ja ka tema reaktsioon oli eriline. Reetili vestles Shipasotsid. Pressiiv. Päris minimaalne publigi EPazmadrigivus lahendi tolle näituse korraldajad võtsid nõuks pisut nalja teha. Siis nad ütlesid, et Venemaal elas umbes pool sajandit tagasi kunstnik venelane, kes millele siis täpselt sama stiili ja pakkusid publikule vaatamiseks slaide tema töödes. Ning milline oli selle peenejas Nooklegi publiku üllatus, kui need tööd rabasid veel rohkem kui polloki teosed. Publik oli äärmiselt põnevil, eriti kui näituse korraldajad ütlesid, et kõik teavad seda. Kunstlikku põnevus oli aetud keemispunkti ning kui saalis võttis maad täielik vaikus, ütlesid näituse korraldajad lõpuks tolle kunstniku nime. Minu demodžanya tedagi. Padi majakese ja vedu supsti. Selgus, et neile oli näidatud ruutsentimeetrit suurikule maanis raskub saal oli minutit aega vait. Mõistate, kuhu ma tahan välja jõuda. Ma tahan öelda, et maailm on süvenenud detailide mikroskoobi all vaatlemisse. Uurimine Kukoi muinasjutus, lumekuningannast neid jääkristalle. Ning seejuures annab selgelt tunda tervikpildi kadumine. Nad on ameti pea võtame, siis mötlesin ninad ja minu arvates on selline tendents küllaltki ohtlik. Ent kunstis saabunud vabaduse seisukohast võttes on sellel muidugi omad positiivsed küljed. Kui mõelda seitsmeteistkümnenda või 18. sajandi kunstnike peale, kes pidid iga oma teost poeetilist kirjanduslikku alustama kiidulaulust kuningale olid sunnitud seda tegema, siis meie muidugi pea igast teosest Putinit või ilvest ülistama. Me oleme selles mõttes saavutanud täieliku loomevabaduse. Loomulikult on palju häid ja hämmastavaid tendentse, keegi ei kahtle selles, kuid minu arvates on siiski ka mõningaid ohtlikke tendentse, sest on kaotatud objekt, mis kujutab endast terviklikkust. On tekkinud paljusus, mis ühest küljest vabastab loomingulise mõtlemise. Annab võimaluse liikuda mis tahes suunas, kuid samal ajal on väga raske täit ülevaadet saada, kuna inforuum on tohutu suur. Pata musta vodka Graz infovoog on suunatud peamiselt nooremale põlvkonnale. Siin tuleb mänguvalikumoment, see, kuivõrd me oskame valida. Kui puuduvad kriteeriumid, on valikut teha väga raske ning maailmavaadet kujundada veel raskem. Mul pole midagi sõna tolerantsus vastu, kuid minu arvates kipub see asendama sõna maailma vaatajadelerantnest. Kuidas otsingsis muusikaloomes väljendub, millise muusika suunas liikuda meiega seitse meetrit? Ära sõitsin? No saame vaesni meedet, katuurikam, poisid, nii doosi kired ja siirdub. Et. Pri Põvaid, mulle tundub, et meetodid võivad olla erinevad kuid kõige olulisem meetod, mida helilooja ei tohiks silmist lasta, on tema juured ja see keskkond, kus ta asub. Sest see mitte ainult ei anna impulsi vaimsel tasandil vaid ka aitab täpselt määratleda. Ja Skye sinu jaoks on näiteks väga oluline Snamineiras Peeeff ehk märgilaul. Pealegi langeb see teataval määral Kogatum minu religioosse maailmavaatega. Kuid ma ei saa nimetada ennast religioosses heliloojaks. Ma otsin teed vaimsete kujundite suunas, mis tegelikult mõjutavad kõike. Kui rääkida lini loomemeetodist, siis sobivad mulle kõik meetodid, mis lubavad mul võimalikult sügavalt avada üht või teist kujundit, mille poole ma püüdlen. Meetodid võivad nende omandamise käigus avalduda, kuid üldiselt tundub mulle, et vaatamata mu mitte kuigi suurele viljakusele on mul õnnestunud püsida kõik need aastad samadel rööbastel. Kas komponeerimine on, on see selline formaalne tegevus, ratsionaalne tegevus või lähtub mingisugusest inspiratsioonist mingisugusest sellisest vaimust, mis tuleb inimese peale siis, kui midagi sünnib? Jõudsin vaesena retsannipad HUD-ga farmelinium kirja. No Klav nii impulss on loosung, intuitiivne miniarv on meil ka üks ei saa olla ilma teiseta. Brichadi. Kompositsiooni vaatenurgast on struktuur minu jaoks ülimalt oluline. Sama tähtis on ratsionaalsus materjali vormistamisel. Põhiline impulss peab olema intuitiivne. Ma olen päris sageli kokku puutunud sellise huvitava asjaga, et ma tajun selgesti, mis peabki olema. Lõpuks. Ma tunnetan seda ja kuulen tihtilugu, kui küsitaks, miks siis ma ei oskaks vastata. Ent mismoodi algusesse tagasi tulla, vot see on keeruline protsess. Siin tuleb juba appi võtta matemaatilised arvutused. Siiski tundub mulle, et see on kergem tee verest, kui sa tead, kuhu sa lähed, on algusesse tagasi minna, kergem kui ekselda, teadmata, kuhu minna, kustuti, kuid laias laastus peale jääma siiski intuitsioon, sest kompositsioon on ikkagi elusorganism ning mulle tundub, et soodne moment pole mitte see, mis sa talle peale surud vaid oskus kuulda seda, mis on temale vajalik. Oluline on just see Me esitame küsimuse, mille nimel mille jaoks siis meil on jällegi seatud konkreetne eesmärk ja konkreetne eesmärk toob jälle tagasi maailmavaatelisele tasandile, et tõusta vaimselt kõrgemale. Mulle tundub, et inimene peaks püüdlema kõrgemate teadvuse tasandite poole. Inimene saab kunsti muusika kaudu oma teadvuse sügavusi vabaks lasta. See ongi õigupoolest kunsti eesmärk. Kunstil see õnnestub ja iseäranis muusikal, sest muusika on ikkagi abstraktne kunst, see pole seotud mitte niivõrd sõnaga. Biden Muugan istungeid sümboosse mügavne vaprus. Kujundlik mõjutamine on alati tugevam kui näiteks visuaalne või sõnaline. Me räägime sageli mingitest majanduslikest ja poliitilistest kriisidest, kui probleem pole selles. Probleem on võimsalt laadil. Me oleme ilmselgelt vaimses kriisis ning selles mõttes on maailm ärevakstegevat seisus. Ent kui vaadata kunsti seisukohast, siis kunsti jaoks on see väga hea sest kunst peabki elama kriisis. Kui pole kriisi, siis võib noodid sahtlisse ära panna ja asuda tegelema millegi muuga, näiteks aiandusega kasvatada midagi maailma jaoks on see halb, kuid meie jaoks hea kunstnikul on praegu nii-öelda öelda, võtan ta kui istu kodus, nii kui seal istus. Tekkis umbes selline mõte, et ütleme, kui kunstnikul on nagu eesmärk saavutada absoluudi. Ja sellised kriisid on ühed nagu vahendid selle saavutamiseks, aga kui see absoluut on käes, et mis siis saab niiskust nööbitsipravdefixis, kuust, Strimliiniga seal udu etab putš. Podemost Washingtonis Kustas suitsest imine, pata musta. Aga siis polegi kunsti enam vaja. Tõesti? Kunst on ju absoluudi poole püüdlemine, see on teekond. Võib-olla sünnib siis midagi muud, mitte kunst, aga mingisugune kooskõla, resonants, vibratsioon. Sellepärast kunst ongi olemas, et maailm pole täiuslik. Täiuse otsimine on ju kunstist peamine. Kuid ma arvan, et meid ei ähvarda. Meie jaoks on väga raske absoluut saavutada. Seetõttu on meil veel väga avarad võimalused kunsti vallas töötada. Hakakem terva režiploneetärtse. Mul on selline, nagu öeldakse, pojaga tuum. Selle aluseks on justkui lõhestunud Tertz selline altereeritud intervall. See on minu arvates nagu kahestunud inimteadvuse mudeldanud temasse kui elementi koondunud duaalsus. Inimene kui jumalik alge ning samal ajal sellest jumalikust algest eemaldumine selline vastu oksus. See on ühe kohalolek ühes ning samal ajal ühest mitmes suunas. Ivot Maniend võtetelt ilmnenud. Sellele alusele saab ehitada laade, grammatilisi moodustisi, kooskõlasid mida iganes. Selline rakuke kui loomingu alus on tõesti olemas. Nii nagu inimene koosneb aatomitest ja molekulidest, nii ka muusika. See aatom on see alus, mille peale saab hakata ehitama. Te määratlesite ennast vähemalt nii ma sain ära nagu natuke religioosse inimesena, siis rääkisite ka seda, et üks mõte on nii-öelda vaimselt kõrgemale minna ja mind on huvitanud ka Gregoriaani muusika ja ma olen ise ka tundnud, kuidas nii-öelda pärast viite kuud juba niimoodi taevas avaneb nii-öelda, et mis kogemusi on nagu muusika loomine teile andnud, et selles plaanis, et kas olete nagu tunnetanud sellest vaimset edenemist? Noh, ma ei tea, nagu filosoof või nagu keegi platonist, et kuidagi kokkusulandumise kõrgem, aga või, või tunnetust sellisel viisil käsu tõmblage, tiria muusiki saame upuid, nii tõlki religioosne joa ei viitsikski priodoliinischweilyni. Dutch Triin ja ma ütlen ausalt, tänu muusikale on mu suurimaks kogemuseks olnud mitte ainult religioosseks, vaid ka inimlikuks oma laiskusest üle saamine. See tähendab igapäevast sisemist võitlust iseendaga, oma tahtmisega, mitte tahtmisega täita tellimusi, mida niipalju, et neid on raske reastada. Sisemine kokkuvõtmine ongi seejuures vist kõige tähtsam. Aga muusika kaudu religioosset kogemust saada on ilmselt raske. Minu jaoks on see raske, kuid mõni teine inimene, kes kuulab näiteks Pärdi või Rahmaninovi muusikat jõuab võib-olla just selle kaudu kirikusse. Ta saab emotsionaalselt nii tugeva mõjutuse, et ta jõuab selle kaudu religioosse elamuseni mõistmiseni. Vaevalt. Et ostsin sädeviatedenest Paedama Hodosnikaga Torrese seda ju tõeline presidendi, teine on, tahavad Tuinformad kõdurwegistilisena publiku. Et siinkohal on jällegi oluline värvingu momendid, mõttesuunad, ämber, vaat selline huvitav väljend, mõttesuuna tämber mis värv tekib. Sest ma leian, et kunst ei ole vabadus. See on ka väga suur vastutus. Iga kunstnik, kes loob üht või teist teost, kannab vastutust selle informatsiooni eest, mis mõjutab publikut. Sel põhjusel ei armasta mina näiteks avatud vormi. Ma leian, et vorm peab olema suletud ning hoolimata kõigist temas sees toimuvatest protsessidest helilooja leidudest ja mööda laskudest peab vorm olema suletud ja helilooja vastutab tema eest täielikult. Jese formad, Gride Võrvaetiskliedki. Panimaatik Apetificatšimude idus, vorm on lohk, murrab ta puurist välja ja helilooja ei saa siis enam vastutada selle eest, mis sellest sünnib. Mõju võib-olla äraarvamatu, see peab olema fikseeritud arhitektuur ja jällegi sa pead enesele teadvustama, kuhu sa tahad välja jõuda, kuhu sa oled mingil hetkel jõudnud ja tajuma sihile jõudmist. Kui palju tundeid tekitab teis Stravinski muusikale? Minus miteerid, tiib, kuid ma imetlen tema arhitektoonikat, tema osavust, meisterlikkust, oskust fragmente, motiive modelleerida ja kombineerida. Tema muusika kuulamisest ei sünni mitte emotsioon vaid imetlus, arhitektoonikast. Paistab, et on erinevaid kiile teid võimalusi. Valik sõltub inimese enda prioriteedist. Nagu juba öeldud, vaimustab mõni kristallist mineraalist. Kuid kunstniku jaoks, kes positsioneerib ennast emotsiooni tähtsust tavainimesena on ülim hetk ilmselt saada emotsiooni võimus, inimest, kellele muidu on see emotsioon ehk kauge. Aga kui ta tõmmatakse selle emotsiooni sisse ja siis järsku selgub, et see on temalegi omane, siis selles on omamoodi ime. Kuid mina ei pea seda siiski mitte kunstlikku teeneks vait lihtsalt selle inforuumi tabamiseks, mis mõjutab mingil eksistentsiaalselt tasemel Kain juurendaga kumbki kinni. Aga ta üsna ikka, sest et saaline Uurownia instituudina Lubovitšoviega. Ning erriteeris suletud vormi väljend. Kas see tähendab, et Teile ei meeldi üldse, improvisatsioon meeldib näiteks pesitseja. Birdlife Brandumine struktuure trandumanna ja kuid see ei ole kompositsioon. Improvisatsioon, miks mitte? Palun väga, see on teie emotsioonide, teie mõtet, spontaanne puhang. Aga mina räägin kompositsioonist. Need on erinevad asjad. Kompositsioon on ennekõike struktuur, läbimõeldud struktuur. Improvisatsiooni tasandil saate välja lasta oma energia, oma nägemused, juhuslikud leiud. Juhuleiud on ju imetoredad. Kuid meie räägime kompositsioonist kui niisugusest, millel on omad rakud, ütlemini, radikaalid. Ühest küljest on see hea. Ta tuli nii, asjad saavad Tallinna kandroos vaidlema. Kaines on inimesed, kelle kohta öeldakse, et nad on perfektsionistid. Teate, keda vähkkasvajad esmajoones ohustavad? Perfektsioniste miks? Sellepärast, et nad tahavad kõike kontrollida. Organismis tekivad radikaalid, mis ei taha totaalkontrollile alluda. Seepärast ei ole perfektsionism sugugi hea omadus. Hadiovassi peas vaipasid trall, irw, et no nii et ma ei räägi mitte kontrollis vaid vastutusest. Need on natuke erinevad asjad. Ma olen kindlasti mõtlemise, emotsioonide, improvisatsiooni, lisuse poolt. Minagi olen emotsionaalselt väga kõikuv, mõnikord sooviksin oma käitumist rohkem kontrollida farmi, kuid alati õnnestub. Ma räägin vastutusest tehtud otsuste eest. Sest kui sa hakkad, nagu öeldakse, endas lasta arendama ja laseb tal sündida ala arenenuna siis kerkib üles küsimus, mis saab edasi. Mina tunnen vastutust vähemasti selle eest, et ta saaks välja areneda. Kuid me pole veel arvesse võtnud sellist aspekti nagu esitajad, sest esitaja leiab mõnikord sinu materjalis selliseid asju, millest sul polnud aimugi. Ja siis hakkab teos elama sootuks teiste elu. Sellegipoolest on see tervislik elu. Ütleme ausalt, et siin ja seal, kui sa tead Et mis on need kunstiteosed, mida sa iseenda jaoks peab väga oluliseks, mis sedalaadi ideaale kunstiteosest nagu kehastavad või selle poole püüdlevad, et need on sinu lemmikud. Leemikute, Advaid, järgnede true, lemmikud on üks asi, aga ideaal, midagi muud. Minu arvates ei peaks kunstis ideaali olema, see on ebareaalne. Sest kõik see on siiski inimeste loodud ja liug lõhnu, Triniusabuda jälju, püüniseid, Johnston tõesti võtate seda paleed? Mulle meeldib sisemine vabadus ja ebatäius, sest see tõukab edasi minema ja otsima, mida saaks veel paremaks muuta. Ent tavaliselt kipub teises teoses, mida sa lood juba teine jalg lonkama siis see protsess võtta, kuivõrd Germanian permanyenttil, mis Canitš Paedama. Wiredlik tuttas muuseas ja nii on see protsess pidev ja lõputu. Seepärast arvan ma, et vaevalt suudab keegi luua ideaalset teost. Nii et selles mõttes meeldivad mulle mitte ideaalne muusika, mitte ideaalne luule ja mitte ideaalne kirjandused. Raske oleks kedagi nimeliselt välja tuua, sest lemmikuid jätkub igasse ajastusse. Kui, siis ehk kirjanik, kelle juurde ma ikka ja jälle tagasi pöördun, see on Dostojevski. Mulle tundub, et see on kirjanik, kes ei mõelnud kõike seda välja, sest seda pole võimalik välja mõelda, lihtsalt pole võimalik niimoodi tabada inimhinge olemust ja psühholoogiat. Küllap teab seda ainult issand jumal ja info tuli tema kaudu. See onju inimese psühholoogiliste seisundite varamu, millise täpsusega on neid kirjeldatud ja täheldatud. Ja mis peamine, see emotsioon ei aegu emakeel. Ja kinnistama Baibuhampilitses läheks. Hydrow metsa näebedeks näen enne pärast ei ole. Aga muusikast ma võiksin muidugi ajastute kaupa loetleda oma lemmikuid alustades märgi laulust ja lõpetades ei tea kellega. Kuid ma pean ühe asja vist ikkagi välja tooma. Ma ei ole Eestis sündinud, vaid siia tulnud, ma suhtlen paljude teistes riikides elavate heliloojatega ja pean ütlema, et Eesti muusikaelus valitseb erakordne atmosfäär. Ana. Presidendil on, ühest küljest on see mitmekesine, aga teisest küljest on seal tugev sisemine tugi inspaunity liigampasiider, trikkampasiterskavat, Sõhe, interpreetide heliloojate suhted on lihtsalt hämmastavad. Ma leian, et teiste riikide heliloojad võivad meid kadestada. Ülikoolis kõneles helilooja Galina Grigorjeva. Kõnelus on salvestatud tänavu kaheksandal juunil Tartus. Eesti heliloojate festivalil tõlkis Veronika Einberg. Kõlasid katkendid Galina Grigorjeva heliloomingust. Saate panid kokku Külli tüli ja Joonas Hellerma raadioteater 2013.