Ülikool. See isa, isa, jaapani keeles jootsi ja mis võib olla olematu, eetiliselt jäljendab seda putukahäält päris hästi. Nii et kui te kaheksanda kuu paiku kuulete George CO sellist hääd, siis te teate, et see on märslase röövik, kes hüüab oma isa, kes on ta maha jätnud. Ei koole. Jaapanoloog Alari Allik kõneleb teemal Ilus jaanimardikas ja tüütu kärbes. Putukad jaapani kirjanduses. Vabandus, mida ma kohe alguses tahaksin kõigile esitada, on see, et putukatest tegelikult suurt midagi ei tea. Ma räägin putukatest, Jaapani kirjandusest ja linnapoisina, tegelikult kokkupuuted putukatega on olnud noh, nii nagu linnainimesel ikka, et kõige suurem sõber on toakärbes keda ma olen põhjalikult vaadelnud. Ja siis võib-olla mingeid teisi sääski ja muud tulevad ka hiiul Väikse poisina metsas ringi kolades tuli ka igasugu teisi elukaid ette, aga neid ma tavaliselt kuidagi nimetada ei osanudki. Paljud on jäänud siiamaani mulle üsna tundmatut, eks. Nii et kui ma seekord tuli putukatest rääkida, siis ma mõtlesin, et ma saangi nendesse suhtuda ainult tõlkijana. Need putukad alati moodustavad mingi sihukese suure probleemi inimeste jaoks, kes tahavad noh, luuletusi või tekste ühest keelest teise panema, sest et kohati on väga raske välja selgitada, kas mingi putukas, kes Jaapanis on täiesti tavaline, Eestis ka olemas on. Ja seetõttu siis mingid sellised kohad, kus mainitakse üksteise järel erinevaid röövikuid või putukaid või mingeid muid kummalisi elukaid, neid siis on väga raske tõlkida. Jaapani puhul on see veel eriti keeruline just seetõttu, et, et seal on neid Kirjanduses väga armastatud juba iidsest ajast peale kogu aeg ühes ja teises tekstis ikka mainitud. Et sellist raamatut, kus putukatest üldse juttu ei tuleks, on muidugi ka, aga väga paljudes ikkagi ühes või teises kohas mainitakse. Ja see on ka muidugi sellega seotud, et neid putukaliike on Jaapanis tohutult palju. Ja ma mäletan, et kui ma esimest korda Jaapanisse läksin, siis mu esimene kogemus näiteks palvetajaritsikast oli üsna kohutav, et ma õhtul vaatasin rahulikult telekat, aken oli lahti korraga keset teleekraani teleka peale oli roninud selline hiiglaslik palvetajaritsikas minu rusikasuurune pea kaela otsas õieli, seal on ka täiesti selgelt nähtavat silmas, peate, suudab ka sinu poole keerata ja mulle tundus, et ta vaatas mulle otse silma. Et mida sa siin nüüd vahid, seda telekat hakkan midagi muud tegema. Ja korraga ma sain aru, et sellesse palvetajaritsikas ma ei saa kuidagi suhtuda nagu putukas, et pigem on mingit sorti loom maha lüüa ja nagu ma kärbest võib-olla praegu ma seda muidugi enam ei teiega kunagi ammu sai kärbseid tapetud küll ja selles justkui midagi suurt ei ole, aga palvetajaritsikad niisama teleka peal laiaks lüüa sellist mõtet isegi ei saa tekkida, sellepärast et tegu on noh, niivõrd suure ilusa olendiga, et ta nõuab nagu teatavat austust enda vastu. Noh, siis ma pidin tükk aega nuputama, kuidas ma sellest lahti saan ja ta sealt teleka pealt minema peletanud niimoodi, et viga isa. Ja ta oli ühest küljest väga kohutav ja teisest küljest kuidagi ääretult ilus olend mida ei saa öelda jaapani prussakate kohta, kes on samamoodi hiiglasuured, teinekord aga mõjuvad üsna jubedalt, aga ei saa niisama kergesti maha lüüa peamiselt sellepärast nad jooksevad hirmus kiiresti kätte, neid ei saa, et jaapanlased on kasvanud üles minu meelest kõik sellises keskkonnas, kus putukas ei ole selline pisikene sipelgas ainult või toakärbes, vaid seal on ka ikkagi suur hulk väga suuri põrnikaid Ritsikaid, keda pigem saab mõelda selliste väiksemat sorti loomadena või neid saab samamoodi peopessa võtta ja jaga loomadena pidada, mis on viimasel ajal Jaapanis aga tavaliseks muutunud, et kassi ja koeratoidu kõrval võib poest osta ka putukatoitu ja putukad pidavaid inimesi on iga aastaga järjest rohkem, mille Jaapani korraldatakse, selliseid suuri putuka lahvatasid kasvõi neid erinevaid tegelasi endale hankida ja kallimad neist maksavad julgelt 500 kuni 1000 euro kanti. Nii et tegu on ka teatud luksuskaubaga teatud liiki putukat iga inimene pidada ei saagi täpselt samamoodi nagu meil võib olla tõukoer, iga inimene pidada ei saa, on ka putukatel oma sellised isendid, mida ainult vähesed väljavalitud ehk võivad endale lubada. Nii et see kõik on mind pannud Jaapanis olles just mõtlema selle peale, kuidas igas kultuuris tegelikult on see suhe putukatega mõnevõrra erinev ja ma arvan, et peaaegu et igas kultuuris jagunevad putukad noh, niimoodi laias laastus kahte leeri, et ühes leeris on sellised sümpaatsed olendid kes millegi poolest meenutavad inimest või sobivad inimese eluga kokku, nagu näiteks lepatriinu või lepatriinu kohta, ei oska midagi halba öelda või seesama jaanimardikas Jaapanis või õnneämblikud, millel on ka ilusad nimed ja kes näevad kaunid välja. Nende vastu, mingisugust erilist viha ma arvan, keegi ei põe. Küll aga on terve hulk täiesti ebasümpaatseid, putukaid või selline putukate maailm, mis oma teises osas on väga hirmuäratav, kohutav kus on terve hulk väga antipaatiaid või kuidagi seletamatuid, tegelasi suuristavad auke kuskil maal ajavad mingeid hämaraid asju, millest millest ei julge mõeldagi, siis seal tuleb välja putukate selline olemus, mis mis viib meid otse sinna alale, kus väljume kultuuri piiridest või kus olemine või, või loodus muutub meie jaoks kohutavaks seletamatuks. Et seda teist ruumi, mis ei ole selgelt meile arusaadav ruum, teine ruum, kus elavad putukad, seda võiks nimetada omamoodi antiruumiks või mingiks teistsuguseks kohaks, kus kõik need reegleid, millega ma olen harjunud, ei toimi ja me ei oska ka nagu päris hästi seletada, mis reeglite järginud oma asju õigupoolest ajavad. Sipelgate puhul on asi kuidagi enam selge, mesilaste puhul ka aga siis on veel terve hulk ju kõiksugu olendeid, kellel kohtume nii väga palju ei teagi, kes tunduvad igal juhul väga kahtlased. Ja sedasorti putukate kahtlast olemust on väga hästi ära kasutanud näiteks David Lints silmi režissööridest oma filmis sinine samet, mida ma arvan paljud on näinud, kus kohe filmi alguses kujutatakse toredat väikelinna, kus pereisa kastab muru oma maja ees. Ja siis korraga ta saab rabanduse, kukub pikali, sinna muru peale vesi pritsima ja kaamera nüüd liigub sinna muru vahele või kuskile mulla sisse peaaegu. Ja kõik see, mis muruvaiba seest tundub, on kuidagi väga kohutav, seal mingi hirmuäratav džungel. Seal on igasugu mutukate mardikate roomamist lõginat rohu hügimist silmis ka kuulda sellise kummalise naksutamise ragistamise näol, mida seal helides on väga osavalt ära kasutatud ja kultuuriteoreetik laua ja siis hakkan sellest filmist rääkides öelnud, et et siin avaldub postmodernses hüperrealismi põhiline tunnus on see reaalsus, üliligiduses tekitab reaalsuse, kao tunde, kõik need võõristavalt detailid turritavad välja ja häirivad sellist üldpildi rahustavat mõju. Nii et putukate, maailma seal väga hästi kasutada meie sellist argielu või sellist tavalist turvalist elu õõnestama mehhanismina. Et niipea, kui me hakkame suures plaanis näitama neid putukaid tungime nende elule väga lähedale, siis korraga nad hakkavad nendesamade lõugadega juskui ärama meie enese rahuliku eksistentsi tiire ja, ja miski ei tundu enam päris see, mis enne et kirjandus üldjuhul ilustab neid putukaid ja kui tekib juba mingisugune putuka metafoorne, mingi kujund siis see katab kinni tegelikult seal olendi päris olemise. Et see ritsikas on alati tema lauluhääl, aga mitte kunagi kõik need teised omadused, mis tal on, neid kordagi ei mainita. Ja täpselt samamoodi nagu meie lepatriinu puhul kunagine lõksutavaid lõugu, mis järavad liha, eks ju, neid me ei taha näha, me kujutame ette teda täiesti rahuliku, sellise sõbraliku olendina. Ja noh, see tuleb ilmselt kaasa juba lastekirjandusest ja kõigest sellest, kuidas ma lähen õppinud lepatriinud nägema ja teatud mõttes päris lepatriinunägemine on teatud mõttes Sven ülesanne tegelikult kõikide asjadega maailmas on niimoodi, et meil on mingisugune kultuurikood, mille vahendusel asju näeme ja me ei saa kunagi päris lepatriinude ligi. Et küsimus ongi selles, et mis asi üleüldse hamberis lepatriinud. Kuidas lepatriinumaailma näeb selles nagu päriselt sisse saada ei ole võimalik. Aga ma arvan, et kui me päriselt saaksime, võiks olla üsna õudne, mina ei tahaks proovida. Aga samas need putukad, kes kultuurse inimese argieluga kokku puutuvad need tihtipeale on muudetud sellisteks, nad on nagu ära kodustatud, et ega me ei tea, et lepatriinu tegelikult võib-olla ka hirmus kiskja noh, kõike teha. Või et me ei mõtle selliste aspektide peale lepatriinu puhul, sest me oleme ära kodustanud niimoodi, et kujutame teda teataval moel endale ette ja see tähendabki seda, et me oleme teda nagu kultuuris mingil moel nagu söödavaks, vastuvõetavaks muutnud. Ja niipea, kui see on toimunud, siis seda tegelik olendid seal selle kujutluspildi taga enam peaaegu et ei märkagi. Noh, meil on mingi kujutluslepatriinud, aga mida lepatriinu tegelikult, seda ei olegi justkui vaja teada. Ja seda teeki tegelikult kirjandus, Kirjanduses võetakse need kummalised olendid, muudetakse nad tihtipeale meile arusaadavaks niimoodi, et nüüd saab kasutada mingi looduse ilu või millegi muu väljendamiseks. Eriti palju on seda tehtud jaapanis, kus putukad esiteks häälitsevad laulvaid putukaid on väga palju, kõikvõimalikud Kilgid, ritsikad ja nendest räägitaksegi peaaegu nagu laululindudest või mingitest ilusatest siristajatest kaunitest laulikutest, nii et putukasumin on alati midagi sõbralikku ja toredat ja see ongi kultuuri peamine toime. See hirmus lõksutamine, lõgin, see, mis võiks olla väga hirmuäratav, muuta arusaadavaks mõnusaks suminaks. Nii et näiteks, kui ma loen ette ühe tüüpilise keskaegse jaapani luuletuse, fusi, varanoviiet hakalt, ma arvan, see sobib väga hästi ööülikooli õhtuse ajaga. Siis kõlab nii. Putukasumin lühemaks, teeb pika öö, kui koduküla poole lendavad mõtted männilatvade tuules. See on tüüpiline jaapani luuletus Eestis putukasumin muidugi, ma arvan, kõikide kuulajate jaoks loob kohe mingi seose suvega. Ilmselt me räägime putukasuvilast tavaliselt just juuni või juulikuu paiku. Aga jaapanis Mussinomee pigem seondub sügisega või sellise ajaga, kus siis ilmad on endiselt soojad, aga päris selline südasuvi enam pole. Ja männilatvade tuules männid alati tähendavad ka ootustes igatses koduküla järgi, kus putukad niimoodi toredasti sumisevad või ritsikad siristavad. On selline teema, mis erinevates luuletustes, ma arvan, neid luuletasin küll tuhandeid kirjutatud Jaapanis, mis on üsna sarnased üksteisega, kus sedasama meeleolu edasi antakse. Paljudel juhtudel on eriti jaapani kirjanduses niimoodi läinud, et kõigepealt keegi saab mõne putukaolemusele või mingile kujundile kirjanduses väga hästi pihta ja siis kõikidele teistele hakkab hirmsasti meeldima, et see muutub luulekoodi kirjandusliku koodi osaks, nii et seda hakatakse isegi üle kasutama või täpselt sama moel kasutama ja on sajandeid nii tehtud. Ja üks väga huvitav tekst, millele ma nüüd pikemalt peatuksin kus on putukatest palju räägitud ja hirmsasti mõjutanud kõiki hilisemate põlvkondade jaapani kirjanikke, on seisonagoni märkmeid padja all, mis on valminud umbes 10. sajandi lõpus 11. sajandi alguses. Ja seisonagoni märkmeid padja alt on selle poolest tähelepanuväärne, et ta sisaldab erinevaid loetelusid igasugu teemadel näiteks ilusad asjad, koledad asjad, mis on tore, mis ei ole nii väga tore, mis käib närvidele. Ja teatud seosed, mis selles tekstis esinevad, on, on kuidagi tänapäeval ka endiselt täiesti adekvaatsed või tekitavad meis neid samu tundeid või seosed, mis nad tekitasid 10. sajandi õuedaami jaoks. Aga need aastaajad või see, kuidas ta on määratlenud aastaaegu on hiljem tervet jaapani kirjandust mõjutanud ja ma loeksin hea meelega siin Rein Raua tõlkes ette selle sissejuhatuse. Kevad on koidik, aegamööda tõuseb valgus ja kui suurem sära jõuab mäe tippudeni, hakkab paistma nende kohal vinetavate lillakate pilvede kitsas vööt. Suvi on, eriti siis, kui kuu on taevas aga ka pimeduses, kui ümberringi lendleb palju jaanimardikaid või siis, kui ainult paar putukat ähmaselt helkides mööda vilksatavad. Isegi vihmade aeg on armas sügisene õhtuhämarus, aeglaselt loojub õhtune päike ning kui mägede tipud tunduvad päris lähedal, teeb isegi see, kuidas varesed kolme, nelja või kahe-kolmekaupa oma pesadesse magama lendavad meele tõepoolest nukraks. Veel enam paneb heldima kauguses tillukestena paistvate metshanede rida. Seda aga, kuidas pärast päikese loojumist seguneb tuule hääl putukate sumin, aga ei saa sõnades välja öeldagi. Talv on varahommik langenud, lumi on kirjeldamatult kaunis härmatis nii valge ja samas nii külm. Ning kiiruga tule järele minnes on tagasiteel isegi tulist söeanumat meeldiv käes hoida. Kui saabub päev ja toob leevendava soojuse endaga kaasa, muutub tuli söeanumas valgeks tuhaks ning kogu ilu on kadunud. Nii et siin need määratlused, kevadel koidik, suvi on öösügisene õhtuhämarus, talv on varahommik. Need ongi jäänud tegelikult hilisemate kirjanike jaoks, sest nendeks seosteks, mida kogu aeg tuleb järgida, nii et näiteks hiljem oli väga raske kellelgi öelda, et kevad on õhtu? Ei, nii ei ole võimalik, kevad on alati koidik. Suvel on alati jaanimardikad, luuletuses tohib mainida ainult ööd, jaanimardikate lendamist öösel sügisõhtuhämarus ja putukate sumin õhtuhämaruses sobib ka. Nii, et sedasorti jäika koodi tuli luules järgida. Ja ega see Soonaga on tegelikult seda teksti kirjutades ei teadnud, et see nii lähedal. Aga kuidagi kõik tundsid ennast selles kirjelduses ära ja arvasid, et just niimoodi ilmselt teab luuletustes edaspidi ka kirjutama. Ja ka väga paljude teiste seoste puhul, mida seisonaga on oma tekstist või loob, on need hiljem muutunud reegliks või normiks. Näiteks üks nimistu, mis näib värske ja puhas, savikann, uus metallpeeker, punutud roomatt, päikesevalguskannu kallatavas vees, elegantselt seosed, sellised nimistud, need olid kõik väga täpsed. Ja tundub, et tolleaegsete inimeste jaoks noh, paljud inimesed tundsid ennast nendes ära. Ja seetõttu siis ka putukate nimistu, mis siin meil siin tekstis juba jaanimardikate oli mainitud, aga sa ei saa nagunii tekstis, hiljem on loetletud putukaid. Putukad on Kello, Kilgid, õhturitseikad, liblikad, männigildid, rohutirtsud, harilikult kingid, kirpvähid, ühepäevikud, jaanimardikad. Nii et sedasorti loetelu, mis on putukad. Nii et nüüd te siis teate, kui te arvasite, et lepatriinu on putukas süste eksisite sest kuna teda siin nimistus ei ole, siis järelikult ei ole teguga putukaga? No muidugi tegelikult siin on silmas peetud seda, et millised mainimisväärsed, putukad või putukad, mida võiks luuletuses mainida. Ja huvitav on siin ka see, et paljud putukad olid ilmselt seisonagonil endale tundmatud, et ta kasutas neid sellepärast, et nende nimed olid huvitavad, nii nagu kirjandusinimene ikka tegeliku putuka vastu huvi nii väga polegi, aga kui olen teile on väga tore nimi pandud, tundub see kohe tähelepanuväärne. Nii et näiteks vare gara, mida ma olen siin tõlkinud kirpvähiks Varekora tähendaks jaapani keeles minult. Ja väga tore on ju panna luuletusse noh, selline kahetähendusliku nimega putukas, et ühest küljest ma saadan kirja näiteks kellelegi, kus ma kasutan Kirta Hi nime ja siis see luuletus on ühtlasi saadetud minult nimi muutub kahe tähenduslikuks. Aga eestikeelses tõlkes muidugi see seos minult või minut saadetud kirjaga või minu tunnetega kaob ära ja kirpvähke kõlagi nii väga poeetiliselt. Ausalt öeldes ma arvan, et tõlkija, kes peab teksti, kus varecara esinejad ümber panema ennem pikalt mõtlema, kuidas seda kasutada ja kas üldse või siis jätta ikkagi mingisugune palju loomingulisem tõlke vastu nagu minu putukas või või midagi muud. Kirt vähk meenutab krevetti, nii palju, kui ma pildi pealt vaatasin, väga miniatuurne olend. Ja päriselt putukate ollu teda liigitada on ka otsapidi kummaline. Mis viib mind selle juurde, et Jaapanisse sõna mussi tegelikult tähendab kõiki olendeid, mis pole loom, kala ega lind, nii et kõiksugu röövikud, tõugud, ussid, mardikad, põrnikad, kõik nad käivad ühtmoodi selle mussi alla, nii et kui seisonacond loetleb putukaid, siis ta võib ka vabalt selle ümber käia ja sinna alla kõiksugu olendeid paigutada. Kui ta tahab. Jätkab Alari Allik. Kirjanduses tihtipeale valitakse mingisugused tegelased välja ja tähelepanu liigub alati üsna ühes suunas, nii et me huvitume alati liblikatest, aga vähem huvitume röövikutest ja väga palju on putukatest kirjutamisel rääkimisel ka kultuuri sõltalistet. Noh näiteks eesti kultuuris ma küll ei julge pead anda, aga ma kardan, et luuletusi mälestustest võib-olla ei ole kirjutatud jaotonis. Jällegi on see väga tavaline, et see, mida ühes skulptuuris peetakse tähtsaks või ilusaks või mida peetakse koledaks on tegelikult üsnagi sõltuv traditsioonidest. Aga samas me näeme, et terve hulk asju on ikkagi üsna universaalsed ka. Näiteks sai sauna kani nimekirjade juurde tagasi tulles ütleb ta, et et kärbes on töötu. Ja ma arvan, et võiks teha ühe teadustöö, uurida millistes skulptuurides kärbes tüütu ja millistes mitte. Millegipärast kaldun arvama, et enamikes on ilmselt tüütu sest ei saanud, on, kirjeldab ka, miks ta on tüütu, käib igal pool ringi, istub seal, kus pole vaja pärast seda lendab su käe peale, käib oma niiskete jalgadega mööda nahka. Seetõttu ta leiab, et kärbest ei tohikski panna putukate nimekirja, vaid ta peaks tegelikult olema pigem ebameeldivate asjade nimekirjas. Ja ma kaldun vist temaga nõus olema, kõigi kärbes ei ole paha, aga need on tõepoolest tüütu, eriti siis, kui ei lase magada. Kilkidega on, neid on väga palju, kes teevad erinevat häält ja siin sona, kuni loetelus oli ka, oli neid erinevaid, oli harilik kilk, oli Kello kyll. Männi Kilk, need kellaaja männi, need, ma olen tõlkinud siin praegu jaapani keele järgi, et neil täpselt selliseid nimetusi vist eesti keeles pole. Aga nad on kõik tuntud selle poolest, et meil on äärmiselt ilus lauluhääl. Et nad siristavad väga kenasti. Ja väga paljud jaapanlased oskavad vahet teha ka, et kui näiteks sutsu Mussidel hääd, siis ta teab täpselt, et see on just nimelt Su massi. Mina tean küll, et kilk laulab ahju taga näiteks, aga ei ole ise kunagi kuulnud. Ja huvitav on see, et sa, Kilk, kes otsib sooja, see on ka noh, Eestis niimoodi ahju taga Kilgile meeldib ja nad on, on väga sooja armastajad olendid. Ja Jaapanis on hästi suur hulk luuletusi, jällegi erakutest näiteks kellele see kilkon talvel sõbraks, sest kunagi Kilk otsib ka sooja, siis ta trügib tuppa ja siis laulab kenasti padja ääres. Nii et sedasorti tekst on palju Kilkidest, rohu, tirtsudest ja Ritsikatest. Aga üldjuhul jah, nende puhul on kõige tähtsam Prussakad kirjanduses ma ei ole eriti kohanud, et meil on seda isegi rohkem. Tundub, et prussakas on ikka suur vaenlane, teda on igal pool ja väga palju ja ja ka seekord viimane kord, kui ma Jaapanis käisin, mul oli endal toas nüüd jälle terve hulk, küll ma mõtlesin, kuidas ma nendega ette võtan, et niisama maha nottida, mulle viimasel ajal elusolendeid ei meeldi. No lõpuks viimases hädas ostsin sellise maja, mida Jaapanis müüakse, nimetatakse prussakamajaks ikka väga armas, armsate prussaka piltidega. Väga nunnu selline topist maja, mille põhjas on keskele, asetatakse söötja, põhjas on liim ja siis prussakad lähevad sinna sisse. Aga need topist maja sisse lõigatud, sellised kenad, ütleme nii, et kui prussakas oma vuntse liigutad, siis ta vaatad sealt aknast välja. Ja noh, lastele see hirmsasti meeldib, aga tegelikult noh, ma ei tea, kas vanemad siis ütlevad neile ka, et tegelikult prussakas sureb varsti ära või et me oleme ta niimoodi hirmsal moel kinni püüdnud ja tal on varsti päevad loetud. Aga ma just imestan seda jaapanlaste võimet, kõige hirmsamad protseduurid, äärmiselt esteetilist, eks kaunitakse nunnud, eks muuta. Et mul oli lõpuks seal viis tükki ja siis ma otsustasin, et ma ei tea. Ma ei taha neid sinna majja ka niimoodi koguda. Aga üks olend, kelle nime tähendus on sona kuni jaoks väga tähtis, on narrislane jaapani keeles keep putukas, minu mussi kellele ta peatub. Määrus Laane on väga liigutav, kuna tema ema oli deemon, siis kartis isa, et ta muutub samamoodi hirmuäratavaks. Ta asetas lapse õlgadele oma viletsa keebi ja ütles. Tulen siis, kui sügistuuled puhuma hakkavad. Oota mind. Pärast seda kadus nagu vits ette. Nüüd kuulab märsone kõrvad kikkis tuule häält ja niipea, kui kaheksas kuu kätte jõuab, hakkab südantlõhestava häälega hüüdma isa, isa. Ja see on talumatult kurb. See isa, isa, jaapani keeles jootseeoo mis võib-olla olematu poeetiliselt jäljendab seda putukahäält päris hästi. Kui te kaheksanda kuu paiku kuulete George George CO sellist hääd, siis te teate, et see on märslase röövik, kes hüüab oma isa, kes on ta maha jätnud. Aga samas me ju kõik teame, et röövikud ja tõugud ei häälitse tegelikult ülepea suunaga on siin mingisugused putukad omavahel segi ajanud. Heiani ajastu õuedaamina. Ta elas siseruumides sõrmede vahel ja võib-olla väga täpselt ei teadnudki, kellest õigupoolest kirjutab. Praegu on õpetlased arvanud, et ta kuulis tegelikult kaerasori laulu. Kaerasorri esineb Eestis ka seal, putukas, kes Jaapanis elab, on selle meie kaera sori sugulane. Kaerasorri on oma nime saanud sellest, et ta teeb sorisevat häält. Ja väga seda Tsitsi otsitsi laulu küll ei meenuta. Aga tegu on sellise Kilgilisega, kes kaevab maa sisse ja on mulla all peidus, nii et et isegi kui näiteks vaadata lähedal ronivad narrislast, siis võib kuskilt võib-olla selle kaerasorri hääl kosta. Ja see on tegelikult väga huvitav tegelane, ladinakeelse nimetusega Grillo't Alpa, mida võib tõlkida kilkama, et tal on kilgi esikäpad on kohanenud maa-aluste käikude kaevamiseks, nii et ta on üsna muti näoga ja need esikäpad meenutavad ka muti käppasid. Et väga-väga kummaline tegelane, umbes viie sentimeetri pikkune. Nii et ilmselt see sona konna ajas selle segi selle kilk mutiga või kaera soriga. Aga mäleslane ise on tõepoolest selline olend, kes esitab endale käepärastest vahenditest, no mida ta siis leiab, liivaterad, kõrred, oksad väikese kookoni ja elab selle oma väikese maja sees, mida ta endaga igale poole kaasa tassid. Ja selles mõttes keebi jutt. Ta kannab oma õlgadel isa poolt kingitud keepi isa poolt kingitud vihmakeepi. On üsna tabav ja jäänud hiljem paljudele inimestele, kes seda teksti on lugenud, meelde. Ja üks selline mees, kellele see kirjeldus väga meeldis, oli matsu Tosso tuntud jaapani haikai luulekirjutaja, kes seitsmeteistkümnendal sajandil kirjutas oma tekstis märkmeid viirastusliku eluhitist. Niimoodi jätsin linna elu umbes 10 aastas selja taha. Nüüd olen 50-le eluaastale lähenev vanamees, kes on kui oma kookoni kaotanud Märduslane või kojast lahkunud tigu. Olen lasknud deva maakonnas asuva kisakata päikesel kõrvetada oma otsaesist ja kulutanud kandasid katki merepõhjapoolse osa karmil rannikul, kus kõrged luited teevad käimise raskeks. Viimaks jõudsin neljandal kuul siia mäele, kus mõtlesin viivuks paigale jääda, aga nüüd pole ma enam sugugi kindel, kas tahan siit üldse kunagi lahkuda. Nii et kirjeldab ennast kookeani kaotanud märslasena kojast lahkunud teona. Ja iga kord, kui ta uue onni teed, siis ta ehitab endale uuesti koja või, või uuesti sellise väikese majakese käepärastest okstest ja prahist jaapani budistlikele. Erakutel oli väga kombeks ennast kujutada just sedasorti olendina, kui nad oleks endale ehitanud. Tegelikult muidugi väga paljud neist ehitasid endale üsna korraliku maja. Ma olen neid ise näinud. Aga kirjanduses oli ikkagi kombeks mainida seda, kuidas nad elavad rohust hütis rohuste oksadest, põimitud ajutises väikeses onnis. Kuigi tihtipeale need olid üsna korralikust palkidest tehtud meie mõistes sellised korralikud, pisikesel puumajakesed aga luules kujutada ennast selliseks olendiks, kelle elumaja on peaaegu orgaaniline osa või iseenda teine keha või noh, selline väikene pisikene asi, mille ma ehitan iseenda ümber, mis polegi õigupoolest maja ja mida saaks endaga kaasas kanda, on väga levinud ja passo nägi oma eraklat just sellise kohana ühe Saika luuletusest võrdleb ennast samamoodi jälle mäleslasega. Sellel lühikesel luuletusel on väike eessõna ka, kus ta ütleb, kui eluonnis muutus eriti talumatuks, läkitasin ühel nukral hämaral sügisõhtul sõbrale kirja tule kuulama narrslase kutsuvat häält, Morohust onnis. Ja siin tekib selline kahetine nali, et kui me teame seda seis, Sonagoni lugu, et pärslane tegelikult kutsub oma kadunud isa ja me teame ühtlasi ka seda, et märksõnana tegelikult nii väga häält ei teegi ja elavdaks ka tegelikult üksinduses oma budistlike harjutustega tegelema siis tule kuulama märslase kutsuvat häält. Morohust onnis on iseenesest väga kaunis luuletus kus passo loob otsese seose oma onni ja selle märslase koja vahel. Ja teiseks, meil tekib selline kujutlus, et, et erak on tegelikult ka selline olend, kes elab mingit sorti kookonis, et ta ei ole veel päriselt valmis. Ta on saamas kellekski teiseks. Loomulikult erako suurim eesmärk on. On virguda või saadav Budaks ja võib-olla et sa metafoor töötad siin just selle poolest väga hästi, et et ma saan sinna onni minna rohust ja okstest põimida endale täpselt sellise pisikese koja ja siis laguneda täielikult, et justkui algaineks ennast uuesti Budana kokku panna ja tulla sealt välja hoopis teistsuguse olendina. Et see kujund muutub siin väga oluliseks. Prantsuse filosoof Gaston pas, Laar on ruumi poeetikas rääkinud ka sellistest kojaga tegelastest. Niimoodi. Olend, kes peidab, kes poeb oma karpi, valmistab ette väljapääsu. See kehtib kogu metafoorides skaalal alates hauda maetud inimese ülestõusmisest kuni kaua vaikinud inimese äkilise sõnavalinguni. Kui me püsime veel uuritava kujundi keskpunktis, näib meile, et olles paigal oma teokarbi liikumatuses, valmistab olend ette ajutisi esilasest olemise keeristorme kõige dünaamilisem vaid välja, sest sooritab kõige tihedamini kokku surutud olend mitte pehmes lodevuses oleleja, kes ei taha muud, kui ta isale laisklema minna. Nii et tundub olevat mingisugune tähtis elujuhis või õpetus meie jaoks, et kõige parem viis olla dünaamiline või leida endas mingit sisemist jõudu või lausa tekitada olemise keeristormi, on tegelikult liikumine sellisesse väga kitsasse või, või piiratud olusse või ehitada enda ümber väikene kookon väikene koda. Ja selle sees avastada oma varjatud võime välja, sest ta hoopis teistsuguse jõuga Passaar ütleb veel, et, et teokarpi vangistatud hundid on julmemad kui vabad hundid. Ma ei tea täpselt, mida see võiks tähendada aga igal juhul viitab see sellele, et et see sisemine jõud, mis võib avalduda väikeses kitsas ruumis võib olla etteaimamatult tugev. Nii et sedamoodi olend on siis märslane, keda jaapani luules tihti mainitakse. Ja vahel on jaapani luuletajatele tundunud ka, et peaks tema selle probleemi sulle igavese kutsumise isa järele kuidagi ära lahendama. Eks see on õpetaja nakagava soo. Enn Roosi ongi kirjutanud. Märslane lõpuks leidis endale koha kirsiõite sees. Et niipea, kui ma mõtlen selle kurva mälestuse peale siis ma võin ta veel paigutada kersi heite vahele ja seal on tal kindlasti palju kodusem ja mõnusam olla. Ja veel on väga palju fantaasiaid tekitanud see, et mis häält võiks erinevad, teised olendid teha. Näiteks matsu passon kirjutanud, kuidas sa laulad, mida sa kurdad, ämblik sügistuule käes. Ja siin on nüüd otsene vihje selleni, Märtson ei tee mingit häält ja ämblikhaide ja kuidas siis ämblik oma kurbust ja üksindust saab väljendada, kui tal ei olegi häält, millega segist tuule käes oma üksindusest laulda. Ja lisaks sellele veel mõistatusi tekitanud tigu mäleslanani oma kojas ja tigu samamoodi oma kojas. Ja tuntud haika luuletaja osa Busson ongi kirjutanud. Mäleslane kutsub oma kadunud isa, aga see tigu. Tigu ei kutsuma nagu kedagi, ta lihtsalt on seal. Ja siin on jälle vihje sellele, et vigu ei ole justkui luuletustes mainitud. Märsusest kirjutatakse kogu aeg igasugu tekste, aga tigu, mis teosoud, hakkame teost kirjutama, miks Käisi pole teost midagi kirjutanud ja sellised luuletused pididki olema koomilised, nad idee oligi näidata, et kultuuri sees tekib mingisugune tohutu otsessioon, ühe olendiga, mäleslanne, narrislanne mälestus, mälestusest kirjutatakse üksteise otsa. Minu Mussist on tohutult palju luuletusi, aga ämblik, aga tigu. Ämblikust veel, üht-teist on aga teost peaaegu midagi, nii et tigu ei väljenda midagi, ta ei ütle meile midagi, kuigi siin on ju ka terve hulk võimalusi ja samamoodi kojaga olend võiks tähendada kõiki neid samu seoseid, aga lihtsalt üks sai välja valitud ja teine jäi varju. Ja nii ongi tihtipeale, et teenimatult saavad tähelepanu väga palju tähelepanu, teatud olendid. Näiteks väga palju üle kogu maailm on endiselt laule, luuletusi kirjutatud, liblikatest liblikad, siniliblikad, seal väga ilusad, lendavad ringi. Aga sugugi nii palju ei ole räägitud röövikutest ja üks väga huvitav Jaapani keskaegne jutukogumik mis ei ole küll nii kuulas, kui sa ei saa nagunii märkmeid padja alt, aga siiski üsna tuntud, kannab pealkirja jõeäärse kesknõuniku jutud. Selle autor on teadmata, ta sisaldab portsu väga huvitavaid lugusid, mis on kõik kirja pandud 12. 13. sajandil. Ja seal esineb selline lühikene lugu meie mõistes novell, mis kannab pealkirja neiu, kes armastus, röövikuid. Ja ma loen siit natukene ette. Liblikaid armastava neiu naabruses elas ülevaataja kohustustes suur nõuniku tütar, keda vanemad vaatamata maailmas harvaesinevale meelelaadile jäägitult armastasid. Neiu lausus. Just need inimesed, kes hindavad kõrgelt liblikaid, on tühised ja veidrad. Siiras tõearmastus aitab jõuda asjade algse kujuni ja teeb inimese huvitavaks. Ta korjas suure hulga erinevaid, üsna hirmsa välimusega tõuke ja muid putukaid. Asetas need väikestesse karpidesse, ütles, vaatame, kuidas nad muutuvad. Karvased röövikud näevad väga põnevad välja ja nad on erakordselt ilusad. Ta lükkas oma pikad juuksed kõrvade taha, et need ette jääks, ladus röövikud hellalt peopessa ritta ja kandis nende eest hommikust õhtuni hoolt. Teised naised kartsid muidugi hirmsasti aga kuna poisslapsed ei peljanud midagi, kasutas putukatega tegelemisel nende abi ta lasinaid karpidest välja võtta ning uuris erinevate putukate nimesid. Ja kui tegu juhtus olema mõne seninägematu olendiga, andis sellele ise nime. Minu meelest on väga halb, et inimesed on kogu aeg ilusamaks, teevad, ütles ta ning jättis oma kulmud kitkumata. Samuti ei katnud ta oma hambaid musta kaubaga, sest see oli tema meelest tülikas ja ebameeldiv. Hommikust õhtuni oli ta armastatud putukate ees kummargil ja iga kord, kui ta naeratas, särasid tema valged hambad. Kummaliselt teeni annad põgenesid kabuhirmus, pidades teda veidrikuks. Ta hurjutas neid, kes teda kartsid sõnadega. Kuulge, siin pole midagi imelikku, te olete hoopis ise labased ja põrnitses neid oma puhmaskulmude pahaselt, mis ajas nii mõnelgi südame pahaks. Teeni on, need arutasid alatihti, kui tore võiks olla teenida selle neitsi juures, kes armastab liblikaid. Üks neist nimega koda, kirjutas luuletuse. Kui mõtlen neile, kes kogu aeg naudivad lilli, liblikaid, tülgastav, tundub elu, kesklehkavaid röövikuid, jube lugu, ütles üks naine. Ta kulmud on nagu ehtsad röövikud ja tema igemetelt oleks justkui nahk maha koorunud, rääkisid naised. Teenijanna Saldkonnaga ütles. Kui teised peavad talvel külmaga soojade riiete pärast muretsema, siis meil pole nende karvaste elukate vahel midagi selga panna. Nii et selline 12. 13. sajandi lugu, mis vastandab tütarlast, kellele meeldisid liblikad tütarlapsele, kellele meeldisid röövikud ja kui see lugu edasi areneb, siis siin räägitakse tegelikult, et noh, vanemad on muidugi hirmsasti mures, et selline tütarlaps, kes kulme kitkuma kombe kohaselt oma hambaid mustaks ei tee, mis oli heieni õue daamide puhul nõutav käib oma kummaliselt säravate valgete hammastega ringi nagu mingi hirmus peletis. Siis ta ei saa ju mehele. Ja kõige kummalisem tundus neile selle juures see, et tütarlaps oli väga tark. Tegelikult uurime neid putukaid siin peaaegu teaduslikult, need, millal nimesid pole, ta paneb neile uued nimed, siis ta vaatleb nende röölikute metamorfoosi, mismoodi nad, kelleks nad saavad ja ütleb, et tegelikult me peaksime uurima asjade algseid algset kuju ja mõistma seda, mismoodi saamine toimub, et kuidas röövikust üleüldse saab liblikas. Siis sedasorti asjalikud ettevõtmised ei olnud tollel ajal sugugi naisterahvale kohased ja see tuleb välja ka hiljem, kui üks mees saadab talle luuletuse, kus ta ütleb, et ma tahaksin ussina kerra tõmbuda su kõrval proovides nõnda siis sellise tütarlapse südant võita, et siis naine vastab talle ka luuletusega, mis on kirjutatud nurgelises meeste sild kirjas Kattagannas, mida tollel ajal naised muidu üldse ei kasutanud, mis näitab veel kord, et oli väga hästi haritud õppinud tütarlaps kes lihtsalt ei tahtnud oma aia konventsioonidele vastavalt elada. Ja veel on väga tähelepanuväärne on see, et ühes kohas selles loos on öeldud, et deemonitele naistele on kohane olla peidus seesama tütarlaps, ütleb need sõnad ja paneb igale poole sirmid, kardinad, et varjata ennast, mis oli muidugi heiani naiste puhul tavaline. Aga tähelepanu väärne on just see, et ta võrdleb ka ennast deemoniga või naised deemonid, eriti muidugi selline naisterahvas, kes ise mõjub natukene deemonliku tollest muutunud putukasarnaseks olendiks paljude teiste inimeste silmis proovib peidus olla ja varjata ennast sirmidega. Et kui deemon on peidus, siis on ta ju tegelikult kõige tugevam. Niipea, kui saab selgeks, mis liiki deemoniga või kellega on tegu siis jaapani lugudes toim on tihtipeale kaotanud suure osa oma jõust ja samamoodi tegelikult Need õuedaamid, suur osa nende jõust tuli sellest, et nad olid varjatud, et neid ei olnud näha. Ja mehed olid siis väga õnnelikud, kui nad said kuskilt, et aiaaugust või sõrmi vahelt piiluda seda kummalist naisterahvast. Sellel on jaapani keeles eraldi sõna sellel piilumisel kaimami keisri õukonnas kõik mehed, aktiivsed tegelased rismiga luurasid ringi naiste hoonete lähedale, proovisid kuskilt silmata neid sest et enamus aega olid tõepoolest naised mehe pilgu eest varjatud aga teatud mõttes oli iga naine, siis on selles mõttes ka nagu mäleslane, kellest me ennem rääkisime. Et ta varjab ennast sõrmide lükandseintega ja moodustab sellise suletud ruumi, milles tema jõud on seda suurem. Et kui ta kohe oma jõu käit üleni välja käiks, siis ta ei oleks niivõrd atraktiivne. Aga nüüd saab ta teha. Neid dünaamilisi välja, sest millest Kastoonbašlaard rääkis, et kui ta mingil hetkel on, on siis korraga näha vilksamisi, kas või näha, siis selle jõud on seda suurem ja samas võitu sellest ruumist väljude ükstapuha millisena, kuna me ei tea, mismoodi ta välja näeb, kesta õigupoolest on, siis ta ongi ise ka teatud mõttes röövik, et ta võiks olla ükstapuha kes temas peitub, väga palju erinevaid võimalusi. Kui ta tuleb silmi tagant välja ja osutub lihtsalt liblikaks või millekski muuks, siis on see kõik liiga lõplik ja midagi ilusat selles lõpliku seal enam ei ole. Nii, teatavas mõttes naine, deemon ja selline pärslane või sedasorti röövikud puutuvad kõik kokku sellest punktist, kus sisenda varjamine mingisse suletud ruumi tekitab, võime muutuda või hoida avatud selle võimaluse. Et ma võiksin olla ükstapuha kes liblika puhul ka selle naise silmis on eelkõige just igav see, et ta juba ongi liblikas ja sealt edasi on ainult surm või midagi muud selle liblikaga enam juhtuda ei saa. Aga tegelikult me peaksime kogu aeg hoidma selle oma olemise avatuna ja seda me saaksime rohkem tegelikult õppida röövikutelt ja siia lõppu ma tahaksingi lugeda veel ühe matsu passo haiku mis selles kontekstis tundub mulle üsna tähenduslik. Roheline tõuk liblikaks ei saanudki, sügis on möödas. Tavaliselt seda on peetud üsa kurvaks luuletuseks. Et aeg sai otsa, tall tuli ennem peale, kui, kui see roheline tõuk endale jõudis, üldse mingit sorti tiivad saada ja lendama hakata. Aga kui nüüd mõelda selle varasema loo kontekstis, siis me võime ju nii mõelda, et see ongi hea, et ta ei saanud liblikaks ja võib-olla selle röövikuna või tõuguna olemine on iseenesest võib-olla isegi parem kui eluliblikale. Jaapanoloog Alari Allik kõneles teemal Ilus jaanimardikas ja tüütu kärbes. Putukad jaapani kirjanduses. Muusika, heli, atroobi plaadilt ennemuistse jahipüssikuul. Ööülikool tänab koostöö eest. Türi kevadfestivali saate panid kokku Külli tüli. Jaan Tootsen. Raadioteater 2014.