Eesti sõduritund. Sel nädalal avaldas Postimees 16 eestlase nimed, kelle väidetavate sõjakuritegude uurimist nõuab kaitsepolitseilt Simon Wiesenthali keskuse esindaja Efraim Zuroff. Eesti sõduritunnil on olnud juhus kohtuda ühega neist 10. mees nimekirjas. Boris Reiljan, sünniaasta 1921. Eesti okupeerimisel 1940 teenis aega sidepataljonis ja tegi kaasa lahingu Raua tänava koolimaja kaitsel. Eesti väeosade hajutamisel ja liitmisel. Punaarmeega viidi üle 232. laskurpolku, asukohaga Elvas. No vot siis hakkas sõda Polhovi all, siis inglise vintpüssi ja vene padrunid, süüa ei anna keegi. Öösi magasime teise mehega, too hommiku kuulame. Autod sõidavad, et kus kurat, venelane, need autod välja. Läksime võsa pidi siis vaatama. Sakslane sõidab, diad, kerged, väiksed veomasinad, kahetonnised. Me mehi täis ja mängitakse suupilli ja tankitõrje, kahur on taga, sõidavad tiki sinna otsa pool. Midagi vaatasime, et nüüd on ta Moidama muud midagi üle ei jäähoki, tulime senikaua kuubia Pihkvani väljasse, meid mõni neli-viisteist meest, sakslane, lollakas tõmbast öösi, tule pääle. Meile uduses tulevat sineliga kujutiat. Aga toda taas vaatad, et, et on taskus, ei ole. Püssi käes ei ole, temast tuleb häälemelis võetu punt kinni. Ja siis viidi seal Riiga. Riias löödi ohvitserid eraldi noodwidele Saksamaale. Amee Tolklesime seal veel üks nädal aega ja siis olite laagris, oli hea, seal oli üle 100000, oli vene, sealt Riias Läti suurtükiväe, kasarmukäsnalt hobusetallides souli, venelasi täis. Üks hommikul löödi välja rivisse ja mingisugune saksa kindral tuli neid vange vastu võtma Saksamaale või? No aga meil oli üks nõme poiss oli, eks ta Eesti aega oli aspirant ja teatoogandistele kindralil ilusti saksa keeles, et 314 või 15 meestid eestlasi, eestlasi ja see kukkus siis seda kommendanti sakslast sõimama seal seda majurite kurrat füüreri soldatid, mispärast sa neid ei ole Eestisse saatnud, seda ka kohe ka minul ei ole õigust saada sena, keda nad pidasid tükk aega seal jahvata stendava, siis viidi järgmine päev viidi meitovi Amiita, mis oli see, no tuult kantslaager, läbikäigulaager tul läbikäigulaagri ja no saad siis, ma ei mäleta ka kaua seal olime, nii et ma, 22. juulil kukkusin vangi ja 22. augustil lastemütsis laagrist välja. Aga viidi tööbörsi ja saadeti maale sinna. Me olime teisel pool jõge, olid suured Telliskivivabrikut. Seal oli suur talu, oli, tal oli üle 100 hektari põldu, oli, see oli augustis augusti seal siis olime üks laura poiss, üks avansi nimeline trompetimängija võru seal tammeorkestris, see sellega kahekesi see oskas läti keelt ja ega muidu lätlaste oskas väga paljud saksa keelt, vene keelt erandit. Ja noh, olime seal siis ära senikaua kui külm novembri alguses tuli juba külm tuli ja suhkrupeet võtmata veel vaatasime, kurat võta oma suhkrupeeti, meil seda kakkuma ei hakk ega vanastatu põllutöö ju kõik käsitsi. Ja siis tulime mehitamisse miitamis siis igavene jagelemine teat, vot ei taha ava Eestisse Laat. Ida-Eestisse lasta. No suure hädaga. Lil Võrus olin, siis sai müüti, seal, sai Saksa suurtükkide vahel presendi all, sõitsime Riiast Valga. Poolsalajases ei no jaa, no vaata, vastutulelik ülemus oli, ohvitser oli vastutulelik. Kurat, mis teie käitide, kus te lähete, ega meil oli, meil oli see noh, nagu sakslastel, see marstitud veel, vaid see oli välja antud. Ega meile anti Riias kohe anti kolme päeva toita. No saksa soldati norm koos viinaga. Pato tol ajal oli 41. aastal oli Riia veel ütleme rinde tagala, säält aitan kõik täpselt olemise eest, liinid. Tule politseisse, tule omakaitsesse tuled ja mis sa lähed sinna kodu vaja ema juures ka olla natukese seeni, kavagu üteldi, siis komandant ütles, et et nüüd, kas lähed lähed kuskile sõjaväkke või, või politseisse või omakaitsesse või lähed tagasi laagrisse. Tol tingimusel oli väljalast. No aga mis mul siis üle jäi, kui läksid? Vanad tuttava tees? Võeti teenistuse vabatahtlikult alguses aastaks teenist. Ega too, kes kõik vabatahtlikkuse alusel sunniviisi tol ajal 41. 42. aastal vil keegi ei võtnud, tuli alles 43. aastal. Kastid võeti Võrus või Tartus, ei, Võrus, Võrus, Võrus, Võrus ja Võrus, siis Võrus see pataljon, mis seal oli, too toodi Tartusse siia. Osa jäi muidugi maha, sinna aga aga osa otsiti, no ma ei tea, nad otsisid just neid, kes noh, Eesti sõjaväes ja Vene sõjaväes olnud, need läksid, kes nii? No ei ole kuskil, ei ole olnud, ega need pist jäid sinna koha peale oma. No siin oli pataljoniülem oli üks major Renter oli. Ja siis mina olin kolmandas kompaniis, kompaniiülem oli haaralt Riibalu. Tol ajal oli ta ooper leitnant ülem, leitnant Vaino, vanem leidma. Ja tollega siis sõitsime siis kõige enne Valgevenes üks Novo Novo Kruudekki linn oli väikene tooli vana Leedu vürstide kroonimise linn. Kirik oli, ega riipalu nimi tookord nii tuttav ei olnud, veel hilja ei olnud. Riipalu oli ju ka Elva polgu vist polgu koolis oli vist mingisugune kompaniiülem. Varem teile tuttav ei olnud? Ei, ei nonii, palju tead, ta oli kõva suur suusatalitaja. Talvel seal selle ma ei tea, mis kurat, Nõukogude kaitsel või mingisugune noh, võistluse kõnevõistlus ja 20 kilomeetrit, kurat nendel põld, midagi me meil oli ka kurat ja gaasitorbik ja labidas ja tont teab, mis kõik seal. Täisvarustusega mängi lollid, need Riipalu ja liituja organiseerisid koostöö ja koos ja, ja oh, elu ja saatust küll jäi noaga kuule midagi teha. Jumal tänu võt. Poole 10 aega, kui ma külge seal kuskohal, siis too on Soroviikinu ja seal ligidal toon sinna on tükk maad veel Stalingradi, nii sellepärast, et meil lõigati teest läbi, ära võtad, meil jäi midagi, jäi minu meelest jutus vahele, tähendab, te rääkisite, et läksite sinna vürstiriigi pealinna Eino seal säält viidi meid, et sinnasamasse Donbassi. Ahah, jaa, Donbassi sellepärast et vaat eestlasi nad kasutavad ära, kui kui valvemeeskonda seal oli suur vangilaager oli, mis neid kaevandusi söekaevandusi. Kuidas ütelda restaureeris või sellepärast venelane, kus oli õhku lastud, kus oli vett täis, no tšehhist toodi suured auru, need augukatlad, pildid sinna üles sättima, kõik, no too oli augustikuu, too jäi kõik nii, seal ühel ajal päeval löödi meid jällegi gongi peale ja Stalingradis oli juba Sist ja ta hakkas juba too, see oli siis August 42 juba 42 ja, ja aga tali selle viidi sinna ja no raudtee oli eest läbi lõigatud, ongi, millega me tulime, tolle kallaksid riigi haavatud ja kõik viidi välja sealt nagu Torongera minema saini lõigati teiselt poolt ka läbi. Seal oli rumeenia diviis, mis läks täies koosseisus venelaste poole üle, kes pidi tollal rinne toitma. Anood läksite üle, venelane tappis kõik viimase lööma. Midagi ja. Ja noh, siis, mis üksus see oli, ma ei ole küsinud selle üksuse numbritega ega nime meie omavahel, meil oli 36. pataljon politseipataljon ja et siis ta oli suts mansaps fond pataljon 30, rindel Et te olite siis nina vastu lina, peaaegu kohe hullemini, veel. Reiljan sai lahingus raskelt haavata 29. novembril 1942. Talle määratud teise klassi raudrist anti kätte Tallinnas. Pärast sõda dokumentideta elanud Boris Reiljan peeti kinni Tallinna tänaval 18. aprillil 1945. Seal siis uurisid kaheksa kuud, kolm korda hakkas peale, esimene kord oli, kui punane armeest deserteerunud tuuleks amnestia all. Siis panid paragrahvi 58, üks A toon tsivilist. Viimati leiutas 58, üks p. Paar kuud läks iga selle uurimise kõiki üks ja see sama hull oli ta nii pääl Uuses, kõik seal liigset sõna ei tulnutena. No midagi pole teha, kui ööd ja päevad magaja mõtlemissa, järgmine kord, mis ta küsib, sinu. Neil oli süda tolledale täis, et mina pressisin selle peale, et et kuidas vangi langemist ma ütlesin, et aga mul oli inglise püssi, vene padrunit süüa ei andnudki. Lendasid need kolmekordsed. Heiki, no ei tulnud niimoodi välja nagu Temada. Aga too oli ette teada juba 10 aastat saad rahumõis. Viis aastat õigust äravõtmist ja. Ja varandus Kavil konfiskeerida, kostmis minul pold mingisugust vabandust ka, aga noh, tooli tooli neile ette nähtud, kui palju neil oli teada teie sõjaaegses teenistuses köik, köik köik. Boris Reiljan suri Eestis 12. jaanuaril 2000 ülemöödunud aastal. Aastal 2002 nõuab natsikütt Efraim Zuroff visalt tema kohtu ette toomist kuid kindel on, et teisest ilmast ei too mees tagasi isegi väga suurte rahadega. Olexporis Reiljan veel elavate kirjas võinukesime teda pigem näha represseeritud poliitvangide seas. Endiste poliitvangide liidu esimees Leonhard Kangro ütles nüüd saatusekaaslaste kokkutulekul Palamusel. Ja nii, meie võime tänagi öelda, meie ei ole elanud asjata. Kuid kummaline. Kui tulid saatusliku jätk, et kui meie töö tagajärjel hakkas murenema see võimas Nõukogude liit uskumatud siis korraga haarasid juhtpositsiooni need, kes äsja meid nimetasid ajalooratta tagasipööreteks Lääne imperialismi hääle torudeks ja minevikku, allideks tumedat, eks, ja viletsalt eksvarjudeks. Kuidas selline tragikoomiline või nukkernaljakas asi võis juhtuda? Eks sellepärast, et mehed, need mehed-naised olid tuntud-teatud meie olime saanud eakateks. Ja rahvas tekkis teatav usaldus nendel viimasel momendil kannapöörde teinud inimeste suhtes. Teht Sauluses saavad Paulused. Teada tõde ja rõõm on tõdeda, et mõningates tõepoolest on saanud. Kuid tänapäeval me võime siiski öelda. Autoritaarne kasvatus nendel inimestel on olnud niivõrd tugev, et nad ei suuda üle oma varju hüpata ja see annab tunda nende töödesse tegevustes. Alles 10 aastat hiljem võeti vastu siiski, see on nagu lootseks meil sõnada, võeti vastu kommunismi kuritegusid hukkamõistev otsus Riigikogus teisel katsel. Mida oleksid pidanud tegema see rahva poolt valitud ja usaldatud foorum juba 10 aastat tagasi? No hea seegi. Kuid Me ei tohi ometi jääda kõrvalvaatajateks tänapäeva sündmuste meie poliitilise elu vaatlemisel. Kuigi sageli meie läkitusi avaldusi ei avaldata. Teame väga hästi, et isegi vesi, veetilgad uudistavad kividele augu ja nii peame ikka sõna võtma ja meid rõõmustab see, nagu mainisin selle otsuse vastuvõtmine. Ja meid rõõmustab ka see, et, et on üles tõstetud küsimus meie orjatööaastate korvamisest. Vene poolt kui Nõukogude Liidu õigusjärglase poolt. Kuid siin praegu teie ees seistes, ma usun, et ühtude minuga. Et me toetame Tallina Memento Ühenduse Leo Õispuu ettepanekut. Kesk-Hirvepargis ütles välja, et vastutus nende orjatööaastate eest peaksid kandma ka Ameerika ja Inglismaal. Kas on väga vajalik olla niivõrd viisakas ja täielikult ära unustada seda, et kord Jaltas müüdi meid Stalinile? Selle tõendiks on see, et riigi sekretäriaadi tähtis ametnik kes nimetab holokausti globaalses küsimuses kuid genotsiidi siin Balti riikides Nõukogude liidu poolt okupeeritud aladel nimetab Eesti ja vene siseasjaks. Selle kohta ei oska muud öelda, kui kommentaarid on liigsed. Kuid omalt poolt tahaksin öelda, et vastutus kannab ka saksa kui hitlerliku Saksamaa järel jääda. Praegu õigusjärglane nimelt sellepärast, et vastavalt Riibedoop molotovi lepingule 40. 41. aastal algas. Terroriterrorilaine ka siin Eestimaal. Nii et selline on ajalooline tõde ja meil on see eelis, et me, olles kannatanud, olles võidelnud, olles nii-öelda oma elu toonud ohvrialtarile, kuhu paljude elud jäid. Ma tahaksin eriti meenutada siin veel 44. aastal soomepoisse, kes tulid selles lootus olukorras siia võitlema. Ja enamik nendest emb-kumb, kas arreteeriti, langes või muidu haistati, kui nendel oli käeulatuses, oli Rootsi. Aga süda kutsus siia oma kodumaad kaitsma, sest väike rahvas peab kinni haarama ka õhkõrnast võimalus võimalusest, et vabaks saada. Riigikogu liige Enn Tarto samal kokkutulekul mõttevahetust jätkamas Miks on see soov, et vabariigi valitsus hakkaks Venemaalt kompensatsiooni nõudma? See on seoses mitmete poliitiliste asjaolude kokkulangemisega. Ja ma ütlen ette, et see on väga oluline ja vajalik initsiatiiv, nii nagu ka kõik üritused, mis me siin teeme. Teatavasti poolteist aastat tagasi USA deklareeris, et külmast sõjast ei maksa enam rääkida, külma sõja tagajärjed tuleb likvideerida ja nii edasi ja nii edasi. Alguses olid üldsõnalised avaldused ja võib-olla me ei pannud sellele nagu väga tähelegi, mis meie kohta tähendab. Aga nendele avaldustele on järgnenud konkreetsed teod näiteks NATO suunas liikudes Venemaal igatahes praegu rohkem NATO-s kui meie siis eks ole? Need. Seoses USA suursaadikuhärrade Toomase avaldusega, mis šokeeris Eesti üldsust ja mille kohta mina tegin avalduse, et ükskõik mis ka ei oleks, kunstlikke kriminaalastume looma ei hakka mis õnneks ka Postimehes ära avaldati, avaldus. See on üks asi, mis on tinginud nende taotluste esitamist. Me teame, et Saksamaa on vabandanud, Saksamaa maksab kompensatsiooni. Miks siis Nõukogude Liidu õigusjärglane Venemaa seda ei tee? Ja see asi, kui sellest vaidluse käigust Toomas avalduse üle USA välisministeeriumi kõrge ametnik ütles, et holokausti on rahvusvaheline probleem, loomulikult on see, keegi seda ei vaidlusta. Aga et need võimalikud repressioonid ja nende tagajärjed on eesti ja Venemaa või siis üldse balti riikide ja Venemaa vaheline omavaheline asi. Et see on väga ohtlik seisukoht julgeolekupoliitiliselt meile sellepärast et me peame seda vältima iga hinna eest sest ei olnud külma sõja ajal see meie omavaheline asi. ÜRO dokumendid on virnade viisi vastu võetud dokumente, et inimsuse ja sõjakuriteod on rahvusvahelised asjad. Need ei ole mingisuguse meie omavaheline asi. Ja selles mõttes need avaldused, mis on minule tulnud ja nende avalduste põhjal, mis mina teen initsiatiivi, et ka Venemaa vabandaks Eesti ees ja makstaks meile kompensatsiooni. Sellel on laiem ja suurem poliitiline tähendus. Meie ei tohi lubada seda, et Eesti surutakse Nende riikide ja rahvaste nimekirja noh, nagu Tseetseelit või kurdid või et kelle kohta need rahvusvahelise õiguse normid ei kehti. Ja kuna me oleme siiski iseseisev riik. Meil on seda lihtsam teha, aga me peame pingutama, peame selles selles suunas töötama. On no ei jõua ega näi, kui olin vabama nüüd vennana peale laama. Mind surmast möödus kevade ja lõbude loobuma. Ent poolt vaid tunni, kõik. Ümber hulgume meil vaba. Muud ei juhtu vaid kuuluda minule ja tulevikule. Mõtlane. Ja tuule poole lähemale meile ebaaus eestlane, mõtle sellele, kus kodumaa ja vabadus hoituudiga loor kõrgel trikoloor ja kale, mis vabad. Kui teadsin langema mu isa ausalt võitluses või relvata Riigile või pool elu veel vaikne, hommikul puhub tuul. Ta kutsub meil aga eestlane, sula Undo riigi endale siis metsast välja tulla. Tähendab, ma tahan sulle rääkida ühe sihukese jutud, kuidas, kuidas Chercassi vatist, kuidas nüüd välja toodi? Mägedi teab seda? Ei, ma ei tea samuti välja vala Krull vedas mu aia monitsioonidel eino, mina nende idee tähendab. Opereeriti ja siis ma olin meelemärkuseta selja ja siis viidi autodega jaama viidi jaama, aga seal selgus, et see väike kott on juba kinni. Ja et lennuväljale, aga ma ei tea jah, aga ma ei tea, kuhu kuradi kohta siis kadusid, need. Kuhu need autod kadusid, autosid enam ei olnud, oli suur hobuste voor, tead mul olid kõik riided seljast tantsitud, tikksärk, tead nagu nagu haigus oli, särk oli ainult seljast ja pihku õhuke dekre hobuse peal ja ja, ja, ja. See noh, saatja või hobuse, nii et Reali bossi Tee ääres kraavis oli surnud saksa ja ümbermaterjalide ja, ja aga selle hügromantlipagunite pagunid olid Ooberst vanemleitnant vanemleitnanti pagunid. Peale ma võttis selle romantiliselt, viskas mul vea, poisin küll. Jõudsime lennuväljale, ohvitser, ohvitser, üksainuke lennuk, ohvitserid peale minu, minul vaadetega särgi peali paguneid ei ole. Ja Tveri oblast, Orpher pandi mind ka lennuki peale, toodi Lenbergi, sai nüüd seal vooder, pandi peale ja toodi sinna ja seal need vahivad, seitsmeteistaastane, tatt ja vanemleitnanti kuradiga duo kutt olema, tead noh, ja seal noh, seal opereeriti siis ja siis tähendab seal nagu ohvitseride palatis ja ka seal, kui kaua ei olnud, siis pandi rongi peale kobeedsinisele Krakowi lähedal. Seal seal tuli siis teatis mulle, Ma olen saanud teise klassi raudristi, tähendab ja, ja siis seal oli kurat. Et Stolmann. Ei. Surmanud. Meetrika harilike sõduritega palati sele. No vot niimoodi seal ja kiiresti tulijatel krateeridega ja mina seal selles metsalahingus sai raskelt haavata. No mina sain peedi ära, ma ei mäleta, ma kaunis koomas, aga ma tean seda. Krull vedas musele. August Krull. Ta ütles, et mina ei mäleta mitte midagi. Ärkasin opilaual üles. No ja mis sellest rääkida seal on, mõtled ainult sellele, see on ime, et järelevalvet. See on tõesti, käsi oli lüngas lugu või kõigest väljatoomisega või hea ja ja, ja et seal, kas mina tean selga, see oli, olime metsa lahingus. Ahaa nüüd. Seal mind aeti ka välja tooma, sain kaotusel kassi kotis ja aga sissi lennukisse võid ainult raskemaid haavatuid ja niivõrd kerge haavatud pommitajad viidi lennuväljale või õhtuvett hommikul ööseks ära minna, midagi olnud toidi uuesti tagasi. Raskemad haava pilte. Näha ainult kaugelt kaugelt seal lennukit näha ja kaks ööd müüdi niimodi lennuväljal, järgmine õhtu jälbid, nüüd saan ära midagi saanud, aga seda ma mäletan korsruuni viidile. Mäletan isegi kantali seal, aga maastik oli niisugune, teatas Ukraina, seal polnud õiget lennuväljal, siis Hamburgi ka noorte lugenud üles, kuuedena ei tõusnud üles ja siis viidi kuskil masinate peal. No ei, mäletab, Ühesõnaga, nad ei tõusnud üles teatrimaastikule konturnidel kogu tehnika jäi seisma, tagusid kombot jalgade alt ära. Imelik, muld savi kähku ja kurajumal ja kõik terve rasketehnika ja seal masinad keerulisi töökoha peal valla seal tulema hakkasin mõtlemist seal, kurat kui vihma tuli. Noh, õli põlvist saadik politsei ees, kuradi ilme, punnisin kaugel stepi, selle muru peal võisid veel ja ka tee peal, tee oli nagu. Ja see omab, nojah, aga, aga ütleme vant keeli kaevikovi minule siiamaani need röntgen, pikk poiss rinnust saati ja Rinostaatori kaevik ja ainult mustreid. Meil oli kurat, mina ei söönud tomatil. Tomat, põld oli selja taga, oli huvitav, ööde sai tomatit, tuu kaeviku kaevamine kuival ajal ei saanud kaevata. Ja kõigepealt, kui sa oleksid kätte, siis ta põrastas su ära, see oli nagu sementeerus uuesti ära kõva. Ja ta oli hõlid. Öine ja makaronid. Aga me käisime hommikul, ärkasin hommikul vara, enne kui valgeks tegime, noh seda puitu Toom ja kellega ta kaevikus olid. Kolmekesi on säilikus, siis võtsid need kataloogid ja läksid. Aga Poola ja mina tulen kurat ja päeval juua ei olnud. Ja siis sõime arbuusi arbuusini arbuusi välja ja öeldi, et jah, need olid suhkrumelonid kollast ja olin ikka ja andsin jura karvu ära. Siis sinna häälikuse päeval hakkasime uurima. Oehh pomm. Ja siis me käisime joogi äärmudead, käisime ise endale selle arbuusi kure. Uurisime täna ja. Ei midagi, teeb lõpuks saab saata karjaga, kurat siis üles serva peal ta noa orgitsemad purakas käib, siis jõuad alla võtab ja alapealkullad tegime lahti. Pidaja jäi turbiin pauku vihises natuke teha. Ja korralik arbuus. Aga mis seal sinna oli pärm sisse panna. AKI oli kurat nii Aveinar. Jommis. Mul ei ole alkot purjus sõdur, andur sõdurit maha ja vaat seal metsalahingul metsa lahingus seal säkk tähendab uus kordanud kurat, ründasid roose päeva jooksul. Panin torud, peame kõik seal kohutav kahuri tuld ja kahurirull miinipildujad. Metsapuud lendasid pea. Ja kaela ei olnud. Aga meil oli siis kalmikud, oli ka üks mees järele, Jombi poiss, sorry, mul vot, ma sain haavata sõbrannale ja kaudu, ütles, et sa päästsid Malaga, panime nagu seepeale hakkasid Roman pojad. Tulid. Pani pea mulle ta kõhuli mahavaldselt maapoisid, ma olen jobu, ülemisel ajal pead vana jahvatada. Raamaksime ütles, et näed, polegi tagumikku ees. Uurali rauatükid. Ja see oli põrgu ja hirm. Ja siis me oleme Siimann, viimane laine, kui tuli, siis nad tulid, vähemalt meie seal, kus mina olla, tulid niimoodi käe alt kinni, kurat, kone rippusid kael. Ja no kurat, mul tähendab emmMG 42-l kolm raud. Ja ei kurat ei tapaviirusest peale mass. 3000 rügement kuus diviisi ründas meil seda, seda 20000-st ja koosseisu ja olid need kained. Uus kord, need olid, need olid küll purjus, kes käe alt kinni tülitama oli põrgupõhjaringlus. Vedas vedas püssi järele ja, ja vastu. Palun juhatada pataljoni laulu. Eestile. Meie iga Kohus see on, ei maksa teile meelde tuletada hinnagune vabatahtlikena läksime bolševike vastu orderiga kuritegude vastu. Nii, me oleme praegu ka maailma kurjuse vastu edasi kaitstes oma maad. Rahvas ja meie neli täismahulist diviisi, kui võtta kokku üksikud pataljonid Jörgenil laadal. Lähi- neli lahingud, vihku suured nagu rapiketi viisi mitte olla. Olid 20 kohe vene diviisi vasta ja pidasid rinde kinni. See ütleb iseenesest see, mis tähendab, kui inimene võitleb oma oma rahva eest, hambad ristis või seiges, tungib peale ja peab, nagu öeldakse, vere kanaliga. Tahad sinna jõudnud? Ei aita midagi, ei aita isegi see. See viinaports kahekordne, mis antakse, minge rünnake väravad, aga see ei aita mitte midagi. Juuksed kinni, kaitse. Et kuigi mõõdult kaotused olid ülimalt suured, aga kui praegast nii puhtsõjalises aspektis mõelda ikka ära, et kui meie diviis ei oleks Eesti Lojaalne olnud või kodumaa armastuse suhtes ja lasusele rinde läbi, mis siis oleks Eestimaal toimunud Pihkva tagant ära oleks niimoodi, et nad oleks jõudnud mööda randa mööda mööda oinas ja randamine Riia taha ei oleks lõigatud kogu põhja Nurd grupeering siis päris kindel on? Siiamaani see on ebaõiglased meie vastu, mitte ainult meie vastavaid. Ma mõtlen nordlandi vasta ja, ja siis Valoonide vasta ja, ja meie diviisi vasta ja piirikaitse rügemendi ära. Et seesama Narva lu sama Narva jõgi, sama kribasu, samas inimhääl oli seegi täiestidele nordi katastroofid. Meie ei vastuta selle eest, et nad jäid Kuramaa kotti sellest meie vastu, aga Nordoni päästetud just sellesama rindele. Ja see pole mingisugused viinalurri veel ei olnud, sest ma olin ise. Jah, rasked ajad nüüd nüüd, kui meie ükskord kaome, ma olen alati öelnud niimoodi ära, et ega tänapäeval niimoodi kui sa küsidki mõtlesin, rääkisite rulllugudele riigikogu liikmega, no ütleme niimoodi, et pärast meie volituste lõppemist ühesõnaga niimoodi kui meie oleme juba. Välgumehe jalad ära, parem kui nendega ei tegeleta. Soomepoisid, need on poisid tehtud ja meie oleme ikka, nagu ma täna ütlesin, kõnes ära, meie oleme ikka käimisele neetud märgi. Kusjuures meie ei rääkinud, ei läinud sellepärast herra teisele maale kuskile, me ei läinud seda värbamispunkti. Kuulge, mis me sellest saame või kas me saame mõisa või maad või, või saame palka või raha millegi selleks, et põhimõttelisi taluminud Ta vastu vabatahtlikult leegioni võitlemaks kommunismi vastu. Ja meie tõotus oli see, et me võitleme Boschi, vastutada sellesama süsteemi vasta, kes lõhkus, laostas ja avastas meie riigina ja nagu öeldakse, viis osa rahvad mind ära arreteeris, tappis ja tegutses vägivaldsed meie maal, kelle vastame pidin võitlema, et me pidime võitlema.