Algavas saates kõneleme legendaarsest pianist Emil kiilersist. Kui Artur Rubin Stennilt ühes 1900 kuuekümnendail aastail aset leidnud BBC raadiosaates paluti nimetada suurimaid kaasaegsete pianistide hulgast oli tema vastus kiire loetelu järgmine. Horowitz, Michelangelo, klippati, Kiise king, Richter ja kiilas. Erinevad kunstnikud oma rahvuse, koolituse, temperamendi ja lava. Saatuse poolest sidus ta neid ühise nimetaja esmaklassilised halla. Lisades sellesse loetellu veel ka oma nime möönasse Rubin Stein. Et on veel palju teisigi suuri kunstnikke, kuid tema poolt nimetatud olevat 20. sajandi pianismis ületamatud. Iga niisugune loetelu või pingerida väljendab mõistagi hindaja subjektiivset arvamust. Sageli kujunevad kunstnike suurusjärgu määramisel otsekui saatuslikud võrdlus, baarid, ruubistin, Horowitz Richter, kiiles, Ostrahmeloosin, Karajan showl, nõnda lõputult edasi ja nii palju, kui on kuulajaid, hindajaid, on ka erinevaid eelistusi. Samas raadiovestluses meenutas Artur rublistein oma esmakordset kohtumist Emil kiiles iga 1931. aastal Odessas. Keeles oli tollal viieteistkümneaastane poiss ja ma mäletan tema mängu, nagu oleks see olnud eile. Vaevalt suudan seda täna kirjeldada. Kõik, mida võisin öelda, oli, et kui ta tuleks kunagi Ameerikasse, võiksid oma asjad kokku pakkida. Kilesse mängitud Beethoveni apassionauta. Novellivetemäng olnuks selleks tõsine põhjus. Emil kiirel seisis tollal oma muusikutee alguses kaks aastat varem, kolmeteistkümneselt oli toimunud tema esimene sooloõhtu kavas muuhulgas ka Beethoveni pateetiline sonaat. Beethoveni loomingul oli kiilaselus püsiv ja väga oluline koht raamistades sümboolselt kogu tema kunstnikuteed. Oma viimasele heliplaadile Deutsche grammofoniga jäädvustas ta sonaadi, uppus 110 Astuur ning oma viimasel avalikul esinemisel 1985. aasta septembris Helsingis. Veidi enne surma mängis ta sonaadi Peedu roppus, 106. Erik tavasserna kirjutas sel puhul, et Hammer klaverisonaat on Beethoveni klaverimuusika Abbott teos ja selle esitus kiiles kunsti Apoteoos. Emil kiilesi pool sajandit kestnud muusikukarjäär, mis algas inflatsioonilise võiduga 1933. aastal Moskvas toimunud esimesel üleliidulisel pianistide konkursil ei olnud kaugeltki ühtlases tõusujoones kulgev. Kuid hindavalt tagasi vaadates leiavad tänased kriitikud selles harva nähtava evolutsiooni. Pimestavad Virtoosist noorusaastail sai temast küpses eas rangelt vaoshoitud, tõsine ja sügav klaveritark. Keele siis kirjutati palju nii tema eluajal ja kirjutatakse jätkuvalt nüüdki tema interpretatsiooni põhjalikult analüüsides ja võrrelda, kuidas küll üksikute teoste ja repertuaaris olnud heliloojate kaupa küll tänapäeva pianistide tõlgitsusi silmas pidades. On autoreid, kes pärast tema surma on püüdnud ümber mõtestada oma nägemusi ja hinnanguid keeles Sist inimesena, tema suhetest õpetajatega ja nende rollis tema muusikalisel kujunemisteel põhjendades seda muutunud poliitilise situatsiooniga lagunenud nõukogude liidus. Õnneks pole neil olnud vajadust ja põhjust ümber hinnata keelelisi kui muusiku staatust ega ainulaadne. Meie kuulajate hulgas on ehk vähe neid, kes kirjeldasid elavas ettekandes kuulnud ehkki vanemal põlvkonnal on see õnnelik võimalus olnud viiekümnendail, kuuekümnendail ja seitsmekümnendail aastail, mil keelels mängis korduvalt ka Eestis. Mitmelgi meie muusikul on olnud temaga lähedased kontaktid ning Peep Lassmanni näol leidis ta. Aspirant ist õpilase. Kõige enam on siin kiirel Sist kõnelnud ja kirjutanud kadunud Bruno lukk kes tema kunsti tema lähenemist muusikale tema pianismi eriti kõrgelt hindas ning selliste suurkujudega nagu Claudio Arro ja Alfred brändel sageli võrdles. 1916. aastal Odessas teenistuja peres sündinud Emil kiilelsi ja temast kolm aastat noorema õe tulevase viiuldaja Jelizaveta kiilesi. Lapsepõlv langes revolutsioonijärgsesse aastasse. Muusika, teater ja kunst said paljudele Odessa lastele ainsaks võimaluseks põgeneda veriste sündmuste ja vaeste olude reaalsusest. Odessa oli rikaste muusika traditsioonidega linn ja siin oli juba 19. sajandi alguses asutatud ooperiteater, siis filharmoonia eramuusikakoolid ning 1913. aastal ka konservatoorium. Siin oldi erinevatel aegadel kuuldud listi Rahmaninovi Screabinit Tanja veeennjovskit, pattesiinika roosad ja seal Jaapinid glasunovi niikishikemalt kood. Erilise huviga oodati, jälgiti kohalike annete esilekerkimist, arengut nõndega Odessas sündinud Oistrahhi ja kiilelsi puhul, kes mõlemad lõpetasid siin konservatooriumi ja juba enne seda alustasid paljutõotavad muusikuteed. Emil kiiles läks esimesse klaveritundi viieselt. Üheksa aasta tuli tema õpetajaks Jakov kats, kes minut Pariisis nimeka šopääni mängija Raul Punju juures ja iseloomustas tulevast pianistina on ta minu üheksa aastane õpilane miile keelels on erakordsete võimetega laps. Loodus kinkis talle suurepärased käed ja harukordse kõrva. Ta on sündinud klaverimänguks. Normaalsetes tingimustes ja enam-vähemkindlustatud elus võib ta omandada sellise hariduse, mis on hädavajalik tema talendi arenguks viidates vajadusele keeleldasite perekonda lapse koolitamisel ka riiklikult toetada. On teada, et keelelisi tulemused üldainetes olid enamasti tagasihoidlikult ja erinevalt näiteks laialdaste, kunstihuvide ja võimetega ning klaverimängu suhteliselt hilja alustanud Svjatoslav rihterist ei paelunud, keelasid peale muusika eriti miski muu. Tema töövõime klaveri taga oli aga hämmastav. Ja koht Kaczyd täpne, kuid kuiv. Õpetamisstiil pani aluseid keelelisi fenomenaal sele, tehnikale arendas aga vähe loomingulist fantaasiat ning muusikalist silmaringi. Tunnid algasid heli redelitega rütmis, dünaamikas, articulatsioonis, varieeritult kiirust, kõlajõudu puudutuse intensiivsust arendades. Harjumus mängida keskendunult armastusega heliredeleid säilis kiirel sil. Küpsete. Ta mängis palju etüüdi Bertiini Moskovski, vähem tserni omi, et saavutada tehniline vabadus ning instrumendiga ühtse terviku tunnetus. Tema repertuaar oli suhteliselt piiratud Beethoven list, Schumanni Henderson vaid vähesel määral Bachi sedagi enam virtuaalsetes, Trascriptsioonides. Kyljes ise tunnistas hiljem, et poisi ajas oli talle polüfoonia vastumeelne ja Mozarti igav. 1930. aastal Kylie'l soli tollal 14 hakkas ta õppima hinnatud pedagoogi Berta Reing plaadi klassis Odessa konservatooriumis. Too oli väga kirglik natuur ja täielik vastand häbelikule Noormehel. Kiiler soli raske õpilane, enesesse tõmbunud jäik oma hoiakutes. Õpetaja tegeles temaga individuaalselt kaks-kolm tundi päevas, luges neljal käel lehest ja valis talle raamatuid, äratas teatrihuvi, innustas kuulama suuri muusikuid, kes esinesid tollal Odessas. Horowitz siruubinstininoi Hausi keelel hakkas järsku viiulitundides saatma oma andekad õde Elisabet. Tema repertuaar, avardus lisandus Beethoveni sonaate Devisii Ravellis kallati Kuperääni Mozarti teoseid. Väga raskeks kujunes tema tee suppeni muusika juurde. Saavutamata vajalikku kergust. Nõtkust loobus ta tol ajal Supäeniga tegelemast. 15 aastase pianisti Beethoveni apassionaata ja ravilli vetemängu. Esitus hämmastas, nagu saate alguses öeldud Artur Rubensteini kes nägi temas kohe tulevikku suurust. Õpetaja Berta Rent plaaditöö oli hakanud kandma viiv hiljem on kiles rõhutanud selle määravat rolli oma muusikalisel arenguteel. Viieteist- kümneselt sündis ka kirjeldasid püsiv kiindumus praksi muusikasse mille karm ja vaoshoitud laad oli tema enese natuurile eriti lähedane. Kirjeldusi hilisemast Ramsi interpretatsioonis kõneldakse sageli võrdluses Wilhelm Genfi, Claudia arrovi, Alfred Brendeliga. Brahmsi kammermuusika väga erinevate partneritega oli. Andekaid noori pianist oli Odessast tollel palju tehnilises mõttes ületas kiirelt neid kõiki tööd tehnikaga, nimetas ta ise oma metallilihvimise töökojaks. Berta Rõnglad iseloomustas oma õpilast järgmiselt. Surhare tahe, kirg, stiihiline temperament, liialdatud tempod, vaoshoitud lüürika, vabadus, paindlikkus, filigraansusega, mitmekülgne kõla, hea Pedalisatsioon hiilgab Virtoosus. Õpetaja mõistis, et Odessa jääb sellise ande arengu jaoks kitsaks ning viis miili koos õega Moskvasse, et mängida ette Haanris Nolhoosile. Viimase suhtumine keelelsi mängu oli tollal märksa jahedam kui Rubensteini vaimustus. Nihus ei võtnud teda avasüli oma klassi ja pettunud kiilas sõitis tagasi Odessasse. Reinud Blady usk ja toetus viis kiirelsi aga sensatsioonilist võiduni. 1933. aastal Moskvas toimunud esimesel üleliidulisel pianistide konkursil mis muutis kanoy Hausi suhtumist ja tuli täiesti ootamatult Kiiler sile, endalegi kile. Siis kirjutati tollal palju. Näide Maria Grinbergi sulest. Kiirel sile omanennatuuri hämmastav terviklikkus, lihtsus ja mõtteselgus, oskus saavutada endale seatud eesmärgid nii keerulised ja rasked, kuitahes. Sellest tuleneb tema mängu imetlusväärne rütmijõud. Vormi tunne, ääretu energia, emotsionaalne täpsus ja vahenditus. Ta ei tunne tehnilisi takistusi. Kuulake, missugune haare, julgus sööstlikus, passaažides, oktaavides topelt ertsides. Missugune raudne järjekindlus, oskus luua katkematut, pinget, arendada ulatuslik dünaamilisi liikumisi. Kas Maria Grinbergi suure muusiku ja pianisti kirjutatu vastas absoluutselt 16 aastased noorukid olla selle tasemele või nägi ta seda kõike suure tuleviku eeldusena. Ometi sobisid need sõnad iseloomustama kiilesi mängu hiljemgi. Kuid missugune arengutee seisis veel tema ees? Väga intrigeeriv on lugeda konkursi järgselt kirjutist Arnold Alshangi sulest, kes võrdles keelelsid 12 aastat vanema, 1925. aastal Kiievist läände emigreerunud ning seal hiilgavat virtuoosi karjääri alustanud Vladimir Horowitz siga. Viimase kahjuks. Asfalt kirjutas võrreldes Horowitz siga, tuleb rõhutada eriti kiilesi mängu, nõukoguliku stiili, horowitzi piiritu instrumendid valitsemise, erakordse temperamendi ja mõjujõu juures kuulajatele tunnetab tema mängus äärmist otsitust. Sageli neurost teenilisust keeles ei mängi, seevastu iseloomustab tugev tasakaalustatus seismine, keskendatus ja vääramatu sihikindlus Horowitz ja austajaid. Selline politiseeritud võrdlus mõistagi ärritas. Grigori googel kirjutas irooniliselt vastu kui Odessas sõitlux Moskvas Egonteks triAga kiires Berliinist. Leiduks kriitikuid, kes kiirustaksid vastandama Petri elutervet mehisust ja kiires ideetud pirtoosust. Kuid ka Kuugan tunnistas kiilelsi pianismi meisterlikkust ja võrdles seda koguni Ferruutšupusooni pianismiga. Kõige elavamad vastukaja äratas konkursil keelelsi poolt esitatud listi Pusooni Mozarti transkriptsioon mille salvestus on pärit 1935.-st aastast ja fragment sellest nüüd ka kõlamas. See on üks varasemaid helisalvestisi kiiresti mängust üldse. Konkursijärgsed kontserditurneed Nõukogude Liidu linnades, milleks kiilas sugugi valmis polnud, andsid kunstilise tagasilöögi. Keelels mängis, kõikjal, harjutas vähe, ei õppinud juurde midagi uut. Publik vaimustus tema peadpööritavas tehnikast ja kyljes mängis kuulajaid hullutades veelgi kiiremini. Berta Reinclad, kes teda kõikjal saatis, aimas ees seisvat kriisi. Järgmise hooaja Moskvas. Kontserdiks oli vaja õppida uued teosed. Tšaikovski kontsert, Schumanni sümfoonilised, etüüdi diat, okaata, Prokofjevi kolmas sonaat, mitmed listi transkriptsioonid, Schuberti paganiini ja Wagneri muusikast. Negatiivne kriitika ei lasknud end oodata. Kirjutati, et kellel ei ole kunstnikuna kasvanud, et tema mängu on ilmunud teatud hoolimatus, millega kaasneb ebapuhas lausa määritud nootidega mäng. Tema tõlgitsused põhjustavad tõsiseid vastuväiteid ja et noor pianist seisab ohtlikul teel. Kriitika mõjul, ütles kiilels ära järgnevad kontserdid, sõitis tagasi Odessasse ja kukkus harjutama viis-kuus tundi päevas. Ta oli siis vaid 19 aastane. Hämmastav enesevalitsemine ja raudne distsipliin. Viisilt kiirelt, väga kiiresti uutele konkursivõitudele ja see oli tollal ainus viis jõuda rahvusvahelisel areenil. 1935. aastal võitis ta Jacob fliri järel teise preemia pianistide konkursil Viinis ja aasta pärast esimese preemia tollasel Isay nimelisel hiljem kuninganna Elizabethi nimeliseks muudetud äärmiselt nõudlikul konkursil Brüsselis. Nendeks esinemisteks valmistus ta juba Moskvas Heinrich Novi Hausi juures aspirantuuris keelelsi Janoi Hausi suhetest. Nende vastuolulistest natuuridest on palju kõneldud nagu kanoy Hausi hinnangutest, kiilelsi Richteri oma teise kuulsa õpilase suhtes, kellele jagus õpetaja varjamatu sümpaatia kiiresti. Enda õpilased on hiljem oma meenutustes tollaseid vastu oksusi, nagu ka kiilesi Richteri kriitilisi suhteid oluliselt mahendanud. Parimis. Hausil õnnestus oli kiilelsi tähelepanu suunamine külalistele probleemidele iseseisvuse ja muusikalise mõtlemise arendamine, silmaringi avardamine, tehnika kõrval, sisuliste tahkudega tegelemine. No youci kõrval olidki olulisteks mõjutateks teisedki konservatooriumi tollased professorid Konstantin Igumnov ja Samuel Fainberg. Konkursi eel tegeles kiiles tõsiselt Schopeni muusikaga. Eriti p mul sõnadiga. Pingutused kandsid vilja. Brüsseli võidu hinda tõstis eelkõige auväärse žürii tunnustus. Sinna kuulusid Walter Kiise King, Robert Kasedesus, Emil Sauer, Artur Rubensteini Samulfainberg ning eesti tollane esipianist Artur Lemba dirigendid Leopold Stokovskija, Carlotzeki Bruno lukk, kes sellel konkursil samuti osales, meenutas helgem hetk oli Brüsselis kuuldud Emil kiilas, kes noore titaanina täie õigusega loorbereid lõikas. Enneolematu Hooja vabadusega täiusliku bravuuriga esines ta kogu võistluse vältel. Ta jättis mulle juba tookord oma siira, julge ja spontaanse mänguga unustamatu mulje. 22 aastast keelelsid ei hinnanud žürii mitte ületamatu Virtoosina vaid tõelise kunstnikuna. Just šopäenib Peemul sonaat, mille omandamisega ta oli nii suurt vaeva näinud. Sai üldise tunnustuse osaliseks. Kodumaale naases ta koos kolmanda koha võitnud Jacob fleeriga kui rahvuskangelane. Konkursi võit tähendas kiilelsile esinemisvõimaluste avardumist. Siit sai alguse tema koostöö dolla ja suurte dirigentidega, kelle hulgas sellised nimed nagu Ottoklemper, kurtsanderling, Andreikleta, Rafael kuubelik, Kaarel Laanser juusi Noomandi George'i enescu. Hiljem mängis kiilels Mozartit Kalbüümiga Beethoveni kontserte George elliga, Pramsi kontserte Eugen juhmiga. Kriigi Paavo Berlundiga kurtsanderlik Kirill kontraažin, Jevgeni Praviski, Arvid Jansons, Roman Matsuv, Neeme Järvi rikastasid veelgi seda rida keeles. Nimi sai tuntuks kogu muusikamaailmas. Teise maailmasõja-aastad, mil kyljes andis palju kontserte rindel, tagalas, blokaadirõngas, Leningradis tõid talle armastava publiku kodumaal tema repertuaar rikastus just sõja-aastail vene ja nõukogude heliloojate teostega. Kirjeldusi. Kunst omandas sügavust. Virtoossete suurteoste kõrval ilmusid tema repertuaari näiliselt lihtsad väikepalad. Ta mängis palju Tšaikovskit lähedasi hämmastust, tema visaduse keskendatus klaveri kõlavõimaluste otsinguil. Alles seitsmekümnendail aastail jõuab ta oma otsinguid selle geniaalse lihtsuseni mida võib kuulda Deutsche grammofoni poolt 1974. aastal välja antud heliplaadil. Edvard Griegi lüürilisi paladega. Kes kordki neid keelelisi esituses on kuulnud, ei saa lahti nende lummabast, kõlamaagiast, ajatust, täiusest, milles realiseerub tema järjekindlamaid sihte. Ülim lihtsus, klaveri jumalik kõla, täius, ülim lihtsus, ka välises esitus, maneeris laval olemise siiruses. Bruno lukk kirjutas kiilels, esindab objektiivset interpreedi tüüpi, kes esmajoones esitab muusikat ja alles seejärel avaldab selles muusikas iseennast, mitte ümberpöördult. Kyljes mängis väga puhast teksti, samuti teeb seda Richter. Muidugi mängivad nad täiesti isemoodi, nad on ju väga erinevad isiksused. Aga absoluutsest tekstid ruuduses on nad väga sarnased. Tuleme tagasi ajaloo juurde. Sõja lõppedes avanesid kiirel sees ühena esimestest Nõukogude interprojektidest raudselt väravad läände. Keyes mängib 1945. aastal sõjarusudes Varssavis, 1948. aastal Praha kevadel 1951. aastal koos uistrahierozdropovitšiga Itaalia linnades edasi juba kõikjal Euroopas, bass väga edukalt Inglismaal ja Prantsusmaal. Pärast kontsert 1954. aastal Pariisi kuulsas pleeli saalis kirjutas Le Figaro kriitik pärast kõike seda, mis temast on juba kõneldud, jääb veel kord kinnitada. Käesoleval hetkel on ta suurim pianist maailmas. Ei mingeid aspekte, tema mängus on hing ja tehniline meisterlikkus. Prantsuse tuntuim kriitik Helen. Mängida nõnda, Mozartit tähendab leida ülemus omaenese hinges. Tema esituses oli stiilitruudus elav Rocco kuid samal ajal absoluutne vahenditus, erutav siirus, suur seismine, pinge. See on suurim kunst kõige lihtsamas vormis. Küllap võib neid sõnu kohandada kiiles poolt esitatud muud Klementi sonaadi kohta millest nüüd kõlab fragment. Eriline tähendus ka poliitiline oli kiles esinemistel mitmetes Ameerika Ühendriikide linnades 1955. aastal. Philadelphia kriitik küsis pärast kontserti sealse orkestri juudi Noomandiga kas võib kedagi esmakordse kuulamise järel lugeda maailma suurimate kunstnike hulka. Kõige selgema vastuse sellele küsimusele andis vene pianisti Emil keeles. Ta on pianist-virtuoos selle sõna parimas mõttes. Ameerikas kohtus kiiles Fritz Chrysleri isaks Sterni Artur ruubinstini, Vladimir Horowitz i ja Artur Toscaniiniga. Ta võeti vastu nende suurte meistrite ringi. Paljude Emmil keelelsi poolt esitatud klaverikontsertide hulgas kõrguvad Beethoveni viis kontserti, mis on plaadistatud Clevelandi orkestri ja George elliga ning kaks Brahmsi kontserti ning nende plaadistused Berliini Filharmoonikute jõugem Johumiga. 70.-te aastate alguses. Kilesid hindas Bruno lukk üheks suurimaks Pramsi tõlgitseks. Et Pramsi hästi mängida, tuleb musitseerida voolavalt pidevalt suurtes joontes edasi mõeldes enamasti mõõdukas tempos ja ühtlases pulsis, nagu teevad seda eeskujulikult Brahmsi interpreedid. Peterkop kirjutab 20. sajandi pianistide plaadi antoloogias teise kontserti esituse kohta. Kooslus Johumiga kasvab esimene osa otsekui Saksa reekviem klaverile ja orkestrile. Kaugete maastike ja horisontide Ravarusse omandab Bructerlikud jooned ja haarab kuulaja peab vastuvõtuvõime piirideni. Emil Kiiler näitab ennast mitte enam kui piiramatult Te võimetega pianist vaid kui piirideta talent, kui enesesse koondunud voolavat ja buliseerivate ürgjõudude vahendaja. Vaevalt olen kohanud kunstnikku, kes nii otsustavalt laseb end ära tunda nõnda targa enam veelgi elukogenud preestrina selle muusikalise kogumikku ühe õilsaima Akadeemikuna ja samas järele jätmatu kõhklejad. Emil kiilesi muusikude kõigist tahkudest tema pedagoogitööst, tema ülivõimsa haardega repertuaarist, tema reisidest, tiitlitest aumärkidest on võimatu kõnelda, nagu ka pakkuda panoraami tema hilisemast pärandist. Meenutagem siiski, et kindlasti lahkumine seitsmenda aastakümne künnisel 1985. aastal katkestas ühe Deutsche grammofoniga kavandatud hiigeltöö kõiki Beethoveni sonaatide plaadistamise millest uuesti mängimata jäid veel viis sonaati ajakirja muuseas ka enne akadeemia 1988. aasta avanumbris annab sellest ülevaate Moskva pianist Grigori, kordan, lõpetades sõnadega. Puht tehnilisest aspektist on need teostatud laitmatult. Nad loovad illusiooni ja ainult illusiooni elavast ettekandest. Ja ometi ei tule nuriseda saatusele. Tänu neile ei kao kord kõlanu enam unustusse vaid jääb meiega. Kui see on suur kunst ja kindlasti kunst on just niisugune, jääb ta igavesti elama ka nende jaoks, kel kunagi ei õnnestunud kuulda seda legendaarset artisti kontserdilaval. Te kuulsite saadet legendaarsest pianist Emil kiirel Sist. Autor oli Maia Lilje. Tehniliselt teostas Katrin maadik. Kõlasid fragmendid Ludwig van Beethoveni sonaatidest f-moll apassionata Opus 57 ja Estur le Sadie uppus 81 A Brahmsi klaverikvartetis Gmail Opus 25 koos Amadeus kvartetiga ning klaverikontserdist number kaks B-duur Berliini, Filharmoonikute ja Eugen Johniga list Pusooni fantaasiast, Mozarti Figaro pulmateemadel Igor Stravinski balleti süüdis Petroska ning kaks Edward kriigi lüürilist pala.